Vikerkäär. Tere tulemast kuulama järjekordselt Vikerkääru saadet Waltaria Jaak Ojakääru vastas, teisel pool lauda istub üks pillimees, kelle kohta vähemasti minu naine on öelnud, et ta võiks ju mängida ükskõik millises filmis esimese armastaja rolli. Ta näeb niivõrd hea välja aga selle asemel on ta otsustanud siiski jääda. Basskitarrikeeli sõrmitseb. Tere tulemast, Raul Vaigla. Tere. Tere. Meil televisioonis. Vikerkääru saates on ka varem olnud üks külaline, kes on elukutselt, no mitte elukutselt, basskitarrist aga on selle ametiga tegelenud päris pikka aega, nimelt Priit kuulberg. Tema ütles, et tema sattus selle ala peale päris juhuslikult, sellepärast et kui ta muusikakoolis viiulit õppis, siis õpetaja oli öelnud, et sul on nii lai kämmal ja pikad ja paksud näpud, et mis sa selle viiuliga õiendad, et kontrabass on sul õigem pill. Raul Vaigla, kuidas sinuga see juhtus, et sa selle pilli peale jõudsid? Mina sattusin niimoodi, ma arvan, et nagu nagu enamus bassimängijaid, kes on kunagi hakanud mingit bändi tegema, kuna kõik muud instrumendid on juba hõivatud siis ei jää muud üle kui võtta basskitarr. No ega oli ju niimoodi, et pool McCartney pidi isiga võtma selle basskitarrimängu enda hoolde, kuna ei leidunud parajasti kedagi teist ja pärast tuli välja, et mängis päris hästi. Täpselt nii oligi mul mul oli täpselt niimoodi ka sõbrad, poisid tegid bändi, aga bassimängijat polnud ja, ja siis keegi teadis, et ma olen kodus kunagi mingeid käike mänginud, et võtame Vaigla ja ja paralleelselt tulin siis kohe ka Tallinnas, kust sa pärit oled Jõgevalt? Aa, nii et samast kohast, kus Alo Mattiisen, Alo kui me olime pinginaabrid muusikakoolis lausa seitse aastat. Ja siis õppimise käigus nagu tekkis armastus, mis üha kasvas, siiamaani ei ole, nagu öeldakse, raugenud. Minul on üks niisugune küsimus siia vahele. See see ei puuduta muidugi mitte neid bände, kus sina oled mänginud ja neid neid kitarripunte. Aga džässis on rütmigrupis neli pilli. Kontrabasstrumm, kitarr ja klaver. Ja käib igavene vaidlus selle ümber, kumb on tähtsam üldse kogu bändi ülalhoidmiseks, kas pass või trumm. Mida sina arvad? Ausalt öeldes ma isegi ei mäletagi, et ma oleks kunagi vaielnud sel teemal aga ma võib-olla ise tihtipeale ei julge olla väga enesekindel, siis tavaliselt, et tahaks nagu selle trummarid ja võib-olla trummar arvab vastupidi, isegi kaheksa käib see vedamine, aga muide, kui mina hakkan praegu mõtlema, siis on mitmeid väikesi koosseise, kus trummi ei ole ja piisab passist. Aga sellist koosseisu, kus oleks trumm ilma passita, mul nagu küll ette ei tule. Benny Goodmani trio kvartett. Ma mõtlen, et kui näiteks pass on pass, mingi muu instrumentidega ja pole trummi, siis bass sisuliselt peabki täitma sele trummifunktsioon, ei, ka ta peab muutma täiesti oma mängu põhimõtet ja arvestama seda. Need lööke, nagu trummar on, kus on esimene, teine, kolmas, neljas, et oleks siis teistel instrumentalistina ka selle võrra kergem, kes on harjunud tavaliselt trumm, ted tiksu, jah, no väga kuulsad ilma trummid. Trio olid ju, hakkasin häkin kool esimesena peale siis oli Oscar Peterson. Aga Rauli käest tahaks küsida veel seda, et vähemalt nii palju kui mina olen sind näinud passi mängimas, oled mänginud ikka kogu aeg seda basskitarri, kas see kontrabassi oled üldse proovinud kunagi või olen proovinud ja, ja just tagasi jälle sinna aega, kus ma tulin õppima Tallinnasse, ma tulin, nimetamine, ütlesite väiksest linnast maakas, poolenisti, eks ole. Tulin Tallinna ja ma üldse ei teadnud basskitarr oma sõnaga teadlikud, ma tulin, ma tulen kontrabassiõppima, kuna käis mingi kuulujutt