Kätte on jõudnud maailmapildiaeg ja materjali sellesse saatesse on täna valinud Mari Tarand. On 15. aprill. Päev, mil 75 aastat tagasi sündis meie suurluulet Artur Alliksaar. Selle aprilli päeva oleme oma kavas otsekui raaminud, nõnda et praegu kuulete Alliks tere Loomingu heade tundjate Paul-Eerik Rummo ja Urmas Tõnissoni mõtteid. Ja õhtuvaikuses keskkavas kõlab Alliksaar. Kuule. Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole kestma, jääb kaunis kestma, jääb kole. Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu. Võrdsed on hetk, et kõik nad on praegu. Elul on tung kanda edasi, elu. Jällegi Kronos, et saaks mõnel elu. Ei ole möödunud või tulevaid aegu on ainult nüüd ja on ainult praegu. Säilib mis sattunud hetkede sattu? Ainuski silmapilk teisest ei kattu. Ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda, praegu vähemat rohkemat olla ei võinuks. Parajal määral saab elu meilt lõivuks. Ei ole kadu, vaid kõdu, vaid aegu. Alles jääb hetk, milles asume praegu. Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju. Kui seda jäävust ka meeled ei taju. See on alliksaare üks võib-olla kõige tuntum luuletus. Luuletajale endale oli antud aega 43 aastat. 1966. aastal sängitati ta Tartusse Tamme Ropka kalmistule ja tema hauakivil seisavad read. Olnu ei hävi, sest et mälu ei kao. Täna on seal kindlasti palju lilli ja palju mäletajaid. Aga kõige tähtsam on ikkagi see, et Alliksaare luule on nüüd lõpuks meile kõigile kättesaadav. Suurepärases raamatus päikese pillaja, mille möödunud aastal andis välja ilmamaa ei saa jätta ka täna rõhutamata ja meenutamata. Et see suur luuletaja ei näinud oma eluajal ühegi oma luulekogu ilmumist. Täna on see päev, kus seda luule, piiblit võiks jälle lehitseda. Aga ka veel kord läbi lugeda kirjandusteadlase Arne Merilai käsitlus raamatu lõpust. Essee, mille pealkiri on meie Alliksaar ehk õhtute tolm, on tõepoolest kollane. Ma loen sellest paar lõiku. Arne Merilai kirjutab. Alliksaar elikest allikatest lähtub kaasaja olulisim sügan vaim tähtsaim osa eesti luulest kuigi ohtralt nõukoguliku on tehtud, et seda algupära kinni tampida. Tema isa oli Eesti vabariigi raudtee lane sõiduplaanid, hõigublaanid, võidu plaanid, kas rongid ikka ruttavad rabavalt rabedate rõõmude peole? Kuhu küll, kuhu küll? See tsitaat Alliksaar, tsitaat. Kuid aeg tuli maa ja mere pealt ning rongid suunati Siberi poole. Poeedist pojal kaua raud teelane olla ei lastud. Temalt varastati vabadus ja ta valetati vangimajja sunnitöö laagrisse asumisele. Pärast jälitati teda hästi luuletamise ja selle õpetamise eest Sokrates. Vaenati ja laimati vaikiti surnuks. Postuumselt asendati karistus suupärase kõver peegeldusega. Ja veel teinegi sitta Arne Merilai esseest ja ikkagi immitses kõigest alandavast ja võikast läbi ilu ja luule, sõpruse ning vabaduse vaim. Armastus või kuidas seda nimetavadki? Filosoofia. Madis Kõiv meenutab. Kõige tähtsam oli, et Alliksaarega sai lõputult ja kõigest kõnelda. Olla teises, ajas terve päeva öö läbi. Eriti muidugi õhtuti. Head kuulajad. Nüüd astun ma vestlusse Urmas Tõnissoniga. Tema on noor kirjandusteadlane, Alliksaare luulekogu koostaja. Ja et ilma maa talle niisuguse ettepaneku tegi, see raamat koostada on vägagi põhjendatud, nagu me kohe kuuleme Selleks ajaks, kui ma hakkasin ülikoolis õppima 90.-te alguses siis Alliksaare luulekogusid lihtsalt ei olnud võimalik kätte saada. Sellepärast et nii 68. aastal loomingut raamatukogus ilmunud kui ka 1976. aasta mahukam luuleb. Neid ei olnud saada raamatukogudest ka vana raamatupoodidest. Ja siis juhtus nõnda, et ma lihtsalt kirjutasin neid masinale ümber pärast kõik siin. Ja kuidagi ootamatult juhtus nii, et hakkasin huvi tundma ka tema jäänud avaldamata luuletuste vastu. Ma korjasin ajakirjandusest välja need luuletused, kirjutasin ümber, mis ei olnud kogudesse jõudnud. Ja ma ei tea, kas siis sellest levisid mingid kuuldused, ma ise seda ei afišeerinud, aga igal juhul umbes 94. 