Tere hommikust, on maailmapildi saateaeg ja täna pakume teile läbilõiget. Möödunud nädalal Tallinnas Läti vabariigi suursaatkonnas aset leidnud kohtumisõhtult. Kohtusid Anna Žīgure ja tema Eesti sõbrad. Kes on Anna ja miks tal Eestis nii palju sõpru on? Sellest kõigest kuulete kohe pikemalt. Saate toimetaja Mari Tarand annab edasise juhtimise üle Ülo tuulikule, nii nagu oli ka kolmapäevasel kirjandusõhtul. Ma alustan 70.-te aastate algusest, Anna, kui sa lubad ajalukku tagasi minna. Sel ajal külastas meid Abrukal üks Eesti tuntud ajakirjanik, kes oli minu vennaga rännelnud Kamtšatka Sahhalinil. Me istusime meie toas ja minu kadunud ema tõi meile vaetud kala, piima, kurki, tomatit. Ja alati, kui ema köögist tuli. Meie külaline tõusis lauast püsti ja seisis niikaua, kuni ema läks köögipoolele tagasi. Kui see Tallinna ajakirjanik oli tagasi lennanud, ütles minu ema. Nii viisakat ja kasvatatud inimest ei ole ma läbi elu näinud. Ja annaks jumal, et ei peaks enam nägema. Mõni nädal peale seda tuli anna selguda, kui anna tagasi sõitis. Ütles minu kadunud ema. Väga lihtne ja väga kodune inimene. Ja kui ma mõtlen pikkadele aastakümnetele tagasi, siis oma väikeses maailmas väikesel saarel elava inimesena küsis minu ema väga harva kellelegi kaugemal või mandril oleva inimese kohta. Kuidas temal läheb? Aga õige sageli, kui vend või mina tulime loomemajast Riias, Tubultis või lihtsalt Tallinnas? Küsis ema, kuidas läheb? Väikesel annal? Kuidas läheb Lätti? Annal. Me oleme ka täna kokku tulnud ainult selle tõttu, et Annalt endalt küsida, kuidas annal läheb? Kuidas annal läheb peale seda, kui ta on olnud kuus aastat suursaadik ja meid kõiki kangesti huvitab. Mis aga vahepeal juhtunud on, kas kõrge ametikoht on teda muutnud, kas ta on teistsuguseks inimeseks läinud kas välismaa annate rikkunud, kas ta on samasugune, ligi päästav, lihtne, kelle järele kõikjal küsitakse? Anna Žīgure puhul on meil tegemist nii imelik kui see ka ei ole. Segaverelise inimesega. Anna isa on pärit Mulgimaalt. Ja aga anna emapoolne liin on lätlased. Ma julgeksin pakkuda teile varianti, et eestlastelt on anna pärinud väärikuse tasakaalukuse, analüüsivõime. Lätlastel naiseliku ilu, temperamendi. Ja kunstniku iseloomu, mis talle on ka väga omased. See on kokkuvõttes ilmsesti andnudki niisuguse väga võluva segu mis meid kõiki on enda poole kiskunud ja sundinud annat pidevalt jälgima. Annal on ilmunud väga huvitav ja väga põnev raamat. Hiljaaegu Soomes annab jumal tuleb see ka Eestis ja Lätis. Selles raamatus Anna Žīgure kirjutab põnevalt meeldejäävalt liigutavalt oma vanaisast ja vanaemast. Läheme ana sinuga Lätimaale, räägi meile oma vanaisast. Kallid sõbrad mul on tõesti suur rõõm ja nagu näete, ma olen väga liigutunudki sellest hetkest, kui me oleme kõik siin koos Läti vabariigi suursaatkonnas. Kui ma mõtlen nüüd aja peale ja ma usun, et kõik me seda teeme ja ega me sellest lahti kunagi ei saa. Ja ma mõtlen, 10 aastat tagasi oli aasta 88 ja oli maikuu. Ja mõned asjad olid juba juhtunud. Ja Eestis oli juba olnud loominguliste liitude pleenum, aga Lätis veel mitte. Lätimaal ma ei olnud veel näinud meie lipu tänavatel ega ka hümni kuulnud. See oli 10 aastat tagasi. Nüüd on 98 ja on maikuu. Ja ma olen juba kuus aastat olnud Läti vabariigi suursaadik Soomes ja nendest kuuest aastast kaks aastat ka Läti vabariigi suursaadik, siin Eestis. Niisugune