Vikerkäär. Tänases Vikerkääru saates on Walther ja Jaak Ojakärul mõlemal väga hea meel meie kuulajate ees korvata jälle seda viga, mida me oleme teinud tihtipeale, et meil on väga vähe naisterahvaid olnud esinemas meie saates vist leelo tungal on siiamaani ainuke olnud. Täna on seevastu väga veetlev kaunis daam, keda ilmselt peaaegu kõik eestlased tunnevad meie külaliseks. Tere tulemast Anne Veskit. Kõigepealt tere kõigile kuulajatele ja suur aitäh teile, et te mind siia kutsusite. Ja ma arvan, et juttu tuleb sinuga päris pikalt nii minevikust, tänapäevast kui tulevikust, aga hakatuseks üks pala, mida sa ise oled nimetanud oma visiitkaardiks Ma arvan, et kõik eestlased, tõesti teadlane, veskit ja roosiaia, kuninganna tööstused, no võib ka nii öelda. Jaak mainis, et me räägime minevikust, olevikust ja tulevikust ja mina kui kolmest siinolijaist kõige vanem loomulikult alustab minevikust. Mulle tuleb meelde anne. Sellest on üsna tükk aega tagasi kuskil Ministrite nõukogu autobaasis või tol ajal ikka kuulati neid ansambleid niisugustes kohtades läbi ja mina olin siis filharmoonia vussi nõukogus ja siis kuulati ühte ansamblit, kus ma esimest korda kuulsin Anne Veskit. Mis ansambel see olin, mina olen kõik jõudnud ära unustada. Harmoonia, ansambel Mobile, kus siis olid solistideks põhisolist oli Ahti normis siis vahel igas onlainis proovis, ennem oli selle ansambli ansambel Mobile saatis ideede amet ja Nikolai sama haalavit ja siis just nagu mindi üle Ahti normise peale, siis võeti nooremaid jõude kaasa jaguna. Ansambli juht oli Mati Vaarman. Kes on minu vend siis? Kõik minu muusikatee on alati seotud olnud minu vennaga alati temal on ees ansambel, kuhu siis pärast võeti mind jälle laulma, nii et pärast seda, kui ma tibi kooli ära lõpetasin, oli see esimene töökoht, ma pole ju nagu pärast tippi kooli eriti ökonomistina tööd teinud, vaid lasti kohe nagu vabaks. Ja kuna filharmoonia minna omale panus, siis oligi Mobil esimene ansambel ja eks kohe tulid üle, vaatasid, aga vanasti muidu lavale ei lastud, kui kava ei olnud üle vaadatud. Nojah, see on küll nii, et ikka pidi olema mingisugune nagu lähetus ellu aga mul on meeles sellest ülekuulamist, mul ei ole meeles nii palju seda häält kui seda, et kõik küsisid, et kuskohal see neiu on õppinud tantsu ja Saareke Kalju Saareke oli tol ajal ka üks selle kunstinõukogu liige ja tema ütles, et ta ei ole kuskil õppinud, etaan niisama looduslikult ja kõik vaatasid, et just see niisugune esinemise tavalises eesti tol ajal niisama kas siis kõigutati või liigutati, aga Annel käis kuidagimoodi, see plastika käis rohkem sellest tavalisest. Ja, ja tõepoolest ei olnud siis mingi liikumisega või selle niisuguse välise kujundusega tegemist olnud. Ei ole kindlasti mitte sellepärast, et noh, kogemused, mul olid ju ainult kooli ansamblis Toomega kuma, üheksandast 11. klassini ju kogu aeg esinesime ja ju see oli siis see oli nii, nagu ma ennast tundsin, nii ma ennast ka väljendasin, laval liikusin, aga pärast Kalju Saareke võttis mind küll estraadistuudio kõrvale oma trenni pärast, saareke nagu korrigeerida, andis omale juurde. Aga algul see oligi täiesti nagu looduselaps, ei olnud keegi mind millestki õpetanud. Nojah, estraadil on tihtipeale niimoodi eksina estraadistuudiosse tulid ka alguses ju üsnagi niisugused lihvimata kalliskivid aga sealt on mõned üsnagi nii hiljem välja tulnud. Teine moment, mis ma algusest mäletan, on siis, kui juba oli juba Anne veskile oma programm ja siis oli ansambel, neemo oli juba olemas ja Nõmme kultuurimajas oli läbikuulamine ja tervet kava juba kuulati ja siis teil ei ole vist meeles? Ei, see ei ole. Noh, jah, ja siis oli siis oli nagu natuke irisemist, et noh, et Anne on ju laulja ikka, aga et, et see ansambel niukene nigelavõitu ja ja kui nüüd küsida selle ansambli arengut kui oletada seda mingite alguse aega ja praegust. No kuidas siis iseloomustada, see on ikka vist ikka muutunud kõvasti, see ansambel. Ei, no ansambli alustala nagu Ain Tammets on, tema selle