Argipäev. Head kuulajad ka alanud saatetunnis. Me mõtleme tagasi äsja igaviku teedele astunud Lennart Merile. Meil on kõigil natukene rohkem või natuke vähem isiklikke mälestusi Lennart Merist, sest väga paljud meist puutusid temaga kokku või lugesite raamatuid, vaatasid tema filme, kohtusid temaga kas avalikel üritustel kodukaunistamise kokkutulekutel, iseseisvuspäeva pidustustel või kuulasid teda näiteks laulupeol kõnelemas. Ja selle alanud tunni jooksul saab iga kuulaja võrrelda oma mälestusi suurest eestlasest meie saatekülaliste mälestustega. Me ütleme tere tulemast saatesse, Kaja Tael, välisministeeriumi asekantsler, Eesti Instituudi Kunanikene juhtija, president Meri välisnõunik, aitäh. Ja teine saatekülaline on filmimees Enn Säde. Teie olete koos Lennart Meriga teinud filme soome-ugri ja Siberi rahvastest ja käinud ekspeditsioonidel tulemast saatesse. Tere. Ja umbes veerand tunni pärast peaks meie saatega ühinema teinegi filmi dokumentalist praegune riigikogu liige Mark Soosaar. Ja temagi on dokumentaalfilme tehes Eesti kultuuriasju ajades Lennart Meriga kõige enam kokku puutunud ning telefonid veel ühineb meie saatega, suur Eesti sõber Soomes Eeva Lille. Mina olen selle saate toimetaja Kaja Kärner. Alustame teist Enn Säde. Et see oli tõenäoliselt filmitöö, mis teid viis Lennart Meriga kokku, kas see oli väga? See oli kohutavalt ammu, kui mu mälu ei peta, oli see 64. aastal kenasti no Tallinnfilmi mängufilmide toimetuskolleegiumi liikmeks. Ja nagu nüüd öeldakse, tööst vabal ajal oli valmis kirjutanud ühe väikese dokumentaalfilmi käsikirja, mis sai nimeks pikk tänav üks olematu sõnadeta vaatlusfilm pikast tänavast. Soosi põli, operaator, mina tegin sellele heli. Just praegu viis minutit tagasi ma lahkusin Hans Roosipuust. See oli sümpaatne töö selles mõttes, et noh, niisugust filmi olnud ennem tehtud, kus mingit aktiivset tegevust. Hans Roosipuistus, kanalisatsiooniaugus peidetud tõlkijal jälgis vaateid, varjatud kaamera oli siis moes. Kellasseppasid inimesi 10 minutit, kest filmi ja kui mäletan õieti siis Kuldar Sink kalge heliloojana tegi sinna esimese muusika. Või oma filmi esimestest muusikatest. Ja ega me ju filmi olemise ajal tegelikult Lennart tegurite kokku ei puutunudki, sest noh, tema oli kusagil teistes kõrgemates sfäärides, mina olin alles algaja helimees, kellel iseendaga oli kõvasti tegemist ja Lennart tundus olevat mingites kõrgetes intellekt reaalsetes sfäärides keerlevad tahab mängufilmi toimetus oli Tallinnfilmis kolmandal korruseli heli oli esimesel korrusel kujundlikult õige mõiste. Mul läks tükk aega, enne kui need suhted klaarusid, aga mäletan, lähevad, et isiklikult just nimelt, miks ma sellest pikalt nüüd öeldakse, päästepaati siis me pidasime pidu filmi lõpetamisel tema pilviku majas, mis veel ei olnud valmis, seal on mul selgesti meeles. Igal pool olid vineeritükke. Poeg Mart oli sündinud, poeg Kristjan oli kohe-kohe sündimas, mis on väga oluline detail. Sealtsaadik on meie Lennarti niisugune päris isiklik tutvus ja manustatud, nii et 42 aastat nous. Ta kutsus hiljem Teiduma ekspeditsioonidel kaasa, millel teie väga hea läbisaamine ja teineteise austamine. Professionaalina põhines. Jah, ma olen selle selle peale ise mõelnud, ega mina ei oska öelda, ta kutsus kaasa oma esimesele filmile, mis heeliumi nimeks veelinnurahvas just nimelt kokku kirjutatud. 1970. Ma olin sattunud just siis ta tõesti 70 tegema garašovi, lind priisid, see oli minu jaoks kui algaja elimine jaoks väljakutse. Esimene mängufilm neli seeriat. Kodus oli pere, lapsed, lootsin raha teenida, teadupärast film läks riiulile, ma ei teeninud midagi peale palga. Ja Lennart läks siis esimese filmiga, nii et mina ei saanud kaasa minna, sest mul oli hirmus kahju, läks raadio raudvara veps järjest, Veeber läks kaasa. Ja Nonii see jäi, siis tekkis suur auk, seitse aastat me käisime tihedalt läbi, aga filmiväliselt nagu. Ja 77, kui ta hakkas käivitama järgmist filmi, mis sai siis nimeks õite, sellel oli kogu aeg nime, linnude tuuled. Siis ma olin muidugi juba paadis. Muide, ilus tähelepanek, mille ma ise välja mõtlesin, Eesti filmid on kõik tuulised filmitud, kas te olete tähelepanud tuulevaikus? Mõnda üks film, tuulealused, linnude tuuled ja mis seal veel on? Ma ei tea, kas siin maakamaral tuulab nii palju võimelises? Ei mitte ainult filmid, vaid ka kirjandus. Mulle meenub, et üks eesti luuletajate niisugune luuleõhtu Soomes kandis pealkirja tuulelapsed. No näed ja ju me siis oleme natuke siis tuulepead äkki, või kuidas peab ennast täpsemalt väljendama. Ja, ja vahepeal muidugi noh, minu teada vahepeal sündis ju hõbevalge. Ja, ja sealt vahepealt mul on paar niisugust inimlikku seika, mis nüüd. On sobilikud rääkida, sest ma kardan hirmsasti tänasel