Suvejutud. Saate Tennis Suvejutud räägime täna esietenduvas Tiina Tauraite monolavastusest traktor, mis asub tuuritama läbi suvise Eesti kuni 22. juunini ja klassikaraadios, on väga hea meel tervitada Tiina Tauraite ja muide, kes tänasest saatetundi on varinudka muusika, tervist, pere. Te olete selle monolavastuse autor, lavastaja esitaja, aga lisaks veel ka traktorist asuski kohe uurima, et milles lavastuse nime idee seisneb? No kõigepealt ma pean täpsustama, et pealkiri on siiski jutumärgid, algavad Tiina Tauraite, traktor, jutumärgid lõppevad. See pealkiri tuli sellest, et ma räägin iseendast. Ja ma räägin ühest suurest unistusest, mis mul on traktor. Nii et kogu lugu keerleb ümber minu unistuse, Tiina Tauraite traktori. Seal natukene laiemalt veel mõistetav see traktor, et, et räägi sellest, kuidas sa selle teema on üldse oled jõudnud, see üks alapealkiri on ka ju näitlejannast põllumeheks. Lugu sai alguse sellest, et eelmisel aastal, kui oli Draama festival siis selle kuraator oli Anu lamp ja Anu lambil oli selline aktsioon, kus ta pani näitleja fookusesse. Ja iga näitleja võis teha ükskõik mida. Ateena keskuses olid sellised vabas vormis sellised ülesastumised. Ja mina tookord mõtlesin, et ma võiksin rääkida sellest, kuidas ma põllumeheks õppisin. Tõepoolest eelmisel õppeaastal läksin Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli selleks, et õppida taimekasvatust. Ja mulle tundus, et, et äkki see näitlejatele teistele siis seal saalis kuulasid, võiks huvi pakkuda, sest mina ise olin hirmsasti teemas sees ja see mulle hirmsasti meeldib, see ongi mu igatsus olnud tegeleda selle alaga, noh tõesti niimoodi, et ma ka õpin seda. Sest ma olen küll potipõllunduses nagu juba käe valgeks teinud ja, ja tean, kuidas see käib, aga aga niimoodi suurt taimekasvatust õppida niimoodi, kui algab nagu põldude harimine traktoriga, sellest ma ei teadnud, mitte midagi. Ja kuna see ülesastumine sai sellist positiivset vastukaja, siis ma mõtlesin kuskil salamisi endas, et äkki teeks sellest täispikka täismõõtu loo. Ja ei julenud ise kuigi kaugele sellega tegutsema hakata, sellepärast et ma ei ole ennast kirjutajana kunagi mugavalt tundnud. Ma ma ei arva endast kui kirjutajast üldse mitte midagi. Sest see on selline maailm, mida mulle tundus, ma ei oska, ma ei valda. Aga samas tundus nii keeruline, et ma peaksin hakkama nüüd neid ideid, kuidas ma seal käisin seal koolis ja ja mida ma tundsin ja, ja seda kõike kellelegi teisele nagu edastama, et tema omakorda selle paneks lauseta see mulle nii-öelda tagasi seal paberi kujul siis selle annaks. Siis ma võtsin lihtsalt julguse kokku ja kirjutasin ise sellest loo. Ja väga lootsin, et äkki on lool saba ja sarved ja mingisugune üldistus ka, mis võiks teistele midagi pakkuda. Ja võib-olla ei olekski ma sellega üldse välja tulnud, kui ma vahepeal ei oleks teinud sellist vahekokkuvõtet, ehk siis ettelugemist oma kolleegidele. Sest ma mõtlesin, et need kolleegid, kellega ma koos olen 15 aastat Von Krahli teatris tööd teinud, et Nad armastavad mind piisavalt palju selleks, et ütelda mulle ka halvasti, kui see tõesti peaks olema ebaõnnestunud mõte või ebaõnnestunud projekt, et siis ei ole vaja sellega edasi minna. Aga ka sealt sain ma niimoodi toredat head vastukaja, kus anti tegelikult nagu tuult tiibadesse ja öeldi, et nii, et nüüd tuleb sellega edasi minna. Ja kindlasti selle projekti nii-öelda oluline osa on see, et Ma tõepoolest ise sõidan sellel traktoril need kohad ja räägin selle loo, et see on esimest korda elus, kus ma tegelikult lähen ise publiku juurde, ma olen alati oodanud neid Von Krahli teatris, et nad