Aeg-ajalt on vajalik peatada hetk järele mõelda kes me oleme, kuhu läheme, mille nimel, mil viisil. Milline on see alusvundament, millele me toetume. Kas me oskame nendele küsimustele vastata nii iseenda seisukohalt. Eesti seisukohalt aga võib olla ka laiemalt. Pean tunnistama, et tänaseks valmistudes jäin ma kimpu. Küsimusi oli rohkem kui vastuseid. Tõesti, et aeg voolab muidugi ühesuguse rahu ja paratamatusega hoolimata vähimatki sellest, mida meie inimesed tema poolt antud hetkedega teha tahame või teha suudame. Hoolimata ka sellest, kas me käesolevat aega sajandi lõpuks või mõneks muuks meie loodud tähiseks nimetame. Ma siis püüdsin vaadata enda sisse ja enda ümber ja toon nüüd mõned mosaiigikillud teie ette, head kuulajad. Nõnda mõtiskledes andsin maga tunnetele voli ja kui ma endalt küsisin, milline see on mul praegu valdav ja oluline mis juhib minu käitumist, siis isegi pisut ootamatu, aga ma tundsin, et kodumaa armastus. Ootamatu oli, sellepärast et olin juba võimeline oma tunde vormima sellesse õigesse sõnasse. See, mis oli nii ära leierdatud ja pealesunnitud nõukogude ajal, kui ta pidi tähendama poolehoidu sellele meie jaoks võõrale maale. Ma armastan oma kodumaad praegu enam kui kunagi varem ja selleks on mitu põhjust mis see, et ta olemasolu on veel nii habras. See tunne on omamoodi valulik ja nõudlik, täis hirmusid ja lootust muutlikuma kategooriates. On see tõepoolest oli, et me saime end suure hukkuva impeeriumi küljest lahti tõmmata ja seekord ilma verevalamiseta. Kas oli meie soov nii tugev või oli see meie juhtide tarkus? Või tuli abi kõrgemalt? Mäletan küll selgesti, et neil päevadel paluti kirikutes ja kodudes lasti 10. põleda. Teise põhjusena, mis Eestile minu silmis praegu kaalu juurde annab, on võimalus mõnda aega eemal viibida ja distantsilt hinnata. Tulemus on vägagi positiivne. Eesti on ilus. On selge aastaaegade vaheldus. Meil on piisavalt vihma ja päikest. Et kevadest sügiseni rohelus oleks lopsakas ja jätkuks õisi. On vähemalt olid valged talved. Meil on põlisLaaned, meil on suurepärane liivane mererand ja järved. Ontika ja Haanjamaa ainulaadsed rabad. On veel palju puutumata loodust, kuhu tohib omatahtsi minna. Oleme kliimavöötmes, kus ei ole katastroof. Ilusad linnad. Minu paljurännanud tädi ütles, et Tallinn ja viin on maailma ilusamaid linnu. Väga armsat ja maailma mastaabis juba haruldased on eesti puitarhitektuuriga väikelinnad. Mulle endale on väga südamelähedane Elva ja Tartu. Aga me ei tohi põgeneda Tallinnast ja seda võõrastele jätta. Veel enam. Me peame minema Narva ja Kohtla-Järvele. Nüüd peab jätkuma kõikjale oma maal. Me peame puhastama, parandama ja korrastama oma kodu. Vaieldamatu tõsiasi on ka see, et me oleme iseseisvumisest alates kiiresti arenenud küll läbi siksakkide läbi raskuste, aga siiski oma teed leidmas. Palju sõltub meist enestest, meie usust, ma mõtlen siin seda usku ja armastust, millest rääkis Tammsaare. Inimene Eestis on taas vaba. Ta saab ise otsustada, ise teha, ise vastutada. Inimene saab olla looja rollis, tal on valikuvabadus. Kurb on see, et paljud meist ei ole selleks veel valmis. Nõukogude režiimi aastal meisse istutatud passiivsus ja kartlikus on meil tugevasti sees. Vabaduse tunnetamise esimeseks sammuks on olnud sõnavabadus. Me julgeme nüüd rääkida. Aga sellel on kaks poolust, ühe pooluse moodustel sõna, mis on loo konstruktiivne, vastutusvõimeline, otsekohene. Täna taga on tunda valmisolekut tegudeks kaasa aitamist, isiklikku panust. Sõnavabaduse teise poole moodustab pelk virisemine, sageli tagaselja, sageli üldsõnaline, läbimõtlemata, isegi pahatahtlik. Selle kuuluse juurde kuulub ka nostalgia. Oleks endised ajad, vaja on kõva korda. Unustame seda endist riigikorda ei ole enam kusagil. Üheski riigis ei ripu enam sirbi ja vasaraga punalipp. See riik lembus iseendasse. See süsteem ei olnud eluvõimeline. Unustamine selle, et mitte Eesti krooni söönud inimeste rubla sääste rubla ise kaotas oma väärtuse ka Venemaal. Ilma mastaabis ei olnud rublal kunagi väärtust. Seda ei saanud vahetada ühegi kõva valuuta vastu. Aga inimese elu on säästlik, ta unustab halba. Ja päriselt vajalikuna tundus Eesti Raadio hiljutine ettevõtmine kus lasti eetrisse mõned 70.