Septembrikuust alates on neljapäeviti sellel kellaajal 10 null viis olnud kuulajees oma mõtetega erinevad inimesed erinevatelt elualadelt kes on püüdnud nende jaoks praeguses ajahetkes olulist sõnastada. On ju huvitav teada, millest ja kuidas mõtleb. Sajandi lõpuinimene on tema mõttekonstruktiivne selge korrastatud. See selle sarja eesmärk ongi fikseerida mõtet ajas. Kuigi jah, tegelikult kõik algused ja lõpud on suhtelised kokkuleppelised sümboolsed. Aga inimene on ikka püüelnud mingisuguse kõrgema korrastatuse poole ja samas ka korrastatusele iseeneses. Selle korrastatuse tunde annab inimesele sageli just tegelemine iseendaga. Peeglisse vaatame me iga päev, see on loomulik tegevus. Meil on seda vaja, et kinnitada endale oleme sellisena, nagu ennast mäletame, tunneme ja teame olemas muudatus meie välises minas tuleb peeglis esile ja siis on võimalik sellele reageerida. Ma mõtete peeglisse vaatame me hoopis harvem, selleks poleks justkui põhjuski, vähemalt me arvame nii. On öeldud, et inimese jaoks parim peegel on tema oma vana hea sõber. Aga miks mitte vaadata seda ütlemist laiemalt? Inimene peegeldab inimest, sest kõik see, mis me mõtleme, räägime ja korda saadame, peegeldub vastu meile, teistes inimestes. Kui mõte on tegu, siis on mõttega muutumine ja muutumine järelikult mõtted iseendast on juba enese muutmine tegu. Ja võib-olla annavad need saated kellelegi kaasa mõtlemise võimaluse kellelegi äratundmise võimaluse võib-olla ka hoopis vastuvaidlemise võimaluse. Igatahes ma usun, et nad ergutavad mõtte tööle. Räägitud on nendes saadetes põhimõtteliselt igaühest ja samast. See on inimeseks olemise mõttevõimalused. On räägitud sellest, et 20.-le sajandile mindi vastu suurte lootuste ja ootustega. Esimene maailmasõda oli šokk, mis endised ideaalid purustas ja sealt alates iga globaalne vapustus raputas inimese pidetumaks. On räägitud sellest, et inimene loob ja täiustab üha rohkem kõikvõimalikke süsteeme mis teda iseendast eemale viivad. Me armastame kõikvõimalikku elektroonilist suhtlemist. See lükkab anonüümsusesse ja impersonaalsus ongi üks meie maja iseloomulikumaid märke. Suhted ei ole vahetud. Nad on äärmuseni vahendatud. Inimese vajadus sügavate suhete järele jääb aga rahuldamata. See omakorda viib pinna pealsuseni. Muudab inimese rahulolematuks. Räägitud on sellest, et ajalool on omadus tuua inimesed ikka ühtesid ja samu probleeme ka uute kõrval. Ja need probleemid ei muutu olematuks enne, kui nendele reageeritakse. Ühelt poolt gloobse korduvus turvalisuse tunde. Teisalt jälle lükkab tunnistama oma ebatäiuslikkust. Inimene toodab niinimetatud abivahendeid enese kahjuks ja kasuks. Psühhoanalüüs on nähtus, mis on inimeste ilmselt enesemõistmisel ja omaenesetunnetamise teel väga palju aidanud lubanud tal oma tunda ja vaimumaailma kujunemisteele tagasi vaadata, näha koguni unenägude taha. Räägitud on sellest, et inimene on väga heitlik nii enesehinnangus kui elutegevuses üldse, kui tema mõistus ja emotsioon on tasakaalust väljas. On kõneldud sellest, et ongi Hotlus on vajalik inimkonna püsimajäämisel. Ja et praegu vajame me meie aja kangelasi rohkem kui kunagi varem. Räägitud on