Elamuselamus. Enamus tervist, mina olen Jan Kaus. Eetris on saates oli elamus, kuhu mina ja Urmas Vadi oleme kutsunud kõnelema häigi olulisi inimesi, kes meie vaimuelu ühel või teisel moel mõjutavad. Küsimus neile kõlas, millised sündmused, hetked või seosed on teinud neist inimestest sellised, kellena me neid praegu teame ja hindame. Saade valmib koostöös Eesti kultuuripojaga. Tänases saatesarja viimases osas küsin algatuseks Urmas Vadilt et kuidas on temal Claude elamustega head kuulamist. Tere, Urmas Trei on. Me oleme nüüd siin vaheldumisi esitanud loomingulistele inimestele küsimusi nende elamuste kohta. Ütle palun, alustuseks, kas sul on oma saatekülalistega vesteldes tulnud ette äratundmisi või ahhaa-hetki, mille käigus oled taibanud, et mõni su enda elus on olnud mõni sarnane elamus. Ühe konkreetse saate peale minu meelest peaaegu kõik need saated on mingit sellist ahhaa-elamust mingil kombel pakkunud, aga nad võib-olla ei ole olnud seotud minu enda nagu selliste tundmuste või, või selliste kogemustega, kus mõtlen, et vot see oli just nagu minul endal või. Aga üks moment on küll, Erki Kasemets rääkis, et Ta nägi mingit, kas oli dokfilm või et ühest mehest, kes pidi kuhugi bussi peale jõudma ja öelda, et vot nüüd kui te ootasime bussi peale, siis ta teenite sellise sellise summa, noh, aeg oli täitsa parasjagu ja aga ta muidugi ei teadnud, et tema teele on igasugused takistused ette antud. Ja siis ta lõpuks nagu väga napilt jõudis, aga igasugused takistused olid. Siis Erki Kasemets vaatas seda filmi Endale tuli meelde, et ta peab bussi peale minema maale ja siis ta hakkas minema. Ma vaatasin, et oh, aeg on küll, et, et läheb trammiga, aga trammitee oli kinni pandud, siis ta läks mingi bussiga, buss läks katki ja nii edasi ja nii edasi. Meeletud takistused, et ta lõpuks väga napilt jõudis, aga see moment oli samasugune nagu seal filmis, mida te just nagu vaatas. Ootan, et äkki ma räägin selle Ühe loo nagu ära ja siis ma hakkan sind pinnima, kui sul on, nii sobib, sobib täiesti. Vot et mul on endal olnud nagu mingeid selliseid enamuslikud hetked on olnud sellised, mis mis on tekitanud ka seda tesa vu tunnet, et umbes, et mingi asi kordub, selline nagu reeglipärasuse. Selline saatuslik moment selle juures tekitab selle selle mingi elamuse tunde või et mingi sellise tunde, et sa oled millegi asja sees, mida sa nagu ise justkui juhid ja mingis mõttes ei juhi ka mingi mingi jõud siis nagu sekkub sinu tegevusse või ellu siis ma mõtlesin, et mul on üks selline lugu, mida võib-olla ei andma kunagi sulle olen rääkinud, seda ka, aga võib olla ka mitte. See on põhimõtteliselt lugu, kuidas. Kuidas ma tegin keemia eksamit, sa tead seda, praegu ei tule ette. Ahah, no väga hea siis huvitav rääkida selle k. Koolis käisin põhikoolis siis ma olin nagu selline, kandsin vana sellist välja veninud ja päikesest kollaseks läinud musta T-särki, defi pildiga plaadi logoga ja siis mul olid pikad sellised hõredad rasvased juuksed, kas sa kuulasid hevi metalit Ciscale? No kuule siin noh, erinevat metalit, hevi, metalit, trash-metalit ja tuum, metalit ja ja black metalit, sellist selline tõeline metali mees nagu minagi, no näed. Ja siis ma olingi nagu selline noh, mingid vanad tanksaapad, mis olid