Tere tulemast kuulama järjekordset Vikerkääru saadet on aprilli esimene pühapäev. Valter ja Jaak Ojakäär on külaliseks palunud ühe sellise persooni, keda võib nimetada nii spordimeheks, muusikameheks kui ka ärimeheks. Vist viimasel ajal. Tere tulemast, kolleeg Sappoosnid. Tere. Kui juba jutt oli sellest viimasest ma kuulsin, et sa olid ühe suure maja võtmed paar päeva tagasi kätte saanud, oli see nii. Oli küll ehitajad, andsid mulle nüüd need võtmed üle, kuigi üht-teist veel viimistletakse ja nii, aga et ma saaksin juba rentjatel üle anda. Meil tuleb sinna 35 firmat sisse ja 19. aprillil tahaks WW passaaži avada. Aga sa ise jääd nii-ütelda kõrvaltvaatajaks, sa oled siis nagu ainult rentnik või, või on sul omal ka mingi projekt seal? Tähendab ei, mina ei ole ju kaupmees üldisest kunagi olnud, ma olen seesamane haldaja, nii et ütleme, selle hoone haldamine ja rentniketega tegelemine nende edasi, see puudub nagu meie firmale. Nojah, ja see krunt ja kogu see, mis seal enne oli, oli sinu vanaisa. Kunagi ta oli, aga nüüd ta on aktsiaseltsi beto looma sest ega minul niisugust raha ikka ei olnud kogu see maja üles panna. Nii et nüüdsest kõik mured jäävad sinu kaela kanda ja rõõmud teistele. Seal käima hakkavad, no ma loodan, et mingi rõve endale jääb. Kui seda võtame, et ikkagi sai see asi loodud, millest, ütleme me siin oma pojaga poolteist aastat tagasi rääkisime, et võiks niisugune asi tulla ja nüüdsel ajal ehitajad ehitasid selle ühe aastaga valmis ja minu arvates tuleb ta väga ilus maja. No nii palju, kui mina olen sealt mööda käinud, paistab ka niimoodi ja väga omapärane, need kotkad on seal alles jäänud veel lendu tõusma ja. Nojah, siin on niisuguseid vaidlusi, nende muinsuskaitse käed ikkagi kas liiga kõrge ja nõnda edasi, no ma ei tea, mina leian niisugust asja praegu arvamused täitsa kahesuguseid ja iga asjaga harjutakse ju lõppude lõpuks ära ja me peame ju kunagi oma vanalinna ikka natukene uuemaks kaakama tegema. Ja nii palju kui mina maailmas olen vaadanud, et täitsa vana maja vahel seisab klaashoone ja ta absoluutselt ei sega. Ja praegu ongi minu arvates üks niisugune esimesi hooneid vanalinnas, kus on kokku pandud osa vana, näiteks Vana-Viru-poolne külg on täitsa vana maja, kus meie kunagi elasime, fassaazzy juugendstiilifassaad on säilinud basseinil. Bastioni müür on sees, meil säilinud nii et need asjad säiluvad ja samaaegselt on ta ka kaasaegne maja, sest ei tahaks, muidu oleks seal seisnud tänase päevani veel basseini varemed lihtsalt. Noh, loomulikult ja ta ei ole ka ju vanalinna südamest on ju päris seal serva peal. Omal ajal sai vanalinn kaugemal praegu selle kiviviske kaugusel Viru hotell. No selge, aga nüüd mul tekkis niisugune mõte, enne juba, kui me seda saadet planeerisime, et sul on selles mõttes natuke erinev positsioon meie senistest külalistest, et sina oled kuulsa isa poeg ja väga paljud ju, kui kõlab Sapposhini nimi, mõtlevad kohe pooma. No võib-olla päris noor põlvkond, kes poobat nagu enam eriti ei teagi, näiteks üks näide on ju see, et tema 90. sünnipäeva puhul ilmus ju tore kassett, kus on tema loomingu paremik peal, kus ta mängib ja igasugust 1000 pilli ja imiteerib ja kõik muud. Ja võib-olla paljud ei teagi, et see kassett on olemas. Minule sa kinkisid selle. Ma ei tea, kui paljudes kodudes ta on, paljud inimesed ju pidasid väga lugu tema muusikast. Eks 90.-ks sünnipäevaks püüdsime teha ja see oligi tema viimane sünnipäev ka. Ja siis ta oli veel täitsa elujõuline inimene ja sai kokku võetud nii-öelda need, mis arhiividest leiti lindid ja nii sai ju kõik nii imitatsiooni, ksülofoni, kontsert, Tiina kui ka imitatsioonid, kõik said sinna peale pandud. Aga muuseas, ma tahtsin öelda just selle asja peale, kui sa ütled kuulsa isa poeg. Esimene kokkupuude mul sellega oli niimoodi, et meil Vana-Virus, kui me elasime, vastas oli lihapood ja siis minu ema läks ükskord lihapoode, lihunik küsib, et kuulge, öelge, palun, kas te olete selle kuulsa Sapposhini ema? Ma ehmatasin ära ei ole, ma olen abikaasa. Oli tema omakorda lihunik lehmad sest temal tuli välja ta sporti, tundis, aga. Ei olegi. Siin on ühe kuulsa isa poeg, kes aeg-ajalt ka võib-olla mõne küsimuse vahele torkab, kuigi mul on selline. Tunne, et tänases saates tuleb see jutt rohkem teie kahe vahel. Aga muidugi hea meel on meelde tuletada, et pooba Vladimir Sappooseniga sai ju ka Vikerkääru saade tehtud suvel? Jah, ja sellel olid väga selline tore lõppel, minu arvates oli küll ta pakkus mulle seal oma lemmikjooki ja ei noh, kui nii päris rahvapäraselt öelda, ta oli ka väga tore vanamees, ei ole midagi öelda. Jaa, jaa. Ja ma ütlesin praegu vana mees, aga ta oli noormees vaimult kuni kuni lõpuni. Ta oli nii noor ja, ja isegi nagu naguniisuguse lapselikke vempude peale väljas. Oli küll ja ega ta oli ka minu jaoks tore, tore. Aga võib-olla nüüd