On üks väga vahva kriteerium, mille järgi saab kindlaks teha, kas inimene on noor või vana. Nimelt kui ta ise seda märkamata hakkab kurtma. Et küll tänapäeva noorus on ikka hukas, meie ajal küll niisugust asja ei olnud võimalik teha ja niimoodi mõtelda siis on see märk sellest, et inimene on juba vanaks saanud. Ja arvatavasti on mingil kombel see laiendatav ka inimkonnale või, või teatud tühiskonnale. Kui ta leiab, et asjad hukka lähevad, et varem paremini on olnud siis on see üks ta vananemise märke. Euroopa puhul võib rääkida niisugusest nostalgilist minevikku ihalemisest juba terve 20. sajandi jooksul. Sajandivahetus oli niisugune, kus väga suurte lootustega vastu talle mindi. Kõik, millised vägevad plaanid olid 1000 üheksasajandat aastat tähistada. Ja õigupoolest kuni 1000 üheksasajakümnendani näised kõik läheb aina paremaks, kui võtame näiteks kristlike kirikute seisukoha, siis esimene maailmakongress misjoni kongress peetigi 1910. aastal. Ja see oli väga optimistlik ja seal arvutati välja, kui mitukümmend aastat läheb vaja selleks, et kui tõsiselt kätte võtta kogu maailm võiks olla kristlik. Esimene maailmasõda oli selline šokk mis laskis Morarhiatel kokku variseda. Mis aga ka väga paljud endised ideaalid muutis küsitavaks. Ja see šokkide rida on ju jätkunud ka see, mida revolutsioonid püüdsid. Võib-olla oli ikkagi neid inimesi, kes algul tõsimeeli püüdsid sotsiaalset võrdsust saada ja jumalariiki nõnda jõuga maa peale luua need on ka tulemuseks saanute kokkuvarisemise ja nõnda üks varing, teise järgi on ilmselt seadnud küsimuse alla ka need järelejäänute ideaalid. Kas nendega midagi punast ei sünni. Nii et kui Oswald Spengleri sajandi algul õhtuma loojangust raamatu kirjutas pärast esimest maailmasõda siis oli sellel väga suur vastukaja just sellepärast, et ta heitis pilgu minevikku ja vaatas eelnevatele kultuuridele, mis niisamuti olid olnud kunagi optimistlikud, noored, täis lootust. Ja jõudnud siis sellisesse faasi, kus naised saab ainult klammerduda olemasoleva külge. 20. sajandi lõpul tagasi vaadates. Ja küllap on võimalike nii optimismiks kui lesignatsiooniks. Sest kui me siin eestlastena mõtleme 10 aastat tagasi ei oleks eriti tõenäone olnud, et Eesti kunagi jälle iseseisvaks saab või et see saaks sündida nõnda verevalamiseta, ilma et vahepeal oleks kolmas maailmasõda olnud ja siis selle tagajärjel ehk mingi uus võimujaotus tekkinud. See ilmselt näitab, kui raske on ka neil, kelle põhitegevus on tulevikku vaatamine ennustamine noh, selle niisuguses futuroloogia ja teaduslikus mõttes tabada seda, mis tegelikult olla võiks, võib-olla et oli liidus neid inimesi rohkem, kes arvasid, et ta kokku varisema peab, kui sa pead bioloogide hulgas, kes väljastada jälgisid. Ühtpidi näitab seegi, et me informatsioon on üsna valikuline ja selle põhjal järelduste tegemine kahtlane, aga meelest on siin ka see meeldiv joon asjal, et teiselt poolt ju ei lähe kõik ainult hullemaks, vaid ootamatult võib miski asi paremaks pöörata. Ja nii on see vist väga paljude muude asjadegagi. Moraalis on ju nõnda, et teatud piirini saab minna ainult vägivallaga. Ja siis on paratamatu, et kaugemale enam ühiskonnas see areneda ei saa. Et tuleb midagi hakata ette võtma. Mida ma mõtlen, on võib-olla niisuguse päris igapäevase näitajaga hõlpsam ütelda. Praegu on vähemalt Tallinnas kesklinn nii paksult parkivaid autosid täis et ka pargiteed on nendest juba ummistatud ja saab käia ainult rohu