Suvejutud. Nüüd on klassikaraadio delta uude formaati suve- juttu tulnud vestma koreograafia tantsija Kaspar Aus kellega vestleme loomulikult peamisest asjast, sinu elust ehk siis tantsust ja miks mitte ka kõikidest teistest huvitavatest asjadest, mis viimasel ajal on sündinud ja aset leidnud. Kaspar, kuidas suvi sinule mõjub? Üldiselt? Suvi mõjub üdini positiivselt ja siiamaani on küll nõnda olnud, et on palju palju sellist puhkamist ja ja tegelikult mõtete kogumist, et. Ma pigem ütleks, et seal suve alguse võib-olla kevad Lõpp kevade lõpp vaiksest, mis, mis on praegu käimas ja ja paari viimase Päeva jooksul on tunda sellist. Looduse tõelistest hõi õide puhkamist, puhkamist, et, et kõik on niivõrd roheline, meri on niivõrd sinine, taevas on niivõrd sinine, et ja päike paistab, et paremini. Kas sa tunned, et sa oled kunstiinimene? Jah, tunnen küll, jah, et sa oled just nimelt see, kes nii-öelda ümbritsevat loodust ümbritsevat tervikut ka kultuurimaastikke uudigi sellisel ütleme niimoodi tundlikumal viisil tajub. Kindlasti sellepärast, et ma arvan, et väga palju kunstis on, nagu kunstis on, mis kunstis toimub, või need protsessid, mis, mis kunstis aset leiavad, et need on loodusega tihedalt seotud, just need rütmid ja ja, ja mina veedan küll oma päevi väga palju looduses, et mul see õnnis võimalus antud praeguses hetkes, et et jah, ma olen väga tihe loodusesõber. Kuidas on viimasel ajal läinud väljenduse rindel, ütleme siis niimoodi, millega oled tegelenud lihtsalt? Noh, põhimõtteliselt ma olen tegelenud väga palju inimestega koht, noh, olen väga palju kohtunud erinevate inimestega. Et minu elu on kulgenud sellel aastal siiamaani vähemalt sellises rütmis, et, et ma olen pidanud reisima ja ja olema Eestist ära ja siis Eestisse tagasi, et ja need pausid ja vaikus, et siis inimeste vahel mõjuvad eri kummalised võib-olla isegi müstilised, et et see maikuu eriti on läinud väga-väga tiheda kohtumiste jada alla, et et linnas lihtsalt jalutades inimesed tulevad vastu ja küsivad, et millega sa nüüd tegeled. Võib-olla võib olla samamoodi nagu sina praegu siin raadios küsida, et ega, ega ega tõeliselt ei erinegi midagi. Et taas jälle üks koht, mina. Aga teises vormis? Jah, kohtumine inimestega ja ideede vahetamine. Lõõgastumine. Võib-olla just vanade rütmide taas tagasitulek, aga teises vormis ja see seisund on kuidagi teine. Et, et kui võtta nüüd tagasi pool aastat, et ma olen ikkagi olnud ka sellistes mõõna perioodidesse palju ja ja, ja praegu justkui ma, ma tean ju neid mõõnaperioodi ja perioode, seisundid, mis on eelnevatel aastatel sellel ajal sellise kevadise suve vaheldumise ajal olnud, et tõesti see suvi ja see kevad on eriline. Sellesse suvesse kevadel sellist nagu mõõna põhjustab, et kas see on selline tunne, et peaks nagu hakkama kõik kuidagi ülespoole minema, tekivad sellised nii-öelda nagu soori tuss, pinged juba inimese elus, et noh, loodus kasvab ja linnuke laulab ja aga noh, tahaks ise ka kuidagi kasvada, eks ju, või või, või mitte Jah, eks ole, tahaks ise ka kasvada ja eriti oma erialal või sellel valdkonnal kuhu ma kuulun, millega tihedalt nagu elus tegelen. Aga kui loodus ärkab ja, ja kõik muutub nii erksaks, ilm läheb soojaks? Siis see ongi just see, mida peata, mida sa pead tähele panema, et hetke olla ja tegelikult triivib sind sellest loomingulistest protsessidest kõrvale mida sa ka väga tahaksid teha, et ja täide viia ja ja Sa pead oma oma oma meelega tajuma, et, et mis on see kõige õigem praegu, mida ma peaksin tegema, kuhu ma peaksin suubuma? Mida ma peaksin ette võtma? Ja noh, läbi selle tajumise ikkagi loodus kutsub ja inimesed kutsuvad sellisel ajal ja, ja paratamatult looming jääb natuke võib-olla tahaplaanile. Aga siiski nad loomingusse protsessid ka kestavad, aga alateadvusesse. No loojana, koreograafina tantsijana, eksju, sa oled kindlasti väga mitte ainult teadlik, vaid ka niimoodi kehaliselt kogenud seda vajadust olla igal hetkel kohal vajadus igal hetkel nii-öelda tõepoolest