katki, olid jalas ja noh, nii edasi, selline selline tüüp, sõbrad, mul tegid kõik bändi, aga mina bänd ei teinud, noh, sina näiteks tegid bändi ka, onju või senimaani teed. Aga mina enam hevibändi ja sul on võimalus, eks hevibändi ka veel teha. Mulle kui ei ole seda võimalust kunagi olnud. Et ma olen köögi täiesti ebamusikaalne, ma ei oska midagi mängida ega, ega laulda ja kui ma peaksin laulma, siis oleks väga kohutav. Ja siis oli nagu selline noh, ise ka ei teadnud, mis ma olin või? Koolis mul läks ka väga halvasti, sest see kool, kus ma käisin, ma arvan, et ta oli nagu noh, enam-vähem selline tavaline kool Tartus. 14. keskkooli ta sellel ajal praegu ta on Tartu kunstigümnaasium. Ja siis oli selline asi, et mul oli kuidagi nagu jobu imid seal. Või noh, selline, et ma olen kogu aeg kaheline või kolmeline ja ja kui midagi seal koolis juhtus või halvasti läks, et ma mingi nagu kretiin ei olnud, aga ma jäin alati vahele midagi nagu tehti siis, siis nagu mina jäin nagu millegagi vahele, kuigi võib-olla midagi nagu ei teinud või vähemalt ei algata midagi. Siis mul oli selline asi, et ma õppisin ka halvasti ja eriti halvasti oli mul keemias. Ja sellel ajal oli seal üks selline direktor. Täitsa huvitav oleks mõelda, mis ta täna saanud on, aga ta oli selline. Ma arvan, mingi neljakümneaastane hästi, suurte vuntsidega mees. Ta nimi oli Harri Ko. Teoreetiliselt tõesti hästi suured, sellised lopsakad vuntsid, sellised üsna paksudele raamidega prillid. Ja ta oli tuntud koolis selle poolest, et tollel ajal pidi seda koolivormi kandma. Ja pioneeri seda kaelarätti ka. Ja siis, kui keegi kandnud seda, siis ta tuli näiteks koridori peal vastu võttis siit kõrisõlmest niimoodi kinni või sellest nahast. Siis hakkas seda keerutama Nevad ja küsis, kus lipsanud. Ja samal ajal tuli ka keemiaõpetaja. Ja siis ma mäletan, et vist praegu ka igal pool nendes klassiruumides on need kraanikausid. Ja siis, kui mõni tüdruk tuli tundi ja ta oli meigitud, huuled olid värvitud või silmad või, või mingid põsepunapandud, siis, siis ta lasi klassi ees avalikult selle maha pesta ja no ma arvan, et ta on hästi palju juukseid mul minu hõredast peast ka veel välja kest, 10.-te oli nagu selline tõeline sõdist. Noh, okei, võib-olla mõnes mõttes on isegi imelik, nagu seda rääkida praegu, et kui ta näiteks kuuleb seda Tase Harry kuu. Sest ma arvan, et see oli nagu selline võib-olla nagu narr või et direktor ikka nagu tulija tutistas või või keeras mingit nahka kahe korra või kiskus kõrvadest või et noh, tänapäeval kui keegi seda teeks, ma arvaks, et sorry, ka oleks nagu eluaegse vanglakaristusega, aga noh, ma saangi, Nad on muutunud, aga millest ma rääkida tahtsin, oli keemia, keemia eksamit, mul oli keemia kogu aeg kahe ja kolme vahel noh, pigem ikka sinna sinna kahe poole peale. Siis kui aasta hakkas lõppema, see oli üheksandas klassis mul. Siis ta ütles, et nii, et sul tuleb see keemia aastahinne. Kaks. Ma pean ühe loo veel enne ära rääkima, et miks ta nagu ma arvan, et miks mina talle eriti silma jäin, oli see, et noh, eks ma olin mingi selline noh, tegin lolli nalja igal pool ja selline tüütu tüüp halb, nägin välja ka ja ja siis ma mäletan ühte tundi, kus ta õpetas hapete vett segama. Siis ta võttis, näitas