Maailmapilt. Tere hommikust, on kolmapäev ja tänane maailmapildi saade viib meid teatrimaailmastuudios on Pille-Riin Purje. Teatrikooli üliõpilast ehk lavakate koolitöid ja diplomilavastusi on ikka saatnud elav tähelepanu ja ergas publiku huvi. Nüüd on vaatajate ette astunud uus lend noori näitlejaid ja lavastajaid. Eesti Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli 19-st lend, kursuse juhendaja Ingo Normet. Selles lennus õpib 12 tudengit, näitlejaks ja neli lavastajaks. Nad on jõudnud kolmandale kursusele ja mängivad nukuteatri laval. Nelja kammerliku näitemängu saamegi nüüd veidi tuttavamaks nelja noormehega 19.-st lennust, kes õpivad lavastajaks. Need on Vahur Keller, Urmas lennuk, Tiit Ojasoo ja Tõnu Lensment. Nende debüütlavastused on vastavalt Samuel Becketti visanud teatrile üks Leonard möphi, linnubassein William Mastro, Simone unistaja ja sama autori drilla Milla. Jutuajamine on lindistatud pühapäeva õhtul Toompeal lavakunstikooli saalis. Alustasime vestlusringi küsimusega, kui teadlik on olnud igaühe soov saada lavastajaks ja mis on kellelegi elus eelnenud teatrikoolile? Mina olen Vahur kelder, mina olen õppinud enne muusikat. Õppisin otsa, koolis, õppisin ühe aasta muusikaakadeemias saksofoni. Ma ei ole sellega päris nõus, et see eeldab teadlikkust, et valikut. Sellepärast et ega ma tegelikult ikkagi kujutanud ette või seal vastuvõtukomisjon kõik, igaüks midagi ikka rääkisime, et, et mis siis lavastamine meie arust on tegelikult ega ei teadnud küll. Et pigem võib-olla kujutab rohkem, et mis asi see näitleja on, mida tegelikult lavastamine tähendab? Mina olen Urmas lennuk ja mina võin enda kohta öelda seda, et tegelikult, et pean ennast ikkagi mingit pidi aednikuks hima, olengi haljastamisega tegelenud ja, ja kunagi ma kujutan ette, et mul ikkagi on oma aed ja ja ma olen aednik ikka edasi, natuke mingit pidi hobi korras või vastupidi, et kunagi ei tea. Mina olen natukene õppinud eesti keelt. Ma olen olnud noh, igasuguametit pidanud. Ülle müüest kuni õpetajani välja. Ja ja kui ma oleksin jah teada, mida see tegelikult tähendab, siis ei oleks tulnud. Aga nüüd on ilmselt hilja. Minu nimi on Tiit Ojasoo. Ja mina õppisin Tartu Ülikoolis klassikalist filoloogiat ühe aasta, et vähegi sellist eelvastust anda, siis. Näitleja elukutse on ikka väga halb elukutse. Sinu nimi on Tõnu Lensment. Algul kui sa ei pealinna tunded midagi õppima, siis ma alustasin ehitusinsenerina tippis. Edasi hakkasin etena sisearhitektiks. Ausalt öeldes õpin, praegused keelasid. Ja siis tuli see lavastamine. Niimoodi tundus tol hetkel võib-olla, et nii on õige. Olete jõudnud kolmandale kursusele, kui palju te nüüd arvate, et teil on aimu sellest mida see elukutse või mida see tegevus endast kujutab? Kuivõrd ta esimene lavastus on publiku ette toodud, siis võiks ütelda, et noh noh, ring on nagu peale ostaks 115 kord VTA mingil tasemel, aga eks ta iga tööga saab selgemaks või omandab uusi tähendusi. Söömise avastamine on niiet ekslikult lavastada oskab iga inimene mingil määral. Ja noh, iga inimene, kes püüab noh kasvõi pereisa, kes püüab kodumetaile hiilida kuidagi tegelikult lavastab endaga mingi olukorra, millega ta saab siis õiglaselt välja minna, et noh, ei teki probleeme. Aga see teatris lavastamine või noh, niimoodi näitlejate lavastamine inimesed tulevad seda vaatama. Ja see on selles suhtes, et päris selgeks sai see nüüd tõesti pärast neid esimeste tükkide väljatoomist, mida see tähendab? Et kui sa, sa pead valmis olema kõigeks, sa pead. Oma lapse mahamüümine, ühesõnaga see on ikka päris jube kogemus, mõnes mõttes võib-olla nii palju on saanud selgeks sellega vähemalt, et et üks asi, mida ta kindlasti eeldab, on väga suurt organiseerituste selgust. Aga rohkemat, noh, see on iga kord ikkagi, tundub, et jah, otsast alustamine on iga kord erinev. Aga kindlasti peab olema endal mingisugune mõtteselgus organiseeritus. Seal võib-olla kahe aasta olemas. Kuidas see õppeprotsessis, kas lavastajad, näitlejad õpivad kuidagi lahus või koos või sate teiega mingi näitlemisbaasi või, või kuidas see käib sellel 19.