Tervist, mina olen Urmas Vadi. Mõni kirjutab nii nagu köögilaua nurga peale sellise hästi väikese käekirjaga väikestest asjadest. Mõni aga kirjutab nii, et ei vähem ega rohkem, kui terve maailm sinna sisse peab mahtuma. Mis tekst on Marin laagi jaoks kohustuslik? Kohe kuulata? Tere, Voryndank. Tere Urmas. Ma loen ette sellest raamatust, mis on sinu jaoks kohustuslik. Eesti ilukirjanduslik tekst, ühe lõigu. See lõik on selline. Õli pole eales olnud suur, tal pole ka kuhugi kahaneda. Sest ta on alati olnud väike. Bigart andis mikrofoni ülek noomile. Too tõusis hiiu õlale püsti ja kuulutasele peade pidulikul toonil. Mu härrad ja daamid, teile on saabunud uus õliajastu. Kui väänata kuivaks oma portjäärid, puudlid, kleidid ja kuuela. No selles lõigus, mille sa ette lugesid, juba sisaldub selle teose, mille me oleme valinud kohustuslikuks kirjanduseks terve teose kood, siin on mängus õli või siis energia, mis pole kunagi olnud suur. Siin on mängus inimene, siin on mängus väga huvitav keele tasand sõnavalik ja siin on viide sellele, et et me jõuame mingisse avaramusse ruumi ja kirjanik viib meid ära kuskile sootuks ootamatutes kaugustesse, nii ajaliselt kui ruumiliselt, see on Nikolai batuurni romaan Centauri. Aga miks sa selle teksti valisid? Durini puhul ongi üheks selliseks. Ühesõnaga, siin on kaks asja, üks on see, et et nagu batuurin, on kõnelnud mitmeski intervjuus, et ükski seik tema romaanis ei ole välja mõeldud, see kõik on eluline. Et siin tekibki väga huvitav selline seos autobiograafilise ainese ja ja kirjanduse vahel. Ja minu jaoks muidugi ongi huvitav küsimus see, missugune on kirjaniku oma elulookirjutus, millest väga palju praegu rääkida leitakse ja on omaette põnev teema. Kuidas me saame seda eristada ilukirjandusest. Ja nüüd Nikolai batuurini puhul ongi üheks selliseks keskseks ja minu meelest päris hästi töötavaks mõiste kaudu me saame selle romaani lahti rääkida. Klokaalsus. Ja see mõiste pärineb ühest Jüri Talvet artiklist, kuid batuurini romaanide vist just Centauri koht on seda kasutanud. Janika Kronberg kaalsusel noh, väga laias mõistes, see tähendab siis seda, et ta nagu seob selliseid diametraalselt vastandlik tasandil või siis selle ühe ühe nööri kaks otsa, aga see nöör on väga pikk. Et ühest küljest siis selline, kuidas öelda maailma mõõde, mille batuurinuma romaanidega sisse toob eriti agentuuriga maailma mõõde noh, tema jaoks ei ole nagu geograafilist piiri, et peategelane liigub lennukitega ühest maailma otsast, teise, naine on tal võetud Islandilt. Ta joob Islandil oma siis naise perekonnast terrassil kohvi ja lendab samas kõrbesse. See on ka selles mõttes metafoore, ta lihtsalt läheb kaugele, ta läheb teisega graafilisse ruumi ja teise kultuuriruumi kultuuriruumide vaheline üleilmne, noh, kõige paremas mõttes üleilmne liikumine ja teisest küljest selline väga täpne geograafilises. Et kui ta liigub kõrbes, siis ta, tal on selline nagu mikrotasand või kõrbes ja kus iganes, ta kirjeldab väga täpsete detailirohkelt seda maastikutemperatuuri ilmastikuliikumist, taimi, et selline noh, globaalse ja lokaalse väga-väga sujuv elamuslik kokkusulatamine. Ja need üleminekud võivad olla tõesti väga-väga ehmatavad või noh, see on tõeline niisugune kirjaniku meisterlikkus. Teiseks, no minu meelest ka selles Klokaalsuse mõistesse võiks kuulda, kui me võtame seda veelgi laiemalt, võiks kuuluda seesama auto biograafilisuse ja siis kirjandusliku ainese põimimine ja viimase all ma pean silmas siis nüüd seda juba, millest oli ka alguses juttu ja näitas ka see seal ette löödud lõik mõneti müütilise maailma ja religioosse maailma, mis on eriti oluline nagu sisse põimimine siis autobiograafilise ainesega noh, selle pidev mõtestamine, ümbermõtestamine nüüd see romaan kätkeb mitut vanakreeka müüti. Et nüüd isegi väga abstraktselt tasandil veel täiesti konkreetsel tasandil, kui me ei tunne neid müüte, romaan ei pruugi lahti minna noh, võib, aga ei pruugi. Nii et siis autobiograafia autobiograafilises ja, ja siis müütiline maailm ja ka muidugi fantaasia, et selline maailmaparandaja vaatepunkt või intuitsioon, nii et kui me nüüd need kaks, kaks küsimust kokku võtta juba nendest kahest dimensioonist tekib meil ju väga võimas mitmemõõtmeline ruum, kuhu siis kirjanik oma lugeja samm-sammult talutab. Vist