Eesti metsavendade tuntumaid juhte 1941. aasta suvel oli Karl Talpak. Sõjakooli lõpetamise järel, 1926. aastal teenis ta Tartus, Valgas ja Narvas. Viimases linnas riigikaitseõpetajana. 24. veebruaril 1939 ülendati Karl Talpak kapteniks ja 1944. aasta septembris uluotsa Tiefi valitsuse poolt koloneliks. Karl Talpak suri 1991. aasta märtsikuul Stockholmis. Tema põrm puhkab nüüd Tallinna metsakalmistul. Tänases saates jutustab oma isast Karl tal pakku Rootsis elav tütar. Mulle mälestusi juba Tartust kahe aastasena. Ja Valgat mäletan ma päris hästi ja sealt on mul ka hulgaliselt mälestusi. Aga need ei ole nii huvitavad kui mälestused Narvast. Ja Narva aastad on mul juba väga selgelt meeles. Eriti see, kuidas isa pahandas Vene Gümnaasiumi poistega, kui need ilmusid kooli kuuere vääridel, sirp ja vasar. Ja tema oli kaunis järsk oma ütlemisega ja ütles poistele otsaga välja, et mis te siin lollus teete, selle asemel, et vaadata, kuidas Rossovi jõe tagas sibulaid tomateid kasvatada ja sellepärast aga otsekohe Narvast välja löödi. Kui kommunistid võtsid võimu enda kätte. Kas Sirbi ja Vasara märgi kandmist oli juba Eesti iseseisvuse ajal ilmusse 40. aastal? Ei, ei, see oli Eesti iseseisvuse ajal, see oli n üldse, kui venelased hakkasid paasa nõudma juba siis olid seal kommunistlikud grupid ja need noored gümnaasiumi poisid demonstreerisid oma meelsust kandes vene sirpi ja vasarat. Kuueri vääris. Ja isa ütles siis otsekoheselt oma arvamuse välja. Ja sellepärast, et need inimesed, kes elasid Narva jõe taga Virussovi jõe taga need olid kaunis vaesed ja nad ei teinud mitte midagi selleks, et oma vaesusest pääseda. Isa leidis, et tal oleks võinud kasvatada sibulaid või tomatit. Kas ei olnud sugugi mitte populaarne. Kas teie pere oli sunnitud juba 1940. aastal Narvast lahkuma? Ja nii kui tulid Vene üksused sisse ja venelased baasid said Eestis nii avaldati soovi meist. Oti kohta või võimlemisõpetajale, kes Tallinnas või Otepääl? Meil ei antud üldse palju aega Narvast lahkumiseks ja terve selle esimese okupatsiooniaasta jooksul oli tervele perekonnale ka minule väiksele lapsele keelatud külastada Narvat või Virumaad. Ja minu ei saa, vanemad elasid Rakveres. Nii et kui me tahtsime neid näha, nad pidid sealt meile külla sõitma, see oli keelatud Otepääle. Ja me läksime Otepääle. Isa oli tark mees, mõtles kohe edasi, läheb halvaks. Tallinnas on hädaoht perele suurem ja talle endale ka otepää väike koht, kuhu varas ennast peita. Ja see aasta Otepääl oli tegelikult väga huvitav. Meie oleme kõik terve pere alati väga palju sporti teinud. Ja Otepää talvel on ju suusatajate paradiis juba tol ajal. Nii et mina mäletan, et ma olin hommikust õhtuni peaaegu suuskadel, kui mul koolis ei olnud vaja olla. See oli, see oli omaette ilus aeg. Õnnetuseks ei olnud see mitte meile kerge aeg. Kas te olite käinud ja mu onu oli Otepää ETK äri võiks ja me külastasime neid tihti, kas jõulupühade ajal ja olime ka vahel suvel seal, nii et ma sain kehajärvele 10 aastasena endale isegi sõudepaadi. Ja Otepääle läksime pärast. 100 aastat hiljem kolisime me ju Tartusse. Aga ma veetsin veel ühe suve Otepääl soli sees, kui sakslased isa arreteerisid ja ta arreteeritigi Otepääl Hindrey juures. Nii et see oli Hindrey, kes mulle ütles, et sakslased on isa arreteerinud. Jõuame selleni veidi hiljem. Meenutame veel 1900 neljakümnendat aastat ja selle meeleolusid koolis ja, ja ümbruskonnas talurahva hulgas. See meeleolu oli loomulikult väga rusuv. Me nägime kõik, et võõras võim võttis meid üle. Ja see muidugi oli nii noorte kui kui vanemate hulgas tajutav. Ma mõtlen praegu sellele, kuidas meie olime küüditamise ööl, kolm tüdrukut. Me tahtsime näha Võrtsjärve ja Me matkasime Otepäält, Pikasillani. Onu käis muidugi kogu aeg neid kontrollimas, et kus me