Kui Eestimaa linnades ringi käia siis viimasel ajal ei ole alati süda väga nukker, üsna ilusaks on mõnigi hoonewanigi tänav juba muutunud. Kuid ma ei tea, võib-olla ma eksin ja oleks hea, kui ma eksin. Mul on sageli siiski tunne, et Eesti Linnade ja Yalevite ilu sageli on siiski omamoodi ainult pealispind meil on nüüd noh, head materjalid ja värvid käes, lüüakse maja väljapoolt küll läikima, aga asjad tegelikult nii nii läikivad ei ole. Kuidas sulle näib saaled aastate vältel nende küsimustega kokku puutunud nii Eestis kui mujal, Tallinna tehnikaülikooli professor Karl õigel on mu jutukaaslane. On sellist pena pealset tegevust aga aga samaaegselt noh, eriti viimasel ajal on võrdlemisi võrdlemisi palju ja suures mahus tegeletud hoonete ehitiste uuendamisega või nüüd kasutatakse inglisekeelset stsenaarium renoveerimisega ka küllalt põhjalikult. Igal juhul võib öelda, et kogu ehitustegevusest üle poole on seotud just selle uuendamise tegevusega. Esimene nüüd konserveerimine seotud objekti säilitamisega, restaureerimine sele taastamisega vanal kujul, eriti kui on tegemist mingi kultuurimälestistega. Kuid renoveerimine on igaüks põhjalikum ümberehitamine kogu ehitustegevuses, see osa on siiski praegu üle poole üheks põhjuseks, miks praegu intensiivselt tegeldakse vanemate või ka noh, viimastel aastakümnetel ehitatud objektide korrastamisega renoveerimisega on majandusliku kitsikuse, mis on tekkinud olgu siis Saksamaal, eriti Rootsis, Soomes kogu Euroopas. Oli üks periood nii-öelda hindust realiseerimise periood. Viie-kuuekümnendatel aastatel, kus hakati tehases valmistama raudbetoonist elemente paiga mõnest muust materjalist ja need ehitusplatsil kokku monteerima. Aga selle tegevusega kaasnesid ka väga paljud vead, mida me ei osanud nagu, nagu ette aimata paar-kolmkümmend aastat tagasi ja enamgi oli seisukoht, et betoon on igavene materjal, kahjuks praegu ta seda ei ole. Nüüd on see seoses majanduslike raskustega, on seal suur, uute hoonete ja tehaste ehitamise aeg nagu ümber saanud. On olemas küllaldaselt hooneid, ehitisi milliseid saab mõistliku hinnaga uuendada ja korrastada. Ja ei ole vaja nii suuri kulutusi enam uute hoonete ehitamiseks teha renoveerimine või, või ka vana ajaloolise objekti konserveerimine või restaureerimine seal nagu ühelt ühelt poolt nagu arsti tegevus. Sul tuleb kõigepealt kindlaks teha, mis haigust ta põeb. Ja ta võib väga keerulisi haigusi põdeda et leida ja määrata talle ravi. Ja ja määrata ravimeetod nii, et see kestaks, et tema eluiga saaks tunduvalt pikendada. Ja teda endisel kujul jällegi kasutada. Mis seisus meil siin Eestis ehitised on? See kõik, mis meid igapäevases elus ümbritseb räägitakse mitmesuguseid jutte, et, et kas või siin kurikuulsad mäed, mustamägi, õismägi ja need on, on kohe-kohe vaatad ümber kukkumas, mõned majad ongi üldiselt üsna kehvas olukorras. Kas asi on tegelikult tõsine? See ei ole sugugi katastroofiline tähendab kandevõime poolest nad majad kuid neil on omad veata ja üks viga on see, et meil ei ole piisav soojapidavus. Ja nüüd, kui 1991 see kütmine alanes, siis hakkasid tekkima niiskusekahjustused, seinad muutusid külmaks, sinakas kondantseeruma siseniiskus ja see on üks suur probleem, samuti ei pea