Toomas Haug on öelnud, et seal on noh, et tegevus toimub vähemalt kahel tasandil. Siis ma tahaks kohe öelda ja lugeja kohe ära ehmatada selle kohustusliku kirjanduse kättevõtmisel, et see ei ole mitte korrapärane korrusmaja, vaid kindlasti labürint. Nad läksid lääne suunas poiss mao preestri järel eesminel kandekast pudelitega käe otsas. Loojuva kõrbepäikese peri suline kull liugleb pikkamisi horisondi taha. Aega on napilt, ütles Marap, kui nad luiteseljandikul jõudsid. Kohe-kohe tõuseb tuul. Me peame ta kinni püüdma. Millega kohe näed Maraplaskust põlvikile kohevasse, liiva, tegi kindlaks loojangu tuule suuna ja hakkas pudeleid erinevasse sügavusse erineva kalde all luitesse matma. Pudelid Ridanesid liivas ja helkisid loojangu päikeses nagu maetud linna. Taas tõusis talle silmi tornid. Marata tõstis kannatlikud klaasmahuteid ümber, vahetades peenema suuga pudelid laiema suuga pudelite vastu. Mõistatusliku rajatisega Valmis näis ta sellega rahule jäävat ning eemaldus mõned sammud oma kätetööst. Lähenes õhtune palveaeg, maratoni käed kokku. Ala suur oma suutlikkuses, saada meile tuult ja ei midagi muud. Siis nad istusid luitele ja asusid ootama. Päike minekuga ruttas, tuul tulekuga ei kiirustanud, üksnes kerged vihjerikud keerutasid üle liiva lageda, mille keskel seisis kummaline väänaldes sau, mis loojangu päikeses Bulakalt helkis, otsekui oleks talt tuli küljes nihkes, ehtis oma suu küsimusega. Mis see on? Maraktori vastuse kaugelt. Vaskmadu nähustan. See, mille Mooses tegi ja kuningas Hiskija purustas. Sealt sai madude kummardamine alguse. Siin on ta mu võimu tähismaod, tajuvad seda. Mida ütles selle peale alla sorkas Nikyas. Muhamed keelas madude kummardamise. Allahhini asi ei jõudnudki. Nad vaatasid teineteist puhkeaega lugupidavalt. Liiv, nende ümber oli harva nähtavalt punakat värvi. Maran rääkis. Kõrbed sünnivad mägedest, päike ja tuul lõhestavad kaljud, paduveed toovad murrendi alla ning teel jahvatavad liivaks. Marap kuulatas äkki valvsalt ning ümmardas juttu. Jõed otsivad oma, on muutes maailma kõrbeteks. Poiss tahtis küsida. Ent mees pani näpu ta suule. Kuula tuul. Marace noogutas. Tuul kostus pikkamisi ja korraga hakkasin Ikjas kuulmad, tasast otse, kuid tagasihoitud vilisevad heli. Seejärel teist niisama lummalist, siis kolmandat imetu, hõrkuja, olematu peent, neljandat bassihäälset, mis kostis kui naudingu oie. Päike, loojus, tuulepuhang tugevnes ja mõne hetke pärast mängis instrument täisvõimsusel. Nigeerias Bigard läbi eluhelidele aldis, kelle ees avanesid kuulsad kontserdisaalid, suured katedraali, muistsed muusika pühamud, ei suutnud kusagil ega kunagi enam leida seda nimetut muusikalist rahuldust. Mida andis talle kauges poisipõlves mägede ja kõrbe piiril kuuldud tuuleorel. Üks mõte on veel noh, mille ma seoksin samuti selle Klokaalsuse mõista ka, ehk siis suurte selliste äärmuste sidumisega on, on batuurini keeletasand sest see keele loomine on tema jaoks ääretult oluline ja nüüd sellest võiks pikemalt rääkida, aga see keelepopulaarsete võimaluste sõlmimine näiteks ta võtab kasutusele murdemälu ja seob selle mulgi murde siis mida ta, mis on tema kodumurre, murde arhaismid ja seob selle kõige uuemate sõnadega sealjuures Neulogismidega ja kusjuures tema nagu, kui kirjaniku selline kirglik ambitsioon on ka keelt luua ja selles keeles on veel üks väga huvitav tasand, mis, mida ma viimast romaani Lendav Hollandlane, mis ilmus eelmisel aastal, taas kogesin, et see on, kuna ta romaanid liiguvad, et noh, meile võõras keeleruumis ehk siis nii nagu Lendav Hollandlane linna Centauri islamimaailmas siis on nendes romaanides küllalt suurel hulgal selliseid islami kultuuri kuuluvaid. Kuidas ma siis ütlen nimetamisi või pigem nimetamisi või sõnade, nähtuste esemete, muide, riideesemete, mingite tarbeesemete nimetamisi võib-olla, mida eestikeelses kirjasõnas nimetatakse esimest korda. Ja nii, et väga sageli on tahtmine haarata sõnaraamatu järele või, ja siis tekib mõte, et kindlasti ei ole neid seal või siis guugeldada. Aga ma ei teinud seda sellepärast, et siis oleks kadunud ära lugemise mõnu ja olekski kogu aeg googeldanud. Ja kas olekski Neid leidnud ja sellest tekib nagu selline huvitav kiht nende romaanide all see sõnakiht, milles õieti ei saa aru. Aga sa aimad, nad on väga täpselt