Tere olen Peeter Helme ja räägin täna Indrek Hargla uuest ajaloolisest kriminaalromaanist. Selleks on juba neljas Apteeker Melchiori sarja lugu kannab see pealkiri Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja. Kolmes varasemas apteeker Melchiori romaanis on siis alati tegevus toimunud järjest võikamate mõrvade ümber, mida siis nutikas Tallinna apteek Melchior pakendusteede lahendada püüab ja lõpuks edukalt lahendab. Ja ka see raamat ei jää varasemale kolmele olla. Seekord siis mingis mõttes laiendab Hargla oma haaret, viib tegevuse Tallinnast välja ja ta viib tegevuse ajaliselt väga kaugesse aega. Tõsi, Tallinnast välja ei viida mitte väga kaugele, vaid kuskil vähem kui päevateekonna kaugusele kohta mida 15. sajandi alguses tunti Marjendaalina ja mis praegu on tuntud Pirita. Nimelt tegutseb siis 1431. aasta kevadel Pirita kloostris üks hirmus mõrtsukas, kes väga erinevaid inimesi kägistamisega tapab ja appi kutsutakse siis Apteeker Melchior siin raamatus juba vana halli peaga mees kes peab siis selle müsteeriumi lahendama ja kloostris uuesti korra taastama. Ajaloolise tausta uurimisel on Indrek Hargla teinud seekord üsna kõvasti tööd. Ta on uurinud põhjalikult siis Birgitiinide ordu korda seda, kuidas tolle hiliskeskajal asutatud ordu iga päev välja võis näha, kuidas omavahel nunnad suhtlesid, kuidas nad suhtlesid omavahel munkadega, keda teadupärast ju nii Pirita kloostris kui ka teistes selle ordu kloostrites ikka olnud on. Ja Hargla on läinud isegi nii kaugele, et on katsunud siis rekonstrueerida tol ajal kloostrites kasutusel olnud käeviibete keele, kuna kloostris valitsus väga range kord sõnalise suhtluse osas, kelle kagi võis rääkida ainult aktissi enda loal ja ainult selleks kindlaks määratud aegadel siis räägiti omavahel. Ta keeles, nagu Hargla siin raamatu eessõnas ütleb, ei ole päris kindel, kas just nimelt sellist viipekeelt just nimelt sellisel moel Pirital kasutati. Aga ettekujutuse sellest, kuidas need asjad toona välja võisid näha, annab see küll. Nagu öeldud, raamatu tegevus viib jällegi ajas väga kaugele ja siin on juba näha, et Hargla nende mõnuga spekuleerib. Nimelt Apteeker Melchior peab siis mõrvade lahendamiseks hakkama õppima. Ruunikirja ja Hargla viskab siis õhku spekulatsiooni, nagu oleks toona Põhja-Eesti rannikul elanud rootslaste külades olnud inimesi, kes ruunikirja valdasid. Selle kohta muidugi mingisuguseid ajaloolisi allikaid ei ole, aga see ei ole ka oluline. Pigem oluline on just nimelt see, et näidata, kuidas siis väga suure keerulise ringiga jõutakse lõpuks küll võib-olla mõnevõrra konstrueeritud, aga siiski igati loogilise, igast õmblusest kenasti kokku tõmmatud lahenduseni. Raamat iseenesest on üsna paks, 400 lehekülg, aga kui mu mälu mind ei peta, siis minu meelest oli Rataskaevu viirastus siis Melchiori lugude teine raamat sellest veelgi paksem. Aga see ei ole ka oluline. Üks hea krimiromaan, eriti kui ta on ajalooline krimiromaan, peabki paks olema, sest tuleb lugeja viia ühte kaugesse võõrasse maailma nii-öelda käivitada see maailm lugeja jaoks. Kohati küll tundub veidi üleliigne esitada igasuguste keerukate keskaegsete arstirohtude retsepte, mis kubisevad sõnadest ja nimetustest, mis tänapäeva lugejale mitte midagi ei ütle või mille teadasaamiseks tuleks konsulteerida erialakirjandusega. Aga eks see ole selline