-te aastate saated. Kuulasin ühe kooli avamise puhul tehtud lindistust. Milline paatus, millised tühjad kõmiseval sõnad, millised pöördumised partei ja valitsuse komsomolikomitee, helge kommunismi, võidu poole? Oi kui oligi juba meelest läinud. Kui raske oli, kas Vi ideoloogia koorem tol ajal taluda? Pisaratega tuli taas meelde tolleaegne lõppematu ajuloputus. Noil aegadel ei olnud ju midagi ajaleheski lugeda ja raadios olid sundprogrammid. Kindlasti on sellest ajast ka arusaam, et võim ja valitsus on midagi paratamatut kõrgemalt poolt antud, mille vastu tuleb olla. Nüüd võib kõva häälega pahandada ja miks ka mitte, on põhjustki, vahel isegi küll, aga aga kui ma küsin pahandajalt, kas ta valimas käis ja ta vastab, et ta protesti mõttes ei läinudki valima siis arvan ma küll, et temal pole õigust kaasa rääkida teemal kas meie riigi poliitika on hea või halb. Kui minna eesti teemast pisut kaugemale üldinimlike teemade juurde, siis arstiks õppimise ajast on teada, et nii kehaehituses kui funktsioonis on inimene aastatuhandeid üsna samasugune olnud. Ürikut sirvides ja klassikat meenutades tõdeme, et ka põhiväärtused ja põhiprobleemid on jäänud samaks. Elu ja armastus ja surm, sõda ja rahuvõimuvõitlus, naudinguiha, vabadusepüüd, Loomingu vajadus, absoluudi janu, ei ole uut siin päikese all. Või siiski otsida midagi just meie ajastule omast, siis ma tahaks peatuda. Tunnete ja mõistusevahe korral. Ütleme seal esmalt koondade laudesse, mida ma aeg-ajalt trotsi tujus ütlen. Jah, see on intellekt, on anomaalia. Kõrge intellekt, nagu on tänapäeva inimesel see on looduses juhtunud väärareng. Lõbibelgi kinnitab. Õndsad on need, kes vaimust vaesed. On, et inimene ja kogu loodus maksab praegu lõivu intellekti yhekülgse arengu eest. Maailm ei tohiks olla nii jäägitult mõistusepärane, nii tehniline, nii tarbijalik. Nõnda ei saa edasi kesta. Nii, et jääb vajaka nii üksikisikus kui ühiskonna tasemel. Tehnika võimaldab käia maailmaruumis, aretada lapsi katseklaasis ja aastaid elus hoida praktiliselt surnud inimest. See toob kaasa tohutult eetilisi probleeme. Veel halvem. Inimene on tehniliselt võimeline elu maa peal mõne hetkega hävitama. Otsused, mis tehakse nii kõrgel tasemel kui üksikisiku tasemel peaksid olema kompromiss siis mõistuse ja tundemaailma vahel. Ma lähen alati turri, kui kõlab manitsus. Jätkem emotsioonid, inimene ilma tunneteta, masin, robot, terve psüühika alus on terviklikkus. Ja seal on kõike parajal määral. Kuid kust tulevad need harmoonilised inimesed? Kool harib intellekti, annab teadmisi, aga tundekasvatust ei ole. Kasvatame külmi põlvkondi. Tööturul hinnatakse mõistust. Naine harjumuspäraselt tundelisem pool inimkonnast tahab olla nagu mees. Naise võrdsuse printsiip on arsti silmis küll toores ja tähendab demokraatiaga liialdamist. Segi vastu loodusseadustele. Naist tuleb siiski käsitleda bioloogiliselt kui õrnemat poolt. Naisest sõltub meie järeltuleva põlvkonna kvaliteet palju rohkem kui mehest. Asi on nimelt selles, et tüdruk beebil on juba sündides kaasa antud kõik munarakud, mida elu jooksul viljastamisega saaks kasutada. Munarakud küpsevad ja naiseikka jõudes väljuvad munasarjast ükshaaval 28 päevase intervalliga, et olla valmis koos spermatosoidide moodustama loodet. Karakter naisega kaasa kogu tema elu head ja vead saab kahju