meile, et kuidas nagu hapete vett segada, et et vett ei tohi happesse valada, vaid vastupidi, sellepärast et kui ta vastupidi valata. No ma küll keemiast eriti midagi teadnud, aga seda ma teadsin. Tagapingist hõikasin, et nad, kui te vastupidi, valate siis on varsti teie vuntsid läinud. Siis ma mäletan tema nägu ta nagu suu, mis mu välja nagu sellise suure plaani võttis minu näost. Ta ei öelnud vist eriti midagi, aga ta soomis mu näo välja salvestas selle näo, pakkis kokku. Vähemalt ma ise arvan niimoodi ja siis mul tuligi selleks lõputunnistuse peale tuli keemia kaks, aga noh, sellest sõltus väga palju, et kas sa saad edasi õppima minna ei saa, et kui seal on ikkagi kaks, siis siis sa ei lähe kuhugi ja ainus võimalus seda kohta parandada oli teha keemia eksam. Ja noh, see oli nagu selline hullumeelne asi, noh, ma hakkasin tõesti hästi palju keemiat õppima. Aga noh, ilmselgelt ma ei ole mingisugune, mul ei ole seda nagu juurikat või. Aga ma õppisin hästi korralikult ja proovisin kõiki neid valemeid ja teoreemia kõike pähe saada endale ja siis oligi see eksam ja ma tundsin, et see eksam nagu Läks vist nagu enam-vähem nagu korda, et ma sain nagu selle omast arust nagu tehtud. Ja siis, kui ma läksin seda eksamitulemust teada saama, siis ta siis ta vaatas mulle otsa otsa. Et mina olen seal. Ja siis ma nägin jälle sedasama nägu, et mis siis, kui mõnele seal hõikasin, et varsti on sul vuntsid läinud. Ta nagu avas selle sama faili kus sellise minu pilt nagu salvestatud ja siis ta vaatas mulle otsa niimoodi hästi tehtud kurva näoga, ütles, et vaat kui kahju, aga pool punkti on kolmest puudu ja pani mulle kahe. No ja siis läkski see asi niimoodi edasi, et midagi nagu teha ei olnud, et mulle antigi lõputunnistus kus peale oli keemia kaks ja noh, ma ei osanud nagu sellega midagi teha ja siis mu ema ja isa ikkagi rääkisid, et midagigi nagu saaks, siis ma peaksin ikkagi kuhugi õppima minema edasi. Ometi saaksime kas mingist kokaks või, või ehitajaks või noh, et minu arust üldse midagi saaks kõigi nüüd viimasel ajal ma olen ise oma elus hästi palju remondi ja ehitusega tegelenud, aga aga siis siis mulle tundus, et ma ei taha ehitajaks saada. Aga mu ema-isa ikkagi käisid peale ja need olid tõesti suured võitlused tollal nüüd tagantjärgi ma nagu saan aru ka, et üks selline väljaveninud särgiga tüüp, kes ise ka ei tea, mida ta tahab ja mis ta on ja siis ta ei taha kuhugi õppima ka veel edasi minna ja et noh, mis tast üldse tuleb, et noh, see selline vanemate hirm ja siis lõpuks ma nagu andsin alla, ütlesin, et hea küll, et ma lähen siis õppima ehitajaks. Aga et kuna mul oli kaks lõputunnistuse peal, siis kuhugi keskkooli baasil ehitust õppima minna ei saanud, pidin minema noh, lihtsalt põhikooliharidusega ehitust õppima ja ja see kool mulle ausalt öeldes väga ei meeldinud, seal pidi hästi palju kaklema teiste õpilastega, kes tahtsid ka põhihariduse kehitajateks saada. Aga noh, seal koolis olid mul hinded nagu enam-vähem, aga siis tuli talvepraktika talvepraktika nägi selline välja, et iga õpilane pidi otsima endal siis mingisuguse ehitusfirma kelle juurde praktikale minna. Siis mina lõpuks ühe firma leidsingi, ütlesin, et jah, väga tore, et meil on just tugevaid käsi vaja, et tulgu ma