mõistes aimad, mida need tähendavad. Ja need on väga ilusad sõnad ja nad moodustavad sellise salapärase nagu põhja, nendele romaanidel. Jah, vot siis, kui sa rääkisid sellest, et autobiograafilise, sest siis ma kujutangi ette, et et see võiski olla ju see, et ta nagu mõtles seda enda mingit läbielatud kogemust, mille pinnalt Ta kirjutas, aga see kõik, mis puudutab nagu sellist kreeka mütoloogiat, et, et noh, see on hoopis mingisugune teine asi, mis, mis ei lähegi nagu, nagu selle autobiograafilise alla, vaid see on hoopis midagi muud. Ja noh, võib-olla siin selle koha peal peaks mõne sõnaga rääkima batuurini, elust või sellest eluga kogemus, et kuidas kuidas see on võimalik või see on siiski ka üsna erakordne. Ja ma usun, et selle romaaniga siis Centauri need pildid, mida me loeme nüüd kõrbeelust ja naftatööliste elust, et see ei ole tõesti fantaasia, et ta on seda näinud, ta on seda kogenud ja nii nagu ka seda tohutut kuumust kõrbes. Ja noh, tõeliselt eluohtlikku olukorda. Intervjuu pärineb 24.-st juulist 2010 siis sellest perioodist, kui ta oli mereväe teenistuses. Sõjalaevad kustutasid tulekahjusid pakku. Süvaveepomme, laevad läksid mustaks, värv põles ära. Niisiis nad sõjalaevade ja see sõjaväe mereväe laevastik kustutas nende põlevaid nafta, puurtorn, mis olid Kaspia meres. Ja kõik see toimus 50.-te aastate lõpus, mis oli ikka päris karm aega. Tehnoloogiliselt. Niisiis sõjalaevad kustutasid tulekahjusid. Nemad läksid mustaks, värv põle sära, mõtlesime, et keemia ära sinna tulemeri ümberringi purskaja kihutab nagu kiirrong üles sissekeskne märksõna purskaja on siis see nafta, mis tungib väljamaa seest ja samal ajal põleb purskaja, kihutab, tahab nagu kiirrong üles. Lõi sädeme, metsikud gaasid, Meri virvendab, toimus plahvatus, süttisid teised, siis teised puurtornid, iga päev miljardeid kahju, Venemaal. Tuhandeid puutorne seisis niisugune mastaap, tuhandeid puutorne seisis. Anti käsk, loopisime süvaveepomme, kuigi need tuld maha ei löönud. Lihtne mees õpetas, teeme suitsupommid. Alguses laseme suitsukate peale suitsu, sees oldi siis kummiriietega gaasimaskidega 24 tundi järjest. Olime suitsu sees ja siis hakkasime pommitama tama, sest suits ei lasknud süttida, neid uusi puurtorne, meeletult mürgine noored, tugevad mehed vedru välja, keegi ei visanud keegi ära, ei keenud, kummiriided ei põlenud. Selline siis täiesti puhas mälestuslik tekst. Selle lõigu jooksul, kui sa lugesid, tuli mulle meelde, et et siin üks küll mitte see peategelane Bigart, vaid tema üks selline nagu, nagu vaenlasi üks naftamagnaat, keda kutsutakse ka vanaks Porskajaks, keda, kellel on ka mitu nime tavaliseks jumalaks. Ja üleüldse see tuli ja see nafta iseenesest. Aga see tuli on ka hästi läbi kujund siin selles romaanis. Jah, ja nüüd veel üheks selliseks autobiograafiliseks sisse igaks või mõjuks, mis, mis on kahtlemata tema romaane mõjutanud jaa, jaa, võib-olla isegi rohkem kui mõjutanud, sest mõju on nagu selline pehme pehme ütlemine. Et oli sealsamas viie aasta jooksul sõjaväe mereväe teenistuses kogetud noh, võiks öelda isegi massiivne filmide vaatamine, et sageli noh, jõudeolekus siis, kui parasjagu ei, ei olnud väljakutseid. Naftapuurtornide kustutamiseks vaatasid need poisid kuni neli filmi päevas, et seal olid viimase peal filmi aparatuur, vaadati väga häid filme ja noh, kirjanik on seda ise täiesti teadvustanud, öelnud, et siin ka nagu noh, sellises kah jah, väga noores eas tekkis selline filmisilm, kui kaamera tähendab filmi keeleliku kujutamislaadi või kujundikeele omastamine või et ongi just nagu selline tunne, kui tema romaane lugeda, sealhulgas Centauri, et et ka kirjanik ise näeb seda sündmustikku ja tegevust, tegevust, maastiku nagu, nagu läbi kaamera nagu läbi läbi kaamerasilmapiltide kaadrit kena ja noh, kuskil ta soovib ja näitab detaili ja, ja siis sellised eestlaslikud, suured plaanid, eks ole, kui on, seal on väga palju poeetilisi ja väga kauneid kohti noh, just seotud loodusega, kui ta tahab edasi anda niisugust kiiret sündmuste käiku, ison, montaaž, kiirem ja teksti okse hoopis teisel tasandil, et noh, see on väga, väga oluline. Ja samas noh, üks on ju tuntud ka üks tõsi, sündinud fakt, et batuurin tahaks, et ka Centauri oleks tehtud film ja ka kartlikus Nikkasest lõvilakade kammi, et see on nagu