-st lennust? Kaks aastat meil oli näitlejatega praktiliselt üks ja sama programm, pluss veel lavastaja lisaaineid nagu lavakujundus ja töö tekstiga ja ruumikujunduse sellised asjad. Aga nüüd siis alates kolmandast aastast võisime valida, et kas me tahame tantsu ja laulu ja, ja näitlejatööd sellises mahus ei taha üldse. Ja siis igaüks tegi oma valiku, mina, Tiit, neid näitleja ainet ka. Tõnu Urmas. Rõhule lavastamisel mina jääksin nagu ühe asja rohkem näitlejaid on esiteks ja teiseks on see, miks veel üks selline, mitte isegi keskpärane, aga siuke kahvatu näitleja. Miks ma pean inimestele närvidele käin, mina ei saa aru, et ma panen, siis lähen püüan ühte asja natuke selgemaks teha. Mul on ka rohkem meeldib teisi vaadata kui iseenesest näidata ja siis ma mõtlesingi. Vaata siis seda ühe võimaluse. See ajahetk praegu lobalavastustega publiku ette tulla oli, on see teie jaoks õige hetk? Natuke vara isegi mitte natuke, vaid võib-olla olekski parem saama sellest aru, mida tähendab üldse publiku ette tulemine. Mina mina hea meelega tuleks kipuks, et ma teeks nagu Ell omaette vaikselt ja meediana teistele kindlasti oma arvamus. Minu jaoks vara. Minu arust oli just just õige hetk väga õige kogemus õigel ajal. Ta ei olnud ju midagi suurt veel, oligi just nimelt õppetöö nime all tuli välja kõike, et noh, loodetavasti publik saab sellest aru, et see ei ole veel. Me ei ole veel päris valmis ikkagi selles mõttes kogemusele meile endale minu arust oli väga õige õige aeg, minu meelest oli ka, sest vaatasime pea prooviskadesse tühi saal ja näitlejad mängivad, mängivad, mängivad ja Austria ülim aeg seda publikule ka näidata. See kogemus saada muidugi õppetööd ei, tähendab seda, et ta nii väga jubedas oleksid, aga nad lihtsalt õpetajaid. Kes enne esietendust meie käest üks ajakirjanik küsis, et kas on nüüd õige välja tulla, siis ma olen tõesti kindel, et vara väga vara Anica näinud kuidas on kaks korda mängidesse tüki publikule ja mis hakkab muutuma tükis, kus suunas ta liikuma hakkasime niisugune tunne, et see oli ikka ülim aeg. Nendest materjalidest, mida te avastasite, mida te publikut ja tõite ja ma arvan, et igaüks võiks rääkida oma sellest valikust ja ka seda, et kas oli nüüd mingisugune eeltingimus või koolipoolne klausel, et mida, mida valida või või mingeid parameetreid ette antud. Tehnilised parameetrid muutusid aja jooksul. Esimene tingimus oli see, et peaks olema lühike, näidanud vähe tegelasi, noored tegelased. Hakkame nüüd vaatama siis kaks tükkidest ei ole nii väga lühikesed näidendid, minul ei ole just väga noored näitlejad. Nojah, arvu suhtes võib-olla tõesti ja väga suurt koosseisu ei ole kellelgi. Aga ülejäänud oli kõik loba. Igatahes on kaasas, meeldib jah õige kaasaegne. Et võiks siis igaüks öelda kõigepealt ka kuulajatele ära, kes ei ole veel jõudnud nukuteatrisse vaatama, et mis see on, ja siis siis seda, et miks just see näidend sai valitud. Samuel Beckett pidanud teatrile, esimene nagu on, eks ole, organisatsioonis on kirjutatud, on, on kahest hulgusest maailmalõpu järgses linnas. No see ei ole nüüd nii päris oluline, et siin just maailma lõppu järgmine linn, ütleme, et sa räägid lihtsalt kahest inimesest ükskõik, mis ajal kokku saada, ükskõik mis inimesed, need on. Isegi võib-olla, et ei ole tähtis see, et on meessoost nagu, nagu seal parajasti on selles tükis vaid see on sellest, kuidas inimene vajab lähedust. Aga, aga pagana raske on seda tunnistada, et, et sa ei ole ainult see ise, kes, kes ainult iseendaga hakkama saav. Üksindusest vajadust kellelegi järgi võib-olla nii lihtsalt öeldes. No see on selline autor või selline nimi, mille ümber võib olla igalühel mingid oma kujutlused selles suhtes oli mingi mingi eelhirm. Vot see hirm tekkis kuigi alguses. Ma andsin sellest aru küll, võib-olla et see oligi üks põhjus ka, miks ma valisin selle tüki. Et Beckett on raske materjal, tekst nõuab väga palju. Ja tegelikult ka selle see tulemus võib-olla ma ei tea, nüüd on ta, mis ta on, igaüks otsustab ise. Aga kindlasti kõige rohkem selle sellest asjast kasu saime just minule väitlejad. Nende arutlemise ja selle analüüsi ja kohtumise kohtumisega. Hermakülaga rääkis midagi. Avalehel on ka öeldud, et igaüks teist tänab heade nõuannete