ansambli kunagi lõi, algul olid ju selles ansamblis hoopis teised solistid mateeria ja Kersti Rosenberg, aga pärast siis kui hakkasid nagu juba peale Eestiga Venemaa turneed ja ja siis nagu me lõime ühte, siis Kersti ja mina olime nagu lauljatena, materjal kadus varsti ja aga pillimehed hakkasid kole kähku vahetuma ja, ja nüüd ma ei saagi öelda, on poolenisti tuntud pillimehed, kellega, kes ei ole meie ansamblist läbi käinud, nii et seda ei saa nimetada, nagu enam nii uneemuks Nemo. Oli alguses, mis kunagi Eestis sai, topopulaarseksin, petlik õnn ja laulud, mis olid, aga pärast hakkasid kõik uued pillimehed tulema, tulid vennatav tätsmanid, pärast oli Raivo Tafenau, meiega oli ära läinud Kulno luht. Tulismi Aarne luht, eks ju. Nii et väga palju pillimehi, keda, noh, nii et seda jama sain emaks nimetatud lihtsalt saateansambel. Muide, see on hea moment mängida ka mõnda varasemat pala nende koosseisudega, kellega kaheksakümnendatel sa tegid koostööd sest need pillimehed mitte ainult ei mänginud sinu ansamblis, vaid nad aitasid kaasa ka heliloojatena ja näiteks kaks lugu, mis ma otsisin fonoteegist üles, on mõlemad just sinu kunagiste pillimeeste kirjutatud. Esimene, mida me praegu kuuleme, on siis Priit Pihlap sulest, kes oli ju teie ansamblis trummimängija omal ajal. Ja Priit mängis meil oma mitu aastat. Priit on ju unikaalne Willime selles mõttes, et kirjutab lugusid, ta mängib trumme, kõiki löökriistu ja kaasa arvatud, tal on väga hea läpvokaal või kuidas ta nüüd öeldakse? Taustalauljana on ta eriti hinnatud, nii et ükskord ma nüüd juhuslikult võtsin kodust välja ühe videokassetid ja meil oli kontsert olnud. Nüüd on juba siis vanastus, oli uus. Ta oli ilus maja. Nii ta nimetatud, selles oli veel kontsert ja meile lilla jumal oma 12 pillimeest ja meil oli kaks trummimäng, kaks löökriistamängija, et meil kaks klahvimängijat ja siis meil oli veel kersti ja Mati ja siis oli Ain laulis ja siis tuleb siis meil oli väga hea taustakooriga ja otsesalvestusega kontsert. Ma lausa imestasin, et millisel tasemel tegelikult see asi siis oli, aga nüüd lihtsalt ei ole võimelised enam nii palju pillimehi hoidma, kuna, et isegi ütleme, et elu on läinud kallimaks, aga lihtsalt meenutuseks sellest ajast võib öelda, et need lood ja laulud olid tolle aja kohta küllaltki kaasaegsed ja hästi tehtud ja veel ja alati elusas esituses me suutsime nad samamoodi peaaegu maha mängida, mitte midagi jäänud puudu. Et see on väga oluline just, et et laval tuleb hoopis teinekord teine pilt, kui, kui stuudios Aga siis oli meil kõik nagu üks-ühele, nii et sellest me oleme praegu külm ilma jäänud. Ja see pala on siis aastast 1984, aga tegelikult see oli selline nagu tuleviku ette vaatamine juba selles mõttes, et siin on sul ju ka taustal mängib ainult ainult hammesson vist klahvpille ja. See oli üks unikaalne lugu, mis sellel ajal sai tehtud ja nojah, sellest räägime edasi edasi, mis pärast? Kuulame kõigepealt laulu ära. Siin oli leelo tungla teksti ja tema tekstid on tavaliselt nii mitte piitsavarretekstid, vaid vaid läbimõeldud läbitunnetatud. Mind huvitab niisugune asi, ma olen ju ka laval orkestris väga palju mängida ja ma tean, et enamasti ei näe üldse publikut, sest sina oled valges ja vaatad pimedasse saali. Aga kui laulja seisab laval ja laulab kuidas ta tunnetab laulu ajal mitte aplausi ajal, vaid laulu ajal, kas saal reageerib või ei see on omamoodi niisugune, noh, niuke müstika. No ma hakkan teisest küljest, et tõesti, ma seisan valgel laval ja saalis on pimedus, teinekord eriti selliste laulude juures aeglased ja lüürilised laulud mind õudsalt aitab just kaasa. Kui saalis on pimedus, siis tekib nagu selline intiimne tunne ja kui sa laulad lüürilist laulu, siis sa saad nagu paremini kontsentreeruda, mina isiklikult. Ja, ja sa nagu ise elad laulu mõttesse ja kui sa ise oled sisse elanud, siis ma saan, noh, ma ei oskagi seda, et siis ma tunnetan, et ka inimesed on haaratud sellest, kui ma ise vahel mul läheb laulu jooksul, mingi mõte jooksis peast