väga paljust ja need mõttemängud on väga ahvatlevad. Kui mõelda üldse inimese olemuse avaldumisele ajas siis on väga ahvatlev just paralleele tõmmata, sarnasusi otsida. Mulle näiteks tundub, et me elame praegu otsekui 20. sajandi kirsiaias. Kui laenata kujund Anton Tšehhovi, kes muide just eelmise sajandi viimasel kümnendil ja sajandivahetusel oma tuntumad teosed kirjutas. Kirsiaed kui elulaadi sümbol kui saatuse sümbol sest Tšehhovi järgi on elulaad, inimese saatus. Ja tõepoolest, mis määratleb inimest paremini kui see, milles ta elab ja hingab. Kas 20. sajandi lõpu inimese enesetunnetus on küpsem ja eneseteadvus avaram kui tema suguvennal 100 aastat tagasi on ta rohkem maailmakodanik. Tänu kirjandusele teame, millega inimene oma hinges ühel või teisel ajahetkel tegelenud on. Näiteks me teame, Tšehhovi kangelased olid kimpus oma konventsionaalsusega, milles nad tasapisi nivelleerusid. Elumudeli Stampsus võttis võime paindlikult ja loovalt mõelda isegi juhul, kui keskkond muutus. See iseloomustas oma kaasaegseid kui põlvkonda, milles on palju fosforit ja vähe rauda. See tähendab, et sama kiirelt kui millestki tuld võeti selles ka pettuti sellest tüdineti. Siis tulid tülpimus, väsimus, rutiin, sisemised etteheited iseendale ja lõpuks tõmbumine üksindusse. See oli põlvkond, kes süttis ja põles läbi juba 30.-ks eluaastaks. Aga ei tegutsenud. Just rutiinist ei suuda Tšehhovi tegelased välja rabelda sest tolles ajas ei olnud kohta tõelistele tunnetele tõeline armastus. Üks elujõulisemaid tundeid on seal juurteta taim, järelikult selgele suremisele määratud sihovi kirsiaed müüakse. Kõik peavad laiali minema, otsima uue tee, muutma oma elu. See on ohver minevikku, möödalaskmiste ja parema tuleviku eest. Ka 20. sajandi lõpu kirsiaed. Mis sellega teha, kui palju ja mida sellesse investeerida? Ma arvan, et seda küsimust ei esita endale need viis protsenti Eesti elanikest kes endaga ülihästi toime tulevad. Vähemalt väliste näitajate poolest. See on pigem nende küsimus, kelle pangaarve protsente ei kasvata. Kellel pole üürimaju, mida välja üürides leivaraha teenida, kellele ei maksta esinduskulusid ja kelle muskli või ajukulu ei ole ka kõrgelt tasutud. Kunagi oli vene intelligentsi ees samasugune probleem. Lootusetus. Ja tal oli kolm võimalust. Kas hakata raha kokku kraapima, juua ennast põhja või siis püüda ausalt elada ja töötada, teadis, et paratamatult lõpeb see käpardumisega. Oli ka veel neljas võimalus, see oli äravalitutele ja tugevatele, see oli võimalus kurjusega ja rumalusega võidelda. Aga kurjus ja rumalus on sageli seotud kui mitte alati võimuga. Võimul on jälle oskus ennast maskeerida. On iseloomulik, et ühiskondlike ummikseisude puhul nähakse süüdlasi ennekõike võimukandjaid ja otsitakse lahendusi. Ka võimu kandjatelt, mitte vaimu kandjatelt. Vähem on juba oma loomult inimvaenulik ja temasse liitlast otsida tähendab pikemas perspektiivis ikkagi kaotajaks jääda. Kas te mäletate Karšini jutustust kannike olevat seotud tõestisündinud looga. Katariina teine olla leidnud kevadel aiast esimese kannikese et seda ka hiljem leida, pannud ta kannikese kõrvale tunnimehe. Aeg läks, tunnimehed