Eesti Televisioonis on praegu reede õhtuti niisugune saatesari nagu vastutuult, mis portreteerib naisi, kes on oma elus teinud täispöörde ja asunud tegelema varasemaga võrreldes täiesti uue elualaga ja see pööre pole nendele inimestele kunagi kerge olnud. Meie tänases saates kuuleme aga kõnelemas meest, kes on tulnud lagedale ideega, mida ei toeta isegi kõik tema erakonnakaaslased ja mis on tekitanud paraja tormi nii meedia kui reklaamiringkondades. Nii et tegemist on ka inimesega, kes kõnnib vastutuult. Tere tulemast saatesse kultuuriminister Raivo Palmaru. Tere. Mina olen selle saate toimetaja Kaja Kärner. Kõik on saanud alguse ringhäälingu seaduse eelnõust, mille tänavu kevadeks valminud variandiga teil kui uuel kultuuriministril ei olnud põhjust rahul olla ja te hakkasite tegema uut rahvusringhäälingu seaduseelnõu, mis sellel eelmisel seaduseelnõul viga oli? See oli koostatud meie parimate asjatundjate poolt, nii et te pidite hakkama uut tegema. Noh, ma ei saa öelda, et tal midagi väga kapitaalselt viga oli. Probleem on lihtsalt selles, et see seadus oleks jätnud Eesti rahvusringhäälingu maha neist arengutest, mida avalik-õiguslikku ringhäälingut teevad praegu läbi Euroopas. Eesti rahvusringhäälingu ees on kaks probleemi. Esiteks sõltumatus ja teiseks piisav rahastamine. Ja kumbki nõue tegelikult täidetud ei olnud. Ja selles olukorras hakkasin ma seda olemasolevat seaduseelnõud püsida ümber tegema. Ja ühel hetkel palusin ma Eestisse kutsuda ka selle ala, noh, võib öelda. Euroopa asjatundja number üks, doktor Verner Rump vorsti, kes on õue ehk Euroopa Ringhäälingute Liidu õigusosakonna direktor ja ta on ka Euroopa Liidu üks põhilisi nõuandjaid või eksperte just ringhäälinguõiguse teemal. Doktor Rump Horst oli Eestis 14. 15. juulil. Me tegime 15. juulil ka teisipäev otsa tööd minu kabinetis. Üllataval kombel leidsime, et me oleme täiesti ühel meelel. Käisime olemasoleva eelnõu punkt-punktilt läbi, vaidlesime läbi, vahepeal käisime söömas, tulime tagasi ja jätkasime seda tööd ja see koostöö meeldis doktor impordile sel määral, et ta tegi ise ettepaneku, et tema läheb nüüd tagasi Genfi ja paneb Eesti rahvusringhäälingu seaduse viimase variandi kirja. Veniga juhtus, ta saatis selle variandi mulle, ma lootsin sellest seaduseelnõust väga palju, aga ta ületas kõiki ootusi. Paraku enne valimisi tehti poliitiline otsus panna see kalevi alla, mis oli ka minu meelest õige otsus, sest see seadus oleks tekitanud enne valimisi tõenäoliselt veel suuremaid tormiksi, kui ta praegu tekitas ja siis oleks sellest saanud lihtsalt niuke valimisteema või valimisasju mis ei oleks olnud hea. Ja nüüd, kui valimised olid läbi, siis leidsin ma, et aeg on selle seadusega välja tulla. Ja 26. oktoobril pidin ma seda kõigepealt tutvustama oma erakonna fraktsioonis. Aga juhtus nii, et 25. päev siis enne ühtäkki ilmus selle seaduse tekst kõigisse toimetustesse. Telefonid hakkasid helisema. Ma ei saanud väga konkreetselt seda ka kommenteerima hakata, sel lihtsal põhjusel, et noh, lihtsalt, et on korrektne, kui ma kõigepealt tutvustan seda oma erakonnas. Ma tegelikult lootsin ka, et, et ma saan veel tutvustada seda koalitsioonikaaslastele, tähendab Reformierakonna saadikurühmas ja siis rahvaliidu saadikurühmas. Pärast seda tahtsin tulla selle avalikkusele. 26. hommikul olid lehed, õigemini küll üks leht täis artikleid, kus sellest 12 lehelisest eelnõust oli välja rebitud ainult kaks rida ja räägite ainult reklaamist, kuigi selle eelnõu sisu on märksa laiem. Sellega püütakse lahendada hästi palju probleeme. Seda sõimati rumalaks ja, ja ma ei tea veel milleks ja keskenduti ainult ühele teemale, noh, ma ei tea, las need hinnangud jäävad siis hindajate südametunnistust ei ole, sest sellega hinnatakse, mitte nii palju, ma leian minu tegevust või minu ideid, kuivõrd Euroopa esimese eksperdi ideid. Pigem kipun ma arvama, et et need hinnangud annavad pildi sellest veidravõitu õhustikust, milles me liigume. Aga te siiski seda õhustiku tajusid täid, kui te selle prillikivina lihvitud eelnõuga oma erakonna või fraktsiooni ette läksite, siis, siis te pidite tajuma, et ülejäänud parlamendis esindatud erakonnad on selle vastu. Ega ma ei tea, kas nad on vastu, sellepärast et jah, see tegelikult see eelnõu levis juba septembrikuus siin-seal ja seda oli võrdlemisi suures ringis loetud. Aga need hinnangud, mis praegu on antud, on antud ainult nende teadete peale, et palmaru tahab tuua reklaami tagasi. Aga see on, no tegelikult reklaami nõndanimetatud tagasitoomine on üks neljast selle eelnõu suurest probleemist ja kaugeltki mitte kõige olulisem. Alustame siis esimesest kolmest, need on ringhäälingu Iseseisvusstruktuur ja järelevalve. Mille poolest need erinevad