Tere olen Peeter Helme ja räägin täna ühest raamatust, millest tegelikult on Eesti meedias juba päris palju juttu. See on tehtud. Aga minu meelest see jutt, mis tehtud, on ikka selline nõutu olnud. Ja ei saa öelda, et minulgi oleks mingisuguseid täiuslikke ja kõiki kõhklusi minema pühkivaid vastuseid varnast võtta. Raamatuks on Andrus Kivirähu maailma otsas, mille alapealkiri on pildikesi heade inimeste elust. See oleks paks raamat, siin on peaaegu 400 lehekülge, 388 lehekülge. See on kiviräha, julgen ausalt öelda, ei tea, mitmes romaan minu meelest on tal ilmunud neid pea paarkümmend sõltuvalt sellest, mida lugeda romaaniks, mida mitte. Ja ka selle maailma otsas puhul üks suur probleem või ütleme, küsimus ongi see, et kas tegu on romaaniga või tuleb ikkagi jääda lihtsalt selle autori enda määratluse juurde, et tegu on pildikestega. Iseenesest moodustavad need pildikesed kõik ühe loo. Samas kas see lugu nüüd areneb või ei arene? Raske öelda. Inimestega ikka elus juhtuvad igasugused asjad ja eks see muudab neid nende vaadet maailmale. Aga muudab ka nende enda ümbrust, seda, kuidas inimesed, kellega nad ise kokku puutuvad, neisse suhtuvad, maailma suhtuvad. Nii et selles mõttes on siin raamatus teatav areng või tuss kindlasti olemas. Kui see muutus ka suurt millestki muust ei seisne, siis seisneb ta vähemasti ajas toimub liikumine ajas ja mingil määral ka ruumis. Teisest küljest Kivirähk esitab siin raamatus väga palju küsimusi või õigemini, ta ei esita mitte küsimusi, aga ta ehitab lootusi ja laseb neil seejärel jällegi põrmu variseda. Siin maailma otsas kohtame siis tervet hulka tegelasi, kõiki ei oskagi kohe peast nimetada ja see ei olegi tingimata tarvilik. Kes elavad oma väikest elu, võib aimata, et tegevus toimub tänapäeva Eestis tänapäeva Tallinnas kuid samal ajal täpsemalt sellest aimu ei anta, kuigi mingitele kohtadele viidatakse, mainitakse näiteks Kadriorgu ja mõningaid kohti veel. Aga see ei ole üldse oluline. Sest teisest küljest toimub tegevus mingisuguses Kivirähk ulikus aegruumis, kus see ei olegi kõige tähtsam nii-öelda, millises konkreetses ajaloolises olukorras tegevus toimub. Pigem katsun kida oma teatava anonüümsusega rõhutada, et väikeste inimeste elu tavaline päevast päeva korduv ilma eriliste sündmusteta elu võib olla igal pool enam-vähem ühesugune ja iga 100. enam-vähem ühesugune. Nii et selles mõttes ei maksa seda raamatut vaadata tingimata sellise tänapäeva eesti kirjeldusena, sest et kui seda sellisena vaatama hakata, siis tekib kohe palju probleeme, millest kõige peamisem vähemalt minule lugedes oli see, et selles kiviräha Tallinnas peaaegu et puuduvad venelased sinna mõni venelasest kõrvaltegelane. Mõnda mainitakse veel, aga see on selline väga Väike-Lindlik seltskond, võiks öelda, et pigem kirjeldab ta elu nii nagu see, võib-olla ma ei tea Põltsamaal või mõnes veel väiksemas kohakeses välja, võiks näha, kus on üsna rahvuslikult jaga sotsiaalselt monoliitne elanikkond kelle elud ja probleemid on samuti Ki üsna ühesugused. Ei ole suuri sotsiaalseid vastuolusid, ei ole suuri rahvuslikke erinevusi ega ole ka seetõttu suuri erinevusi inimeste huvides. Tõsi siin raamatus on tegelasi, kes loevad raamatu, kuid teisi, kes ei loe. On neid, kes töötavad kuskil ministeeriumis ja on neid, kes on töötud või kes on ehitusmees, näiteks on üks tegelane. On inimesi, kes peavad omaenda äri, on neid, kes on elult kõvasti vastu päid-jalgu saanud ja on inimesi, kelle puhul tegelikult väga täpselt ei öeldagi, mida nad teevad. Osa neist on pensionärid ka. Nii et seda raamatut ei maksa vaadata mingisuguse tänapäeva eesti kirjeldusena, vähemalt mitte üks ühele mõttes. Küll aga mingis kaugemas filosoofilisemas mõttes võib öelda, et see on selline Kivirähu katsetus vaadelda elu nii, nagu sa mingilt väga kaugelt positsioonilt on, kus sellised pisikesed erinevused nagu need, mida ma mainisin, olgu