kuulame siis ühte meenutades just seda Bova Sappoosnid. Mul on välja valitud üks pala, mis on ka selle kasseti peal, mis nüüd ilmus seoses tema 90. sünnipäevaga ja tema oma kompositsioon, lõbus viiul. Tänane Vikerkääru saade juba esimeste minutite jooksul tundub tulevat jälle selline, nagu meil neid tihtipeale on olnud. Valteri ja Jaak Ojakääru ja erinevate külalistega selles mõttes, et ette võib ju planeerida väga palju, et millest nüüd millises järjekorras rääkida. Aga samal ajal kui üks lugu kõlab, siis läheb jutt hoopis kuskile mujale ja ma mäletan, kuidas me Aivar Mäe käest üritasime välja kunagi pinnida ikka seda vitamiini juttu ja ja kogu aeg läks koorimuusikale ja kellade ansamblile ja ma ei tea millele kõigele. Ja nüüd läks jutt korraga hoopis ühele huvitavale nüansile, nimelt tuli jutuks veel see kuulus maja siis mille võtmed Oleg Sappoosnen hiljuti kätte sai ja kes need oota tähendab, kõigepealt oli veel selline jutt, et sa oled nüüd ka paberitega lifti. Lifti lib töölistüür ja nii et mul tuli esiteks selles lifti firmas, kes Monteeris teha niuke kursus läbi, sealt ma sain ühe tunnistuse ja nüüd pidi see tehnilise järelevalve amet, oli ta inspektsioon riiklik, see pidi veel mulle tunnistuse välja andma. Mariiklikult kõlban, nii et ütleme, kui ma tööst tööd ei ole, siis ma võin kuskile liftipoisiks minna, see on täitsa mul lubatud, ma vastutan täielikult selle eest ja siis oli väga tore selle tunnistuse saamisel. Kui ma läksin sisse, siis loen ukse pealt, inspektor tööinspektsiooni ülem, härra saabas ja ma tulin siis, ütlesin meie nimekai muidu. Sapposhini jah, oleme küll natukene teistes keeltes, eks ole, vene keeles eesti ja vene keeles me kunagi aga ikka naersime, et noh, saab poolseid nagu Eestis ikka. Niuke eestistunud perekond võiksime kuidagi pannakse haabas või saabaste, aga jäi ikkagi. No vot, aga nüüd seoses ikkagi selle sinu lapsepõlvega. Ma olen tihti mõelnud, ma rääkisin 90. juubeli puhul sinu isaga põhjalikult ja tema valgustas kõiki neid tagamaad oma lapsepõlvest väga huvitavast. Aga millal sa hakkasid taipama, et sinu isa on natuke teistmoodi kui teistel poistel? Alul mul ei olnud võimalik seda taibata, sest nemad olid ju emaga kogu aeg välismaal ja mina elasin alul riskite mind, jätta vanaema vanaisa juurde, pärast arvati, et noh, lihtsalt vanavanemad rikuvad lapse ära, hellitavad ära ja, ja selle tõttu ma elasin niukseid kauplusi Gorbatšovi juures nii-öelda perekonnas, kus oli poiss, kes on aasta vanem, kes praegu muuseas on Rootsi Kuningliku Akadeemia akadeemik ja elab Malmes. Me saame temaga nüüd kokku, jälle me mitukümmend aastat teineteisest ei teadnud mitte midagi, sõja ajal läks minema. Ja, ja tegelikult ütleme, pere ütleme vanematega koos ma hakkasid elama 40. aastal, kui nad tulid tagasi sealsamas Vana-Viru tänavas, kus nüüdse Kaubamaja tuleb Aga mul on meeles, et sa pidid ju vanavanematega koos vist isegi Siberisse sattuma või kuidas? Kuna ma elasin vanaema vanaisa juures, sest neil oli pinda üle ja minu omad sõitsid ikkagi ringi, öösiti jäin nagu üksinda, siis ma elasin. Noh, meil on ju nii, et vanem esimest korrust majal nagu ei ole, teisel korrusel elasid meiega, ütleme mu vanemad ja kolmandal korrusel vanaema vanaisa, siis kui neid küüditati 41. aastal. Siis olin nimekirjas ka mina ja siis me tulime rongi ini, ma olin siis üheksaaastane, kõik asjad on pakitud ja vanaema võttis kõik kaasa, siis lapsed ja naised ühte vagunisse ja mehed teise. Mina ei öelnud kellelegi head aega ka jõudnud ja siis ma ütlesin sellele dispetšerile, kes märkis ära, ütlesin kuulge, aga ma ei sõida. Noh, ega siis ei teadnud, kui ma nüüd loen KGB raamatuid ilmselt siis ma ei oleks julgenud piuksud ja mis nad kõik tegi, aga, aga ei, ma ei julge. Ma ei sõida, kuidas ei sõida siin aga, aga mul isa, ema jäid siia maha, aga mis su nimi on see kuidagi nii inimlikul suhtesse dispetšer või, või olime ainukene, kes vastu hakkas seal kohapeal. Mis su nimi on? Sapposid ja ta küsis, kas sa oled seal artist, Sapposhini poeg? Ma ütlesin jah. Ja tulevad just need, kes tõid. Nad viisid kulla ja hõbeda kuskile ära, ma ei tea, palju tasku pistsid palju ära, andsid tulise tühja kohvriga ja lähevad järgmisele perekonnale järgi, see küsib, et kuulge, mis te artist Sapposhini poja kaasa võtsite. Nende jaoks ei olnud see midagi, kes artist Sapposninud, nii nagu sellel lihuniku ligi. Ja, ja siis see samane meil nimekirjas on, näitavatad mingi poiss tagasi anima jänzi. Aga Siberisse sa sattusid hiljem juba nii-ütelda teises kontekstis ja ma paneks praegu siia vahele veel natuke muusikat, nimelt meie riikliku filharmoonia orkestrilt 45.