peal. Muiste oli rohu pääl käimine keelatud, aga nüüd ei jää niikuinii jalakäijatele ka Toompea läheduses muud võimalust üle. See ei saa lõpmatuseni minna, sest ükskord ikkagi linnaisad või riigi saate leiavad, et on vist vaja mingit hierarhiat ka uhkete autor omanike õigustesse sisse seada, kuhu tohib ja mida tohib teha. Ja siis võib-olla, et on jälle jalakäijate kord, et nende päralt on kõik see. See on üsna igapäevasest ja tegelikult tühisest asjast, aga ehk näitab seda, kuidas ükski areng ei saa minna lineaarselt lõpmatuseni. Ja kui me mõtleme oma praegust hetke, siis on see niisugune ülemineku aeg kus on osalt suundumusi, mis tulevad minevikust kaasa, mida me võime ütelda, et nad on meie sotsialistlik igand. Või pärand eriti ehk iseloomus ja käitumises, sest võib-olla päris noored ja need, kes kuidagi õigel ajal on pääsenud õppima ja omandanud Ameerikas või kus tahes mujal lihtsalt üle võtnud kohalikud kombed ei ole kohe eraldatavad või eristatavad teiste hulgast aga enamik ükskõik mis ametmehi, kes mitte ainult Eestist, vaid üldse Ida-Euroopast läände lähevad. Nad võivad kuitahes püüdlikult matkida sealset käitumisstiili ja riietust ometigi midagi nende näos, olekusi hoiakus reedab, kust nad pärit on. Aga see on ikkagi niisugune üürikese ajalugu, mis arvatavasti mõne aastaga taganeb. Ja kui mõelda seda, et kõik see, mis esialgu on olnud põnev, uus, harjumatu ja šokeeribki on tavaline, siis me võime arvatavasti küsida koos nende muudega milline maailm on viie aasta pärast aastatuhande vahetusel või 10 aasta pärast veidi hiljem, millised väärtused inimestele siis on olulised ja mille poole nad püüavad. Kui väärtustest rääkida, siis arvatavasti on üks nendest asjadest mis on juba sajandeid eristanud uue aja maailma kasvõi keskaegsest või mõnest muust traditsioonilisest kultuurist. See, et siin on toodetud rohkem kui hädapärast tarvis. Eestis oli võib-olla see üleminek pikem ja selle tõttu meil on alles sambool pooliti astumatagi, sest talumajandus oli ka ikkagi enam-vähem niisugune suletud süsteem, et väga palju ülejäänudki põhiliselt ikkagi lihtsalt oli vaja ots-otsaga kokku viia. Aga, aga muidu on ju industriaalmaailmas nõnda, et, et toodetakse rohkem, kui otseselt vaja oleks ja seega muutub põhiliseks, kuidas saada kaubast lahti, kuidas saada inimesed ostma. Me peame seda ilmselt võtma palju tõsisemalt, kui tahaksime. Ei ole võimalik rääkida moraalist või eetikast lahus nendest motiividest, miks inimene on näiteks aus. Pühakutelt võib kõiksugust oodata, aga ma räägin kõige tavalisematele inimestest. Need. Me võiksime rahulikult võtta ikkagi ju püüavad oma eluga niimoodi korda saada, kuidas teised või natukene paremini. On öeldud, et ausus on ärialus. Aga siin on ta teatud viitsütikuga asi. Mõelda pisikesi poekesi, mis praegu tekivad siis siin arvatavasti läheb mõned aastad aega, enne kui selgub, millised jäävad ja millised pankrotti istuvad. Enda käitumisest ma võin ütelda, et ma baari kõige lähemat kauplust väldin pärast seda, kui seal on üsna jõhkralt püütud petta nii kaubatäht aegade kui arva kokkulöömisega. Ja kui valikuvõimalus olemas, on, siis pigemini jalutada veidi kaugemale seniga otsida, kuni sa leiad niisuguse kaupmehe, keda Sa usaldada võid. Esmalt võib tollele, kes väikest viisi koorib, paista, et ta saab rutem rikkaks aga seal invest pink lihtsalt, mis annab protsendi intressi pikema ajaga. Ja siis jäävad järgi need või vähemalt need, et saavad