Mina tõin punaväe Eestisse, ütleb selle saate esineja Eevald Schmidt. Muidugi, tema vanuses mees on näinud mitudki sõjaväge tulemas ja minemas. Esimene sõda, Evalds mitte elus, oli Eesti vabadussõda, milles ta ise siiski osa ei võtnud. Ei, ainult minu kaks venda olid arvers reas algusest peale nad käisid niiviisi, meil oli oma majad siin Pärnu maanteel, kus seebi tänav on seal ja siis nad käisid ikka koosolekutel, Lynne sead tulid ikka õhta. Ühel ilusal päeval siis sulid, ütles sitalile. Vaat nüüd lähme sõtta. Siis oli see nii kaugel see asi ja väetis, isa, tallistobusid ja isa säärikud, jah, niipalju kui sealt said, siis nad läksd. See minek oli siis rohkem vabatahtlik, mitte vabatahtlik ja see oli vabatahtlik, nemad läksid vabatahtlikult, nad sõdisid terve selle sõjaaja jooksul, nad võitlesid ennast välja sarskise loo alla ja siis sõdisid Pihkva alla välja ja siis Riia alla välja ja Võnnu lahingus sai mul vanem vend sai siis tugevasti pihta. Siis kodu käis neid haava lahkumas, siis üsna mängisid, muidugi oli viieaastane, mängisin siis selle suure mõõgaga, mis mustjuurt pikem. Timothy elu läks ja nad tulid terve nahaga siiski lõpuks välja. See oli niimoodi, et minu õemees oli katki. Ta oli ka vabadussõja seal Tondil ja Tondil lähedal, mu isa pidas paemurdu seal, see oli ka sõjakooli lähedal. Ja mina käisin siis oma koeraga muide selle koeraga, kes saksa okupatsiooniaeg marssisid mööda sakslased, see oli 18. aastal meie majas mööda Pärnu maanteed ja minu vanemates Dorberscadid, vaatame teised kaks õde juba vaatasid, jooksis peaga aknasse. Ja siis ema valdas mulle hästi saksa keelt, kes läksid välja, poisid olid ainult üks rühm oli seisma jäänud, naersid hirmsast, jess tuli üks sealt nende juurest, koerapoeg oli põues. Ja. Ja see oli bernhardiin, kasvab suureks ja sõja ajal, kus sa söödad seda koera, kui ta kasvases käisime ikka tondi sõjakoolis, köögis. Koeraga koos koeraga koer sai Kont ja minul ainult suppi. Nii et ma käisin seal kaua, nii kaua, kui mul õemees oli, seal kadeks, kelleks te tahtsite saada, mis elukutse te tahtsite endale? Ema ütles nii õppija ennem üks Sammit ja õpi juurde ja nii makatid. Mina hakkasin peale, nagu algkooli lõpetanud tahtsin, samal päeval läksin jõe tänaval sinna auto elektritehnika töökotta. Tahan tööle hakata ja seal Peremisside suhteliselt esimene poiss, kes tuleb ilma emata, paneme tööle ja nii ma jäin tööli, hakkasin õhta käima ERA elektrotehnikuks ja laboratooriumiklassid ja need olid meil koplis kõikaga. Kool oli meil vanas Tallinna tehnikumi ruumides laia tänaval, üks oli noorte meeste kristliku ühingu maja läheb. Ja siis hakkaski sefiir. Sestpeale siis ma hakkasin sporti tegema ja sattusin sinna spordis rahva kampa ja ja mida te tegite? Jalgpall meigist ja no ma tegin, palju tegin korvpallinõuetes, vanasti oli ju nii, sai kõiki tehtud, mängisin tennist, korvpalli, kõiki nii-öelda, aga jalgpall nagu sai mulle omaseks seal ma läksin ruttu edasi. Jõudsite tippu välja? Eestis? Jah, peaaegu küll, sest ma peaksin olema nendest meestest vähe neid, kes kõik Eesti kolm. Jalgpalli kõik Eesti kolm trofeed ja need on olümpiakarikas Eesti meister ja Eesti karikavõistluste kariks, need on mul kõik olemas, see karikas oli ju väga väärtuslik saadeppele, karikas maksis, maksis üle 100000 eest sendi, kas spordiharrastustöö tegemist ei hakanud segama? Ma tegin ju, käisin õhtukoolis, meil oli neli päeva, oli meil klassitunnid, siis oli meil üks päev, oli kopp, Bliss olid meil laboratooriumitunnid ja tegin sport, diakäisin tööl ja ma ei leia, sest Eesti rahva elu oli nii tore ja niukene. Noh, mitte midagi ei olnud südamega probleeme, vaid kõik oli nii lihtne ja hea elada ja ei oskand nagu millegile muule mõõta, kui ainult sellele spordile ja sõitsime siis jalgpallimängija, pere mesi, keelanud sporti tegemast. Ja nii läks kõik see elu hästi korda, probleemid algasid ju 39. aastal, kus ta siis töötas ta? 39. aastal olin ma juba vedurijuht. Sest ma sõjaväeaega teenisin sõjaväeringkonnas ta Harju ringkonnas staabis sel ajal ma lõpetasin ära raamatupidamise kooli, siis mind nagu sportlas