eest kedagi Becketti Folulise, Evald Hermaküla, et et mida see tähendab, kas see on mingi koolipoolne või enda valik, et keegi lavastajatest Me oleme jända voli. Kingo tegi selle ettepaneku, et kas me soovime endale kedagi kõrvale kellega rääkida. Ja siis me olime sellega kahel käel nõus, kõik meie üks siis valis endale ühe lavastaja ja väga hea, et nemad kõik nõus olid ja ja see selle taga on see, et ta käis kohal mingis kuskil neljas proovis, rääkis, rääkis minuga, rääkis näitlejatega natuke või sinna maailmajuhtimine natukene või kuidagi niimoodi. Et igal juhul see oli väga huvitav ja põnev. Aga see valik oli kuidagi kohe, et Becketiga seostus Hermakülale. Peaaegu et kohe Jah, ma olen näinud tema teketi lavastustes, sellepärast ka võib-olla see on mulle väga meeldis. Lõppenud siis draamateatris Velfi linnubassein on samal õhtul Beckettige, mingit pidid, on Becketega tõesti haakuv inimene, üksildus. Aga vist on kõige tähtsam on ikkagi see siirus ja see vajadus läheduse järele, et et inimestele meeldib liigutatud olla, mulle meeldib ka. Ja mulle see tükki ma valisin selle niimoodi. Vanim vaevalt lugenud paar lehekülge algusest, kus on naistegelase monoloog hästi eksalteeritud ja selline ess lugesin lõpust, kus on remark Neist tegelane, vaatab siis seda abitut, räsitud olevust ja, ja siis ma veel selge, et seepärast lugesin läbi mis sellesse juhendas, Madis Kalmet, kes siis tema oli see, kes tegi mulle selgeks tegelikult selle, mis pärast seda üldse tasuks teha, noh, ma sain aru, mida mina tahan tänu sellele, et ma temaga rääkisin ja proovistage iksist alles lõpus, noh naised, üsna egoistlik inimene selles suhtes, et ma nagu ei armasta. Ma ei taha kunagi ette näidata midagi oma pähe kunagi, et keegi torgiks kuskil kõrvale. Ja siis selles suhtes nii vist kohtusime kaks korda üldse ja aga, aga see jõud või see, kuidas tema kujutuses see asi oleks võinud veel jubedam Moskvas, siis ma mõtlen, et noh, võib-olla isegi isegi oleks võinud rohkem kokku saada. Tegu on tegelikult ikkagi tragöödiaga. Ja, ja tema nagu teadis rohkem, mis asi, see tragöödia, kui mina tea, Judy, mis tekib mingil hetkel ta nagu juhtisime selleni mingit pidi, et noh, ma sain aru tegelikult, et see on võimalik. Et kaks lavastust on siis saanud nagu üheks teatriõhtuks selle tõttu, et nad on ka ühe vaatuselised, mõlemad aga jäänud näitemängud on siis mõlemad kahe vaatluselised ja oma teatriõhtu saanud. Mustrossi moone, unistaja. Miks ta, miks ma valisin? Esimene asi, et ta oli väga hästi kirjutatud, noh ta ongi nõndanimetatud võõramaid play Inglise keelne originaalpealkiri on vulgatar mida võiks siis otseselt tõlkida, et villakorjaja või noh, ja mis tähendab siis unistamist sellist jõuetud? Jällegi kaks inimest, mees, naine. Püüavad kokku saada ja ja. Saad või ei saa? Kuidas, kuidas võtta. Alguses ta oli nagu selline lihtsam ja kergem minu jaoks või. Ja ma sain oma juhendaja Hendrik Toompere noorem aga kokku siis ta ütles ka, et jah, et seda võib teha küll. Mis ta sellega mõtles, seda seal muidugi alguses aru. Sellest ma sain aru alles nüüd sügisel, kui ta, kui me tegime teist vaatust ja kui ta siis käis ja ütles, et mõelge ikka korra veel järele, et mida me mängime. Ja siis me mõtlesime järele ja siis me saime natuke rohkem aru sellest juhendajat. Ma tänan selle eest, et. Et ta tuli, vaatas, ütles. Ma näitan teile, kuidas proovida. Siis ta näitas mulle natuke aega meile natuke aega, kuidas proovi teha, siis see võttis meilt kõigilt kaheks nädalaks proovi tegemise tuju ära. Siis kui seda oli tulnud, siis ta tuli, vaatas uuesti, ütles, et juba parem ja võttis nädalaks ajaks tuju ära. Ta käis veel paar korda, miks ta vist kokku käis umbes neljal korral. Ja viimane kord oli kõige hullem, kui esietenduse kuupäevani. Olid jäänud loetud päevad, siis ta küsis, et mitu proovidel järgi on jäänud. Siis ütles ahah, kui kuulis, et oli 13 proovi jäänud veel ja võttis tuju ära. Ja, ja kui me sellesse saime, siis, siis oli see temas siis sama pärimassimoone tükk nimega originaalne nimi, endal Šivarii. Ja siis Sirkisi when tõlkiste drilla millaks. Kusjuures ma ise ei ole siiamaani veel täpselt aru saanud. Miks