Mõnigi meist on kuulnud niisugust repliiki ja kõik, mis me mõtte, sõna ja teoga oleme teinud või mis me teeme. Siia võib veel lisada ka tegematajätmised. See kõlab papp kristlikus patutunnistuses, kus mõtte sõna ja tegu on asetatud ühele ja samale pulgale. Me tavaliselt te ei arva, et meie mõte on tegu. Me arvame, et mõte on meie isiklik asi. Et ta on varjatud ja et me võime oma mõtetel lasta. Ja tavaliselt nad huvitavadki võrdlemisi vabalt ringi. Nad tulevad kusagilt, nad lähevad kusagile ja väga sagedasti. Me ei kontrolli neid või anname nendele mõtetele, mida alati väga väärika sisu, lootes, et no tühja sellest ega keegi ei kuulnud, keegi ei näinud. Tundub, et praegu on nii kaugele jõudnud kus mõte on konkreetne teguda, omab mingisugust jõudu. Ja ei ole sugugi ükskõik, kes mida mõtleb või kuidas, mõtleb. Sügaval stagnaajal. Koorijuhid pidid väga sagedasti võtma repertuaari kohustuslikult niisuguseid laule, teoseid, kus mõtte ja sõna, mida välja tuli öelda, ei sobinud sugugi teostaja vaimulaadiga. See oli lõivu maksmine sellele, et suuta teha midagi väärtuslikku sinna kõrvale. Ja üks tark inimene ütles kunagi nõnda, et kui sa mitte midagi muud ei saa teha siis, kui sa neid laule juhatad, siis mõtle õigesti, see oli väga tark ja kasulik soovitus. Tõepoolest sunnitud valeteod puhul õigesti mõtlemine tasandab, tasakaalustab ja kellel kõrvad on kuulda või silmad, mis näevad või mingisugune muu antenn, mis võtab informatsiooni vastu läheb sinuga õigele ja ühele lainele ja ma arvan, et üks niisugune tunnetuslik üksteise mõistmine on Eesti rahva sees olnud kogu aeg ja aidanud tal püsida nendel raske Nendel aegadel, et nüüd küll üsna kehvasti, aga ikkagi tõusta küll komistada ja kukkuda ja haiget saada, aga ikkagi edasi minna ja tõusta, see on nagu oluline ja kena. Ja sõnal on tohutu jõud, sellest on praegu palju räägitud ja huvitav on see, et kui me vaatleme sõna kasutamist, mõtlemist et inimesed janunevad mingi tõese sõna järele, nälg on. Janunetakse niisuguse sõna järele, mis aitaks. Ületada sisemist kriisi, vastuvoolu, isegi haigust. Ja kui on kõneldud näiteks muutumisest, elus või muutumisest ühiskonnas siis on huvitav küll jälgida inimeste pürgimist vaimsete asjade suunas ja selles osas nagu lahtiminekut. Kui veel paarkümmend aastat tagasi inimesed, kes tegelesid mingisuguste vaimuteadustega, näiteks neid peeti kergelt hulludeks, kui nad üldse julgesid sellest kusagil kõnelda, kellegagi kõnelda ikkagi koolioht, muutuda veidrikuks või olla veidrik või mittemõistetud või nii edasi, siis praegu needsamad inimesed, kes tol ajal võrdlemisi skeptiliselt vaatasid, torm, mõlemad need ise kõikidesse suundadesse, kus vähegi nagu tundub olevat mingisugust uut ütlemislaadi või mõtlemislaadi. Ja selle tõttu on praegune aeg ka keeruline, et kõikvõimalikke ütlejaid on palju. Kõikvõimalikke mõtlejaid on palju. Ja otsivad inimesed lendavad ühe peibutuse pealt teise peale, mis alati ei olegi peibutuspalju, on ka õiget ja väga raske on inimestel leida iseennast ja seda oma põhja või põhimõtted, mille peal siis lõpuks edasi minna ja mitte heidelda. Õpetusi on palju. Aga on siiski kena, et neid on palju. Oli palju hullem aeg, kus oli üksainus õpetus mida, kas keegi võttis vastu tõemeelselt või võtnud, aga mis igal juhul nagu müristas. Ma arvan, kui tänapäeval räägitakse noh, apokalüptilise sajandi lõpust ja kõiksugustest ennetist ja kuritegevuse kasvust ja katastroofidest, siis, Ma ei tea, kas keegi on