oleme ja kui kaugele me oleme jõudnud. Pikasillal me nägime Viljandi bussi ja järgmisel hommikul tõusime vara üles, läksime bussiga Viljandisse. Ja siis algasid ettevalmistused küüditamisega. Nii et see bussijuht tuli Viljandi linnas meele järgi ja hoolitses selle eest et me hakkaksime jala Viljandist Otepää poole astuma. Sellepärast et siis olid juba ära korjatud kõik bussid, rongid ei sõitnud enam ja oli teada, et midagi halba on tulemas täpselt, mida, seda ei teadnud temaga. Aga ta vaatas, et noored lapsed, mina olin siis alles 12 aastat vana. Ei, ei või mitte niimoodi omapead jätta, vaid tuleb koju saata. Ja kui see mees veel elab, siis minu siiram tänu temale. Ta kõndis meiega Viljandi linnas kaasad välja, jäi kivi peale istuma, et olla kindel, et me tõesti hakkame kodu poole minema. No me ei jõudnud kaugemale, kui mustlasseal oli ühel tüdrukul tädi, jäime sinna ööseks ja see oli 13-st juuni vastu 14 kümnendat. Kui me siis järgmisel päeval hakkasime sealt Otepääle minema siis sõitsid meist mööda ja autode busside kolonnid ja Pukas jäime me raudtee ülesõidukohale pidama, sest tuli rong kahe veduriga. Üks lõpmata rõdu loomavaguneid taga, trellitatud akendest olid välja sirutatud väiksed lapse käed maid taibanud alguses, mis see oli, aga siis ma sain aru ja see vaene miilits, kes seal ülesõidukohal valves oli, see sai siis kõik selle liha endale. Noh, niimoodi läks siis pärast selle rongi möödumist, edasi. Jõudsime hommikupoole Otepää juure. Seal pühajärve restorani juures oli see mägi veel tol ajal sillutamata, see oli savine. Ma tean, me olime nii väsinud, et läksime nelja käpuli sealt üles. Ja kui ma koju jõudsin, ei olnud kedagi kodus. Teie kodused kindlasti muretsesid teie pärast. No muidugi, aga onu ei saanud enam sõita meile järgi meid kontrollima. Nad ei teadnud üldse, et tüdrukud olid omavoliliselt läinud Viljandisse. Me mõtlesime, et see käik jääb märkamata, et me saame bussiga tagasi. Loomulikult oli neil mure, aga midagi ei olnud teha sellepärast, et keegi saanud ju meid otsima tulla. Nad ei teadnud üldse, kuhu me jäänud olime ja kartsid loomulikult, et võib-olla oli meid tee peal haaratud kaasa mõnda veoautosse, aga meil läks siiski nii hästi, et saime koju. Mina läksin siis veel pärast seda pikka matkamist. Onu juured, ehk on isa ja ema onu juures, aga ka onu korteri ust ei avanud keegi. Siis ma tulin tagasi, istusin mõtlikult köögitrepile, milleks Toast alla kööki, kolmeastmeline trepp oma kodu trepil ja ja nägin korraga keegi laual poolikut leivapäts, jahte kaos. Läksin, katsusin näpuga, leivapäts ei olnud mitte kõva. Vaatasin kaussi ja seal oli natukene kisselli jäänud veel rabarberikissell kaussi. Katsusin seda näpuga ja ka see oli pehme. Ja siis ma teadsin, et isa ja ema olid võrdlemisi hiljuti seal olnud ja et kui neid oleks kiilid, et siis oleks vähemalt ema leiva kaasa haaranud. Mille peale ma kõigi oma poriste riietega keerasid ennast voodi peale, jäin magama. Ja ma ei tea, kui kaua magada sainega korraga ma kuulsin hirmsat tuttu enda ümber ja siis oli mul ümber ema-isa, onu tädi, veel üks tädi ja vanaema. Ja minu vanaema ilmus alati siis kohale, kui midagi oli valesti, kui majas oli haigus või kui oli tulemas, laskus ta, tundis seda ära. Ja nii oli vanaema tulnud küüditamise eel Otepääle oma laste juured vaelastamist lahti. Intuitsioon ja see oli peaaegu hirmuäratav intuitsioon. Ta ilmus juba sel õhtul kohale, kui meie valmistasime Soome põgenema. Hiljem juba. Nii kogu pere oli siiski nüüd koos. Ja siis me elasime alguses päeviti oma kodus, ööd veetsime metsas. Siis seal oli üks väga tore perekond tondilossid, aga me olime natukene aega nende juures, ei julgenud kauaks kusagile jääda. Ja mitmed ööd veetsime lageda taeva all. Ja ühel ööl ühe talu metsasalgas ja