tahtlikad niisuguse koha peal, et kus oleks hästi kerge, aga maaba, kus mulle seda kohta pakuti, see maksis ainult 32 krooni kuus. Kui ma juba ennem oli 72 kolonni teeninud, siis ei tulnud kõne allagi üldse. Kas vedurijuhid teenisid hästi, väga hästi, esimese klassi vedurijuht geenis näiteks umbes 200 kuni 250 krooni kuus kooskütt D ja siis killumitele rahaga kokku selle rohkem kui poolministri palka. Nojah, aga näiteks insener sai 100 umbes 160 krooni. Kas mäletate, palju maksis paar kingi ja mäletad, miks ei mäleta, või käekell? Meie olime juba nii kaugele läinud, see, et meil enam siis, kui kodumaiseid kingad ei sobi Kivaid, pidime saama safron nahast kingad tänaval käimiseks ja niisugused kroom nähagi. Ing, see oli meil ikka nii, noh Töökink, ausalt öelda, aga kui ikka linna peale sai mindud, siis olid ikka safron nahast kingad kõigil jalas, peaaegu see on, see oli ju nii odav. Meie elu oli nii mõtte Hodav, näiteks doi sohvrite õitsimini, ohvrite kõrtsaga restoran oli, kus praegu Teaduste Akadeemia hoone asub, seal oli see sohvritsi 15 Timaksis lõuna, kolm toitu. Aga samal ajal teenis ametit mees näiteks minu oma kaastöötajad, need vanemad töötajad saivad kroon kuni kloun 30 senti tunnis. No arvestage siis ise, kui odav oli see toit? Nojaa, aga kingapaar ja käekell, mäletate, mäletan küll, sest kella kaotasin oma kella, kaotasin ära. Vabaduspäeval 24. veebruaril siin Harju mäel libisesin ja ilmselt kuidagi murdis vist selle rihma katki, kaotasin ära, siis läksin kella ostmine Viru tänaval oli üks väike kauplus või juudi kaup. Ma läksin sinna, ta küsis selle kella eest käekella eest 20 krooni. Ütlesin, et ei ole nii palju, 15 krooni raha, rohkem ei ole, me ei saa seda kella osta, et mulle meeldib küll, ostaks ära, aga ei ole nii palju raha, praegu. Hakkasin uksest välja, tuleb juut, tuli järelitasid esmaspäeva hommikul ei lase ilma välja, 20 15. Kella vat nii oli, ja olin uue kella peredes töötlesite. 1939. aastal hakkas elu raskemaks ja keerulisemaks minema. Seega ta raskemaks vast ei läinud, aga ta mitte meile kui nii-öelda majanduslikul tasemel, aga probleemid tulid ju poliitilised probleemid, sest kui juba see seal oma austria Janslusiga hakkas ja siis nüüd ma tean määrimad ja siis Sutteedi sakslased ja siis oli ka selge, et järgmine on ju pool, see oli igaühele ju selge, et midagi tuleb, aga seda küll ei osanud keegi arvata, et ka siis veel mitte, kui viidi meilt ära sakslased. Sellepärast et see meie nii rahulik ja hea elu see. Tohutud artiklid ajakirjanduses ikka selle Saksamaa ja selle lääneriikide probleemi üle olid nii täis, et Eesti olukord oli nagu ununenud selle jaga põnevamaks hakkas just siis minema, kui hakkasid signaalid tulema nendest baasidest. Aga üks moment oli väga huvitav just sealjuures, et meie rahvas olid siiski enamikus kõik need sõjaväelased, kes meil seal jalgpallisportlaste juhatustes olid ja nii edasi, kõik soovisid vast hakata sõjaliselt kõik soost ja, ja sportlased ka enamikus olid selle poolt noored poisid, kõik numiskunson, lähme. Vot niisugune oli niisugune põhimõte, aga, ja veel üks huvitav asi oli, et presidendi seisukohti ei kuulnud? Ei kuulnud ja veel teine moment oli näiteks Narvas olime jalgpalli mängimas, sõitsime Narva-Jõesuu siis selle tee ja jõevahe on seal ainult võib-olla üks, 15 20 meetrit paremal pool ääres, seal kaevati kandscaabi. Ja teisel pool teed oli metsasid samuti kajaks. Nii et ikka midagi selle vastuhakkamise suhtes ikka midagi meile ära tehti. Ehk mäletatega punaarmee tulekut ja ma pidasin neid ise sisse, selles oli süüdi. Midagi ole teab, saime Narvast rongi, Narva depoog, sõdurid tõid piirilt rongi Narva ja siis ehitati ju tee Ülemiste jaamast otse järvele, sest baasi lepingutes oli ette nähtud, et Vene sõjavägi ei tohi puutuda peale tappa. Ja haapsalu patski, need olid vahepeal peatusi üldse olla ei tohtinud, meil. Käisite siis punaväge toomas tisse toomas ja käisin küll juures midagi teha, käsk tuli tuua. Kas te sõitsite Narva või Komarovka nii piiripunktini väli? Ei Narva, sest komerokast piiripunktist tulid Narva depo, vedurid tõid