Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Kallid kuulajad, kunstiministeeriumis on seekord külas, Karin Laansoo, Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskuse. Tere, Karin. Tere. Tere. Ja räägime sellest, mida keskus endast kujutab, natuke taustaks ja mis on siis viimasel ajal toimunud ja mis on edasi plaanis? Kui see keskuse idee nii-öelda tekkis sea liitusid sellega natuke hiljem, aga mis olid need nii-öelda alghüpoteesid, miks sellist keskust looma hakati? Ma ütlen kohe alguses ära, et ma selle algse projekti loomise juures ei olnud aga keskuse visiooniks oli ühtse kuvandi loomine Eesti kaasaegsest kunstist rahvusvahelistel turgudel ning siseriiklikult siis ekspordivõimekuse suurendamine. Nii et see on asi, mille järgi me joondume ka praegu. Aga kas see keskuse eesmärgid nüüd on võrreldes selle algpunktiga kuidagi muutunud, et nii-öelda testides seda ilusat lauset, mille sa ütlesid nii-öelda reaalsuses, et kuidas keskust praegu toimib? Ma arvan, et siin on mõned kohandused toimunud küll nüüd töö käigus pooleteise aasta jooksul, sest et osad eesmärgid, et eriti, mis siis puudutas müükide mahtu, olid väga ambitsioonikas, seotud ja arvestades, et kõik partnergaleriid enam-vähem võrdselt panustavad, aga aga reaalsuses seda ei ole juhtunud, nii et tegelikult on olnud oluliselt suurem maht sissepoole suunatud arendustegevusele ehk et just koolitustel konsultatsioonidel ja sellel nii-öelda ette valmistunud. Tööl natuke sellest nii-öelda kontekstis kuuse loodud keskus tekkis, et sellest on ka natuke juba juttu olnud, aga mis vahe on siis kaasaegse kunsti Eesti keskusel, mis on siis tegelasele soorose pärandiga ja sinu juhitaval keskusel? Vahe on hästi lihtne, sest käkk on kunstniku tasandil töötav sõltumatu agentuur ja arenduskeskus on turutasandil tuttav, siis vahenduskeskus ja arenduskeskus ja meie partneriteks galerid, messid, kunstivahendajad. Noh, loomulikult need kaks maailma on omavahel hästi seotud. Ja siin võib-olla selgeid piire alati tõmmata ei saagi. Me teeme väga tihedat koostööd ja ma näen, et tulevikus see tiheneb veelgi enam. Sest küsin, see märksõnaturud on juba mitu korda läbi käinud, et alati sinna mantra, mis teeb eesti kunstieluga kaasas, on see, et meil ei ole kunstiturgu. Ja nüüd võib-olla viimased paar aastat saab rääkida mingist teatavast elavnemisest selles sektoris. Sa ütlesid ka, et Sa ei saa veel midagi nii-öelda niipalju välja viia, et sa pead seda kohalikku siin turgutava kõigepealt, et mis need tegevused on olnud selle turu turgutamiseks? Ega selle kohaliku turu du arvutamine on väga lihtne, see tuleb lihtsalt ühendada selle rahvusvahelise kunstituruga, sest et ega Eesti kunstituru maht ei saagi kuhugi satu sfääri ajada kunstnike nii-öelda arvu. Ja, ja hindade tõttu seda ei olegi vaja, nii et noh, tegelikult megi räägime ühinemisest rahvusvahelise kunsti turuga, ühinemisest. Aga millised on Eesti galeriid, tugevad ja nõrgad küljed, et kui te toetate nii-öelda tugistruktuure või et keskus on siin tugistruktuur, mis peaks seda siis tagant tõukama, siis mille arendamisele siis tuleb kõige esmalt tähelepanu suunata? Eesti galeriid on teinud aastaid kunstnikega head tööd kodus, nii et tegelikult on olemas ka väga head ruumid. Aga ma arvan, et see nõrk pool on just arusaamine suurest väljast ja kuidas sellega suhestuda, kuidas sinna minna, kas üldse tahta sinna minna? Et see on küll praegu üks, üks väga arengujärgus asi, sest et ütleme nii, et Eesti galeriid on aastaid esindanud kunstiteoseid, aga mitte kunstnike, nii et