tuleksid mind vaatama, aga nüüd tundus väga loogiline, et kui sa räägid põllumeheks olemisest või, või sellest unistusest saada põllumeheks nendest õpingutest, siis kuidas ma ootan neid kuskil mustas saalis, et ma pean istuma traktori selga ja minema ise nende juurde just nimelt traktori selga, sest traktor on kõige loogilisem nii-öelda sõiduvahend selleks. Ühesõnaga üks mõte viis teiseni lihtsalt selle traktoriga sõita Tallinnast ja te läbite nii suuremaid linna kõige väiksemaid paiku, et kui oluline on selle lavastuse puhul just see, et, et ka väiksematesse kohtadesse sattuda. Kindlasti on mul hea sõber, Tarmo Männard on mitu aastat tuuritanud sellise tükiga nagu naksitrallid. Ja siis ta ütles mulle, et need väiksemad kohad on veel vaata kõige toredamad, need inimesed on üliarmsad, nad on väga õnnelikud, kui nende juurde tullakse ja need kohalikud kultuurielu edendajad on eriti abivalmis ja toredad, ühesõnaga see essents, vaata et tuleb võib-olla nendest väiksematest kohtadest. Kuigi noh, näiteks Ülenurme iseenesest ei ole rahvaarvult suur koht, aga Ülenurmes on põllumajandusmuuseum, kus on kaheksasajakohaline amfiteater, et see on nagu noh, ma ei kujuta ette nagu linnahall. Et meil on väikseid kohti Eestis, kus on väga suured lavad tegelikult olemas, et ma ootan huviga, mis see kõik tähendab. Kas traktor jääb lavale ja see on ka ainukene selline lavakujundus, elevant ja traktor on mu vaikiv kaaslane, ma ise teen selle üle nalja, et ma olen saanud paar kõrvalosa preemia, et aitab kõrvalosadest ja nüüd olen ma üksinda peaosas ja traktor olgu kõrvalosas. Vaatame, kes kelle suuremaks mängib. Alati ei ole vaja krinny glamuuri selles suhtes, et või olete te rõhku pannud mingit moodi kostiimile või ega kinga ja seelikuga ei oleks mugav traktori juures tööd teha ja toimetada. Et ei, mul on ikka tunked jalas ja, ja sobiv jalanõu selleks, et traktorit juhtida ja tõepoolest ka sõita ühest kohast teise, sest tihtipeale ongi nii nädalalõppudel selle kahe nädala jooksul, kus ma lõpetan Ühe etenduse ära ja panen helitehnikakoti ja tegelikult peangi kohe nagu edasi vurama, et jõuda järgmisesse kohta. Et jah, kostüümivahetustele rõhku ei pane ja nii-öelda sellist ootuspärast suveteatri tingeltangel ka ei tule. Kus peab kindlasti nalja saama ja nii et võib-olla ka nii, et tuleb üks näitleja traktoril lihtsalt räägib ühe loo, kostüüm ei vaheta, kunstripsmeid ei kasuta. On tema ise. Karakter oletegi teie ise, ülemisti aus seal, et kas see on ka kuidagi nagu raskem näitlejale. Et olla tema ise laval? Jah, ega see kerge ei ole, ma olen natuke harjunud sellega, et ikka aeg-ajalt peab iseendast rääkima ja see on selle elukutse juures nagu tavaline. Aga seekord on tõesti nii, et Ma räägin puhtalt enda pealt rolli ei ole. Et ma küll mängin seal mingisuguseid tegelaskujusid, kelleks ma öelda kehast on, aga ise ma mingit rolli selle jutustamiseks ei võta ja erilist teatriruumi ka ei loo. Et see juhtubki siin ja praegu selles keskkonnas, kuhu ma jõudnud olen? Jah, see on natukene keeruline, aga samas kui sa võtad endale selle eesmärgi, siis on see kõige ausam ja kõige lihtsam viis, sest sa ise saad endale kõige paremini nõu anda läbi iseenda. Sa ei pea nagu välja mõtlema mingisuguseid, et aga kuidas tema selles olukorras teeks või, või midagi taolist, et see ei ole mulle nagu takistuseks saanud proove teha? Nendega on olnud küll keeruline, aga täiesti võimalik. Te olete veel maininud, et näitleja, põllumehe töö on tegelikult täitsa sarnane, mis te sellega täpselt mõtlete? Ma mõtlen eelkõige selle juures seda, et kui noor inimene lõpetab lavakunstikateedri siis ta on küll