noh, Ta on kirjutatud nii filmilikud ja film on jooksnud nagu pidevalt foonil ja batuurin kirjutas Arnold Schwartzernegger ile kutsus ta peaossa ja, ja kusjuures sai ka vastuse, et jah ja noh, umbes, et jah, hea meelega hakkan eesti keelt õppima. Et siin tulebki üks selline batuurini paradoks, et Ta on nii suur kirjanik, mees väikese ehti kirjanduses. Ja paradoks on see, seda on vist Jaanus Adamson kuskil kirjutanud, et et paraku see väike kirjandus varjutab ära selle suure kirjanduse nagu liiga suur, et tema mõõde on maailma mõõde. Ja me ei ole sellega harjunud. Ja noh, teine küsimus, see keel, et kuivõrd nagu batuurin kirjanikuna elab keeles. Ta tahab keelt luua ta nagu selles mõttes tõeline keeled, emi, urge see on, see on talle ääretult oluline, et on isegi öeldud, et ta seda on tunda ka lugemises, et tal see kirjutamise mõnu on nii suur, et ta teinekord ei, ei suuda noh, piiri panna hätta, nagu jääb sellesse mõnusse võnusse pidama. Sa ütlesid, et see, see tekst on nagu nagu labürint, mitte nagu korrusmaja, et seda kuidagi niimoodi kokku võtta, et mis siin toimub ja nii edasi, noh muidugi, aga, aga ma arvan, et see läheks väga pikale. Et aga üks kindlasti üks, üks võti, kuidas seda, seda teksti lugeda on, on see Kreeka mütoloogia ja mingid müüdid ja just nimelt see Centauri müüt ja Tiidode müüt, mis, mis võib-olla aitab seda lugejat, kes ma ei tea, kui palju seda oleks vajalik teada või mitte. Noh, kahtlemata on seda tarvis teada ja, ja samas see on, see on ka niisugune noh, mõnus väljakutse, et see selgeks tehasest autor romaanis seda päriselt lahti räägi. Ja, ja noh, võib-olla selle teema sissejuhatuseks, et L1 batuuri selline kummaline paradoks, et ta on väga suur kirjanik ja teda tõesti kirjanikuna võib-olla, või sellest kaardelt või, või mastaabilt võiks võrrelda ehk Arvo Pärdiga ka religioossete teemade ja sellise väga-väga sügava eksistentsiaalse tunnetuse tõttu. Aga keele küsimus, et tema õnnetus ja õnn on see, et ta kirjutab eesti keeles Arvo Pärdi on helikeel, mis on noh, kus ei ole vaja tõlkimist. Aga noh, selle paralleeli võib, võib kindlasti tuua. Aga samas on huvitav just see, et ma raamatut on, kõik, need ei ole saada ja nad lähevad, kaovad kiiresti lettidelt, aga samas on tema kohta suhteliselt vähe kirjutatud mõne reaga, et noh, tegelikult kuidas rääkida, tahta eriti millelegi toetuda ei ole küll võib-olla karu südamele, millest on Aivo Lõhmus kirjutanud pikemalt ja mõnedki veel. Aga mulle meenub praegu, et kas Toomas Haug Te kirjutanud, et kui sa batuuri, romaani avad, et siis kohe, et see ta hüüab kaugelt, et siit tuleb suur kirjandust ja suurkirjanduses on nagu tähendustest tiine. Ja see võib käia üle jõu või võib, võib panna luge taluvuse piiri, nede sündmuste, sümbolite, allegooriat, märkide nagu selline kuhjumine või nende sügavus, õied ja et see nagu nagu luge tajule mõneti vastuvõetamatut. Seda raamatut tuleb aeglaselt lugeda. Mulle tundub ka, et see on nii-öelda see suur kirjandus ja mulle tundub ka, et batuurina on sellest nagu ise ka teadlik, et et see ambitsioon, et ma kirjutan nüüd mingi meeletult pika romaani, et minu meelest on siin nagu nagu kaks asja, et ühelt poolt on see nagu väga lahe, et selline ambitsioon ja selline tekst on olemas, aga noh, nii nagu sa isegi ütlesid, et, et see nagu kirjutamismõnu läheb vahest minu meelest natukene nagu üle üle ääre juba mitte et need detailid ja mingisugused pöörded ja asjad need oleks ebahuvitavad, aga lihtsalt see ambitsioon on nii suur, et ta läheb ühel hetkel juba nagu selliseks lihtsalt massiiviga või mingisuguseks jõudemonstratsiooniks mingil hetkel Aga mingis mõttes võib-olla see Taur ongi kõige mahutav, kas see oli 517 lehekülge või ikka palju lehekülgi, aga teised romaanid on ju väiksemad 571 lehekülge, noh, annab käes hoida, aga teised romaanid on, on noh, seda kriitika ütles ka mõnel juhul ja, ja järgmine romaan oli juba tunduvalt väiksema mahuga, aga mitte enam nii head. Tundub, et selle raamatu vorm ja maht vastab sellele sisule. Et see on see sisu ja vormi ühtsus, et tegelikult kui ta oleks üks selline klibusk, eks ole, 120 lehekülge, see oleks see romaan sellel romaanil ei oleks saanud panna nime get our. Ja et selles mõttes jah, et see on nagu selline tugevad märgid, tugevad sümbolid ja selline raske