nägime, kuidas talust viidi inimesed ära tülite talu lähedal. Jah. See oli metsa, sa. See oli väikemäe Nõlvak ja varjasime, meeldid seal, onu ja tädi. Isa, ema, mine ja nägime, sõitsid Vene autod tallu 100 viisid pererahva ära, muidu Otepää ümbrusest küüditati vähe. Ei, ma tean ainult mõnda juhus seal tookord hiljem muidugi oli see asi palju kurjem. Isa oli siis teie perega need. Esimesed esimesed päevad, aga siis ta juba leidis meile koha, kuhu meid emaga panna ja läks ise metsa, et koguda mehi oma ümber. Ja sellest peale me palju enam ei sa ei näinud. Ta oli nii kaval veel, et ta pani minu istekohta ema teise ja mina ei teadnud, kus on ema ema ei teadnud, kus saab minna. Nii et ainult isa teadis, kus me mõlemad oleme. Et juhul, kui üks kinni võetakse, et siis mingil tingimusel teine kah kätte langeb. Kas ta teile ütles, kuhu ta läheb või miks ta läheb, kuidas ta seletas teile oma eemaldumist või ära ole? Ei, ta ei seletanud mitte, kuhu ta läheb, absoluutselt mitte. Aga ta ütles lihtsalt, et ta läheb meestega metsa. See väga ütles, aga, kuhu metsa ja milliste meestega? Seda mitte. Aga need olid teada ju. Sõbrad olid teada ja ootate, talumehed olid ja need olid väga eestimeelsed. Kelle naine ära küüditati, selle suure vihaga, et teda ennast kätte ei saadud, jäi väike kahenädalane tütar järele. Parts läks hiljem selle vihaga Saksa rindele. Ma mäletan, kutsarid. Tubli Eesti mees, ma mäletan Endel Haldmat. Mõlemad olid viimseni perekonnale toeks, tol ajal tohtinud ju talumehed midagi linna tuua. Aga kui isa oli juba Soome läinud ja me olime emaga kahekesi, siis ilmus neist üks või teine ikka vahetevahel ukse taga ja põues tulid mõned kanamunad natuke võid, pekki. See oli lihtsalt haruldane ja tõesti liigutav. Me varjasime otsekohe pärast seda, kui ma jõudsin oma oma matkalt koju, siis varjasime ei olnud ühtki ööd enam kodus selle järgi. Aga ma usun, me olime metsas umbes kaks nädalat koos isaga eesti ja selle järgi ta kadus ära meie juurest ja millal teda uuesti nägid, kui ta tuli Tartusse tagasi. Ja siis ma kuulsin, et, et mehed on tartu alt tagasi ja jooksin suure jooksuga linna poole kodunt ja, ja lendasin isoleer suure rõõmuga kaela. Aga no kauaks seda ei olnud, varsti keeras jälle otsa ümber ja läks Tallinna alla. Kas ta hiljem rääkis Tartu lahingutest või metsavenna elust? Ojametsavenna elust nii palju ei rääkinud sellest nii-öelda käega rääkida. Tartu lahingutes ta rääkis kaunis palju eriti seda, kui toredalt üks või teine mees oli kaasa löönud. Aga sellest võib-olla tuleb kunagi natukene pikemalt, kui avaldatakse tema mälestused, ta on kaunis palju materjali järgi jätnud ja väga toredasti kirjutanud teatud inimestest. See 1941. aastakäik Tartu Alt, Tallinnani, see on tal päris hästi korralikult kirja pandud. Seal on üks päris päris mahukas kogu masinal kirjutatud lehti, käsitöörühm ja mis on järgi jäänud? No ja me jäime sinna, kui te jooksite isale sülle ja esimesel aastal pärast Tartu lahinguid Ja aga siis sellest ma ei mäleta, palju rohkem, kui ta keeras otsa endale, läks varsti tagasi. Retk jätkus Tallinna suunas. Ja, ja sellest, nagu ma ütlesin, sellest olen ma lugenud, sellest ma palju ei tea, ainult et emakuulised isal sai haavata. Ja üks tubli Otepää mees võttis ema veoauto peale, läksid kahekesi isa taga ajama, et kindlaks teha, kuidas see asi on. Aga pärast tuli välja, et ta oli küll saanud haavata ja aga see ei ole mitte raskelt. Nii, tema tuli rahuliku südamega tagasi. Ja kas teie elukohaks jäigi siis Otepää või te kolisite Otepäält ära? Ei, ei, pärast seda kolisime Tartu ja ma käisin Tartus nüüd seda maja vaatamas, kus me elasime. Väga nii rusuv käik, see on nii alla käinud, see oli ilus uus maja ja nüüd ta muidugi enam ei ole, Uustan ju vana 50 aastat on vahepeal peaaegu mööda