vahetusid ja juba neljas neist Dallas selle lille ära, sest ta ei teadnud, miks ja mida ta seal valvab. Tunnimehed seisid seal 60 aastat. See on kaunis lugu võimu mõttetusest. Ja et üks vaimumaailmasaadikuid vaimumaailma esindajaid on kirjandus siis nüüd ma pakungi teile kuulata kordusena. Maimu Bergi Mattisklast. Kui palju meile igapäevaseid töid tehes meenub, et kogu see rabelemine käib ju tegelikult erilise rajal aastatuhande lõpukümnendi viimasel sirgel. Eriline aeg ja viimane sirge, eks ole, need tuttavad terminid möödunust. Tulebki meelde, kuidas toonane impeerium tähistas oma rajajaks nimetatud mehe sajandat sünniaastapäeva. Lärmi löömine ja suurettevalmistamine saabuva suurpäeva puhul algas juba enne, kui too mees saanuks kas 98 või 99. Ja kui siis palju räägitud ja kauaoodatud päev kord kätte jõudis, ei juhtunud mitte midagi. Sellest peaaegu ei kõneldud enam. Kõik olid ilmselt ootamisest ja ettevalmistamisest nii kurnatud, et juttu ei tehtud. Arvude maagia isegi ei aidanud. Aastatuhande lõpp on muidugi palju globaalsem ja kindlasti komaagilisem mees neid tundeid see tekitab ja mida see ajahetk meenutab? Meenub ehk pühapäevast õhtupoolikut ängistus tuttav juba lapsepõlvest. Mis see on? On see hinge üksinduse teravam äratundmine eksistentsiaalse valu ja kõhedus, mis äratatud pigem instinktidest kui mõistusest. Rõõmsalt ja pisut salapäraselt alanud pühapäev kaldub õhtusse. Aeg on pudenemas käest liivakell tühjaks jooksmas. Ees on öö tume ja tundmatu ning selle taga koidab päev, mis turvalise ja harjumuspärase asemel toob Gazaskeldusi rahutust, teadmatust uut. Võib-olla on selles ilmselt paljudele lähedases nädalalõpumeeleolus mis eeskätt väljendub vaikses alistumise, 100 rutule sedasama ärevust ja hirmu saabuva teadmatuse ees kui sajandi lõpu või aastatuhande lõpu palju kirjeldatud apokalüptilistes hirmudes. Või ei olegi aastatuhande lõpp millegi poolest eriline? Kas pole aastatuhande vahetumine pelgalt tinglik arvude kokkulangemine? Kunagi leitud maagia kokkulepe, mis eri kultuuridel on pealegi erinev ja millele ehk alles hiljem tagantjärele seda aega läbi mõeldes ja kirjeldades on püütud omistada kuulsafäändes jäätli tähendusrikkust. Mida tähendavad teised samalaadsed arvude mängud näiteks juubelisünnipäev inimese elus? Kas ainult ühe etapi leppelist lõppu või kohustust eelnenust kokkuvõtet teha? Või Soopenhaaveri kirjeldatud tippu jõudmist, millest kõrgemale pole minekut ja millest allpool avaneb ainult tõotav kuristik? No miks siis niisugust asja tähistada? Võib-olla on aasta esimene tõeliselt kevadine päev oma särava päikese ja voolavate vetega ehk palju tähendusrikkam kui poole sajandi möödumine kellelegi sünnist. Mida pühitsetakse kohustusliku stsenaariumi järgi kõnede pidamisega lillekimpude kokku kandmisega või šampanjaklaaside külistamisega. Vahest ongi nädalalõpp hetk, kus vaikne mõtisklus pakkunud päev vahetub uue nädala ette arvamatusega. Hoopis tähendusrikkam kui uus saabuva aastatuhat. Millist pateetikat väljendab võimalus praegu öelda, seda saame me teada või kogeda alles järgmisel aastatuhandel ja mis on tegelikult seal taga, tegemist on ju ainult viie kuni