läbi ja nagu öeldakse, kuigi ma laulan ja edasi, aga mingi Ta läks peast läbi. Ja siis ma saan aru, et isegi see, see moment, et mul mõttes midagi käis, teist sellest, ma saan aru, et nemad seda Stahlis kuulevad või seda nad tunnetavad, see on sellisel juhul, kui nad muidugi mind järjest jälgivad. No selles mõttes on kontserdid alati minu jaoks paremad, kui ma laulan ja nad kuulavad ja ma tean, milleks ma mida teen ja siis ma püüan midagi teha. Ma püüan laulda ja ma ise elan paremini sisse, kui ma on kellelegi laulda. Ja, ja selles mõttes on nagu kontserdil esineda alati tunduvalt mõnusam minu jaoks. Kui ma olen laulu ära laulnud ja, ja saalis on kas väike vaikuse, siis tuleb aplaus, või siis, kui ta oli nagu lõbusam laul või et nad kohe kuidagi nagu kaasa läksid. Aga see moment, et nad sind kuulavad, sellest saab aru küll. Louis Armstrong on ju omal ajal silma paistnud sellega, et tema ei olnud nõus üldse stuudios nelja seina vahel mängivad ema tahtis, et oleks ikka publi kiulised publikule esinema. Ja no on ka niisuguseid juhuseid, kus kus tõepoolest saalis on näha. Ma ei mäleta täpselt, kes laulja oli. Kunagi ma kuulsin, ütles, et tema mitte meie laulja, vaid mingisugune suur välisstaar, tema valib publiku hulgast kellelegi, kellele tema hakkab laulma vaatab teda ja hakkab temale laulma ja siis selle järgi saab tema kontaktiga siiski asi. Ei, see asi on, ma olen seda ise ka kuulnud, võib-olla teie suust olen kuulnud raadiost, aga ma olen ise ka teinekord püüdnud, kui on valge saal, ei ole alati ju valgusaparatuur niivõrd hea ja teinekord lihtsalt ütleme kaks pirni laes ja muudkui laulad sellepärast et mingeid valgusefekte ei ole. Siis sa näed kogu seda tegevust, mis saalis toimub, võib-olla keegi kuskil tagareas käis, võib-olla keegi ajab kellegagi juttu, loomulikult see see häirib. Ja siis valida ühe inimese, kellele laulda, kellel nagu kontsentreeruda ja, ja siis sa leiad endale sellest tuge ja siis sa unustad selle ümberkaudse ära ja sul on vähemalt kellele laulda ja, ja leian endale kontakti kellegagi. Aga noh, ma ka ütlesin, et minule tegelikult meeldib, kui saalis oleks rohkem nagu pime, siis ma olen nagu mina ise ja siis ma olen nagu julgem, et mind keegi ei häirinud. Kui sa näed, et tõesti keegi kellegagi räägib, võib-olla ta tahtis mingit oma tähelepanu, kuid edasi öelda, aga see on minu jaoks nii kohutav kuradi kogu aeg, vaatasime. Ja sellest võib aru saada, muidugi me läheme nüüd järgmise laulu juurde. Sellega on kirjutanud siis üks pillimees, kes on sinu ansamblisse kunagi mänginud. Ma ei tea, kas Raivo Tafenau küll vist konkreetselt nagu Nemo koosseisus ei ole olnud kunagi, ta on teil käinud nagu abiks. Me ei, me töötasime ühe aasta või mitu aastat, paar aastat koos, nii et ta ikka käis meiega pidevalt turneedel, nii et no siis ta noh, kuidas öelda selle inimese nime all, aga ma ütlen, et endisest viimast polnud enam midagi järele jäänud, nii et seal olid hoopis teised. Kui inimene aga lihtsalt minu arvates, see on väga vahva laul, minu teada Tafenau ei ole väga palju laule kirjutanud, aga see üks, mis tal tuli välja, tuli kohe kuidagi väga hästi välja ja see kannab siis pealkirja, kuninga kass, samuti. Sõnad on kirjutanud leelo tungal nagu sellele, mis me eelpool kuulsime, aga lugu ise on hoopis teistsugune. Jah, kuningaga, siis ma lihtsalt tahan öelda, et mul on väga hea meel, et sa punud tegid just need laulud välja võtsite, on laule, mida on siiski vähe mängitud ja ma ei tea, on inimesi, kellel, kellel see oli niivõrd hea laul, nemad ütlevad, aga ma ei leia selles laulus midagi. Minul mängib siin kogu see tekst on väga hea, siin tuleb lihtsalt mõelda, kaasa kuulata, teiseks. Et see on Raivo Tafenau, luues on tema Aranseeritati ja, ja noh, see on täiesti eriline või teistsugune, kui meie kunagi teinud oleme ja mul oli iseenesest südames väga kahju, kui inimesed seda ei märganud, siis. Ja paraku sinu kretist it's plaadile ta ka ei jõudnud, sellepärast et Urmas Ott seda ei valinud välja. Ja on osa