pole küsinud ta käest? Lilian küsinud tegelikult sibarii, tähendab, tal on kaks tähendust eestlasena, kassikontsert lihtsalt ja teisest küljest andeks sihuke Iseäralik kolistamise tseremoonia. Pulmade ajal tuntud siis nagu teise mandri traditsioonist ehk nad inglise seda tükki lugesin siis muidugi mu kõiki mõistnud, mis seal veel kirjas oli, aga midagi oli, mis tekitas sellise tunde, et ma pean selle võtma. Mulle tundus siis ka tookord mõistsid, mis oli end hoopiski teised väärtused sealt välja koorunud ja selgunud ja tükk elu paratamatust lühidalt öelda. Ta on vormilt küll üsna sihuke lõbusaid tulla kohale, et natuke naerda saada. Aga samas kui jaksad vaata ära kaks vaatust, siis märkad ka tegelikult, et on tegemist üsna kurvatükiga. Ja kui on juhtunud, et mõni inimene nutma hakkan saalis. See on niisugune tunne, et vestleme korda läinud Jaanus Rohumaa juhendajaks ja siis minu põik tähisuses ja ei oska kuidagi kellegiga koostöös tööd teha ja niimoodi me kokkusaamistest põgusaks jäidki ja aga ma olen ülimalt tänulik talle ühe paaris, üks hea nõuande eest, tänu temale ma nagu sain mõningale siukseid lavastamise põhitõele väga lähedane mõistmises, nagu kas ma seda praktikas rakendada suutsin, ma ei tea nüüd et just seesama, mis Tiit mainis, et miks me seda tükki teeme, mis me sellest tükist teeme. Nendes lavastustes mängivad teie kursusekaaslased, näitlejad, näitlejateks pürgijad. Seal tükis on meid ju väga palju sees. Kõik need, kõik need proovid on seal tükis sees kõik need, mismoodi meil siis ennast eluolu oli ja, ja teiste inimestega Nende näitajate dünaamika toimunud, aga ma olen väga rahul neid Molgus päeva tahtsin, kaob, see oli ka üks, üks asi, mida ma lugedes kohe nägin. Võiksid olla nemad kui suurtüki juures üldse, millega rahul olles oled nõud väga tore, on halb, et nagu õppinud ka näidendi tumma ja nemad ilmselt mind mingit pidi tundma õppinud ja ma olen nii rahul ja õnnelik, et tähendab prooviperiood oli ka ja maikuusse oli ka. Ma ütleks, et minu eluks õnnelikumat aega ei ole olnud, vist maikuu oli. Vist ei tule, kartul, tegelikult mõtlesin väga palju, näitlejaid oli viis tükki suisa minu jaoks on see kohutad suur arv ja et kui teistel kõikidele kaks tükki ja ministri kolmele. Ma mõtlesin, et ma ei saa nendega hakkama kuidagi. Ka väga palju õppinud neilt kõik täiesti erinevad inimesed ja minu meelest just tänu neile üks niisuguseks kujunenud on ja väga hea meel selle üle, et nemad nii palju siukseid, värskeid ja uusi huvitavaid mõttetaile ladusid kogu aeg. Kui tugev oli seal mingi oma nägemus või kujutlus sellest loost ja kui palju see muutus niimoodi selles protsessis? Mis saab kõige tähtsamaks ja sõik ausalt küll kuskile, aga mismoodi ta lõpuks välja tuleb või endale selgeks saab ja mismoodi ta sealt lavalt välja paistma hakkab nende? Tegutsemise näol siis näitlejate tegutsemise näol, siis see on lõpptulemusena ikkagi minu arust küll väga, kardinaalselt erinev sellest, mida alguses ettekujutatav, kui üldse kujutab midagi, et mingi mingi atmosfääritunne on ainult niisugune tunne, et mingi meeleolu on, mida, mida mida nagu tahaks, aga ma nägin ükskord unes üsna üsna lõpus korraks 100 tükki ja ma ei näe, Ta on ta, kui ma hommikul ärkasin, ma ei mäletanud, mismoodi ta, kes seal mängisid, mida nad tegid või kuidas, aga mäletan, et see oli midagi hästi hoopis teistmoodi kui see, mis mul on. Ja siis mul tekkis tunne, et ütles ka pillid kotti, lähme kõik laiali. Just igaüks ise suht ma ei oleks uskunud, et see muidugi muidugi unistasin, et ta võiks kuidagi minna nagu märgatavalt olulisemaks meile kõigile, aga ma ei uskunud. Ta läheb nii oluliseks, aga noh, seda ei oleks osanud mitte keegi taluda. Oma lavastuse kohta ütleksin sedasi, et algul kujunes välja mingi oma väga kindel kujutlus sellest, mis ta võiks olla kunagi ista kadus nii ära Eestit mõtlesin, kelle tükk seal, kes seal, kes seal lavastama visandab, nii segama ei jääks, kõik asi. Siis me näha saite veel avastatud, siin saalis, mitte seal nukuteatrisaalis on täiesti erinevad ruumid ja siis sai sinna üle viidud siis nagu vägivaldselt sügisel siis läks asi nii segamini, ma jälle midagi aru ja kui