rongis Narva ja seal ikkagi Eesti Eesti, vedurite, Narva ja, ja noh, ja siis see on esimene kohtumine nendega, sõitsime Narva ja no siis seal kohtumisminul suurt midagi muud, kus käsk sõitma sõitsime tattale, siis hakkasime kohtuma, sest rongi kiirus oli suur, meil tapal jooksis veduri peale üks rongi arvatavasti ešeloni juhtidest või midagi taolist, revolver käes, karjus ja märatses tahtis veduri peale tulla. Ja mina ei saanud aru mitte ühte sõna abilised. Et ühtegi sõda oli meil noored poisid, põlled, ta oli ka minu klubikaaslane jalgpallimängija ja niimoodi mees, see oli siis, kes teile veduri peale ohvitser, mina teda ta ei teadnud, tol ajal polnud aimugi, mis need nupud või püstik, ülikud, värgid tähendavat, aga sel ajal mul suurt aimu mis ta tahtis, et no vot, kust ma tean ta siis, kui tuli tõlk pärast meile, tähendab jaamas tuli see tõlk, siis selgus nii, et tema nõudis, et rong sõidaks 40 kuni 50 kilomeetrit tunnis, Spiti kiirel, sõitsite 90. No mis sellest. No ja nad jäid merehaigeks ja kui me Tapa jaamas olime, siis Tapa jaama raudtee vagunite kõrval siis oli see vist olid nii kahest otsast tulnuk. See lõhn oli hästi palju. Mitte üksise vede saapalõhn ei olnud, aga seal olid muud lõhnaka veel. Need pagunid, kahedellilisi pagunid ikka loksuvad hästi kõvasti küll ja see on nagu mere peal ikka see kõik nad olid merehaigeks jäänud. Te olite jõudnud tapale, mis edasi sai? Kõik selle jändi tulemus selleks ju kuni teedeministri viidakani väljasse jäi. Seal nemad ei sõida edasi selle kiirusega ja kõik ja siis ellus, skandaal, suur siis nii kaua sealses kandaalitsemini kestis, kuni hakkas siis toidukatlad üles ja vot sõjavägi peab süüa saama, siis me jäimegi graafikust välja ja jäimegi siis tapal. No ja aga siis, kui need katlad juba seal toitlustasid mehi, siis sama kisakõri tuli masinist sööma. Lõpuks muidugi keeldusime mõlemat appik, mõtlesime, meil lummas kõiki küll ja meie taha midagi ikka käisid ikka ikate julgega sööma. Läks sinna kataloogi sisse panti mingisugust putru, mis puutus esimest korda elus nihukest asja näkitseda. Maitse oli ka niisugune. Meil läks. Vot niisugune oli siis ja siis olime seal, kontrollisin petturid abiga, vaatas, seal tulid ja pani, oli tilgakese juurde ja see oli aega seal käia, olin seal veduri-vaguni vahel jälgisin seda õhuvoolikuid ja neid ja siis tuli juurde üks vahiteenistuse mees käis kogu aeg seal ja vene keeles küsis ma ei saanud aru midagi, mis ta küsis ja natukese aja pärast tuli sneks teine mees Seporssis eesti keelt ja Venemaa eestlane vene meest, nende võib-olla kes oli meil pikka juttu ei olnud julgenud rääkida, seisis kaugemal ja nii siis kaugeltki see piirirežiimiga keelatud oli meiega rääkimine, nendel oli keelatud, keelatud ja, ja siis ta igatahes kaugel. Berliin. Ma ütlesin küll niisama kaugel, kui Moskvast vaatas mulle otsa, ega siin vist sellist tyhi. Ta rääkis võrdlemisi nii, aga noh, nii kõvaks ventika juures, et ei olnud näha, et ta Põldika eesti keelt kaua rääkinud oli veel juttu seal ohvitseridega ja neil oli siis jutt läks veel seal sutt olnud ju katla juures, seal selgus, et telk oli tappa. Kas raudtee töötaja tahab minu, kelle ära osta, kangesti? Üks ohvitser? Venelane, venelane ja siin tõlkis, mulle ütles, et tahab ära osta. Tosta kütteltki mingutab, panin, ei ostnud. Seitse Kell. Mis ta minu käe pealt seda ostab? Muigas natuke ja naervez, nagu nalja teeb, aga see läheks ja siis. Aga see ei läinudki kaua, kui nad kahekesi tulid tagasi sinna supikat juurde ja ma viisin Stakataloki neile tagasi. Tõlkis meile, et kas tõesti midagi võiks osta, miks te küsite? Tõlkis mees talle ju, selge siit ära, minge linna, ostke ja siis nad läksid. Nojah, eks nad sealt ikka tulid, lüliticac kohvrid mõlema käe otsas ja küll sealt oli siis säärikuid ostetud, eriti mis neid huvitasid ja kellad ja muidugi kõik kõiki kõiki, mida nad said, raha nendel oli küll meil olid siis juba eesti kroonid kaasas, eesti raha külluses paistis ole külluses, eks ole, need vene keelt rääkijad, raudteelased püüdsid neile selgeks teha, et mis te siis Sildnik tormate minge, Paldiski