läbinud need neli aastat, eks ole, nii-öelda kutseõpet, aga ta ei ole valmis näitleja ja see kogemus teatris töötades teeb tegelikult sinust meistri. Ja samamoodi on ka põllumeheametiga, et see, et mul on need põllumajandustöötaja paber käes, et justkui ma oleksin nüüd ju põllumees ei tee minust veel meistrit. Ma pean ise arusaama tegelikult, mis toimib, mis ei toimi. Kuidas konkreetselt minu maade peal saan ma oma nii-öelda õpitut rakendada ja alles aastate pärast, kui mul on need kogemused kui mitu suve on mööda läinud, kui oled midagi külvanud ja pärast korjanud, külvanud ja korjanud, siis sa saad alles aru, et et aastad ei ole erinevad ja sa ise pead oma kogemusi erinevalt rakendama ja ühesõnaga, et sa tegelikult saad aastate pärast meistriks. Kas see unistus, et õppida põllumajandust äri enne juba, kui lavakasse ütlesite? See on tegelikult saatnud mind hästi kaua, aga mitte konkreetselt, siis ma ei osanud tookord seda võib-olla sõnastada, mulle meeldis tegeleda aiandusega ja see võimalus oli mul olemas. Ja siis üks hetk sai see justkui selgeks. Ma mõtlesin, et Roosema pookida ei oska aga ma saan minna seda mõne meistri juurde õppima, et enam-vähem muud asjad võib-olla saan hakkama, kui ma guugeldada ka oskan. Aga kõik see, mis puudutab maaharimist hektarite ulatuses, vot see oli mulle nagu must maas, sellest ma ei teadnud midagi. Millist publikute üldiselt kuulan, vaatate, et keda need teemad kõnetavad? No ma arvan, et need teemad võivad kõnetada noori alates võib-olla 16.-st 18.-st eluaastast, need, kes on just praegu võib-olla nii-öelda valimas endale seda teed, mida nad tahavad õppima hakata. Ja sealt edasi kõiki inimesi, kes teevad oma tööd ja võib-olla on hea näha ja julgustav näha seda, et võib teha ka midagi muud. Et me ei ole laulatatud nii-öelda oma ametiga ja ei peagi olema, et seda enam kui peale majandussurutist tegelikult on väga paljud pidanud oma ametist loobuma, sest nad lihtsalt ei leia sellel alal enam tööd, nad peavad ümber orienteeruma. Et siis võib-olla miks mitte valida endale see, milles hingesopis kuskil unistatud. Sest meil on suurepäraseid enesetäienduskoolitusi Eestis, et tuleb lihtsalt need kohad üles leida. Sa võid õppida sadulsepaks, sa võid õppida pottsepaks, sa võid õppida ükskõik mida. Ja need on väga suurepärased. Ennast arendavad võimalused seda ikkagi teha. Te võtate, et 900 kilomeetrit, tean, kuidas see trajektoor paika pandi. Ma panin selle ise paika koos produtsendiga. Ja kuskilt sai alguse või kuskilt me mõtlesime, et võiks nii-öelda tiiru peale teha. Ja enam-vähem teadsime aega, et kaks nädalat, umbes juuni alguses tuleb tükk välja, jaanipäevaks võiks läbi olla, et siis tulevad jaanipäevad ja pikad pühad vahele ja kes ikka viitsib teatrisse tulla. Ja teine oluline asi oli see, et kuna meil on selline väga kasin ettevõtmine, raha meil palju kulutada ei ole ega olnud, siis me mõtlesime, et Need, istmed, toolid lihtsalt inimeste jaoks võiksid seal kohal olla, ehk siis me võtsime niimoodi, et võtame need laululavad, kus on toolid olemas ja teeme niimoodi, et Võrtsjärve alt käib siis tiir läbi, et oleme Tallinna poole tagasi. Ja siis see niimoodi kujuneski. Et kokku sai 18 erinevat mängu kohta. 