suur ka tähendusjõud. Ja võib-olla siin ongi nagu õige koht, et mõne sõnaga selgitada seda noh, niisugust müütilist tagapõhja, millest oli varem ka juttu batuurini. Üheks noh, see on ka niisugune keeleline või mõtlemise või tema kui kirjaniku üks intensioone on panna kokku sõnad mitte lihtsalt noh, luua uusi sõnu või Neulogism kõige lihtsamas tähenduses vaid vaid panna kokku sõnu ja tähendusi, mis on juba oma sisult paradoksaalset ja tema üks lemmikväljendeid võimatuste võimatus. Ja teine on korduva kordumatus. Ja siin ongi see, sellest on samuti kirjutanud Epp Annus. Aga, aga muidugi, see on väga selgelt välja loetav ka kogu selle romaani struktuuris. Et noh, kui ka Ta on uus esmakordsus ometi nagu inimkultuuri või sellest nagu sügavas ajamõõtmes vertikaalsest mõõtmes on kõik korda ja noh, nagu see romaan algabki sellise elulugude, nende naftainseneride perekonnaelulugude kordusega sellise tsüklilise korduvusega, noh, siin tuleb ka välja üks selle raamatukogu batuuri loomingut, kindlasti ka karu süda noh, üks ka jälle selline noh, selliseid noh, sõnumi või, või keskseid tasandeid või tähendusi. Just see inimesi, inimeste maailma seotu tussu, inimkultuuri seotus loodusega ja ta toob, ta näitab seda korduvust noh, inimelu tasandil. Ja teiseks, pidevalt kogu aeg jookseb paralleelselt looduse tsükliline korduvus, kevad, õitsemine, viljade kandmine ja surm ja, ja tahaks öelda, et inimese ainus ellujäämisvõimalus on leida see tasakaal inimtsivilisatsiooni, looduse kui keskkonna vahel. Näide sellest romaanist üks väga kaunis koht, poiss läheb kõrbesse, peategelane jääb sinna kõrbesse üksi, vanaisa saab surma. Tal vist on üks kaamel ka kaasas ja ta noh, tal on jalad katkeda on janus ja tal noh, tema noh, ongi, et ta nagu jääb sinna kõrbe ja, ja nagu on lõpp ja siis ta näeb kõrbelõokest ja tähendab kõrbelõokese kõrbelõokesed oskas lugeda neid seda looduse keelt ja, ja kõrbeleo kütet oled kuskil vesi ja ta pääseb ja see tegelikult on üks romaani pöördepunkte. No vot, see on üks koht lihtsalt üks väga paljudest paljudest näidetest selle mõõtme muidugi batuurin laiendab üleilmselt või tähendab, et kogu ökoloogiline tasakaal maakeras, kuidas naftateema ei ole mitte lihtsalt nafta kui selline, et bensiin, eks ole, vaid vaid see on ikkagi tähenduses energia ja, ja noh, võib-olla loodusressursside vastutustundmatu ammendamine siis ka selle kaudu võime siin lähevad siin hästi palju nagu selliseid suuri teemasid. Ja nüüd teine kordusteemas jooksis vertikaalselt aja ja toob sisse müütilise maailma. Ma ei tea, kas on mõni eesti kirjanik veel, kes seda nii teinud põimib kokku, mitte ainult antiikmüüdid, vaid mitmed maailma religioonide uskumused selles mõttes kummardamata ühte jumalat juba juba see romaan algab selliseid olismi. Peategelane ka kummardab vähemalt. Isa on noh, ta ei kummarda, aga ta on seotud, ta mõistab, ta tajub ta tajub mõlemad mõlemad kultuuri väga sügavalt inimlikud ja väga austab. Noh, just see olgu austus teiste kultuuride vastu, nende, see ei ole võimalik ilma ilma nende tajumitsetega teadvuseta sellest, millega siis noh, batuuri kindlasti on kokku puutunud oma elus ise. Ja nüüd noh, ma natuke vaatasin, ma leidsin sellise dema müütilise maailma religioosse maailma mitu kihti, üks siis on see vanakreeka mütoloogia, Centauri, müüte Tiido müüt millest, noh, võiks ka rääkida, siis on muidugi piiblitemaatika näiteks seda, selle romaani läbib üks muusika koos see on Bachi teos Baabüloni vetel psalm, kes vähegi piiblit tunneb, oskab ka sellele tähenduse anda. Siis kolmandaks soome-ugri põlisrahvaste uskumused, noh, õnn on pahade paksuks, seda muidugi eriti karu südames, aga see tuleb ka välja selliste nende kõrberahvaste helistes nagu rahvapärastest ütlemisest, nihukeste põlisrahvaste nagu natuke animalistike, see ei ole vist päris õige sõna, aga heliste loodus, rahvaste uskumused ja siis loomulikult ida kultuurid tähendab islami kultuur. Ta seob koraani põhitõed näiteks oluline võtmetegelane romaanis Centauri imaam kellelt, nagu peategelane saab oma noh, suured, mitte elu juhise tagasi, sellise tähendamissõna. Ja siis ta nagunii kogu aeg nagu kontrollib peategelase elu sellise väga targa tähendamissõna kaudu. Ja siis üllatuslikult ka selles kohtame romaanis Kend Taurga aga päris sellist ida