läinud. Kahju oli üldse terve Narva maantee võiks natuke ilusamaks teha, seal on lõpmata ilusad puumajad. Ega meie maja oli muidugi kivimaja. Narva maanteel Narva maantee 92. See jäi siis Peetri kirikust linna poole. Ja see oli apteekersiimi maja ja oli tema apteegi kõrval. See oli uus maja, me olime esimesed üürnikud. Ja isa võttis meelega väikse korteri, et siis ei panda kedagi meile korteris, et ei võeta tuba ära. Nii et see oli kaks ja pooltuba. Köök ja vannituba. Saksa ajada elasite seal. Ja aga muidugi, kui isale ära läks, siis pandi meile kahe. Alleriline kas all ürile pandi SD või gestaapo? Vaat, ma ei tea, seal lüüriline oli saksa lennuväehaigla ülemarst. Ja ma hästi ei usu, et ta gestaapo vees oli, temaga juhtus üks väike õnnetus. Emaga ei rääkinud temaga ja ta tahtis kangesti meiega kontakti saada. Ja juhtus nii, et meie köögiuks ei sulgunud enam hästi ja ta pakkus kohe, et kas ta võib kutsuda ühe tislerides höövel täpsele ukse maha, nii et ta saab kinni panna. Ja ema ütles muidugi jah. Tänan väga ja tuligi tisler kahele tisler tõstis me keegi ukse hoopis eest ära ja sakslasel ilmus uksele ja ema tegi siia, ei pääsenud pliidi juurest ära. Ja sakslane hakkas küsima, et kus siis härrad alpaka on ja ema vastas kaunis nipsakalt, et noh, kas ei tea, kas teile ei öeldud, kuhu teid, korterid, bändi ja saksa leiutas selle peale muudkui? Jah, ma kuulsin küll, aga ma mõtlesin, et et kui mina oleks ära läinud, et siis oleks minu naine küll varsti mulje järgi olnud. Ja nüüd juhtuski nii pahasti, et järgmine õhtu tuldi meil järgi ja me põgenesime Soome ja ma tahaks väga teada, sakslane mõtles, kui ta leidis, et korter on korraga tegi. See oli kaunis lõbuks. Saksa ajal hakati teie isa kimbutama õige aegsasti. Ja ta võeti kinni suvel 1942. Ja sakslased tegid ainult selle vea, et nad hoidsid teda liiga kaua Eestis. Nii et tekkis rahva hulgas vastuliikumine. Isegi Eesti propagandaministeeriumi juht oma personaliga kirjutasid alla protestile tema kinnivõtmise suhtes. Ja lõpuks Aksed leidsid, et sellest asjast tuli nii palju kisa, parem lahti lasta, aga tähistas alguses kas nädala Tartus ja siis viidi üle patareisse ja patareis. Käisime meie emaga teda veel vaatamas. Kuidas te üle elasite tema kinnivõtmise? Mina olin Otepääl, ma olin just siis saarelaas talus suvitamas. See oli üks imeilus eesti talu väga armsa pererahvaga ja minul tekkis kange tahtmine minna terveks suveks sinna. Isa ema rääkisid laase Rässage ja võetigi mind terveks suveks sinna. Ja ühel ajal hommikul, kui ärkasin, tuli saareperenaine ja ütles mulle, et isane seal vangistatud ja vinguma Hindre juure. Et tema teab sellest rohkem. Ma siis jooksin kohe sinna tallu, kus Hindreile oli Karl August ja, ja ja siis Hindre rääkis mulle seda isa kinnivõtmist. Selle järgi läksin Otepääle. Kuidas see kinnivõtmine oli toimunud, ehk teil on meeles? Henri jutustas nii, et tuli kaks autot oli tulnud ja oli ta olnud nii sakslased kui eestlased, kinnivõtjad ja oli, oli isa arreteeritud ja muidugi ta ei pääsenud ja nende käest ära. Mehed olid relvastatud ja tuli autosse istuda ja viidi otsekohe Otepäält Tartusse. Kas Hindrey teadis kuidagi põhjendada või seletada, miks ei saa? Mingit põhjust ei öeldud absoluutselt mingit põhjust ja põhjust ei saanud me iialgi teada. Keegi ei ütelnud midagi. Ma ei usu, et isalegi mingisuguseid süüdistusi just esitati, teda ei olnud ju milleski muus süüdistada kui rahvuslased. Aga mis tegelikult põhjuseks oli see, et tema keeldus sakslastega koostööst. Eelmisel talvel käis meie juures fan sees sealt kahe Saksa ohvitseri ohvitseriga ja katsusid isa veenda, et tema siiski läheks saksa sõjaväkke. Et saada just noori eesti mehi kaasa. Nad arvasid, et isa nimel on see mõju, et kui isa tuleb, siis tulevad nemad ka. Ja nii kui