-st aastast, mida sinu isa juhatas ja kus mängisid väga-väga tuntud tollal pillimehed ja kõigepealt muusika ja pärast räägime sellest, kuidas, kuidas see asi tollal käis? Eks selle orkestriga ole mul toredad mälestused küll, sest ma olin ju noor poiss ja sain reisida, see oli ju nii huvitav tol ajal. Ja ma tean, esimesed kontserdid olid Leningradis, Nad läksid Leningradi välja ja siis pärast Moskvasse ja siis oli üks pikk reis tol ajal, nüüd ma tean, artistid kaevuvad, et oi, üle nädala tuleb ära olla, aga neil oli kõigest pikemad, reisid olid kaheksa kuud, ma jäin kolmeteistaastaselt üks kord kaheksa kuud üksinda koju. Ta õpetas elama ka, aga ma mäletan, Leningradis oli niisugune kaks juhust, mis mul meelde tuli. Esiteks papa õpetas, kuidas tuleb, siis olid ju neid läbivaatused üks kord programmi, vaatad siin Tallinnas läbi, siis teinekord Leningrad vaatab, kas tal on see vastuvõetav programm ja tal olid juba lood, mis ta teadis, mis et vaja välja midagi vaja välja visata, siis ta tegi niukseid loodet, need, mis tema soovis jääks. Siis ta pani niisuguseid sisse, mis kindlasti välja lendavad. Ah soo, et ei oleks võimalik võimalus ja ja siis, aga üks lugu oli niimoodi, et oli öö suurlinnas, ma ei mäleta, kelle lugu see oli Ameerika lugudega see oli. Ja, ja siis muidugi komisjon ütles, et see maha võtta ja kõik kurgistandid ütleb, et ei maksa välja, uudis on ju nii hea lugu, nii hea meelega seda mängime. Ja siis kui kõik puhtaks oli tehtud, programm oli uus ülevaatus ja, ja siis papal ütles, hea küll, jätame siis pandi lihtsalt kirja ö neegrikülas. Ja seesama lugu läks, neegriküla sobis suurlinnas. New Yorki või midagi selleks läbi. Veel kindlam oleks võib-olla neegerorjad või midagi rõhutada. Seesama lugu ja, ja teine oli sealsamas Leningradis, siis testib pildid, et noh, saate džässorkestri pildiku igale pool, eks ole, muide, mul on üks pilt olemas veel, mis seal tehti, ja seal seal muidugi, ega sa mind seal ei avastanud, et selles on viga, et viiuli Crich jääb minust ette, sest mina olin seal pianist, kuna pianist sel päeval oli viina natuke võtnud rohkem ja ta ei saanud klaveri taga istuda, kui see pilt tehti sel päeval kontserdi polnd, eks ole, ta ei olnud valmis ja siis pandi mind sellesse mundrisse ja mina siis istusin seal klaveri taga, aga mul on nii kahju, et see Crichton, ma oleks võinud ju oma tööstaaži jaoks näidata, et näete, maalinud pianist juba 1945. aastal tsässon fotodokument ja siis ja siis see reis läks edasi Moskvasse, siis ta läks Uuralitesse. See oli väga omapärane seal Tšeljabinskis kööki kiirov ja Sverdlovski ja Kurskis isegi käisime, kusjuures ma olen nendes kohtades tõesti ainuke kord, siis käin 40 pärast ei ole ja sealt siis sõitsime rongiga Moskvasse. Moskvas oli saluut sõja lõpu puhul Jaapaniga, ma nägin esimest ja viimast korda Moskvas ühte saluut, vabandust. Ma nägin veel 800 aastat Moskvat siiski kaks olen ma näinud ja siis sõitsime Kaukaasiasse. Ja siis oli meie Euroopast tulnud, inimesed ju ei oska oma taskuid hoida ja sõidame trolle bussis, mina, papa, just sõitsime trolle bussis. Järsku papa rahakott on kadunud. Ja, ja siis üks grusiin küsinud seda kohe ja see ütleb, et rahakott on mul ära kadunud, tema pani midagi gruusia keeles seal trollibussis ja järsku see rahakott üle peade tuli kohale. Ja kuna see džässorkestri raha oli ka sees ja kõik oli kõik, oli ka, ühesõnaga vale mehe käest võeti vale mehe käest populaarsusele, aga ta oli tõesti seal grusiinlased ju väga džässiarmastust, eks ole. See džässorkester nii-öelda lõi laineid seal ja järsku plaksti rahakott ära varastatakse ja teine juhus mul oli seal sealsamas oli niimoodi, et kutsuti mingisugusele sünnipäevale ja mamma ütles, et ta ei lähe, noh, mina lähen nagu valvemeheks papaga kaasa. Läks papa peale kontserti ennem kontserti ta ei söönud kunagi tuli sinna, eks ole, siis kohe toost anti niuke, ma ei tea, kas see oli kolmeliitrine veinisarv kätte talle ja sa Naši Jossif Vissarion aja papa hakkas siis jooma ja tahtis, jätab pooleli kaapsida ja siis ta jäi lõpuni selle ära. Kuna ta üldse sündinud midagi, ta kukkus plaksti kokku ja oligi koguda pidu. Ja siis me läksime koju, suur grusiin ele võttis papasis sülle ja tulime siis hotelli ukse taha, mammade puhel ukse lahti ees grusiinlase papa süles. Ja mina tema selja taga Mahma kohe mulle. Mida sa seal paistis, ma ütlesin, ma ei jõudnudki ega midagi. Ei, see oli, neil pole komme küll ja oli see vist neil alles ma ausalt öeldes oli USA-s ja täielikult. Ja see oli? No see oli üldse üks huvitav seltskond, Ma mäletan, vaat kui see sina ka tookord siis tulid selle, mina olin siis filharmoonia puhkpilliorkestris ja siis tehti filharmoonias üks niisugune tore koosolekus. Te saite ju mingid vägevad aukirjad veel sealt ja mingid märgid rinda sealt Gruusiast ja, ja kas papa testimist koguni Gruusiat? Kunstnikuks või midagi niisugust tehtud, aga jah, midagi väga-väga-väga kõrgele noh, riiklikud au, keri. Ja siis, kes seal tookord ju mängisid, vot seesama pianist, keda sa mainisid, see