sellele sellel päeval sinna Annelinna taha, et seal oli, praegu on seal mingid sellised imelikud väikesed elumajad. Aga sellel ajal, kui mina seal koolis käisin, polnud midagi ja siis oli selline Annelinna nagu mingi luht või, või suu lausa. See oli hästi külm ilm, mingisugune veebruarikuu meeletult külm maali läbi jäätanud ja ja mulle anti kätte selline hästi suur surveõhuhaamer koos mootoriga, noh, et et ma hakkaksin sinna külmunud pinnase sisse vundamendiauku kaevama. Ja siis ma võtsin selle ja tõesti otseses mõttes nagu basin selle otsas olin mingi poolpäevasel otsas hüpanud, siis ma nagu nagu ma ütlesin, et ei, et see ehitaja amet ikkagi ei ole mulla, panin selle nagu masina seisma ja kõndisin minema, kõndisin kooli, võtsin paberid välja, ütlesin, et nüüd aitab, et minust ehitajat ei saa. Ilma kuidagi ei olnud üldse nagu pettunud sellelt selle pärast aga tekkis mingi selline kummaline aeg, kus ma vahepeal käisin kuskil tisleritöökojas mingisuguseid vibudetaile Treimas siis reisin seal niimoodi, et võtsin ühest kastihunnikust detaili puurisin sinna augu sisse, panin teise kasti ja niimoodi päevad läbi see kohutavalt müristas. Siis ma ikkagi mõtlesin, et peaks enda eluga midagi ette võtma. Aga noh, ma ei osanud nagu midagi nagu võtta, sõbrad tegid bändi ja ja mõned käisid koolis, nad käisid tööl ja mina nagu ei teinud midagi. Ja siis ma lõpuks hakkasin kodus raamatuid lugema. Ja ma sain kuidagi nagu mingisuguse soone peale natuke lugesin ja lugesin. Ja see tundus kuidagi noh, kogu see kirjanduslik nagu maailm minu jaoks nagu avanes, sellel hetkel ma olen, ma ei olnud lugenud ka, et noh, selles suhtes üsna mõttetu mees. Aga siis ma lugesin päevad läbi, midagi muud ma ei teinud. Ja mul tekkis see mõte, et, et kuidagi enda elu muuta, et ma pean naguselle keemia kahe ära parandama ja mul oli veel üks sõber, kes ütles, et vot sa võiksid minna. Rääkisime raamatutest, mida ma just olin lugenud. Ja siis mu sõber soovitas, sa võiksid minna, Tartus on kirjanduskallakuga kool. Et sa võiksid sinna keskkooli minna, siis ma mõtlesin, et noh, ma ei tea, kes mind sinna keskkooli võtab, eks ju. Aga siis ma läksin Tartu õhtukeskkooli, parandasin selle keemia kahe ära. Õppisin korralikult ja kusjuures huvitav oli see, et seal oli ka diretaks Darali keemiaõpetaja. Täpselt samamoodi nagu selles neljateistkümnendas keskkoolis õppisin, tegin eksami ja siis, kui ma läksin seda keemiaeksamitulemust teada saama, siis see õpetaja vaatas mulle otsa sellise nagu kurva näoga, vaatas mind ja seda tööd. No nii, väga kahju, aga pool punkti on kolmest puudu. Ja siis ma mõtlesin, et no mis nüüd nagu, mis nüüd saab, siis ta küsis mult veel mingisuguseid. Ta nägi, et vajusin ka nagu tohutult ära, et et mis, mis nüüd nagu noh, siis ma nüüd enda eluga peale hakkan, et see on nagu mingi needus. Siis ta küsis mult veel mingeid lisaküsimusi. Minu meelest üks küsib, võib-olla selle, ma olen nüüd tagantjärgi isegi mõelnud, aga üks küsimus oli, et kuidas segada vett. Ja seda ma teadsin ja siis ta lõpuks kirjutas mulle selle kolme ära. Ja siis ma saingi edasi minna keskkooli, kus ma hakkasingi veel rohkem lugema ja kirjutama ja näiteringi tegema, ja ühesõnaga kogu see, kogu see nagu maailm avanes, minu jaoks on