nendel õieti katused ja need katused vajaksid remonti. Muidugi see ei ole kuidagi odav probleem ei ole mingit odavat lahendust, et lisada välisnendepaneelidest katusesse lisasoojustust, seda saab paigaldada kas väljapoole, mis on õigem variant sissepoole. Aga ikkagi kõik need kipuvad tulema kuskil 500 Khani ümber ruutmeeter ja seda raha momendil lihtsalt ei ole üks niisugune näidiselamu, meil on tehtud Õismäe deviis kus ma ka ise osalesin. Mis maksis umbes kuus miljonit Eesti krooni kogu renoveerimisega, santehnika uuendamine ja nii edasi. Kuid noh, minu teada valitsusel on praegu kasutada kuskil 15 miljonit Eesti krooni, nii et sellega väga palju ära ei tee. Sama kivihoonetega viimase aastakümne jooksul oli võib-olla võimalik arhitektil nagu vabamalt projekteerida. Taheti liigendatud fassaadiga kivihooneid saada. Aga sellise liigendatud lahenduse puhul aga vot meil määrama ehitusfüüsika probleemid tähendab kõik temperatuuri deformatsioonides, mis tekivad ja nii edasi. Insener oleks pidanud tegema palju keerukamaid arvutusi. Nendesse hoonetesse ei oleks tekkinud pragusid, osa hooned on praegu terastambidega tugevdatud ja noh, eriti selline ebarahuldav on olukord puitehitustega puithoonetega, ühe- ja kahekorruselised puitelamud, kus õiget peremeest ei olnud nooguse Pärnus või ka Tallinnas on selliseid piirkondi. Puitelamut vajaksid korrastamist ja võib-olla osa elemente tuleks ära vahetada ja värvida ja, ja töödelda mädanemise vastaste vahenditega ja nii edasi. Niisugune madal puitehitis oleks väga inimsõbralik. Aga, aga need hooned on kah hävine, mis seisukorras. Milline üldse praegune selline filosoofiline lähenemine puidule, sest vahepeal ju no mitte ainult meil, ma mäletan, mõned aastad tagasi Helsingis ringi liikudes, soomlased ütlesid üsna uhkelt, et need on veel viimased puitmajade mehed, kohe tõmbame nad maha ja siis meil on puhas kivi linn, aga samas kui needsamad kas või Tallinna või Pärnu vanad puuhooned, mis hoolitsuseta olnud nüüd aastakümneid pool sajandit nad on küll kehvemaks muutunud, aga nad ei ole ju ju päris säärased, et neid üldse enam kasutada ei saa saada ja tegelikult nii ilusad kui head, kui ka kui ka inimesed, kes on eluaeg sellises puumajas elanud, ta ei lähe kivimajja üldse elama, seal on ju mugavam või kuidas ütelda, paremini hingata. Kui peab tunnistama, et mõned kivihoonet, mis on ehitatud kolm aastat tagasi näiteks või neli aastat tagasi, palju raskemas olukorras, kui need 50 aastat vanad puithooned elamine juba muutub ohtlikuks, kui sulle soomlased rääkisid kunagi niiviisi, et need on viimased puithooned, siis nüüd seda enam nii ei räägita seoses kogu keskkonnareostusega mis tekib väga paljus selliste mittetaastuvate loodusmaterjalide kasutamisega nende nende, kas terase või või, või ka tellise või tsemendi valmistamisel, fossiilsete kütteainete põletamisel nagu süsihappegaas või vääveldioksiid ja need omakorda põhjustavad ennem igavesed tunduvate materjalide iga, olgu see siis kas aubetoon või mistahes seoses energia säästmise vajadusega keskkonna säästmise vajadusega on viimasel ajal hakatud laiemalt puitkonstruktsioone kasutusele võtma. Ameerika Ühendriikides on ehitatud kuni viiekordseid elamuid väga suurel alal. Ka