Tere, Jaak, meeldivat. Kõigile nagu ikka sel kellaajal on kavas saade viker stuudios Valter ja Jaak Ojakäär ja meie külaline on täna, Jaan Elgula, tere tulemast. Aitäh, et kutsusite. Muide, me oleme sind mõelnud kutsuda juba tükk aega edasi. Aga teadupärast ju kõigil on palju kiireid tegemisi, toiminguid ja nii ka sinul, nii et aitäh sulle tulemast, sellepärast et ma tean, et sul on ka praegu mingi remont kuskil käimas ja. Ma olen see. Noh, kui oli maailmas kunagi neli suurt ehitajat üksele, siis nig Nif nahnov linna, eks ju. Ja ma olen nüüd viies. Ja mul on ka tegelikult praegu puhkus, mida ma olen, noh, Eesti raadios Radio kajast töötanud. Olen töötanud neli aastat selle raadio algusest saadik siiamaani Meil polnud puhkust välja võtnud ja nüüd ma siis lõpuks siis selle suurehituse käigus ma mõtlesin selle puhkuse ka välja, aga, aga ei ma ikka siit raadiost lahti saada. Muide, sa oled meie saatesarjast teine külaline, kes on noh, praktiliselt otse maja remondilt tulnud, Raivo Tafenau oli üks neist, kes tuli suisa niuksed tolmused, tunked olid seljas, tuli siia saatesse pooleks tunniks jõudis ja siis ta arvas kohe tagasi, et töömehi edasi juhendada. Minu teada oli suur ehitus käimas ka Jaak Jürisson-il oli ka ja tänapäeval ju kõik hirmsasti remondivad. No mingi mingi ehitusmaterjalid poodidesse, seal see on, need on tikk tühjaks ostetud. Millegipärast ma ei tea, kuidas nad ei jõua kaupa siis järele aidata. Need, ehitajad, koduehitajad, saaksid siis seda osta, mida vaja on. Aga ei, ma vist ehitusest rääkima tulnud. Mõistagi mitte, me tulime siia siiski rohkem muusikast rääkima, sest see on Jaanelgula. Põhiline. Millal ta on päris kõva käsi. Aga kas nüüd hetkel rohkem raadiotoimetaja või muusikuna? Hea küsimus näha kohed professionaal, küsib kolleeg, vastata nagu ei oskagi. Raske vastata, tähendab Ma olen hetkel küll 50 ja 50 fifty-fifty, nagu siis ütlevad jänkid, eks ju. Pool pillimees ja pool raadidelt sellepärast et ma arvan, et võib-olla kunagi kaldub, see. Küll tahaks loota, et see kunagi kaldub siia raadiotöö, pole nagu suurem osa ja siis pilli mängiv väiksem osa, sellepärast et kunagi tuleb see ameti maha jätta, see mustlaselu, kas võib olla ka see tuntud laulusalm, tuleb meelde, et till peret ei, toidala laul, lapsi ei elata. Tänapäeval võiks öelda vastupidiselt. Et pill toidab vaatatud paremini kui, kui, kui muu töö riigi, töö ja muude, noh ütleme niimoodi. Aga ikkagi ikkagi piike kehtinud on, mõlemad on head tasakaalustaja, aga kuidas nüüd nii, sinu tutvusringkonnas nii sõbrad, pillimehed, kas peab rohkem selleks, et nüüd seda Manimanymani teha, rataste peal olema või, või saab ka teistmoodi ära elada? Jälle hea küsimus. Ma olen ju tegelikult justamendiga pilli mänginud. 17 aastat saab justamendil sellel sügisel. Ja, ja selle õndsal rubla ajal või selline bänd nagu justament ära elad, ainult pillimängust. Aga noh, tänapäeval on professionaalsed muusikud meie bändis küll väga vähe, noh Indrek Kalda mängib ainult pilli ja Viktor Vassiljev mõlemad suurepärased muusikud. Ja nad ei mängi ainult justamenis. Indrekule omad projektid, mängib polk millis vahepeal ja kuidas siis vaja on ja lindistuste ja nii ka Viktor Vassiljev? Ants, vana karu nagu kutsume, no Vassiljevi mäletan isegi mina veel Tartu muusikapäevadelt ja tamm ja igasugustes bändides kaasa löönud, noh mida ei usugi, et selline multistilist nagu Viktor Vassiljev üldse võiksid teha, ta on mänginud ansambel jämmipõhju jaa, jaa, Bella, kõik tema toodang ja nii edasi. Kitarrile