95. aasta paiku. Kirjastus Ilmamaa tegi ettepaneku, et kas ma oleksin nõus koondama Alliksaar luuletused kokku koondkoguks ja nõnda algaski tulemuse kohta. Ma ei oska muidugi midagi ütelda, aga mata oli populaarne ja tundus, et seda oli tõesti tarvis. Kahtlemata oli seda tarvis. Ütleme mina nüüd kuulun sellesse põlvkonda, kes Alliksaar Ta on näinud ja siin Tartus temaga kokku puutunud mõnevõrra. Ma olin muidugi täiesti noor ja roheline tudengiplika, kes sellest aru ei saanud. Muidugi, mis, mis mees see oli? Kes siia Tartu linna saabus ja, ja kogu vaimuelus nii tähtsaks figuuriks kujunes. Aga meie siiski kirjutasime ka juba siis ümber neid Alliksaar luuletusi, aga siis tuli siiski astus selle teema juurde. Paul-Eerik Rummo. Ta tegi üht-teist ära, kui teie nüüd saite selle ülesande, kas pidasite pooleli? Jah, ma näitasin Paul-Eerik Rummol valmis käsikirjad ja ma sain tema käest juurde mitmeid tekste, mida kirjandusmuuseumi materjalide hulgas ei olnud, sellepärast et raamatut tehes ma tuginesin just sellele, mis oli kirjandusmuuseumis, aga kuna Alliksaare luuletused levisid just paljuski käsikirjaliselt siis kõiki materjale seal ei ole ja arvata, et praegugi võib inimeste käes olla Nedaliksale luuletusi, mis ei ole üldse teada ka tuntud. Mõningaid viiteid ma olen ka hiljem pärast juba raamatu valmimist kuulnud. Ja muidugi Paul-Eerik Rummo siiski on kõige parem alliksaare tunda, sellepärast. Ta on kogunud kokku üldse andmeid, mälestusi Alliksaar elu ja loomingu kohta. Nii et ma selles mõttes ei pea isegi ennast tema töö jätkajaks, vaid nii-ütelda. Lihtsalt alamastme õpilaseks ütlemine. Aga teie olete loonud endale oma kujutluse ka Alliksaarest kui isiksusest kindlasti, sest et tundub, et te olete ikkagi ka tema elulugu ja eluteed ja kõike seda uurinud, kui niiskus, legendi. Alliksaare legend, ma arvan, et see mängib üldse ega tema populaarsuse juures suurt osa, sellepärast et ikkagi lugejal publikul ütleme nii, et tal on mingisugune nimetu ihalus tõelise poeedi järele poeg suure tähega, kes oleks pühendunud täiesti loomingule kunstile, sõltumata välistest asjaoludest, mis on segavad ja Alliksale puhul nad olid seda väga suurel määral. Ja sellepärast võib siis ka ühe või teise luuletaja biograafiat vaadelda ühe osana temal loomingust, mis tema luule või proosaväärtustel omakorda võimendab. Alliksaar just nimelt ongi selline kirjalik, sellepärast et ta oli ametlikult põlu all, kui endine Saksa sõjaväes võidelnud, kaua laagris istunud, tema loomingut ei avaldatud. On ju teada isegi, et 60.-te algul, kui ta oli Tartu seltskonnaelus väga on, siis vahepeal ju keelati tal ära lausa ülikooli kohvikus käimine et ta seal noortepäid segi lisaks ja siis cadema pahane surm. See kõik mängis legendi tekkimisele suuresti kaasa. Kui ma nüüd ütleks oma suhte Alliksaarega, siis ikkagi oleks tahtmine vaadata kirjandust järjepidevam protsessina, kus kõik järgnev oleks seotud eelnevaga ja sellest tingitud. Ja Eesti kirjanduselus see protsess ikkagi neljakümnendatel viiekümnendatel aastatel katkes. Ja Alliksaar, arv selles suhtes on luuletaja, kes jootlust varasemat 20.-te 30.-te aastate luuletraditsiooni, 60.-te aastate luule uuenemisega nende autoritega, kes siis esile tõusid. Andres Ehin, Paul-Eerik Rummo. Sest et Alliksaar aga siiski on traditsiooniga väga tugevalt seotud, teda on mõjutanud arbujad väga tugevasti just Maria Under. Tal on palju klassikalises vormis kirjutatud luulet ja samas on ta ka üks radikaalsemaid eesti luule uuendajaid kuuekümnendatel statel. Võib-olla see radikaalsus on silmatorkavaks tõusnud just hiljem, esiteks juba sel lihtsal põhjusel, et Alliksaar eluajal jõudsid trükk ainult üksikute oma luuletused, looming on avaldatud hiljem aastakümnete vältel aga teine põhjus on ka ehk selles, et üldse