suitsust, alkoholist ja muudest mürkidest. Vaata öödest, ravinguuridest ja kõigest kõigest. Meie seemnerakud uuenevad iga kolme kuuga ja seetõttu pole varasemat mööduvad kahjustused sedavõrd määravad, kui naisel. Loomulikult on ju naine ka keskkond, kus lood üheksa kuud areneb. See keskkond peab olema turvaline. Ja teine loob tavaliselt tundelise tooni perekonnas. Nii et meeste ja naiste võrdsuse idee võiks heaks kiita vaid siis, kui praegune põlvkond oleks viimane. Või siis, kui edaspidi toodetakse lapsi vaid tööstuslikult. Nende puudusest ja selle uputavast mõjust isiksusele tänapäeva maailmas on juba vähemalt ühel tasandil aru saadud. See on psühhoteraapia. Moodsate psühhoteraapiavõtted rõhuvad just tunnetele kutsuvad üles oma tundeid märkama, kultiveerima ja kasutama samas võitu saades tundeskaala negatiivsest osast, mis inimesele endalegi laastavalt mõjub nagu kadedus, vihasi, kättemaksuiha. Kuri kahtlus, et eestlases on tõepoolest tubli annus kadedust ehk suurem annus, kui seal maailmas keskmiselt. Kadedus kahjustab hullu pöörani, Kadetsejad kui kadestatavat. Jällegi jätab teisest inimesest halba rääkimine halva mulje, õieti mõlemast keda poriga pillutakse, seisab määritud agaaga, pilduja käed on mudased. Nõnda kirjutatakse alla üldist taset. Mustusi enne tõstatasid, mäletan, Jaapanis on kombeks aga auväärt suhtumine kaaslasesse eriti külalisse tunnistama, et minu loengutel ei ole kusagil mujal olnud, ma mõtlen nii selge ja sujuv assotsiatsiooni, nii kiireid ja asjakohased kui Jaapanis. Niisugune toetus aitab tohutult. Ma mõtlesin siis, kui edukad küll eestlased võiksid olla, kui nad 11 aitaksite toetaksid. Mujal ka, aga eriti Hollandis torkas see silma, et kaaslase tutvustamisel olgu silmitsi tagaselja esitatakse teda ülivõrdes. Tavaliselt on ta president vibrofessorvi võimu tiitli kandja. Ka siis, kui need tiitlid ametlikult ei olegi. Veerand tekib selline tunne, et seal maal elavad kiiduväärt toredad inimesed. Et minu tuttava tuttavat on heal järjel senise paun paistika tuttavale endale. Sest loogika on ju nii lihtne. Jutan liikunud nüüd tunnetaja intellektivahe korral. Minu käest on teada, et ajutundekeskused toimivad tohutu generaatorina. Kõik see, mille teostamist organism soosib tunnete tasemel. See on, kui impulsid, käivad läbi aju Retikulaar, formatsiooni, kõik see viiakse läbi tohutu, jõuliselt ja edukalt. Mäletate laulvat revolutsiooni? Mäletate balti keti? Mäletate oma esimest armastust? Nüüd uue mosaiigi killu juurde. Hetkel on kõikides ühiskondades inimesed gruppidesse jaotunud. Jaotamise alused on muidugi erinevad, kas sünnipärasus, aadli või harja, laps, musklite tegevus, jõukuse või harituse aste. Ette rutates ütlen, et infoühiskond, kuhu me Tehnikaüliarengu tõttu oleme jõudnud jaotab inimesed närviprotsesside tugevuse ja liikuvuse alusel. Päevan närviproov kujutlenud Me kuidas toimub meil gruppideks jaotumine ja millised grupid on välja joonistunud. Niisiis tehnika areng on meile andnud, infoühiskonna informatsioon tulvab meisse kõiki meie meeli mööda. Ka siis, kui me olime sellest väsinud ja tüdinenud. Me saame praktiliselt samal hetkel teada ja isegi näeme, mis toimub maailma teises otsas. Meile teatatakse lõputul hulgal sündmusi, fakte, oletusi, ennustusi, tõlgendusi. Lõpmatuseni kutsutakse meid üles ostma maailma parimat ja sulle just kõik kõige hädavajalikumad kaupa võtma osa sadat sorti meele lahutustest ja nii edasi ja nii edasi. Mida tunneb inimene, kui temani saabub aina teateid toimuvast ja võimalustest? On oht, et tekib tunne, Me nagu üks lihtne tavaline elu, ei olegi väärtus omaette. Tekib illusioon, et mida rohkem asi meie elus on, mida enam omame materiaalseid väärtusi, seda õnnelikumad me oleme olla õnnelik, on ju põhiline püüdlus meie elus. Meie