noh, näiteks vaal galerii nimekirjas on, on 100 kunstnikku ja nende oksjoni tegevus toetab programmi. Et kui see mudel sobib, siis siis muutusi ju ei ole vaja, et küll, aga väljaspool Eestit läheb väga raskeks, et kohe kui tahta mõne välisgaleriiga teha näituse vahet või või kasvõi proovida mõnda messi, et sissetulekule lisa saada, siis tekivad küsimärgid, näiteks eile me kohtusime Berliini galeristi taania magneriga, kes oli siin kunstnikele seminari andmas vaalassis Tiina Määrmann iga tegelikult et näeksin väga hea meelega, et need välisgaleriid, kes on hakanud viimastel aastatel eesti kunstnikke esindama et neil oleks eestist võrdseid partnereid. Aga praegu paistab nii, et ega nad väga võrdses positsioonis ei ole, et kuigi on nagu kodust soov teha koostööprojekte, siis noh, esimesed küsimused, mis väljaspool tulevad, on, on see, et jah, et millega te siis täpselt tegelete. Aga selline identiteedi teatav segadus on iseloomulik Eesti kunstiväljale laiemalt, et siin kõik tegelevad üsna skiso freeniliselt erinevate asjade esindamisega erinevate rollide mängimisega, et võib-olla see on mõnes mõttes olnud nagu paratamatu, et kas sa arvad, et siin on selles mõttes piisavalt seda ressurssi, et saaks nii-öelda spetsialiseeruda või saaks lubada endale seda spetsialiseerumist. Siis galeriide puhul ja ma arvan, et kui tuleks erakapitali juurde galeri väljale, siis, siis kindlasti saab noh, et hästi paljud küsimused on ju seotud sellega. Et mis meil on majanduslikult võimalik. Nii et. Ma arvan, et eks see lähiaastatel selgub, sest et see küsimus on ju ka vastamata, et kas oleks rohkem kui ühte müügigaleriid vaja või, või kui palju neid galeriisid, peaks tegelikult väljas tegutsema, kui palju neid siia mahub? Et see mõjuanalüüs on tegelikult veel tegemisel, et, et mis siis tegelikult juhtub, kui kunstnikud väljas ei käi? Preemiaid ei tule, rahvusvaheline kunstipress eesti kunstnikest ei kirjuta. Ja kes siis kaotab, kaotavad kunstnikud, kes kaotab galerii või kaotab Eesti riik. See on küsimus, mille me peame vastama. Tahtsin veel küsida, et sa mainisid, et on vahe selle vahel, et kas galerii esindab teost või ta esitab kunstniku. Kas räägiksid selle vahe natuke rohkem lahti, kuidas need erinevad galerii võivad toimida? Teose esindamine tähendab põhimõtteliselt seda, et nad müüvad seda tööd ja kunstnikud teevad galeriis näitusi nüüd kunstniku esinemine tähendab seda, et kalalist tegeleb aktiivselt kunstnikukarjääri ülesehitamisega talle välisnäituste leidmisega talle nii-öelda tema teostest huvitatud kogujate leidmisega. Et ilmuksid artiklid nii Eestis kui mujal ja nii-öelda planeeriks, kuhu ja kui kiiresti võiks jõuda, ehk et galeristan kunstnikukarjäärikonsultant nii-öelda, et ja see on koostöö, partnerlus ja nii-öelda koosmõtlemine. Ega ongi tunne sellist väga ambitsioonika teel investeeringud tegelikult on kuidagi nii raske see testi perspektiivist ette kujutada ja ma kujutan ette, et selleks ongi tugistruktuuri äärmine vajadus tegelikult, et näiteks neid horisonte natuke Aja ja ma arvan, et investeerimine ei ole ju alati tegelikult raha küsimus, et ma peaksin hoopis olulisemaks õigeid kontakte ja õigete inimeste leidmist. Kontaktide realiseerimine seal saab väga palju teha ära ka vahendite puudumisel, sest et kui sa tead, millise kriitikuga ühendust võtta, millise kuraatoriga ühendust võtta, siis on sul see näitus kiiremini olemas, kui sa arvata oskaksid. Ja muidugi arenduskeskus tuleb siin alati appi, näiteks seesama juba mainitud Berliini galeristania Wagner, kes siin