kõrgemal, sain aru, aga mida ma nagu nagu tegema pean või kuidas üldse elada või olla või et selles suhtes see pool punkti on nagu minu jaoks nagu selline oluline nagu sündmus olnud või lausa elamus. See on isegi laiemas mõttes õpetlik lugu, ma arvan just neile lapsevanematele, kes tahavad, et nende lapsed juba nii-öelda lasteaias eesmärgid päraselt särama lööks, siis et sa oled üsna hiline ärkaja, kusjuures ka selles oleme sarnased. Mina hakkasin raamatuid lugema, ma arvan, kuskil 21 22 aastaselt, olles metoodiliselt. Ma olin ka ikkagi keskkoolis, nagu öeldakse, mõttetu mees, kui Ma kuskil ütleme siin 10 aastat tagasi kohtusin tänaval juhuslikult oma kunagise vene keele õpetajaga, siis tema oma rahvusele omase sellise emotsionaalsusega lõi kahte kätt kokku, ütles, et issand Jon, teist sai ka ikkagi inimene. Tegelikult ühenduskohti on meil palju, sest sest meil keskkoolis siis toonases kahekümnendas keskkoolis, praeguses Tallinna ühisgümnaasiumis oli samuti D väga selline legendaarne, karm ja range keemiaõpetaja, aga tema oli muidugi suhteliselt karm, et teda oli vahva, vahva vaadata, ta nii kuri ei olnud. Aga eks ta võib-olla pedagoogiliselt võib-olla sundis jah, tõesti pigem tuupima, et ütleme, mingeid selliseid sisulisi teadmisi ma sealt ei omandanud, et võib-olla ainult selliseid valemeid, et ma võin nii-öelda une pealt, et püsti karata, öelda, kui naatriumhüdroksiid reageerib soolhappega, siis saame tulemuseks naatriumkloriidi ja lenduva vee ja noh No mina tean ainult seda happe ja vesi. Aga tead, üks asi, mis meil on sinuga ka nagu erinev, millest me oleme rääkinud, on see, et näiteks mulle ei meeldi vaadata mingist ajast vanu fotosid, et noh, lapsepõlvepilte vaadata, aga aga ma vaatan just nimelt mingitest puberteedi east tehtud fotosid sedasama väljaveninud särgiga tüüpi, siis mul on alati mingisugune häbi ja piinlikkustunne tekib või sina oled selle koha peal öelnud, et et noh, kui me oleme sellest rääkinud, siis, et siin on nagu vastupidi, et kui kui isegi see situatsioon on olnud mingisugune ebameeldiv, siis midagi pildis on nagu toredate sulle jääb nagu see meelde, et see on nagu minu jaoks nagu huvitav, nagu maailmavaateline, nagu erinevus. Ma ei tea jah, võib-olla siin see ühenduskohti on jälle meie vahel see, mida sina nimetasid saatuslikuks momendiks. Et mul on ka tegelikult noorpõlvest palju selliseid piinlik sündmusi ja tegelikult ausalt öelda piinlikke elamusi, aga mulle tundub, et nad on mingis mõttes saatuslikud, et noh, ma võin ühe näite tuua, et räägi muidugi ma olen nagu ühest varasemast elamuse saatest meelde jäänud, see, mida Peeter Jalakas rääkis veast. Et umbes nii, et viga võib juhtida inimese välja mingi uue teeotsani või, või avastuseni. Ja mul on sellisest asjast noh, eriti drastiline või noh, ühesõnaga saatuslik näide. Nimelt püüdsin ma kunagi astuda sisse teatrikooli ja lavakasse ma ei tihanud minna, aga teatrumisse küll isegi lavakasse ei tahtnud minna. Ja noh, muidugi nüüd tuleb öelda, et et miks ma nagu teatrumisse siis julgesin minna, et arvutisse oli tegu sedasi noore inimese intuitiivse upsakusega, et ma siis võib-olla arvasin, et teatromisson kuidagi kergem saada. Kuigi enam enam ei saa aru, miks mõni arvasime. No igatahes mõtlesin, et, et