isa ja ema rääkisid, siis pakkusid nemad temale Leningradi kaamendandi kaht. Ainult et ole, aga no muidugi isa ütles ära ja pärast seda tuli see vangistamine. Ja no eks nad teadsid ka, et et see poiste sõjaväest päästmine ja Soome saatmine ja et selles oli ikka tema näpp mängus. Aga sellest ei saa vangistamisest, võiksin ma ju seda rääkida, tema käis rääkimas Litzmaniga jõudnud muidugi, kuigi kaugele käis ka rääkimas Jalmar Mäega ja see oli see endast kaunistatud lugumäel ei olnud mingit võimumees, annab midagi teha ja mäe siis katses ema freestyle. Kodukootud filosoof ütles emaleni, jah, Trad Attack, vaadake. Elu on, kui auto veereb, veereb ja korraga kraavis. Võib-olla sellepärast, et see olukord oli nii pingeline, tegi see ütelus meile emaga hirmsasti nalja. See oli nagu mingisugune reaktsioon kõige selle pinge peal. Tõesti naersime seda südamest. Ja igatahes üsna kummaline seletus. Korras või väga rumal, aga kas teie, Eva Litzmani juurde pääsesid pritsungi jutule? Ja ta pääses leidswani jutule, aga sellest ei tulnud mitte midagi, tähendab, Litzmann oli olnud väga viisakas ja ei ole midagi lubanud. Oli nii võrdlemisi külmalt kõigesse suhtunud. Ja siis te olite jälle isata? Siis ma olin jälle isata ja ja ma mäletan sellest, kui me läksime Essdeesse emaga, et saada luba isa külastamiseks. Küll jah. See oli ka omaette ütleme niisugune üle elamus, mis jääb kauaks meelde. Ja see, kuidas me läksime patareisse isa vaatama. Me olime siis kokku rääkinud, et ema räägib ühte juttu ja mina räägin siis isa kõrva, teist juttu. Sellepärast, et meile anti see vaba ja võin Freiman see Eesti kristlik kaasa. Ja see oli siis selle jutuajamise juures Kes oli, antakse, nimi oli, pole võõras. Vaba ja, või Treiman oli või, aga ma tean, et ta eestistas vaba ajaks ja sakslaste ajal võttis oma saksa nime tagasi ja tema oli seal jutuajamise juures, siis istus pool viltoni diagonaalselt meist eemal. Ja mina siis istusin muidugi selle põlve peale mis oli Freimani pooleli, et ma saaksin Pole selja pöörata. Õnnetuseks istusin ma just selle kõrva juurde, millega isa halvasti kuulis. Nii et ema rääkis ja isa küsis ikka, mis, mis ema rääkis järjest kõvemini ei saa küll siis mis müts. Nüüd, aga lõppude lõpuks saidel selges, mis ma talle kõrva sosistasin, niiet. Mida te sosistasid, kui tohib nüüd? Ma rääkisin talle seda, et Eesti Eestis oli tekkinud väga suur Opynioon just tema vangistamise pärast ja et me saime teda külastada, oli üheks märgiks, et vabanemine ei ole mitte võimatu ja et sakslased ei saa teda mitte viia Eestist välja. Et sellega tekiks nii palju paksu verd Eestis, et see kahjustaks sakslast asja rohkem, kui see asi väärt oleks. Ja tegelikult ei saa vabaneski ju veel samal aastal. Jah, sügisel ja aga ta oli kogu aeg väga ettevaatlik, pärast seda, sellepärast tal oli muidugi ja ma usun õigusega tunne teda, jälgiti. Kas ta töötas sel ajal Hugo Treffner? No siia Dali Treffneris inspektorid ja nii nagu ma nüüd ei hiljem kuulen, siis oli ta väga populaarne poiste, julges. Tähendab, 42 oli ju, kui isa oli vangis. Ja siis me olime emaga Tallinnas, sügisel sai ta lahti. Ja ega ma ei mäletagi sellest aastast palli rohkem muidugi kui jõule ja ja kooli ja oma koolikaaslasi ja Tartu elu. Ja ma mäletan seda, kui venelased, Vene lennukid viskasid pomm ja siis olid just isa ja ema teel kylla. Tuli lõunale palutud ja isa oli korraga ütelnud, et sealt tuleb kaela ja oli tõmmanud ema silla talle pikali. Ta oli tundnud, tähendab ära lennuki hääle ja pommi ja tuli kah otsa, kohe pomme sinnasamasse lähedale, kus nad olid. Üldiselt Tartu seas oli just tol ajal oli sild Tartus botaanikaaia. Ja see oli vabadussild ja üks pommidest langes Tartu botaanikaaeda surmates professor Lippmaa, tema abikaasa ja tütre. See oli see sama kortselise