Mandervasside eriti oskama, et kõik need muud ei saa, siis saad sisse kohe. Aga siis keegi õpetades küsisid, tahan õppida kas kontrabassi või basskitarri ja siis ma küsisin, et kas tulen nüüd basskitarr ka ja meil on värskete siis nagu läks ikkagi see liisk nagu basskitarri peale ma vabandust, kes õpetas, siis siis oli Heigo nõrga mudeli ja, ja veab paralleelselt, muidugi oli kontrabass ka ja noh, kuna mul tekkis huvi juba hakkas sellise instrumentaalmuusika ja jazzmuusika vastu ja siis ma muidugi tahtsin kohe ka kontrabassi mängida ja siis mängisin omakäeliselt ära kontrabassiga. Pillid olid sellised, parajad roikat seal muusikaklass, mis olid ja võin ma ise siis mängis midagi valesti ja ja siis ma mängisin ka ära ja, ja jäigi nagu see kontrabassi nagu sinna. No mõned pahatahtlikud keeled ütlevad niimoodi, et, et basskitarri, kus viga mängida, et et kontrouess peab kõik need positsioonid leidma ilma Kristideta üles. Kitarr, onju ka ilma vabad olla ja olla nüüd see, ma kontrabassi saab mängida, on mul selle arvelt on Kressidelt basskitarr? Nojah, nii et seal seda abivahendit ei ole, vajutad näpuga sinna traadi peale ja siis seal olid ikka otsima. Muide, siin vestluse käigus me räägime, kõik niisugune summa ma tahaks iseennast ja teisi juuresolijaid nimetab parandada, muusikas ei ole mitte näpud, vaid sõrmed ja, ja väga solvav oli lugeda, kui keegi kirjutas, et Peep Lassmannil on väga osavad näpud. Pillimängijatel on kõigil sõrmed ja ma ise eksisin praegu selle reegli vastu, aga ma loodan, et et see jääb ka kuulajale meelde, et et räägime sõrmedest. Nonii, palju sisse keeleteemadel, aga neid tagasi basskitarri ja kontrabassi juurde. Ja Valter Ojakäär on siin otsinud välja ühe iidse loo sellise mehe esituses, kelle nimi on Ludvig juht ja tema on vist meie bassimängijat juht tõesti juba aastate tagant. Tema on eesti kontra passistide isa võib nii öelda ja ta mitte ainult Eesti, vaid ta oli omal ajal ikka päris rahvusvahelise kuulsusega mees, kes ma ei teagi, kui palju neid bassimängijaid oli, kes esinesid oma soolokontsertidega. Ta läks sõja ajal Ameerikasse või enne hoida oleks enne juba Taivo kolmekümnendatel aastatel, tema eluloost on teada, et ta mängis Londonis mingisuguse Savoia orkestris. Ma kahtlen väga, et see, see võis olla ka mõni tantsuorkester seal, seal oli näiteks Savoy Orphian siiani siukseid orkestrid. Ja ma tean, et tal oli, nad olid suured sõbrad Victor kompega ja kes oli meie selle märghi bändi juhatada? Jaa, bassimängija Raul ongi sellised mehed, kes ei põlga ära nagu ühtki tööd selles mõttes, et nüüd mina ei saa nagu kergemat muusikat mängida või või raskemad sellele ka tõesti mingit sellist põhimõtet, et mulle ei sobi see või teine stiil, kuigi kui näiteks noh, ma olen nüüd kaasa teinud suurel seerial kutse tantsule, kus on kõik meie estraadimuusika varasalve ja kui keegi oleks mulle 10 aastat tagasi seda et tule mängima või mine mängima, siis ma siis ma olin veel küll sellisele mõtlemisele, et see estraadimuusika ei kõlba mitte kuhugi. Aga noh, elu õpetab. Nojah, kui nüüd loodigi juhtist rääkida või juhist siis tema oli ju bostoni sümfooniaorkestris ja, ja oli ka bostoni ülikoolis õppejõud muusika alal ja New England ülikoolis ja nii et noh, ta oli suure rahvusvahelise kandepinnaga ja muidugi üks niisugune fakt. Mis võib-olla Jaakko praegu huvitab, on see, et sinu ema, Heljo Sepp on koolitüdrukuna Ludwig juhti klaveril saatnud Stahli Valgas ühe raudteeinseneri, ühe tuttava perekonnas külas ja ja Davist esines sel ajal isegi Valgas oma kontserdiga ja ja tahtis seal perekonnaringis mängida ja siis toodi, toodi koolitüdruk