teen proovi. Laenasin sõbralt korraliku akustilise kitarri. Mõtlesin, et teisiti. Ta on nii-öelda omaloomingulise laulu. Ja mul on meeles, et seal olid mingid imelikud uksed. Umbes nagu vestornites on need taverni uksed, mis sellest edasi-tagasi hõnguvad. Muide pole 100 protsenti kindel, äkki olid lihtsalt tavaliselt ukse taga, siis poleks nagu põnev jutustada, ma ei tea, miks mul on jäänud meelde, et just selliseid uksed olid. Igatahes sisenesin ma sinna sisseastumiseksamiruumi ja just sellisel hetkel, mil lihtsalt üks tüdruk vihaselt välja põrutas või no ma ei tea, kas, kas nüüd vihaselt, aga igatahes hoogsalt. Mul oli kitarr sedasi üle õla kitarripea ja siis häälestus, kruvid jäid madalale selja taha kusagile põlvkondla juurde. Tüdruk lükkas ukse hooga lahti, mina astusin sisse ja uksed lendasid vastu kitarri põmdi. Aga ma olin üsna närvis, ma ei pannud seda tähele või kuidagi nii. Ühesõnaga, registreerisin selle sündmuse, aga ei teinud mingeid järeldusi, marssisin lavale ja Lembit Peterson küsis minult midagi ja mina vastasin, et mul on laul. Ja kui ma siis tõmbasin esimese akordi, siis sain aru, et uks oli pannud litaka just nimelt vastased häälestus kruvisid. Et heli oli selline, nagu ollakse kitarri umbes 10 aastat häälest ära. Ja ma lõin muidugi verest välja, kokutasin, mis ma seal kukutasid. No ühesõnaga, ma tegin, et minema sain. Ja see oli arvatavasti mu elu üks kõige piinlikum momente. Lembit Peterson on muidugi viisakas ja taktitundeline inimene on vajalik sisevõib-olla iseenda suure häälega välja naernud, õelnud võib-olla, et kuule, mees, mine õpi kõigepealt pilli häälestama ja otsi kusagilt nurgast üles, adekvaatne enesehinnang ja nii edasi. Ja kogu selle loo juures on üks huvitav nüanss. Nimelt sattusin mõned aastad tagasi rääkima sellest juhtumist ühele suhteliselt tuntud eesti poetessile. Temale meenus, et ta oli just samal aastal ja samal ajal püüdnud siis teatrumisse sisse astuda. Ning ta läks ka üsna kehvasti. Ja siis oli tal meeles, et kui ta uksest välja läks, tuli talle mingi kitarriga kutt vastu. Ja nüüd tekibki küsimus, et kas see oli tema, kas olin mina ja noh, loomulikult keegi ei tee seda enam kindlaks. Aga võiks ju sedasi mõelda, et minu teatrikarjääri lõpetas eos just nimelt kirjanik. Võiks lausa mõelda, et äkki oli siin tegu nii-öelda sellise saatusliku elamusega sellise tähendusliku veaga. Et noh, et iseenda saatuse eest ei anna kuhugi põgeneda, isegi mitte nagu rambivalgusse? No ma saan aru, et see on nüüd selline järelkonstruktsioon ja inimese loomuomane sund nii-öelda poetiseerida oma elu või, või teha oma elust mingi lugu, aga aga minu meelest oli see selline väga, väga ilmekas kokkusattumus või ühesõnaga, siit saab välja lugeda väga ilmeka kokkusattumuse. Et kui ta ei ole kuidas mingi viga või mingi mingi eksimus või mingi piinlik moment lõpuks. Ühesõnaga, osutub mingil väga kaudsel viisil kasulikuks. Aga kas seal on ka selliseid nii öelda elamusi, mille peale sa oled nagu tundnud, et vot ma olen nagu sellepärast selline tüüp, nagu ma olen või et nad tõepoolest, et et kuidas, sest näiteks kirjanik saanud või kriitik või õppejõud või et, et on sul mingeid selliseid juhtumisi või, või mis ajal sa oled nagu üleüldse ära tundnud, et