Keelesäuts. Eelmises, millal see otsus rääkis Egle Pullerits, võõrsõnade mõõdutundetus tarvitamisest ja valesti tarvitamisest. See sõna, millest mina täna rääkida kavatsen, on ka üks neid võõrsõnu, mida kasutatakse hirmus palju ja vist ka valesti. Aga ma ei ole päris kindel, kas selle taga on ainult kehvad keele teadmised. See sõna on prioriteet ja omadussõnu prioriteetne. Prioriteetne ei ole sõna tähtis, peenem sünonüüm. Tähtsust saab moodustada võrdlusastmeid. Tähtis, tähtsam, kõige tähtsam ehk tähtsaim. Aga prioriteetne ongi juba sama, mis ülivõrre prioriteet on esmatähtis asi Esimus. Nii et ei ole olemas prioriteetsemaid ega vähem prioriteetseid asju. Need asjad võivad ehk olla siis tähtsamad, vähem tähtsad. Ajalehekeeles, millega ma peamiselt tegelen, võin tihti näha selliseid sõnaühendeid nagu peamised prioriteedid ja prioriteet number üks. Nii et siis nende kirjutajate meelest on olemas ka kõrvalised teisejärgulised prioriteedid. Prioriteet number kaks, prioriteet number kolm, number 10 ja nii edasi. Esmatähtsad asjad, mis tähtsusjärjekorras on ikkagi kuidagi tagapool ei ole siis nii tähtsad. Segane lugu, eks ole? Ei tundu usutav, kui inimese jutust tuleb välja, et kõik tema mõtted või plaanid on need prioriteedid. Ühtegi lihtsalt tähtsat tegevust ta käsile ei võtagi, ainult esmatähtsaid. Jääb mulje, et rääkija ei ole endale päris selget ettekujutust, mis tema plaanidest siis on kõige tähtsam, mis tähtsuselt järgmine ja nii edasi. Ja sama kohtus tekib mul ka siis, kui ma näen või kuulen igas lauses sõnapaari väga oluline. Kõik on väga oluline. Loogika ütleb, et kui kõik on ühtviisi väga oluline, siis on see sama, kui kõik oleks ühtviisi ebaoluline. Eks otsustage ise, mil määral see on keeleprobleem.