oli Voldemar Meil on, meil oli, jah, ma mõtlesin, et ei, mainis. Kahju hakkavad. Ununema nihukest ja temast ei ole ka, järelejäänud oli suurepärane musta muusikamängija niuke improviseerida ja siis olid seal ju vennad Kallase kallased ja Siim Kallase isa ja onu onu ja, ja, ja noh Richard, kes pärast juhatas seda orkestrit ja tema oli asjal esimene tuba ja võib-olla meenutame veel ühe looga seda orkestrit see on. Tol ajal mängiti ju ka saksa lugusid. See on, eks, saksa tango, Ritteri tango, punane roos seal Vladimir Sappoosi mängib viiulisoolot. No üks värvikas kuju jäi mainimata sealt orkestrist. See oli Gennadi Podolski, kes mängis akordioni, seal. Ja ja temaga oli niimoodi, noh, mina olin siis sellel esimesel reisil olin 13, aga mul kasv oli sama, mis praegu, ma viskasin kogu kasu siis täis. Ja siis tol ajal hotellides on nii palju kohti, nii et orkestrimehed elasid erakorterites. Ja siis otsustati, kuna teised on niuksed, vanemad mehed, Abu telk oli 18, niuke noormees tuntsile ja igatpidi tore poiss siis tema, kusjuures tal oli ju niisugune kaks pilt, mis oli muidugi, lõpuks selgus, et see on täitsa uduasi, et tema oli Racassovski armees orkestri juht, kus ta oli akordionikaja, leitnandi pagunid ja ordenid rinnas ja kõike, mis jutt see on ja ma pole seda kuulja. Taiwa igal pool neid demonstreeris ja tema on rakashowski Armäe armee orkestri juht olnud ja noormees, eks ole, soliidne tema viina ei visanud teiste orkestrantide suhtes. Nii mõnigi armastas seda märjukest siis mina elasin temaga tavaliselt koos, nii et vanemad panid mind nii-öelda kindlatesse kätesse niuksed kasvatatud toreda noormehega koos elama, aga mina sain oma ristsed nii-öelda, õppisin seal, kuidas tuleb tüdrukutega kurameerida, siis kolmeteistaastase veel nii väga spetsialist polnud, aga Apodelliski see asi väga. Ja see, see oli tal tõepoolest, aga muidugi mängis mängiste haruldaselt ja siis. Ja muidugi, kui ta sattus kuskile neiu juurde, ta pidi mind kaasa võtma, sest me elasime koos, eks ole. Siis ta mängis klaveri peale, klaveril mängis ja siis mingi luudest, ma pühendan selle ainult teile ja siis ise laulis ka veel kaasa. Võiks mitmele ta sedasama lugu siis. Jätkus seal kõik ei pidanud tema enda lootki olema. Väga kihvt, et see oli programmis sees kohe päiksepaistelise oru serenaad ist kõik popuri, eks ole, kõikidest lugudest, see oli väga hästi, läks ka peale. Muide, siia tahaks veel ühe väikse katkendi võib-olla pakkuda. Ma leidsin hiljuti juhuslikult veel neli pala, mida sinu isa mängis. Nimelt Tõnis Kask tegi kesktelevisioonile Moskvasse telefilmi kaks paari ja üksindus ja seal oli vaja niisuguste odava restorani muusikat sajandi algusest ja muu sai tehtud kõik nende raadio sümfooniaorkestri meestega see muusika aga siis selleks oli väike ansambel ja siis sinu isa mängis seal viiulit ja seal ongi kirjas on, et ansambel Vladimir Sapposhini juhatusele ja, ja filmis ta ei saanud ise viiulit mängida, siis tal oli filmis üks teine osa. Seal oli Ita Ever, oli pansionaadi perenaine ja tema oli siis Ita Everi nagu sõber, mängis talle suupilli ja tal oli niuke näitleja osa. Ja siis filmis mängis keegi teine viiulimängija. Eelnevast jutust tuli välja, et meie tänase Vikerkäru saatekülalisel oleks Apoosnile õpetas tütarlastega kurameerimise ära ei keegi muu kui Gennadi Bodelski kes oli sellel alal väga selline tuntud mees, aga kes õpetas sulle jalgrattasõiduks ja seda ka, mäletad? Jalgrattasõitu mulle tegelikult keegi ei õpetanud. Praegune ohvitseride majas oli kunagi Grand Marina ja lõpus oli ta Arsse kuulus kunagi mu vanaisale. Kahjuks 29 protsenti ainult jäi alles midagi. Muide, ma vabandan, nüüd küsin vahele, ma kuulsin kunagi sinu käest kõik arvavad, et see maja hävis Tallinna pommid kohtumisel ei ole teda. Temaga oli niimoodi, et 41. aastal, kui liidule putku panid, siis nad kukkusid, kõik filmid, mis Tallinnas oli nõukogude film, kogusid sinna vestibüüli ja panid nad põlema. Maja põles ära ja mina muidugi andes paberit sisse, arvasin, et noh, on ikkagi 50 protsenti säilunud, sest mu vanaisa ehitas ise seda töödejuhatajana, ise tegi joonised ja kõik isegi oma jala murdis teise korruse aknast kukkus seal välja ja ja siis see samane, mina mõtlesin, et 50 protsenti on säilunud, sest ta ehitas ühe esimesi Tsaari-Venemaal hooneid raudbetoonist. Aga ma ei arvestanud sellega, et üheksanda märtsipommitamisel sinna veel pommid sisse kukkusid selle müüride peale, nii et see varemed said ja no nii, et osaliselt varemed noh, üks üks kolmandik siiski säilus kui nii võtta. Aga miks ma seda rääkima hakkasin, seal kõrval oli diivaniaed, kus laenutati jalgrattaid ja need olid igasuguse suurusega, kusjuures kusagil täiskasvanud sa võtsid välja tulla ja oli jalgrattarada, mis läks ümber selle rohelise vööndi. No mis praegu võib võtta seal Rannaväravamäest Balti