Meenub neljas aprill 1944. aastal, see on siis 52 aastat tagasi. Üks Tartu särav päikeseline päev ja mina seal 14 aastane koolitüdruk õhuhäire Ülikooli tänav. Ja vastu rõõmsat kevadist taevast tulid just Vene lennukid, sellised rõõmsad, kuldsed putukad, nad näisid olevat, kõik see toimus, ülejõge ei olnud eriti hirm. Igaks juhuks läksin ikka tookordse ohvitseride maja kangi alla. Minu ette seisis üks hästi kobe saksa sõdur, ma mõtlesin, et ega sealt ikka midagi läbi ei tule ja seisin tema taga. Ja see on mulle meelde jäänud, kui noh ohu või isegi surmavõimaluse ja nooruse ja Rõõmus olemise sihukene, väike kontrast minu enda isiklikus elus. Neid aprilli, kuid või ülestõusmispühi on olnud ju elus juba palju. Ja alati on nad vot sellised suure sisemise kontrasti mõnikord ka vastamisi rääkimise peal. Tänast päeva kannab üks tõsiseks tegev teade. Mõeldes selle jutu peale siin kohtasin head sõpra kes samas kohvikus tulija teatas, et väga paljudele kaugeltki mitte eesti muusikutele, vaid üldse Eesti muusikahuvilistele ja eesti headele inimestele tuttav Dian õun on surnud. Ööl vastu. Kolmandat aprilli. Ja ma mõtlesin tema peale läbi aastate sõbra peale. Sellest välja minnes, kuidas teda armastati, väga sai see selgeks nüüd, kus ta juba haige raskesti oli, tema 50. sünnipäeval, möödunud aasta esimesel oktoobril, mida me tähistasime talveaias tema tähelepanelikkust ja soojust, ja seda, mis oleks minu väikese jutujuhtmõtteks. Et viimaste juba küpse mehe aastatel ise raadiohääl ja mõte ise alati suunatud peale. Flöödimängu inimestele Pillegitlemisele, muusikast, ütlemisele, elust, ütlemisele ja seda, kuidas ta siin lõpupoole rõhutas lakkamatult, nagu teda nägi. Nüüd peab olema hea, et ei ole saanud olla küllalt hea. Talisõbral ikkagi enam ei salati. Ja vaat see hea olemise piiratus meie elus noh, elame me, kaua me elame, tema elas paraku lühidalt, võib ka palju kauem elada. Kunagi oli küllalt olla hea. Viimasel ajal on hakatud jälle rääkima meie ühiskondliku arengu suundadest. Praegu, kus õige palju avaldatakse mõtteid arvuti ja kooli ühendamise kohta ja kus alles hiljaaegu rääkis Toomas Hendrik Ilves sellest kui üks peamisi, no niisuguseid pooldajaid ja Estvõtjaid. Et meil oleks vaja suunda, kuhu edasi minna. Ja ütles, et banaalne oleks ju ainult materiaalsed linna peal liikuda. Ja teiselt poolt Marju Lauristin võttis sõna meie maal sotsiaalse kihistumise kohta. Ja rääkis vajadusest et kõigil oleksid võimalused osa saamiseks. Iseasi, kui palju keegi osa siis on võimeline saama. Aga see võimalus peaks olema. See tuletas mulle meelde Juhan Luiga esimest raamatut tult mõtlemise hiljuti ilmunud. Kes räägib selle kohta, kuidas on lugu armastusega inimeste teineteise leidmisega, et armastus on regulaator, mis looduse seaduste järgi otsib seda, mis oleks siis kasulik ja tulus kõige laiemas mõttes. Ja arutleb, kui palju taga astuvad armastuse sunnil abiellu. Te hakkaksite naerma, kui ma arve tahaksin ette tuua. Ma ei taha sugugi salata, et mõistusabiellu astumisel mitte väikest osa mängima ei pea. Aga kui palju siis inimestel mõistust on? Igaüks arvab, kellel omajagu egoismi ja yhtsust, et tema looduse mõttes mõistlik on, kaugeltki mitte. Looduse mõttes on targad need, kes ennast looduse seaduste alla paigutavad, kes oma mina nõuded tõunõuetega kokku külla viivad. Need on noored, kes rikkumata tervel loomu sunnil instinktiivselt õigesti toimetavad