olla edukamad. Et kes on ausamad. Aga see ei ole jälle kah päris üldine, sest kui võtame näiteks niisuguse kurvavõitu asja küll, aga selle eest jälle päris vältimatu igale perekonnale. Matuseteenistuse. Mis konkurentsist saab rääkida, kui iga kuu ei sure ju perekonnas keegi ära see tähendab, kui sind ükskord narritatakse vaadatakse mingisugune haltuuramees, kes peaks muusikat tegema. Sa võid ju vihastada, võid ju minna ja protestida, aga see on ka kõik. Ega see ei vii toda firmat veel mingil kombel pankrotti, eriti kui seal kõrval on keegi, kes otse surnukuuri juures soovitab. Nii et kui me tahaksime nõnda ükshaaval rääkida sellest või püüda seda, et mingisugused meile meeldivad voorused, üldised oleksid siis peab olema nende jaoks taust, mis nad teeb selliseks, nõnda, et neid kõik tahaksid täita ja et sellest teistpidi ka asjaosalistele kasu tuleks. Sest see on üks nendest asjadest, mis on terviku osa kus kõik kõike mõjutab. Võib-olla kõige iseloomulikum selles suhtes ongi see, mil kombel reklaam toimib inimesse. Ühelt poolt kordamise või siis sellega, et ta tõmbab endale tähelepanu, et teatud firma nimi jääks silma ette. Teiselt poolt aga võib siin olla lanta, nagu on mõned futroloogid öelnud, et see hakkab varsti toimima kunsti kasuks. Sest kui praegu on põhiliseks enese reklaamimise võimaluseks spordivõistlustel televiisori ekraanil näidatava le taha Salora või sooni või mistahes niisugused reklaamid panna siis seoses spordi paratamatult aina kallimaks minemisega võib muutuda veelgi kasulikumaks kunsti sponsoreerimine, kunsti metseenlust, sest kui õnnestub kunstiga ühendada see, siis on tegelikult ju palju pikemat aega seesama reklaam inimeste silma eest, mis näit midagi ostma või omandama sunnib. Ja teiselt poolt seesama mõjub ju ka maitsele ja sellele, mida ja üldse taga nõuda. Sest reklaam paneb inimest tahtma midagi osta või omandada kas uusi asju või muljeid või suhteid. Ja kui kõik on kõigega seotud, kui kõik peab mõne aja pärast vahetuma, sellepärast et uut toodetakse ja uue järgi hinnatakse, kas inimene on tasemel, kas ta ei ole maha jäänud, kas ta on edukas siis see võib sundida hoopis ootamatuidki asju kasutama. Nii nagu praegu võib-olla beneton teeb ainsana, aga ilmselt see teatud ajal võib niiskuselainena käiagi üle, et kõiksugused, muud asjad, ka lähevate just šokireklaamina kõige paremini kus on täiesti ükskõik, kas inimene saab negatiivse või positiivse elamuse peaasi on, et ta elamuse saaks, et talle see asi meelde jääks. Et tal tekiks teatud asjade vastu huvi. Ja kui siin, siis püüda küsida, kas on niisuguseid püsiväärtusi, mis ajaproovile ja sellele muutuvale tarbimismaailmale vastu pidada võiksid siis arvatavasti neid on ja nendega on pist sama asi, et nad võivad kontrasti tõttu olla minevad. Sugugi ainult kõige uuem ei lähe, vaid praegu ostetakse ja varastatakse ka antiiki ja vana ja see on just hinnas. Ja see tähendab, et see pendliefekt, millest, et juttu oli, et ta võib näiteks kuritegevuse puhul teatud meeliskuriteod viia niisuguse piirini, et nad ühiskonnas enam ei olegi reklaamitavad. Teiselt poolt võib see tingida, et vähemalt osa inimeste jaoks on mõned hoopis eriskummalised asjad väärtuslikud. Et küsimus on ehk ühiskonna jaoks ainult kui suur nende inimeste hulk võiks olla ja kui palju niisugused asjad üldsusele toimivad. Kui palju üldse on võimalik seadustega muuta inimese olemust ja käitumist, selle üle on vaieldud ja vaieldakse