lugudega, nii, et kui ta meeldib, kellelegi seda väga meeldib ja kui on teised inimesed, kes absoluutselt samal ajal seda ei taha kuulata, nii et noh, võib-olla siis plaadi toimetaja ei olnud selle looga nõus. Noh, aga tihtipeale on ka niimoodi, et, et kui laul ei ole küllalt saanud oma esiletuleku ajal seda nii-ütelda promissionid, eks pausi või siis Ta jääb kõrvale, kuidagi omal ajal ma mäletan, oli vaidlus oli Eesti raadios, et kas ikka näiteks, kui olid need kolhoosilaulud ja nii edasi, nii edasi, nii edasi. Et kas ikka ühte laulu sobib nii tihti esitada ja siis ma ei mäleta, kes meil selle kunstiline juht oli, ütles, et paneme kas või iga päev seda tuttavaks, seda saab. Ja muidugi laulu saab niimoodi teha. Põhimõtteliselt nii tehaksegi, hitti tehaksegi ja muide võin eelpool kuuldut jutule kommentaariks öelda veel nii palju, et kui ma käisin kusagil umbes aasta tagasi Kuku raadios Tõnismäe saates kus ta siis kutsus külalisi, kes valisid välja Eesti läbi aegade need parimad poplaulud ja ma panin selle kuninga kassi ka sinna sisse, ma ei mäleta täpselt, mis kohale nüüd, aga, aga kuskil selle esikolmekümne see aasta mul oli ja Tõnis Mägi istus kõrval ise ja kui ta seda lugu kuulis, ütles issand, et ma, ma pole elu sees seda lugu kuulnudki. Ja ta ei olnudki seda järelikult järelikult sellel lool lihtsalt tookord ei vedanud teda lihtsalt vähe mänginud, teeme peale, nüüd tagantjärele. Võib-olla sellepärast on see pala jäänud nagu kahe silma vahele, et seal on hirmus palju džässi või on inimesi, kellele žess tekitab tõrkereaktsiooni. No ma näeksin justele saksofonisoolo kohta, mida mängib Raivo Tafenau, minu arust on võib-olla tõesti, et kui raadiost sellist lugu kuulata, võib-olla jätab inimesi külmaks. Aga kui kuulata sellist inimest nagu Raivo Tafenau laval kohe voos, esinesime kontserdil, kõik oleneb sellest, kuidas inimene nõndanimetatud oma kauba maha müüa. Tema on selline saksofoni mängida Gardeni mängija, kes läheb lavale teda lava täis ja ta on selline artist sealjuures, et ta ise ka oma soolo maha. Meil oli osa lugusid kontserdist, selliseid, kus kus oli nagu Tafenau soola see tähendas seda, et luu oli alati, võeti vastu nagu Laura, sellepärast et ta ehitas selle, see võis olla džässi, soola mooduse võis olla lihtsam soola aga ta oskas selle nii rahvani viia, et ta lihtsalt pani ennast kuulama. Järelikult on osa lugusid, mida on parem siiski kuulata nagu kontserdil. Ja siis ta nagu elavas ettekandes jõuab inimesteni, et võib nõndanimetatud kasvatus need vahel teha, kui sa paned nad lihtsalt kuulama. Ja, ja teinekord see nonii lavaline efekt on ka oluline, ma mäletan, me olime sõprade meloodiaga, kaks aastat sõitsin mina kaasa ja meil oleks Poola lauljanna, kes laulis. Oli üks laul, Paadajaid. Laulis vene keeles ja seal vahepeal oli saksofonisoolo. Ja alguses oli niimoodi, et laulis ja siis ma istun kohapeal ja siis ta hiljem ütles, et tulge siia minu kõrval, mängige ja otsekohe tundus, et siis tekkis mingisugune vaatemäng või midagi laval aks rohkem doi. Ja loomulikult inimesed hakkavad paremini kuulama, kui see kuskilt tagant reast kõige mängib. Ei kui ta tuleb ette ja ja siis on palju paremini, jõuab kohale. Aga muide, sellel sõprade meloodiaga me jõudsimegi tegelikult nüüd juba sinna, kuhu, kuhu me tahtsime jõuda sõprade juurde, sõprade juurde. No ma pean silmas seda, et teie käisite siis Eesti raadio estraadiorkestriga seda liidu tuuri tegemas kuskil 60.-te lõpus, 70.-te algul vist umbes ei, see oli jah täpselt oligi ja no need olid õudsed reisid, sõitsin veebruarikuus välja, maikuus tuli tagasi. Aga siis Eesti popmuusika selline Venemaa vallutus algas veidi hiljem kell 70.