välja, kes siis teda teda saatis, nagu me kuulame tema tema. No oletame, et ühte pala kuulame, siin on kaerajaan, üks seade, mida ta nähtavasti on ise teinud, kuna ta on õppinud ka kompositsiooni. Ja siin tal on eriti haruldane klaverisaatja Olav Roots, kes oli meil väga kuulus dirigent ja ühtlasi väga hea pianist Heino Elleri õpilane. Helile. Minu hea sõber ja kolleeg, viiuldaja Villem õunapuu oli käinud Ludwig juhti kontserdil ja tema ütles niimoodi, et ta ei saanud aru, mispärast ei oleks võinud seda kava mängida tšellole. Et nähtavasti tollal kontrabassi oli mingi kurioosum. Aga kui praegu mõelda kontrabassimängijaid, nad on nii kohutavalt, tehniliselt arenenud ja ja ta pole mingi kurioosum enam praegu. Või on? Ei, ma ei usu, sest et siin vaadata siin rida. Aga kõigepealt välisemalt pihtas kontrabassimängijaid, kui tehniline tõesti, nad on arenenud ja seal ei ole tõesti mingit vaheks. Klaver, saksofon, kitarr, kontrabass, nad on kontrabassist, et nad on suutelised selle sisuliselt sellesama tehnikaga kõik mängima. Nojah, üks asi on tehnika ja teine on näiteks musikaalsus. Hiljuti meil oli ju võimalus kuulata kahte maailmanimega bassimängijat, üks oli Niiseniga Pedersen detsembrikuus ja teine oli äsja alles jazzkaarel Eberhard Weber, no ei leia sõnu lihtsalt. Nad mängivad ju ka lihtsalt meloodiat, nii et võtab pisar silma. Ja mis nüüd puudutab neid kahte bassimängijaid kontrabassist siis minu jaoks ongi, on tavaliselt nii, et ma olen võrrelnud, et Pedersen on juskui tegelikult rohkem sellise tehnilise külje näitama näitaja, kuigi, kuigi ta samas mängib väga musikaalselt selliseid aeglasemaid lugusid, kus on need tihtipeale teemad lihtsalt kontrabassi peal. Aga, aga, aga siis nüüd Eberhard Weber on rohkem selline kuidas nagu mediteeriv bassimängija. Ta kuidagi hakkab seda ühte nooti arendama, et see on minu minu meelest täitsa vapustav. Eriti veel viimane nüüd kui oli seal Kaarli kirikusse kontsert, kuidas on võimalust sisuliselt kolme nelja noodi peale hakata üles ehitama seda oma sooloarendust ja, ja seda pinget üles kruvima ja muidugi siin on praegu nii, et on tegemist. Pedersen mängib suurt bassi ja Weber mängib basskitarri. Vot seda ma ei teagi, kuidas seda instrumenti nimetada, ta on nagu nagu oleks nagu oleks nagu kontrabass, aga, aga ta on seal vahepealne täpselt sihuke basskitarri, kontrabassi vahepeal elektriline mantra, was võib siis nii nimetada. Õige pass õige ja tal ei ole mitte tavaline nii süles hoitav basskitarr, vaid ta mängib ju seda ikka ikka. Spetsiaalne, aga ta on elektriline. Elektriline jah, jaa. Jaa. No tõenäoliselt mulle tundub nii võhikuna et niisugust kantileeni meloodiat on selle elektripilli peal parem mängija, siis kõlab rohkem see keel või, või on see päris ükskõik? Elektrilise pildid on lihtsalt seda soundi eripära lihtsam tekitada võimenduse abil. Kontrabassil on tihtipeale nii, et ta ta on ise on niivõrd naturaalse heliga tänu selle suurele kõlakastile, et kontrabass ütles, et on kontrovosi saund ja nii ta ongi. Aga need elektripillid? On võimalus seal kõikvõimalike aparaatide abil seda soundi moonutada kuhu tahad iganes. No ma ei tea, kas ma nüüd tohin siin Raul Vaigla juuresolekul seda öelda, aga ma tean, et Valter Ojakäär on igal juhul öelnud kunagi niimoodi, et kui ikka korraliku big bändiga on tegemist, et siis seal peab olema kontrabass, seal basskitarri, ei, ei ole see saund. Kui rääkida sellest vanast niiütelda svingstiilist siis sinna kahtlemata kuulus, see niisugune. Niisugune ümar ja sealjuures kustub kontrabassilöök. Mitte niisugune pikk kandev bassiheli nagu nüüd. No sina mängisid ja