see elu meil kõikjal on olnud ja 10 aastat on sisaldanud nii palju, et mõnes elus ei ole nii palju juhtunud. Ma tänan vaga Ülot toredate sõnade eest, justkui ta rõhutas neid minu iseloomupooli, mis siin Eestimaal tuleb, ma just mõtlesin, kas jääbki üle veel midagi, aga ta jäi sellest raamatust kus ma kirjutan oma emapoolsest vanaemast ja vanaisast. Isapoolne vanaema oli eestlanna viljanist. Juuli ja Lepik oli tema nimi ja mul on ilmselt seal Viljandis sugulasigi, aga ma ei tunne neid. Ja isa isa oli Robert šigurs Limbasest. Olin just Limbasis möödunut laupäeval. Seal on rahvas kogunud raha 10 aasta jooksul kogu Lätimaalt ja nüüd seisab üks ilus uus mälestusmärk Läti hümni autorile. Nüüd, kus mul ma tahtsin öelda, hall, siis samas tahtsin ta paluda vabandust, et küll te kõik, kes siin olete, välja arvatud soomlasse, teate väga hästi, et ma olen kunagi eesti keelt palju paremini rääkinud kui nüüdja. Palun vabandust, et need kuus aastat Soomes on mu ilusa eesti keele ära rikkunud, küll see küll see hakkab jälle jälle minema. Nüüd, kus olen tagasi Lätimaal ja emapoolne vanaema oli mul läti luuletaja Elsas TSD kellel oli väga ka huvitav elu. Tema isa oli advokaat sterstu Andreis, kes muuseas möödunud sajandi lõpus töötas siinsamas Tallinnas. Sest Riiast, sakslased ei andnud talle tööd ja ta elas majas, mis on Soome suursaatkonna kõrval seal nurgas, nii Oskar kuningas, kadunud Oskar kuningas oli uurinud, välja uurinud, et see oli maja, kus ta oli elanud ja mu vanaema, kui ta oli kolmeaastane. Ta oli ka siin, elas ja mäletas, et Kadriorus nad olid Katariin entaal, nagu tema ütles, jalutamas käinud. Ta õppis Peterburis ja pärast Pariisis sor Bonni ülikoolis ja hakkas kirjutama luuletusi. Tõlkis prantsuse luuletaja romaaniga läti keelde ja töötas prantsuse keele ja klaverimängu õpetajana Lätis. Oskas mitmeid keeli ja oli haritud inimene, nagu tol ajal öeldi ta abielus läti luuletaja Edwards virsaga, kes siis oli mu vanaisa? Ta on üks suurimaid läti luuletajaid, oli väga lähedane meie presidendile Kaarlis, Ulman selle ja kirjutas luulet, mis inimesed ka nüüd meie päevilt teavad peast võib-olla tunnetum piiride taga, tema teos on eesti keeles ka tõlgitud taevaredel. Läti rahvaga ja Läti riigiga faku kasvanutest. Pärast seda, kui ta suri 40. aastal, tema nime ei saanud juba saksa ajal lausuda ja rääkimata siis nõukogude ajal, siis ta oli keelatud tutt kuni 88. aastani. Mu vanaema pärast sõda jäi, Lätimaal ei põgenenud, nii kui väga mitmed Läti kultuurid, et jäi siis tahtis olla oma rahvaga. 51. aastal ta küüditati, saadeti Siberisse koos niisuguse prantsuse grupiga nagu tol ajal ja ka nüüd öeldakse, et nad tundsid huvi prantsuse kultuuri vastu ja üks äraandja kaebas nelja peal, need kõik saadeti Siberisse, oli viis aastat ära, tuli 56. aastal tagasi ja elas veel 20 aastat. Oli paraliseeritud vase, vasak käsi ja vasak jalg ei töötanud, jah, aga elas väga aktiivselt vaimselt elu, kirjutas luuletusi ja tõlkis ja ja tema juures käisid mitmed läti noored luuletajad ja mu ülikoolikaaslased mäletavad teda väga hästi, ma arvan, need, kes sel ajal, kui ta elas, käite meie juures külas. Tal oli üks hirmuäratav küsimus kõikide jaoks. Ta nimelt küsis. Mu külaliste käes spresemisi Deutsche Oder frantseesis. Ja sel ajal oli nii, et et ega palju muud ei osanud vastata kui ja kaver juparuski. Seda vanaema muidugi