praegu kehtivast ja sellest seaduseelnõu variandist, mille te lükkasite ministriks saades kõrvale. Ei, no ma ei ole teda tegelikult kõrvale lükanud oma, arvan, et võib-olla ka juhtub niimoodi, et see variant pärast neid diskussioone lähebki käiku. Ma kordan, mina ei arva, et see on hea lahendus, aga see on kollektiivne otsus või konsensus, milleni jõutakse. Ja kõige olulisem probleem on tegelikult rahvusringhäälingu sõltumatus. On selge, et ilma tegeliku sõltumatuse Ta riigist ei saa kuigi tõsiselt rääkida avalik-õiguslikust ringhäälingust. Rahvusringhääling peab olema iseseisev ja autonoomne ja Toil nõu näeb ette, et ringhäälingu nõukogu moodustavad 12 inimest, kes esindavad ühiskonna erinevaid sektorit. Need määratakse nende 12 sektori erinevate institutsioonide või ühingute poolt ja tolles eelnõus neljandas peatükis. Paragrahv 13 on siis need järgmised institutsioonid või ühingud, ülikoolid, kirikud, spordiorganisatsioonid, keskkonnakaitsjad, kirjanikud esitavad, see on siis autoriõiguse seaduse mõistes rahvusringhäälingu enda töötajad, ametiühingud, põllumehed-naised, noored ja pensionärid. See loetelu tegelikult ei ole lõplik või ma ise ei käsitle seda lõplikuna, sest see on nüüd vaidlusküsimus. Võib-olla on mõistlikum, et oleksid esindatud mingid teised organisatsioonid, aga igal juhul täiesti apoliitiline, täiesti apoliitiline. Idee on selles, et rahvusringhäälingu nõukogu koosneb 12-st liikmest, kes esindavad kogu Eesti ühiskonda. Need liikmed ei ole ei vabariigi valitsuse liikmed ega ka parlamendiliikmed. See tähendab, et tee politiseeritud ringhäälingu nõukogu, see on muide noh, probleem, mis ei meeldi paljudele poliitikutele. Mis te arvate, kuidas parlamendis vastu võetakse, sest et praegune enamasti poliitikutest koosnev ringhäälingu nõukogu, see on ju parlamendi tahe. Jah, jah, ega ma ei oska ennustada oma, õigemini küll mulle näib, et seda ei võeta väga hästi vastu. Ja nüüd sama sõltumatuse alla kuulub ka see, et rahastamissüsteem püüab suurendada sõltumatust sõltumatust riigist. EKG on ju ammune kogemus, et kes maksab, see tellib ka muusika. Ja praegu on ikkagi lugu niimoodi, et rahvusringhäälingutulud tulevad ainult riigieelarvest. Ka see, mida maksavad eratelekanalid. Nad ei maksa otse raadiole, televisioonile või rahvusringhäälingule vaid nad maksavad selle raha riigieelarvesse. See on siis selle eest, et avalik-õiguslik televisioon ja raadio on loobunud reklaami näitamisest mängimisest. Ja jutud, mis nüüd lehtedes olid, oli see, et oi, et 10 aastat tagasi on vaieldud, need asjad selgeks, kas palmaru tõesti seda ei tea ja ei ole 10 aastat tagasi vaieldud, need asjad selgeks. Vastav töögrupp moodustati alles 2001. aasta alguses. Selle töögrupi, mis tookord tegutses kultuuriministeeriumisse, liinitseerisid eraringhäälingut ja siis lepiti kokku, et reklaam viiakse välja. Ja kokkulepe oli selline, et riik kindlustab Eesti Raadio ja Eesti televisiooni riigipoolse rahastamise 250 kuni 270 miljonit aastas 2000 kuuendas aastas. Aasta eelarves on juba 322 miljonit ja nagu me oleme kuulnud seda ikka veel vähe. Nii et see rahastamissüsteem ei taga tegelikult sõltumatust üldse. Rahastamise probleem on nüüd omaette huvitav on mitmeid Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu õigusakte, mis kõik üksmeelselt näevad ette seda, et avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamine peab olema piisav, sõltumatu ja stabiilne. Need nõuded ei ole Eestis praegu täidetud ja minu silma järgi see eelnõu, mis oli valminud, see kindlustanud ei sõltumatust ega ka piisavalt stabiilsed ja sõltumatut rahastamist. Ja seepärast ma hakkasin otsima teisi teid. Üldiselt avalik-õiguslik ringhäälingut finantseeritakse kas vaatajatasust, riigieelarvetoetusest või sissetulekud reklaami sponsorluse eest. See kõik on kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktidega Eestis paraku läks niimoodi, et 90.-te aastate alguses ei kasutatud võimalust sisse seata vaatajatasu. See oleks olnud äärmiselt ebapopulaarne. Oleks ka praegu ebapopulaarne otsus ja asja teine pool on see, et tegelikult vaataja tasu Eesti tingimustes kindlustaks rahastamist Eestis on tegelikult ütleme viis ja poolsada 1000 teleperet telekodu, jagate nüüd 330 või 322 miljonit selle 550000-ga siis me näeme, et noh, juba praegu iga telekodu maksab kusagil 320 330 krooni. See oleks nüüd see vaatajatasu ehk Lions Vii suurus. Ma arvan, et see inimestele meeldiks ja see protsessis varengust tegelikult ei, ei lahendaks probleeme isegi Soome-suguses riigis ju tegelikult vaataja tasu ei ole piisav, et rahastada üle sõnadiat. Sinna kõrvale on tehtud reklaamikanalid, mille kaudu siis reklaamist tuuakse raha juurde. Nüüd Eestis loodi 2001 lõpu