ja targad, kes looduse saladuste sihid uurimisel ütlemisel kätte on leidnud. Ja jätkab nagu edasi, mõeldes sealt, kust Marju Lauristin nihukese kerge vihje andis. Insust saab ainult siis tõsta, kui iga ühiskonna liige oma jõukohaselt kõrgemale jõuab. Kõike ei jõua mitte ühekõrgusele. Kõik ei edeneks mitte ühesuguseks sarnaseks, see oleks edenemise põhimõtte vastu, sest üks edenemise päev püüjatestun, mitmus, paljus mitmekesisus edenemine ei nõua, mitte et kõik ühesuguseks saaksid, vaid et kõik ühe võrra edeneda saaksid. Meie peame teadma, et mitte kõikide hinge omaduste ühetasane väljaarendamine, looduse ülesandeks ei ole vait asjalikult nende omaduste edendamine, mis inimest looduse seaduste juures hoiavad. Etteegoistlik, omakasupüüd oma mõtte poolest juba üleüldistest looduse püüetest lahku käib, siis on arusaadav, et loodusinimesed niisuguseid hinge omadusi tahab, mis omakasu üleüldise kasu alla seab. Kuidas seda kõike viia, ühte nüüd siis? Loodusele, Eestile ja minule, kesse mina ka ei oleks? Edasiliikumisega? Mul on raske rääkida päris noortest õnneks puutuma nendega ameti poolest kokku. Aga ma tean, et et see põlvkond, praegune niisugune 35 kuni 50 aastat vana ei tunne ennast arvatavasti mitte alati hästi. Võib-olla on ülekohtuselt pealesunnitud piiratuse kibedus, nende hinges võib olla Nendesamade võimaluste ärajäämine või vähendumine viltu minemine. Tihti räägivad ka pärisvanemad inimesed, kelle põlvkonna mina kuulun sellest, et meilt on palju ära võetud. Võib-olla on, võib-olla mitte, ma pakuksin välja, et võib-olla selle asemel, mis meil pole olnud, meil on olnud teistlaadi väga olulisi pingeid, väga olulisi saamisi. Ja võib-olla polegi kuigi palju midagi muutunud, me tahame siin nagu rääkida muutumisest sest sattusin postimehest kätte üks väike artikkel 75 aastat tagasi 75 aastat tagasi on siis tookordne aeg. Umbes 20 21 on aastaarv. See oli siis riigi tegelik sündimise aeg. Ja seal kirjutatakse, ma ei tea, kelle poolt hüüumärgiga, sisemisele uuenemisele. Ja kõik see, mille vastu siin räägitakse on. Järjest jõhkramalt kõigis rahvaliikides esile tikuma kippuv omakasu võimalikult ruttu ilma tõsise tööta rikkuse kokku ajamine on fiid, sõna. Tagajärjeks on kirjutatakse 75 aastat tagasi, et meil vaherikkuse ja vaesuse vahel äkki suureks kasvanud sündimiste arv langeb, suremus tõuseb jämeda loomusunni elu laiali valgumisega ja üleüldise lodevusega käsikäes käib elu toorenemine. Toored sõnad huligaansuse. No kõlab nii, nagu oleksime, mõtleb praegu mingisuguse väikse kokkuvõtte ajalehtedes ilmuvast. Aga kõrgele tõstetakse iseseisvas Eestis ustav kohuse täitmine iseenese ja teiste vastu. Töö, armastus, kasinussuguline puhtus, kõigi kehaliste ja vaimsete jõudude ja väljakujundamine, tõsise kultuuri ja inimsuse silmis. See on inimese väärikus. See meenutab mulle seda, kuidas paavst Johannes Paulus, teine alates oma paavst olemise algusaastatest tõesti saga kõrgele mõtte inimese väärikusest ja aitas meil mõtestada seda väga kindlat nõudmist ligimesearmastuse kohta. Armasta oma ligimest kui iseennast, tähendab inimese eneseväärikuse probleemi. Ma usun, et see on midagi, millele me võiksime mõelda. Siin üks hea vana sõber ütles üht parimat päeva eest, et inimese eksistentsile vajalikul rahu rahulolek, noh, me räägime siin kaitstusest ja nii edasi. Ja samas me tunneme rahutust, katkematut, rahutust, olgu siis päris noored või minu