või kui te lähete haapsalu kostkesi Alt, et igalt poolt brit osta ja siis tuli niimoodi välja, et ah, mis te ajate närvijuttu, et see nüüd nii Need, jaamad, kus me nüüd peatume, need on siin meelega meie lollid ütlemiseks nüüd viidud vabakaubandusele, et neil ongi müüa nihukese jutu peale, mind ei ole niisama kui mindi üle selle jutu peale, et miks eestlased on pandud paraadi vormi, kui nemad tulevad. Mis, mismoodi paraadi vormi nuut on nahkkuubedes ja siidi pluusades ja siis ma ütlesin, aga mees tõlkis neile ära, kui te soovite, minul seisab keldris üks nahku teile kinkida, kui soovite müüa, ei saa teda kasutada, sest ta on ebasobiv vedurijuhil üldse kanda. Meile antakse iga kahe aasta tagant. No kuhu me ta paneme, nii et iga meestel oli hulka neid järel lihtsalt keegi ei kandnud neid ebamugav veduri peal täitsa aakia rongiseale, väga sobiv tööriie ja sai räägitud nendele, et see on meile palga lisaks ja jazz muihkesitkelke. Paldiskisse jõudsime siis sama mees andis mulle ajale geningradski päevas lugeda ei oskanud kaitset sisse hiljem seda tõlkimiseks, seal oli sees pildid eesti lapsed prügikastidest toitu otsimas ja söömast pildid ja niisugused lisa tikrid juures, kuidas, kui halb neil kõik see. Vaat see vaatas mulle siis nii palju tähendavalt otsa ja kui selle ajalehe mulle andis, raputas pead. Ja rohkem ei räägi midagi. Te viisite tulijad otse Paldiski Paldiskisse ja Haapsalu, nii et nad läksid üle rohuküla läksid siis Saaremaale, baasid olid ette nähtud Sõmeral lennubaas ja tagarannas siis rannakaitse past oli pikk rong, mille te tõite, no täis pikkusik 60 lagunstik täis. Nii palju kui ikka ettenähtud rongi Karksus muidugi ei olnud, ainus rong, mis tuli, ei Hessen unisi, tuli sisse, neid tuli järjest pooli Sakano, hiljem jäi neid vähemaks. Et nemad ju võtsid, kui nad Paldiskisse jõudsid, panid kohe Paldiski sadamale käpa peale. Ja Paldiski sadamast hakkas tulema laevadega kõik tehnika ja kõik ja siis tuli sinna palju eraisikuid ja kuna oli seal niisugune suur skandaal oli meie, arvatavasti oli see seal nendega maad jagamas kindral rehv, sest tema oli vist selle lepingu üks osalistliku meie sõjaväeläbirääkimiste juures ja seal oli niuke skandaal. Miks te siis pole ju lepingus nihukest punktjeesite passite nüüd siit mere kaudu sisse, nii palju seda rahvast seal dis tihti nendel on muidugi selgeks läks meie meestel, et ükski sõja tegi silma abiteenistused, ta ei saa olla, need on sõjaväe abi, teenistuslased ja Tomi nii palju, kui tahab. Seda rääkisid juba siis Paldiskis need mehed, kes seal oli üks vanem raudteemees, ta rääkis vene keelt väga hästi, vanamees, tema, siis need jutud, kõik ikka enam-vähem ringi vani, mis seal sündis, aga seda pahandust seal käsib palju meie saksi salku tole teedeminister ja kõik see sadam ja raudtee on ju kohe seal kõrvuti, seal pole mingit vahet. Vot niimoodi, oli see nüüd või siis meretööd tulla sisse veel, kui palju ta, oi, no ma toon teile niisuguse näite, näiteks 39 tulid need sisse, eks ole. Sügisel. Ja 41. aastal, kui sakslane tuli, eks ma olin siis Paldiskis. See oli viis päeva peale sakslaste Eestisse tulemist olin Paldiskisse. Nüüd ma käisin seal ringi, siis ma vaatasin kõigepealt, nad olid hirmsal kombel niitsele paanikasse hobusid ajanud meelde ja neid olid sadade viisi seal neid hobusid, esimestel nähtavasti olid kotid pähe pandud seal kivide vahel. Neid õppusi tuli ropult tohutu kõrge pankrannik. Uskumatu ja, ja need hobused olid seal kõik siis vaevlesid seal ja siis me arvasime. Abi oli mul ka. Noor poiss oli mingisuguseid julgeid ja ja mitte midagi kartvat, poisid, tulime läbi metsa, metsas oli üks luuk, metall, Ruuk. Arutasime karkass, kuradi kanalisatsioonist, paehunnik otsesse Polli täht vaatama, mõtlesime luugi lahti, allet tuulik tulest sees. Siis läksime mööda treppi alla ja sattusime siis haiglasse. Seal oli siis kirurgiaosakond, oli täpselt niimoodi seal, kus meie sisse siis suurte ruumidesse kahepoolseid metalluksed olid, need olid kinni sealt medasi, seal kõrval olid niuksed, kontoriruumid ja nii edasi veel ja. Ja siis käisin läbi, võtsin