maskide arv, kelle pärast ma hakkasin. Ei, mitte midagi. Need organisatsioonid ja need seaded, mis, mis on juba tehtud, seal on arvestatud sellega, et seal orkestris basskitarri ja ta ta täidab nagu seal põhja hoopis teist laadi kõlada kas tegelikult tihtipeale on, paljudes on isegi mõlemad hääled on basskitarr ja kontrabass eraldi pillid, et isegi eraldi mängijad, või siis noh, näiteks kui on kaasaegsem sellise käekirjaga bigbänd, eks ole, siis on tihtipeale ikka on ikka basskitarr, aga mis taotleb juba sellist vanemat soundi, siis on loomulikult kontrulless. Seal ei olegi mõjutabki vinna Basket ärge imiteerima, ma tean enda pealt seda juba tihtipeale oli siukseid vanas stiilis lood ja siis selle basskitarriga seal siis püüad rätlast massiga on võimalik enam-vähem sekslähedast, aga ta ikkagi ei ole kontrabassi seal. Siis ma kujutan ette, kuidas tulised džässimehed vaatasid, et see võib olla ikka kuhugi tross pole. Aga nüüd vahele veel üks lühike küsimus jälle kontrabassi kohta. No kui minna sellest sellest vaatenurgast juurde, et ma kuulsin, praegu pidi muusikakooli olema väga tütarlastetung, kõik tahavad saksofoni õppida, kändi Talpher on kõigile nii meeldima hakanud. Ja kontrabassi peale Eesti ei ole, aga üldiselt on, bassimängijaid on naisi väga palju ja siin käis üks, üks saksa orkester kunagi meil bigbändide festivalil ja seal oli üks tüdruk, mängis suurt bassi, kuidas naisterahva õrnad sõrmekese selle pilliga toime tulevad, vot see mullegi küsimus on või ma tean seda, et vot siin hakkabki sellest pihta vist jälle ikkagi, kuidas keegi selles ongi tekitanud? Nõndanimetatud juba, ühesõnaga ütleme niimoodi, et kõikide baskide ristide isa minu jaoks vähemalt Jacobs toores, nii tema ütles, nii et tema saun on tema sõrmed. Aga kui nüüd sõrmedest minu arusaama sõrmedest hakata saundid hektarit, siis on seal vaja ikka sellist. Noh. Lasalases naiselikku õrnust, seda on vaja ka, aga ikkagi meheliku tugevust on ka vaja. Kui see naisel on olemas, siis palun väga, siis on see võimalik. Aga aga vot ma ise ei teagi, naiskontrabassimängijaid, oi, need televisioonist on tihtipeale näha välismaa sümfooniaorkestrit ja ma mäletan Moskvas näiteks ja on sümfooniaorkestris on naisi küllaltki. No kõik on võimalik veres, mõnes peres on jäme ots üldse naise käes. Mitte ainult vedavad keeled, eks ole. Nüüd kaldusime veidi teemast kõrvale ja teiseks ma vaatan, et aeg lendab, aga me ei ole jõudnud rääkida ju tegelikult Raul Vaigla muusikuteest üldse ja, ja võib-olla läheme siis nüüd ka sinnakanti, kui me oleme kõik kontrabassi ja basskitarride tehnilised küsimused ära lahendanud. No mina mäletan sind muidugi radariajast siis oli seal selline, tuleme jälle passide juurde tagasi ja seal oli mingi selline valge, väga uhke Fretles. See on siiamaani alles ja mu lemmikpill. Firma nime ei tohi vist öelda, see on reklaami. Jaapani vill nimetage? Ja kas radar oli siis esimene selline noh, nii-öelda suur bänd, kus mängisid no suur küll, kuulus bänd, Ma mõtlen selles mõttes jah, ikkagi küll, aga ma mõtlen see pisitlust just selline muusika nagu radareid esitasime instrumentaalsete noh, jäts rokk-fusion. Et see pisikesel ikkagi varem ja võib-olla sihuke esimene bänd, kus sellist muusikat mängisime, esinesime hel. 1980 Tartu muusikapäevadel. Tartu muusikapäevadel oli Tartu ansambel sirged vaod ja siin siinkohal tahaks ära rääkida sellise väikse loo, mis minule oli sel ajal väga-väga suurest suureks innustuseks oli. Mängisime seal festivalil Mustla lähedal ja siis mingi nädal või paar oli hiljem oli raadiosaade siis härra Valter Ojakäär võttis sõna, võttis sõna Tartu