-te keskpaiku või lõpupoole. Ja Anne sina olid muidugi üks esimesi, ma ei tea, kes see päris esimene oli, kas Jaak Joala vist ikka vä? Ma arvan, et siiski Jaak Joala oli see, kelle, kes tegi Eesti popmuusika, ütleme tookord Venemaal kuulsaks või populaarseks, tema oli esimene, kes, kelle laulud said rahva siin ei saa nagu südame võitsid, aga pärast 80. tuli siis olin, tead, aga tuli Tõnis Mägi ja mina olin siis natuke hiljem, kui kuskil, ütleme 81, hakkasin esimest korda kaheksa, kaks hakkasin sõitma. No aga siis oli see aeg, kus paljud eesti ansamblid nii apelsin kui vitamiin, kui, kui kraps, kui, kui siis oli instrumentaalansambel Radar oli nii, et paljud käisid, siis oli vist ikka nii nagu tee oli juba lahti jaguma. Juba siis ütle siis ma mõtlen, et kui, kui näiteks Venemaal oleks tol ajal tehtud mingi aasta lõppu Top Ten nende tabel siis võib, sealt oleks pooled lohud olnud. Artist, ja seda tükk aega analüüsitud, et millest see võis olla nii suur edu, aga kuna Venemaal sellel ajal oli nõndanimetatud kuldse vet Stahli nõukogu väga palju hoidis inimesi raamis, aga meie oleme siiski nagu vabamalt maad nagu Eestimaa meil siiski meid nii ei surutud ega ei kästud, ega see kõigi, me pidime repertuaaris omama teatud laule, aga me olime tunduvalt vabamad seal laval ja kogu meie repertuaari valik oli ka siiski natuke läänelik ja see oli see Smant kindlasti, millega me algul tõmbasime Venemaal kindlasti. No võib-olla see saund või ma ei oska isegi öelda, sellepärast et tegelikult nii palju, kui ma olen sinu partneri ainult Tammessoniga rääkinud, ta väidab, et viimastel aastatel Venemaal see saund on isegi parem võib-olla kui siin Praegu me räägime ju praegu kaheksane. Kui me sinna jõuame. Siis me olime. Et jah, see kogu see üldmulje oli nähtavasti selline Vabamad laval ja meil oli enne juttu, et laulja pidi seisma käed kõrval, eks ju. Olid muidugi. Ma mäletan, esimesed nagu siis oli tagan jokkidel kõige tähtsamate uue aastasaated ja ma tean, et näiteks ühes saates mind lõigati välja sellepärast, et ma olin koledasti seal enam Andrus omamoodi, aga tema oli siis nagu tähtsam staar ja mina samanäoline. Pidin nagu segama kõrvaliseks, lõigati mind välja, siis oli variant alati enne esinemist, ma pidin rääkima, mida ma selga panen, ei tohtinud, üks õlg ei tohtinud paljas olla, siis vahepeal ei tohtinud ühte kõrvarõngast. No oli selline muud nii palju selliseid erinevaid detaile, mis käega. Muide, ma usun, et ühe detaili võib siia kõrvale panna ühest alla Pugatšova esinemisest siin Eestis, mis näitab, see oli kusagil seal lauluväljaku kandis, oli, oli taolist esimest korda siis Eestis ja mina tegin televisioonis neid muusika, mingist muusikasaated olid seal. Ja siis tor, kuna ma olin ka mõlemad ma kahevahel, siis niimoodi lähtuvaks daami ääre peal. Ja möödaminnes üks teleasjamees läks mööda ja Pugatšova küsisid, et mis ma pean selga panema. Ja siis üks aardehaavel kahtekümmet kokku jooksis kuskil nurga taha ja tuli välja surg Bristoli kaelas oli ära võetud. Ju ta tundis vabadust äkki äkki äkki keegi öelnudki, mida võib ja mida ei tohi? Nojaa, aga ma mäletan seda, kui me kunagi Raivo Tammiku ansambliga ja Joala oli ka siis kaasas kesktelevisioon pidi minu saate tegema seal. Ja seal läks kohe suurilisemine laati Joala pikkade juuste pärast. Ei, ei tohtinud olla niisugust. Jäi lõpuks ära lihtsalt selle tõttu, et me ei olnud neid vidinaid kaasa võtnud, mis sinna pultidesse pista ja meil oli nii pask, kitarrid ja need ei sobinud nende agregaatide. Meid saadeti kuskile šeflus kontserti tegema mingi parteikonverentsile ja see oli kogu meie purskav, sõitsin saadi ära üldse. Aga kas Anne Veski oskab ka öelda, mis võiks olla selline laul, mida just ütleme nüüd, vene publik on kõige rohkem nagu sinu käest soovinud või mis seal on kõige paremini peale läinud? Kui isenesest lugudest rääkida, mida vene publiku sõnadest aru ei saa, siis nende jaoks on minu visiitkaardiks kui eesti lauljale. Kui ma tulin üldse välja, oli film, mille tegi Eesti Televisioon, siis kesktelevisioonile oli laulud lumes, mida meilgi iga uus aasta tavaliselt vanasti näidati. Ja seal oli siis nende jaoks laul, kus sa laulad ühte pikka nooti ja istud kasuka peal. See on neile meelde jäänud ja seal laul. Üldiselt meil on teada, et viimasel ajal Vene infokanalid on Eesti suhtes võrdlemisi hapult või mitte, et