mitmekordsed hotelle, täispuitkarkassil, samuti tööstushooned. Nii postid kui kraanatalad on liimpuidust tehtud, ühesõnaga materjalist milline on taastuv loodusmaterjal ja loodust säästev materjal. Kõik see, mis puidu mädanemise põletamisel tekkivat süsihappegaas või vääveldioksiidi praktiliselt seal ei tekigi. See kasutatakse jälle uue puidu kasvamisel ära. Nii et sellist loodust reostavad lisandit ei eraldu. Nii et praegune ideoloogia ja, ja kõva suund on puitkonstruktsiooni suurema kasutamise poole puidukasvatamisega ehitustegevuses, ehituskonstruktsioonides. Me lükkame ka edasi mittetaastuvate loodusmaterjalide lõpuaega tulevastele põlvkondadele, võimalik, et need oskad midagi arvukamad neist sellest valmistada. Aga nüüd kohe, kas asi juba praegu siin mikrofoni räägime, väljas? Kärgatas kõu? Puit ju põle. Ma mäletan, kui olin väikene, väikene poiss, suveti olin alati tädi juures maal ja siis kui kui taevasest pilve ja hakkas müristama. Noh, mitte ainult mina väikse lapsena ka kõik inimesed aga kartsid müristamist väga kardeti, pliidi all kustutati, tuli ära ja pandiliik uksed ja aknad kinni, öeldi, et ei tohi olla tuuletõmmet mingilgi määral, et välkleb sisse, aja läheb põlema ja noh, seda ka jumal juhtus. Talud põlesid maha. Kuidas nüüd siis tänase päeva inimene sellesse sellesse puidu ohtlikusse suhtuda? Kui võtta vanad tuletõrje normidki, siis puidu loetakse väga tuleohtlikuks materjaliks. Aga samaaegselt tuleb öelda, et teraskonstruktsioon on näiteks palju tuleohtlikum. Sellepärast et tulekahju temperatuur väga kiiresti võib tausta seal kaheksa odaga 1000 kraadi juba 500 kraadi juures, son teras pehme ja, ja vajub kokku ja see Tosutanu kümnekonna minuti jooksul. Nojaa, aga teras ikkagi ei põle ju puit põleda. Ja ta pole küll aga tänapäeva konstruktsioonid puitkonstruktsioonid, eriti kui rääkida liimpuidust Vaiga monoliit puidust, mida tulekski just rohkem kasutada. Suhestub ümberringi ära ja ta pole nii ruttu edasi, mul oli, sain Ameerika ühendriikidest ühe väga hea raamatu puitsildade kohta ja seal on üks väga hea pilt kus üks hoone on maha põlenud ja puittala on need ümberringi söestunud ja jäänud sinna kivimüüridele sirgena ilusti seisma ja selle peale on siis kaks suurenumbrilist seal kuskil number 20 teras topeltteed ripuvad nagu kummiribad. Nii et see pilt ja see räägib enda eest, kuid samaaegselt tänapäeval on loodud väga häid immutusvahendeid, milledega hirmutamisel võib saada, täiesti pole Matu puidu näiteks Norra suures firmas moel venis. On selline materjal ka patenteeritud. Ja teine asi, et tuleb kasutada ka Sprengler süsteemi ja, ja kõiki muid tänapäeva vahendeid mujal Euroopas ja Ameerika ühendriikides, sellesse asjasse enam nii nii katastroofiliselt ei suhtuta. Ja see ei ole nii, nii ohtlik. Samas ameeriklased on hädas oma kasvõi väga võimsate sildadega, mis on nuut betoonist ehitatud. Ja noh, nagu sa enne ütlesid, et peeti omal ajal vähemalt igaveseks neid, aga nad on hakanud ju väga kiiresti lagunema, nüüd sügatakse kukalt ja ja tuleb hakata väga kiiresti midagi välja mõtlema, et, et need üldse püsti jääksid. Nojah, meil ei tarvitse nii kaugele minnagi. Siin Tallinnas oli niinimetatud Hendrikson ei küür sellise Pärnu maantee raudteesild, selle iga. See kestis 20 aastat. 