kunagi teinud nii täpset statistikat kui palju on katastroof või maailmas olnud viiekümnendatel, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, kui palju on üheksakümnendatel aastatel näiteks kui mõelda nendele kohutavatel aastatele, no mida mina mäletan siiski need neljakümnendad viiekümnendad aastad siis vähemalt Eestimaa pinnal ja see lähiareaal, kus meie nüüd suhtleme. Mu meelest oli palju masendavam, kui praegu. Kuritegevus oli vormistatud ju, ta oli lubatud, ta oli riiklikult lubatud kuritegevus, inimeste massiline hävitamine, küüditamine, vaimne alandamine. See oli süsteem. Kas me oleme selle unustanud? See oli, ütleme siin, Eestis, Nõukogude liidus, eks ole, me ei tohi unustada, et enne seda märatses Hitler Saksamaal, eks ole. Praegu, kes ma olen oma generatsiooniga jõudnud nii-öelda küpsesse ikka ja sajandi lõppu, ma võin öelda, et ma ei tunneta, et midagi oleks katastroofiliselt kasvanud inimkonna kurjusest, ta lihtsalt muudab oma nägu ja vorm ja vastavalt tehnika progressile. Vahendid muutuvad. Kas rafineeritum, maks või. Aga julmus on julmus. Kui sa lööd inimese maha, kivi ka, või, või, või lööta pea otsast ära või mürgitab ta, gaasikasin julm. Nii või teisiti. Ja miks ma sellest räägin, ma räägin sellepärast, et võib-olla ei oleks põhjust käia pidevalt selle mõttega ringi, et otsida, kust nüüd see lõplik katastroof meile pähe kukub. Et sajandi lõpp, midagi peab ju hirmsat juhtuma. Ma arvan, et see sajandivahetus elatakse rõõmsasti üle ja ta elatakse üle võib-olla tänu nendele inimestele, kes suudavad oma sisemuses säilitada rahu ja tasakaalu. Ja neid inimesi on olemas. Nad ei ole kunagi kuhugi kadunud, tavaliselt nende tööd ja toimetused ei ole reklaamitud ja neid ei märgata. Aga kui mõtlemine on tegu ja kui sõna on tegu siis need inimesed on kogu aeg tegutsemas. See, et vastuolud inimkonnas on alati olnud, see on ju loomulik ja alati on olnud neid, kes märkavad inimühiskonna ebakohti. Me oleme praegu hirmsas mures, et raha meil mängima üha suuremat rolli. See, mis siin praegu toimub, on ju alles lapsemäng. See nii-öelda raha toimimine võtab alles hoogu. Need on ju esimesed katsed selles ühiskonnas nii-öelda selles varakapitalismis midagi toimetada ja sooritada. Ja see hirmutab meid pööraselt, sest midagi meie harjumuspärases maailmas on oluliselt muutunud. Mida me nagu ei esimese hetkega kas ei suuda seal kaasa mängida selles mängus või, või on ta meile täiesti vastuvõtmatu ja siis ühe hooga me kuulutame, et no nüüd on lõpp ja kadu meie ühiskonnal ja kultuuril ja kõigel ma ei usu, et see nii on. Imelisel kombel kaks korda läbi koorimuusika ja läbi rahvusvaheliste võistluste on mu ette tulnud Assisi, Franciscuse Päikeselaul. Esimest korda kohtusin ma selle tekstiga enne 88. aasta koorifestivali Belgias Neerbeldis. See oli seal Peeter eebeni poolt viisistatuna kohustuslik pala konkursil, see tekst on varases itaalia keeles. 88. aasta oli ikka veel hästi suletud aeg. Minu teadmised isiklikult selles valdkonnas olid küllaltki tagasihoidlikud. Ja ma palusin siis abi meie itaalia keele õpetajalt. Proua Malle Vardjalteta mulle tõlgiks seda teksti. Jaa, braavo, vardja oli vaimustunud sellest tekstist muuseumi Assisi Franciscuse tekst, aga uusi on see vana itaalia keel, mul on nii raske. Ma tajun seda teksti, aga tead, ma ei suuda sulle seda nii edasi anda, nagu ta peaks nagu kõlama, ta kõlab kuidagi erilise jõuga ja erilise kujundlikkusega. Ja mul on nii raske tõlkida isegi