kultuuri kihti nimetanud seal jaapanlasest õpetaja siis selline zen-budistlik kiht teda nimetada, nii täpselt, aga, aga siin on kindlasti kindlasti lähiste romaaniga selline hinne, Jan mees- ja naisalge nende kokkukuuluvus mingis mõttes seda nagu eksplitseerita teksti tasandil otsesõnu, aga samas kui me meenutame seda, et selle romaani üheks tegelaseks ei ole mitte inimene, vaid tegelikult selline sümbol ehk siis kera, korv, kogu inimelu sümbol või kera, korv, kus ei ole avaust kus sees on kolm kuju ja noh, seal on ka seotud, noh loomulikult sellise konkreetses süžeekäiguga peategelasele antakse valida palju erinevaid Sõrve, kus sees on mingid kujukesed, noh, ta ei pane seda tähele, ta valib ühe korvi ja ta avastab, et seal sees on kolm savikuju. Korvile ei ole sissepääsu, tähendab, ta on suletud korv ja, ja selle peale kori punu ja ütleb, et selle sa valisid. See on su saatus, ta küsib, et miks on kolm kuju, see on su saatus ja siis noh, see on üks romaaniga sõlmitusi ja romaan hakkab kulgema nii et peategelase ümber ongi kogu aeg veel kaks võimsat figuuri kellest siis üks on Tiido naistegelane ja siis siit jõuan järgmise küsimuse juurde, kuidas ta oma inimest näitab, mille kaudu ja Tauris annab kirjanik energiale naftakuju ja naljaga pooleks öelda, mis tekkis jah, siin mõeldes olles tegelenud, olles tegelenud kalevipojaga mõnda aega, selleks peategelaseks on õli kalevipoeg keda me näeme loomas oma maailma, nii nagu Kalevipoeg oli Eesti maastikku, et seal õli Kalevipoeg, kes loob muidugi hoopis mujal, eks loobas oma maailma. Ja see nafta ja õli, noh see näitab, et ta on oluline kirjaniku jaoks, et ta ei ole mitte lihtsalt üks kujund, eksootiline kujundit toome sisse. Ja selle kaudu räägime millestki muust, vaid konkreetselt see nafta ja õli on oluline, sest ta arendab selle romaanis täiesti äärmuseni välja. Rohkem enam ei ole võimalik, et see on juba groteski, grotesk või, või piiri üle ülim puudutus. Ta arendab selle välja nii temaatiliselt kui ka tehnoloogia loogiliselt, kirjeldab väga pikalt igasuguseid naftatootmise tehnoloogiaid ja peategelase nagu võimu alus või, või sellise, tema mitte efektiivsuse siis või ah edu. Lihtsamalt öeldes. Edu alus ongi see, et ta leiutab uue naftatehnoloogia, mis, pangem pähe. On matkitud loodusest, et kaotatakse ära suured puutornid ja luuakse, luuakse tehnoloogia, kus, mis lähevad maa sisse nagu sisalik liiva. Ta loob sellest õli maailmas töötab seal õli, nagu oleksin see inglise keelest tõlgitud loob globaalsed mõõtmed ja rajab maailma, mida nimetab Big Atland. Ja, ja siis peategelane muutub selle romaani käigus selle selle p kaartlandi valitsejaks ehk jumalaks inimene Nikija, Spee kaart. Aga siit tuleb kohe välja see, et, et tegelikult on siin ka selline kirjaniku iroonia. Pangem tähele, see kõlab nagu Disneyland niisugune nukumaailma sellest jah, annab jälle veel ühe keeru, nagu paneb sellele peale sellele tähendusele. Nii, nüüd kui need see naftakujud või energiakujund lagudega võimu kujund on, on arendatud äärmuseni siis noh, kindlasti on vaja seal tasakaalu ja ongi, ongi teemaks see, et kuidas kirjanik seda teeb. Sellele naftale või energiale on vaja väärilist partnerit. Üsna varsti tõi tugev tuuletõmbus poisile näkku torkivad veepihu seejärel terveid kamalutäisi värskendavat vett. Nüüd äkki tundise Nigjas. Ta vedas tugevasti sõõrmetega õhku ninna, et too ligitõmbav Veide Ruhm tuli sellest samast tuisklevastidee joast. Ta sirutas juba langu poole peod ning küünitas neile järele näo ning keha, kui korraga kostis, hoiatab hõige pea. Mitte sammugi enam. Käis küsimus ja vastus koos valuga läbi nikese pea. Juba olite kamalutäis seda nimetud Errist mida lihtsustatult nimetati veeks. Selle klaasitäis maksis kõrbes kuldkäekella mõnikord elugi, kuid siin voogasse sinises sambas lahises alla Kosena. Tundes end meeletul raiskajana, pani niikias näoveejoa alla ning suutmata vastu seista, usaldas sellele kogu oma piinatud keha. Otsekohe läbib teda varemkogematu valu pahk. See lõikub kehasse meeltesse, ajju ja verre. Aegamisi kaob valu kuklas avanevad pikkamisi silmad, taastuvad jõuvarud. Tigarti liig laiad lotendavad kehakatted täituvad kellegi teise tundmatu kehaga. Minu asi oli hoiatada, ütleb korvi punuiatoonitult. Tigart ei mõista. Mille eest selle eest vesi Verry