ta oskas, aga mitte alati küsis ja see küsimus oli päris legendaarne Tartu ajal nüüd kui Läti jälle on iseseisev riik, Mu vanaisa on ausse tõstetud ja raamatud ilmuvad ja ja temast räägitakse ja tema poliitilisi mõtteid kasutavad väga mitmed meie ajaparteid, kui tahavad rohkem oma profiili tõsta. Niimoodi on nende minu vanaemaga ja vanaisaga. Hanno isa on kõige teenekam Lätimaal elanud eesti kirjanduse tõlkija, kes on tõlkinud läti keelde eesti kirjandust alates Vildest ja Tammsaarest, Lutsust metsanurgast. Siis juba Smuuli kirjaat sõgedad külast, jäine raamat jaapani meri. Anna isa tõlkis eesti keelde meie põlvkonna nooremaid kirjutajaid ka näiteks minu venna kummatestliku raamatu meretagune asi ja oma isalt on siis anna ka linnud kalduvuse sama tööd teha. Kalender näitab annas, sa oled sündinud augusti lõpul 48. Lihtne rehkendus näitab, et käesoleva aasta on sulle väga oluline, aga läheme nüüd natuke lihtsalt tagasi kooli. Katsume meelde tuletada, mida tähendas tol ajal koolis käimine, mida sa õppisid koolis, mis sul on kooliajast, milles. Koolis ma käisin Jurmalas pärast seda, kui vanaema ära viidi, Siberisse ja isa lasti töölt lahti. Ta oli nukuteatri direktor. Me kolisime sinna Jurmalast mällu sisse. Seal ma lõpetasin ka keskkooli. Sel aastal Lätimaa keskkool, kui ma lõpetasin 66. aastal, see kestis ainult üks aasta pärast sõda ja enne seda oli 11. Muidugi meil kõigil on väga palju mälestusi, koolist. Aga tänulik ma olen selle eest, et need õpetajad osasid meid läbi viia kooliaasta, sest niimoodi, et kogu sellest koledast ideoloogiast mitte midagi meelde jäänud meist kasvasid täiesti normaalsed inimesed. Muidugi nagu teate, kõik me olime, võis suurim osa meist oli pioneerid ja ja komsomoli sky tegime Need kõik koosolek ja kõike, mis oli vaja, aga sisemiselt meie ei lasknud või tänu õpetajatele ja vanematele muidugi ka õpetajatele ka, et see nagu siis, kui see võimalus tuli siis nagu hali raputas nagu vett tiibadelt ja selle üle ma olen kõige rohkem tänulik. No ja Lätiga meie mõlemat rahvusvabavicki üritati venestada. Ja 50.-te teisel poolel sündis idee Moskvas ja kuuekümnendatel balti vabariigis 11 klass ja asendada 10 klassiga. Lätis oli vastuseis sellele uuendusele natuke pehmem kui Eestis. Ja Eestis ei jõutudki viia läbi seda süsteemi Kümneaastasele koolile, mis oleks tähendanud õppetundide vähendamist ja ennekõike emakeele ja lakkus kirjanduse arvel. Aga sellele vaatamata, et soolita siis hästi nooruke selle keskkooli läbisaamisel teed sel hetkel ilmsesti oma elu näiliselt kõige kõige vähem läbimõeldust kõige julgema, kõige temperamentsem, aga lõpliku otsuse Sa tuled umbkeelsena Eestisse ja sa tahad tulla Tartu Ülikooli. Kuidas oli see lubana, kuidas sa tulid Tartusse ja otsisid üles muidugi, professor Ariste, kuidas asi edasi läks? No edasi läks niimoodi, et otsisin üles Ariste, ütlesin, et tahaks õppida ja Ariste ütles, et tule. Siis tegin eksamid läti keeles, läti kirjanduse ja keele. Professor Ariste ja dotsent Aaben võtsid vastu ja vene keeles ajaloo ja saksa keelt ja ja nii ma tulin Tartusse. Aga jätsin ilmselt mulje, et oskan küll, ma vaatasin väga täpselt, milliste nägudega teised on ja kui nad naeratasid, naersin, naersin kaasa ja ja, ja niimoodi mul õnnestus üpris kaua olla niimoodi, et mu kursa mõtlesin, et hoopis keegi, kuid teine tüdruk on lätlanna. Siis ma hakkasin õppima