vaadata selle hetke sügavusse, tunnetada seda ja, ja, ja kanda välja, eks ju, kas see ei ole nagu mingisugune tantsu idee samamoodi, eks ju, et. Ja mulle tegelikult teatud mõttes isegi tundub, et, et võib-olla tants on, on, on selles suhtes nagu veelgi huvi tava, et seal on ka keha kaasa toodud sellesse samasse loomingu intensiivsusesse, mis, mis võib-olla teistel aladel ei ole võib-olla üldse nii kehaline, eks ju. Et intensiivsus nii vaimus kui kehas, see on vist ilmselt mingisugune tantsija, kuidas öelda, privileeg, võib-olla isegi. Jah eks ta tantsus ole tõesti nõnda, et, et kehale ja vaimule on rohkem fookust võib-olla isegi kehale väga palju just selle hetk hetkes olemisele, selle hetke tajumise tajumisse. Kuigi ma peaksin ütlema, et kõikidel loomingulistel valdkondadel on ikkagi keha väga oluline töövahend ja, ja, ja noh, maalija maalib ka ju tegelikult kehaga ja, ja kõik loomingulised inimesed peavad oma kehaga neid hetki tunnetama, et siis midagi sellest välja artikuleerida või on vormi panna. Jah, tants on olnud. Minu elus selline tsentraalne tsentraalne fenomen ma peaks ütlema. Ja minu fookus läheb küll väga palju keha peale selle kehaga ruumis oleku peale ja kehaga tunnetamisele. Küll, aga ma ei pea selle selle jooksul midagi eriti mõtlema või, või, või formuleerima. Et su kogemus, nii-öelda tantsija kogemus, kas see kandub üle ka nii-öelda tsiviilvõi tavaellu, kui sa otseselt ei tantsi. Et sa seda muidugi peaaegu võimatu võrrelda, sest sa ei tea ilmselt, mida tähendab olla mitte tantsija, eks nagu mina. Aga keegi ei tea, aga, aga keegi ei tea, ma ei ole sind näinud, tantsime just, ma ei ole eriti sellega tõepoolest tegelenud, aga, aga. Aga, aga kas on mingisugune selline nii-öelda ruumis olemise kehaline kogemus, mida tants intensiivistab tegelikult ka igapäevaselt ka siis, kui sai tantsi? Üldjuhul tegelikult me peaksime vaatama sinna suunas, et, et mis tants tähendab minu kui inimese jaoks kui ma tantsin, et, et mida ma siis õigupoolest teen. Ja loomulikult erinevad filosoofid on tantsumõtestanud väga erinevalt ja noh, kuni selleni välja, et tants, tants võiks olla päikeseline mikrokosmos maailmakultuurist inimese kehas ja see läheb väga Sestameta füüsilistele tasanditele. Arvan, et, et igal hetkel elus ei ole võimalik kogu aeg tantsida, et tants on tõesti tõstetud seisund ja, ja pigem on ta pigem on ta just just just meeleseisund, intensiivseisund seisund kui liigutuse, liigutuse visuaalne kujundruumis või, või siis komponeeritus või või isegi ratsionaalne mõtlemine, et, et seal tuleb tõesti need erinevad kihid, et kuidas sa tajud seda maailma. Kuidas sa seda informatsiooni endas salvestad ja, ja kuidas sa siis reageerid kõigele sellele, et, et need on väga koos üks ja eriseristused seal nagu puuduvad, et üldse oma teadvusega aru saada, et mida hetkes teed, võib-olla see hetkes olek läbi tantsu ongi selline, selline teadvuseta. Kulgemine ruumis on ja ja võib-olla võib-olla küll. Kellele sa tantsid, kas iseendale olles nüüd siis nagu te ütlesite, teadvusetu teatavas mõttes või, või tantsite teistele? Näed sa iseennast juba tantsimas, teistele näed sa ennast kõrvalt, kui sa tantsid näed sa selle pilguga, et milliseid kontsept või milliseid mõisteid või milliseid sisusid nad sinu tantsust, need teised sinu tantsu vaadata, et nad sealt välja toovad välja abstrafeerivad, ütleme niimoodi. Noh, eelkõige, mida mina olen tähele pannud, et läbi enda enda töökogemuse läbi nende aastate, et et tants on olemise vorm ja kui, kui tegelikult inimene tantsib, siis ta peab eelkõige olema sisemine sisemiselt endaga seotud ja, ja teatud kooskõlas või harmoonias, et ta peab endaga läbi saama ja endaga kommunikeeruma siis kommunikeerunud ka väljapoole. On on kultuure, rahvuseid, kus tants, tantsu mõtestatakse läbi väga erinevate sümbolsüsteemid ja väga sellise semiootilise lähenemise peaaegu igal igal liigutuse all võib olla tähendus kultuuriliselt kokku lepitud. Ja ja seal seal kerkib esile ka selline