seisuga rahastamissüsteem, mis on Euroopas suhteliselt unikaalne. Ainult riigi toetusest praegusel hetkel rahastatakse kahe riigi avalik-õiguslike ringhäälingut, sest miks on Belgia ja teine on Eesti. Belgia rahvaarv on teatavasti 10 korda suurem kui Eesti rahvaarv pluss džigi per capita või sisemajanduse koguprodukt ühe inimese kohta on umbes neli ja pool korda suurem kui Eestis. Kus rahvaarv, me näeme, et tingimused on ebavõrdsed? Eestis tekib tegelikult suuri raskusi ja ma arvan, et seda teed mööda ei ole võimalik ära rahastada. Kui nüüd veel pisut räägime sellest avalik-õigusliku meedia sõltumatu, sest siis just äsja lõppes niisugune äärmiselt tundlik sensitiivne aed Eesti Televisioonis Eesti raadios valimiskampaania aeg. Kas teie, Raivo Palmaru, kasite kusagil, et raadio- või teleprogramm on kuidagi kas poliitiliste rühmituste või majandusgruppide eri huvide surve all? Te peate silmas ringhäälingut? Jah, tegelikult ei ole. Eestis on muide, on leidnud kinnitust see, mida on näidanud uurimused mujal maailmas. Kui tekkisid nõndanimetatud duaalset ringhäälingusüsteemid ehk kommertsringhäälingu eraringhääling pluss avalik-õiguslik siis esialgu kardeti, et eraringhäälingut hakkavad kasutama või kuritarvitama oma mõju. See ei ole üldiselt Euroopas kinnitust leidnud ja ka Eestis. Mina küll ei saa öelda, et Eestis nüüd kanal kaks või TV3 oleks kuidagi poliitiliselt erapooletu. Seda ei ole aga avalik-õiguslik. Ma ei julge öelda avalik-õigusliku suhtes ka seda, et ta oleks poliitiliselt erapooletu, õigemini mul ei sobi neist asjadest praegu poliitikuna väga palju rääkida, sest ma olen ühe erakonna liige ja, ja alati võidakse seda tõlgendada kui mingit nihukest erakondlikku hinnangut. Aga kui te olete ju ka kommunikatsiooniuurija Eesti probleemid on tegelikult kultuuriprobleemid, õigemini ajakirjanduskultuuriprobleemid ja mitte ainult ajakirjandusskulptuuri, vaid üldse kultuuriprobleemid. Sellepärast et kultuur on tegelikult tähenduse andmise süsteem. Kõikvõimalikud kommunikatsiooniaktid, kõneteod või märgid ise on tegelikult sisult neutraalsed, nad saavad tähenduse kultuuris. Ja see, muide on üldse Eesti üks suurimaid probleeme. Et me anname toimuvale tähenduse kultuuri abil ehk selle tantsuandmise süsteemi abil. Aga see kultuur on tegelikult vägagi mõjutatud endistest aegadest, noh, ma olen parvurda kirjutanud ja ikka jälle öelnud seda, et eestlased sarnanevad keldrist välja tulnud vangidele. See on Hando Runnel on suurepärane luuletused, elas keldris keldriga hakanud keldrist söönud ja keldris kakanud. Et kõik, mis kestis keldri õhus, on ka tema peas ja kõhus ja tõepoolest, me tulime päikesepaistesse, aga paljud inimesed mentaalselt ei ela veel piisavalt selles ühiskonnas, kuhu me oleme tulnud. Ja seetõttu see, kuidas ka mõned ajakirjanikud toimuvale tähendust annavad, noh, ta ei ole päris vastavuses nüüd nende traditsioonidega, mis on omased niuksed pikemaajalise demokraatia traditsioonidega riikidele. Piltlikult öeldes inimestel puuduvad veel sellised noh, seda nimetatakse Kaldžulat, Uutschest või kultuuriline tööriistakast, mille abil inimesed annavad toimuvale tähenduse. See tööriistakast ei ole ilmselt veel kõigil juhtudel, ma ei ütle, et see puudutab kõiki ja kõik ajakirjanikud on sellist issand väga palju, väga häid ajakirjanikke. Aga kumab läbi tendentsina niuke lihtsustamine, lihtsate joonlaudade asetamine keeruka ühiskonna peale ja ja äärmiselt lihtsustatult asjad ära seletama, et see on Eesti probleem. Seetõttu mina, mina leian, et kõige olulisem, mida ajakirjandus praegu vajab, on tegelikult koolitus mitte ainult kõrgema hariduse omandamine, vaid pidev jätkukoolitus. Seetõttu tahan ma ka näiteks toetada minister ajakirjanike liitu saaks läbi viia vastavaid seminare ja õppepäev ja, ja ka väga oluline on see, et õppejõud tuleksid väljast ja jääd antakse edasi ning nüüdisaegne ajakirjanduse tase on sellepärast, et ega ajakirjandus onju. Ja üldse kogu kommunikatsioonisüsteem on ühiskonnaelus väga oluline ja see on pidevalt väga dünaamiliselt areneb. Kusjuures Eesti suur probleem on ju see, et tegelikult kommunikatsioonisüsteem ise on arenenud palju kiiremini kui õpetus. Ja koolitusest ei ole kunagi puudu, ühesõnaga te ütlete Te Raivo Palmaru, et meedia saab olla sõltumatu siis, kui ta ei ole oma rahastaja otsese Laatsas ja avalik-õiguslik ringhääling on sõltumatu siis kui ta ei ole riigieelarvest rahastatud. Miks riigile arvest rahastamine on läbi kukkunud, siis teed seda, näevad ette ju arengukavad Eesti Raadio, Eesti televisioonile arengukavad aastaks 2003 kuni 2005 2006 kuni 2008 ja kui me teame, et igal aastal siin viimasel ajal on vastu võetud kahe miljardiline riigieelarve, siis, siis kuidas tuleb välja