kaks-kolm päeva eesti kunstieluga tutvus, ütles mulle lõpuks, et Ma tahaks väga, et Berliinis oleks selline keskus, mul on teinud väga vaja, aga et seal ei ole sellist asutust ja ei ole selliseid vahendeid ja kõik Kärleini galeriid peavad ise hakkama saama ja konkurents on väga tihe. Kogujaid on suhteliselt vähe. Nii et väljaspool Eestit on täpselt samasugused probleemid. Et see, mis sa mainisid, et Tanja oli ka väga huvitatud eesti kunstnikest ja see on üks selline nii-öelda Laine märke või tekib huvi seal Eesti kunstielu vastu järjest laiemalt väljapoolt, et tegelikult ma vaatan sama tendents mõnes mõttes kunstikriitika puhul, et ütleme, need väljaanded, mis katavad kogu, ütleme, regiooni tegelikult nii-öelda õngitsevad siit väga palju kirju täida ära ja näiteks kunstikriitikas, kus ei ole väga palju kirjutajaid üleüldse, siis see on tegelikult väga suur probleem, et sa pead konkureerima põhimõtteliselt, et Läti erakapitaliga, kellel on paraku rohkem raha kui Eestis kellelegil igavese tulnud pähe kunsti kriitikasse investeerida, et see konkurents, mis nagu on tabanud viimastel aastatel, on tegelikult see on väga vähe mõttes murettekitav loominguga väga käivitav, aga, aga samal ajal ka natuke problemaatiline. Kas sa näed, et see võib juhtuda ka selles mõttes galeriiväljal, et nii-öelda tulevad välisgaleriid, kellel on hoopis teised vahendid ja teised kontaktid nägemused ja et mis olukorda see paneb need kohalikud galeriid, siis kas nad suudavad tegelikult selle hüppe teha, et konkureerida? Tegelikult ka väljaspool Eestit galeriisid on igas suuruses ja sellesama Tanja galerii puhul tegemist on väikse noore galeriiga, kellel ei ole väga palju vahendeid, nii et ei ole neid vahendeid ka mujale väga palju, et nagu ta ise ütles, ta ei saa ka Berliinis istuda ja oodata, et kogu, et tulevad ja leiavad reisib kogu aeg ringi, tal ei ole väga suur eelarvemesside jaoks, seda teeb nagu selle töö teistmoodi ära. Et arvata, et kuskil mujal kõigil on rahakott väga täis, ei ole absoluutselt niimoodi ja nii et ma arvan, et need Kalareestid, kes kunstnike seminaril reedel saalis istusid, neil oli seal ka väga palju nii-öelda vajalikku infot selles mõttes Tahtsingi küsida selle seminari kohta keskuse tegevustest, mis on rohkem väljapoole nähtavad olnud, on olnud siis selline galeriide ühendavamise õhtu nimega Tallinna teisipäev, mis hiljuti toimus kolmandas korda ja siis koolitused, mida on tehtud koostöös kunstiteaduse instituudiga. Eks räägiksid nendest koolitustest ja seminaridest natuke lähevad, mis keskuse programmis on? Ja eelmine aasta me siis korraldasime esimest korda kooli tuse galeristidele selle järgi ilmselgelt oli suur vajadus ja seda tõestas ka suur osalejate arv. Samaaegselt Kalealistide kursusega tekkis kohe küsimus, et aga kunstnikud ja see on väga õige küsimus, sest tegelikult on ju väljal kolm nii-öelda seda olulist osapoolt kunstikogujad, kunstnikud ja galeristide, nendevahelisest nii-öelda koostööst, siis sünnibki väli ja siin on nii-öelda Kalealistide seminari järel ja siis välispraktikate organiseerimise järel siis eelmine nädal tegime seminari kunstnikele ehk siis rääkida täpselt, mida tähendab, kui galeriisid esindab ja kas seda on üldse vaja, et selles mõttes, et ma arvan, et meie eesmärk ei olnud kindlasti kõiki kunstnikke kuhugi galeristi sülle visata, et kas siis Eestis või mujal vaidled lihtsalt tutvustada seda kontseptsiooni ja et mida see tähendab üldjuhul kunstniku elu teeb see palju lihtsamaks ja küsimus oli hästi palju ja ma arvan, et, et see sai