jaamast mööda ja seal Suvorovi pikalt tähendab, jah, ei täisring, no aga siis oli liiklus väga väike, siis oli liiklus väike ja see oli kõnnitee muuseas ja, ja majade vahel põhiliselt jooksis, aga mina sinna peale ei saanud, ma olin väike, siis me sõitsime seal ümber maja, seal selles samases Aias laenutasin, maksid mingit väikest raha ja said igasuguse suurusega sotsiaalma, õppisin selleks ja siis sõjaaeg, siis ma hakkasin paluma ikkagi, et ma tahan jalgratast papasis, ostis mulle jalgratta ja siis mul oli niisugune lapsepõlvesõber Oleg Sevastjanov, kes klaverit praegu mängib tänase päevani, eks ole. Kusjuures tal ema oli klaveriõpetaja ja ema ei lubanud tal mängida džässi. Aga temale õudselt meeldis. Siis ta käis meie Stein veel kodus mänguses, papa ei keelanud mängigu poismis muusikat, tahab, mängib tänase päevani Pennsylvania kaansoo ja avarsoo ja, ja ja, ja siis me sõitsime kahekesi ühel jalgrattal üks raami peal, teine sadulas, sest temal jalgratast ei olnud, mul oli, need olid kallid asjad, eks ole. Ja siis ühel heal päeval miralda. Merila oli niisugune mitmekordne mitmekümnekordne Eesti meister jalgrattaspordipoisid, ma näen teid kogu aeg sind Kadriorus sõitmas, et et kas te ei tohi jalgrattavõistlustele tulla? No ja kuna mina olin jalgrattaomanik, siis mina pidin siis võistlustele minema. Ütles, et minge sinna. Koidula tänav on vist jah, et seal elab Heino Ruubel, et rääkige temaga, ma lähen sinna näitama jalgratast, sest siis ei olnud ju mingit spordiühingute jalgrattad või midagi. Tema vaatab. Niukest jalgratast läinud, mul tuli välja, et ma kogu aeg olin vändanud juba mitu aastat ees oli 64 hammast ja taga 15, see oli niuke ülekannet, peaaegu liidrisõitu võib teha sellisest käikudega. Ilma käis, sellepärast oligi mul 64 ja 15, nii et ma mäkke üles ikka ta praktilist, vajuta kahe jalaga ühele pedaalile. Kuule, sellega sa piiritel üldse sõita ei saa, et otsi omale väiksema hammasratas selle hammasratta võtta. Aga siis meil oli vil. Jalgrattavabrik seal. Kopli tänaval ETK või kes tegi, minagi tegi läksin sinna nendesse, meie, meil on täpselt nii palju kui jalgrattaid ja nii lõpuks ma sain selle hammasratta ja siis kevadel ma ei saanud minna sügisel, siis ma saan minna juba võistlema. Siis hakkasin sõitma ja noh, muidugi mis rattur mina olin, tuli maksimum, mis mul oli, tuli Tallinna meistriks harilikud jalgrataste krossis. Kõige suurem saavutus, suurem saavutus, kusjuures see oli parajasti see periood, kus vanemad olid ära ja siis süüa, tähendab, mina ei osanud esialgu jaotada nii noh, alati täpselt oma raha ja siis mul lihtsalt oli selle võistluste perioodiks oli mul juba raha peaaegu otsas. Natuke sõin, pooltühja kõhuga läksin võistlema, kui juba lõpetasid maanteesõidus ma tulin siis kolmandaks, just seesama Tallinna meistrivõistlusel 49. aastal tulin kolmandaks ja krossi siis võitsime paar päeva hiljem. Ja siis peale maantee sõitu, tulid need vanad ratturid, need olid ju kõik, kõik armastasid võtta veini või tulid mulle, andsid klaas punast veini. Kuule poiss, oled näost täitsa valge joonitsee sisse. Pool klaasi ja. See mõjus pärislehte, kui, kui sa ei ole üldse tollal dopingukontrolli veel ei tehtud. Võistlustel dopingukontroll, muuseas, see on omaette number, kui dopingukontrolli tehtud. Mul on üks hea mälestus, maalin liidu mitmepäevasõidu peakohtunik, see, siis ta kulges niisugune Moskva-Minski, niisugune suur ring oli teda mitmel variandil tehtud moos kohalikult Moskva on palju kordi tehtud ja, ja ma olen sõitnud väga palju olnud ja siis olin mina peakohtunik parajasti ja Minskis on finiš ja seal on niuke väike väike langus ja siis tõus ja kogu aeg kogu etapp oli allatuult. Ja esimene Grupp kuskil 30 meest ja mitte suure vahega tuleb teine grupp, umbes sama suur. Järsku ennem finišid esimeses grupis. Maksimumpingutus oli. Pöörab üks jalgrattur ümber, hakkab tagasi sõitma, vaarub, kukub maha, sel momendil jõuab see teine grupp sõidab ümber, tema, mees tõuseb üles, võtab jalgratta, hakkab vastassuunas minema, keeratakse ümber, tuleb finišisse, mina lähen juurde. Haiseb konjaki järgi, Nigul. Mina ütlesin maha võtta, see oli armee võistkonna mees ja maha võtta, mis dopingukontrolli küll ei olda, kuulge, kui ikka võistluse ennast täisjoonega ja seega kuskile ei kõlba. Tegime protokollid valmis, Õhtul tuleb minu juurde, armee esindaja ütleb. Kuulge, palun, palun jätke mees sõitma, ta ei ole ise süüdi, mõtlesin, kuidas ta ei ole süüdi, kui ta ennast täis joob etapi aeg. Teate, mis tema olisi, tema on meil see kuues mees, kes annab jalgrattaid sellele kui heal mehel rikile ja siis tema andis oma jalgratta tollele ja see katkine jalgratas jäi tema kätte. Vahetati seal ratas ära, ta püüdis selle esimese grupiga kinni, ta oli nii kõva poiss ja jäigi sinna. Aga tagasi vahetamise aega enam ei olnud. Ja, ja siis tema, eks