niisugune olukord, et, et Eesti televisiooni ja Eesti raadio jaoks raha lihtsalt Tegelikult tähendab järgmise aasta eelarves kultuurieelarve suurenes 10,2 protsenti. See on umbes 170 miljonit sellest 170-st miljonist. Tegelikult see summa, mida saab ümber jagada või mis on uued algatused umbes 32 40 miljoni vahel. Kuidas lugeda, ülejäänud on palgatõus, mis on taluga kokkulepe Kultuurkapitalile summad, mis on seadusega ette nähtud. Tegelikult see tõus on võrdlemisi väike, neid kujutatakse ette, et noh, et oleks pidanud suurel määral suurendama. Mille teatrite või muusika või mille kust see raha pidi tulema? Ega ei saa seda kitsukes tihti ühe pealt teise peale tõmmata tõesti, ega, ega ei saa luua olukorda, kus teatreid doteeritakse raadio arvelt või, või muuseume televisiooni arvelt. Nii see paraku on ja ka paljud inimesed ei usu mind, aga aga mina olen ikka seda meelt, et seda raha tegelikult neid summasid, mis kas või viimane ringhäälingu arenguks tava ette näeb finantseerimisvajadus lisategevustega sellel aastal 412,6 miljonit. Seda raha tegelikult ikkagi ei ole, ükskõik kuidas seda loetakse ja on selgelt. See muide ei kehti ainult ringhäälingukohta, vaid ka paljude muude kultuurialade kohta. Raha tuleb väljast juurde tuua ja ringhäälingu puhul seda tuleb tuua turult. Selle aasta reklaamitulu kogumaht peaks ületama miljardi umbes 26 protsenti sellest on telereklaami maht, see on umbes 280 miljonit, mis sellel aastal tuleb. Kas tõesti püütakse teha seda, et kogu see, nii kui mina nimetan reklaamitort, et see jääb ainult eraringhäälingute le, miks avalik-õiguslik ringhääling ei võiks sealt raha võtta? Siin on nüüd asjal veel üks oluline pool. Asi on nimelt selles, et eeter või õigemini sagedusalad on piiratud ressurss. Viimati jagati need vist 60.-te aastate teisel poolel, järgmine kord nüüd 2006. aasta alguses. See on piiratud ressurssi, see on sellisena rahvuslik rikkus. Eestlased paraku on osanud oma asja nii rumalasti ajada et praktiliselt pisikese kübekese natukene üle 40 miljoni sellest ressursist võtavad nad endale, ülejäänud läheb ju kõik tegelikult firmadele, mille omanikud ei ole Eestis ja mis ei ole eestlased. Kui me eitame võimalust lahendada probleeme reklaami abil disesiteks, tähendab see seda, et me jätame selle ressursi tulud teistele samas kui me võiksime seda ikkagi ka ise kasutada. Muidugi, see on emotsionaalselt väga-väga raske teema, sest kes ikka reklaaminud väga palavalt armastab, ei kuulu mina ka nende hulka, aga aga see eelnõu, mida ma pakkusin, näeb ette reklaamitoomist piiratud mahus. Nimelt on kirjas tolles eelnõus, et reklaami kogupikkus ei ületa viis protsenti päevasest eetriajast. See on siis rahvusringhäälingu seaduse projekt. Ringhäälingu seaduse paragrahv 17 näeb ette, et reklaamimaht ei ületa 15 protsenti programmi päevamahust. Nii et siin on ainult piiratud ulatuses. On mõte tuua reklaam sisse ja seda saab reguleerida nii või naa. Kuidas te saate suurepäraselt aru, et firmad, kes oma reklaami müüvad, ei ole nõus seda andma Eesti televisioonile praegusel kujul, kus vaadatavus on suhteliselt madal, võrreldes Kanal2 ja TV3ga, järelikult Eesti Televisioon peab oma programmi muutma, et sinna tuleksid niisugused suured pärased, reality show'd, tutvumissaated, matka kokandus, ma ei tea, mis saated, mida inimesed hea meelega vaatavad ja kuhu siis on võimalik reklaami müüa. Järelikult teie eelnõu näeb ette kolmanda kommertskanali turuletoomist. Ei, ta ei ole kolmaski kommertskanal, nagu mõtlesin, ei, mitte selles eelnõus rahastamissüsteem ette nähtud selline riigi eelarves kinnitatakse, seal on muide veel üks nõukogu toodud või tehtud, see on niinimetatud administratiivnõukogu, kes teeb ettepaneku järgmise aasta eelarve kohta ja juhul kui seda ei kinnitata siis finantseeritakse rahvusringhäälingut eelmise aasta mahust, pluss inflatsioon. See tähendab seda, et alati on kindlustatud nüüdse praegune tase see 322 pluss inflatsioon või kui kinnitatakse midagi muud, siis järgmine aasta muutub see baasiks ja pluss reklaam peale. Reklaami maht selle viie protsendini juures saab olema tegelikult pisike, ta ei hakka sellisel määral mõjutama programmi sisu. Ja kindlasti ei ole. Kui vaatate kõige vaadatavamate saadete edetabelit, siis need ei ole reality show'd ja need ei ole niuksed. Kokasaated. Pealtnägija ja Õnne 13 hakkavad saama omale reklaami. Aga see on, see on nüüd jälle küsimus, et kuidas seda korraldada? Väga vabalt võib korraldada niimoodi, et Prime taimil noh, kas või näiteks kella seitsmest kella 11-ni on suuremad piirangud, muul ajal võib suuremas mahus näidata reklaami. Võib piirata, et film ei võid katkestada või reklaami võib panna eraldi plokkidena või see on kõik otsustamise