sa nüüd oled kirjanik või et see on sinu nagu see tee või? Tead, mul selliseid äratundmisi konkreetselt kirjandusega seotud äratundmisi ette ei tulegi või mulle ei, mulle ei meenu neid konkreetselt arutasite seal olnud lihtsalt kuidas ütelda, mõningate heade inimeste viljastav mõju. Aga küll ma olen, arvatavasti on olnud minu elus, on nagu väga konkreetseid sündmusi, tänu millele kogu minu elukäsitlus on, on sügavalt muutunud, noh, ma arvan, et üks, üks sündmus on selline, millest ma ei saa üle ega ümber. Ja see lugu on muuseas küll kaudselt, aga siiski seotud keemiaga. Pigem siis nüüd juba sellise väikese kahetsusega, et ma keemiat ja matemaatikat, füüsikat üldse reaalaineid koolis eriti tõsiselt ei võtnud. Ja ühesõnaga, siin on nagu rohkem seoseid, ühesõnaga see oli üks asi, mis leidis aset 31. augusti öösel 1998 Lõuna-Eestis Rõuge järvede kandis. Ja seal peeti ühte sellist filosoofia seminari. Ning mina pressisin ennast sinna noore ajakirjanikuna kaasa. Et tahtsin siis tarmukalt sirbi kaudu vahendada eesti filosoofias toimuvaid asju, aga noh, tagantjärele saan aru, et ma pigem tüütasine, häirisin neid, aga noh, keegi ei hakka mind nagu ära kajama, mingit otsest jamama ju ei põhjustanud, istusin seal vaikselt, kuulasin ettekandeid, tegin märkmeid. Aga ühel õhtul selgus siis, et Enn Kasak oli valmis näitama soovijatele tähistaevast. Ja arvatavasti see mind eriti ei köitnud. Aga minu praegune abikaasa oli minuga kaasas ja noh, ta arvatasti utsitas mind, et mis me ikka siin toas konutama, et lähme, lähme ka, jalutame lageda taeva all. Ja ega ma ei hakanud siis vast vaidlema, jäin nõusse. Eks ma siis vantsisin teistega kaasa. Ja siis sealse juhtuski, et noh, nüüd ma juba tean, et augustitaevas pole vahest võib-olla nii põnev kui talvine öötaevas siis kui Orion on ilusti näha ja lõunakaares särab siirus ja. Aga mul vajus kasaka jutu peale suu lahti küll. Et tolle hetkeni eksis. 31. augustini 1998 teadsin ma ju ainult eks suurt vankrit ja suure pigistamise peale oleksin väikse vankriga üles leidnud. Aga ülejäänud taevalaotus oli jah, mulle täiesti tume maa, selline vormitu mass juhuslikult laiali pillutatud materjal. Ning siis kuidagi hakkas kasaku jutu käigus vaade pea kohal vormuma, nii-öelda selguma piirjooni omandama. Muidugi läks mul kohe kõik meelest ära, aga ma hakkasin ise üle lugema, juurde uurima. Hakkasin tähtede nimesid meelde jätma. Mulle jäi põgusalt meelde, et Kasak rääkis midagi suurest kolmnurgast. Uurisin kõigepealt selle kohta välja, õppisin pähe sel veega ja teenebee Altairy nimed, hakkasin nende tähtede kohta igasugu asju välja uurima ja justkui ma lugesin teenebi kohta. Siis ma hakkasin mõistma, et mõned tähed on, eks ju, niivõrd suured päike meenutab nende kõrval väikest liivatera. No vot seal siis nagu Luige lüüra ja Kotka tähtkujude juurest hakkasin siis nii-öelda mööda taevast edasi liikuma ja praeguseks on mul põhjataevas enam-vähem selge. Aga kuna ma arvan, et kõige olulisem on see, et selle avastusega käisid kaasas mitmed teised avastused, millest ma tegelikult oma elus siiamaani kuidagi lähtun väga selgelt. Taevas oli enne n kasuka tähevaatlusmaa jaoks noh, põhimõtteliselt nagu tapeet. Aga siis, kui hakkad asja uurima, avastada nii-öelda meeletud