eestlastega koos, ega see kurite käed järele. Ma mõtlen, et ega see nii väga lihtne võib-olla ei olnudki. Kursusekaaslased aitasid väga palju. Isegi nii, et enne eksamit nad rääkisid mulle, jutustasid ümber mõne romaani, mis ma ei jõudnud läbi lugeda ja need olid palju. Eesti kirjanikud on kirjutanud palju asju, mis on programm ei jäänud. Ja nii ma õppisin kõikidega koos ja ei maga. Ja tulid tagasi Lätimaale või kui me natuke tagasi veel selle juurde, et Lätis oli neid 10 aastat, see keskkool üks aastasse lühem keskkool ja eestlased Eestis ei, ja ma olen tihti kuulnud seda, et lätlastest siin Eestis räägitakse, et lätlastel on pehmem selgroog ja selle päraastmel läks nii raskelt kui nõukogude ajal oli. Sellepärast meil oli rohkem tööjõudu toodisi ja sellepärast meil oli see lätlaste protsent, kui maa sai iseseisvuse. Ainult 52 protsenti selle kohta ma selleks selgroo kohtama ei taha nüüd küll midagi ütelda, seda võiksime kunagi mõõta. Kelle selgroog on kõvem, aga meil oli üks niisugune juhtum aasta 59, Lätis, mis küll mõnes mõttes murdis meie selgroo, see oli Hruštšovi visiiti järel. Kui Moskva poolt tehti, organiseeriti juhatuse vahetus Lätimaal, vahetati ära kõik kõiki juhte venelasteks või venekeelseteks. Ja nii murtise, meie rahvuslik kommunism. Ja siis algas nende teha tee ehitamine ja venekeelsete Nõukogude inimeste sissetoomine Lätimaal ylesse. Meie situatsioon 66. aastal oli palju raskem kui Eestis ja mikspärast just Lätimaal see juhtus, miks näiteks mis mitte mitte teel nii kurje arstile kommeeruva miks mitte Leedus? Et nagu hästi teate, Läti on see see keskmine koht geopoliitiliselt ja militaarstrateegiliselt muidugi, Läti oli see kõige tähtsam koht. Lätis oli sõjaväge ka palju rohkem kui Eestis ja Leedus. Kirjandusõhtul loeti siinkohal pikem lõik Anna Žīgure mälestuste raamatust peatükist, mis käsitleb õpinguid Tartus. Olevat Annale olnud kaks hellitusnime läti, anna ja salde jums. Need leheküljed on väga huvitavad just eestlasest lugejale, kel vähegi on sidemeid Tartu ülikooliga. Minu teada tunnevadki paar kirjastust, juba huvi, anna raamatu väljaandmise vastu eesti keeles. Nüüd aga jätkakem helilingi kuulamist. See nooruke ja tõmmu eestlaste jaoks umbkeelne läti neiuke lõpetab ülikooli 72. aastal ja kõneleb väga head eesti keelt. Üsna head soome keelt. Ja kui ma täna hommikul anna käest, küsisin, kui palju tal jäi puudu pungade keele selgeksõppimisest, ütles, anna mulle umbes viis minutit. Ja ma tahan Hanno, sinu mitmekeelse ja hea hariduse puhul ainult ühe näite tuua saaksime hüpata kümmekond aastat edasi. 1984 on Anna Kreekas. Ta kuulub Baltikumi kultuuriinimeste gruppi, kus on lätlased, eestlased, leedulased. Seltskondliku inimesena muidugi alati huvitab, kes on kes on kes, kes on keegi ja küsib väga soliidselt. Valgejuukselise, tasakaalukalt, keskeas eestlaselt. Vabandage, kes teie olete oma ameti poolest. Ja see inimene ütleb Annale, ma olen eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Aga anna nutikas, annan Eestis õppinud, ta küsib, öelge mulle, mis aastatel elas Lydia Koidula. Jaa, soliidne valgepäine, eestlane läheb üleni näost punaseks, Anna ei saa vastust. 