päeval eriti veel kus lipud on pooles mastis ja noh, niisugust pateetikate niisuguseid asju, mis Lennartil üldse olen, see on kogu aeg, et Lennart ise juhib praegu vedest. Ja, ja mul on hea tunne, sellepärast. Ta rääkis mulle ükskord me sõitsime mul sapakas. Me sõitsime kuhugi millegipärast Viru väravate juurde. Ta ütles, tule kaasa, oleksin kaasa ja siis tal oli, ta oli siis vabakutseliseks hakanud ja tal olid üsna suured rahahädad. Et ta viis sinna või kuidas seda nimetatakse nüüd. Harvardi noh, mis eesti keeles pandi pandimajja voorust, isa hõbekella, et selleks, et elamiseks raha saada, siis meistasime sapakas, siis ta hakkas rääkima, loomingus oli just ilmunud hõbedat hõbevalge esimesed peatükid, eesti rahvas oli puhevil, mina samuti, me rääkisime pikalt sellest sünnist. Ja võib-olla on kohane, sest et ma ei ole kohanud, et sellest oleks rohkem räägitud, siis ta hakkas rääkima ja see oli ilus lugu. Et käsikiri muidugi võeti väga nugadega vastu Glavlitiga endast mõistet raskusi on minu mälu järgi, aga küllap need, kuna kassa osalised parandatud, see võis olla mingi väga tähtis koosolek. Ma ei usu, et Teaduste akadeemias ma arvan, et ajaloo instituudis kus siis mingit kõrgete ajaloolaste kogu pidamisel käsilgele kas ilmub või ei ilmu tähendab täiesti täiesti noh, niisugune nugade peale lugu. Aga Lennarti sõbra Nad olid talle öelnud täpse kellaaja, mingid meile kõigile tuntud ajaloolane peabletti asuma, minu arust Lennarti kursusekaaslane. Mart ootas ukse taga, kui see seltsimees härra läks pulti ja hakkas seda hõbevalget manama siis lennata umbes lipsuga kinni, ukse lahti istus otse kõneleja vastu esimesse pinki, hakkas tema suust sõnu lugema, mille peale siis hakkas kokutama. Lõpetasime jutu ja. Ja hõbevalge käsikiri kiideti heaks, ilmus isekuse päris täpselt, nii, on ikkagi ilus lugu, eks ole. Ja väga iseloomulik Lennart Merile, Enn Säde, teil oli Lennart Meri ka ka mõnevõrra nagu isiklikum suhe, kui, kui ainult kahel inimesel, kes teevad ühte filmiprojekte. Julgen mina seda nüüd tunnistada, aga tõepoolest oli. Ja nüüd nendel päevadel, nendel kummalistel päevadel ma olen hakanud mõtlema ühte hoopis naljakat mõtet, minu isa sai surma siis, kui ma olin seitsmeaastane poiss, nii et ma olen üles kasvanud neli last, temal üles kasvanud peres, kus isa ei olnud. Ja. Jumala pärast, mitte pateetiliselt mõttes, rahva isa jutt on nüüd täiesti inimlikul tasemel, sest me võisime vastastikku rääkida asju, mis tol ajal üldiselt ei olnud kombeks. Saatus tahtis, et ma sattusin tema pilviku majja tihti sellistel tema jaoks pöördeliste eluhetkedel, mis nagu imelikult meid kuidagimoodi lähendas. Noh näiteks ma sattusin esimese inimesena tema juurde siis, kui öösel oli tema isa surnud eestimis järgmine öö, ta hakkas mu isast väga palju rääkima, kuigi ma olin Georg Meri sünnipäeval koosn istunud, tundsin teda ja ka väga-väga imelik kogemus. Ta hakkas, näitas, tõi välja isa Pariisi õpingute aegsed märkmed, mismoodi need siis olid säilunud, seda mina ei tea. Nüüd, kus ma olen valluv kepiga teinud, Uku Masingust, mitu filmi ja kolmandad, teeme, läinud Uku Masingu kalligraafilist käekirja, mis on kahe millimeetri kõrgune, sisse tuli väga tuttav vet, sest Georg Meri õpingute raamatut täpselt samuti kalligraafilise, kahe või kahe poolemillimeetrise käekirjaga täidetud. Ja, ja noh, need fantastilised mälu mälusuurused, Georg Meri, mis lennud ei alati näiteid ja ja niisugused asjad ja juhtusin sinna majja. Jõulude ajal, kui õhtul oli Lennart ema saanud surma autoõnnetuses ja need olid muidugi niisugused sündmused, kus ei käristati väga särki ja nii edasi, et ja, ja küllap avaldus, et ma neid asju läind kohe küla peale siis kohe kõva häälega seletama ja ja noh, jäävad muidugi juurde kuuluvad anekdootilised juhtunud, mida nüüd siin ja seal on ju palju puistatud ja ja kusagil. Ma olen sellest Lennart inimestest väelastes rääkinud, tema laskis ühel tipi õppejõul tuttaval teha esimese õliküttega katla oma uude majja, see oli siis keelatud räigelt. Ja siis vene sõdurite käest siis althõlma ostate siis kütteõli ja köeti. Aga see oli küllalt primitiivne automaatikesel, seda suitsutoru tuli tahmast puhastada, midagi Lennart muidugi ei viitsinud teha ja ühel heal hetkel siis keldris see õli läks kõik põlema ja keldris on tal raamatud ja nii edasi. Ja tule küllalt tark, et sulges uksed. Helistas tuletõrjele, tuli, tuli, tuli välja, voolikust, veeti välja, Lennart istus esikus esiku trepi rebel ja ütlus brigaadile, kes torma suurtes ootakakset kreemiks. Suits enne. No kujuta nüüd situatsioon, maja põleb ja peremees pakub. Ma ei tea, kas tal siis malborodi voli, mille peale tulevad mees muidugi läks näost valgeks, aga istus maha ja Lennart siis ütlesid, et see on