kommunikatsiooni vorme, et, et justkui kui ma näen liigutust, et siis ma saan ka aru kultuuriliselt, mida see võiks ühiskonnas tähendada kollektiivselt. Rovoderns teatavas mõttes on just nimelt selle vastand või või, või eksin ma. Jah, aga, aga minu mõistes tants on nagu selle vastand, et pigem on ta energia, transformatsioon ja liikumine. Midagi, millele sa vaatad peale, sa ei saa aru, mida see tähendab. Just just selles mõttes tantsu verbaliseerimine on ühelt poolt kas täiesti võimatu või teiselt poolt avab lõpmatu lõpmatut horisonti või avab sellise lõpmatu tõlgenduste välja. Jah, pigem ta avab sellise lõpmatu tõlgenduste välja lõpmatud orie horisondid ja ja viib meid universumiga kooskõlla. Seal küll üpris üpris universaalne distsipliini, siis sellise. Aga aga, aga tähele panna, et, et me muudame Energiat liigutama energiat ja, ja. Ja see ongi see, see väärtus, et tekib mingisugune seisund, tekib kui seda kollektiivselt jagada, et tantsida. Tantsida publikule, ütleme niivõrd-kuivõrd, publik, teised inimesed on pealtvaataja, on on siis tantsija siis siis energia liigub ja muutub ja viib meid ühendusse hoopiski võib-olla teistsuguse reaalsusega. Aga see ongi teine. Väga jõuliselt teine reaalsus. Teine väga oluline Pinoom selles tantsumõtestamise juures ongi tantsija publik, kui me vaatame just neid, selliseid traditsionaalseid kultuure ja võib-olla noh, nimetagem neid siis nagu primitiivseteks algseteks, kultuurideks primitiivselt selles tähenduses siis ei, ei ole inimesi, kes ei tantsiks, kõik tantsivad selles mõttes, tants on kogetud vahet tult inimese enda tegevuse kaudu. Ei ole sellist asja. Et istume toolidele maha ja siis nüüd tulevad tantsijad, teevad oma numbri ära ja siis plaksutame, et see on mingisugune selline, ütleme niimoodi lääne kultuuri ja, ja võib-olla veel hilisemate siin noh, uus aja baroki, balleti tuuri, selline kuidas öelda ilming, eks ju meil tänapäevani välja, et me, et me vaata, tame tantsu kõrvalt, oled sa sellele mõelnud, et et kui sa tantsid publikule, et mida sa teed ja kas, kas publik peaks ka kuidagi kaasa olema haaratud ja kui mõtekas on üldse see istuda toolil ja vaadata pealt teiste tantsu? Nojah, nüüd me puudutame juba juba sellist teemat, et koreograafia kommunikatsioon publikuga ja kuidas publik peaks olema seotud selle tööga. Mina omalt poolt arvan, et, et publik on alati kaasatud, kui tants toimub, siis publik on alati kaasatud sellesse tantsu, kas ta istub või või seisab või tantsib kaasa. Sest liikumine toimub ka metafüüsilise tasandil seespool, et jah, tal võivad need piirid tekkida, et ta ei saa tunda vabalt, et et kehavorm vormiliselt on kinni ta naelutatud näiteks näiteks teatris sinna tooli külge ja tantsu. Aga ma arvan, et kui tõeliselt tants toimub ruumis või hetkes ja seal on need kaasosalised, siis isegi need kontrollimehhanismid, mis on seotud Ütleme looja, looja, võimupositsiooni poolt või looja, looja või koreograafia lavastaja poolt, need purunevad metafüüsilise tasandil ja ja, ja kõik on. Kes kas peakski olema see igasuguse loo ja igasuguse koreograafia eesmärk, et panna inimesed vaimus tantsima sel hetkel, kui ta lavale Aga sinnapoole võiks püüelda ja ma arvan, et see ei ole sugugi kerge, et praegu võib-olla me räägime liiga lihtsalt sellest siin, et, et aga kui me hakkame seda praktikas teostama siis, siis see on väga raske, see vajab, vajab elukogemust ja erinevaid meetodeid ja õppimist ja, ja ja tantsimist, loomulikult, noh, sa pead tantsima lihtsalt võtma aja ja ruumi ja muusika võib olla ja, ja siis liikuma tantsima. Sellel on tegelikult väga tõsine paralleel sellega, et kui inimene laulab ja teda kuulavad teised inimesed, kes ei laula siis nende, kes kuulavad, häälepaelad, hakkavad käituma oma teistmoodi kui, kui mitte laulu kuulates, siis lihtsalt vaikust kuulates. See häälepael nagu tahaks hõbeleda kaasa, tahaks juba laulda, tahaks sedasama meloodiat teatavas mõttes välja tuua. Et siin on võib-olla mingisugune paralleel sellega, ei