ma üht äkiliselt jalad harki sätsinile ümber kuidagi isepäiselt, siis äkki nägin, et see samadican, mida ma ette kujutasin, just siis, kui ma lugesin, hakkas järjest tormiliselt lähenema sellele samale. Mul on niisugune tunne, et nüüd on vähemalt 80 protsenti see, mida ette kujutasin. Kuidagi iseenesest lihtsalt sinna suunas. Kujunduslik ja helikujunduslik pool ja see nüüd, mis, mis on lisaks näitlejatele, mida te sellest faasist rääkida? Tal olid kunstiakadeemiast Is x. Liina Unt ja Liina Tepanud. Piret Räni oma nägid väga suurt vaeva, et nad kõik selle asja vaadeldavas tegid nii-öelda ära kujundasin. Suur tänu neile selle eest. Saime õppisime tundma lavastuskunstnike. Tal on eilne täiesti enda rasket tööd. Valgustuse külje pealt aitasime tugevasti nukuteatriinimesed nukuteatril valgustajategi tegid selle raske töö ära. Ja helikujundusest minema, vahu vastas kukeke. Täpselt rääkida, mis tema hakkama sai. Olles hakkama sain ka mina ei seal suurt midagi kokku. Aare Kruusimäe, kes sellega hakkama sai, sellega tõeliselt veolduma koos töötatud. Kuidagi tulin selle mõtte peale, et, et võiks teha siis originaalmuusika sellele asjale. Noh, kui ma mõtlesin seda, et ühenduse kiitori laul läheb rakettide visandi tekstiga. Või siis ma mõtlesin ka seda, et teha sinna muusika. Ma noh, mina kujutan seda üldse nii hea, näete, kui ta lõpuks välja tuli, et kunstnikud ja valgustaja, kes tegelikult heli keeravad ja kõik need inimesed, kes isegi koristajad, ausalt öeldes mina, mina julgen küll öelda, Nad, kõik on ikka üsna palju mind aidanud, selles mõttes, et tegelikult on seal taga tunduvalt rohkem inimesi kui need kaks inimest, kes laval tegutsevad ja nendega koos töötada. Mina olen neile väga tänulik. Sõna ja nüüd siis veel üks oluline komponent teatrilavastuste juures publik. Milline on see lavastaja tunne nüüd, kui publik on saalis ja ja lavastus algab ja kestab ja? Tõeline piin, kõigepealt on see täiesti kohatu tunne kuidagi tõlgendada, sinu töö on tehtud, see, see on täiesti jube tunne, käis ringi. Ei tea kuhu minna, mida teha, kus käed panna, seal istusime saali maha, vaadake siis inimesed hakkavad tulema sealt uksest siis vaatad, tuleb, tuleb seal Jaan Tooming tuleb sisse ja Leonhard Lapin tuleb siis. Vot siis tuleb hirm peale vihi jooksma. Või see on õudne. Sest terve selle aja Kornarid küüsis, kui seal taga istud, midagi kindlasti juhtub, midagi? Kindlasti juhtub. See on nüüd nii halb, see kõik, mis ma olen teinud seal, nii halb. Kahesuguseid tundeid tekib mul alguses, ma ei julgenud saali minna, sest et tantsime äkki sude ennast valitseda nagu, et küll minuni kui tegemised on lõppenud selleks hetkeks juba, et veidi hiljem pärast näitlejaga natuke vestelda, aga et istud saalis kuma pärast, siis proovisin ja viimane kord, et ütleks midagi taktsiaal lehte, ära seisa Aksi vahel või ei tule väljapäisa tiitli vaatab saalis. Aga samas teise külje pealt. Kuidagi sihuke õnnis tunne, et äkki näed, et teised inimesed on v saalis ning vaatavad ja siis hakkad ise tütre kuidagi teistmoodi isegi mõistma, mõne pahandas natukene. Tseetne vaadates, jälgides nende reaktsiooni. Vastik hetk on see, kui, kui publikute läheb, see tükk. Urmo süstika rääkis sellest, et sihuke maid, kas sa ütled, et see on mahamüümine, sihuke läbisaamine või noh, ühesõnaga. Laiale teele läinud, kas need kurale või hääl ei tea saalis loomulikult ikkagi noh, mina ju elan kaasa, mina hoian nende atmosfääri ülaraha, mulle tundub aga publiku koha peal, et selle müümise koha pealt see on ikka. Mul emal ema pidas loomi ja siis temal oli see, et Daralise puljevydased müüme maha, saame raha ja ta kasvatas teda. Sel aastal oli see aeg ja, ja tol hetkel, kui ma ei tea, kas ma tol hetkel mõtlesin tagantjärgi, hakkasin mõtlema, üks hetk tuli pähe, issand jumal, et see ema pulli müümise hetk see maha müüdid hakkas nutma, ta nuttis terve päeva ja selline mingit pidi on see ikkagi see, et, et enam sina ei, sul ei ole mingit otsustamisõigust teha seal saalis, mis ta Haatse publik ja see on üks väga kahtlane siukse publik teatrisaaliks joonud, mis nad tahavad. Rahuline kogemusi, jah, sul endal ka ilmselt tullakse mingi pool