nihkes. Bigart vaatab vastsündinu uudse huviga oma keha. Sa ütlesid veri, lausub niikias ning puhkeb tammistamatult naerma. Ta uhub aina oma nägu üha paremini nägevaid silmi õlgu. Käsivarre rindkeret. Aitab. Lausub korvi punu ja see pole saun, mis küsib Picard vaibuvad naeruga. Centauri koobas all sa teadsid nüüd korvi, punujan noogutab. Üle astunud Centauri, kellelt jumalad võitsid surematuse, tuli haavatuna sellesse koopasse surema. Nende järgi pidid tema kinni tõmbumatust haavast saama verre kosk. Seesama, kus ma pikalt õpetad, astub tagasi. Ta naer tõmbub pikkamisi näo sisse sirutanud käed ette hoomata, lõplikult taastunud silmanägemisega oma sõrmedel, oma käsivartel, oma õlgadel punaseid niresid, mis valguvad mööda keha alla, moodustades ta ümber tillukese verejärve. Pikalt ei pea, vajub alla, käed tõusevad aeglased üles, kui vandeks. Sõrmed harralduvad, nagu valmistuks ta haarama mõõtmatut. Rindkerre kerkib, kaelasooned paisuvad, suu avaneb pikkamisi nagu aegluubis. Sajandik hetk veel ja peab selguma. Mida põrutavat senikuulmatut on Nikyas Bigartil maailmale öelda. Sellel mütilisel tasandil on nende võimsate kujundite loomisel on, on batuurin võtnud appi siis kreeka müüdid. Müüt Centauri Keironist ja Tüüruse Tiidast ja nende müütide teadmine annab tegelikult võtme selle romaani mõistmiseks. Kindlasti võib lugeda ka ilma, aga lihtsalt nende müütide tundmine avab selle romaani sisu nende võimsate kujundite sisu ehk enam või annab neile sügavama mõõtme. Selle romaani nimitegelane Centauri viib tagasi kreeka mütoloogias kreeka müütide juurde. Centauri tulid hobuinimesed, kes olid sündinud titaanide ja inimeste ühendusest ja reeglina olid nad kurjad riiakad. Inimesed neile ei meeldinud, neid kardeti. Batuurini. Nimitegelane ei ole siis mingi nimetu Kentour, vaid konkreetne Centauri, kes oli sündinud titaan kroonose ja siis inimnaise kui Pilüüdra pojana. Nüüd, kes oli titaan Kronos, siis Centauri, Keironi isa ehk romaani nimitegelase isa. Titaanid olid kreeka mütoloogias Maa, Gaia ja taeva Uranos liidus sündinud jumalate sugu siis kuus meest ja kuus naist. Ja siis kaija jauranose ehk siis taeva ja maa noorem poeg, kroonus skeer on isa oli kõige vägevam ja temast sai teiste juht. Ta tõukas Uraanose ehk siis maa oma isa võimult ja asus koos oma õdede-vendadega kuus õde-venda valitsema maailma. Kui Keyron Kentour Keiran oli, oli aja jumala Kronose ja inimese Pilüüdra poeg, siis kroonase õde, tema naine, rea valitses maailma jumalate paarina, nende lapsed omakorda oli teemeter Hera Haades, Poseidon, Zeus. Kes siis kõik olid selle Centauri batuuri, romaanid, nime tegelase poolvennad ja õed, et siis väga-väga vägev seltskond. Konkreetne müüt, keerunist Ta oli tuntud kreeka kangelaste, see aasta oli näiteks Achilleuse kasvataja ja õpetajad, õpetas ravikunsti jahipidamist, relvade valmistamist, muusikat ja oli ka lüüra leiutaja, ehk siis sellise imelise muusikariista leiutaja mille kohta eesti mütoloogias põhjarahvaste mütoloogias öeldakse, et see on noore neiu juustest, tema keelega, noore neiu juustest ja sellest tuleb imeline helist. Ja ta elas Peiloni mäe koopas. Nüüd, mis siis seal koopas juhtus ja mis koobasse oli. Ja nüüd see konkreetne legend, mida batuurin kasutab oma romaani ülesehitusel, on järgmine. Et kord külastas Heracles üht foolase nimelist Centauri ja palus juua. Ja foolos andis talle veini, mis oli kõikide Centauri taga ühi, ühine vara. Ja teised Taurid ründasid heerakest, vihastasid, eks ole, nad olid kurjad. Ja tekkis võitlus. Ja Herakles, kes oli ka tuntud kangelane ja väga-väga võimas, haavas poolkogemata Ta oma mürginoolega hoopiski tour Keironi, kes tegelikult ei olnud üldse sellest võitlusest Heraklese teiste Centauri vahel osa võtnud, haavas poolkogemata. Aga Keyron oli surematu, ta oli ainukesena talijaseerib kaekud, ta oli aus ja õilis ja siin õpetas õilsaid öiselt kunste, aga tal oli ta oli ainukesena kett lauldes ka surematu. Aga, aga see haa, millega nüüd Heyraklastada mürginoolega haavas. See haav ei paranenud saaboli parandama ja piinad olid kohutavalt suured. Ja ta ei suuda Centauri keeran, ei suuda neid kannatada ja ta palub Zeusil, kes siis oli tema poolvend, eks ole, isa kaudu ta piinad lõpetada ja võtta see surema, katus ära. Ja Zeus teeb seda ja annab selle