20 aastat oleks igasugune puitsild kästnud. Ja raudbetooni lagunemine tekkis sillal. Lume ja jää sulatamiseks kasutatud kloriididest tagajärjel, mis pääses sealt silla hüdroisolatsioonist läbi ja nii edasi. Tähendab tähendab selle küüru lagunemine oli ikkagi looduse poolt ette öeldud. See küüria ehitati end seal vene ajal ja võiks ju arvata, et lihtsalt vene lohakas töö kukutas selle silla. Nojah, teataval määral küll kõik selle silla hooldamine, aga see hooldamine ümberringi ja ei, ei vasta siiamaani õieti nõuetele. Kõik need vee ärajooksu avaavad selle nüüd käigutee ääres, Nad on ummistunud ja, ja see soolalöga seisab seal peal. Ja lõppude lõpuks, kui üks vedelik kuskil peal seisab, siis kui ta, kui ta lõpuks leiab, kust läbi pääseda. Nii et kahtlemata lohakas hooldamine. Aga nüüd, nagu ma ütlesin, ka õhu saastatus süsinikdioksiidiga mis on põhjustanud selle betooni keskkonna, sellise muutuseta ei kaitse enam terast korrosiooni eest. Ka lohakas valmistamine, betoon ei olnud piisavalt tihe, seda kiiremini ta korrodeeruda. Ja nii edasi. Aga ega need nähtused on, esinevad täpselt ka mujal maailmas ja, ja mul soome sabad, kes nende probleemidega tegelevat, räägivad ja ma olen käinud, käisin mitmel pool kus näiteks paneelhoonete välisplaadi lagunemine on jõudnud sama aja jooksul veel palju kaugemale, kui meil on pudenemisi ja lagunemine sel määral, et see plaat on tulnud asendada uue plaadiga. Kuigi soomlane üldiselt vähemalt ehitusalal üsna hoolikas töömees Jah, sellest hoolimata et on tekkinud uued, sellised nähtused ja keskkonnareostuse tase on nii palju tõusnud. Ja muidugi ka sellised tehaselised tehnoloogiat meda betooni kivistamiseks kasutati. No see termiline töötlemine, suure kuumusega, betooni kivistamine, kiire kivistumine, sellega kaasnesid sellised asjaolud, mis betooni normaalkivinemise puhul ei esine sel määral. Kuidas sulle tundub, kui me ei oska ikkagi õieti ei terasega, ei tsemendiga või betooniga hakkama saada, kas võib juhtuda niiviisi, et, et inimene nüüd 21. sajandi künnisel läheb tagasi ültse puithoonete juurde ja ja võib-olla hakkab ka Riigel hooneid ehitama just nimelt armsast Eestimaa, ma ei tea kasest männist kuusest põhiliselt. Ikkagi okaspuidust, aga Eestimaa inimene praegu mõtleb natuke teisiti ja, ja müüb selle müüb selle metsa võileivahinna eest mujale. Sellest tuleks teha kaup ja müüja ta kaubana tuleks rohkem, tähendab elamuid ja, ja kõiki muid hooned ka sildasid, tuleks ehitada. Mujal maailmas on Karip kaduse tehtud liimpuit nii-öelda trossidega. On tehtud lint, sildasid, mis on kahjuks rippkonstruktsiooni liik. No näiteks üks Soome parlamendi liige esines hiljaaegu Soomes puitkonstruktsioonide alal organiseeritud täienduskursusel sellise. Arvutustulemustega et Soome metsa praegusest juurdekasvust piisaks, et ehitada kõik elamut vajaminevat elamut kogu Euroopas. Juhul kui elamu üks puitelamu kestaks 100 aastat, aga see tänapäeva vahendite juures ei ole mingeid probleeme, see oleks täiesti arukas. Rohkem ja rohkem hakata puitu kasutama. Nojah, sest kui me enne rääkisime siin kas või Tallinna puitrajoonides või hoonetes, siis nende enamus on ju püsti aetud, selle sajandi alguses ran vega