tundi hiljem tullakse saalias, räägitakse kõva häälega, sihuke tunne, et tahaks popkornipakk suhtes sellise teistmoodi muusikatunne ootas publikut. Ma arvan, et vahub Vahuri, Urmas rääkisid teised asjad. Nad rääkisid sellest, et sest publiku mentaliteedist sellest, et tõesti tullakse nagu kinno, kus minu meelest ka ei võiks ju kõva häälega rääkida, onju, aga noh, kinolinal see eriti ei häiri, säilitaks seal ei räägita, näitlejaid säilib väga tugevasti ja selles noh, ma ei võinud küll publikule midagi ette heita, aga tõesti, ega nad meid ära pole ostnud nagu meid vaatama tulnud selle piletiraha eest või nägi tähelepanu läheb mujale, siis ilmselt on see minu viga, teatati ka, et noh, tähendab see, see ei olnud etteheide praegu, et noh, tehakse niimoodi, võib-olla on mingil määral, aga aga õige on muidugi see, et nemad tulevad ja kui ma ei suuda neid köita, siis loomulikult ei saa, täpselt samamoodi teeksin siis või noh, võib-olla natuke rohkem respektiga ma ei tea, tundub juhatuses keelduva mõlemalt poolt tööd. Tegelikult peaks siiski olema publik see, kes. Vaatab aktiivselt, kes võtab vastu seda, mida pakutakse ta harrastada sellele ta ise mõtleb, kaasata ta võtab midagi hoopis midagi muud ja ta võib sealt saada. No muidugi ei ole selle kohta öelda, et nüüd selleks, mida meie pakkuvaid ma räägin üldisest, sellest nendel teets, mis praegu on, ega ikkagi niimoodi peaks saama teha, et ei tulegi pähe mingit pähklit närida või kommipaberid kuidagi kommi ümbert lahti rebida või ma saan aru, et niimoodi saab ja ja ma püüan selle poole lubada. Maailmapilt. Vestlusringis on neli tulevast lavastajat, Eesti Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli 19.-st lennust Urmas lennuk, Vahur Keller, Tõnu Lensment ja Tiit Ojasoo. No ilmselt on olnud selliseid vaatajaid, kes vaatavad nüüd kõik järjest ära, need neli asja, kuidas te eeldate, kas see oleks hea variant neid niimoodi koos vaadata ja pärast koos mõtet? Kummaline see, et nad kuidagi siiski haakuvad kõik omavahel temaatikat, ma ei tea, kas see on nüüd siis ajastu küsimus filosofeerida, eks ole. Et mis läheb korda kellelegi, et jah, mingisugune temaatikale kõigil haakub kas või on see, et me kõik enam-vähem üheealised oleme ja ühekaugusel oma õpingu, aga, ja siiski vist mitte ainult see. Me oleme ikka uus põlvkond. Järgmise aasta sander meid veel ei ole, me tuleme alles järgmine aasta saatega. Praegu on sellised lainetus. Eks ta ole jah, kui pärast sellist nimetamist neid need kõik neli tükki ära vaadata ja pärast igat üksikut eraldi lahataksis, mõistad nüüd paremini. Ütleks ka, et ilmselt tasuks käia kõiki vaatamas, sest vaieldamatult me ikkagi vist nagu kunagi jõuame kuskile ja siis on nagu endal lihtsam, et lahke, keda me oleme ikka üsna erisuunalised küll kõike noh, siis vaataks sündmused ja ja teeks oma valiku, keda nad tulevikus lähevad vaatama, lähevad uue teatri peale, jutt läks, siis ongi huvitav, see tundub nagu lammutama mees, keegi pole hakanud mitte midagi noh, mingi arusaam sellest, et midagi väga uut leida on võib-olla peaaegu et võimatu. Ja, ja siis selle pealt tekib võib-olla selline pöördumine rohkem selle sisu poole või. Võiks eeldada muidu et uus aastatuhat, uued tulevad, teevad revolutsiooni, lammutad kõik vana maha või midagi sellist ei ole tekkinud. Ma ütleks ka, et mis mõttega hakata lammutama, kui vanake ammendamatu. Et parem siis ammendada see vana ja siis alles. Võib-olla hakkame lammutama, võib-olla hakkavad teised juba veel tulemas. No muidugi lammutamise koha pealt on see, et et. See on küll väga julge ütlemine, aga ega Eestist nüüd väga palju head teatrit ka ei tehta. Pattimine jah, et väga palju head teatrit Eestis ei tehta? No meie praegu oleme veel nii noored, et me ikka püüame sinnapoole, tahab head teatrit ja igalühel muidugi eri arusaamaga. Aga vähemalt ideemia siukest lõtva teatrit veel, eks ikka iga õpipoiss oma õppi staadiumis, kõigepealt imiteerib neid suurmeistrid ja pärast hakkab ise mehi minema tegema. Proovib ikka paremini. Minna. 