tegevus teenib eesmärki rahuldada oma vajadused ja kindlustada seega õnnetunne. Nõnda siis inimkond rõhkleb ja püüab ajaga sammu pidada. See väljend ja nii kulunud tuttav ajaga sammu pidada. Moes on see, et pole aega, aga kõike muud on üha rohkem sündmus ja teavet püütakse suruda ühte ajaühikusse hällist, hauani. Rohkem tahetakse omada. Kellel see õnnestub, neid nimetatakse edukateks. Seegis valdab kõige enam infot ja oskab sellega manipuleerida. On võimul võib-olla et edukas on õnnelik. Paraku sisaldab see seisund väga ebakindlust ja hirmu teemal. Kas see kõikunud ja, ja eduka elu on väga pingeline. Näri protsessid peavad kulgema tõrgeteta tugevalt ja tasakaalustatult. Teine osa on need, kes tahaksid väga olla niinimetatud kaasaja tasemel aga ei suuda. Näri süsteem ei pea vast liiga palju sündmusi, liiga palju nõudmisi ja valikuid. Nemad on need, kes annavad leiba psühhiaatritele ja psühholoogidele. Kunagi varem pole hingeabiandjate armee olnud nii suur kui praegu. Kusjuures igal abi andjal on omakorda oma abiandja. Superyizar. Tohutust inimlike hädade tulvast, mis nende erialade spetsialistidele langeb ise enam-vähem tervena välja tulla. Häälda nõrganärvilist õnne või õnnetuse kohta. Toon siin vaid mõned eriolukorrad. Näiteks haige ei pruugi alati olla õnnetuma haiguse käes. Spetsiaalne termingi põgenemine haigusesse sest tervenemine tähendaks taas sattumist elu karmide nõuete ette, mis ei olegi nii ihaldusväärne. Eriti hapra psüühikaga osa sellest grupist teeb eluga lõpparve ja lahkub siit ilmast. Vabatahtlikult. Nad ei julgenud, ei jaksa, on väsinud. Kohusetunne on nad maha jätnud. Võib-olla olid nad liiga ambitsioonikad, kui pole pingutanud nad end piisavalt, et leida just seda võimalust edasi elamiseks, mis oleks neid rahuldanud. Räägite psühhiaadid, ütleksid, et see oli ravimata jäetud depressioon. Kolmas grupp maa sool. Nad toimetavad rahulikult ja stabiilselt oma võimete tasemel. Nad ei lase endale liiga palju vajadusi kaela määrida. Nad ei hooli eriti sellest, millised poliitilised voolud möllavad või mis on parasjagu moes. Tunnevad rõõmu olemasolemisest šansist, olla sündinud ja teha seda, mida nad suudavad ja mis neile meeldib. Suudavadki palju, aga nad Heafišeeriseda õieti nad ei pea seda millekski eriliseks. Püüame nüüd kokku viia lõigud tunnetest ja infoühiskonnast. Võtame ühe olulise tunde liigi, naudingu ja sellega seotud järjekordse illusiooni, mis tekib info tulvast. Klišee on sama, mida rohkem naudinguid, rohkem naudingu objekte. Seda parem, et oleks nagu filmis. Tekib rohkesti Don Juani kompleksiga inimesi. Nad peavad endale ikka ja jälle tõestama, et nad suudavad meeldida ja vastassugupoolt vallutada. Ükski suhe ei süvene, ei arene edasi, ei täiustu. Tähtis on vaid fakt, et keegi on tahtnud sulle kuuluda rahulduse nöörike õnnetunnet ei saa tekkida. Taas on vaja minna uuele katsele. Näide kiirest reguleeritud intensiivsusega pseudonaudingust narkomaania omapärane naudingu saamise viis hoogustub üha midagi muud vaja kui manustada endale keemilist ainet. Lihtne ja labane. Nii eluohtlik. Üha rohkem on vaja ainet, et kaifi saada. Üha sügavamad on tagasilangused. Maailm tõmbub kokku kitsaks selle aine muretsemise ja tarvitamise ümber on ei paku. Seega naudingul infoühiskonnas noh, devalveerida määrastuda menetleda seotus püsivama õnnetundega. Kuninglik nauding vajab aega ja süvenemist ja enesekindlust, mitte kõmufilmide jäljendamist. Nõnda minu käsutada antud minutid siin jõuavad lõpule. Arvan, et elame väga huvitaval ajal. Ajaloo keerdkäigud kulgevad meie silmade all ja meie osalusel kõigi ei ole midagi eriti uut siin päikese all ka aastatuhande vahetusel ka Eestimaal. Aga siiski on see meie aeg, see on meie elu, millest me võime teha meistriteose. Aitäh kuulamast.