ole enne finišit ennemgi, ühes ühes pudelis oli alati mingi mahl või midagi ja teises oli siis selles vanal sõitjal konjak tõmbas mõlemad need pudelid tühjaks. Seal Azardiga ei pannud tähele ka ja, ja nüüd ma räägin teile kõige huvitavama asja, see oli 57. aastal. Ja 1960. aastal seesama mees Viktor kapitoonas tuli olümpiavõitjaks. Kas see oli ikka Kotoonuid toonast madal, jutustasin ta, ta ütles, ma mäletan küll, et niuke juhus oli. Minagi. Nüüd enne kui jätkame jalgratta Sõidu ja jutuga võib-olla kuulame ühe laulu, Valter Ojakäär siin oli fonoteegist leidnud ühe laulu, mida esitab Mirei Mati öö ja seal on ka jalgrattasõidust juttu. Ma ei tea, kas Mireimati nüüd on konjakit tarbinud enne seda salvestust või mitte. Aga kuulame selle laulu ära. Omal ajal oli muide väga kuulus helilooja, üks riid, kõik laulsid, neid viidi laule ja, ja see on mees, on kirjutanud laulu Well saidi jalgratast tahad ma tea, millega, kas mõne filmiga seotud või igal juhul kuulame seda. Nei laulismireimat, töö ja laul, mida meil teatakse ilmselt kõige rohkem pealkirja all jalgrattavalts jalgrattateemadel jätkame tänase Vikerkääru saatekülalise Oleg Sappoosneniga veel, sest et tema jalgrattakohtuniku tegevusest on kindlasti väga palju meenutada veel huvitavaid juhtumeid. Üht-teist me juba jõudsime kuulda. Aga mis, mis veel, meenub? No mina ütleksin niisugust asja, et teate ma olin tõenäoliselt üks esimesi, kui mitte esimene, kes viis dressi peal, nimi. Diviis välismaale, see oli, millal siis see oli 65. Vaba jah, 65. aastal pidi 63. aastal vabandust 63. aastal ei olnud, Soomes oli rahutuurile, see oli niimoodi, et mina olin määratud rahutuuri kohtunikuks ja minul ei olnud dressi kõige huvitavam, sest treeningdressi ja mina helistan Moskvas, ütlen annata kõikide treeneritele kõigile mundrid selga, eks ole, nii, annate mulle dressi ka niimoodi, et ei, et, et kohtunikul ei ole ette nähtud midagi anda. Ma ütlesin, no siis ei ole midagi, ma pean siis siit minema, läksin siis siia spordikomiteesse. Kuulge, andke mulle üks dress vähemalt selga. Ja siis no meil on ainult selle Eesti pealkirjaga Ma ütlesin, aga mis ma olen ju Eestist kohalik kohalik, et no ja siis ma sõitsingi sellega, aga seal on ju lahtised autod, sa sõidad auto peal, eks ole, istud seal tagumise istme peal üleval ja eesti peal. Ja äratas tähelepanu ja kõik hakkasid küsima. Kuulge, mida see tähendab? See on meie vabariik, sest seal ju SSSR ka ENSV ei olnud kirjutada ei mahtunud pressi peale ja siis tuleb esimesel päeval ei olnud, mida ja paari päeva pärast tuleb mulle see Moskva võistkonna esindaja oli ühtlasi jalgrattaosakonna juhataja, niuke Semjonov tuleb minu juurde, ütleb, et kuulge, et mis asi see siis niisugune on. Sõidate dressiga, kus on Eesti kirjutama seda, mis siin peab olema? SSSR ütlesin kuulge, aga ma palusinud intressid ei andu mulle. Ja peale selle, see on palju suurem reklaam on, igaüks küsib ja ja veel imestate kastil ladina tähti, et siis kehtivad muidugi kehtivad ladina tähed. Nii et ma tegin seda reklaami kogu aeg ja nii ma jäingi seal eesti dressiga sõitma ainukese asja, mis ma niikaua kui rahvusvahelise kategooria kohtunik Bon sima siia veel ülespoole eestid panin ühe õla peale, siis oli mul see üleliidulise kategooria kohtuniku riidest märksjoni SSSR peal. Nii, aga esimese tuurima sõitsin just viimasele, ma sõitsin lõpuks 10 10 rahutuuri läbi kohtuniku. No see oli niisugune juhus. Nagu selgub, on, siis oleks Apoosnenn tegutsenud. Dissidendid kuuekümnendatel aastatel, aga no kuidas võtta dissidendid, minul ju Moskva üheksa aastat keelas üldse rahvusvahelistel võistlustel käimist, oli ka seal ja periood ja oli ka põhjust või, ja läksin 91. aastal uuesti välja. Aga mis, millega sa hakkama said siis ma sain hakkama, sellega, tähendab, kuna mina ei töötanud spordis ja olin iseseisev inimene, siis mina leidsin, et miks ma pean alluma nendele, aga nendel oli niisugune komme, et igasuguseid maailma esivõistlused toimusid, nii kui liidu võistkonna esindaja kutsus kohtunikku, sa pidid jooksma tema juurde. Ega mina ei läinud, muuseas, selle all kannatas ka teine meie rahvusväeRein Kasela kaks aastat ei saanud välja, tal oli vähem. Aga mina ei saanud üheksa aastat. Ja siis mina olin iseseisvalt, tegutsesin, nendega ei arvestanud. Pidin minuga arvestama, sest tol perioodil ma olin üksinda ja siis, kui ma ette valmistusin juba siin ise olin kursuste organi organisaator läbi viia, siin Tallinnas olid rahvusvahelised kursused, nagu üle maailma sõitsid siia kokku, ise pidasin loengut treki, alalist seal prantsuse keeles pidin veel pidama, nii et iga tunni peale, mis ma lugesin, ma 10 tundi valmistusin. Aga mu sõber Boris Tamm ütles, et temal inglise keelega oli täpselt samuti, et ütleme, kui te muidugi temal teema on natuke keerukam küberneetika, kui minu omaga täitskaja kuskil