küsimus. Oluline on ideed, kas me tahame tuua turult raha juurde või me arvame, et me saame edasi minna ainult riigipoolse rahastamisega, mis on riskantne iseseisvuse seisukohalt ja need summad on paratamatult ebapiisavalt. Võib-olla ei ole minu kujutlus õige, aga ma ise arvan, et on. Et ma ei näe, rahvusringhääling võiks ainult ühe kanali lise finantseerimise põhjal areneda edasi, et ma arvan, et praegu noh, niuke surutis tegelikult jätkub ja sedamööda, kuidas üldse kogu ringhäälingutehnika ja kogu kommunikatsioonisüsteem areneb, et tegelikult selle finantseerimise peal avalik-õiguslik ringhääling hakkab Eestis hääbumas, et minu jaoks on see tegelikult ka rahvusringhäälingut tuleviku küsimus, ma olen muide rahvusringhäälingu avalik-õigusliku ringhäälingu tulihingeline pooldaja. Peab siiski meelde tuletama seda, et Eesti televisiooni praegused juhid Ilmar Raag, Ainar Ruussaar ütlevad, et reklaami tagasitoomine vähendab meediakanali usaldusväärsust. Kui uudist ees uudiste järel on reklaamid, siis on see midagi, mis kliendi tarbija ehk ehk vaataja usaldust kõigutab ja, ja reklaamitoomist. Eesti televisiooni on omal kombel tauninud ka kanal kaks TV3, et mulle tundub, et nagu võitlejate tuuleveskitega. Kõik on teie vastu, aga erinevate. Jah, või vastu on kanal kaks ja TV3 kindlasti sellepärast et neile näib, et hakatakse seda reklaamitorti jagama ja näib õigesti. Aga siin on üks, aga siiski veel arvati, et kui viiakse või mulle tundub, et arvati, et kui viiakse reklaam Eesti televisioonist välja, et siis need reklaamiraha jaguneb nende kahe kanali vahel aga jagunenud Pervõi Baltiiski kanal on praegu väga tugevasti Eesti reklaamiturul err terrassi ja on väga tugevasti Viasat kolm pluss ja teised, see jaguneb teisiti. Ja arvestame seda, et praegu ikkagi toimub üleminek digitaliseerimisele. Siis kanalite arv niikuinii suureneb ja see jagunemine jätkub ikkagi. Minu jaoks on küsimus see, et kas me kasutame ka ise eestlased seda oma rahvuslikku ressurssi või mitte? Ma ei usu seda, et või, või ma ei näe põhjust, et nüüd reklaamitoomine oluliselt vähendab avalik-õigusliku ringhäälingu usaldusväärsust. Ta ei saa domineerivat rolli, jutt on piiratud mahus väga piiratud mahus. Aga ometi see suurendaks nii iseseisvust kui ka finantspäevas ja paljud on selle vastu. Eraringhäälingut on selle vastu sellepärast, et nad usuvad, et kaotavad raha. Suur osa poliitikuid on selle vastu, sest nad arvavad, et nad kaotavad mõju. Ringhäälingu nõukogus. Kritiseeritakse reklaami tegelikult peetakse silmas, tee politiseerimist ei meeldi see paljud inimesed on vastu, sellepärast et noh, reklaam neile ei meeldi kellele ikka meeldib ja seda ei tehta või ma ei teinud seda ettepanekut mingi erilise armastuse pärast reklaami vastu, aga on täiesti selge, et reklaami osatähtsus ühiskonnas suureneb nagu üldse turunduse osatähtsus, eriti turunduse ühe osa, niukse, müügiedenduse promoušini osatähtsus sellepärast et konkurents suureneb, kaubad on ju põhimõtteliselt enam-vähem samasuguse kvaliteediga ja turge võidetakse ikkagi sellise müügiedenduse vahenditega, mille hulka kuulub reklaam üha rohkem ja rohkem. Ja Ma ei tea, miks peaks avalik-õiguslik ringhääling nüüd sellest rahastamisest kõrvale ja, või sellest rahastamisvõimalusest kõrvale jääma. Väga paljudes Euroopa riikides on reklaami avalik-õiguslikus ringhäälingus kasutusel see on kooskõlas Euroopa Liidu direktiivide ja muude niisuguste normatiivdokument. Et aga see on kõik normaalne. Kui nüüd reklaam tuleb Eesti televisiooni, siis kõigepealt jääb Eesti televisioon ilma 40-st miljonist kroonist, mida praegu erakanalid maksavad ja ta peab hakkama palgale võtma inimesi, kes hakkavad nüüd reklaame tootma. Palgafond suureneb, tootmiskulud suurenevad. Te olete selle kõigega arvestanud. Ma olen sellega arvestanud, muide see 40 miljonit, millest ilma jäetakse, see on nüüd ka omaette probleem. Praegu tegelikult see 20 miljonit kanali pealt, mis makstakse, on tegelikult omamoodi künnis turule tulekuks. Näiteks kui Eesti ettevõtjad tahaksid avada telekanali, siis nad sissejuhatuseks peaks ära maksma 20 miljonit ja siis alles tulema. Aga ma arvan, et meie turumaht ja kaasa arvatud reklaamituru maht on juba praegu arenenud sellise määrani et meie ringhäälinguloa poliitika võiks olla liberaalsem või seda enam, et tegelikult digitaliseerimine on tulemas. Soomlased lülitavad näiteks esimeseks septembriks 2007 juba oma analoogid välja. Euroopa liit. Ta on andnud soovituse, et aastaks 2012 peab olema üle mindud digitaalringhäälingule. Aga digitaalringhäälingus üks ühes sagedusalas võib olla näiteks kuus erinevad telekanalid, situatsioon muutub. Ja ma arvan, ka meie künnise olukord peaks nüüd minema vastavusse selle situatsiooniga. Kui see digitaliseerimine on Euroopa Liidu direktiivides ettenähtud, kas see ei võiks tulla mingitest Euroopa Liidu ühistest finantseerimisallikatest? Seda probleemi arutatakse siin 14. 