tea. Noh, kindlasti on, et, Kui me vaatame laval inimest liikumas, ütleme Ta sooritab seal hüppeid või saltosid näiteks ja, ja siis tekib endal ka selline tunne, et tahaks toolist püsti tõusta või üle kellelegi rullida, näiteks tähendab ka loomulikult need kultuurilised või need teatrikoodid lihtsalt piiravad, et, et see ei ole seal võimalik, et esiteks meil on see publik eraldatud sellest lavast ja need kontrollimehhanismid seal fikseeritud, mis on seal ja, ja noh, võib-olla isegi see poliitiline külg mis sellest tööst nagu paistab nagu seab meid teatud raamidesse, et me peame eetiliselt ja moraalselt kaalutlema, et kuidas enda sisemised, aga loomulikult see vabaduse mõte, idee sisemise tekib. Ja noh, ma arvan, et sa viitasid nagu Ginasteetilisele meelele, mis aktiveerub täpse, kui toimub sõna vahetu side tantsija inimese ja siis vaatame vaatava inimese vahel Aga me oleme siin juba puudutanud tantsu vaata et peaaegu selliste ontoloogilist ja peaaegu et kosmilist tasandit. Kuulakem nüüd Argo valsi lugu, kuidas Klaabu kosmoses seikleb ja eks ta sealgi nii mõndagi energiat tunnetas. See oli siis Argo valsi lugu, piknik Linnuteeveerel ja meil on siin klassikaraadio otsestuudios suve juttu vestmas koreograafia, tantsija Kaspar Aus. Kaspar, kuidas sa üldse tantsu leidsid end enda jaoks, millal sa said aru, et ma hakkan tegelema tantsuga ja sellest saab minu elukutse? Ega ma tegelikult ei olegi nii täpselt nõnda mõelnud, nagu sa väidad, et, et ma olen saadud asju alati enda elus nagu küsimuste alla. Palju kaalutletud, mõtelnud, et mis on õige, mis on vale. Aga tantsima hakkasin tegelikult seitsmendast eluaastast. Ilmselgelt mulle tundub juba ema mõjutustel kes pani mind võistlustantsuringi ja üpris tükk aega, ma tegelesin võistlustantsuga koguni 12 aastat püüdes seal finaalis medaleid ja rohkem tähtsamaid kohti ja vähemtähtsamaid kohti ja, aga noh, see on andnud igasuguse distsipliinitunde ja tegelikult sellise töö tahta, et ei saa kurta. Aga mingi hetk tuleb nagu edasi liikuda. Ja ma astusin keskkooli aeguma, astusin fain Faiv tantsukooli, mis asus siis laial tänaval ja nendeks juhendatakse all olid ja on, on praegu tegelikult Tiina Oleski, Renee Nõmmik ja saan siis kaasaegse tantsuga tegelev stuudio ja ka teater kuhu võeti teatud arv mehi tookord rühma tantsima ja ja see oli vist selline spetsiaalne või teatud fookusega projekte, et just meesterahvad võiksid tantsida. Need ei ole alati naised kes tantsivad ja nendes hakkas mina sinna gruppi sattusin ja ja algul oli küll väga karm, sest noh, need tehnikad seal panevad pead pööritama ja keha keha keha piire laiendama, kui on tegemist väga konkreetsete kaasaegse tantsu tehnikatega. Ja aga mulle selline pinge ja kannatus väga sobib, mulle tundub elus, et mina väga just läksin püüdlikumaks läbi selle mitte mitte see tahe ei kadunud, et ja, ja peale seda peale seda ma läksin ülikooli tantsu õppima kohe või noh, sel ajal, aga siis ma siis ma loobusin sellest stuudio stuudios käimisest ja keskendusin rohkem ülikooli ülikoolis tantsule. Ja nõnda läks kuni magistratuuri lõpuni koreograaf-lavastajana. Sa ütlesid, et sa pidevalt ka kahtled ja sead asju küsimuse alla. Oled sa mõelnud, et mida sa teeksid siis, kui sa tantsu jätaksid või ei oleks hakanud tantsima? Aga ma olen sellele ikka väga palju mõelnud, et mis võiks olla teine valdkond või teine teine eriala või teine tegevus, mida ma Ma võiksin teha. Ma olen tihti mõelnud sellele, et tegelikult inimene ei ole siia maailma iseennast loonud. Kuidagi on ta siia tekkinud ja need alguspunktid ja meie elu lõpp-punktid on väga-väga suures teadmatuses küll. Me liigume ühest punktist teise. Sünnist siis surma poole loomulikult. Ja üks saab lähedasemaks ja teine teine kaugeneb võib-olla suuremal või vähemal määral. Aga aga ma usun, et mina ise tantsima ei hakanud. Et eks need mõjutused on kuskilt tulnud ja need impulsid ja, ja eks ma olen reageerinud nendele võib-olla olles ülimas hetkes. Ja, ja nõnda on ta läinud, et aga ma ei ole