sealt ühe hulgani arstiristinõelu ja, ja niikisinit topsikuid, mis need olid ja siis kinkisin siia Pelgulinna haiglasse ja keskhaiglasse ja tõi nad ära. Pahale ikka jäävad. Ja see oli kõik ehitatud aasta-poolteise jooksul, seda ma räägingi, et selle lühikese aja jooksul seal pidi olema tohutult, aga ega see üksi Paldiski Alley On vaid lau küla ja põllküla olid juba linnukesed. Esimesed punaarmee kolonnid ja ešeloni tulid Eestisse 18. oktoobril 1939. Baaside leping sõlmiti 28. septembril. Tulekuga oli kiire, kiire ja no mina, aga ega te ei kuulnud, et keegi oleks nõudnud? Majad peaksid olema varem valmis ehitatud ja korterid ohvitseridele ei seljast jutukad, ma kuulsin seda, et tuleb viivitamata neid hakata ehitama ja hakati ehitama algusest peale kohe laug üles Põldrile, sealt väljaminekuga ei ole enam nii kiire ja, ja. Praegu ega meil, ma ei saa aru üldse, mida, miks meil praegu niisugune küsimus seisab üldse selliselt baasilt? Meie ei ole ju sõdinud liikmi põleius, sõda Gautan, triik ei ole, sakslastele võivad eriti kirjutada, milles need sealt välja lähvad. Meid on okupeeritud riigina ja nüüd tunnustatud okupatsioon lõppenuks ja meid on taastatud, kui Eesti vabariiki meil on, õigusnõuded on Olgesid kadunud. Te mängisite kaasa jalgpalli rahvusmeeskonnas ei mängi siin küll. Kas tegite kaasa ka selle mälestusväärse Eesti-Läti jalgpallivõistluse juulist 1940? Tegin küll ka selle mängu, tegin kaasa ja siis meil oli basiin hulka noori sisse pantud, sest meil oli ju see häda, et meie vanadest koosnev jalgpallimeeskond ei suutnud kuidagi lätlastega toime tulla, siis seitse aastat ei suudetud Lätit järgemööda ja siis tulid noored mängu. Ja neis ikkagi lõpuks suutsime läikesed võita. Kaks, üks tagajärg ole aga nuh, see sündmused, mis sellega seoses oli, kus oli 18. juulil siia oli eesti rahva ajaloos ka üks väga tähtis moment, sest viimane kord mängis Eestile, kus meeskond, linnal, sinimustvalge lipp. Mängu lõpus meil ei olnud palju kaasa rääkida, mid haarati kõik õlgadel kanti minema ja ei näinud ju rohkem midagi, aga juba mängu lõpu eelrahvas tõusis püsti, laulsid riigihümni, Eesti lipp oli staadion täis korraga ja seal staadion mahutab neli ja pool 1000 inimest ning klippe pidi ikka hirmsal kombel. Ja see oli täis nyyd jätkuski isegi teise poole seisukohtadele ja arvati, et seal umbes 12000 inimest oli, see oli ka staadioni rekord muidu. Ja hiljem see rahvas minu abikaasa ka, need läksid siis kõik pätsule siis lojaalsust tunnistama ja teda tervitama ja mida ta siis tulid, need vene soomusmasinat? Ajasid selle rahva laiali tulistasidki lohku, mitte rahva pihta, aga ajasid laiali. Vot ennem seda siis tuli ju stanud. Olite tunnistajaks, kui 19. juunil 1940 Ždanov stanugi koosnes neljast vagunist ja mind saadeti siia Tallinna reisijaama, seda rongi oma veduriga pidin temale tegema manöövriveduri eest ära võtta, Ma teise otsa panema ja nii edasi ja olin kogu aeg seal ootamas seda loomingusse, sissetulek. Ja see oli kõik, siis see jaam oli nii erivalve all siis juba rahvast ei lubatud ka balti jaama, et minu tead, no igatahes piiratud ta oli, nii palju ma tean, et ta piiratud ja nyyd valvur siia valveteenistus tuli nii palju seal ümber ja kui see rong siis sisse tuli, ta koosnes neljast muti terviseraudtee Narvast, Tallinnasse oli kõik kinni naelutatud kõik naelutati kinni, mitte üksi valvest ei aitanud, vaid siis lööd ikka roopa naelatega kinni ja siis ennem jooksis üks paekivivagunite karongees ja, ja siis tuli Stalnuhhin sõitis võrdlemisi aeglaselt Tai sõitnud kiirelt vene vedurijuht oli vene vedur oli ja nad tulid reisijaama kuuendale teele kõige äärmisel teel, nii kallis elu ja võib olla vist oli, tema vagun oli ainuke soomusvagun seal. Ja, ja siis. Kui nad hakkasid sapp väljendumise, esimene vagun oli täis eraisikuid kes terve vagunitäis paistis, olime eraisikuid, siis järgmine vagun oli suli, soomusvanglas oli kohe näha, et see oli soomustatud vagun igatpidi siis oli järgmine reis, siis oli sõjaväge täis, veni sõjaväge täis ja siis oli kõige lõpus oli kaugavagu. Ja nii palju, kui ma nüüd võin mäle. Ta, ta