arusaam kirjandusest kirjanduskäsitus, mis varem oli väga autorikeskne, on aja jooksul nihkunud üha tekstidele keelele ja just keelelisest küljest. Alliksaar on ikkagi eesti kirjanduse üks maite keele võlureid. Ei ole vist tehtud väga palju sagedussõnastike, vähemalt meil Eestis, aga arvata võib, et kui selline statistika oleks, siis ilmselt alliksaare sõnavara. Sõnavalik on kõige rikkalikumaid Eesti kirjanike hulgast üldse. Kõnelemata juba nendest seostest, mida ta nende keele najal oma luules loob. Et teil oli üks väga huvitav ettekanne kirjanduskonverentsil, mis siin Tartus siinsamas majas peeti Ivar Ivaski auks ja seal te käsitlesid, et niisugust asja Alliksaar ja vabavärss õieti see oli niisugune väike väike seikluskirjanduslik seiklus, nii oli teil üles ehitatud see asi. Kas te tahaksite koos selle saarte kuulajatega seda teekonda nii lühemalt ja, ja natukene Pisandlikumalt veel uuesti üle käia. See on ettekande taustaks või aluseks oli üks põnevamaid sündmusi eesti luuleloos kuuekümnendatel aastatel. See oli võitlus vabavärsi pooldajate ja vabavärsivastaste vahel mis algas 1960. aastal ilmunud Endale nirgi paroodiaga, kus ta parodeeris Ain Kaalepi, Jaan Krossi ja Ellen Niidu vaba värsilist luulet ja mille ümber puhkes hiljem väga äge diskussioon. Kusjuures vabavärsi pooldajate ja vastaste leer oli väga selgesti eristatav. Tollane ametlik kirjandus poliitika astus üheselt välja vabavärsi vastu. Kogu selle diskussiooni kulminatsiooniks oli Tartu Ülikooli keemiahoone ringauditooriumis toimunud luule arutelu, kus esines ka Johannes Semper. Ja muidugi, kui vaadata tagantjärgi, kuidas ajakirjandus seda kajastas, siis võib märgata, et see poliitiline taust mängis kaasa ka sedavõrd, et vabalasi pooldaja Nad olid sunnitud kasutama mõistukõnet, nagu näiteks Ain Kaalep oma samad kandi värssides avaldas katkendi olematu kreeka kirjaniku teosest, kus oli allegoorilise vormis astutud varba peale vabavärsivastastele. Ja ka Artur Alliksaar oli selles poleemikast tegev, ehkki tema muidugi ei saanud esineda trükis vastas omapoolse värss paroodiaga omakorda Endel nirgi aadressil. Kirjutanud sel teemal ka teisi luuletusi. Ja minu ettekandes oli, tahtsin pöörata tähelepanu just sellele, et Artur Alliksaare suhe vabavärsikoli siiski keerulisem nimelt varemgi ja üldse vabavärssi kui vormina ei tunnistanud ja täpselt sedasama, mida Endel Nirk tegi. 60. aastal oli tema üritanud kaks aastat varem astunud väljumata Powersi vastu üritanud luuletust avaldada ka sirbis. Et ikkagi vorm, riim on see, mis annab luuletusele tema kuju ja et vabavärssi võib vaadelda lihtsalt kui proosa värsse etapina hiljendama suhtumine muutus. See ei toimunud muidugi kohe päevapealt. Ain Kaalep on kõnelenud, et võib-olla aitas alliksaare meelemuutusele kaasa tema ettekanne, mida ta oli kunagi pidanud ülikoolis prantsuse vaba värsilistest luuletajatest. Aga igal juhul Alliksaar loomingus 60.-te aastate algul toimus järsk pööre. Ja muidugi, kui vaadata kaaliks saare loomingut tervikuna, siis ehkki on kirjutanud väga häid klassikalisi soneti Rimbulat, siis ikkagi jäävama väärtusega ja uuendusliku mon ikkagi vabavärsi line luure. Kusjuures ta ei katkestanud siiski seda sidet traditsiooniga, sellepärast talliks. Saare luuletuste puhul võib väga harva kõnelda puhtast vaba värsist. Sellepärast et tema luule on sisemiselt väga organiseeritud, seal on siseriimid, lõppriimid ja ma ei tahaks siin kirjandusteoreetilise terminoloogiaga liialt kuulajad koormata, aga peamiselt on tema luuletustes tegu ikkagi vabavärsi ja klassikalise pärsi sünteesiga. See, mida te rääkisite, annab tunnistust sellest, et, et ta oli ikka väga tõsine kirjanduse inimene, see tema otsing, teekäik, et mitte kergelt ta jõudnud selleni, selle suuruseni näitab, et ta oli niisugune pühendunud andunud kirjanduse inimene. Üldse kirjandus oligi talle kõik kogu