sihuke ahi, mis on keelatud. Tehke niigi, mul kallid raamatut, ärge veega kustutage. Kustutage vahuga, mille peal siis tuletõrjemees või noor makrod ja niimoodi toimust. Majandastet. Vaht on päästetud. Niisugused lood, mis sealtsamast sündinud sisse. Vabandust. Fantastilised lood. Tänan Enn Säde nende meenutuste eest, Kaja Tael. Me hüppame teiega ajas tõenäoliselt 30, võib-olla 40 aastat edasi aega, kui kui Eestis hakkasid puhuma hoopis teistsugused tuuled. Meenutame 1988. aastal Lennart Meri initsiatiivil asutatud Eesti instituuti. Teie olete olnud kunagisele juht? Milleks niisugust Eesti Instituudi vaja oli? Just sellel ajahetkel? Ei, ma just sellel ajahetkel mõtlesin Lennart Meri muidugi silmapilkselt välja, et niisugune asutus tegelikult ette nähtud tuttama varivälisministeeriumil. Ja, ja see on nüüd üks niisugune koht, kus kus me võiksime rääkida tema tohutust perspektiivi tajust ja, ja nii-öelda korvpalli loobivad, kasutades platsinägemisest. Ja leid on erinevates eluvaldkondades neid näiteid hästi palju. Üks asi on muidugi see, et kõige esimese vabadus vajal hakata mõtlema sellele, kuidas valmistada ette Eesti välisesindusi. Aga noh, ilustan palju lihtsamaid näiteid tuli. Tal oli erakordselt usalduslik suhe noorte inimestega ja noh, ka Eesti instituut näitas seda ja hilisem välisministeeriumi aeg Ja temas oli nagu niisugust teadmist, kuidas õigel hetkel antud tõuge miskis suunas viib, võib panna inimese niisugusele rajale, kust tulemused on, on võib-olla paremad, kui, kui muidu võiks oodata sellest, sellest inimesest. Minul isiklikult on näiteks ei mälestus, tõesti tundsin teda ainult viimased 15 aastat, mis on, mis on väga tõsine, kaduvväike aeg. Aga ma tundsin ja mis oli ilmselt talle endale ikkagi üks väga-väga hästi istuda. See oli ilmselt üks niisugune roll, kuhu ta tegelikult oli kutsutud ja seatud ja, ja see suhe meie vahel kujunes lõbuks ka tõeliselt lähedaseks, aga, aga ma tahaks praegu meenuta seda, mis vist päris esimest korda, kui me kohtusime. Ja see oli aastal 1990 ja ma olin üksi esimese Eesti noori inimesi, kes läks välismaale, stipendiaadid ametlikult. Seal oli juba olemas nime poolest Eesti välisministeerium, ehkki iseseisvust ja veel ei olnud. Ja Lennart Meri võttis vaevaks ja kutsus mind siin välisministeeriumisse välja ja rääkis minuga lihtsalt inimlikult sellest, et mis on eluplaanid ja mida, mida ma sooviksin edaspidi teha. Ja neid inimesi praeguses Eesti välisteenistuses olnud ikkagi küllaltki palju, kes on saanud selle esimese tõkke Lennart Merit? Ma loen ühe tsitaadi tiit pruulilt, mille Ta on andnud intervjuus 27. märtsi 2004. aasta Õhtulehele. Ja ta kirjutab niimoodi. Päriselt tutvustati mind toonast tudengit Lennart Merile millalgi hiljem Tartu Ülikooli kohviku Sofaklase ukse ees. Ma pomisesin talle midagi tavapärast, et väga meeldiv. Mina muidugi tunnen teid. Lennart hoidis terekätt traditsioonilise igaviku oma peos, öeldes, et ma loodan, et vabandate, et mina teid ei tunne ja jätkas jutu kõrval seisnud professoritega, seisin seal kättpidi teenelise kirjaniku küljes kinni ja pikkamisi hakkas ebamugav ja piinlik. Püüdsin kätt viisakuse piires jõuga vabastada, aga ei õnnestunud. Äkki katkestas meri vestluse lugupeetud professoriga ja sosistas mulle kõrva. Homseks vajan noore inimese nime, keda Eesti instituuti tööle võtta. Kas oli nii? No mina, Tiit Pruuli sõnade eest ei julge küll vastutada, et küllap see siis nii oli, kui ta seda kirjutas. Aga see oli väga iseloomulik. Seal on kaks väga iseloomulikku asja, tähendab, ta oli pidevalt inimeste jahil, seal ei olnud mitte mingisugust kahtlust ja tal olid mõningad inimesedki väga usaldas. Ja kelle soovitusnimekirjade alusel ta siis sõna otseses mõttes töötas. Aga mis mulle tuleb väga tuttav ette on, see on see füüsiline kontakt, mida ta sugugi ei häbenenud ja, ja aga mis ei ole tavaline tol ajal. Mis üldse Eesti inimesele polnud tol ajal tavaline, on praegu muutunud natukene tavalisemaks. Aga ka selles mõttes oli Lennart juba tol ajal väga euroopalik. Miks oli, milles oli see põhjus, et, et ta sai tookord usaldada ainult väga noori inimesi kas see tuli sellest et natuke vanem põlvkond, ütleme, see komsomolipõlvkond on see, kes lihtsalt ei pälvinud leinata? Meri usaldust. Ma usun küll, et, et see on, see on üks põhjus. Aga noh, ega me ei pea arvama, et Lennart tegi elus absoluutselt kõike õigesti. Kindlasti kindlasti oleks võib olla saanud ka leida vägagi usaldusväärseid inimesi vanemast põlvkonnast ja noh, mingid põlvkonnad probleemi Lennart iseenesest ei olnud, minu meelest oli inimene, kes suhtles täiesti vabalt kõikvõimalikes põlvkondades. Nii et seda noorte inimeste fetiš heerimist võib-olla ka ei maksa nüüd üle rõhutada, lihtsalt aeg oli selline, kus