muusikapäevadest ja, ja, ja siis tuli jutt siis ansambli sirgete vagude teha. See oli, nimi on mul meeles, aga rohkem mitte, siis nägime seal ühte stendi Klaagi Lugus kuul täis ja ja siis tuli jutt, et vot seal bändis tahaksin ära mainida eraldi passi mehed Raul Vaigla kes tabas hästi, stan laagri Philinguga, aga minul siis teisel kursusel õppiv. Noh, õpilane siis, milline siis see oli? Selliseks ennustuseks või? Mulle ei oskagi enam isegi rääkida, mulle heideti tollal ette, et ma liiga palju hindasin pillimehi mänguoskuse pärast ja ja näiteks võib-olla õigusega heideti ette, et ma fiilingu jätsid kõrvale jätma, Riho Sibula feelingut kohe kõige esimestest kordadest ei tajunud. Hiljem ma muidugi sain aru. Ta on mis, mis muusikamees ta ikka on, aga no tõesti mina vaatasin, et kui inimene, Ta peab midagi valdama ka ta, tal peab pill käes olema, ma ei ütle seda, et sibul ei Ostan pilli mängida, aga seal oli. Mäletan Nevil Bloomberg oli, kes oli rohkem nagu säras tehniliselt ja nii et ega nii ei saa ka pillimängule juurde minna. Ma nii ütlen enda kriitiliselt välja, et tuleb näha ikka ühte ja teist, mõlemad kindlasti radar oligi ju tegelikult selline ansambel, mis tehniliselt säras ja, ja ma mäletan sealsamas Tartu muusikapäevadel oli ju see suur konkurents, et radar ja kaseke ja kumb siis nüüd parem on. Radar oli just selline väga distsiplineeritud ansambel. Need, kõik iga punkt oli oma kohas. Kas see oli tegelikult nagu ikkagi selline Paap Kõlar ansambel ka või et tema, tema nii-öelda nagu panid paika kõik asjad või, või kuidas see oli seal? Organisatoorne baar Paap Kõlar ja, ja siis Petersen oli see, kes nagu muusikaliselt seda asja ikka hoidis ja siis meie siis aa, teil oli võimalus nipet-näpet juurde lisada sinna ja selles mõttes iga kõikide meeste arvamus ja seda ikka on, et seal ühe mehe ansambel ta ikka ikka kollektiiv. Nonii, ja sellelt kollektiivilt sa valisid tänasesse saatesse sellise loo, mille pealkiri on sünnipäev. Mul on üks küsimus. Kui tohib, ma olin kunagi radariga siis, kui sina olid vist juba ära sealt ja mängis noor kikerpuu basskitarri ja ma kuulsin väga palju nende kontserte. Me käisime Slovakkias ringi vist 10. linnas ja ja siis muud teha ei olnud, õhtuti olime kontserdil ja ma imestasin alati seda, et kuidas niisuguse võrdlemisi keerulise muusika juures saab meelde jätta kõik need aktsendid ja seal peab olema ju ütleme, bass ja trumm ja nad peavad nii väga täpselt teadma, kus keegi midagi sisse tuleb ja need pausikesed ja need on ju kõik kokku lepitud või on nii et sumade, nii, kuidas juhtub. Kui on ikka mingid aktsendid, siis on ikka kokku lepitud ja see peab kõik meeles olema, aga selle taustal siis sumatakse. No mitte väga, kuidas juhtub. Nii pähe tuleb loomulikult nii, vabadus peab olema. Aga üldse mind näiteks, kui siin oli see tšikoria ja mind kõige rohkem pani see imestama, kuna ma olen eluaeg orkestrist noodist mänginud. Kuidas see kõik meelde jääb. Aga see minu puhul on niimoodi, näiteks kui sa hakkad ühte asja, kuidas sa lähened sellele, kas sa õpid ta kohe ilma noodita, siis on ta sul peas ja elu lõpuni, aga kui sa hakkad seda lugu noodist niimoodi silma noodis ja sa nagu ei mõtlegi, sa vaatad nooti sa ju automaatselt silmneb ahah, lõppe siis see lugu kunagi meelde ka. No igal juhul, enne kui ma väitsin, et radar oli selline väga distsiplineeritud ansambel, siis ma tegelikult seda pidasingi silmas kõik need aktsendid ja muud asjad olid niivõrd viimase peale paigas. Nüüd sinu järgmine ansambel, mitte sinu ansambel, aga kus sa mängisid, Ultima Thule mänginud mängib siiamaani loomulikult? No seal enam vist nii