elu. Nii paistab. Alliksaar luuletustes võib üldse märgata, et kogu kõik tema luuletused suures osas siiski just nimelt tõukuvad kunstist, kultuurist. Et need on mingisuguse lugemise nägemise või kuulmise elamuse, reflektsioonid, peegeldused. Tal on palju viiteid ja pühendusluuletusi maalikunstnikele, heliloojatele, teistele kirjanikele. Ja kui vaadata ka Alliksaar varasemaid esimesi luuletusi, mida ta kirjutas juba vangilaagris siis ka need on ikkagi just sellised reflektsioonid, kus ümbritsev elu ei mängigi eriti suurt osa. Ma kõnelen seda just sellepärast, et vahel seal meil avaldati nõndanimetatud laagriluulet eri kogumikuna väga tänuväärne toiming ja siis liikus ka mõte, et võiks välja anda vastava raamatuga Arturas Alliksaare loomingust. Kusjuures sellest oleks ilmselt tulnud teos, kus samal ajal laagrit Siberit iseenesest ei ole üldsegi mainitud või ainult kõneldud põhjamaa külmast taevast. Alliksaar oli kirjanik, kes suutis siiski kõikidest raskustest üle olla. Ta elas tõesti vaimses sfääris ja ka hiljem Eestisse tagasi tulles Alliksaar siiski elatuspõhiliselt kirjanduslikust tegevusest. Ja muidugi see elu oli väga raske, on üks Alliksaar Loomingu tahk, mida võib-olla nii hästi tunta Alliksaar kui tõlkija. Sest et tõlkeluulet ei olnud seda koondkogusse võtnud. Aga põhimõtteliselt elatussiiski tõlketegevusest ja selle hulgas oli muidugi ka praeguse pilguga vaadates väga palju teisejärgulist just autorite luuletuste valiku poolest, sellepärast et vastu võtta tuli see töö, mida pakuti. Aga samas, kui koostada mõtteline pingerida eesti tõlkeluule paremikust läbi kõigi aastakümnete, siis Alliksaar Jessenini tõlked, mis ilmusid August Sanga koostatud valimikus. Kindlasti kuuluksid tippude hulka. See jutt temast ja tema vähenõudlikkust ja kuidagi kõrgemasse nüüdiselust toob mul siiski tema ka nüüd siin silma ette ja isegi üks lugu, mida jutustatakse, seda ma ei ole küll ise pealt näinud, kuidas ta vaat Tartu bussijaamas astunud ühte bussiuksest sisse buss, mis pidi välja sõitma buss ja deklareerinud seal just neidsamu Jessenini tõlkeid inimestele lihtsalt armastas väga. Lugeda oma luuletusi, oma luuletõlkeid publikule, aga see oli juba loomulikuna avaldamisvõimalus, kõike, eks iga looja tahab ju et tema looming teiste kõrvu ja südamesse jõuaks. Kas teil endal on mõni pala Alliksaar, et mis on teile kuidagi eriliselt tähtis ja mispoolest, ma arvan küll. Nii, lopsaka rikka loomingu juures on seda peaaegu võimatu vahet öelda. Kõige parem osa Alliksaar luulast puht subjektiivselt minu enda pilgu läbi vaadatuna. Need on need luuletused, mis ta kirjutas oma elu lõpule aastatel 1964 65. Ta pöördus jälle tagasi klassikalise värsivormi juurde, aga samas need luuletused olid vabanenud võib-olla sellest jäljenduslikust pitserist, mis iseloomustab tema 50.-te aastate luuletusi. Ja kusjuures samas on seal näha ka mingisugune selginemine ja tunda samas ka just läheneva surma selliseid kaduvuse ja traagika meeleolusid. Minule endale isiklikult on just see osalik saare luulest hingelähedasem. Jätkub meie saade, maailmapilt, mis täna on pühendatud Artur Alliksaarele tema 75. sünniaastapäeval. Stuudiosse on tulnud Paul-Eerik Rummo, sina olid noor poiss, läksid ülikooli, Tartu linna, kuhu just mõni enne seda oli saabunud oma asumiste ja vanglaretkedelt Artur Alliksaar. Ja teie ei tea, kas tundsite teineteist ära, et luuletajad kohtasid. Aga igatahes teie elukaared puutusid seal üsna palju kokku. Ja mina sel ajal veel mingi luuletaja polnud, aga aga Alliksaar oli Tartus populaarne inimene. Õigus küll, et alles oli sinna jõudnud, noh siiski võib öelda, et tagasi jõudnud. Päris noorest peast oli ta ju tartlane ja Treffneri kooli õpilane ja nii edasi. Ja nüüd pärast laagri asumis oli ta Tartus väga populaarne isik kohe algusest peale minu arusaamist mööda ja ja ei olnud raske, satun temaga ühtsesse