15. novembril on järjekordne Brüsselis Euroopa Liidu Ministrite komitee kus üks arutlusteema on üleminek digitaalringhäälingule. Aga ma ei usu, et, et seal tuleb mingeid väga olulisi tsentraalseid vahendeid või need on asjad, mida tuleb meil endal lahendada. Ja see on ka üks põhjus, miks tegelikult meil on uut rahvusringhäälingut vaja sest Eestis just tänu sellele situatsioonile, mis meil on kõrge künnis ja suhteliselt piiratud turg. Praegu ma ei näe, et eratelekanalid oleksid väga valmis olema selle digitaliseerimise üleminekuvedurit, selleks saab olla ikkagi avalik-õiguslik ringhääling ja siin on tegelikult vaja praegu avada uus kanal. Tegelikult on vaja väga kiiresti läbi viia tehnoloogiline pööre kogu rahvusringhäälingus. Sest esiteks tehnoloogi enda tase on vähemasti üks põlvkond muust Euroopast või Euroopa arenenud riikidest maas, aga teine tuleb minna üle digitaalile. Et me ei saa digitaallevi ja anal log levi hoida väga pikalt koos kakaralleelmi paralleelselt, seal läheb hästi kalliks. Ja sedamööda, kuidas kõik riigid lähevad üle aastaks, ütleme 2009 kuni 2011. Tegelikult varemgi tekib meil ikka väga naljakas situatsioon, ma rääkisin, et meil on umbes 550000 telekodu, nendest umbes 300000 ei ole kaabli otsas ehk on eetris. Ja nende jaoks paljude jaoks saabub juba esimeseks septembriks 2007 situatsioon, kus palju muud enam näha ei ole kui kolme kohalikku kanalit. Siin tekib digitaallõhe linna ja maa vahel. Aga, aga see, et, et digitaliseerimine areneks, on vaja tehnoloogilist pööret ja on vaja ka suurendada rahastamist ja uue kanali avamiseks üldse kogu üleminek digitaalile tervikuna Eestis maksab vähemalt pool miljardit. Sellest osa maksaksid levi firmad, osa muide maksavad inimesed umbes 140 550 on digiboksid ostmine kodudesse, et inimesed digiboksid, ostaksid midagi vaadata, olema järelikult midagi pakkuda olema, et pakkuda oleks vaja tehnoloogilist pööret, mis maksab 200 250 miljonit. Rahvusringe ringlus. Seda pööret muide, nagu praegune seadus ette näeb või need võimalused teostatud tegelikult ei ole võimalik. Pool miljardit ehk nagu uue kunsti muuseumihoone Jah, aga see on, see on nüüd kogukulud, see ei ole ainult ringhäälingu rahvusringhäälingukulud. Need probleemid on hästi keeru, et need nõuavad diskussiooni ja siin ei saa sõimuga või sellega, et mingi ettepaneku kulutatakse lolliks vananenud inimese jutuga, et keegi ei saa mitte millestki aru ja nii edasi, et need asjad on märksa keerulisemad ja märksa kompleksamalt. Ja see, see nõuab rahulikku arutada, et, et mis, mis me siis teeme, kas me teeme niimoodi või teeme teisi, millised on reaalsed finantsvõimalused. Räägime rahvusringhäälingu loomisest. Kui Postimehe ajakirjanik küsis teie käest, et miks Eesti televisiooni ja Eesti raadio ühendamine venib, siis te rääkisite, et leidsite ministri kohale asudes eest plaani rahvusringhäälingu kinnisvaraäriühingu kohta. Kirjeldage seda, palun. Oh, mul ei ole neid pabereid kaasas, aga oli, oli plaan, mida muide on ju arutatud ka rahvusringhäälingu seaduses, et luuakse niuke äriühing, see oli siis Pablik praevad paatoshipi skeem, PPP-skeem, et see niuke äriühing, millele Eesti Raadio, Eesti Televisioon nad annavad üle oma varad. Ja mille omanik siis rahvusringhäälingu, Eesti Raadio, Eesti Televisioon 51 protsendi ulatuses. Ülejäänud osaluse omandamise võimalus pidi jäetama, riigil, aga võis ka muidugi võtta keegi teine. Tegelikult oli see varjatud erastamine, see plaan oli, oli olemas. Aga see, miks muidugi ühendamine seisab, on tegelikult ikkagi seadus. Rahvusringhäälingu seadus, ühendamine saab toimuda rahvusringhäälingu seaduse alusel. Ja need on nüüd need asjad, mille ümber käib praegu vaidlus. Ma tahan seda kava veel riigikogu saadikurühmadele tutvustada, ma loodan, et ajakirjanduses puhkeb ka ikkagi arutelu, et ei piirdunud ainult nii, nagu Postimees praegu teeb. Tegelikult on taga ainult kanal2 huvid, mis kuulub samasse gruppi, P, ja siis alates 26.