mastaabid, uskumatuid vahemaa, umbes tapeet muutub nagu stereopildiks eksiseks, lõpmatu sügavusega stereopilliks. Et näiteks jõuda proksima agentuurile, mis on pärast meie oma päikestakse maale lähim täht, tuleks sõita Ta kosmoselaeva umbes paarkümmend 1000 aastat. Et seesama teeneb, mida ma mainisin, eks seal Luige tähtkujus see on täiesti püüdmatus kauguses. Aga naljakas on see, et ometi sirata augusti ööl me peade kohal. Ühesõnaga, kui ma hakkasin nagu aru saama, mis sealt taevast paistab või minema sealt näen. Ma ei tea, minuga juhtus midagi sellist nagu Nils solgersoniga või ma hakkasin kahanema ühesõnaga noh, nagu mõnikord muinasjutus kohanetakse. Aga siin on nagu üks paradoks ka. Samas mu mõte saab vabalt seal kosmoseruumis liikuda, seda võib läbida sekunditega selliseid vahemaid, mis on mu keha jaoks nagu täiesti ühemõtteliselt haaramatud. Mulle meeldib väga selline liikumatu liikumine, et ma arvan, et paljude kosmosefilmide tegijaid on ka sama see perspektiiv võib-olla köitnud sa võid liikuda mõtetes nii-öelda kaugele silmapiiri taha. Ja teine oluline asi sellega seoses on isegi võib-olla jah, üldisem et kui väga lihtsalt üldistavalt öelda, siis mulle tundub, et et inimese elus käib tahes või tahtmata üks selline õnne otsing. Sageli seostatakse seda millegi kellegi erakordse imelisega. Näiteks inimesed reisivad kuhugi kaugele, otsivad teravaid elamusi tahavad kogeda midagi, mida saab siis hiljem määratleda või meenutada kuidagi erakordselt. Aga mulle tundus nagu korraldatud, et see tähistaevas näitab, et põnev elu on tegelikult siinsamas, pea kohal. Et piisab lihtsalt, kui pöörata pilk selgel ööl taevasse. Sulle näidatakse täiesti tasuta täiesti imelisi erakordseid asju. Et noh, kui jätkata selliste väga lihtsate üldistuste või siis nojah, ma võiks isegi öelda, et et ainult maailmaruum pole erakordne, vaid vaid mina ise ka siin me jõuame nüüd siis selle selle keemia, matemaatika, füüsika, nii et et kui nüüd lugeda selliseid astrofüüsika ja kvantmehaanikateemalisi teoseid, kus läheks väga vaja seda keemia ja füüsikaharidust siis nii palju ma olen sealt ikkagi aru saanud, et et elu ise on tegelikult täiesti erakordne. Et see, et maailmaruum on arenenud, noh, ma tea, miljonite protsesside, mingis omavahelises koostoimes just sellise vormini. Et selles on võimalik, eks ju, orgaaniline elu. Ja tegelikult noh, enamgi, eks ju, et, et orgaaniline elu, mis seda orgaanilist elu mõtestab, eksinud nagu inimene. Et see perspektiiv on täiesti otseselt üheselt ime. Et piisanuks Maide mõnest miljondiksekundilises nihkes siia-sinna kusagil millalgi ning tulemuseks olnuks hoopis hoopis teine. Et noh, ühesõnaga kuidagi aegamisi jõudsin tänu sellele tahe vaatlusele sellise arusaamani, et imeti peagi kuhugi minema kaugele otsima. Et noh ma elan imes nii-öelda. Kuule, Jansoni nagu nii lahe jutt, et ma arvan, et ärme räägime. Kuulsite viimast osa saatesarjast elamus. Kuigi meie saade lõpetab, ei lõpe selle aluseks olev elamusaasta eesti kultuurikojast alguse saanud ettevõtmine, mille käigus käivad loomingulised inimesed Eesti koolides rääkimas tähenduslikke ja valgustavaid lugusid enda elust. Tänase saate panid kokku Evelin Voodla. Jan Kaus. Olgu iga päev nagu sünnipäev. Kohtumisteni.