mitte öelda vaenulikult meelestatud ja räägitakse palju seda, mis ei ole tõsi ja, ja võib-olla on see väga vajalik, et keegi meilt seal praegu käib ja ja midagi ka natuke midagi paremat. Meie poolt näitan. Tõesti, kui inimesed kuulavad vahel, eksju, raadiot või televisiooni, seal räägitakse umbes, et jääb mõnele mulje, umbes, et meil aetakse Eestis siin venelasi nurga taga tõesti teinekord inimesed kuskil väikses linnas, et issand jumal, et kuidas ikka seal Teil on seal venelasi. Aga samal ajal kui kontserditel või on olemas sellised nagu kohtumisõhtu moodi või, või tuled isegi kirjad lavale või, või samasugustes raadiointervjuudes, siis küsitakse. Ja kui mina siis räägin, kuidas tegelikult elu on, elu ei ole sugugi nii nii vaenulik nagu lihtinimeste tasandil või üks asi on poliitika, teine on tegelik elu ja kui neil on kellegi eest otseselt küsida, siis nad teinekord usuvad seda palju paremini. Ja, ja kohati ma tunnen endal nagu mingisugust missiooni. Et ma räägin eesti rahvast teisest küljest, kui see, mida kuskilt ametlikust televisiooni kanalist räägitakse, mida me siin kõik ei tia, teeme, ei, olemegi. Poliitikutesse suhtutakse ametiga. Ja, ja siis, kui on olemas inimene, kelle käest otse küsida, siis nad on, ja samas ma tahaksingi öelda vene rahvaga kohta seda, et tavalised inimesed saavad alati kõigiga läbi, nii nagu siin Eestiski ei ole ju päriselt kõik omavahel riius oleksin ja teisest küljest ei ole, ütleme, kui poliitikud võib-olla midagi eesti keeles ütlevad halvasti, aga samal ajal kuskil Ostankina või Venemaa telekanalis siiamaani külmule keegi ei ole midagi öelnud, et kusjuures ei ole nüüd oma Eestimaa peal seal kaugemale tule, selles mõttes on ikka suur rahvas alati palju avaram ja nad saavad aru, et poliitika on poliitika myya siin kunsti teha ja ja minu arust kunstiinimeste vahel ei ole kunagi omavahel keegi küsinud, mis rahvusest keegi on, seda enam on huvitavam olla, sellepärast et kõik need, ka praegu moes olevad lauljad seal kas või Venemaal või nad erinevatest rahvustest siiski, kes Gruusiast tulnud, kes on seal Valgevenest tulnud, kes on Ukrainast tulnud. Nii et selles mõttes ei ole kunagi mingeid rahvuslikke piire toodud ja tehtud ikka minu arust see muusika, mida seal tehakse. Ja kontaktid kõigi omaaegsete sõprade-tuttavatega. Ja selle, see on kõik säilinud ja me saame alati kokku ja siis nagu naerutoonil. No kuidas teil seal, mis poliitikud räägivad, mis raha teil seal praegu käib? Ja, ja siis me saame kõik seal kuskil Moskvas mingitel kontserditel kokku ja, ja mul on lihtsalt hea meel, et mul on niivõrd palju tuttavaid ja sõpru erinevates Malia endistes liidu osades ja kes on võib-olla laias maailmaski laiali ja meil ei ole kunagi probleeme olnud, kes, mis rahvusest või mis keeles kunagi rääkinud. No siin võib meenutada ka seda, mida sa kunagi ütlesite pruubeckile, kui ta oli siin Tallinnas ja muusika kui sellise kohta jah, et muusik peab rääkima alati tõtt, poliitikud võivad ka valetada, aga muusik, laulja või pillimees tuleb lavale ja räägib tõtt. Nojah, sest see on kohe näha ja kui sa natukenegi vahetad millestki hinge, Need värinad on alati kõige paremini nagu näkku kirjutatud artistil. No aga tuleks siis need tänapäeva. Võib-olla jõuame tänase saate juures ka tulevikuni, aga tänapäev tähendab seda, et sa vist kaks või kolm päeva tagasi jõudsid tagasi alles Ameerikast. Nojah, nagu ma kõigile kaunis traditsioon uut aastat vastu juurde Ameerikas, aga tõesti nii on juhtunud, et eelmine aasta kutsuti meid esinema Chicagosse ja seekord me olime New Yorgis. Ja kuna tõesti ma olen Venemaal nii kaua tööd teinud ja Venemaa on nii suur ja lai riik, kust on väga palju inimesi sõitnud erinevates maailma osades tõesti elama ja ja seekord kutsus mind ööklubiomanik või noh, ta on kui ööklubi suur restoran, kus uue aasta ööseks katsutakse teha väga erinev programm ja kuna ta, kuna ta ise on pärit endisest, no võib öelda Ukrainast siis ja tal oli väga palju sõpru ka poolakas noorte hulgas, nii et seekord