välisministeeriumisse tööle oli tarvis väga palju, loomulikult keele oskajaid inimesi ja nendel päris algaegadel võtad seal siiski vanemaid inimesi, kes olid ennast näidanud ju mingisuguse näiteks teatud maa kultuuri väga hea tundjana ja nii edasi, noh ka nende tulemused olid tol ajal vägagi head. Need olid Eesti Instituudist sai tegelikult hilisem Eesti välissaatkondade niisugune häll või sellest arenesid need välja. Jah, siin on kaks aspekti, et ühest küljest tõepoolest lausa füüsiliselt oli, mõnes riigis oli juba õnnestunud luua niinimetatud infokontor kuhu siis sai suhteliselt valutult selle esimese välisesinduse füüsiliselt paigutada. Aga palju olulisem roll Eesti instituudil tegelikult oli ikkagi sellesama nagu väljaõppeasutusena noortele inimestele, sest. Me siin ükskord üritasime kokku lugeda, kui palju meil tänapäeval neid suursaadiku ametis töötanud inimesi on, kes on eesti instituudist pärit ja see arv oli ikkagi juba vist kümnetes. Ma tahaksin teie kui kui Lennart Meri kunagise välisnõuniku käest küsida, et mida Lennart Meri oma meeskonnalt nõudis milliseid ootused, eeldus, et tal olid No ühesõnaga on muidugi väga lihtne vastata, ta nõudis perfektsust aga kui hakata lahkama, siis, siis ega see ei olnud nii väga täpselt defineeritud ja see oli ka üks probleemide allikas. Ja noh, eesti rahval on arvatavasti tuttav, väga populaarne raamat ja telesari. Jah, härra minister, jah, härra peaminister, kus siis klassikaliselt kirjeldatakse 100 ülemuse ja, ja meeskonnasuhet. Lennart oli kindlasti inimene, kellega sõõrhamphil poleks olnud mitte midagi peale hakata. Ta ei olnud nagu niimoodi oma ametnike poolt ohjatav ja, ja kergesti käsitletav ja selle kohta on muidugi väga palju lõbusaid lugusid. Aga see meeskonna meeskonna küsimus Kadriorus oli võib-olla kõige olulisem selle asja juures oli see, et meeskond, hull meeskond eksisteeris ja Lennart suutis luua meeskonna jaoks motivatsiooni ja meeskonnavaimu. Samas ma jälle kordan, et ta ei olnud kaugeltki mitte eksimatu jaa, jaa. Kindlasti juhuseid, kus ta hindas mõningaid inimesi valesti ja ma olen kindel, et noh, need inimesed kannavad neid neid draamasid enda hinges väga kaua, aga, aga samas ma arvan ka, et, et ka neile Ühele ta andis väga palju tagasi. Ta oli üks sedasorti inimene, kes, kes mitte ainult ei võtnud, vaid vaid andis. Ma Samost artikli tsiteeriksin hästi, lühidalt Tiit Pruuli, veel kord. Olles siis Lennart Meri meeskonnaliige välisministeeriumis kirjutab või meenutab Tiit Pruuli, et igaühe pühendumus pidi olema piisavalt suur igas ülesandes. Olin pikka aega päris kindel, et kolleegid on Lennart pile midagi sellist kui pliiatsid, maakaardid või muud asised, töövahendid, mida kasutatakse sõltumata kellaajast ja meeleolust. Kas oli nii? Veis mõnele inimesele aeg-ajalt niimoodi tunduda südamega üritasin eelmises lauses öelda aga, aga mingil väga sügaval tasandil oli Lennart erakordselt korralik ja inimlik inimene, kes, kes noh, rasketes hädasituatsioonides tuli appi ja võttis oma peale palju ja vastutas ja aga noh, see pidi olema siiski mõlemapoolne, see inimene pidi ka seda väärt olema ja pidi omalt poolt midagi vastu panema. Mida meie saatega liitunud ja filmimees Mark Soosaar, tere tulemast saatesse. Aga enne, kui me hakkame kuulama teie meenutusi, olen ma täna hommikul helistanud suurele eesti sõbrale, Soomes Eeva lillele ja ja kuulame, mida Aivar Lille Lennart Merist tänasel päeval tahaks meenutada. Eesti kultuurisaadik Soomes Eeva Lille, mis teile kõigepealt meenub, kui te mõtlete Lennart Merist? Tema särav naer ja tema naeratav nägu. Ikka siis, kui olukord, et olukord oli kriitiline ikka siis, kui oli mingi pingeline olukord. Tema oli tegutsemisvalmis, see tema vabadus, see optimism ja no näiteks hommik Tuglase seltsis, 19. august 91 Ta oli tulnud seltsi, ajakirjanikud ootasid, pinge oli seal käsitsi tuntav. Aga tema tuli mu tuppa, pani ukse kinni ja ta nägu naeris, säras lausa ja ta ütles. Nüüd hakkame tööle. See oli nii, nagu ta oleks ainult oodanud seda õiget momenti, see putš Moskvas oli nagu stardipauk. See tuleb mulle ikka meelde, seesama särav ootust täis nagu see, millega ta juhtis ikka rongi ja vaipa. Siis, kui ta oli viimast korda Soomes see oli pärast operatsiooni septembris siis ta ütles järsku. Ikka jälle autoga sõitma või paadiga sõitma ja see tähendab sedasama temale. Lähme vaatame, mis tänane päev pakub. Lähme vastu juhusele ja naudime seda. Lähme sõitma. Ikka juhtus midagi temaga juhtusid ka. See on see pealmine, mis mulle meelde tuleb, kui ma tema peale mõtlen. Teie tõlgitud virmaliste väraval oli esimene Lennart Meri raamat soome keeles. Ja kui tema raamatut andsid eestlastele usu oma kaugesse ja väärikasse minevikku siis missugust lugemiselamust