sama. See oli siis 1943. aasta jaanuaris. Kui me lähme paar kuud edasi, siis me jõuame neljanda aprillini. Neljanda aprilli öösel kell kaks helises meil telefon. Ja minema ka siin. Kõige lähemal telefonil läksin, vastasin. Mehe hääl. Laeka võttis sealt midagi välja magusportfelli lukkude klõpsumist. Isa tuli minu juurde ja ütles, et ma pean nüüd minema, sakslased on jälle minu jahil ja hoolitses hästi ema eest. Selleks. Kuhu ta ei öelnud? Ei, ta ei olnud, aga me teadsime, et ta läks Soome võib-olla teemale, ütles ema, mulle, rääkis, aga mulle ei öelnud midagi. Ütles ainult, et ma pean nüüd minema, sakslased on jälle mul minu jahil ja ja, ja, ja tsejad aega läks. Ja siis te jäite oma pead elama. Te nägite läbiotsimist? See järgi jäeti meid temaga rahule. Võib-olla, et meid jälgiti muidugi emalt võeti kirjalikult isegi vist. Kuidas öelda lubadus, et tema ei astu isaga kontakti ja kui isa temaga kontakti astub, et siis ta kohe teatab. See oli küll väga naiivne, niisugust just asja temalt oodata või, või sellist lubadust temalt paluda. Loomulikult tema kirjutas alla ja saatis nad kas seda ja teist. Oli see siis see aeg, millest te varem rääkisite, et Otepää talumehed pidasid teid meeles? Ja see, see oli äärmiselt liigutav, Otepääl läks ju väga palju talumehi isaga kaasa Tartu alla. Ja kui isa oli Soome läinud siis juhtus tihti nii, helises uksekell ja mäletan aprilli alul, kui tuli Endel hääldma, siis pidi ta e külmaga panime omale selle lambanahas kasuka selga ja mul oli üksoori hirmutis ukse taga, ma ehmatasin nii ära ja tuli uksest sisse, see hakkas kohmima põuest midagi välja ja ma vaatasin, ühes tuues tulid munad ja teiselt poolt tuli võipakk. Ja siis, kui ma ütlesin nii kohmetult ja rumalasti ka tegelikult et ema ei ole kodus ja mul ei ole raha. Täitsa laps, mis sa räägid, küll kalm maksab, kui ta tagasi tuleb. Ja nii käis kutsar, nii käis Endel Haldma ja võib-olla mõni teinegi, keda ma ei mäleta, ei ole nimi meele tulnud, need olid Otepää metsavennad, need olid, ootate talumi. Tegelikult toiduküsimus oligi ju ka sõja ajal vahel probleem linnarahvale eriti. Ja muidugi, meile oli isegi räha probleemiks, sellepärast et kui isa läks ära siis ei olnud meil ju enam sissetulekut, ei olnud raha üüri maksta. Ja Tartu Vanemuise direktor tegi emale koha intsepiendi abina ja ema käis Vanemuises tööl. Muidugi, mina ka suurima rõõmuga mudelit, peaaegu kõik selle hooajaooperil peas otsast lõpuni. Muidugi suvel siis tulid koolilastel teele minna, minul ei olnud vaja masti, kõhn ja verevaene aga ema leidis siiski, et parem, kui ma olen kusagil maal ja saan korralikult syya ja rääkis oma tuttavatega. Ja nii ma sattusin ühte äärmiselt ilusasse tallu umbes 10 kilomeetrit Tartust eemale. Talu nimi oli kase ja seda pidasid mari ja Aadu. Kuhu poole Tartust Riia maanteed pidi välja ja nüüd, kui ma käisin Tartus, siis ma palusin ühte oma sõpra, et ta viiks mind sinna tallu, aga ma ei teadnud ju täpselt, kus see on. Emod sisene, selle taluhüljes käis ja. Õnnetuseks läksime aga sisse, seal ei olnud enam midagi sellest ilusast vanast eesti kodust järgi. Ado on surnud, Marion, surnud, Nende pojad saavad olevat Tartus. See oli kummaline käik, see oli kurb, aga mul on hea meel, et ma läksin. Seal möödus siis 43. aasta suvi, arvatavasti selles talus. Mirko Raid kaasas ja lubadus ka, et talvel tuleb Lissa talvetoit. Nii, panin kaunis uhke enda peal. Tookord ma olin tõesti teinud, mis isa ütles, hoolitses tema eest. Kas te saite isast teateid? Soome prossi kingiks. Nii et ema ei pidanud mitte oma lubadust sakslastele. Eesti ja Soome vahel oli tookord päris korralik ühendus. Nendest ühenduse pidajatest on paljud kadunud, aga mõned analüüs? No ja siis tuli varsti kätte see päev kus tuli meile telefonikõne emaga. Keskpäeval