1000 843886 ei saa. Mees ütleb Annale häbelikult. Ma ei ole eesti keele õpetaja. Ma olen EKP Rakvere rajoonikomitee esimene sekretär, tead Ülo niisuke. Sagulus nii kõrgesse parteinomenklatuuri ja ta rändas Euroopas teise elukutse nime all. Sena sinul Annaliseksak piisavalt endale elukogemuste teada, millise tavad? Meie riigis valitsesid solid enne sõda olnud tervelt kuus aastat väga nudi ja väga nüri töö peal. Läti kompartei keskkomitee häälekandja, läti kommunisti tehniline toimetaja, korrektor. Aga aastast 1009 78 oled sa juba Läti Kirjanike liidu välissuhete konsultant. Ja aastast 1986 Läti Kirjanike liidu välissuhete sekretär. Kas sa usud annagaat, sul konkreetselt vedasid, sa sattusid just Läti Kirjanike Liitu tööle? Vedas küll, sest see oli äärmiselt huvitav, huvitav töökoht juba enne aastat 85, nagu ka väga hästi. Mäletate, vanad kolleegid, kõik siin saalis. Kestab saade, maailmapilt, millesse nagu kuulete, ei taha hästi ära mahtuda, Anna Žīgure kogu elutee. Sestap siirdume suuremate üldistusteni ja praegu käsilolevasse kümnendisse. Kui ma mõtlen üldse Läti rahva ja Läti riigipeale, siis eks ta ole nii. Kõige lihtsam oli see iseseisvusnimeliselt ja poliitiliselt kätte võidelda, kui me nüüd tagantjärele vaatame palju raskem on olnud see kõik teha nende aastate jooksul ja hoopiski mitte kõik inimesed ei ole, ei ole suutnud kaasa tulla. 50 aastat on jätnud väga rasket jälge ajudesse. See on see kõige raskem, kui ma olen võrrelnud, olen mõelnud Läti ja Eesti peale ja alati ma seda teen. Ma alati tegelikult kogu aeg, ma mõtlen kolme riigi ja kolme rahva peal ja need kõik kolm on mulle väga lähedased. See on Lätimaa, kus ma olen sündinud ja Eesti maks, ma olen õppinud ja Soome, kus ma olen töötanud. Ja siis, kui ma mõtlen nüüd lätlaste ja eestlaste peale nende aastate jooksul, et teel oli muidugi kergem selle tõttu alustada iseseisva elu, et teil oli Soomeni lähedal ja Soome televisioon ja siis meie vabariik, siis olid palju rohkem isoleeritud maailmast. Eesti kui Eesti Eestist, rääkimata rohkem kui Leeduga, sest Leedul oli Poola mitte väga vaba, aga ikka nagu vabaduse esikuks võiks teda kutsuda ka Lätil ei olnud ju kedagi. Ja siis läks mõned mitmed alguses väga tähtsalt aastate iseseisvuse alguses, enne kui hakkasime tundma õppima ja vaatama ringi ja kui inimestelt ärkasid. Ma olen tegelikult ma seda soomlaste jaoks välja mõtlesin. Aga kuidas seletada mikspärast? Meie ei tee nii või naa, nagu need Lääne inimesed kujutavad ette mikspärast. Meie inimesed, kui on nüüd iseseisvus, jornid, vabadus mikspärast, nad ei, kohe ei tee seda, mis peaks tegema siis natuke plaatonit abiks võttes mõtlesin meie jaoks välja niisuguse võrdluse, et see oleks nagu meid aetaks kuhugi pimedasse tunnelisse. Ja algusesse oleks kohutav, pime ja kitsas ja mitte midagi ei näe mitte midagi, ei saa aru ja lihtsalt hirmus. Ja siis oleme mõni aeg seal ja. Siis läheb 50 aastat mööda ja äkki äkki me oleme väljas, päike paistab ja vaatame selle päikese poole ja päikesevalgus lööb meid pimedaks, peab harjuma selle valgusega. Ja siis meie käed ja jalad, need on nagu paraliseeritud, need on nagu ära surnud selles kitsusest seal. Et need peab liigutama enne, kui sa midagi teha hakatakas, vaid kirvest kätte võtma või ükskõik mida. Aga kõige parem on muidugi see, et seal tunnelis olles, Me ei tea üldse seda, mis on väljaspool juhtunud. Et väljaspool on ju maailm edasi läinud, et see ei ole see maailm, nagu me jätsime teda siis, kui meid aeti sinna tunnelisse. See on muutunud. Ja me tuleme tunnelist välja ja siis, kui hakkame nägema, me