Lennart Meri raamatut soomlastele pakkusid? Ma usun, et see kõik oli täitsa uus enne tundmatu, see oli soomlastele maade avastamine. Sest väga vähesed teadsid midagi Eestist seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel, siis kui tema raamatut hirmusid ka pärast pärast hõbevalge ja Hõbevalgem koos mentsi. Nii et selle nende raamatute kaudu õppisid soomlased tundma Eesti mineviku Eesti ajalugu sest sellest hoolimata ta kirjutas Kamtšatka-st või, või kirjutas tšuktši maast. Ikka keeras tema jutt tagasi Eestisse. Tartu ülikool oli nagu mingisugune tsentrum, mis pumpas elu temasse. Teadus ta oli ikkagi maadeavastaja ja sellesamase maadeavastamise. Selle vaatevinklit kinkis ta ka oma lugejatele. Me teame, et Lennart Meril oli Soome ja soomlastega eriti lähedane suhe ja suured soomlased olid Lennart Meri head tuttavad. Meenutagem ühest küljest näiteks Max Jakobsoni ja paljusid Soome president ja teisest küljest näiteks saami suurkuju Nils Aslak valge ja päev. Ja on kindlaks tehtud, et Lennart Meri oli Georg Otsa kõrval kõige tuntum eestlane Soomes ja minulegi tundub, et soomlased oskasid Lennart merd palju kõrgemalt hinnata kui eestlased ise, millesse tuleb Eeva Lille. Ta tundis ennast siin soomes vabana juba konkreetselt Nõukogude ajal. Selge see, sest, Juba seitsmekümnendatel oma väikse punase laadaga ja juhtis seda oma autod kuni lapimaani välja. See vabaduse tunne pidi olema vapustav ja selle nõukogude inimesele ta filmis siin siis. Ja siis ta õppis soomlasi tundma, soomlasi tööl ja taustast, soomlaste töömoraali ja soomlaste ausust ja näita ikka tahtis nagu kergelt eestlastele eeskujuks tõsta. Presidendina tundis ta ka ennast siin vabana, sest siin, kui ta käis ringi, siis ei olnud protokoll nii piirav. Võib olla. Seal on kindlasti on väga palju tegureid taga. Igatahes ta siin soomes leidis mingi mängu välja, kust ta sai tegutseda kaheksakümnendatel tema juba 10 aastat, enne kui Eesti oli uuesti iseseisvunud, tegutses täna siin Soomes kui ilma volitusteta välisminister tema liik, kus soomlaste hulgas kiiresti tuntuks ja rääkis kogu aeg Eesti vaatevinklist, kuidas maailma, kuidas Nõukogude Liit, kuidas, kuidas see kõik paistab Eestist vaadatuna. Nii et ma tean seda, et see tekitas isegi Soome ametnikest siin ministeeriumites teatud hämmeldust, et kes on see mees, kes võtab niisugused volitused. Aga temal oli kogu aeg see eesmärk silme ees. Eesti Eesti vabadus. Mulle tuleb just praegu meelde, et ma kaheksakümnendatel kuulsin Lennart merd kõnelemas sellest, kuidas tal keset Helsingi südalinna Esplanaadil on lemmikkohvik see klaasist Kappeli, kui ma õigesti mäletan, alati, kui ta käib Helsingis, ta varastab endale muude tööde kõrvalt paar tundi ta loeb seal lehti ja see oli nagu niisugune vaba inimese sümbol, koht, tema väga armastatud paik. Aga kui me tuleme tagasi selle juurde, et soomlased väga hindasid Lennart merd ja teevad seda praegugi, siis meenub mulle, et soomlased on pannud Tuglase seltsimaja seinale niisuguse autahvli Lennart Merele. See tuli sellest, et seal oli tema staap siis, kui ta putši ajal oli siin Helsingis ja sealt saadeti välja Eesti ise iseseisvuse tunnustamist Balbet välismaa saatkondadele. Sealt läks löövat merika limusiinis Soome välisministri Paavo väärsuse juurde. See tahvel tuletab meelde neid aegu, neid kriitilisi aegu. Lennart Meri on olnud Soomega seotud, et väga pikka aega, nagu nüüd siin intervjuuski välja tuli juba juba seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel ja need omavahelised sidemed, see tähendus sümboli mõju Soome Lennart Merile ja, ja Lennart Meri Soomele. Seal on nii tihedad seosed, et siin ongi raske mingit piiri või joont tõmmata. Ma usun, et Soome leinab suurt inimest samavõrd kui Eesti. Jah, leinab küll, seda on olnud tähele panna eile ja täna see on tõsi. Vaikime siis meiegi koos ja ma tänan nende meenutuste eest, Eeva Lille. Jätkame saadet Mark Soosaar, kuidas teie mäletate oma esimesi kohtumisi, kõige eredamaid kokkusaamisi Lennart Meriga? On olnud, need olid siis, kui üliõpilane olin, Moskvas, õppisin ja tahtsin Nipernaadi filmi teha ja kirjutasin stsenaariumi ja Lennart oli Tallinnfilmi toimetaja ja luges seda ja andis mulle selle tagasi, ütles, et noormees, te peate veel väga palju õppima. Õppisite kohtasite uuesti, jah, ja siis ma mõtlen veel, et 70.