-st oktoobrist me oleme näinud ühel päeval kolm lugu, järgmisel päeval viis lugu, mis kõik sõimavad peale selle katsuti, otsida Kultuuriministeeriumist, mingit komprat prooviti küll, siit küll sealt, aga mida pole, seda pole küll siis osaliselt samasse Meediakompaniisse kuuluv, SL õhtuleht avaldab loo, kuidas palmaru olla vilkuritega kihutanud. Ei, ma ei tea, peaaegu, et tulnud Tallinnasse pesu vahetama ja nii edasi, nii piinlikud lood lihtsalt, kusjuures enamik selle loo fakte oli lihtsalt välja mõeldud. Ma tahaksin, et inimesed saaksid aru, et selle taga on lihtsalt huvi lihtsalt rahaline huvi. See ei ole normaalne diskussioon. Ühte rahalist huvi või viidet rahastamisallikate kohta on pakkunud esmaspäevases Postimehes ringhäälingu nõukogu liige Jaak Allik. Ta kirjeldab, et Eesti Raadio ja Eesti televisiooni kinnistute neli hoonet tuleks maha müüa raha paigutada uude tehnoloogiasse. Riik peaks ehitama vähempakkumise alusel ühise rahvusringhäälingu hoone, soovitatavalt riigi maale ja selle siis 25 aastaga välja ostma. Ja see tähendaks kõigest kolmekümnemiljonilist lisakoormust riigieelarvele. Järgmistel aastakümnetel annaks vaatlikule ja haritud Eestile vajaliku nurgakivi. Mida te Jaak Alliku ideest, kui veel ühest alternatiivist arvata? Ei, see ei ole alternatiiv, see idee on väga vana, sellel on hästi palju variante, võib vaadata, kas nii või naa, nagu te praegu ette lugesite, et müüa hooned maha ja teha sellest tehnoloogiline pööre, aga kuu siis need organisatsioonid ise lähevad kuuse alla või on praegu tegelikult kaks varianti, mida teha. Minu kujutluses tuleb eristada kahte eelarvet. Üks on nüüd tegevuse eelarve, mida minu ettepaneku järgi on siis riigi toetus pluss reklaamist saadavad tulud mis on tegevuse eelarvet, vaid tegevuskulud. Ja teine on nüüd reformikulud, milleks on vaja teist eelarve? Seal on vaja kahte rahakoti, kahte kahte rahakoti ja selles teises rahakotis eest tuleb maksta kahe asja eest. Üks on kas uus ringhäälingumaja või olemasolevale juurdeehitus, sest üks organisatsioon peaks tegutsema kuus. Nii tekib sünergia. Üha rohkem hakkan ma ise pooldama seda varianti, et võib-olla on mõistlik olemasolevat kompleksid maha müüa ja ehitada uus see käik, mida tegid soomlased. Basilat tegid selle rahaga, mida on võimalik saada, neist kinnistutest on võimalik ehitada nüüdisaegne, uus ringhäälingumaja koht. Suurepärane on tegelikult olemas, ma tahan veel öelda, kus see on, aga seal tõesti suurepärane koht ja see kinnistu on riigi omandis kuhu oleks võimalik eitada. Aga lisaks sellele ja märksa olulisem kui see kinnisvaraprogramm, et uus maja on ikkagi tehnoloogiline pööre märksa olulisem, vot mulle tundub, et varasemates kavades keskenduti just sellele kinnisvarapoolele, et ehitame siia raadiomaja hoovi midagi suurt. Aga ülesanne number üks on ikkagi tehnoloogiline pööre ülemine digile ja see on 200 kuni 250 miljonit ja selle rahastamiseks on mitmeid erinevaid võimalusi. Neist üks on laen, aga on ka teisi võimalusi, mis on seotud näiteks Leviraga. See on siis edastamise organisatsioon. Ja ühte asja ma muidugi ei poolda ka, see idee on ka käimas, et müüa lihtsalt riigi osalus levialas. See on jällegi oluline rahvuslik rikkus. See organisatsioon, kelle kaudu toimub ringhäälingu, eriti telesignaali levi. See on rahvuslik rikkus ja minu silmis selle osaluse müümine on võrdne näiteks Eesti raudteemüümisega. Mina seda küll ei tahaks. Uue rahvusringhäälingu seaduseelnõu trükiajakirjandusse jõudmisega on võib-olla, et teid mõnes mõttes või mõnes positsioonis valesti tsiteeritud. Võib-olla peaks täpsustama, et mida te olete mõelnud lausega, et riigi funktsioon on kompenseeriv, mitte nii, et kultuuri tehakse riigi raha. Noh, see oli, see oli pikk intervjuu ja me rääkisime tegelikult teistest asjadest aga see puudutab kultuuri pikalt laiemalt ja otsapidi ka tegelikult ringhäälingut või, või nihukest, meediapoliitikat või ringhäälingupoliitikat. Kui te panite tähele kasvõi näiteks Marju Lauristin artiklit Eesti Päevalehes, siis sealt kumas läbi see idee et ainus rahastaja on riik ja kultuuriministri ülesanne on riigilt raha välja lüüa. See on tegelikult niuke laiem ideoloogia, mis puudutab kogu Eesti kultuuri rahastamist. Kui te vaatate näiteks Eestis nihukest kultuurieelarve ja meie naaberriikide Soome või Rootsi kultuurieelarveid või seda, kuidas midagi rahastatakse, siis te leiate kolossous erinevuse ja näete, mille poolest arenenud demokraatlik riik ja postsotsialistlik riik, erinevalt soome skulptuuri rahastamine skeem surutis enam-vähem samamoodi on selline, et üks kolmandik on umbes riigi raha, üks kolmandik on omavalitsus, üks kolmandik on muu, see on siis oma teenitud vahendid, võisponsolvus. Eestis on pikalt-pikalt pikalt riigi raha ja siis natukene muud. Ja Eestis valitseb ikka see, see kujutlus, et kultuur on see, mida tehakse riigi raha eest nagu nõukogude ajal. Aga see ei ole nii, Eesti kultuuripoliitika ka ju pikka aega on olnud tegelikult selle nõukogude ajast üle tulnud institutsionaalse struktuuri rahastamine. Ainult et igasugune institutsionaalne struktuur areneb ja igasugune areng määratluse järgi süsteemiteooria nihukese määratluse järgi on struktuurid keerukamaks muuta, kadumine tähendab, tekivad üha uusi uusi institutsioone, mis