pärast hallpead ja paljaspead. Ja me tunneme mingit kummalist Maessestumist, aeg oleks nagu otsa saamas. Ja kaugeltki mitte materiaalsete asjade pärast. Mõnikord tuleb selline mõtted. Et siis oli kergem, kui meil oli ühine vaenlane vaat koondudes ühise vaenlase vastu, kasvõi mõtteliselt siis on kergem olla ühise asja poolt. Tähendab praegu. Me oleme peaaegu häda silma ühise suure vaenlaseta selles plaanis, nagu see on olnud meil nii kaua pikkadel okupatsiooniaastatel. Ja me ei oska hästi olla poolt. Võib-olla see on ka võimetus olla tänulikud. Igatahes on meie rahvusliku emotsionaalsus ja selle meigi tõstnud sisemise heaoleku asemele tulnud minakeskne kosmopolitismi, ehk võiks seda nõndaviisi öelda. Ja see, kui me kurdame, et autundele ei saa toetada ega sellele loota siis selle kõrval me ka teame, et Aadeelisus kipub siis narruseks kujunema, kui aadet päris ei ole või vaate Pontuurid on päris segaseks läinud. Ja see vaesus, mida meisse toob lahtine himu ja päris konkreetne alastus ümber meie olgu see siis kehaline või või püüdluste alastiolek, see kipub, kipub meid vaevama. Üks asi, mis mind kaan mõtlema pannud, see on meie kerge usklikus kerge allumine massipsühhoosi-ile. Või siis umbusklik, kus tõsiusklikku see ees. Ja üks sõnapaar, mille pärast on tulnud elus vaielda, see on alandamine ja alandumine. Alandamine on midagi, mida meiega tehakse vastu meie tahtmist vastu meie väärikust. Nuh, kes on kauem sellel maal elanud, teab, kui palju ta on seda pidanud kannatama ja vähem või rohkem või seda enesele tunnistada siis või mitte. Alandumine on midagi õndsat õnnelikuks tegevat, kaugeltki mitte otseselt seotud mingi religiooniga. Maitse on alandamine kauni looduse ees alandamine oma väikese magava lapse ees, see soov põlvitada tema ees või armastatu ees või pisarateni alandamine suure kunsti ees. See alandlikkus on suurejooneline ja ja see on midagi, millest ilma jäämine teeks meid vaeseks. Meie aeg kipub olema Eitamise argise ehitamise aeg ja see noh, teatud niisugune virisemine või süüdistamine või kuskil kellegi võimetuse või koguni pahatahtlikkuse nägemine Noh, nii-öelda anti energiat või võtab meilt väga palju ära sellest, mida me võiksime pühendada jaatedes nende samade asjade noh, nii või teisiti parandamiseks või teisiti tegemiseks. Ma usun, et me võiksime oma ärkamisel paluda võimet näha võimet näha head ja kasvatada eneses soovi. Ta tähendab seda head välja öelda mitte kiita omakasupüüdlikult mitte kiita selleks, et teda õlitada, et ta siis minu soovidele vastu tuleks. Mida me ju ka teeme, seda ehk teeme palju valmis olevamalt. Aga kiita väikest või suurt head. Me teeme oma kaaslaste elu kaunimaks ja nende naeratus teeb meie elu ilusamaks. Kergeusklik, kus on midagi, kus me eriti allume nuhkas millelegi tühisele mõlemale või? Me allume millelegi, mis on suurejooneliselt halb, suurejooneliselt, tige, võimsalt hoolimatu või võltsi või see tekitab meis hirmusegust hämmeldust ja hirmusegust imetlust, võiks öelda. Me oleme seda näinud oma viimaste aastate elus kuni viimaste päevade eluni. See toob mõtted ka. Eeskuju vajadusele, hea eeskuju vajadusele. Ma ei tea, kes on kellelegi eeskujuks praegu? Eks siin on ka põlvkondade vahed ju selged. Aga ma usun, et noore mehena lugedes, süvenedes ja eeskuju võttes kas või Forseeliusest või Villem Reiman-ist või Jakob Hurdast või Jüri Vilmsist Või oma erialal kellestki ma mäletan, kui