oli publikumiks 100 poolakat ja 100 kaksada endisest Liidust pärit inimesi ja kusjuures olid kan noored, keda võib juba täiesti ameeriklastest nimetada, sellepärast et programmis oli peale minu veel neegerlaulja, kelle nime ma kahjuks ei tea. Aga mulle just meeldis see, kuidas vastu võeti ühtemoodi hästi tänapäeva läänegi ja mida tema laulis ja samal ajal seda, mida mina laulsin. Ja kuna publik oli tõesti väga erinev, Nad olid erinevas vanuseastmes ja erinevates, ütleme kultuurisituatsioonides kasvanud inimesed ja, ja kui heatahtlikud on nad, isegi kui nad mind ei teadnud, osa ju mind tõesti ei tea, kes on seal juba noh, vähe aega olnud või kes on juba kaua mära olnud, ega nad kõik mind ei tundnud, aga millise heatahtlikkusega ja huviga nad kuulavad ja kaasa elavad selles mõttes noh, võib öelda, et uue aasta vastuvõtt minu jaoks läks nii kähku, ma ei saanud aru. Kõne sellest tööjääpidu oli kõik korraga, niiet ja ka eelmine aasta samamoodi Chicagos oli siis meid võttis vastu üks kohalikke nimetame teda kefiiri magnaadiks, ta läks ära 20 aastat tagasi, samamoodi miskipärast Ukrainat. Ja naine oli see, kes ütles, et siin peab ju midagi välja mõtlema, mida siin ei ole, kuule, kefiiri ei ole kõiksugujooki on mis on piimast tehtud ja siis nad hakkasid kefiiri tootma ja on tänapäeval väga heal järjel, nii et kas nad on emigrandid või annad need tõelised ameeriklased, nad lihtsalt on inimesed, kes elavad Ameerikas seepärast, et siis kui me mööda Manhattani siiski kaks õhtut, Me käisimegi lihtsalt jalutamas. Minu arust ei olnud keelt, mida mina seal ei kuulnud ja ei olnud nahavärvi, mida mina seal ei näinud, nii et kõik ühtemoodi sulasid üheks inimmassiks, kes lihtsalt veetsid oma uue aasta. Kes? Teab veel mida iganes öelda, et mingid erinevad keeles rääkida, sest veelkord ma hakkan ise kukutama, et sõnad ei tule enam meelde. Ma saan sinust täiesti täiesti aru, ütle mulle veel ainult nii palju, kas sa laulsid seal ka sellist laulu nagu tähelend. Pean kahjuks ütlema, et ei laulnud, aga ma tahaks, et see laul täna kõlaks sellepärast, et just alles tuli meil siin välja plaat vanad, ilusate lauludega ja, ja mina laulsin seal laul tähelend ja selgus, et ta tuli meil hoopis uues kuues. Lugupeetud reisijad, olete unustuste laevas, kus vaid ühel võib levida ja Nõmmele, kus on keelatud kõik all. Tuletan teile meelde, olete siin vaid üheks ööks. Tänan teid tähelepanu eest. Tuleme Anne Veskiga korraks tagasi veel selle ameerika teema juurde. Siin mõned päevad tagasi, Eesti Televisioon näitas väga head dokumentaalfilmi kaarnegi hooli ajaloost, sajaaastasest, ajaloost, praeguseks juba. Kuidas sulle tundub, kas sul on ka kunagi võimalus mõni mõnesse sellisesse superkontserdisaali esinema pääseda? Kui ma jalutasin mööda nii nagu vaatasin neid kirevaid silte ja nende tuntud nimedega nagu kontsert või suupaikade nimesid siis mõtlesin, et maailm on siiski nii väike, kui kunagi hakkasin Eestis laulma, siis minu jaoks oli unistus, et issand, kui saaks Estonia kontserdisaali laval laulda vist unistustele. Siis see sai ära tehtud siis kui lõpuks sai hakatud käima erinevatel turniiridel mööda Venemaad, pärast sai käidud erinevates riikides ja jalutasin seal, mõtlen Manhattani, ma mõtlesin, et issand jumal, see võib tõesti varsti olla ka, sellepärast et väga palju suuri galakontsert on juba teinud. Ma ütleksin niimoodi, et Venemaal praegu populaarsetele olevat populaarsete artistidega on tehtud juba Carnegie kontsert ja, ja see ei ole üldse välistatud. Teatud aja pärast satun ka sellesse nimekirja mina, keda meil seal ei ole olnud, keda siiski sellepärast, et Ameerikas on väga suur kogukond juba Antsis liidust on ka endiselt Eestist ära läinud inimesi, kes täidavad selle saali ja see seal neid kontsert on juba tehtud, niiet täiesti minu jaoks müstiline see, et ka ka see Ameerika kunagi umbes nii kaugele, see on tegelikult nüüd nii kättesaadav ja nii see on tõesti kõik võimalik antud momendil. Võib-olla see ongi praegu suurem unistus sattuda ka