punktuaalne see asi ei ole, seal võib natukene täiesti rohkem sumada, nagu sa ütlesid, või vot vot võib-olla ei üldse ei olegi nii, sest et noh, rokkmuusika, kui üldse selline ta on, ta on, vastupidiselt on rohkem sellisem, konkreetsem ja rohkem raamita näiteks mingi jazzmuusik, siis seal on ikka konkreetsete faktuur, mis hoiab loo kinni. Salm, refrään, paar varianti soolot, siis refrään ei olegi praegu? Ei, ma räägin just rokist rokist ja et kui kuulates, et jazzmuusika seda vabadust rohkem. Improvisatsiooniline sa võid minna iganes, kuhu tahad. Jaa jaa. Raave on nagu palju vähem, aga rokkmuusikas on mulle tundub, et sinul kui baskita ristil on näiteks Ultima tuules vähem mänguruumi, kui ütleme loomulikult radari, sest et seal on kindlalt mingit teatud faktuurid, mida siis ta kaotab sellest, Tšiili juba, see on nagu stiili stiilitunnetuse asi. Kui sa hakkad seal mingit viieminutilist soolot lammutama keset lugu, siis loomulikult publikule viltu juba kui sa küll, kui sa saadad nagu teist pilli näiteks laulu all, sa ei saa ju laulu allu hakata suma nagu öeldakse ja sa pead olema seal konkreetne järgima teatud need raamimist, selles stiilis on kinni hoidma ja minu meelest see on täitsa õige ka. Siis ei oleks enam teie muusika. Ja nüüd üks näide ansamblilt, Ultima Thule. Raul Vaigla ütles, et see võiks olla mõni selline lugu, mida ei ole väga palju kuuldud. Sääsetapja on vist tegelikult sinu enda lukuga mitte päris veose nagu rehaga kahasse, jah. Võib-olla räägid kahe sõnaga veel enne, kui me seda lugu kuulame, kuidas näiteks teil seal tuules asi käib, et kas panete midagi paberile ka või, või tuleb see kõik nii proovi käigus nooti ei ole, nooti ei ole. Aga näiteks see lugu tekib näiteks idee, mingi käik, nagu ikka rokkmuusikal on, tihtipeale on siis käigu peale, siis tuleb juba rütm ja siis juba Riho mõtet, kuidas laulda ta tuleb. Ja need raamid kujunevad iseenesest välja, siin on konkreetselt kuulda sellest loost nüüd kuidas on tegelikult terve lugu on praktiliselt ühe käigu peale, et mingil kuhugile minekut ei ole kuigi džässis, eks ole. Koosiku ühte käiku mängida, tahaks ära. Nüüd olen rokkmuusika, nüüd ma pean sellest kinni pidama ja ma mängin seda kolm minutit ja mind see ei sega absoluutselt. Muide, see on tegelikult väga vana võte counteesi orkestris olid niinimetatud Heather Rainshents peaseadeid, kus lihtsalt keegi puudutas ka ühe mingisuguse fraasi ja siis ta ilma noodita. Näiteks kuulus lugu vannuklak, trump, mida mängiti tegelikult raadios niimoodi, et oli vaja veel mingit kolm, neli minutit mängida, noot ta enam ei olnud ja siis pandi peast ja lugu jäigi niimoodi. Aga nüüd siis Ultima Thule peaseade, nagu sa ütlesid, Raul Vaigla ning Riho Sibula salsatapja Uno Naissoo ütles kunagi, et lugu valmis kirjutada on ainult pool tööd, veel raskem on pealkirja leida ja väga paljudele vanadele pandud pealkiri oleks mingisugused telefoninumbrid või või tänava nimetused ja nii edasi, aga vot seda kuulata ilma pealkirja teadmata sääsetapja on pool rõõmu, sest siin me kuuleme ju kogu aeg seda säsi. Kuidas see tehtud oli, see sumin, nimetagem sääserollis oli siis Riho Sibul seal loo keskel kama, kitarrisoolo, kes imiteerida väga hästi, seal saab arvele. Ja muidugi tuleks selle loo juures ära märkida ka ilmselt Villu Kangurit teksti tema vistel Ultima Thule enamus lugusid kirjutanud teksti või, või ma ei tea, kuidas päris palju ja meil on olnud nagu kolm põhiluuletajad, kes on tavaliselt meie tekste teinud. Villu Kangur, Ott Arder, Peep Ilmet ja sellele täiesti uhkust tunda, et. Ma arvan, et parimad teksti tegijad, kes siin Eestimaa peal on Sinu