17 vabandust, 18 korda lihtsalt mängime. Tallinnas on kaks korda. Et loomulikult jääb puudutamata Ida-Virumaa ja saared ja Lääne-Eesti suuresti ka siis on, mida uuesti ette võtta, kas või järgmisel aastal või, või eksis, näis. Aga mitte selle suve jooksul vist ilmselt mitte. Ja kuigi ma olen saanud väga meeldivaid pakkumisi, kus mulle öeldakse, et aga te meie juurde ei jõuagi selle tuuriga, äkki te tuleksite natukene hiljem, kui kiired ajad möödas on? Mis mulle annab tegelikult nagu sellist kinnitust, et väga tore, et inimesed ootavad, muidugi tuleb minna, et nii Ida-Virus kui ka Lääne-Eesti poole ja noh, niimoodi et väga tore oleks ju veel reisida. Kui augustikuusse veel aega leiab, siis miks mitte? Pärast, kui 900 kilomeetrit on läbitud, et milliseid teisi muusikateatrielamusi ta veel suvelt ootate? Noh, ma arvan, et üks nädal aega, ma ei taha üldse mitte midagi näha. Ma arvan, et ma tahan siis lihtsalt puhata, palun. Aga mine tea, võib-olla siis tuleb just selline isu vaadata, et aga mida teised teevad, et läheks, vaataks mis teised teevad ju, tegelikult on hästi palju igasuguseid kontserte ja lavastusi siin välja tulemas, et. Ma ei ole midagi konkreetset välja valinud ja ma arvan, et suvel ongi see, et väga pikki ette planeerimisei peagi tegema tuli isu, istud autosse ja lähed kohale. Et see on see kõige mõnusam osa veel suvest, et sa ei tee suuri plaane, vaatad, mis tuju sul on. Ma palusin kell veel välja valida muusikat suvejuttude saatesse, et rääkige põgusalt oma valikutest, miks need artistid või miks need meeldivad. Elis Regina on, esiteks ta sai mulle hästi sümpaatseks lihtsalt sellepärast, et ma vaatasin Youtube'is temast lõike ja see on artist, kes naeratab, kes naeratas, teda kahjuks ei ole enam. Ja ma nii hirmsasti armusin temasse, kui ma nägin ühte lõiku, kus ta ei suutnud edasi laulda, tal oli oma partneriga laval niivõrd hea alla, et nad nad olid dialoogis, nii musitseerides kui ka naerdes. Ja siis ma võtsin ette ja kuulasin teda põhjalikumalt. Jätan selline pisikene naine, kes minu meelest oleks võinud mägesid liigutada ja lihtsalt sai mulle väga sümpaatseks. Ja Adell on kaasaegne suur naine, selline naine, kes tõepoolest hingelt on nii suur, et tal on, mida anda. Ja ta mulle hirmsasti paatnad. Taas on nii suur hing peidus, selliste väljendub hääles ka suuresti ja, ja väljendab küll. Ja mulle meeldib ta huumorimeel ja vahepeal on, ma sain aru, et ta võttis nüüd aja maha ja ei tegele laulmisega mõnda aega, aga aga ma ootan juba põnevusega, et mis saab olema järgmine album või mis ta teeb. Ja see poola nimega helilooja, kes on teinud muusikat ka filmile, singel, mäen, tema sai sümpaatseks mulle lihtsalt sellepärast, et ma vaatasin singel mäeni kinos ja pärast mulle tundus, et ma pean guugeldama, pean teada saama, kes ta on, mis ta teeb. Ja mõnikord ongi niimoodi, et vaatad filmi ära ja saad aru, et see muusika, mis helilooja on sinna kirjutanud, oli vaat et pool sellest filmist. Ja mulle tundub, et, et ega ei ole filmile üldsegi lihtne muusikat kirjutada, see on kaunis, keeruline, aga väga lihtsat tehtud muusika, mis andis nii palju dünaamikat juurde sellele filmile ja siis selle eest müts maha ta ees. Kas teil on ka selle filmi agent, võib veel ja veel vaadata? Olen paljudelt seda kuulnud ja on küll. Ei, ma olen seda täheldanud, et seda arvavad ainult naised. Kuna teema on selline, mis Talle ilmselt ei meeldi, eriti heteromeestele, siis nad nii-öelda lihtsalt blokeerivad. Ja see oli film küll, mida ma käisin üksinda vaatamas, et aga ma vaataksin seda tõesti veel ja veel ja veel ja mulle hirmsasti. Härrafers meeldib ka nii et peaosaline, nii et võiksin küll vaadata, muidu hea mõte peakski vaatama. Suur-suur aitäh muusikat, jagamast tutvustavastama uut muna lavastust trakter Tiina Tauraite traktor. Tiina Tauraite trakter ja alapealkirjaga näitlejannast põllumeheks ehk 800 kilomeetrit 11 nimelt. Jah, aga aitäh kutsumast ja ilusat suve kõigile kuulajatele. Ja lõpetuseks kuulame selle Poola helilooja Aabel korsenjovski muusikat filmile singlina.