läheb, kaheksa kuni 10 tundi läks tal kaalul niimoodi, nii et ma kaheksa tundi lugesin 80 tundi, tegin seda ettevalmistust, eks seda prantsuskeelset valmisid esimesed liidu veel kohtunikud peale minu eks ole, ja sel juhtumil vaadati, et noh, nüüd ei ole vaja seal Sapposhini nii väga hoida, aga no oli vaja leida põhjus, miks siis ja kuna mu esimesest abielust tütar abiellus rootslasega, sõitis ära Rootsi pandigi Mul see sõit kinni. Loomulikult jah, siis ja oligi korras ja siis 91. aastal, siis hakkas juba kõik see sulama. Siis ma. Nii-öelda läksin, uue, kutsuti mind uuesti välja, kusjuures mulle räägiti rahvusvahelises liidus oli niimoodi rahvaliidu peasekretär, see oli üks poolakas ekil niuke, kes noh, liidu meestega nagu hoidis rohkem kokku, kuulge Sapposid, kuidas saab kohe maailma esivõistluse Vuelta dispain saata ja nii, ja siis rahu tehnilise komisjoni esimees. Kes president tähendab, kes tundis mind väga hästi, kellega me koos kohtunikuna tegutsenud ja ta oli isegi Montrealis, kus mina olin maailma esivõistluse peakohtunik, oli minu allu. Ja noh, ta teadis mind, see ei noh, ma olen temas kindel ja siis ma sain kohe maailma esimeste Stuttgarti ja siis, kui siinse pööre toimus, siis mina Stuttgardis televisioonis vaatasin, kuidas Vene tankid sõidavad minu majast mööda, sest ma elan tööde raadiomaja kõrval, nemad blokeerisid teid ja ühtlasi blokeerisid meie maja siis küll mõnusat tunnet. Oi, need asjad. Ja siis oli niimoodi, et seda maailmameistrivõistlusi ma alustasin Nõukogude kohtunikuna, lõpetasin Eesti kohtunikuna ja kui mind alunud kutsuti koosolekule, kus avanda koos oli, siis lõpus mind juba enam ei kutsunud enam minuga ei räägitudki. Sellepärast, et tegelikult oli liidu jalgrattaliidu esimees, oli Üleliidulise dünamo esimest KGB, kindralmajor, see soe, niisugune ja see muidugi ning kohe tema oli muuseas see, kes mindilemineeristest tol ajal, miks taheti mind veel üks põhjus, miks mind ära oli see, et 77. aastal valiti mind rahvusvahelise liidu tehnilise komisjoni liikmeks kooskõlastamata Moskvaga ja aasta pärast nad sõid mu sealt lihtsalt välja, sest sa ei saa töö pärast ja nõnda edasi ja siis ma jäin sealt ära, teatati nii, et ta on haige ja oligi niimoodi ja, ja siis no ei hakatud enam kutsuma, kirjutas, saan, ma saan nii aru, et sa olid liiga vara, liiga rahvusvaheline mees juba. Aga algas, algas vabandust, ma segan korra alguses on kõik selle rongidispetšerile, kui ma hakkasin vastu. Võib olla küll. Tuleme nüüd spordi jutu juurest tagasi muusika juurde ja teeme seda ühepalaga nendelt plaatidelt, mida oleks Apoosneinon ise täna siia saatesse kaasa võtnud. Džässisõber on ta ammust ajast ja ma arvan, et kui me paneme mängima Saint Louis bluusi mille esitab silmi võderzboun, siis sul ei ole ilmselt midagi selle vastu. Ei ole hea meelega, kuule. Meie džässimeestele oled sina oled Sapposhini omamoodi isaks selles mõttes, et sel ajal, kui sina olid filharmoonia direktor sai Chess endale vabamad käed seal Estonia kontserdisaali lavalaudadel. No ma ütleksin seda, et, Mina oleks neile anud tunduvalt rohkem võimalusi, aga ma ütlesin, mehed, mul ei ole aega sellega tegeleda, sest põhiline ülesanne ikkagi tõsise muusika, nii-öelda selle tegelemine, eks ole, süvamuusikaga sina ütled tegelemine ja ma panen käima, aga edasi tehke ise. Me käisime ju just, ma olin värske filharmoonia direktor, justkui me käisime Paul Mägi, Tõnu Naissoo, Lembit Saarsalu, Toivo Unt ja Peep Ojavee pluss solistina oli veel Rein Rannap kaasas, käisime Kuubas ja tulime tagasi ja siis olime Moskvas hotellis. No ja siis natukene lõõgastusime, ajasime juttu ja siis Tõnu Naissoo kaebused, vot kuskil džässi mängida pole kohvikutega klubi ega midagi ja kes on ju niisugune mitte mis suurelt lavalt nii väga palju läheb, eks ole. Ja siis noomis, panin ma selle asja käima, aga pärast kahjuks džässimehed ise suretasin välja ja siin me panime käima veel ühe elemendi, see oli kaks aastat, muuseas, see kestis nii kaua väga hästi. Rahvast hakkasin käima, päris võib, normaalse mäletan, ma käisin kontserdil. Kuule sina. Põhilised muuseas olidki niuksed sinu või minuvanused mehed, eks ole. Aga noori oli ikkagi ka. Seal oli Boris Tamm, Ustus, Agur ja väga Palju neid, aga siis ükskord pandi kontsert nii kokku, et selles samas aboniemendis oli, niiet mõlemad osad ühes oli, ma mäletan Raubisco trio ja teises oli mingi Arhangelski Astrahani ma ei mäleta, ansambel Rangers, Arhangelski ansambel vist ja, ja mõlemad olid freejazzi omad ja, ja muidugi siis vot niisugused nagu Boris Tamm. Need, et kuidas ma selle peale ei viitsi aega raisata, et poolteist tundi istuda ainult Fritzesid, kui teda natukene on, siis ei ole see, siis ei ole tal viga, aga kui ta ikkagi nii massiliselt läheb, siis on ta kehv. Ja siis muidugi oli niimoodi, et noh, eks dressimehed käisid