ringi, start on ju väike kohvikut, kus kus, kus liiguti ja koos istuti. Need olid vähesed kõigile teada ja, ja nüüd ma sinna ringi jah, üsna-üsna kiires sattusin tõesti. Aga ometi kujunes see periood, kui nüüd tagasi vaadata, täna Artur Alliksaare 75. sünniaastapäeval, mis ta seal elas, lõi ja inspireeris teisi ja õpetas, kujunes nii hirmus lühikeseks ja selle aja viibisid Tartus. Siis sai sinust see mees, kes tegi kõik, et Alliksaar luuletusi üldse saaks välja anda, kuna neid ju tegelikult välja antud tema eluajal ei olnudki. Pärast seda hiljem oled sa Alliksaar materjale uurinud ja sinu käes on olnud mitmesuguseid lisa intiimseid, dokumente tema kohta ja sa oled selle teemaga nagu elu siiski kokku puutunud. Vähehaaval olen püüdnud jahmudes muude tegevuste kõrvalt, võib-olla nad peaks natuke piinlikust tundma, et ei ole seda järjekindlamalt suutnud teha. Aga tõesti, Aligsele luuletusi vähegi suuremas mahus avaldada tema eluajal ei osutunudki võimalikuks, ehkki ta näidend. Ja, ja tema sinine tõlked läksid käiku siiski veel tema eluajal, õnneks aga tema enda koostatud luuletuskogu täis mitu korda kirjastuse vahet ära ja ilmumiseni jõudnud. Nii et tema luuletused, esimene, mingisugune veidike suurem valik, olematus võiksid olemata olla, ilmus, ilmus juba tema surma järel ja on, on tõepoolest minu koostatud ja siin on veel paar raamatut, aga nüüd, mis puudutab isikulugu, siis seal oli juba nendel aastatel Tartus sellega seotud väga palju legende ja, ja, ja kõige muu kõrval suuremas difikaatorina fantaseerimine andis sellele piisavalt palju uut toitu kogu aeg lisaks, et, et selline lõbusaloomuline salapära tema isiku ümber hetkekski ei lõppenud. Ja muuhulgas oli küllafinaadi, mäletad käibel selline? Seda võeti ka kui siiski, kui anekdoote, kui fantaasiat, aga natukene usuti ka kujutlus, et, et Alliksaar sattus kinnipidamiskohtadesse mingisuguse väikese, tühise ja tõenäoliselt talle vägisi inkrimineeritud kriminaalkuriteo eest. Ja, ja see, et ta ta lõpuks osutus poliitkurjategijaks, talle määrati siis nii käigu pealt juurde see klassikaline 25 pluss viis oli oli tingitud sellest. Ta ise just nagu olemata rahul sellega, mismoodi need sellised pisikesed kriminaalvangid, ebavaimne seltskond nende hulgas viibima. Et ta ise nii-öelda kaebas enda peale, andis üles oma Omaaegse vabatahtliku kuuluvuse Saksa sõjaväkke, mida sinna maale keegi juurdlusorganitest avastanud olnudki. Ta andis selle, andis ennast ise üles pääseda nii-öelda paremasse seltskonda ja muud taolist ja seal mõjus veidi uskumatuna. Aga nüüd aastaid-aastaid või aastakümneid hiljem on mul olnud võimalus tõesti nende paberitega oma silmaga tutvuda ja on täiesti olemas Artur Alliksaare omakäeline avaldus Eesti NSV Vabariiklikule prokurörile, mis on saadetud siis korki oblastis asuvast vangilaagris, kus ta siis selle kriminaalkuriteo asjaoludel viibist ja see on täpselt täpselt nii, nagu see legend oli. Motivatsioon muidugi põhimõttelisem ja seda motiivi ei ole esile toodud, et tahaks saada paremini seltskonda. Aga seda tõsisem ja huvitav on see motivatsioon. Ja sellega tõmbas Alliksaar endale kaela siis uue põhjalikku, paar aastat poolteist aastat kestnud lisajuurdluse ja seal, kus siis uurimisorganitele Ta on valduses tõtt rääkinud, et tema nimi figureerib tõesti nende oma saksa väeosade isikunimekirjades ja igal pool, mida ta on ise öelnud. Ja sellega määrati talle siis juba sõjatribunali poolt senise ka täiesti uskumatult karmid, kaheksa aastased tegevust oli tõesti, miks see väikese ja talle kaela ilmselt Luisatud ääma pidanud, jah, seal seal seal ei mingeid finantssellised. Mitmete taoliste, aga selle kest sellisel Sappoteerimis vastase võitluse ajal oli talle keeratud kaheksa aastat. Aga nüüd ta sai siis 53. aastal, siis tähendab alati püüab neljanda aasta alguses 25 pluss viis. Eks ole, see oli juba pärast Stalini