tegevus Ultima Thulest praegu ja Ultima Thulet tegevus üldse. Kas nüüd on selline hobi korras või on siin raske raha? Kadaga? No kuidas öelda, ta on ikkagi selles mõttes elada, tähendab, ta on hobi millega on mõningaid võimalusi teenida ka mitte riigikogu liikme palka. Jah. Mina mäletan seda, kui rääkida nüüd teenimisest ja, ja sellest, mida nüüd muusika pakub, pillimehel endale meie omal ajal mängisime näiteks Kuldse seitsmega rütmikutega tantsupidudel, eks ole. Ja siis alati kui meil džässi mängisime, broneerisime ja siis olid mehed kõik elasid ja siis no muidugi sa pidid ikka valitsusega mängida, siis kui hakkas staari ära, siis jalg üle põlve. Ja see on täpselt samamoodi loomulik, aga tuule, ega te ei saa, valssi tuulega ei saa, aga ma mõtlen, et kui, kui pillimees ja kui sa teinud sellega elatist, siis tahad või ei taha, siis noh, pool on ikkagi see, mis tegelikult selleni väga hingelähedane. Sa täitsa lihtsalt ära ja, ja, ja püüad teha seda ikkagi hästi ja nagu ei kommenteeri seda. Ise tead, võlg on, mulle meeldib või ei meeldi tegelikult? No aga samas näiteks selline ansambel, kus sa praegu paralleelselt veel mängid ja kus on vist ilmselt meie tänapäeva üldse Eesti parimad stuudiomuusikud kokku. Nimelt so what? Ega see nüüd ka ju ainult mingisugune rahamasin ei ole või tööteenimise variant selles mõttes, et siin ma vaatan, et te olete ikka leidnud ka selliseid lugusid, mis teile endale meeldivad ja, ja te teete seal ka seda. No mis südamelähedasem on, so otiga nüüd ongi niimoodi, et seda ansamblit veel nimetada nüüd laias laastus sellise laia profiiliga ansambli üks. Ja miks on see ansambel üldse kunagi kokku tuli? Tuli kui oli see kroon, oli tulnud nagu pillimistel suhteliselt sel ajal oli suhteliselt raske just elava muusikaga ja siis otsustasime teha, teeme, kogume kokku sellise ansambli, kus on nii nagu head sõbrad ja ja kui head pillimehed ka, et lähme sinna nõndanimetatud õnnetu laeva peale. Aga kui meil on lihtsalt see üks koosseis koos, sest siis me saame alati kõrvalt midagi teha nagu seda muusikat, mis endale ka meeldib, et see, mis aitab selle laevatee üle elada. Ja selle pinnal tekkiski, so what kus siis need on kõikvõimalikke erinevaid projekte tehtud, nimetame selle koosseisu ka siis ära. Lisaks sinule Raivo Tafenau, Jaak Jürisson, Ain Agan ja Ivo Varts ja nüüd selle selle koosseisuga siis me oleme esinenud siis jazzfestivalidel andnud see on üks plaat pärast kuuleme näidet, mis on nagu kuskilt maalt endale tehtud. Siis nüüd teise külje pealt sellise oleme salvestanud, ennem mainisin ka kutse tantsule seeriat, mis siis, nagu öeldakse, estraadimuljeid on varasalv, on vist oma viis ilmunud juba lausa armunud. Ja, ja, ja ma ei tea, me mängime veel sellest rockipoolset kava veel aeg-ajalt Amiigos, eru, Amivasse silu tradiga koos, kes koos meiega. Nii et me oleme selle püüdnud just et viia kokku see, see muusika, mis me tahame teinekord teha endale, millest me raha, isa kuidas nende ravi enesest ja teine kord siis see pool, mis võib olla päris meile ei meeldigi, aga me saame selle võrra tasustatud paremini. Et on selline kirik keset küla jälle. Ja muidu on, see töötab päris hästi. Järgmine lugu on Sanš ainult kleidi, selle autor Clark ja see on siis ansamblis sauat esituses. Ja mõistagi sa valisid selle loobuna Henrik Laak ja teadupärast üks parimaid basskitarrist kogu maailmas. Ja kas see oli ka sinu idee, et see lugu siia selle plaadi peale panna? Tegelikult ei olnud, sest et kui kunagi ma hakkasin seda lugu tegemas, lugu mulle üldse meeldinud. Tohoh, jah. Kuidagi nagu tema minu meelest hoopis teistsugusel. Aga siin selle