ei käinud selle kaubavagun ilmite ukse külje pealt lähtuvaid otstest lahti ja otsa luugika. Ja kui siis külalised olid seal ära läinud, autodega minema sõitnud mustad autod viisid nad minema. Kui nad ära olid läinud, võtsin selle rongi, tõmbasin ta välja, lükkasin vedurid LCD peale, siis viisin veduri pöördsilda, keerasin veduriringi, tegin uuesti rongi valmis, ärasõiduks valmis ja nii ta sinna seisma jäi, sinna kuuenda teeb. Kas teil tuli 1940. aastal mängida ka vene jalgpalli meeskonnaga, no Leningradist tuli meile küll üks meeskond, küllase oli Leningradi düna ja lehte nähtud, oli üks mäng Tallinna dünamoga ja teine mäng oli ette nähtud, et koondusid Eesti koondusega ja no meid saadeti neid jaamas vastu võtma ja kui harukordset külalisi ja ootasime, rong tuli sisse, jäi niisugune mulje, et neid ei tule seal taga platvormi lõpus ikka üks punt neid oli, ühel oli siis niimoodi pakk kaenlas, kas ajalehe sisse keeratud või rohelise kotiga üle õla visatud kampsiku peal või oli tal siit mingisugune ürgkaikas seljas. No ühesõnaga. Umbes niisugune punt neid oli seal. Lõpuks selguski, et see point oligi see meeskond ja kui need siis ära saatsime jagu kuld, klõbis, bankett tuli, siis need olid kõik nagu noored härrad kunagi pealaest jalatallani riide pantud siin ja kingitud nendele kõik, kui nad ära läksid, see olid need nii suured sõbrad vedestust. Et paremaid sõpru enam ei oskanud hetk, kuid kes selle kingituse tegi? No peamiseks tuli meie jalgpalliliit ja küljes sponsorid, muidugi need van Jung peal, mis seal sitsi vabriku direktori ja siis veel Teisu neid ja need muidugi panid kõik sümbsess nii maksma. Läks, meil oli kõik see nii odav, riietus oli ju nii odav. Fabrikaadid lootsid veel oma elu sellega päästa, me teada ja oli, mida uus kord endaga rikastele meestele kaasa tõi, noh, see oli teadus, see oli ju kõigile teada. Muidu siin siis ei hakanud, see oli ju minu teada tosseri töökojas vist juba kõik see plaani kohaselt tehti ju kõik need kirjad, varsti hakkasid ka ju vangirongid siit sinnapoole liikuma. Kas te neid ettevalmistusi ka märkasite skeemad hakkasid liikuma, minu teada? Minu teave hakkasid liikuma talvel seal 40 41 vist paksiti mis tähendab skeema skeeme oli just nende inimestele mõeldud, keda siis taheti sinna külmale maale saata, tervist kosutav, nii kutsuti neid vangi langenud skeemadeks, Nad olid nummerdatud järjekorra numbritega ja nii nad siis said Patarei vangimaja juures neid laaditi, kus neid vaguneid ette valmistatud Kopli kaubajaamas ja kuidas, no seal oli niimoodi, nii kui nendega oli alati üks suur skandaal nende vagunite, kas sellepärast, et vagun jätkunud ja siis tulid need siis, kas nad olid lubjal või olid need tsemendi all siis õieti ju lahtist tsementi, lahtist lukkvagunit tulid, siis tulid hobuste, loomade juurde ja nii edasi, kõik need pagunid olid mustad, siis nüüd viidi, ehitati üks niisugune platvorm sinna Kopli kaubajaama kaubahoovi ideedele, üks platvormi ääretee peale ja sealt hakati siis ikani peseme ka, lasti neid üle veega, pritsiti netica kord üle ka ja, aga noh, võid ise arvata, mis see pritsimine siis oli, vagun oli ikka hull küll, kui ta ikka nägi, aga no siis lastele naistele, mis vagunid tihti kahekordseks, terve üks pool vagunist ja teine pool kaubavagunist tehti, lavad lavasid ja vot niimoodi tehtsin. Ja kui niisugune töö käis, teil pidi juba selge pilt olema, mida see tähendab, oligi ehk see oli ju teada, et nyyd lähvad Patarei vangimaja juurde see skeemale läheb, tuleb näiteks 20 80 30 vagunid, mis tavaliselt nadolid lähevad Patarei vangimaja juurde, see oli kõik teada. Need olid siis me ise teenisime neid sinna meni, ta piisime sel ajal, kui nad laadimisele läksid, seal tavaliselt ikka tundide hommiku, varastel tundidel nad ikka laaditi. Nii et, ja siis oli see tee aru piiratud, siis ei lastud sinna enam sõita. Ta oligi ainult üks kord, oli seal niisugune võimalus neetud vist laadimisega hiljaks jäädud ja siis saime sõita sellele järele sellele rongile, siis oli ta alles seal laadimine käimast toodi grupi kaupa välja. Mitte korraga ei olnud seal ootamas