surma, kui asjad läksid natukese teistsuguseks tasapisi ja ja see, et ta siis seda karistusaeg ajanud enam ei, ei pidanud lõpuni ära kandma, noh see oli siis juba edasiste protsesside küsimus, mis, mis siin nõukogude liidus toimuma hakkasid. Dramaatiline asjaolu siinjuures ja, ja noh, ka täiesti mingil viisil Alik saare isiku kokku käib. Selline intrigeeriv asjaolu on see, et samal ajal kui tema seda avaldust öelda, menetleti tema ülestunnistus saksa kuulumise kohta ja juureldi, samal ajal jõudis kätte üks NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi Ugaasiga jõustatav osaline amnestia. Mille järgi kõik need, kelle karistusaeg kõik need kinnipeetavad, kelle karistaja ületas viit aastat nende karistust lühendati poole peale, see tähendab Ta oli seal kaheksa aastane karistus lühenes nelja peale ja ta oleks vabanenud jaanuaris 1954, see tähendab paar päeva hiljem ainult paar päeva hiljem, kui kui, kui toimus tegelikult, siis võtsin tema enda poolt esile kutsutud tribunal, mis määras ta siis hoopiski viieks aastaks kinni. Nii et sellised huvitavad saatusekäigud, mis vääriksid täitsa romaani või filmi või ma ei tea, mida. Lisaks sellele esialgsele avaldusele, kus oli seitsmene fabrike prokurörile oma Saksa sõjaväes teenimise üles tunnistab, teatab sellest on olemas umbes pool aastat hiljem kirjutatud pikem pea nelja leheküljeline avaldus. Üksiku laagripunkti operatiivvoliniku nimele selle operatiivon, siis ilmselt see, kes pissis juurdlust läbi noh, tõenäoliselt tema tema nõudega soovil kus oleks ligi neljal leheküljel tihedas kirjas kirjeldama motiive, miks ta astus Saksa sõjaväkke ja äärmiselt huvitav tekst ja, ja. Ma arvan, et kõige lähemal ajal noh, oleks oleks sobiv hetk hakata neid kumadki avaldust, kui, kui saab siia veel mõned kommentaaride sellised allikakriitilised protseduurid läbi viia, et siis siis peaks nagu publitseerima. Aga siin saates me võiksime mõned pistikud proovid anda ja paar katkendit ette lugeda, neist mõned katkendid, tähendab, see esimene avaldus on väga lühikesed ja selle võiks nagu tervelt ette lugeda siit raske midagi välja jätta. Artur Roberti poeg Alliksaare ja nüüd võiks tähele panna, sünniaeg 15. aprill 1009 22 ja kõigis kohtuasjades jookseb läbi mitte 23. sünni osta vaid sündmuste 22. Nii et mis asjaoludel kogu see dokumentatsioon kaasa arvata. Omakäeliselt avaldused on üks aasta varasema sünniajaga, kui meile kõigist teatmeteostest teada seda pole. Siiani pole veel õnnestunud välja selgitada, miks, miks vajalik oli või kuidas nõnda juhtus ka juba see esimene kohtuasi, mis, mida Eesti pinnal arutati, on, on ka tema sünniaastaks 22, miks ei tea. Ühesõnaga soliksar sünniaasta, 22 avaldus Eesti NSV Vabariiklike prokurörile. Avaldan käesolevaga, et astusin 41. aastal septembrikuus oma sünnilinnas Tartus vabatahtlikult Saksa sõjaväkke kus viibisin kuni 44. aasta sügiseni, mil sõjasündmuste käigu tõttu olin sunnitud sealt lahkuma ja mitte soovides minna Saksamaale, sain ajutiselt Nõukogude kodanikuks. Millisena sattusin karistuslaagrisse ülaltähendatud elukohas seal Kohtla-Järvel 49. aastal sooritatud väikese kriminaalkuriteo pärast? Selle tunnistuse tegemisele ajendanud motiividest peamisi mon, et toimetus mitte kunagi enam võivad tunda vaba elu õnne ja tundes surma, ligineb saatuslikuks paratamatusega, sest kannatan juba pikemat aega haiguse all. Millise ravitavus on küsitav, seda siiamaale pole õnnestunud selgeks teha, mida te silmas peate hiljem Tartus suri vähki, aga kindlasti sellel ajal veel? Ei noh, võib-olla ei põdenud veel seda vähki sel ajal, kui ta laagris või vähemalt vaevalt ta sellest teadis. Kopsud nõrgad, võib-olla oli tegemist tuberkuloosiga või kartusega, et tal on tuberkuloos, ei tea praegu. Ühesõnaga, nendel asjaoludel ei taha ma surmale vastu minna ebasiirusest kõhklusesti, arguse häbist koormatud südamega julgenud täitsa