Napiks laulan. Õpin selgeks kõik ja sõpru. Leian. Sõbraks mul. Malevas ma seal, Haapsalu ma Juska. Teeme ränka tööd, ma seal abiks laulan. Loppis käiks. Ja sõprule Jaan. Napiks laulan, pintsli, helge, eks kõik. Rooma. Pinguid möödas, eks. Varsti ei vasta, õhtu on küll, kõik, ikkagi, oleneb sellest või sest nii soe ja sume suvetuur. Mida me siin koos töötame? Vahel jõudu, proovime. Nii mängus, spordis, Jamuskive, palju siis pro leiame tähistega siin kohtuda. Jah, kõik on nii kaua meeles. Öeldakse kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Kulda pole meil vaja, vaja on vaid kuldseid töökäsi, tsementi jälitama. Ei ole malev koht, ainult töötamiseks, ei ole malev ainult puhkamiseks. Maleva töö ja puhkuse võimas ja teotahteline sümbioos. Revonnikutega. Ja ta. Ei. Vaates. Praegu on. Seal. Ore. Kahega. Malevlased vange segumasinat pöörlema kaks korda kiiremini kui vale. Alustage tööd kahekilluga. Mees ajue tulevik, WeDo daame. Aga koidulaar kooki, hoogu oo lingu Poola lipuga. Kuldses päikeses. Taamal paistva suure laudo rõõmu toonud Seaal pool o traktoristi rooli laula. Rekordeid. Pool ka blakütt ja käädi poolagu naba. Keegi Meidreiga rabasid. Äikesest. Ja läheb ajaloo ja lahinguteinud, õige, mis meil on vaja. Pomm ja toda ela käivaina käi. Läks meile jälle vaja. Mul on avali, kui, kui me võime ehitada koole. Kuulajatega. Ja siin siis ikka.