need rahvuslikud või sotsiaalset või intellektuaalset, ei mängi enam mingit rolli. Muidugi, selle raamatu kohta ongi öeldud, et jääb mulje, nagu Kivirähk oleks ennast kirjutama unustanud mis tuletab kohe meelde Austria klassiku Robert muusili ja tema omadusteta mehe mis on siis mitu 1000 lehekülge paks ja mille puhul samuti on kriitikud ja kirjandusteadlased öelnud, et autor unustas ennast aastakümneteks kirjutama sest see moosili omadustelt mees on siis säärane raamat, mille võib ükskõik kuskohast lahti lüüa, lihtsalt lugeda. Ja paari lehekülje järel on juba selge, mis toimub. Nii et mingis mõttes sellised seebiooperlikud kvaliteedid, seega jaga maailma otsas on raamat, millel on teatud seebiooperlikud kvaliteedid. Ka see on raamat, et mida võib natuke lugeda jätta siis öökapile või isegi pista mõneks nädalaks riiulisse võta uuesti kätte, et võib-olla isegi mäletamata, kus ta täpselt pooleli jäi, lüüa kuskilt lahti hakata lugema ja üsna tihti asetuvad siis kõik mängunupud oma kohtadele. Üsna kähku saab selgeks, kes on kes, mis asju keegi ajab mis elu keegi elab, kes kellega seotud on. Ja usun, et selline lugemine näitaks ka väga selgelt, et Kivirähki ei püüa tõesti siin kirjutada ühte sellist klassikalist romaani. Ta ei püüdle eriti sügavale inimeste psühholoogiasse ja ta ei püüdle ka nende probleeme lahendama, sellepärast et see on võib-olla selle raamatu puhul kõige huvitavam. Ta ei viska neid probleeme otseselt õhku. Jah, seda raamatut läbib üks küsimus, üks selline häiriv mure. Nii mitmegi tegelase peas. Ja selleks on soov ära soov kuskile maailma otsa. Ja mõned neist sõnastavad selle enda jaoks selgemalt, mõned veidi ähmasemalt, kuid näha on, et nad võitlevad rohkem või vähem teadlikult sellise argiängi vastu. No iseenesest Kivirähk annab neile selle vastu retseptid kätte ja millised on need täpselt, on see jäägu iga lugeja enda järgi vaadata, aga võib öelda, et Kivirähk on ühtaegu lohutav, aga teistpidi üsna armutu. Siin raamatus jäävad väga paljud otsad lahtiseks ja võib vaid eeldada, et kui see Nende, nende raamatu, inimeste elu väljastpoolt saad raamatut pärast viimase lehekülje lugemist jätkuks siis oleks see üks üsna õnnetu elu, sest et nii mõnigi neist kas ei langeta üldse mingeid otsuseid oma elu keerulistel hetkedel või langetab otsuseid, mille puhul vähemalt minul küll lugedes jäi mulje, et need ei olnud pikka perspektiivi silmas pidades kõige targemad. Aga ilmselt sellega tahabki Kivirähk näidata, et selline see elu on. Selline heade inimeste elu on. Ja sellel raamatul võib-olla näha veel ühte mõtet. Et kui ta ka ei püüa olla romaan, kui ta mingis mõttes on lihtsalt üks rida pildikesi, kui ta on üks selline kiviräha ideaal eesti vaade ja sõna ideaal all ei pea tingimata silmas seda parim võimalikest, aga pigem see vaadeldes seda, milline on meie elu tänapäeval siis nende tingimuste juures võiks ta, kui need tingimused oleksid ilusti täidetud olla umbes selline, nagu Kivirähk siin näeb. Aga jah, nende nii-öelda eesmärkide kui need olid muidugi autori eesmärgid. Aga ütleme, nende asjade puhul, mis mina siit raamatust välja lugesin, võib veel välja lugeda ühte kolmandat asja. Nimelt seda, mida reedab raamatu alapealkiri pildikesi heade inimeste elust. Sest et tõesti selle raamatu tegelased on kõik, kuidas öelda, psühholoogilises mõttes ebaveenvad Nad vihastavad väga harva üksteise peale või kui siis see läheb ruttu üle. Väga kiiresti märkavad nad iseenda vigu. Ja seda, et maailm võib tegelikult olla hea, kui ise olla hea. Iseenesest lihtsalt ühed, aga ma usun, et iga inimene enda elust teab, et väga raske on neid järjekindlalt oma ellu rakendada. Ja ma usun, et kui see raamat tõesti midagi muud ka ei taha öelda, siis seda vähemalt küll, et hea on olla hea. Seda raamatut lugedes tuleb endal helge tunne ja tuleb tahtmine olla hea ja see tähendab, tegu on ühe hea raamatuga. Head lugemist.