peale, panime tabanimendide kõik käima, et ehk saame festivaliga käima panna. Eks ma siis käisin selles valges majas ja püüdsin kaubelda seal, et saada siis mulle öeldi. No kuule, Sapposhini tee, mis tahad, tee, kus tahad seda festivali, ainult ära tee seda Tallinnas. Ja see on mul meeles ja siis mina käima panid täitsa värv käima. No selge on see, et džäss on muidugi selline muusikaliik, mida on võib-olla raskem müüa kui mõnda teist ja seal tuleb see balanss tuleb väga osavalt paika panna tõesti niimoodi, et, et igaühele midagi. Aga et igaüks ka midagi saaks. Aga kui mõelda nüüd tagasi selle sügava stagna aja peale, siis seal oli siiski ka ju selliseid säravaid momente. Ma mäletan kasvõi näiteks nimed nagu Oscar Peterson, pruubek tulevad meelde, kes siin Tallinnas käisid esinemas, praegu ei üllata kedagi enam varsti Michael Jacksoniga tol ajal, see oli muidugi ju midagi enneolematut. No minu jaoks on suur vahe pidaseni ja truubacki vahel sellepärast et pruubeki kontserti organiseerisin mina. Aga pidursoni kontserdile ma organiseerisin oma suure hädaga piletit. Et see on Abrurgi, oli jälle omaette number tema jõu, Me valisime Linnahalli ja ega ei olnudki valesti, siis seal oli ikkagi noh, ütleme pool linna, halja kaikese oli mitu 1000, inimestega me nii palju ei oleks kuskile maju mahutanud ja see oli kolm päeva ja ja siis oli niimoodi Ja me olime saanud just uue Steinway. Ja järsku mõtlesin, et jaa, aga mulle helistas klaverivabriku direktor, siis saaks kuidagi niimoodi pruubelt mängis Estonia klaver ikkagi televisioonis näidatakse ja ta ise mängib sellele nii ära. No ja siis järsku mulle heli joonistatakse, et kuulge pruubeki, see menejad tuleb praegu vaatamas-kuulamas, kas teine ka, aga meil vanad Steinway, uus, teine siis selle uuemotsin ruttu lava alla uputada. Tooge mänedžer minu juurde ja ütlesin, et kui ära uputanud on, et siis tulevad mind kutsuma. No ja oligi niimoodi, mehed tulid, ütlesid korras. Me läksime siis alla, siis oli see vana Steinway seal. No ütlesin, no kuulge, meil ainukene Steinway ja teates hakkame tassima ja ta on küllaltki vana ja ta läheb häälest ära, siis peame tagasi ja niiske ilm ja nõnda edasi. Kas ei võiks ikka tolle läbimäda proovis seda klaverit ja küll mängiski ta Estonia klaverit. Kui talt küsiti arvamustes toonientaari kohta, siis ta nii väga ebalevalt, mina. Nii et ta ei olnud head ega halba. Peterson, nagu oli täpselt sama lugu, ma olin siis veel, kui ta proovisin kahte klaverit, seal kontsert saali lavale ja siis ütles ka Estonia Kotjaad, korralik klaverit nagu iga ei ole, aga ma nägin siiski selle teinud ja nad olid harjunud olevale Eino harjunud olid ja aga minul oli kõige hirm selle üle, et kui me seda uut Steinerit hakkame tõesti vedama jälle mööda linna ringi nagu oma klavessiini, rikume hoolega, eks ole. Vedades ühest saalist teise, see oleks paha. Mul tuleb selle pruubeki mänedžeri üks lause meelde, mida ma olen iga kord korranud hea meelega, tema ütles Toivo Undi kohta, et seontril fantastiline bassimängija. Probetegi ju Saimsessoni seal Viru varietees meie poistega ja ja kohe rind paisus kuva, kuulsin seda tunnustust, see oli see, mis asja oli ju väga tore, mina olin ka seal ja seal ja see oli tõesti väga ilus. Nii et niisugune täht oli küll. Mul tuli meelde veel. Siis oli sellestki Ramoni, jah, me tegime ju David Oistrahhi mälestusfestivalil ka viis aastat viie aasta takka seal Pärnus väga toredad festivalid, sest sinna me saime kokku praktiliselt tema parimad õpilased ja see oli viimane festival. Kusjuures tema siis Õpilased stes tulid peaaegu kõik, eks ole, tuli pikk haisen Oistratšakut isakantse Alec aga on siis oli ka Griša asepidi ennem ära sõitma kõik maailma nime ja siis lõpus nemad tegid niukest, alan, džäss, nad võtsid ühe paganiini kapriisi selle suure aplodeerima peale pissi peale kõik ja neljakesi tulid lavale, see oli pikkaizonovistrage isa katse ja ka kandma. Ja siis nad mängisid seal midagi fantastilist, ma ütlen, seda. Ülesvõtted oleks minu arvates võinud müüa nagu praegu neid kolme tenorid müüakse, sest nad ei mänginud ennem kunagi koos ega hiljem kunagi. Ja seal nad panid kõik välja, sest igaüks tahtis näidata, et ta on parem nendest neljast parim nelja. Aga kahjuks meil tol ajal olid niuksed ebakõlad filharmoonia minu kui direktori, tähendab minul kui direktorid ja televisiooni vahel ja nad lihtsalt jätsid selle võtmata. Aga õnneks on üles võetud siiski ka väga palju head muusikat, mis on ka säilinud siiamaani erinevatel helikandjatel muuhulgas ka üks lõik sellest pruubeki kontserdist, millest ennem juttu oli selle muusikalõiguga tänase Vikerkääru saatega lõpetame ja Valter ning Jaak Ojakäär kohtuvad teiega uuesti nädala pärast läbi uue külalisega. Täna aga tahaks lõpetuseks öelda veel suurt tänu muheda jutu eest meie tänasele külalisele, kelleks oli olek.