surm suudab mind lepitada oma õnnetu kodumaa alistajatega, keda ma olin sunnitud vihkama oma kunagiste sõpradega, kellest modeeminud lahku viis suurte otsustustundide tules. Palun minu avaldusest teha teile ja teie poolt teenitavale riigile vajalikud järeldused või saates avalduse edasi riikliku julgeolekuministrile, kui esitatud asi oma iseloomult peaks kuuluma tema poolt juhitava ametiasutuse kompetentsi. Siinsete laagri võimude ebateadlikkuse tõttu pole mul võimalik pöörduda vahetult tema tähendab see julgeolekuministri poole 20. augustil 92. aastal. Seal allkiri, et siin on kommenteerimiseks kui palju i nii palju kui tahes kõrge tegelik Christie, lik stiil ja ja vot selliste hingeliste motiivide avamine, mida, noh, selles, et tavaliselt ma arvan, ükski prokurör seodanudki toimikus on kohe köidetud selle originaalavalduse kõrvale. Ma olen selle tõlge vene keelde. Võrdlemisi täpne tõlge, saab väga nagu laita, stiililiselt nüansid muidugi on käinud tõlkil üle jõu, aga aga siin võib ka mõnda huvitavat asja siiski esile tuua. See näiteks viimane lause siinsete laagri võimude ebateadlikkuse tõttu ei saanud, tähendab siis Alliksaar väitel võtta otse ühendust julgeolekuministriga. Ilmselt laagri võimude käsutuses olnud tõlkija ei saanud sellist laagri kritiseerivad lauset lubada, aga võib-olla aga tõesti täpselt eesti keelest aru tantsida, teab kas ta on tõlkinud seal umbes nii, et eesti keele tagasi tõlkides tuleks, et kuna ma ei tea, kus, kus asuvad siinsed laagri võimud siis ma olen sunnitud pöörduma prokuröri poole, võin umbes midagi taolist, sellised väikesed väikesed naljad ja vot see venekeelne venekeelne tõlge, mis on siis juba hiljem hiljem siis julgeolekujuurdlejate poolt läbi loetud, sellele on siis punase pliiatsiga selles tõsises punase pliiatsiga allakriipsutatud see koht, julgen loota, surub, suudame lepitram, õnnetu kodu maistajatega, keda ma olin sunnitud vihkamast. Nii et sealt siis võttis välja, noh, see poliitiline motiiv siis ta käsitab siis nõukogude võimu kui siis oma õnnetu kodumas alistajaid. Ja paar Gadget. Veelgi huvitavam Ast pikemas dokumendis siis avalduses motiivide kohta. Aga nüüd juba sismite avalduse andmise motiivide, vaid Saksa sõjaväeastumise motiivide kohta. See on siis kirjutatud 24. Üksiku laagripunkti operatiivvoliniku nimele pealkirjaga avaldus motiivide kohta, mis mind viisid otsusele astuda vabatahtlikult Saksa sõjaväkke 1009 42. aasta septembris. Diaal avaldada alljärgnevat, siin on huvitav sõna, tean et homomotiivide kohta nagu peaks teadma kõike, aga aga ma kaldun tõlgendama, etnots oli talt nagu, nagu palutud või, või nuhtudetajaid ta kirjutab, sellise et see ei ole kirjutatud nii. Noh, päris vabatahtlikult või seda, seda huvitavam on tekst. See on pikk, ligi neli lehekülge, sellised katked motiivid on A ja B ja on niisugune peamiseks põhjuseks nimetatud sammu astumisel. Soov aidata oma kodumaad sellel saatuslikul raskel tunnil, mil pidi langema otsus meie rahvuse asumis ala kui ka kogu ida Euroopa tuleviku kohta rahvuslike vahekordade fikseerumise ja selle regiooni üksikute rahvuste edasise eksistentsi mõttes. Arvestades Saksamaa võimalikku võitu sõjas, mida tollal nii tõenäoliseks peeti ja sellest võimalusest tulenevad vägagi komplitseeritud olukorra väljavaadet. Et selline intelligentne ja, ja isegi tekst, millele järgneb siis pikk ja keerukas noh, 41. teise osta olukorra analüüs, mis ja prognoos missuguseks oleks kujunenud, siis aga tõenäoliselt Saksamaa võimaliku võidu korral Ida-Euroopa rahvaste sattus. Ja noh, selline ühelt poolt täiesti asjalik analüüs teiselt poolt väljendad samasuguses sellises kõrges kõrges stiilis nagu, nagu neidki näited. Ja siis teiseks tugevaks ajendajaks. Punkt b oli tõeline hingeline, vapustatud uue bolševistliku valitsuse kõik tähtsamad sammud, see on siis 40 41. aasta seisu kirjeldus ja kõik tähtsamad