ei näe seda maailma, mis me, mis me teame, see on hoopis midagi muud. Ja ma mõtlen, et see on just see, mis meie inimestega on juhtunud. Et see võtab natuke aega. Eestlastel oli see alguses natuke kerge. Aga küll lätlased, küll need lätlased hakkama saama. Me kõik näeme, et. Ei olnud mingisugust mahajäämist selles ajaloolises arengus. Me läksime kõik ühtemoodi jõuliselt edasi, kõik sündmused toimusid sünkroonselt. Tõsi küll, Leedus ja Lätis natukene traagilisemad rängemalt. Me jäime sellest õnnetust ajaloolisest kogemusest õnneks ilma. Aga teeme veel, anna nüüd niisuguse ajalise hüppe pisut ja ma tahan küsida ühe asja kohta, millest mul isiklikku kogemust ei ole. Ma lugesin mõned aastad tagasi president Trumani memuaare ja Ta räägib seal loo sellest, kuidas Lincolni tapmise ja teda, et kas 65 ajakirjanikud Ameerikas otsisid ülesse Lincolni lapsepõlve ja noorpõlve sõda, kes võis olla kas mingi tavaline puude vees või kelner või mingi väga lihtsa elukutsepidaja kelle käest nad küsisid, et öelge palun meile mis mees oli Lincoln presidendina. Ja see lihtne töömees ütles, et teate, Me olime temaga hirmus head semud. Ja, aga ma ei tulnud iialgi selle mõtte peale, et selline mees võiks sobida Ameerika Ühendriikide presidendiks. Ja ilmsesti, kui ta president oli, ma ei osanud teda vaadata selle pilguga, kuidas ta selle ametiga hakkama sai. Padana, minul on sama seisukoht, nüüd selle perioodil, kui sa olid suursaadik, kui sa, kui sa esimest korda Aafrikale tulid ja rääkisime kirjandusest ja, ja kultuurist ja poliitikast, ma ei osanud oletada, et ühel ilusal päeval sa oled oma riigi täievoliline suut saadik teises Euroopa vabas iseseisvas riigis mis tunne on olla suursaadik, mida see töö kujut. Kas ta hirmutab algul? See ei hirmuta, sest keegi ei anna seda võimalust hirmu tunda. Töö on töötööd, tuleb su juurde. Ja siis ainult hakkad tegema siis kui ma tulin Soome Lätis. Ministeerium ju alles sündis, seal oli paarkümmend inimest, võib-olla, ja. Ja ma võin telerit rääkida, kuidas see oli nüüd, see tundub päris lõbusa jutuna. Ma läksime inimeste juurde, ma ei olnud välisministeeriumis olnud ja ma ei olnud kuskil niimoodi Kaasas kaasas olnud välja arvatud rahvarinne ja Kirjanike liit, aga, aga mitte niimoodi poliitikas ja ütlesin, et nüüd saadetakse Soome saadikuks Lätis saadikuks ja mul on niisugune tunne, et ma peaksin midagi teadma. Kui ma lähen, keegi ei osanud mulle seletada, mis. Aga ma ütlesin, et ma midagi peaksin siit kuidagi saama. Et, et missugune on Läti välispoliitiline kurss? Minu poole väga tõsiselt ja ütlesid, vastasid niimoodi. Prouasid nähti, välispoliitiline kurss on sirge. Tänasin ja Läksin Soome, kui te olete niisuguses nii-öelda ajaloolises situatsioonis, kus äkki üks inimene ja ise mõtled, et tavaline muidugi tavaline nüüdki mõtlen tavaline inimene ja oled terve institutsioon ja sa ei olegi enam ei läti anna ega Salbleiuks isegi mitte. Aga oled terve Lätimaa ja iga samm, mis sa astud ja iga sõna, mis sa ütled, et see on Lätimaa. Ega see ei ole lihtne siis, kui ei ole sellega harjunud. Nüüd see on nüüd, see on palju lihtsam, aga siis, kui sa oled niisuguses ajaloolises situatsioonis vaid mina, kui oli niisuguses ajaloolises situatsioonis siis ma tegin seda, mis pidi tegema ja küsisin, palju nõudja. Kuidas peab tegema soomlastegastia. Mu endine, väga hea kolleeksi seal Helsingi