plaadi peale lihtsalt avanes mul võimalus mängida oma kuhugi vas kitarriga sisse oleks kohe palju paremaks. Minu jah ja kuulajale võiks veel öelda seda tavaline basskitarr on 44 ja siis kas selle viiendal tuleb see too juurde, mida tuleb üles tuleb tooja alla, tuleb see siia ja kuues keel on siis veel midagi, et kui, kui, kui ei tea, siis võib arvata, kitarrist Mai A see 600 ülemisse registrisse. A selge. Ja nii jäi mängima ansambel so what, aga kuna meie tänase Vikerkäru saatekülalisel Raul Vaigla all on kaasas ka terve suur kuhi CD plaate, mis ta kodust on kaasa võtnud ja kuhu kuuluvad tema muusikalemmikut, siis ma arvan, et säästaks selle saate viimased veerand tundi Neile ja kust otsast pihta hakkame? Raul? Bassimängija ilmselt isegi ma avastan praegu, et, et ma olen võtnud tüüpiline basskitarristi, lõi kaasa võtnud enamus tooteid, mis on bassimängijate plaadid või seotud väga suurel määral baskitalistidega. Võib-olla kõigepealt võtaksin plaadi, kus siis mängivad sellised need nagu kroon. Marii issi, Didier Lockwood. Kui enne just ütlesin, et et mismoodi on invatrummitad, kes ei seapea, kes, kes mitte ja siin siis nüüd siin oleks päris hea näide. Kuidas mängivad basskitarr viiul ja kitarr, siis oma ilma trummarit. Üks pluus Kui nüüd küsida, kuidas seda kommenteerida, mina ütleks, mina ei julge seda üldse. See on nii täiuslik, et siin pole vaja midagi rääkida, see on absoluutselt paigas käik ja mulle tuli meelde Raul Vaigla, üks varasem ütles, et tegelikult tänapäeva basskitarristid või bassimängijad, ütleme siis, nii, on võimelised, mängivad tõesti täpselt sama partiid, mis ükskõik mis teine pill. Et seal tehnilisi probleeme enam ei ole. No siin oligi kuulda, jah, loodan küll. UFO UFO laseb. Üks Ufalane on meil juba seal plaadimängijas valmis ja see on selline bassimängija, kelle nimi on Viktor, ootan ja seda ufo last, ma nägin paar aastat tagasi pori džässifestivalil, kus ta mängis vängho mängija Bela flecki ansamblis. See oli toonase pori jazzi festivali viimase päeva minu arvates üks kõige eredam elamus ja selline tõmbenumber. Ja mitte ainult selle pela pleki tõttu, aga just nimelt ka selle bassimängija Victor puutani tõttu, sellepärast et no see on ka muidugi fantastilise tehnikaga mees. Ja vist on tunnistatud, ma ei tea, mitu aastat seal igasugustes edetabelites ka Ameerika parimaks bassimängijaks. Aga kuidas sina kommenteeriks teda? No inglise juhtunud edasi. Mul on siiralt kahju, et Belo plekid on eelmine aasta siia jazzkaarele just, kas sa arvad, et minul ei olnud kahju just selle bassimängija pärast ja eelmine aasta siis olles New Yorgis? Õnneks ma leidsin plaadiriiulitelt sihukese plaadi nagu ikka ruutoni sooloplaadi. Ja siit ma tahakski nüüd lasta ühte lugu, kus ta mängib üksinda ja, ja just Jatsu Jatsu inimestele rohkem, et kuulata ära, kuidas on saatnud ära mõningad head standardid. Palun. Et kui eelmises loos, mis ma tõin, nagu näiteks ei olnud ainult rummi, siis see lugu näitas väga edukalt mängida päris üksi üldse ilma teiste seitsmendal ja siin ei olnud mingeid peale mänge mitte täpselt sama hõlmavaid Elmo kontserdilavalt. Eelmine Ugalana oli ülikiire tempoga siis nelja käega vähemalt. No suur tänu meie tänasele UFO lasele siin Vikerkääru saates Raul Vaigla-le kes eesti passi mängijate hulgas on kindlasti ka kui mitte nelja, siis vähemalt kolme käega mees. Ja tänase saate lõpetuseks üks pala, mille sa oled valinud välja Marcus Milleri heliplaadilt ja see on üks vana biitlite teema. Jah, kui eelmine näide oli siis Jatsu klassikast, siis see näide on siis Marcus Milleri Nägemusest popklassikast banaan jonka, mõtlesin.