helistas üks mulle tuttav mees ja ütles, et kiiresti emal koju tulla. Tal on midagi tähtsat emale rääkida. Ja ma saingi ema kätte, ema tuli koju. Ja siis me kuulsime, et meile tuleb paat Soomest jälgi. Sakslased olid ähvardanud, et kui isa ja ta soomes oma tegevust siis viiakse emale ja mind Auschwitzi selle peale, siis muidugi korraldati see üleviimine Eestist Soome. Aga tunnike hiljem, kui me seda olime teada saanud, et meil tuleb minna helises uksekell. Ja ukse taga oli minu vanaema. Ta oli jälle ära tundnud, et midagi on lahti. Oli võtnud päris suure hulga raha endaga kaasa ja astus uksest sisse. Ja ta oli väga leplik, talini, leplik sellega, et me lähme ära, panin tol ajal tema laps andis mulle raag pihku, ütles jumal õnnistagu sind. Ja see oli ka viimane, mis ma vanaemast tookord nägin või kuulsin. Aga see vanaema jäi mul kauaks alles. Ta tuli lõpuks Rootsi, ta oli küll siis väga vana juba. Aga tema elu oli väga raske. Talisin võõraste juures ja õnneks yhe väga kena perekonna juures kes kohtlesid teda kui enda vanaema. Et oli Karl tal pakku Eva. Ja ja tema maetud servadele kalmistule Rootsis, Rootsis. Ma usun, te mäletate minekut Oo jaa, seda mäletan ma väga hästi. Aga võib-olla ma ei räägi sellest küllalt tõsiselt. See oli esiteks noorel lapsel väga valus, ma ei taibanud, et minul tõesti oli vaja Eestist ära minna, jätta kõik kool, oma kaaslased, sugulased, vanaema, onu mitte ma ei tahtnud minna küll. Ma küsisin ema käest, kas ta ikka ei tahaks minna üksinda? Kaingu rahva reetur. Oli kahju, oi, kahju Eestist ära minna. Aga eks muidugi emal ka. Aga vajalik see oli. Meid viidi alguses Tallinna, seal me ööbisime, järgmisel õhtul tuli meil ronida veoauto peale ja pandi meel ent peale ja siis sõideti selle veoautoga veel kusagile Tallinnasse inimesi peale korjama. Õnnetuseks olid need mehed ja õnnetuseks ronisid meile emaga oma jalgadega otsa. Nii et me päris piuksusime seal presendi all nõu jõudsime rände. Siis tuli meil väga ettevaatlikult hiilida, me olime kaunis vahipostide jaga küla lähedal ja sinna rändame, jäime paariks päevaks ja ööks sellepärast et tormine meri ja saksa rannavalve ei lasknud seda paati Soomest randa tulla. Paat vist käis kaks korda ja kolmandal korral siis saime paati. Ülesõit oli ees ja meri oli kaunis tormine ja see oli väike paat ja sõit oli pikk. Hommikul jõudsime Me saateni, seal pandi mehed maha ja meid emaga viidi Helsingi edelasadamasse saunadesse kohe Helsingi linnas. Seal siis üks, üks soomlane oli vastas, kes ütles, et jääd isa olevat seal marssinud pool ööd edasi-tagasi oodanud paeti, aga siis, kui meie oma jalad Soome pinnale panime, siis ei olnud isa kusagil. Aga ei kestnud kaua, kui tuli. Rõõm oli muidugi suur. Meie olime peamiselt Helsingis. Me käisime ka kaunis palju Taavetist, kus oli koolituskeskust seal, kus oli eestirügement või vähemalt osa temast. Tema arvas, et sellest saab kord Eesti riiki, sõjavägi oma tuumiku. Ja ta tegi päris tõhusalt sealt öödet, asutataks ohvitseride kooliallohvitseride kool ja et väljaõpe igal oleks võimalikult hea. Isa hoidis neid poisse väga. Ja tema valvas väga selle järgi, et kellelegi ei tehtaks ebaõigust ja nagu ta ise ütles. Ka keelelised arusaamatused võisid teinekord põhjustada mõne poisi karistust ja ta katsus alati alati nende eest väljas olla. Kas üks toetuspunkte Helsingis ei olnud Haarald Velner, kelle poole pöördus kartalback algul? Jaa jaa, Haarald Werneri kohta nisa kirjutanud mitmel puhul, et tema nimi tähendab haaralt Velneri nimi peaks soomepoiste ajalukku kirjutama kuldsete tähtedega. Haaraldujalgner. Talle võttis, kellel olid väga head Soome kontaktid ja kes need ära teatas, et teostuks rügement. Ega isa üksinda ei oleks ju kuigi kaugele pääsenud, eriti kuna seal oli kaunis palju vastuseisu. Nii