-test aastatest Ma ei mäleta, kas see võis olla Tallinnfilmis, oli see tema pilviku kodus. Pidin mingit avaldust kirjutama, ma isegi enam ei mäleta, milles oli asi ja kellele täpselt, aga ma kirjutasin peale, et ENSV mingile ametiisikule, no ma ei tea, kas ministrite nõukogu esimehel mingit paberit Lennart ütles mulle niimoodi, et ära kirjuta, ENSV kirjutab Eesti NSV igal võimalusel, kus sa saad, kirjuta Eesti peal niimoodi, alati, kui ma nüüd kirjutan mingit dokumenti, mul tuleb meelde, et Eesti tuleb alati igal võimalusel välja kirjutada. Teie Mark Soosaar olete portrateerinud Lennart merd filmis. Ühest küljest tõenäoliselt oli tegemist väga köitva aportrateeritav, aga teisest küljest võis olla üsna tülikas, sest tõenäoliselt ta ei allunud stsenaariumile. Jah, ma tegin sellise filmi, mis kannab pealkirja Eesti esimene kodanik ja seal oli lähtepersoonid siiski Arnold Rüütel ja ja, ja ühel hetkel ma tajusin, et rüütlist üksinda portreed tehes jääksime ühe plaaniliseks ja õnneks oli Lennart Meri siis välisminister ja jalgu Musta persoolina tuli ta sinna sisse, aga pärast nüüd, kui alles eile vaatasin selle filmi üle, siis siis ma arvan, et just tänu Lennart Merile see film muutus mitme plaaniliseks ja täiesti uus tähendus tulnud nüüd pärast Lennarti lahkumist ja kunagi 10 aasta või paarikümne aasta pärast tuleb tal veel uus tähendus, nii et see on, see on huvitav, kuidas üks maa ajaloodokument võib muutuda, sest seda ma julgen küll öelda, et 92. aastal, kui Lennart presidendiks valiti, siis üsna paljud inimesed siiski Eestimaal ei võtnud teda tõsiselt kui presidenti. Aga ta tõestas ennast ja ma arvan, et väga-väga paljud, kes tollal arvasid, et et siit midagi head välja ei tule, on kõvasti oma meelt muutnud. See on ikka hiigeltöö, mille Lennart ära tegi ja ja, ja, ja kui ta reaalelus oli väga vastuoluline inimene, siis panus, mille ta Eesti ajalukku on andnud, seda me täna isegi ei suuda veel hinnata. See on seal veel palju kordi suurem kui täna leinapäevadel me suudame sõnades kirjeldada. Ja Eesti kultuurilukku, kuuldavasti see Pärnu rahvusvaheline dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival. Mida teie veate Mark Soosaar ja mis võib olla juba aasta pärast, tähistab oma kahekümnendat tegevusaastat toimumisaastat. Et selle idee autoriks oli olnud Lennart Meri. Ja nii see oli, sest juba sel suvel on 20. festival ja ma väga loodan, et see ei jää viimaseks festivaliks, kuigi on ka neid, kes tahaks, et jääks. Aga ma arvan, et nendel inimestel tasub meenutada, et ka see festival on Lennart Meri pärand. See on Lennart Meri idee. Ta oli kusagil välismaal käinud kusagil visuaal antropoloogid ja filmitegijatega ja ja kultuurantropoloogid ega koos ühel väikesel workshop il kohvi joonud ja ütles, et selline väga tore kohtumine oli olnud, et teeme meiega. Mina olin siis sel ajal Kinoliidu pealik ja ma ütlesin, et aga mõtleme edasi, äkki teeme festivali, Unesco tuli nagu taha hakkas toetama ja ja, ja sellest sai festival ja Lennart oli selle esimese festivali žürii esimees. Ja see, millise improvisatsioonilised mängleva kergusega ta seda festivali žürii esimehena juhtisin, mina olin lihtsalt niisugune tegevdirektor disnagu, tagala kindlustaja. See oli lihtsalt lihtsalt väga uhke ja, ja siis, kui kui pärnu endale Kaval asenbalixi pidi saama maski maa filmide eest, siis meie festivali esimese auhinna. Siis Me vedasime Lennartiga selle seal laval nagu laiali, seal ilusasti tekk autentne Uku, käsitöömeistrite poolt kootud. Ja siis äkki Lennartil tuli idee, et aga paneme selle politsei õlgadele ja niimoodi mööda palliksi õlgadele panime sealt veel üks traditsioon alguse Tsee trofeed pannaksegi võitja õlgadel ja mitte kellelegi kusagile postiga ei saadeta, peab kohale tulema ja, ja lugupeetud Eesti inimesed seda teevad. Meil on nüüd kolm korda järjest riigikogu esinaine seda teinud, jaga tänane president Arnold Rüütel on seda tseremooniat teinud ja ma loodan, et ka see on üks maalidest, mille Lennart Lennart algatas. Aga vast, vast veel üks oluline moment, mida ma tahaks nagu toonitada on see, et Lennart on jätnud meile palju prohvetlike sõnu maha ja ja nende sõnade väärtus muutub nagu iga aastaga hinnalisemaks ning ning On ideid jätnud palju maha, mida tuleb meil nüüd ellu viia. Kui festivaliga läks, nii, et teisel festivalil ta enam ei osalenud. Ta ütles, et nüüd ei ole meil aega tegeleda filmifestivalidega, vaja on eesti vabaks teha ja tule tegelesin, aga sellega siis mõtlesin, et aga festival on ka üks nendest instrumentidest, mis aitab. Festival jätkus. Ja ma tean, et kui Lennart oli saanud Yorgis auhinna oma linnude tuulte eest siis tekkis tal idee, et teha film sellest, kuidas põhjarahvad Circampulaarsed lahkuda rahvat valmistavat õõnestatud ühe puuotsikut. Ja korduvalt oli meil sellest Lennartiga juttu ja mulle see väga meeldis, kasvõi juba sellepärast, et Linnutee tuulte film on küll suurepärane ka venelastega vaidlesime palju sellest filmist, et võib-olla oleks vaja siiski leida üks tegevusala, et võrrelda, kuidas erinevad rahvad sel alal toimetavad. Ja mul oli väga hea meel, et te seda filmi kavatses teha, aga kui ta läks poliitikasse