me käisime ekskursioonil Saaremaal, me käisime Eesti küll suhteliselt vähe elanud, aga väga tõsist, väga head muusikat kirjutanud helilooja Peeter süda lapsepõlvekodus. Ja kui meile räägiti süda isast ja sellest, kuidas ta jäi noolise nüüd telje 15 aastasena üksinda, siis nagu peremeheks või vanemad, siis nähtavasti surid eest ära. Ja see, kuidas tema, see poisike suutis ennast maksma panna mõisniku ees, kui võrdne kaupleja jänesele härja vastu maad juurde küsida ja nii edasi, tähendab see võime vastata elu ja ühiskondlikule nõudmisele sinu vastu. See on midagi, mis peaks kasvatama ka meis kõigis usku endasse. Ja noh, nüüd on vahet, et varasematel aastatel meilt nõudis, kui meie südametunnistust tahtis ühiskondlik olukord vastupidamist ja mitte oma autundele vastu või peale astumist. Ma olen sellepärast raske, et vabaduse käigus me peame seda ise nõudma enese käest sellist teravat ühiskondlikku nõudmist teravat ühiskondliku valiku tasemeil ei ole. Ja küllap see ei tee meie elu võib-olla mitte kergemaks. Üks väga valulisi asju tänapäeval on süütunde ja andeksandmise küsimus juba ammu juba ammu. Need probleemid olid muidugi valusad kogu aeg, aga siis neist ei võinud kõnelda, nüüd me räägime nendest. Ja me ütleme, et tuleb tingimata andeks anda ja kui te olete kristlane, näiteks see või teine, kelle poole pöördutakse. Et noh, kuidas te siis andeks ei anna? Kui jumal annab andeks. See ei ole niisama andeksandmisse uskuda, on päris raske. K armulaualt tulev kõik oma patud andeks saanud, kristlane kirikus. Harva suudab üle elada seda vabanemise rõõmu, et ta tuleb poolest on sisemiselt puhas, mitte ta kahtleks selles, aga nii raske on olla kindel iseenda jaoks selles andeks andis. Aga meie, kes me andeks anname, teistele Peaksime andma, nii nagu me tahame enesele andeksandi peame siiski arvestama, et väga suurtes asjades andeks andmine tingimata eeldab mitte nii palju andekspalumist kui seda, et et süütunne on kedagi nii muserdatud, et ta tahab andeks saada. Ja siis on meie asi kas mõista või kaasa tunda. Andeksandmise kohta ka oma isiklikus elus olen ma üle elanud küll midagi väga kaunist, ühe oma hea sõbra juures. Kes pidi nuhkas lahku minema või andeks andma ja see tema särav või puhastunud või vabanenud nägu pingest vabanenud pilk. Kui ta ütles, milline õnn on täiesti andeks anda on minu ellu jäänud ka ühe väga helge päevana. See teeb tänulikuks ka siis, kui see ei ole otse seotud sinuga. Ja lõpuks. Võib tekkida küsimus nüüd siis Kristuse surma ja ülestõusmise tähendab sügava kahetsuse ja kurbuse ja rõkatava rõõmu päevadel siin neljapäevast pühapäevani. Et mis on seda siiski üleval hoidnud nüüd juba natuke alla 2000 aasta. Me võime sellest palju rääkida, aga see, et üks saab enda kanda võtatiste patu. Et me oleme aru saanud, et ohver parandab elu teiste eest. Paraku küll mitte läbi mugavuse taotluse rahuldamist. See on miski, mis arvatavasti head positiivset jõudu annab. Just täna õhtul mäletatakse seda, kuidas oma 30 kolmeaastase elu viimasel vabal õhtul Kristus seab sisse armulaua sakramendi. Ja see võimalus ammutada justkui igivanast sügavast ainukese täiesti puhta vee kaevust. Sunnib meid järele mõtlema ja tänulik olema. Vähem võimalik elus teha, siis võib küll kindel olla, et ükski hea mõte ei kao. Ükski naeratus ei hääbu tühja. Ka kõige väiksem heategu looduse või teise inimese heaks. Muudab midagi siin maailmas paremaks.