kuueaastase ootamisega. Juba selle võimaluse pärast tohtida vahetada esimest numbrit neljakohalise arvu ees peaks praegu midagi tegema. Need arvud kõnekakse tähendusrikkaks muutma. Võib-olla peaks igas juhuslikus sündmuses nägema suurt ennet või lõpu lähedust. Eelmise aastatuhande vahetusel ootas ristiusumaailm Kristuse teist tulemist. Inimesed süvenesid ootamisse nii, et tööd jäid tegemata ja põlludki jäeti sööti. Milleks enam künda ja külvata, milleks rabeleda, kui maailmas nagunii varsti kõik pea peale pöördub. Praegusel Eestimaal söötis põldu siin, siis võiks arvata, et meilgi valitsevad need kunagised aastatuhandelõpumeeleolud ja oodatakse mingit imet või Kristuse uut tulekut. Ja pole kahtlust, et aastatuhande lõpu viimastesse kümnenditesse on seegi kord jäänud sündmusi mille tähenduslikkus on muidugi ilmne. Nüüd eks jagu selliseid sündmusi tegelikult kõigesse 1000-sse aastasse. Uskumine arvude nõiduslikkusesse on ahvatlev. Sajandivahetusööl peaks üle taeva kihutama näiteks ennustav sabaga täht või apokalüptilised ratsanikud. Või peaks lihtsalt juhtuma mõni ime, mida praegu ei oska ette aimatagi. Ja kui ka midagi ei juhtu, pakub see vahetus. Olgu niidin krik ja kokkuleppeline, kuitahes võimaluse ennast lihtsalt välja elada, meeletult pidutseda, elu põletada või vajudaletargilise masendusse, mitte midagi tegemisse. Nii et ühed rabelevad ja tegutsevad ägedamalt kui iial enne. Teised kalduvad filosofeerimise nii nagu kellelegi temperamendile lähedasem ja vastuvõetavam. Nii või teisiti alustada tuleks sellega kohe, sest iga hetk viib meid suurele sündmusele lähemale, aeg tormab. Elab, elab ju ikkagi ainult hetkes siin ja praegu. Lahkunuid on aeg muidugi nagunii tähenduse kaotanud. Kõik, mis oli enne seda hetke, milles me praegu viibime, on meist tegelikult ühe võrra kaugele jäänud. Ja me kanname seda kaasas vaid alateadvuses, kogemuses või mälus. Võib siiski olla arvude maagia. Meile mõjub nõnda, et aastatuhande vahetudes tunneme hetkeks kõikide aegade voolu enda järel nii-öelda ees erilist tunnet, seda kummalist aegade lähedust mis muudab sajandi viivuks. Ja seda mõõtmatult kaugust, mis võib teha viivust sajandi. Ent seda äratundmise seisundit ei suuda me ju kaua säilitada. Ja nõnda saab aastatuhande vahetudes Ki tõenäoliselt õhtus tööööst päev ning oodatud-kardetud ja pühitsetud sündmus võib toimuda niisama rutiinselt nagu aastavahetuse ikka. Sest mis siis õieti ongi juhtunud? Inimene, kes ainsa olevusena maa peal teadvustab aastatuhande vahetuse tähendust on tegelikult aegade jooksul väga vähe muutunud. Ehkki just temast on saanud maakeral toimunud suurimate muudatuste põhjustaja teise aastatuhanded, lõpuinimene näeb välja enam-vähem samasugune, nagu ta nägi aegade alguses. Ta sünnib, sigib, sureb samuti, nagu tegi seda 2000 5000 või 10000 aastat tagasi. Endiselt kardab ta külma ja valu. Ikka veel ei taluda nälga. Kuumajanu. Ta naerab valjult ja südamest. Aga tegelikult naerab ta ju aastatuhandete vanuste naljadele. Ta võib kurvastada ja pisaraid valada kurvastades sajanditevanust, kurbust ta armastab ja kannatab, ta naudib. Tal on samad või lähedased pahed ja nõrkused, unistused