enam ju palju ei puudu, et Belgia on 100 aastat turjal. Ja muidugi on palju vanemadki. Ja maailmas on selliseid näitlejadki 1000 aastat kestnud puitkonstruktsioonist. Kui seal normaalselt hooldatud tähendab ta ei ole, ta on kaitsnud kaitstud otsese vihma eest ja, ja niiskuse eest ja nii edasi ei ole mädanenud, siis puit säilitab kõik oma elastsuse tugevusomadused ja seal midagi erilist ei juhtu. Eks meilgi on küllalt häid näiteid. No 200 aastat vanadest puitkonstruktsioonidest kasvaja Haapsalu piiskopilinnuses või või näiteks Ruhnu saare kirik. Mis on üks seitsmeteistkümnenda sajandi objekt seitsmeteistkümnenda sajandi puitarhitektuuri või, või peaks lisama, ja Eesti vanim puitarhitektuurinäidis? Tänavu suvel oli seal võimalus osa võtta Helsingis Unesco egiidi all käe all tegutseva organisatsiooni ICO Moss tööst. Mis sealt kõrva jäi. Mida me siin Eestis võiksime ka nii arukalt kasutama hakata? Istungil ja sellele järgnenud seminaril räägiti põhiliselt maailma kultuuripärandist ja selle konserveerimisest, renoveerimisest ja põhiliselt ettekanded olid tehtud kunstiteadlaste või arhitektide poolt. Kuid see konverents minule igal juhul andis suure innustuse tegeleda palju vanemate objektidega. Kui ma seni tegelesin, kui üldse nüüd rääkida sellest Me oleme viimasel ajal renoveerimise hoonete ehitiste uuendamise alal teinud siis tuleb märkida seda, et noh, esimese Eesti ajaloos viidi 300 meistrit tagasi sisse ehitusinseneridele ja insener arhitektidele kohustuslik õppeaine, kui olete ehitiste renoveerimine või uuendamine. Ja mina olen seda nüüd lugenud, see aasta tuleb neljas semester. Ja ma olen püüdnud kogu maailmast otsida kõige värskemat materjali, mul on palju kirjandust, mis on avaldatud 93, neli või isegi sellel aastal. Kuid senimaani ma panin nagu suuremat rõhku just viimastel aastakümnetel 100 aasta jooksul ehitatud hoonete uuendamise küsimustele seoses selle probleemiga. Ehitusfüüsika keemia ehituskonstruktsiooni probleemidele tähendab sellele, mis hädad esinevad, mis põhjusel need on tekkinud, kuidas nendest lahti saada, kuidas remontida, mis vahenditega ja kuidas vältida neid vigu. Kuid see seminar andis mulle nii suure tõuke et tegeleda rahvusliku kultuuripärandiga ja just selle tehnilise küljega. Kui küllalt palju on sellised organisatsioonid nagu muinsuskaitseamet ja rass, Eesti restauraator ja, ja need on tekkinud Nosele kunagise kultuurimälestiste projekteerimise instituudist ja kuskilt mujalt saadud inimeste baasil väga palju väikefirmasid küll projekte, projekte ja need on väga palju. Aktsiaselts Uuetalu ja ja nii edasi. Kõik nad tegelevad ikkagi suuremas osas selle kunstiajalooküsimustega, kuid ka siiski restaureerimisprojektide või, või konserveerimisprojektide koostamisega. Osa organisatsiooni tegeleb ka realiseerimisega, noh, olgu see siis jõhvi restauraator või Estconde ja nii edasi väga paljud tegelevad ka küsimuste või nende projektide realiseerimisega, kuid suhteliselt vähe on tehtud tõsist uurimistööd. Milliseid haigusi need konstruktsioonid põevad, eriti need ajaloolised objektid või rahvuslik kultuuripärand ja, ja mismoodi milliste meetoditega, milliste vahenditega oleks õige nüüd konserveerida või, või restaureerida, neid annab see