Keeroni surematus hoopiski, annab edasi, Vannab üle Prometheusele. Ja, ja see oli niivõrd suur ohver selle Keeroni poolt. Et noh, legend räägib siis ka seda või müüteta tõstiskeeroni surnukehad, et aktsepteeris seda, võttis surematuse ära ja et aga see oli nagu nii ilus käik. Ta tõstis Keeroni keha taevasse, sellest sai siis amburi tähtkuju. Vot nii. Ja, ja sellega Ärgo nimetatud ka väikeplaneet, 20 60 Keiran. Õilis Kentour, Keyron aia jumala kroonose poeg sureb oma Beljoni mäe koopas Beljoni mäe koopasse, satub mitu 1000 aastat hiljem batuurine romaanis islami usku naftainseneri Kirill piigarti ja kreeklannast ema Tiido kõhetu valgetverd poegnickjas. Ja ta näeb, et sellest koopast kahiseb midagi alla, ta jõuab kohale ja peseb end selle all ja selle tulemusel ta muutub totaalselt, nii välimuselt olemuselt ja tema tee ütleb talle, et see ei ole vesi seal Centauri veri. No vot, see on selline siis pöördepunkt romaanis. Ise olen mõelnud nagu, et mis asi, see müüdid selles batuudini romaanis on, et et võib-olla see on ka nagu selline allegooria kogu sellele õli magnootide noh, maailma pildile kõige suurem õlimagnaat nimetabki ennast tavaliseks jumalaks, siis noh, et kõik need jumalused on mängus, et et kui sul on nii suur võim kõige üle, siis sa ei oskagi kuidagi teistmoodi ennast näha kui mingisuguse müütilise kujuna. Jah noh, et ta nagu sõlmib kui selle inimolend, et seal on ka tema nagu vastas tegeles, inimene teeb see nüüd on niukene mütile maailm, agent aul kui nimi, kui nimitegelane on ka seotud müütilise maailmaga ta läheb nagu sellisesse teadvus moondesse, ta on, inimene on naftainsener ja siis, kui nad on käinud seal Centauri koopas muutunud välimuselt ka, siis ta tekivad, tekib Se Centauri õud tohutu jõud ja võimekus. Ja, ja samas on tal vastas inimene, kes on siis sellel naftaimpeeriumi looja, kes peab ennast ise jumalaks, tekibki niisugune nagu tegeliku jumala või noh, kuivõrd see on tegelik, see kõik on tinglik maailm aga siis ennast jumalaks pidava inimese selline vastasmäng või mis tundub ääretult tühine nende selle müütilise maailma kõrval kus on mängus aeg, aeg ja ruum ja kunstkunstid, see, mis on autorile oluline nüüd kogusele toeka ja sisuka romaani kirjutamisel võib-olla tulebki kõige paremini välja lugejaks romaani lõpul. Me näeme, et siin jõuab batuurin oma romaan labürindis väljapääsuni ja jõuab siis selle ukseni, mis viib labürindist välja. Ja see uks avaneb kõiksusesse. See lõpp on ääretult poeetiline ja minu meelest täiesti originaalne ja rullub meie ees lahti nagu, nagu filmikaader. Ja justkui selline tunne jälle, et, et pärast kõiki neid väga võimsaid Äksne ja tegevusi ja pannakse peale selline suu moff ja see ilmutus kaugeneb, järjest muutub, kujutus muutub üha väiksemaks. Ja need kolm savikuju, mis olid korvis, on pudenenud savi põrmuks. Aurni Kiyasest on saanud jälle Nikijas jõmpsikas, ta on tagasi läinud oma elu algusse korduvuste kordumatus ja ta hajub tolmuks maailmaruumi. Ja ma loeksin ette selle, nii nagu on romaanis romaani lõpp. Päikese vihkudes, mis läbi hõredate kiviseinte ruumi viirgusid, hõljus kulla pihuna Särendav tolm. Märk, et loojangu tuul on tõusnud. Selles sätendavas tolmus seisis Kivi platega laua juures umbes 12 aastane rohesilmne poiss, toosama haavatud jalgadega kõrberändur kes tema elu keskpäeval suurest liivatormist oli tulnud. Maraad polnud jahmunud ega üllatunud. See vaid kinnitas tema ammust teadmust, et ajal ei ole kulgu. Liigub vaid kujutus ajas teadmata midagi sihtidega suundadest. Hetkel olite liikunud vastu aega ning leidnud sealt eest tolle rohesilmse poisi. Paraku olid poisi jalad terved. Ta oli loata võtnud peedikust kera korvi ning üks silm pidus kiikas punumi tumedasse sügavusse, kus peene lõpulähedase joonena sahises Kiviblatele viimase savikujukese pruunikas põrm. Koos üha hõreneva savi põrmuga hõrenes poisi kuju, see murenes hüllivaks pihuks, mis parem õlg, vasak käsi, silmad ja süda poisist lahklesid ning läbi seinaavade kõrbesse hõljusid. Tol hetkel hakkas hiilgama tuuleorel meloodiat, mida Marab ei mõistnud ega polnud elu sees kuulnud. Tänases saates rääkis Marin Laak Nikolai batuurini romaanist Centauri katkendeid Kentourist esitas Hans Kaldoja. Saate panid kokku Maristomba ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.