ja soovid. Kui ühe inimese eksistents võiks olla lõputu, elaks ta vist peaaegu muutumatuna läbi kõigi aastatuhandete. Vaataks suveõhtute kaduvuses merre, loojuvad päikest silmitsi sügisöödel kõrget tähistaevast, võimetleks kevadist vikerkaart, igatsedes oma tuhandeaastast, igatsust. Inimene mõtleb, tegutseb, mängib homo sapiens, homopaber, homo, loodans kelle tegeliku maailma kõrval on ikka eksisteerinud kujutletud muinasjutuilm kus lihtsameelsete rõõmuks võidab hea kurja vaesest Sablikas inetust pardipojast särav luik, olgu siis tegemist Tuhkatriinu või metsiku roosiga. Koos kujutletava maailma sõnastamisega on inimeste hulka astunud Nende väljamõtleja anonüümne muinasjutuvestja kirjanik. Teise aastatuhande lõpuks on ta tagasi oma kunagises lähtekohas. Tundmatuna ja nimetuna pajatab ta nüüdki, nagu aastasadade eest õnnelikult lõppevaid muinaslugusid. Mis nähtavatena ilmuvad inimeste toanurka, kõneldes neile kaunite näitlejate suu läbi ikka sellest samast headuse võidust, kurjuse üle õiglasest karistusest ja tasust. Inetu pardipoja vaeslapse triumfi-ist. Kirjandus oleks kui jõudnud tagasi oma muinasjutulise hälli juurde olles vahepeal läbi teinud meeletu arengu. Nagu on, ju, tuleb tunnistada, läbi teinud inimenegi kuigi väliselt ja sisemiselt nii vähe muutunud, nagu me siin äsja väitsime. Sel juhul pole ilmselt vaja muretseda inimesega kirjanduse saatuse pärast, kolmandal aastatuhandel kui näiteks kirjandusele on selja taga nii hiilgav minevik ja kui ta on keelele andnud imelisi tähendusi pakkudes naudingut mitte ainult sündmuste põnevuse või kirjelduste ladususega vaid ka sõna erilise iluga mõttesügavusega kinkides inimestele väärtustatud ja uue sõna. Pöördumine muinasjutu juurde ei olegi sel juhul mandumine primitiivsuses, nagu ehk esimesel hetkel võiks paista. Uude aastatuhandesse läheb koos inimesega teadmine uuest sõnast mille taga on aegade keerdkäigud. Mis sellega selle sõnaga seal sündima hakkab, seda ilmselt näitab aeg, kellele näitab. Praegu tunduvad kunsti võimalused ammendatud olevat. Kõik näib olevat läbiproovitud. Tegelikult on just sajandi lõpp toonud täiesti uue tasandi. Arvuti, mille täiuslikkus pole kaugeltki veel saavutatud, on andnud sõnale uue müstika. Eikuskilt sündivad tegelased, maailmad ja mõtted mis paberile tähendatuna muutusid praegu naeru väärsusteni oluliseks ja pöördumatult põlistatuks võib arvutist ühe käeliigutusega igaveseks olematusse pühkida. Ja samal ajal võeti kahtlus, et see olematus siiski kuskil olemas on. Tekstid võõrad mõtted võivad ühel hetkel ilmuda sa arvutiekraani intiimsusse. See on otsekui tungiksid, võõrad erutavad uskumatut mõtted. Äkitselt kuskilt saiu saivad nad vaevalt läbi lugeda ja omaks võtta, kui nad ekraanilt on kadunud. Ja tagantjärele enam ei teagi, kas need mõtted on sulle sisendatud väljastpoolt või on nad välja kasvanud sinust endast. Televisiooni lapsemeelsed muinasjutuilmad taganevad sele sisendatud ja teadmatult omaks saanud mõttemaailma ees. Ja see on juba uus ja meie praegustes põlvkondades kõhedust tekitav tasand. Ja tegelikult niisama salapärane, maagiline ja täis müstikat, nagu iga tõsisem katse tulevikku vaadata.