midagi ära teha ja kahtlemata nüüd seal ICO Mooses seminaril oli allettevõte milline siis peaks põhimõtteliselt koordineerima vahendama vastavat informatsiooni. Kahjuks peab tunnistama, et et see tegevus kõik ei ole nii konserveerimise restaureerimise kui kui ka just kultuuripärandi osas sel tasemel, kui võiks olla, ja peamine süü on siiski raha puudumine on väga ennust tatud isikud olemas, kes sellega tegelevad ja ka väiksed organisatsioone, kuid sellele vaatamata ei ole jõudu, et realiseerida. Üks asi, mis mind seal nagu moose seminaril noh, vähemalt puudutas, oli see, et soomlastel on õnnestunud lülitada maailmapärandi loetelusse. Inglise keeles on see World erides list kolm objekti. Nimelt Suomenlinna siis Rauma vana puitlinn ja Pedaja veden, kirik. Need on kõik kuskil 18. sajandi objektid, meil on tohutult vanemaid ja väärtuslikumaid objekte, kuid senimaani ei ole õnnestunud sinna nimekirja saada, siin on ka omad sellised põhjused. Et, et see on olnud raskustega seotud. Tahetud on vana Tallinna sinna lülitada, kuid samas üks takistus on olnud, et Genfi konventsioon ei ole, ei ole ratifitseeritud ja nii edasi, need kõik asjad, need arenevad muidugi edasi. Ikkagi peamine küsimus on raha puudumine. Ja paljud objektid lausa karjuvad hoolduse, konserveerimise või, või restaureerimise järgi, olgu need vanad mõisahooned, kirikud, lossid ja nii edasi. Et jõutakse praktiliselt teha, no sellist hädaabiremonti või avariid avariid likvideerida, kuid minule isiklikult näiteks kaks objekti, kuhu ma oleks kulutanud raha, on Tallinna lahe ääres sajandi alguses ehitatud raudbetoonkoorikud, mis on üks väga hea ehitustehnika näide kogu maailmas. Sama noh, kasvõi Kasari sild ja nii edasi, mille juures me ei ole praktiliselt teinud midagi, oleme võtnud sealt proove ja püüame analüüsi teha, aga, aga me, me ei ole seal praktiliselt midagi teinud, et säilitada. Ma sain aru, soomlased panevad põhirõhu just puithoonete ehitiste säilitamisele ka rahvusvahelise abi korras. Kui nüüd rahakott oleks sinu käes, mida sa eesti puitehitistest esimesena on nii enda hoole alla võtaksid? No kõik need nende vanade kirikute katusekonstruktsioonist asja olev puit ja kas või Ruhnu saare kiriku kirik ja siin on väga palju väga huvitavaid vanu puitkonstruktsioone. Ma praegu on mul plaanis, et käia läbi, ma ise käisin ka seal suvel väga palju vanu just 13.-st sajandist ja nii edasi. Ehitisi ja tahan ühe magistandiga nagu hakata vaatlema nüüd just 100 kuni 300 aastat vana puidu puitkonstruktsioonide olukorda. Kui väga hästi küllalt põhjalikult on uuritud selliseid arheoloogilisi objekte, siis vot selles ajavahemikus puit on suhteliselt vähe uuritud. Mis sa arvad, kui me räägime Eesti vastu huvi tekitamisest eurooplaste-ameeriklaste silmis, kas see oleks ka ala, kus meil lootusi No usun küll, et et meil oleks võimalik abi saada. Oleneb inimesest, kes seda, seda reklaami ja seda huvi tekitab. Aga see, mis meil olemas on, see on seda väärt. Ja kahtlemata see on seda väärt, siin on ju meil väga palju objekte, ehitisi 13.-st sajandist ja nii edasi. Ja see on kõik meie rahvuslik kultuuripärand, vaatamata sellele, kes need ehitustöid juhatas, aga ma arvan, et Eestimaa pori või mees ikkagi ehitas neid.