seda pealkirja, et see on nagu Paul kõigele loodule. Aga see kuidagi nagu ei ole küllalt nii dogmaatiline või kiriklik, et kõigele loodule tavaliselt me laulame loojale, et aga noh, see on nagu kogu loodule. Ja tõlkes selgub, et tõesti tänatakse kõigevägevamat päikese ja kuu ja tähtede ja, ja kõikide maaelementide eest ja ja lõpuks ka inimese ihuliku surma eest ja kõik, see kuidagi vallutab meid kummaliselt ja me ei saa talle veel õieti, nagu öeldakse. Selget mõtet me hoomadel sellest tekstist. Ja siis, muusik, mida siin on nüüd Petereeben, tänapäeva tuntud tšehhi helilooja, särav, rõõmus, juubeldav muidugi tehniliselt raske konkursis kirjutatud lugu, kus on, pannakse koorne katsele. Nonii, me Boresime sellest ennast läbi sellest nooditekstist, aitamaks meid siis Kased tõlge. Ja nüüd peaaegu et 10 aastat hiljem on taas see tekst mu ees läbi Lorfi Viinis toimuval superinimesel konkursi tänavu aasta on kõikide repertuaar millegipärast vaimulikust muusikast ja segakooridel üks kohustuslikest paladest on vot seesama Assisi Franciscuse päikesepalve Päikeselaulu tekstile Carlorfi viisistuses. Ja nüüd on tänaseks päevaks õnneks ilmunud meil raamat Assisi Franciscuse, kus on suurepärane tõlge ja tõe, sest see on laul kõigele loodule, miks, kuidas need kaks meest Franciscusest eraldab neid peaaegu seitse sajandit. Võtavad äkki selle teksti taas tänapäeva inimesed ja ilmselt see teks neid inspireerib? Tähendab, see näitab seda, et inimkonna probleemid on väga sarnased. Et ei ole nii suurt vahet probleemidel, taid, nende välised ilmingud on muutunud seoses ütleme, tehnika arenguga ja progressiga, mida me nimetame, eks ole, mida me näeme materiaalsel pinnal ja plaanil Ja nüüd, kui ma lugesin Assisi Franciscuse selle raamatu läbi selgub, et Franciscus astub vastu tol ajal Euroopas vohanud rahakultusele rikkusel. Ta loobub kõigest materiaalsest minimaalsega, ajab tema läbi ja tema vennaskond See on ainus võimalus näidata inimkonnale materiaalsete väärtuste vajalikkust. Ja ta on sunnitud seda ekstreemset olukorda läbi viima, sellepärast et ka kirik ei suutnud säilitada mitte ainult vaimsust ja vaimu läbi võimu vaid ta pidi ka välise võimu saama enda käte läbi raha. Ja kui me mõtleme keskaja Euroopat kõikide ütleme väikeste vürstiriikidega sõdimistega ristiretk ETK intriikidega kuningakodades mürgitatud pistodadega, mürgi karikatega, pealtkuulamisega salakuulamisega siis need on ju needsamad kvaliteedid, ainult et nende rööja väljendusvorm on lihtsalt teistsugune selle tõttu. Võib-olla me ei peaks jutlustama kõnelema ainult sellest halvast, mis meid ümbritseb vaid ka sellest, et selle, see halb sünnitab alati vastu käiku. Ta suurendab ka vastaspoolt. Ja selles tuleb ka näha mingisugust ülesannet sellel halval, miks ta inimkonnas on. Keegi kasutas hiljaaegu ajakirjanduses üht väljendit, mis mulle väga tuttav oli ja, ja mida ma sagedasti sügaval stagnaajal iseendale ütlesin. Ja ütlen praegu samamoodi, et kõige raskem on inimeseks olemine ja inimeseks jäämine. Ja seda koormat või ülesannet ei nimetata seda koormaks on ülesanne inimese inimene olla inimeseks jääda. Seda ülesannet tuleb täita ja tuleb täita selles muutuvas inimühiskonnas. See on nagu kaleidoskoop, mis murrab oma värve ja kujundeid, aga värvid jäävad tegelikult nad asetuvad ümber ja selles ümber asetumises ei tohiks inimene ennast kaotada. Eriti nüüd, kus mingisugune ohutegur on õhus. Peaks vist olema iga inimese ülesanne töötada iseendaga, iseenda