mingis mõttes natukene selgemaks muidugi, mida kõik meie esinejad rõhutasid, on see, et noorel kunstnikul ei ole kohe kavereid vaja, et sa tegelikult vajaksid, paneme suurt rõhku oma võrgustikku, oma kontaktide loomisele, nii et sa saaksid tegelikult hakkama ka ilma galeriid mingi perioodi teha, projekte, teha näitusi. Minu jaoks oli suur avastus kuulata Ta kaationovitskava lugu, kes tegelikult tegi ilma rahata Londonis oma sõpradega näitusenäitust nägid ilmselt ainult nende enda sõbrad ja samas jõudis info näitusest vajalike inimesteni ja temaga võttis ühendust väga hea noor Berliini galerii kes praegu esindab tegelikult see kaadi on kindlasti üks Eesti kunstiedulugusid. See kõik on toimunud ühe aasta jooksul, mina avastasin ta bardi kolledži näituse nimekirjast ja olin väga üllatunud, et kust selline kunstnik on tulnud, et mingil tasandil kõik asjad juba toimivad, isegi kui me võib-olla alati kodus nendest midagi ei tea. Aga mis on see nii-öelda nähtamatu töö, millega te tegelete või millised on sinu igapäevased ülesanded? Kusjuures tegelikult iga ürituse või seminari või väliskuraatori, visiidi või messi taga on kümneid, kui mitte sadu tunde logistikat ja sisu koostamist, et mida täpselt ja, ja kellele on vaja, et ma arvan, et mu töö on suures osas planeerimine, kontaktide realiseerimine ja siis nii-öelda ürituste läbiviimine. Ja ma tegelikult väga-väga rõhutaks siin just seda kontaktide realiseerimist, sest et see on see koht, kus tulevad tegelikult tulemused, et ma ise näen seda välja nagu üht suurt seeneniidistik ega ühendada tud põldu, et sa pead teadma, kuhu sa mulda paned ja kus sa seeni korjad, et kasvõi nädalavahetusel, kui selgus, et, et Tanja väga hea tuttav Nils on tamme belgia kuraator, kes baseerub New Yorgi ise, kes tuleb siia Tõnis Saadoja töödest teksti kirjutama, tunnevad omavaheliselt järgnesid mingisugused uued ühendused. Mikkel, Karl, kes tegi siin vaal galerii näitust, kes tegelikult tuli ka läbi New Yorgi tegi point viis näitust. Et see on see nii-öelda see nähtamatu tööd, ega kõik siia ju iseenesest, ilma et selle taga on palju sellist seentele mulla vananemist. Nii-öelda siniaedniku ülesanne, et tahtsingi küsida, millised on sinu enda jaoks nii-öelda keskuse õnnestumise kriteeriumid või mis sa oled endale pannud eesmärgiks mingit konkreetset tulemit, kuna me räägime turgudest, esindamisest ja kontaktidest, et kas seda on võimalik kuidagi ära ütle, mulle tahaks, parem oleks lihtsalt, et aga mingit konkreetsemat, sellised seened. Väga hea küsimus, sellepärast et ma arvan, et kui nimetada mingeid konkreetseid asju, siis kas millised artiklid ja kus on ilmunud eesti kunstist rahvusvahelises pressis. Kas Frankfurter Allgemeine kirjutab Eesti galeriides ülevaadata, kas kunst foorumis ilmub eesti kunstnikuga intervjuu? Milline on eesti kunstnik tus rahvusvahelistes ringkondades, et kas neil eesti sõna peale kohe tuleb paar nime või, või on täiesti tühik selle koha pealt, et et see rahvusvaheline mainekujundus mida me teeme väga-väga hoogsalt, seda võib mitut moodi mõõta. Aga ma arvan, et see tuntus ja teadlikkus ja nimede teadlikkus ja, ja Eesti kunstipidev nii-öelda nähtav olek nii näitustel kui meedias. Ja see on see, kuidas sa Tahtsingi seda isikliku küsimuse, kuidas Ta haldad oma igapäevast logistikat ikka see alati kohutavalt võlunud sind kõrval tegutsemast vaadates, et, et juhtides siis New Yorgis point B-nimelist, resident tuuri ja nüüd juhtides ka täiskohaga Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskuste, kuidas oma logistikat