ausalt, ma ei ole leidnud teist teist valdkonda või eriala, olen, olen katsetanud väga paljude asjadega. Aga nad kõik ikka kipuvad jääma kunsti valdkonda. No ma mäletan, et sinuga me kohtusime Tallinna Ülikoolis. Ma ei tea, kas oli see filosoofia, metodoloogia, loeng ja seminar mida kõik magistrandid pidid läbi tegema, sõltumata sellest, kas nad õpivad filosoofiat või mitte ka koreograafid, tantsijad pidid seda läbi tegema. Ja valikuline, või oli see valikuline loeng absoluutselt, ja peale seda? Jah, meile filosoofidele oli see kohustuslik. Aga peale seda loengut mäletan mõnedel diskussioonides sa ütlesid, et filosoofiast saab ja on saanud see, mis sinu tegevust vägagi palju mõtestab. Ja filosoofia on andnud ka nagu tantsule täiesti uue kvaliteedi. Oled sa praegu sama meelt? Kui me räägime filosoofiast, siis tegelikult ma olen ise ka hakanud tajuma, et filosoofia on väga selline täpne süsteem ja struktuur ja ja noh, kasvõi võtta, et, et kus noh, filosoofid ja nende järgi siis rivistumine ja, ja tegelikult selle filosoofiavaldkonna teadmine ega mina ei ole eriti omandanud seda laia, laia filosoofilist tausta. Noh, kui nüüd täpsemalt rääkida filosoofiast, aga, aga ma arvan, et iga inimene vajab elus filosoofiat, et ta peab oma elu mõtestama. Ühtäkki enam kehast ei piisa, see tasand läheb vaimseks ühesõnaga, ja metafüüsika tuleb mängu. Et Ma arvan, et filosoofia ja need loogikat, mida seal kasutada, võetakse need temaatikat ja tasandit, et et need käivad väga palju käsikäes tantsu ja koreograafiaga. Selle õppimisega, selle praktiseerimisega peale kooli või peale. Seda rääkides sa kõlad põhimõtteliselt nagu üks klassikaline Aristo täielik ehk teiste sõnadega Aristoteles ütleb, et filosoofia on omane inimesele kui sellisele inimesele on omane küsida asju elu, järgija inimesena, omale mõtestada oma ümbruskonda ja inimesel omale omane küsida seda, mis on nii-öelda ka näivuse või lihtsalt paistvuse. Aga ja sellepärast sellepärast ilmselt filosoofia või selline baasfilosoofiline tegevus kuulub või vähemalt peaks kuuluma iga iga inimese juurde. Ja kunstiinimene ei ole siin absoluutselt mingi erand. Vastupidi, võib-olla veel rohkem. Vastupidi, see võib tõesti tasakaalustada neid tegevusi, aga siin on üks oht. Ja oht on see, et, et ega, ega mõte ja liikumine liiga ratsionaalseks ei kisu ja mõttekeskseks, et, et kunsti puhul on minu meelest ikkagi oluline vahetu, just rääkisime hetkest minutit tagasi, et et kunsti puhul on see vahetu hetk väga oluline ja mängulisus ja peaaegu nagu sellise lapsetasand võib olla. Et ja kriitiline peab olema ja küsimusi peab esitama kogu aeg ja neid me teeme, seda me teeme ka, aga aga vahest tuleb lasta lihtsalt endal minna ja olla. See tasand äärmiselt huvitav mõte. Mulle tundub, et mulle tundub, et kunstis tänapäeval just nimelt ollakse jõutud nagu teatava sellise rikutuse tasandini beeta. Kui mind siis nii-öelda konservatiiviks. Aga, aga mulle tundub, et just nimelt selline puhas nii-öelda olemise lättest välja välja sillerdavalt pursku, selline impulss on, on kaduma läinud ja inimesed otsivad lihtsalt, mida teha. Neil ei ole enam seda algset juurt, neil ei ole enam seda loomise juurde ja see on see, mis on tegelikult lapsetasand. Laps ongi selles selles selle algse lätte juures, vaatab sinna, ammutab sealt vett ja, ja rõõmsalt jookseb edasi. Ja see tuleb ju sellest, et lapsel ei ole teadlikkust ja, ja see elukogemus on ka väheneb, ei tea oma piire ja mida rohkem kasvame vanemaks, seda rohkem hakkame tajuma piire ja just ikkagi sinna surma poole liikudes. Mida sa mõtled nendest asjadest? Sündimine ja surm, sa ütlesid, et, et mulle tundub, et, et see ei ole lihtsalt. Niisama asi või et need on olulised nad loomulikult on need olulised etapid, aga et see seondub mingisuguse teistsuguse väljaga või, või seondub kuidagi teispoolsusega või? No ma ei tea, kas võiks nimetada jumalaks seda. No kas pole imeline, et inimesed sünnivad ja surevad aga sellised Sellised sellised asjad üle