olemisega, iseenda jõustamisega. Sest sellega Jõustub ka sinu ümbrus ja kõik need, kellega sa tegeled ja see, millega sa tegeled mitte nii palju muretseda väljapoole, mis nüüd küll saab, vaid muretseda hoopis sissepoole. Kuidas üht päeva või üht toimingut inimväärikalt. Kunagi üks noor inimene, kes ka vaevles oma arenguraskustes ja kes tahtis väga palju suuri asju elus korda saata ja ta saadabki neid muuseas praegu täiskasvanuna, aga see on nii armas näha nende noorte inimeste niisugusi püüdlemisi. Otsis pööraselt võimalusi midagi suurt ära teha. Ma teadsin, et ta oli üsna lohakas ja mõtlesin, et mine koju ja vii prügiämber kõigepealt välja ja siis korrastama ümbrus. Tõepoolest üks suurepärane koolitustee. On ju igapäevaste osaliste argiste ülesannete korrektne täitmine oma elurütmiviimine. Ja nii kummaline, kui see ka ei ole, praegusel ajaperioodil voolab kokku igalt poolt. Üks niisugune sõna, see on andestamine. Ma arvan, et Eesti rahvas voolab praegu tormiliselt kokku ühe arsti loengutele ja loeb tema raamatut, et ellu jääda. Sealt kumab läbi sõna andestus. Mitte ainult seal, ma mäletan sellest samast saatesarjas. Sügise poole vestles psühholoog Inge Tael. Jada refereeris Hollandi antroposoofi libergudi raamatut. Inimene lävel. Samad probleemid. Ja lugeda Assisi Franciscuse päikesepalvet siis seda ei ole vaja kommenteerida, ma lihtsalt loeksin selle oma äikese jutuajamise lõpuks ja kõikidest nendest ja paljudest muudest allikatest kumab läbi et inimeseks olemine ja inimeseks jäämine tähendab tegelikult vaimu säilimist. Kui vaim elab inimeses, siis on inimkond päästetud ja see on see, mida nimetatakse. Kui vaim hävib, teiseks surmaks ja siis on inimkond lõplikult kadunud, aga praegu. Igatahes vaim elab veel. Ja nüüd ma kasutan seda kaunist tõlget, see on Johannes hiiemetsatõlge raamatust Assisi Franciscus seon faksiimiletrükk. Ja see raamat on ilmunud Eestis Tartus 37. aastal. Nii et selle raamatu ilmumine langeb kokku ka kõneleja sünniaastaga ja ma arvan, et ma võin seda nyyd rõõmuga ka ette lugeda. Sa kõrgeim, kõikvõimas, hea issand sinu päralt on kiitus ja tänu ja au ja kõik õnnistus. Ainult sinule issand, kuuluvad nad. Ja ei keegi inimestest ole väärt nimetama sinu püha nime. Ole kiidetud issand, ühes kõigega, mis oled loonud eelkõige vend päikese kaudu, kes toob meile päeva kaudu sa valgustad meid, ta on ilus ja särav oma, heledas leegis olles märgiks sinult, sa kõrgeim Jabarib ole kiidetud issand vend kuu ja tähtede kaudu. Sa seadsid nad taevasse valguseks kauniks, ehteks. Ole kiidetud issand, vend tuules ja õhus ja pilves ning vaikses ja tormises ilmas. Seeläbi hoiad sa elu ja kasvamist kõigele, mis oled loonud. Ole kiidetud issand, õde allika kaudu. Ta vesi on kasulik, meile on karastav, kallis, jagasin. Ole kiidetud issand vend tules, kes valgus toob pimedal ööl. Ta on tugev ja võimas, on püha ja väärtuslik, meile. Ole kiidetud issand, meie õe ema maapinna kaudu, kes toidab ja abistab meid ning rohkesti saaki meile annab. Ja kannab täidetud viljapäid, rohtu ning lilli. Ole kiidetud issand, kõigi kaudu, kes sinu armu pärast on valmis andeks andma ning kandma haigust ja kurbust. On õndsad need, kes kõike kannavad rahus sinult, Aulik, issand kord nad pärivad krooni. Ole kiidetud issand, meie venna surma kaudu, kelle eest ei põgene ükski elav inimesena. Üks häda neile, kes surevad surmapatus ning õndsad, need, kes viibivad su püha tahte varjus ei saa neid puutuda. Teine.