1000 märksõna juba sisse tuli, siis millisena te üldse näete seda teatri kohta ses ajas või või missiooni mõtet või? Minu arust on praegu teatrisse suhtumisel üldse teatrikunstitelje, kultuuril, kriisiaeg tegelikult, et noh, kõik need pangad absoluutselt kõik muu asi on mind ennastki huvitab rohkem kohati täitsa mõnu korranokanud lehte viimasel ajal lugema, mitte mõnuga, aga noh, ma loen neid vähemalt juba. Mitte küll sageli, aga siiski ja üldse hea on kriisi ajal alustada, siis on nagu see, et kunagi äkki tuleb see ilus siin teatriajaloolased räägivad, et oli aasta 63 ja tulid kokku noored mehed ja mõtlesin, et nii teeme uue teatri. Teeme nii, uued on täitsa uus ja tuligi uus teater. Kui nad nüüd ise tagantjärgi räägivad, siin pisut me tegime, me tegime lihtsalt teatrit. Ja seda nagu niimoodi ütelda, et vot me nüüd hakkame sinnapoole minema ja me olime nii, nii uut asja, see on täiesti võimatu selles mõttes, et jah, kui keegi nüüd soovib teada saada, et missugune see ei saasta on teater on siis nukuteatrisse novembris näeb. Samas ta võib iseennast ka mõelda ja seal järgmise aastatuhande inimeseks igal ajastul omad inimesed, kunst, uut ei ole kunagi midagi kuskilt inimestega kaasas ja tegelikult ju midagi ei muutu. Vormib muutuvad, tulevad uued trendid, aga tegelikult sisuliselt ikkagi räägitakse sellest, mis on, räägitakse sellest, mis võiks olla. Ja teater on tõesti näitlejate mäng. Lohutuseks neile, kes tunnevad ennast üksikuna või kaksikuna. Noh, need teemad, mis, nagu meil siin päevakorral on kuidagi või üldse stiil, kuidas me kuidagi lihtsam või või noh. Mulle tundub, et nagu mingi suund on lihtsuse poole siiruse, lihtsuse, selguse ja kõige selle kuuled nagu mingi õudselt keeruline võib-olla meil ei ole nii suurt siukest. Mingeid probleeme, et et kes meie kui kunstnikud oleme nagu inimlikud teemad, kuidagi väga-väga päevakorraline. Ja kas mingi leebus või mingi niisugune humoorika või mahedam lähenemine on ka äkki omane või? Ma mõtlesin nendesamade neid lavastusi vaadates, et need näitemängud annaksid tõesti võib-olla võimaluse hoopis halastamatu maalt või illusioonituvadka kujutleda, kujutada neid inimsuhteid. Unistaja teine vaatus, eks ole, et. Alguses mõtlesingi, et ma teen ikka nii karmilt, kui üldse saab karmilt teha teenivale kõik surm pärast lõpus ja siis lava verd täis. Meie otsesõnaliselt, aga see oleks väga igav olnud, milleks elu on niigi jube kohteks ikka olla. Mihukene. Midagi näed, mis nagu tundub nagu mingi helgem ja kuidagi maast lahti ja miks mitte ka natuke naljakas. Naer puhastub samamoodi meiega tarsis või suur suur traagika. Et ei pea olema tingimata väga julm või pigem, pigem ei tekita sellist võõrandumust vigu. Laualt paistab sellist tohutut julmust ja hästi midagi väga karmid. Lükkad ennast sellest eemale, väga naeru läbi, saad sellega lähedasemaks. Näitlejad küsisid mult aeg-ajalt proovides, et mida ma naeran. Aga ma naeran, mitte sellepärast, et naljakas on, vaid noh, iga inimene ja kui ta ei oska kuidagi käituda või, või noh, kui ta ei saa päris täpselt aru, mida ta tunneb, seda kuidagi tahaks reageerida. Ja mul tuli see naeru naermiste. Aga, aga Ma naeran selle üle, et mul on kergemas, on kuidagi aru, mida ma tunnen või, või mingi selline asi. See moment Mati Undile on pidevalt, mitte pidevalt, aga noh, tähendab ükskord ma olen näinud selliseid asju tragöödias, kus noh, vaatasin vasakule, vasakule, isegi naeris paremal kõigile, nii tõesti pisarat poetama juba ja ja niimoodi, et kui inimesed enam ei teha, ei oska kuidagi tunda midagi, vot see on niisugune hästi, hästi põnev hetk teatrisse. Kas on või kes on teie jaoks niisugused olulisemalt lavastajad või, või mingid olulisemad lavastused, mida, mis on teile elamused või kasvõi selle teatri juurde aidanud selles mõttes mõjutanud? Madis kalmeti, Luige eglasse, Luige esimene vaatus, mis on just see, mida mina tahaks, mille pärast linnateatrisse läheks. Selline habrast on natuke arusaamatud, natuke muinasjutt on natukene reaalne elu, ta on kõike seda see, mida, mida elus ei kohta. Et, et on selline põnev ja teine asi, mis mulle kohutavalt meeldis, oli Sekspirise XII ööse Tartu, kes nüüd lavastaja oli? Rootslane? Paulson vot selline selline asi, kus ma tundsin, et kevadel läksime seda vaatama, see oli täiesti see