nagu, nagu noh, mille kohta võib nii palju küsimusi esitada ja, ja noh, eks, eks ma olen omaenda loomingus, oleme püüdnud kontakti saada rohkem nende teemadega. Ja just see surma küsimus on üsna oluliseks muutunud viimastel aastatel. Kindlasti seda tuleb ikkagi läbi oma isikliku elu ja elukogemuse. Aga sinna teadmatuse poole liikumine. Ma mõtlen selle surma all võib-olla, et, et me ei tea, mis toimub. Järgmine hetk, järgmine päev. Kõik on justkui juhus, aga ei ole ka ja kindlasti ei olegi juhus, sest ma tajun elu just nõnda, et, et kõik toimub täpselt nii, nagu peaks toimuma headel hetkedel. Et jah, et kõik on nii, nii palju on teadmata. Ja vastuseid on ka vähe. Õnne tajutakse paratamatusena ja siis, kui ollakse õnnelik, siis Toyutakse. Ja kuidas ja, ja siis see küsimus, et kuidas surmaks valmistuda ja hetkel hakkab inimene surmaks valmistuma ja noh, ma olen, ma olen lugenud ja vestelnud Sester budist võtuudistlikel teooriatele ja ja kuidas budistid vaatavad siis surma poole, et kuidas, kuidas nad tegelevad, valmistuvad selleks teispoolseks ehk siis olemise vormiks või jah, et. Et, mis siis inimesega juhtub peale surma ja, ja noh, need need küsimused on ja jäävad ilmselt kuni elu lõpuni. Heidegger räägib sellest, kuidas suremine on see, mis on kõige autentsemalt isiklik teema, sellepärast et keegi teine, võib-olla õnnelik, kui keegi teine võib teha midagi kurja, aga mina ise pean surema. See on koht, kus mul ei ole mitte mingisugust võimalust olla kõrval. Kõrvalvaataja ei saa olla ja ilmselt ka üksinda. Ja ilmselt ka üksinda. Peale. Peale Tallinna Ülikooli, sa läksid Iirimaale, mis sind sinna viis? Sinna viis mind üks residentuuri pakkumine, mille taotluse esitasin kooliaegu. Ja tegemist on siis oli, sest seda kohta enam ei eksisteeri, kus ma Iirimaal olin. Tegemist oli siis ühe tantsuteatriga, mille nimi oli tähta ja antud tantsuteater, siis korraldas iga aasta 13-le tantsukunstnikule koreograafile muu kunstivormi esindajale residentuuri võimaluse koos seal oli üks selline kirik, mis oli ehitatud tantsustuudioks ja seal oli väga selline filosoofiline, kontseptuaalne sisu, et inimesed tulevad aastaks kohale, Nad saavad teatud raha eest elada, mis neile antakse ja nad saavad oma loomingule pühendada koos, jagades ühte ühist kollektiivset ruumi kus ei ole muud reeglit, kui et me peame kuidagi olema võimelised koos seda jagama. Ja ja korra nädalas tuleme kokku, et ühiselt probleeme arutada, mis, mis selle residentuuri jooksul tekivad siis inimeste vahel paratamatult. Ja mis kogemus oli, kuidas see nii-öelda eksperiment toimis? Eksperiment toimis üsna hästi. Tänu sellele ma olen ka praeguses hetkes siin. Antud kogemus nihestas väga palju minu mõtlemist korreograafiaks, tantsust, oma tegevusest ja ma peaks ütlema, et, et see on üks ilusamaid asju, mis mu elus minu valdkonnas on juhtunud. Residentuur, ma. Võtsin ikkagi väga-väga radikaalset, teise suuna oma metafüüsika oma mõtetes. Olin küll puudutanud oma kehaga neid asju mida ma praegu teen, aga, aga mul ei olnud usku sellesse enam. Aga, aga, aga see residentuuri kogemus andis nagu selle usu, et nõnda mõelda, nagu mina mõtlen tantsust või koreograafia, st on. Et sellel on ka teatud selline ühiskond, väike, kes ütleb ja tähendab, annab sellise usu, et nõnda on ka võimalik mõelda, võib, nõnda on võimalik liikuda kinnituse usule või kinnituse usule, milles sa kahtled pidevalt, aga, aga see ei tähenda, et sa usk siis enam kahtluse alla ei seata, et et see kogu aeg pidevalt toimuv. Mis need avastused olid, mida sa Iirimaal tegid? Milles olid eelnevalt kahtlusega suhtunud ja nüüd leidsid kinnitust? Sellele küsimusele on üsna raske vastata. Mõtlema. Ja kui sa võtaksid paar tähtsamat avastust iseendale kui tantsijana iseendale kui koreograafia Vot, ma kahtlen, kas kõige suurem, sest noh, neid kontseptsioone on peas nii palju, nad pidevalt muutuvad ja ja võib-olla praegu hetkes ei suudagi seda kõige suuremat välja tuua selle absoluudi poole liikumine, et, et me peame