jagad umbes teljel New York, Tallinn, aga ka kõik muud tegelikult kunstimaailmasõlmpunktid puht praktiliselt, kuidas žongleerida kõige sellega? Ega siin mingit trikki ei ole, see käib ainult väga täpse planeerimise tegelikult hea tiimiga. Mul on nii New Yorgis kui Tallinnas erakordselt head tugevad koostööpartnerit Tallinnas Kadri Laas ja New Yorgis Kristo Drago Mer, kes tegelikult praegu New Yorgi residentuuri veab. Senikaua kui mina Euroopas olen, et ilma nendeta oleks muidugi väga rasked ja on väga-väga intensiivseid perioode, on perioode, kus peab natuke taastuma. Aga olles tegelikult ütleme sellel ajal, kui sa oled New Yorgis elanud viimased aastad, sa oled tegelikult alati olnud Eestiga väga tihedat kontakti hoidnud, aga nüüd läbi selle keskuses ja kindlasti näed siinse kunstieluga mingi muu nurga alt või kuidagi mingid muud tahud avanevad. Kas on midagi, mis on tulnud sulle üllatusena? Midagi, mis on muutunud võib-olla rohkem või midagi, mis ka ei ole muutunud, mida sa arvasid, et juba praeguseks hetkeks võiks nagu olla? Tegelikult on küll üks asi, mille üle mu jätkuvalt imestan ja see on, kui vähe inimesed omavahel suhtlevad, et isegi inimesed, kellel on palju ühiseid huvisid, nii et ma tegelen pidevalt eestlaste tutvustamisega eestlastele, et nii valdkonna siseselt kui valdkondadevaheliselt, et Ma ei oska seda seletada, aga jah, see on üks asi, mille üle ma imestan küll. Aga keskuse aasta plaan nüüd ülejäänud 2013.-ks aastaks, mis teil veel kavas? Meie järgmine suur asi on siis listamess ehk siis paasolisse 10.-st kuni 16. juunini toimuv noore kunstimess kus teeb oma lõpuprojekti Diaappeli galeristide programmi raames. Anna Laarits ja see on päris suursündmus, ma arvan Eesti kaasaegse kunsti jaoks nii et me oleme seal kohal abinõuga oleme võtnud ühendust ka välisesindusega ja tõesti üritame siis nii-öelda ühendada neid juba olemasolevaid Eesti kontakte Šveitsis arenduskeskust ja siis nüüd uusi väljale lisanduvaid jõude ja, ja vaatame, kuhu me selle viia saame. Aga enne ma küsisin selle kaasaegse kunsti Eesti keskuse ja arenduskeskuse nii-öelda seostaja erinevuste kohta. Kas sa näed ka tegelikult ruumi siinsel väljal veel mingite selliste tugistruktuuride jaoks või kas on veel mingite keskuste jaoks vajadust või sa näiteks need kaks keskus tulevikus võiksid võib-olla hoopis sulanduda. Ma arvan, et juurdekeskusi kindlasti ei ole vaja, et ma näen väga suurt potentsiaali kahe olemasoleva keskuse nii-öelda koostöös ja võib-olla täpsemalt selle visiooni ja ühiste tööliinide väljaarendamises tegelikult inimesed on olemas, kes selle töö ära teeksid ja on ka motiveeritud, nii et küsimus on tegelikult eesmärkide seadmises, prioriteetide seadmises ja selle kõige ärategemises Praktiline küsimus ka lõpuks, et arenduskeskuse projekt kirjutatud EAS-ile, mis tähendab, et tal on väga konkreetne tähtaeg tegelikult ja te kindlasti otsite võimalusi ja vahendeid, kuidas seda peale seda aega jätkata, et mis on keskuse pikemad plaanid. Jah, rahastusest rääkides meie nii-öelda projekti käivitamise faas lõppeb, et selle aasta detsembris juunis toimuvalt EAS-i vahehindamised, kus me saame siis hinnangu sellele, mis me oleme seni teinud ja tegelikult siis nii-öelda infoga selle jätkutaotluse kirjutamiseks, et me oleme väga aktiivselt otsinud vahepeal välisrahastust on esitatud esimesed projektitaotlused ja kultuuriministeerium on tegelikult tulnud väga tugevalt toeks, nii et me kindlasti sellele EAS-i padjale puhkama. Kena, aga aitäh Karin ja siis uute uudisteni aitäh kutsumast.