pühapäeva hommik, pühapäeva talipäevane etendus ka ja see kõik oli selline suure pühapäeva tunne, väiksena käisin Pipit vaatamas, siis oli ka selline tunne kooliga või klassiga viidi ja siis pühapäeva tunne, et see on nüüd see õige püha pääsenud niimoodi, nagu peab ühes üks pühapäevases õnnelikus lapsepõlves olema. Ja see oli samamoodi siis pühapäev õnneliku inimese, kus elus ma mäletan mingisugust esimest, ma ei tea, kas see nüüd päris esimene otsustus on meelde jäänud kuidagi Hermaküla libarebased või Draamateatris, kus mul see oli nagu mingi asi, mis noh, ma ei tea, mingi nõks käis ära, kas ma mõtlesin, et noh, tahaks ka teha. Ja siis teine hetk oli, oli juba siis, kui ma olin esimesel kursusel käisin ootamas. Nüganeni pianolot. Tekkis tunne, et Ta mitte halvas mõttes, vaid vastupidi just heas mõttes, et miks Ma ei taha mitte midagi teha. Minu lapsepõlve teatri mälestus on vaja, need kaks üks on draamateatri, see Mary Poppins, selge niisugune pühapäev ja kuidas ma tulin Tallinnasse, noh, kohvikusse kehtede ja Pärnu teatris oli ka üks eks sinihabe, see oli kuidagi väga veider, ma tean, et murumaa, selle pani jalad kaela taha, ei, seisis käte peal ja ja ütles, et tal on igav. Suhteliselt kuidagi väga vastandlik värk oli, mulle väga meeldis. Aga kas. Sa tuledki, jah, sai ta kuidagi niimoodi tuldud sai ilma erilise nõksuta. Aga esimesel aastal ma mäletan Sai käidud linnateatris korduvalt seda ainsat igavest elu vaatamas ja siis ma mäletan, kuidas ma tulin kursavend, Janek, ega me tulime sealt mööda laia tänavat. Viskasime hundirattaid seal tänaval ja ma tahan ka, lähme kooli tagasi tagasi hakkan, kohe-kohe on teie. Ja selliseid. Annavad jõudu iga hetk, iga aastaga jääb järjest vähemaks, järjest rohkem ma tean, kuidas seda tehakse ja ma olen järjest rohkem näinud ja see on kurb. See on väga kurb. Peaks vähem vaatama teatrit. Esimese sügava jälje jättis teater kunagi. Siis meil on väga väike, ma tõesti ei mäleta, vist üks oli ja kui vanameest, mis oli nagu see oli Salme kultuurikeskuses mingisugune lastelavastus, mul näen meedia sellest, eks tunne, seal oli mingi teine reaalsus ja nüüd meil tuleb alati ikka jälle meelde või noh, kui päris teatrimajja minna ja midagi kahtlast. Ja siis üks teine hilisemast ajast, kui ma midagi mäletan, oli Draamateatris oli suur hammutüksest märinemistandasid Pealkirimäe oli Pedajase lavastatud vest. Jah, niimoodi, ja siis oli ta ka sõlmiti üks vihmane päev, läksin vaatama sinna istusin taha kõrge kõrge seal komandör, rõdul vahetasin tükki ja eks ta ikka, et küll siin kõik ilusaid seal teevad. Hiljem noh, mina ütleks, et eesti teater nii väga viletsa võitsin minu meelest, noh, mina suudan iga, iga teise tüki puhul vaimustada äike midagi leida, seal mis on väga ilus ja armas ja mutta ära ja küsis väga halb tükemjamise, sisimas kirukesin ja pahane oleks ta päeval ikka mõni hetk on jälle, mis on väga ilus, kas lõpuks see, kuidas inimesed plaksutavad välja, lähevad tuhandeid pisiasju, mis teevad selle asja nii haruldaseks. Ja siis veel, mida Tõnu ütles, teine reaalsus, väiksena maga, vend vist kunagi teada, sõitis kaasa Tamsalu kultuurimajas toimus külalisetendus ja ja siis oli see Hamleti lavastamine alamkolka külas Komissarovi lavastus ja, ja see oli selline asi, et mina siiralt uskusin valmis 10 või midagi sellist, et need inimesed kõik elavadki seal kultuurimajas, ma teadsin, kui suur see maja on, aga mahutasin, et sinna kuskile elama. Vot sellise teine reaalsus, et sa jääd uskuma, et nad elavadki sealsel nende elu ja ongi kõik. Vot see on see, mis, mille pärast tasuks või mille poole tasuks teatril püüelda, et ka täiskasvanuna kellelgi selline tunne peale tuleks. Maailmapilt. Tänases saates jagasid kuulajatega oma teatrimõtteid ja pihtisid esimesi lavastaja tundmusi Tiit ojasoo, Tõnu Lensment, Vahur Keller ja Urmas lennuk Eesti Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli 19.-st lennust. Nende õppelavastusi saab novembrikuus näha nukuteatris. Küsija rollis oli Pille-Riin Purje. Järgmine teatriteemaline maailmapilt on eetris kolmapäeval kahe nädala pärast ja siis on stuudios maris Johannes kuulmiseni ja rõõmsaid teatrielamusi.