suursaatkonna selga, kas kella, kes on ka meie keskel siin ja kes on ka selle raamatu tõlkinud, aga ka tema mind äärmiselt palju on aitanud nagu ka Eesti saatkond, sest siis, kui ma tulin, Piret Saluri väga hästi mäletab. Eestlastel oli situatsioon, oli saatkond, ei olnud suursaadik. Lätimaal oli suursaadik, ei olnud saatkonda. Hanna, kas me võime minna sootuks isiklikuks ja natuke intiimseks, mis inimestel enam huvitab võib-olla kõik ei tea. Siin saalis meie keskel istub siin oma abikaasa. Kas sa tahaksid rääkida niimoodi vaikselt omavahel, mis mees? Ka Jukka on hea ja aus soome mees. Hea ajakirjanik ja ma olen talle väga tänulik, et ta on Need aastad suutnud minuga koos olla need aastad seal Soomes, sest ega see ka temal väga lihtne väga lihtne ei olnud. Ja nüüd ta minu pärast elab Eestimaal ja on oma lehe Helsingi Sanomat korrespondent terves Balti Baltikumis, aga Lätis ta ei tohi kirjutada. Sellepärast et mina olen olemas. Aga Eestis ta on minu pärast. Eks ole, Niiuka. Ega Juka suhtumine sinusse ei ole muutunud pärast seda, kui sa suund saadik enam ei ole. On küll on küll, matriikisin tema särkidele. Ma meelsasti kommenteerin kõige lühemalt Juka poolt kirja pandud raamatus minu meelest meeleoluliselt väga ilusat kohta. Juka nimelt kõneleb, kuidas Te astusite seaduslikku abiellu Kesk-Lätis. Te leidsite ühe vana lagunenud kiriku, kus täiesti sümboolset altarit asemele kohal kasvas nood kasepuu. Aga ometi selle kirikul oli veel hoidja või kirikuõpetaja või tegutses mingi kogudus. Ja nood kirikuõpetaja, kui ta teid esimest korda nägi, ta tuli teile vastu paljajalu, nagu, kui ma Yucat usaldan, tema informatsiooni oli, oli ja ta ei olnud mitte mitte ühte abielupaari veel paadi pannud, aga ta võttis teie palvet kuulda. Selle protseduuri fooniks, lasti elektroonilist muusikat. Ja kui seal kirikumuusika Ühel hetkel mingil asjaolul katkes siis lasti teise linti pealt Sibeliuse Finlandia, et. Ja kui Jukka küsis selle muusika esitaja käes mile andja kohta, et te muidugi teate mis muusikapala see on, mille peale selle esitaja vastas lähtsasliku tsirkuse ja uhkusega. Muidugi, see on tuntud Ameerika meloodia. Ja see oli tõsine ja püha muusika teie mõlema jaoks. Ja me jälgime huviga, kuidas ma ütleksin, anna seda rahvusvahelist kooselu koostööd ja annab jumal ka koos õnne. Ma tahaksin küsida, anna, kas sa tuled poliitikasse või lähed poliitikasse või mida sa teed, kui sa nüüd oled olnud nii kõrgel poliitika sees? Ma arvan, et ma ei lähe poliitikasse. Ma tahaks elada sugust tavalist elu, nüüd mis on tavaline elu, ma tahaks, ma kirjutan, vaid, ma olen hakanud juba kirjutama järgmist raamatu. Lätimaa. Siis ma käin rääkimas Lätimaal näiteks koolilast, lastele ja noortele, mis tähendab olla rahvusvaheline ja mis on tähendanud see töö ja see aeg ja elu ja siis ma käin eri ministeeriumitest ja rääkiv siis äris, seminarides, Lätimaal ja ja Soomes ja teate, kui on kuus aastat ära oldud, siis mul on niisugune kange tahtmine nüüd natuke olla ja ringi vaadata, mis tegelikult minu kallis kodumas juhtunud. Kuidas on, missugune on elu, mis seal tehakse, mis mõeldakse, aga ma ei taha otse poliitikasse minna. Ja kas sa tahaksid rääkida, mis tunne on olla vanaema? Väga hea ja rahulik tunne. Niisugune tunne elu jätkub. Maailmapildi saates rääkis Anna Žīgure, teda küsitles Ülo Tuulik. Montaaži sellest kõnelusest tegi Mari Tarand.