aina edasi. Ja kui palju otsest üleskutset ja manitsustega ta teha saab. See on samasugune lugu. Näib, et meie alateadvust tahame või ei, ikkagi palju rohkem mõjutab see, mida võiks reklaami alla kokku võtta ja see tähendab, et kui küsitakse, kas kirik ei võiks kaasa aidata mingite püsiväärtuste uuele tõusule siis siin ei julge vastata eitavalt, sest kõiksuguseid ootamatuid pöördeid võib tulla. Ja kui mõelda ühele aasia noorele tiigrile Lõuna-Koreale siis on ühendatud selle maa niisugust väga äkilist hüpet tööstusturul suurte kristlike ärkamisliikumistega, neli põhilusega just seal maal mis on mingil viisil nähtavasti vältinud teatud asjade tarbimist, mida võiks raiskamiseks nimetada ja teistpidi nii nagu ta protestantliku tööeetika puhul on pannud inimesed säästma püüdma edasi, kui õigustatud niisugune seos on. Ja kas midagi niisugust siin vanas Euroopas sündida võiks, see on kõik puhas spekulatsioon. Igal juhul ei ole nähtavasti võimalik kirikult oodata. Ta liiga palju, kui teda võetakse kas kindlustus, ühid, muna või tuletõrjeseltsina või vetelpäästjana või mingi niisugusena, see tähendab kui eeldatakse, et kirik on vajalik Nende jaoks, kes eluga korda ei saa ja ta peaks nendega tegelema. Et ta peaks alkohoolikuid, narkomaane, invaliide ja vanureid hoolitsema. Kõlab ta peaks seda sel korral, kui oleks nii, nagu on Põhjamaades tagatud see enam-vähem kogu rahvakiriku liikmeks olekuga ja automaatselt laekuva liikmemaksuga, mida siis niisugusteks sotsiaalseteks väljaminekutega kasutada saab. Aga, ja praeguses Eestis on tegemist nõnda tühis osaga rahvastikust ja enamasti vaesema osaga, kes kirikusse kuulub. Et need sellised koormat ei ole talle jõukohased. Kirikul võiks peaks olla midagi ütelda, et kui see kaugemale läheb, kui see oleks integreeriv see tähendab kõike seda kokkuvõttev miski, mis annab perspektiivi ja võimaluse vaadata kaugemale ja küsida, milleks kõik see on. Ja siis otsustada, mis oleks hea või halb, mis tasuks või mis ei tasuks. Aga kui paljudele inimestele võiks usk olla niisuguseks oluliseks osaks elus, et nad mida tahes tehes meeles peavad, seda, see on nähtavasti mujalgi maailmas. Nõnda ei ole liiga palju neid inimesi. Ta on tavaliselt olnud ju mitte nõnda, et üksik inimene ise endale vastused valmina saab, vaid, et need talle antakse kodu või ühiskonna või kooli poolt. Kõigis nendes institutsioonides aga ei ole ju religioonil ega usul peaaegu mingit tähendust. Ja võib-olla ongi siin see niisugune täielikult sekulariseerunud maailma mingis kombes, lootusrikas maailm, sest kui väga palju kaugemale enam minna ei saa. Kui väga palju asjalikumaks ja hetkele orienteeritumaks minna ei saa, siis ongi loota, et siin peab kunagi tulema muutus, kus inimene just hakkab küsima, kas ei ole siis midagi hoopis kaugemalt. Ja mida tuleb ehk karta, on see, et Need vastused liiga kergelt kätte pakutakse. Et selles kommertsmaailmas on ka eetilistel ja religioossetel küsimustele valmis pakendites. Vastused on uususundid või ka need, kes ei olegi usundit, aga nad teavad tutt inimhinge vajadusi väidavad rahuldavat. Aga arvatavasti on siingi nii, et me elame maailmas niisuguses, nagu ta on ja ta muutub, niipalju kui ta muutub tervikuna ja kui üksikinimese suurus on selles, et milline tahes aeg oleks, on tall paljudes asjades võimalik siiski teha oma valik. Ainult ta peab mõtlema sellele pist veidi rohkem. Ta peab aeg-ajalt Ki seisma jääma. Mis siis minu jaoks oluline?