sammud muudatusele, korraldused äratasid mu sügavat imestust, võõrastust ja nördimust. Siis järgneb üksikasjalik kirjeldus 40. ja 41. aasta Nõukogude võimu sammude kohta Eestis, kus on siis nagu selliseid põhimõttelisi üldistatud asjaolusid kui siis selliseid üksiksündmusi ja juhtumeid, mida medalid, mille tunnistaks noh, eks Tartus või mujal Eestis olnud siis võiks lugeda veel samast lõigust sellist kohta peale muu jättis mulle väga rusuv mulje ka meie vabariigi presidenti Konstantin Pätsi ja paljude valitsuse liikmete ebasoliidne kohtlemine uue võimuesindajate poolt koos nende väljaviimisega Eesti pinnalt. Tänu nimetatud Pätsi tagasihoidlikkusele ja kaalukusele jäigi ära verevalamine punaarmee paiskamisel Eesti territooriumil ja 40. aasta kevadel selle eesti rahva poolt, lugupeetud inimese nimega oli tihedalt seotud meie maa majanduslikult kultuurilise taseme tõus 30. ja 40. aasta vahel. Ja meie armastasime teda sellepärast väga lihtsatele loomulikult mõistetavatel põhjustel, nii nagu teie armastate Stalinit. Selline motiiv selle, selle lõigu lõpus on väga selgelt ja ühemõtteliselt välja toodud, mis motiive tal ei olnud. Igatahes on kaheldamatult kindel tapahimu ja tavaline tigedus võõra rahvuse vastu, kelle läbi ollakse kannatanud, alandatud ei domineerinud hinges ja vist puudus täielikult. Samuti eitan kategooriliselt saksa kehva ja odava raha paberi põrgutus võimu enese suhtes. Ma ei olnud ei palgasõdur rega hasartmõrtsukas. Ma ainult alistusin tunni käsule ja sellele vaistule, mis mind tuhandete tunde niitidega sidus mu sünnimaa mulla külge ja mis tol hetkel tugevana virgudes käskis tegutseda. Ma teadsin, et toimub tragöödia ja ma ei tundnud mingit rõõmu kuuletuda raudsele sunnile ometi kahetsema midagi, mis oli praegu seistes arvatavasti oma elu fiinse etappi väraval. Ma ei ole nende arvates osavõtuga sõjast teinud midagi ebapuhast ega häbiväärset. Ja veel lõpu poole ma avasin oma kaardi, see tähendab selle ülestunnistuse mõttes siis et solidaarselt jagada vastutust ja kannatada koos selle osaga oma relvavendadest, kes samuti võitlesid rahvusaate nimel ja kes on kas hukatud või viibivad teie karistuslaagrites. Käesolevaga ühendatud saladuse kauasem kandmine tundub liigse koormana mu südamele. Las siis kukub sädamekese mõõtmispikki aste rippunud mu pea kohal. Minu edasine saatus on teie võimuorganid meelevallas. Ja kuskilt selle kahe viimati tsiteeritud katke vahelt on selline. Kuidagi ühelt poolt väga isiklikke ja teiselt poolt tõesti väga-väga filosoofiline. Igal juhul oli mistahes ametlikus avalduses täiesti ootamatu. Kõik ma ei saanud silmi kinni pigistada, teisendab ülekohtu ees, mis sai osaks mu rahvale nende poolt, kes juudi õigust pidasid identsiks, mõistiks ja ma kirjutasin oma eluraamatusse leheküljed, mille kustutamiseks inimeste meetmed on võimetud. Mälestuste söed soojendavad kaua, kui hing pole. Ent ta ei saa, pole ta kaks korda nooruse igatsusi elamusi, ideaale ei saa asendada millegagi lahti ütelda oma keskkonnaseadustest, tavadest, elukäsitlusest tähendaks sisemiselt tühjana minna läbi tulevikku tundmatusse. Sellepärast on vist õigem häbeneda koos temaga koosseis oma keskkonnaga, tähendab kui ta häving osutub paratamatuks. Nii et sellised, sellised testid, kõrbet, sulelised, liiguvad kohtadesse toimiku vahel ja, ja nende ilmselt siis ta hakkab olema, ent lähemal ajal mõne eesti kirjanduse aja Kukkida kaudu lugejatele. Aitäh Paul-Eerik Rummo, et sa tutvustasid meie kuulajatele neid tekste, ma pean ütlema, et ma olen nende lõikude mõju all praegu täiesti noh, nad on kodus. Ja ma usun, et inimesed saavad neid lugeda kard kommenteeritult. Nii nagu on inimestel õigus kagu oma ajalugu ja eriti oma vaimusuuruste lugu teada. Kõneles Paul-Eerik Rummo. Tänase maailmapilditoimetaja Mari Tarand kutsub teid õhtul keskkava ajal kuulama Artur Alliksaare loomingut.