ja kui ta oli juba valitud presidendiks, siis oli täiesti selge, et ta seda teha ei jõua. Ja mina olin parajasti Ameerikas seal läänerannikul, nägin, kuidas indiaanlased taastavad hiiglaslikest puutüvedest siis õõnespaatide tegemist. Hakkasin tasapisi seda tegema ja otsin Lenardid kogu aeg kursis selle filmi tegemisega ja lõpuks sai see film valmis. Filmi nimeks on ema vene jaa. Jaa, ja teda on kord ka teles näidatud, aga nüüd ma mõtlesin, et nüüd on aeg sellele filmile ette kleepida üks tiitel mõeldud kust idee pärit oli. Aga seoses selle filmiga tahan ma veel ühte asja rääkida, see on selle filmi lõpuepisood, kus kus. Pealik, aga see väike rahvusumbes raevunud inimeste räägivad oma keelt Peruu ja Ecuadori vahel Amazonase ülemjooksul. Film lõpebki nende nende, nende nende džungli külakese kõrval oleval kalmistul. Kuhu pealik matessenjopia läheb? Minu ees, ma kõnnin talle järele, siis ta peatub seal oma isa pealiku haua juures ja räägib sellest, et see kojad ei tohi. See kohalikud ei tohi mõelda varanduse kogumisele, materiaalse varanduse kogumisele. Ja meil ei ole seda vaja, sellepärast et nad lähevad taevasse. Seal ootavad neid ilusaid lossid, head toidud, muusika, seal tantsitakse, seal on hea olla. Aga kõik maha peab jätma, pealik peab maa peale maha jätma oma teadmised, tarkused ja oskused. Ja kasvõi juba sellepärast, et et ei olekski osatust midagi muud siia maha jätta näiteks lastele, materiaalselt, mille, mille nad võivad ära laristada. Ongi ongi selline rituaal, selline traditsioon neil ja ma arvan, et see, mida Lennart maha jättis, see vaimne pärand, see on väga suur ja me peame selle eest väga tänulikud olema. Saatus tahab, et Foonika aknast paistab televiisori, televiisorist tuleb karupeied. Lennart Meri film, mille mina olin kaasrežissööriks paadi ruumi kohta niipalju lisaks. Esiteks sa räägid Lennart ilusatest mõttekäikudest, mina olen mõelnud natuke teistmoodi eile, kui näidati Andres Söödi filmi ja, ja nii edasi. Et kas Lennarti need filosoofilised mõtted, kas need olid tal valmis pakitud, et mismoodi see aju töötas, ta vaatab mõnikord oma prillidest läbi kaks sekundit tühjalt ja paiskab maailma mingi sügavmõtteliselt tõsiselt sügavamõttelise fraasi nüüd paadi kohta ütleb kusagil 77. aasta pärast linnude tult esietendust. Et paat ühendab eri hõimusid eri rahvaid ja jõed on kui telegraafiliinid. Lihtsalt ühes intervjuus on ilusti öeldud, aga mis paadiprojekti puutub, ma olin selle juures ja see ei olnud üldse nii lihtne, kui Mark räägib. Tegelikult me tegime kõik selleks, et sellega keevitada nõukogude ajal veel, aga linnude tuuled oli Moskva kinomehed nii turri ajanud terve pärast vene varianti tehti seal 10 või 15 koopetajalt. Šamaan kästi välja lõigata ja nii edasi. Noh, need pikad lood ja meil oli koos tubakaga kombel, sest Linnutee tuulte edu New Yorgi festivalil, kust hõbemedali sai, oli nii suur, et et Lennartiga koostööpakkumised tulid. Soome, Rootsil, Norra, Taani, inglise-jaapani, USA, Kanada ja nii edasi paadiprojekt. Ja see paberit mul eile sattusid kätte, igirootsieestlane tegi eelarve vigases eesti-rootsi segakeeles. Ja siis Tallinnfilmi tollane direktor Hannover läks kõikidele tõlgitud paberitega Moskvasse kinokomiteesse, et meil on niisugused fantastilised pakkumused mille peale sealt tuli siis Hosnikovi kui muude kuulipildujate särinat, et kuidas saab võimalik üldse olla, et meil ei ole see film üldse kinokomitee plaanis ja Taylor tootmisette nähtud, siis me tegime veel ühe kummaliselt, et et Lennart läheb oma pead kui eraisik Soome ja käivitab seal Soome televisioonis selle filmi ja kutsub meid, noh, me olime ikka naised, kutsub meid Soome nõu järele, sama tiim oleks siis olnud, ma arvan, Rein ja mina pole ja mille peale muidugi. Lennarti nimi Moskva filmimeeste silmis kõlas siis sel hetkel kui punane lapp härjale ja see hääbus, nii et ei olnud paadiprojekti käivitamise sealt mitte süüdi Lennarti politakse minek, see oli tükk maad ennem, see oli puhtalt, see tab lennude tuulte sõnum Moskvale oli täiesti selge, kuigi me käivitasime kui filmiga Siberi väikerahvaste õnnelikust elust nõukogude liidus nii Olicinopsises kirjutatud see pealkiri, aga noh, nad said väga hästi, lugesid välja, mis fini taga tegelikult on ja mis poliitik, kas see suubumisse puutub, siis kui me panime tooriumi poega kokku Helsingis 1009 89, siis ma olin tõepoolest tunnistas, kuidas Lennart vajub filmi pealt ära poliitikasse. See on see aeg, kus ta valmistas seda suurele Moskva kongressile, valget raamatut. Me käisime siis neli või viis korda Eduskunna raamatukogus. Ajaloodokumente president, trüdi päevaraamatut saime kätte, mäletan siis, kuidas ta püüdis Inglismaale pääseda. Mingit oma poliitkasside ja mul väga ei öelnud, aga