ühinda katoodi, üks teatud grupp aeti üks vagun täis, siis tuli järgmine ja järgmine ja niiviisi käis Patarei vanglast ja Patarei vanglast ja kalasadamast. Ja niimoodi rohkem ma ei trehvanud, sest tavaliselt sõitsin reisirongis, aga. Mul see asi läks natuke viltu 40 aastat peale valimisi, kui hakkassi. Kommunismi ehitamine kõvasti peale komsomoli moodustamine, partei akude loomine ja siis kutsuti mind kah uue tipu õue peale, seal oli üks mingisugune kontoriruum pidi olema, sisse läksin, siis olid seal küll niisugused mehed ees, mis kohe hirmu peale ajasid revolvrit puusa peal ja kõik ja puha. Siis öeldi mulle nii, et noormees, kõik vanad, nendel ei ole meie jõus kohta, meie juures. Tuleb osa võtta, tuleb meid abistada, tuleb aidata. Ja nii edasi, aga ma vaatasin seal ringi. Tegemist ma teen sporti ja seedetööd ja ja mulle ennist aitab ja head aega, mehed, tulin uksest välja. Nädala pärast sain juba tundamis uksest välja, siis mind võeti reisirongist maha vaid ikkagi plärpantimid manöövris. Ja siis anti ka üks hirmus halb vedur, kõik vihmane veduri, mis üldse üldse liikuda võistkonna Saariaegne T-seeriavedu. Seal oli nii raske tööd teha ja nii edasi, aga noored poisid, olime mõlemad Abikaja. Aga siis ära ei ole. Kas, kas te mäletate, millal hakkasid vangirongid liikuma patareist Venemaa poole? Millal see võis olla mai võisin päriski, ma usun, et ka 40. hakkasid, igatahes talvel nad hakkasid liikuma, seda ma tean väga hästi, et nad talvel hakkasid liikuma ka ei olnud ju kogu aeg, vot seal ma sõitsin kaubarongis ja nõnda edasi. Ja ma seda ei oska nagu päris öelda, aga igal juhul skeemad hakkasid liikuma, talvel oli siis 40 41, talvel hakkasid nad juba liikumisskeeme. See oli, see oli niimoodi, et ma olin siis just manöövris ja, ja tuli Patarei vangi, meie teelt tuli hommiku. See oli umbes kaheksa üheks aegu, toodi rong Kopli kaubajaama ärasaatmist üks. Nii. Ja siis need vagunid olid meil Kopli jaamas tehtud ju ja nende liiga vaguni otsas oli eraldi rõdu, seal olid grusiinlasest sõdurid peal iga vaguni peal, mitte nii, et seal teatud pidurivaguni peal võtvaid iga vaguni otsas oli erinevad. Ja sisserong tuli Kopli kaubajaama Selemend vere, kes keda leevend. Melchiori Tallinna jalgpalliklubi aseesimees Männa abi vend oli esimees ja nende vere sees, mis meil ja tema abikaasa ja siis õde olid seal Kopli jaamas tulid meile rääkima, et mees peaks olema siin rongis, olid selle välja uurinud ja nad olid selle välja uurinud, et peaks olema noh, et on oodata, et ta saadetakse minema ja siis ütlesid, et kui oleks näha ette. Meie sõitsime siis abiga selle rongi kõrvasin. Ja sõitsime, no need olid nii teedevahed, nii kitsad. Ja nende vaataski teadis, et ma olen veduri peal oligi seal akna peal ja ja mina vaatasin ka välja ja jõudsimegi kohale kiku ja ma ütlesin vändverile siis niimoodi, et nendele see Habi annab sulle ühe paki kätte. Kuni tõenäoliselt annab sulle paki kätte taia käsi välja. Noh, aga see valvur kõndis seal vaguni ees ja niikui käed välja läksid, lüli täkk täku vahel tsinud toota, sõber. Ole hoia oma käsi edasi, kui aur tuleb ajama käsi täpselt sealt samast välja, kus ta oli, hoiab Eda. Ja skasin kraanid lahti, silinderkraanid lahti, panin selle pagunite vahe paksu auru täis ja siis sealkandis selle rahapaki üle selle mänd vered. Küsisime ka, kui palju seal vagunis niit on, arvas nii 60 ümber on, saite mõne sõna vahetada, küsisin siis, et kes seal on, mis, mis pärast tema olevat kaitseliitu Narvas ärme kaitseliik, temal on see siis seal vagunis oli niukseid mehi, kes Ta on kõrgema hariduse Eestis saanud ja sellepärast seal vagunis kinni, et ei tea midagi rohkem nendel süüdi olemas. Eks küüditamise suurküüditamise-le pidi eelnema ka ju vagunite ettevalmistamine ja tegem ja seda ma võin öelda nii palju, et suurküüditamiste aeg siis olid need vagunid juba aegsasti seal varutud, sest need olid pikad rongid. Sest muidu olid need ju 25 kuni kolm Kell pagunid, aga siis oli juba täiskoosseis, peaaegu oli seal pesemisdieedi peal ja vedur oli kogu aeg otsa, seda lükkad vagunis ja edasi, et neid sai pestud ja see oli