Hargla viis seda maailma elavamaks teha ja näidata, et ta täielikult valdab siis oma Apteeker Melchiori nii-öelda saladusi ja suudab neid lugejani veenvalt edasi tuua. Eks ta suudab ka. Hargla valdab kindlasti siin raamatus ka väga hästi sellise klassikalise kriminaalromaani kirjutamise kunsti, ta juhib lugejat tihti valedele jälgedele, ent kui raamatu lõpplahendus on käes, siis kes on tähelepanelikult teost lugenud ja katsunud natukene enda aju pingutada? Ei mõtle võib-olla seda mõrvarit lõpuks välja, aga mõned märgid ja vihjed annab kätte küll. Teine professionaalne võte, mida ta kasutab, mis on ainult kiiduväärne on see, et kuigi tegu on neljanda romaaniga paljude lugejate jaoks, võib see olla täiesti esimene Apteeker Melchiori lugu. Ja niimoodi sellise justkui kerge lihtsa elegantsiga, tutvustab Harglaga kõiki varasematest romaanidest tuntud tegelasi. Olgu nendeks siis kas Melchior ise, tema perekond või näiteks Tallinna kohtufoogt. Torn, keda siis viimati kohtusime eelmises raamatus ja kes siin raamatus on nüüd juba endine kohtufoogt. Nii et siin teoses puutub siis apteeker Melchiori lugude fänn, kui juba varasematest teostest tuntud isikutega loomulikult sugeneb ka uusi tegelasi, kellest mõned küll jäävad üsna episoodilisteks sel lihtsal põhjusel, et nad koksatakse lihtsalt tegevuse käigus maha. Aga mõned teised ehk ilmuvad välja ka Melchiori tulevastes raamatutes, kuigi omaette küsimus on, et kui paljukest neid enam ees ootabki. Sest nagu öeldud, siin raamatus on Melchior juba üsna vana ja hallipäine ja mäletan, et ühes intervjuus, kui Harglal oli sarja esimene teos Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus kohe-kohe ilmumas lausus ta, et esimese hooga anda plaanis kirjutada apteeker Melchiorist viis raamatut ja vaadata siis, mis edasi saab, et võib-olla siis on aeg tuua mängu Melchiori poeg, kes siin raamatus siis seilab Tallinnast ära Saksamaale õppima. Apteeker Melchiori raamatute kasuks võib-olla, kuigi see on selline hästi tüüpiline eesti asi, mida öelda, aga siiski võib öelda seda, et neist, et minu teada kaks tükki on praeguseks juba soome keeles ilmunud üks peaks vist varsti prantsuse ja saksa keeles ilmuma. Nii et tegu on küll. Ühest küljest oli see väga koduse materjaliga, mis vähemalt igale tallinlasel ei peaks olema hästi armas lugeda, sest et siit on võimalik ära tunda. Niisiis kodulinna teatavaid paiku, kui ka saada aimu sellest, kuidas mõned kohad, mis tänaseks tundmatuseni muutunud on, varem välja võisid näha konkreetselt pirita kägistajas on nendeks siis eelkõige Tallinnast vanast Tallinnast loomulikult, et lääne poole jäävad alad kuni Pirita Pirita ümbruseni välja. Aga teisest küljest on kindlasti need kirjutatud ka nagu ma juba ütlesin, piisavalt, mõeldes lugejale, kas varasemate romaanidega tuttav ei ole. Need kõlbavad kindlasti suurepäraselt ka tõlkida ja lugeda inimesele, kes ei ole kunagi varem Tallinnas või Eestis käinud. Nii et kokkuvõtteks võib tõesti öelda, et Indrek Hargla on oma neljanda romaaniga Apteeker Melchiori lugude sarjast saavutanud, et väga professionaalse taseme. Mis ühtaegu rõõmustab siis nii tema varasemaid fänne, kui kindlasti tekitab talle lugejaskonda juurde. Ja jääb üle vaid oodata, et mis saab siis apteeker Melchiorist. Tulevikus loodetavasti ei pea liiga kaua ootama. Seniks aga head lugemist.