hetkes missist peas, tekib ütlema. Et kõige suurem, et, et mis asi on see koreograafia? Jaa, jaa. Ja kas ta on siis ikkagi ja kuidas, kuidas koreograafiaga, kuidas koreograafiat luua? Ütleme niimoodi, et kui, kui sa, kui sa käid ülikoolis õpib tantsu koreograafiat, siis sulle tehakse suhteliselt selgeks, et koreograafia on keha liikumise kujutamine ruumis seoses kehade omavahelises sellises olemises. Ja seal on suhteliselt see, seal on kompositsiooni võtted ja, ja nagu kooli eesmärk on ikka, et seal sa saad tehnika või meetodi kindla meetodi, et just siis, siis siis tegelikult seal residentuuri pool seal Iirimaale, seal õhkus need illusioonid, see lõhkus selle selle välja, mida ma olin kooli jooksul loonud endale. Ja ta viis mind. Läbi koreograafia kunstile ligemale. Olin juba varem tegelikult tunnetanud, et kunstis ja muusikas on kuidagi need piirid avatumad, vabamad kuidagi koreograafia s. Et ma olen sellise mõnusa avamise avamise teekond on kulgenud ka läbi teiste valdkondade. Kas seal on mingisugune vastuolu nii-öelda tehni ja sellise puhta inspiratsiooni ja kunsti vahel, ehk siis tehnika ja kunsti vahel. Kas sa tundsid, et tehnika sinus lammutub ja sa jõuad välja mingisuguse intuitiivse kunstiparadiisi poole? No tegelikult mul pooleldi ma kuulasin sind, mida sa ütlesid? Ei kuula, ma olin kuskil mujal, aga, aga, aga, aga tegelikult kui aus olla, mida sa residentuur lõppkokkuvõttes siis andis, oli see teadmine, et mitte midagi ei tea. Kõige sügavamalt võtta et see konstruktsioon, see toimub nagu maksimaalselt jaa jaa. Et loominguga tegeleda, koreograafiaga tegeleda, et ma pean minema enda sisse ja tegelikult olema rohkem nagu vaatleja positsioonis, isegi laskma asjadel sündida või tekkida. Et ei ole, ei ole selget arusaadavat meetodite strateegiat, millele ma võiksin nagu igapäevaselt koreograafia loomisel toetada. Ja, ja see teebki loomingu tegelikult väga eriliseks hetkes olevaks. Loomulikult residentuur pani mind mõtlema väga paljude paljudele definitsioonidele mõistetele, tantsu valdkonnas nagu koreograafia, tants, esiteks nägema neid ka täiesti erinevate erinevate asjada või fenomeni täna, et üks on koreograafia, teine tants, koreograafia, korreograafiaks võib-olla tants aga ei pea ka olema, et kas me saame koreograafiat vaadelda kui laiemat välja. Kas me saame koreograafiat kasutada kommunikatsiooniks teiste eluvaldkondade ja nähtustega, et, et see see, see, see paneb kindlasti mõtlema? Kas see, et me siin stuudios istume, on teatavas mõttes nagu koreograafiline positsioon? Jah, võib küll olla, mina olen selleks kaks päeva ette valmistanud Aafrikat. Et mul mõttes on ta ikka kogu aeg käinud ja kui toimub juba see see vaatluse ja teadlikustamise või teadvuse tasandile toomise protsess, et, et see võiks olla juba koreograafiline protsess, et et üks ükskõik siis millise objektiga me tegeleme, kas on meda füüsilisel tasandil või on see reaalse ruumi tasandil või selle praeguses hetkes oleva füüsilise ruumi tasandil. Et jah, et, Koreograafia on pigem nagu seoste loomine objektide subjektide vahele kui nende peale, et need kõik toimub tegelikult vahel või selle vahealal vaikuses. Kui, kui, siis. Ma arvan, ma arvan, et ma arvan, et ma saan aru, mida sa ei saa, ma arvan, et, et et ma saan aru, millest sa praegu räägid, sellepärast et, et vahetevahel lauldes on selline tunne, et laul on mitte Meie sees, vaid ta on meie ees. Me laulame kõike niimoodi sinna ette, ta on seal, meie juurest, on ta meie vahel, aga ta on ka meie, me loome nii-öelda laulus skulptuuri kuhugi kuhugi iseenda ette ja me oleme ainult vahendid nii-öelda broitseerimaks, seda skulptuuri, sinna tervikuna, rühmana ja nii edasi, et, et ma kui see on see, siis ma arvan, et ma saan sinust aru. Võib-olla see on ka see Millega sa praegu tegeled? Sul on oma stuudio? Tähendab stuudiot mul ei ole praegult küll, aga ma plaanin stuudiopinda endale suvilasse. Ühesõnaga, mul on suvila, kus ta täiesti vaba vaba ruum, tegelikult see küll ei ole