igavene pikk rong. Aga ma ütlen, et ma ei ole ju kogu aeg paigal, et ma liikusin ja aga seda ma tean, et need olid hoopis lihtsamal kujul ka nendel ei olnud, kas neid eraldi valvurite jaoks Niklas Atgasi tehtud eraldi ei olnud, vaid need olidki lihtsalt, aga siis nüüd kas põranda sisse tehti augud, seal midagi vist Pektupsikut Patti siis WC-de jaoks ja mis seal kõik niuksed ebamäärased tööd käisid. Kas te mäletate, et mida rääkisid need vaesed vedurijuhid, kelle töö oli vangironge vedada? Seal ju teada, mis v tuli meistrit, tuju oli? Sa läksid ikka raske südamega seda tegema, sest ikka vaatad oma inimesi viie. Seal ikka tead, võttis pisara silma ka. Nii kui praegu on niisugune kord oli, kui seal 40. aastal juba seal lõpus oli seal vedurijuht Nuutoritesti, ma ei lähe selle veduriga reisirongi pidama ja ja. Miks ta keeldus reisirongi vedamas selle veduri saatsid venelased meile siia Esseerija veduks nagu vanaraud, kui hirmus vaadata meie vedureid, ma ütlesin neile juba, kuidas need olid puhtad ja korralikud ja mugavad ja pehmed, istmed nahkistmete sees nagu üks vana, nii kole ja, ja, ja korra ja ja ta ütles lihtsalt nii hea tahtest, et sellega ei või reisirongi teenima minna. Siin unikas tuhanded inimesed taga ja mina küll sellega välja ei sõida. Tuli vana mees, vanamees ja. Põlki pikka juttu tehti kohe lühikesed telelasti maha ja asi selge. Eks need olid raudteemeestele rasked ajad. Näiteks siis juba, kuid meid mobiliseeriti 41. aastal. Siis oli ju nii, et. Enamik ära kõik ja see oli niisugune toores, mine Kasepõld, mobilisatsioon vaid lihtsalt viidi uue tipu õue peale, püssimehed olid värava sees, enam välja ei saa, kus mees kätte saadi, paika panti. Siis võeti ta käest kõik dokumendid ära, visati veduriahju, lõpp selle raisa köeti siis Soldid, lähete Grand Marino skand marinast, jahutus, kavastajate laeva, niisugune oli nendel, mina olin üks sinna minejatest viimane. Sest 19. ma olin haru külas, siis olid sakslased Raasiku jõe taga. Härra Toomas kaitsekraavide töötajaid. Siis oli, seal ilmus pommitamine juba. Aga sead jäin terveks, jaam oli ilma sideta, jama, liinid olid klipakil jaamade vahel siis võtsime abiga jaama seina pealt telefoni, läksin jaamade vahele ja saime sealt liini paarike, saime kaugejaama, palusin kohe roslakid teedeülemat, küsisin Rostocki käest kindlalt söögi, miks me siis seisame seal kolm rongi seisavad, kõik, ootame, millal sakslased maatasa leiavad. Te olite nii kaua seal, kui komandant lubab, komandant peaks olema küll teinud, siis selgeks tehakse pantidelephone lõpp. Istuge edasi kogu aeg. No aga siis ikka neid kaitsekraavikaevajaid tuli, tööriistu ka, pandi vaguni ja siis ikka tulime lõppude lõpuks sealt ära. Järgmine päev mul olin juba viidud siia õue tippu õue peale, kui läksin vaatama, mis ma peaksin, siis järgmine päev võeti mind kinni, pandi uue tipu õue peale ja võeti puudokumendid ka kõik ära, seal oli teisi mehi ka juba ikka kogunstnakestija. Mõtlesin, et mina küll teiega kaasa ei tule, et ma olen siin depoos töötanud. Kaheksa kuud olin praktika peale, ennem kui aids tööstuskoolis pidin tegema eksamid, ära mehaanika paberit saada, muidu ei saanud veduri peal. Et mulle need urkad siin teada minust mind küll kaasas. 1941. aastal de raudtee lasena ei läinud Venemaale. Kas teil hiljem sellepärast pahandusi tulnud? Ei, sellepärast ma ei ütleks, et tuli, ma olin nimelt. Kvartalikomisjonis inimestega, see oli 48. aastal. Siis kutsuti mind järsku elektri kaudu kaadrite osakonda, kaadrite osakonnas olid kaks kaabuga veeesztees niux. Õhk, lähme ära, viidi minema, kloostri tähendab 11 raudtee julgeoleku osakonda, seal pandi mind ühte Purgas istuma, seal ma istusin kaks ööd-päeva. Ja siis mind kuulati üleval, seal tekkis küll niisugune küsimus. Miks te ära ei läinud, aga mulle tundus ikka vabalt mõtleva inimesena ikka ütlesin sellele vastu jõunttile järele läks ära. Vot siis tahtis mind lüüa, siis oli juba rusikaga otsik, ma keeldusin vene keeles rääkimist, ma ei oska seda tegelikult õieti ega paku riski või kuskil vene keel ei ole. Ma keeldusin. Potsik kargas püsti, pani käe.