et haaralt Velneril on suur osa selles, et teostus rügemendi asutamise mõte. See oli üks väga tore eesti mees. Ta aitas eestlasi väga palju seal, eriti poissi ja ma usun, nende korter oli vahel maast laeni täis poiste seljakotte ja riided. Nad, nad tegid kõik terve see välnerite pere tegi kõik, mis ta vähegi said. Missugused on teie mälestused sõjaaegse Soome elust? Võib-olla natukene, ütleme, helgemad nüüd kui kui teistel, sellepärast et mina läksin kohe kooli. Ma sain omale Soome sõpru ja need tõmbasid mind oma üritustes kaasa. Nii et mul oli natukene nagu, nagu rohkem päevad tegevust täis kui teistel põgenikudel ja vanematel inimestes ja teisest küljest kojuigatsus ja igatses oma sõprade järgi. See on muidugi ühele noorele raskem noor inimene ei ole veel harjunud oma kurbus taltsutama või, või õieti asjadest aru saama. Mulje oli taga suureks abiks seal Tartu Treffneri poisid, nemad võtsid mind oma kampa ja kirjutasid mul leiatri eestisid. Kahel neist olid õed, kes olid minu klassiõed olnud. Nii et see tegi mulle asja natukene kodusemas. Midagi oli kodunt mul siiski veel järgi peale isa jääma. Ja üldiselt see Soome aeg see oli muidugi. Nii et pidime vaatama, kuidas me hakkama saame ja ma tegin samuti ka Eestis, nüüd mul oli tee selge, läksin tallu tööle ja tulin sealtki või pakkidega tagasi. Ja siis tuli jälle põgenemine. Jälle jäid need võibakid sinnapaika. Kui soomlast. Soomlased hakkasid rahu tegema venelasega, siis tahtsid nad rügemendist võimalikult kiiresti lahti saada. Rügement saadeti Eestist ja soome häbiks ilma relvadeta. Ja isa tahtis meist emaga lahti saada, trigemendile järgi minna. Nii pandi meid emaga uusi kaugungis laeva peale, et läheksime Rootsi ja seal väga lõpuks maandusime, aga me tegime seda uhkelt. Me läksime Eesti kaubalaevaga ja Eesti lipu all jõudsime seeder Hanni sadamasse. Nii sai teist Rootsi kuningriigi elanik Elanik ja aga mitte kodanik. Sellega ootasime väga kaua ja ma käisin oma punase kodakondsuseta passiga ja näitasin seda igale ühele ja ütlesin, kast ei häbene valima. Kaaganud. Kas te teadsite midagi isa Eestiskäikudest? Isa tuli ju septembris 1944, kui ma ei eksi, kas 13. septembril korraks Tallinna 10-ks päevaks Tallinna? Jaa, ma tean, ma teadsin juba siis, kui me Soomest Rootsi sõitsime, et isa läheb Eestisse. Ja Mul oli ka selge, et ma enam oma isa ei näe. Ma olin täiesti kindel, et ta jääb Eestisse nii kauaks, kui saab vabaks. Tol ajal ei olnud selget pilti asjadest, aga ma olin täiesti kindel, et Isaiad oma rügemendiga ja isa olekski jäänud ja ta püüdiski tegelikult viimseni selle rügemendi riismed päästa. Ta käis hiljem Kagordists. Millal ta ei käinud, et ma ütlesin valesti? Ei, ta ei käinud õieti Eestis, aga 1945. aasta kevadel. Et ühel mehel oli reiest kuul läbi ja paat oli läbi lastud ja hädavaevalt ajasid minema aga tema tahtis tulla siia, et oma poisse kokku korjata ja oli ka plaan, et võib-olla saab neid veel Eestist välja tuua. Ja see on muuseas, kõik kirjas Rootsi politseil. See paadiomanik oli nii õnnetu, selle selle purustas, paari pärast läks rootslastele kaebama. Isa võeti kinni ja pandi rebru. Pruus sinna interneeritute laagrisse. Ja seal istus ta õige mitu kuud pärast naeris, et on igal maal kinni istunud. Eestis, Soomes ja Rootsis. Kas ta jäi elu lõpuni optimistiks? Ma ei tea, ega ta ei uskunud, et, et see kõik püsima jääb, aga ta ei uskunud ka, et midagi tema eluajal tuleb. Ta oli väga ärevil need viimased aastad ja see laul 1988. See lõi talle kohe elu sisse. Aga muidugi ta oli liiga vana, midagi ei olnud enam enam nii. Kerge talle kui, kui vanasti oleks olnud ja ja ta ikkagi arvas, et, et see asi läheb aeglasemini. Et meie siin oma vabaduse kätte saime. Nüüd see seda ei oleks iialgi uskunud. Aga, aga ta ta teadis, et seekord tuleb.