sellistesse kavasse, mis seal näiteks pea mis praegu juba käib ja on ja tehakse. Mul on õnneks väga lühike konkreetne küsimus, kas estraadil on kergem läbi lüüa mees- või naislauljal, arvestades seda, et need, kes põlema lähevad, on ju ikkagi noored tüdrukud? See on üks raskemaid küsimusi, olen esitatud ja ma pean natuke mõtlema. Kindlasti kindlasti kirjutavad noored tüdrukud kindlasti mees lauljatele, kui mees lauljani ilus, pikk, sale ja veel hästi laulab, noh siis on edu peaaegu kindlustatud, eks ju. Aga samal ajal naistele on jälle omad eelised etem nais lauljatel seepärast et muidugi on väga hea, kui taga väga hea välja näeb, väga hea, aga ta väga hästi laulab. Aga samal ajal oleneb, millise noh, ma tahan tuua paralleele siin, ütleme, Pugatšovat, tema laulis naisterahva õnnetust armastusest ja millist tüdrukut või ei ole, kes seda elus läbi ei ole teinud ja sellepärast on ka naised jälle need, kes just sellele selle laulu teema või selle sisu või nende üle elamistega näete seal laval, tal on kõik ilusasti, aga täna ju ka kannatab samamoodi nagu meie kannatame, nii et kui sa oskad leida selle õige noodi, millega mõjuda ma arvan, et siis on. Ma ei oskagi öelda, kummal on suuremad saanud, oleneb isiksusest, kes seal laval on ja kuidas ja millise mida sealt lavalt elasena. Ja seda ma ei ole selle peale mõelnud, aga tõesti, see on nii, et et kui kaks naist omavahel räägivad, siis on palju intiimsem jutt, kui räägib mees ja naine. Ja see on sama analoogia praegu, sest meeslaulja peale nad vaatad, kui minul ka selline poiss oleks, kui toimeti minu peale vaataks, see oleks unistuste tipp, eks ju. Aga naislauljaga oma ühist mure jagavad. Ja arvan, siia sobibki laul, et ma armastan teist, kõigil on elus midagi sellist olla. Anne Veski, ma tean, et sul on aastate jooksul kindlasti kohutavalt palju laule pakutud laulda. Sa oled ilmselt ka mingi valiku teinud, mille põhjal? No põhiliselt, eks ju kõik me teha, laul koosneb meloodist sõnadest ja sellest minu jaoks, et kas mina olen võimeline seda meloodiat edasi, on igal lauljal omale võimalused. Aga väga suurt rolli mängib ka teksti ja see sõnum, mida sa lauluga ütled, mul tuli kohe meelde alguses, kui me rääkisime hilisemast vaikusesse laulja inimeste poolt nagu lõpuni kuulamata, tegelikult seal oli väga hea tekst ja kogu kogu isegi minu elu mõte, et lauludes peitubki su elu tegude mõte ja, ja kui nendes lauludes, mida ma ka praegu laulan, võib-olla mõni ütleb, see on vanamoodne laul, tänapäeval on moodsad hoopis teised ütleme, viisid või, aga samal ajal kui ma kuulan laulud ära, mida tänapäeval tuleb minust tegigi mingit emotsiooni, mina parema meelega kuulan laulu, kus on mingi jutustus millestki või, või mingi üleelamine mitte ainult et sa tulid ja läksid ja oh, nupulkeriga tulid, läksid, tuleb homme uus ja parem, eks ju. Aga et selles jääks ikkagi mingisugune noh, hinge näemegi üleelamine. No kui veel oli siiski seda laulu võib alati kuulata, sellepärast et temas on see üle üle enam, temas on see tekst, temas on see meloodia ja, ja praegugi ma mõtlesin, üritan enda jaoks ikka leida laule, kus ma on midagi öelda, kus ma iseendale seal midagi öelda, kui ma ise saan sellest aru, kui ma ise saan sellest elamusest, siis alati ma kuulen või saan aru, et see laul jõuab ka rahvani. Muidugi paremini toimub see alati kontserdil, kui, kui lindis ma peaks. Mul ei ole siiamaani õnnestunud n arvest veel nii hästi lifti laulda, nagu tuleb kontserdil kond eesti rahvas sind kuule peale, sa saad. Sest mina ise saan oma tööst elamuse. No mul tõsiselt kahju, et raadio veel siiamaani pilti ei näita. Nii et Vikerkääru saates me saame tõesti ainult kuulata sinu laule. Viimane neist hakkab kohe kõlama. See on lihtsalt sümboolse pealkirjaga Ma loodan, ma loodan kõik, ma arvan, et elus kõige loodame, et kõik, see parem on meil veel ees ja, ja kindlasti kõik tuleb nii, nagu me ise tahame. Suur tänu, Anne Veski, Valter ja Jaak Ojakäär kohtuvad teiega jälle järgmisel pühapäeval järgmises vikerkäru saates.