tantsimiseks, noh need ruumid on väiksed, aga tantsida saab ka väikses ruumis, aga, aga ma just mõtlen praegu, et suvel tahaks tegeleda joonistamisega rohkem ja ja, ja tõesti, juba siin viis päeva tagasi käisin suvilas ühe sõbraga, tassisime asjad verandalt, näed mööblit, garaaže ja paigutasime, et et ruumi saaks võimalikult vabaks ja sinna saaks asetada sellise laua ja siis hakata ka joonistama. Et stuudio tuleb jah, aga teda praegu nagu ta on protsessis teda ei ole. Et stuudio asjad on ka seisab sellised avatud ja kogu aeg muutuvad, et tantsukunstis sellist kindlat stuudiot määratleda on väga raske. Et ei kujutaks ette, et mul oleks suur üheksa korda kaheksa meetrit saal igapäevaselt kasutada. Kõiki neid hetki tuleb ka elus, et kui sul on need võimalused, kui palju sa tantsid iga päev? Praegult, ma ei tantsi. Vähemalt ma ei tea, võib-olla ikkagi mõtetestantsina. Kui palju sa trenni teed, ütleme niimoodi. No ma püüan ikkagi igapäevaselt trenni teha, aga, aga mul on juba kogemusega nagu tekkinud omaenda distsipliin, mida ma teen, mida ma tunnetan ära, et mida ma vajan, mis mu keha vajab, et mis see tähendab, kui palju, mida ta peab tegema iga päev, et vormis hoida ennast. Sellist üksühest vastust ei ole kindlasti. Mina isiklikult käin palju jooksmas, jalutan, visioon on sellised joogatüüpi harjutused kodus, mida ma teen. Aga nende kõigi eesmärk on ikkagi see kehateadlikkust nagu, nagu teravdada ja kohal olla. Ma arvan ja luua sellist natuke teistsugust reaalsust kui muidu iga päeval igapäevaselt poes käies või siis sõpradega kohtades loon endale endaga olla, et see on kõige olulisem. Kus siin viimasel ajal on näha olnud ja kus saab veel näha tantsu laval nimelt? No kõige viimane selline ettevõtmine tõsisem oli, oli 27. aprillil Iirimaal. Ma esitasin oma sellist viimast koreograafia viimase aja koreograafiaga graafiat siis slaigo linnas ühes galeriis. Ja, ja järgmine seesama koreograafiline töö tuleb esitusele 15. juunil ühes teises väiksemas linnas, aga ka siis kunstigalerii kontekstis. Ja Eestis Eestis praegult on ainukese punktina määratud. Noh, see tõsisem ettevõtmine võib-olla on, et oktoobrikuus näituse formaat teha näitust ühes Tallinna galeriis. Seda ma veel ise mõtlen ja tegelikult tunnetan, et, et kas on õige aeg ja kuidas kulgeb, et see kõik sõltub nagu võimalustest. Aga, aga noh, see üks punkt, stuudio ongi selleks mul praegu nagu seal verandal valmis seadnud, et liikuda millegi poole. Aga, ja suvel on nota see festival Viljandis tantsufestival, et sinna ma olen kindlasti minemas ja ja seal peaks toimuma siis väike vestlus, formaat. Video koreograafia teemal kunstis. Kui akuutselt sa tunned, et sul on midagi väga olulist nii-öelda veel teha veel teha midagi sellist, mis peaaegu põletaks sind, et, et see, et mingisugune idee või mingisugune väljund, mida, mida tuleks veel hakata tegema ja mida, mida me tulevikus loodetavasti näeme. Jah, neid ideid on palju ja neid jookseb siit peast läbi väga mitmes suunas. Vaata praegu võib võtta väga erinevate tasandite, üks asi on see, et, et kuidas ma tunnetan, et kas mu töö on nüüd jõudnud kuhugi, et, et kas mu töö on kuidagi nüüd saanud sellise küpsuse, mina ütleksin vastupidi, et ma olen alles alguses ja liigun millegi poole ja see teadmatus on suur, mis on ees, et, et aga, aga teisest küljest kui rääkida koreograafia, siis jah, mul on järgmise töö idee ja see on juba küpsenud paar aastat, et kui ma ei ole reaalselt veel võimalust ja sellist olukorda nagu elus kogenud, kus ma saaksin seda käima lükata. Aga konkreetselt, et, aga ma liigun selle poole kindlasti. Aga loodetavasti siis saame sinuga, kui see teoks saab juba klassikaraadio vahendusel sellest lähemalt rääkida. Igal juhul päike on taevas, särab maarjamaa rohelise looduse üll ja suvi on ees. Kasparaus tänan sind, et sa tulid suve juttu vestma meile siia klassikaraadiosse ja aitäh. Orgu valsi džissööriga lõpetame oma tänase delta stuudios oli Markus Järvi. Soovin teile ilusat päeva head kuulajad.