rahastamise mõttes tähendavad seda, et ilmuvad üha uued uued eelarve read. Kui te vaatate näiteks kasvõi 16 protsenti umbes kultuuri rahast, läheb praegu teatritele nende ridade arv, keda finantseeritakse, see suureneb pidevalt ja tegelikult kogu eesti kultuuri rahastamine on praegu seisus, kus seda institutsionaalset struktuuri riigi rahaga enam ei rahasta ära. Ja see ongi see, mida ma algusest peale ütleme, et ka kultuurisfäär kultuuritööstuskultuuri majandus peabki ise teenima. See on asja üks pool, tähendab, et Salumine, see muu suurenenud, selleks me peame praegu toetama sponsorlust kõiki võimalusi. Praegu on näiteks muide üsna suur oht tahetakse kehtestada kõigile ühte kaheksat protsendiline käibemaks. Samas me teame, et teatud kultuuriasutustele üritustel oli maksusoodustus, see tahetakse ära kaotada liikumine hoopis teises suunas. Vastupidi, et ühiskond soodustaks nihukest sponsorlust ja seda see mitte ainult riigi rahaga. Teine osa probleem on see, et meie omavalitsuste struktuur tegelikult ei võimalda kultuuri üldse finantseerida. Kui palju on neid omavalitsusi, kes on tegelikult võimelised kultuuri toetama ja Tallinn Tartu ja teevad seda täiel rinnal ja, ja veel mõned Pärnu, Narva, aga enamus või enamuse mass. Nii et, et meil on väga tõsiselt ka sellise struktuuri probleemid ja see on, see on tegelikult niisugune lähenemise või kultuuripoliitikate erinevus. Et kas me endistviisi arvame, et kultuur on ainult see, mida tehakse riigi rahaga või me näeme, et kultuur on ikkagi tsiviilühiskonnas iseseisvalt toimiv asi, mida riik toetab. Nii palju, kui mul on olnud juhust kultuuriministreid intervjueerida, siis ükskõik, kuhu erakonda nad kuuluvad, ikka lõpeb jutt sellega, et ärge tulge riigi käest raha küsima, meil ei ole kultuuri. Ei, ma ei räägi üldse seda. Ma ei räägi üldse seda, ma räägin seda, et kultuuri rahastamine peab olema mitmekesisem, et see ei saa tulla ühest punktist riigi maksutulu või see otsustamine peab tulema nii riigi käest kui ka omavalitsuste käest. Muide see on probleem, mille taga me oleme kinni, ma olen püüdnud seda lahendada koos siseministeeriumiga niimoodi, et me kirjutasime regionaalmini mister kallaleppele. Et maakonnad kindlustavad, et neil oleks näiteks maavalitsuse struktuuri spordi ja kultuuritöötajad. Ja nüüd teatud asjad lahendame nüüd maakondade tasemel, see on mitte. Noh, see on tee kontsentratsioon, nimetabki, mitte tee tsentraliseerimine. Asi on ju tänapäeval niimoodi, et ka arenedes riigid muutuvad keerukamaks ja eluriikides muutub keerukamaks, selle tulemuseks on see, et tegelikult keerukad eluavaldused ei ole enam riigi ühest punktist juhitavat. Me näeme, et isegi väga tsentraliseeritud riigid traditsiooniliselt Prantsusmaa, Itaalia on üheksakümnendatel aastatel lennud ju tee tsentraliseerimise teed, idee on ikkagi see raha, vastutus ja otsustamisõigus antakse alla sinna, kus asju tehakse ka Eestis kultuuris peaks minema niimoodi. Mina ei räägi seda, et ärge tulge riigilt raha küsima, ma räägin seda. Avaliku sektori raha peaks tulema mitte ainult riigi kaudu, vaid omavalitsuste kaudu, kellel on piisav maksubaas selleks, kes oma kultuuriasjad otsustaksid kohtadega. Aga praegu me oleme kinni selles niukses tüüpilises post sovjeti või postsotsialismisituatsioonis, kus on niukseid pikalt riik ja natukene midagi muud. Tulles saate lõpuks uuesti tagasi rahvusringhäälingu seaduse ja rahvusringhäälingu rahastamise juurde. Mida te teete edasi, kui teie idee ei leia riigikogu fraktsioonidest? Hästi lihtne vastus on hästi lihtne. Ma võtan selle vana eelnõu ja esitan selle valitsusele uue rahvusringhäälingu seaduse eelnõuna see variant, mille ma leidsin eest. Ja siis see võetakse vastu, ma ise ei leia, et need lahendused oleksid õiged, aga see ei ole minu otsustamise küsimus, on poliitilise konsensuse küsimus. Igal juhul rahvusringhäälingu seadust on meil vaja. Et alustada Eesti Raadio Eesti televisiooni liitmist ja eelkõige seda tehnoloogilist pööret. Kui me seda praegu ei tee ja hakkame tehnoloogis pööret tegema hiljem või ülemine digitaliseerimist tegema hiljem, siis see läheb meil ikka väga kalliks maksma. Et üheksandal tahan ma tutvustada veel kahes fraktsioonis, seda eelnõu. Kui huvi näiteks Isamaaliidu ja Res Publical on, olen ma valmis minema ja seletama neid. Kui need ettepanekud ei leia toetust siis väga kiiresti lasen käiku selle esialgse variandi. Niisiis aeg näitab, mis nendest eelnõudest saab ja kuivõrd Eesti Raadio ja Eesti televisiooni tulevik on raadiotegijatele teletegijatele väga südamelähedane, siis on absoluutselt kindel, et me tuleme selle teema juurde tagasi. Aitäh arvamusi avaldamast. Aitäh kuulajatele tulevikku selgitamast. Kultuuriminister Raivo Palmaru.