noh, kõik oli ju selge. See on 89 algus veel. Me püüdsime saada üles raadiotelefoniliinide kaudu Moskvast inglise saatklastele viisat üks nädala jooksul Nõukogude seadused ainult ette, et läbi kolmandate riikide saaks viisat saada. Pealegi ta lõpuks sai, me käisime koos ostmas piletit Londonis, kus ta nädalaga rooli, mis tähendas seda, et ma istusin üksinda loomulikult Montaažis sel ajal. Ja nüüd Lille rääkis väga ilusasti, aga ka aga seal õhtuti meil olid niisugused vestlused leivaga, telefoni teel, et Lennart oli meie kõige suurem vaenlane siis. Sest noh, soome-monteerija, üks nende klassik nõudis päeva punktipealset tööle tulekut kell üheksa läbimise ajal, Lennart tuli elegantselt pool kolm päeval näiteks. Ja, ja kui tuli. Ja teiseks ta oli sel ajal elama pandud soome kirjanike korterisse. Eva Lille oli nagu kuidagimoodi seda aidanud, aga Lennarti telefoni kaugekõnede summa ületas igasugused mõistuse piirid. Ja siis meil olid niisugust, õhtuti oli üksainus vaenlane, kelle peale me siis hambaid tervitasime, kuigi me taipasime täpselt, mis, mis toimub tegelikult nii, et seal on 89, esimesed kuud oli siis täielik äraminek juba juba kolitaks ütlemise toorium paikade lõpetamine hõljub juba seal kusagil kohe kahe vaheosa sees. Kaja Tael, mida teie tooksite välja sellest, mida Lennart Meri on meile, palun? No mina üldiselt siiralt usun, et igale rahvale sünnib üks niisugune suur kulu riigijuht tõepoolest võib-olla korra korra sajandis ja küsimus ei ole selles, et Eesti on väike ja statistiliselt on väiksem tõenäosus, et neid suuri inimesi tuleb taas. Kui vaadata siin Prantsusmaad, Inglismaad või või naaberriiki ega seda Kekkose roll, ükskõik kui vastuoluline ta oli ikka keegi päriselt seda mütsi pole suutnud endale pähe panna ja sama käib nende kooli või Churchilli või, või veel paljude inimeste kohta. Ja noh, nende kaal oleme ajaloos on muidugi erinev, sõltub riigi riigikaalust, aga oma rahva jaoks on see roll kahtlemata samasugune. Nii et selles mõttes võib-olla ei ole isegi päris uus võrrelda kõiki järeltulijaid president Lennart Meriga, sest sest too oli ikkagi äärmiselt äärmiselt ebatavaline kuju ka presidendil ja selle kohta on kohutavalt palju näiteid tuua. Aga, aga üks asi, mida ma ka siin tahaks rõhutada, on see, et omal ajal ilmustama 70.-ks sünnipäevaks anekdoodikogumik. Meie Lennart. Ja tol ajal ma tegelikult selles suurte pidanud, mulle tundus, et elu on tegelikult palju värvikam, kui see anekdoodikogumik oli ja ja, ja Lennart ise vist alusmidagi samasugust kirjutas sellesse raamatusse mulle pühandusena sisse. Aga kõige paremaid nalju teame ju ainult meie kahekesi, eks. Ja, ja see võis olla siin. Aga ma tahan öelda seda, et me võime siin arutleda selle üle, kas ta oli kogu rahva president. Kindlasti oli ta tegelikult mitte rahvalik president oli ikkagi kogu oma olemuselt rohkem selline aadellik, kuiv, aga väga vähe presidente maailmas, kelle kohta võiks nii iseenesestmõistetavalt kirjutada raamatu või panna sinna pealkirjaks meie Lennart. Ja, ja kõige ilusam asi, mida ma tegelikult avastasin alles eile õhtul, kui ma selle raamatu kätte võtsin. Ja mida ma vist olin enne märganud ja vist suhtunud isegi pahaselt, oli see, et selle pühansu all oli ta kirjutanud aastaarvuna 1000 tähendab üks, üheksa, üheksa, üheksa, üheksa, ta oli pannud sinna üle üheksa juurde. Ja kas see nüüd oli vääratus või oli see tema tavaline vimka. Aga praegu mul on selline hea meel tunda, et ka aastast 19999 tervitab meid ikkagi Lennart Meri. Nii palju nii värvikaid, nii värvikaid mälestusi. Ma tänan, et te olete tulnud kuulajaga neid jagama. Ja tänan, Eeva lillet jagamast meiega. Neid mälestusi, mis tal Lennart Meriga Soomes meenutada olid. Mul on soov, et me selle saate lõpuks kuulaks ime kõnelemas Lennart merd ennast. See on üks tema mõttehetk ühest 1978. aasta raadiosaatest. Ja nii nagu mitu korda sellegi saate vältel rääkinud sellest, et mõni Lennart Meri sõna- või käevääratus omab tagantjärgi vaadates erilist tähendust, siis see mõttehetk tookord kirjanik Lennart Meri tundub mulle täna vaadates üsna tähenduslik. Kuulame. Mediteerima ehk mõtisklema. Son, muusikaline mõiste, meditatsioon. Aga psühholoogiline, järelikult bioloogiline, järelikult ajaloole, erinevatel aegadel erinevates paikades tähendab erinevaid asju puhuti nii lihtsaid, et me selle üle ei mõtisklenud. Looduse ajalugu on meie ajalugu. Oleme ühest kännust alles seda omaks võtta, sest tekib mõnesugune lootus, et see, mida näeme, võib ka reaalne olla. Elu on ilmselt ühtne mitte ainult ühiselt päritolu poolest vaid ta on kombineerunud samadest molekulidest. Eestiga Kümneaastane luuletaja on inimese ja looduse uut vahekorda kokku võtnud ühteainsasse lausesse. Me elu on me elu ainus mõte.