näiteks Uma muud kujunevad raatse, nende poplugu. See on Viktor Vassiljevi poolt mängitud, siis mida vaja, seda mängib täpselt minu meelest. Ain Vartsu kõrval. Teine Mudisti stilist kitarri peal Eestis rohkem minu meelest, keda võib igale poole kutsuda just ükskõik, mis stiili seal mängib ja maitsekalt ja sellepärast kui te lubate, ma tervitasin ka oma sõpru Soomest, kes seda saadet praegu raudselt kuulavad karja laest. Need heegarioloogia. No tervitame siis meiegi ja mõistagi aitäh kuulamast. Ja nüüd võib-olla siis pakume sõpradele Soomes ja kõigile siin Eestis, kes seda saadet kuulavad ka veidi muusikat. Ja läheme ansambli Justament viimase heliplaadi juurde, viimase CD plaadi juurde, no kuidas seda nüüd praegu nimetada, heliplaat CD plaate üle ju enam ei tehta, ütlevad isegi albumi juba selle kohta ka, võiks isegi öelda. Siin on tervelt 14 pala, jaa, jaa. Jaanelgula ütles nii, et kui siit nüüd midagi valida, et siis see võiks olla mõni selline lugu mida ei teata niivõrd palju või mis on isegi kuidagi nagu ära unustada ja vot nende lugudel on ka plaatidele üldse on väga kurb saatus sinna folk, milliplaat, näpu vahel siin laua peal ja Folkmill, plaat on väga hea plaat, aga tahes-tahtmata mõned lood ei saa populaarseks või noh, nad kuigi vääriksid. ESTO münti mulle väga ei kiida, aga see lugu, mis mis kohe kõlama hakkab, on väga hea lugu, mille on oma autorid, Viktor Vassiljev, kellest ennem rääkisime ja Indrek Hirv. See sobib, ütleme, lõpuja sügisesse sügise algusesse küll väga hästi ja ma tahaksin seda lugu sellepärast et te mängite, et ta on tõesti hea lugu mulle hulga üks Justamendi lugu, mis meeldib. Ma ei ole siin küll kaasa teinud. Kas sa tõesti tahad öelda, et enamus lugusid meeldiv või? Noh, võiks öelda, et mulle mulle Tamula vanake, eriti mulle meeldib laulda, aga näiteks ilm on hukas, mulle ei meeldi teda, laulda ta mulle madal. Füüsiliselt on kohe raske laulda näiteks live maa peal kontserdil on teda raske laulda, sellepärast et ta mulle vale helistik, Anna, ta see jäi ja teie muusikutena teate ju küll, et mõni lugu lihtsalt teisest helistikust ei kõla. Ja ja, ja siis, aga see lugu, Toomas laulab väga ilusti ja ja hea tekst on, kuulake. Lähevad mööda tule sama pikk kui. Nii jõuakski. Talv tuleb. Ole hea öelda. Raud tuksub ei kuhugi. Pill läheb mööda kooli, Luka ei kuulegi. Nii jõuab, on meid, päev tuleb ikka saama. Kas ta säras? Lõhnab jälle pehmendajaks saablee tee lahti puhuda. Too voolu loob jälle mõni teine. Tool kõlab jälle. See oli ansambel justament ja meie tänase saate külaline Jaan Elgula istub minu vastas veidi aega tagasi enne saate algust, kui me otsisime fonoteegis seda muusikat välja, mida siin mängida, jäi mulle kõrva üks selline huvitav tants, kui sa ütlesid, et ära toda lugu võta, võta üks, teine mina olen harjunud, ütleme ära seda lugu võta, see vihjab ilmselt sinu Lõuna-Eesti või Tartu pärit talule ja me oleme kõik nii palju kui seal meid. Kui, kui palju mina tean, minu vanavanavanemad ja kõik need sinnapoole oleme kõik sealt tartu lähedalt pärit ja, ja mul on see tooja ja päev ja, ja ma ei ütle ümber, üldiselt ma ütlen ikka pang. Ja neid on ikka küljes, midagi ei ole teha. Aga ma ei põe seda mulle väga. Loomulikult tartlased on tavaliselt ju ikkagi nii nagu mina, pärnakas ikka rind ees, et jumal hoidku, ka sealt pärit, mitte Tallinnast võib igaüks tolle. Mulle meeldib eriti, mulle meeldib väga võru keel, võro kiil on, saan nii mahlakas ja niivõrd helisev, kellel on, see on täitsa täitsa lõpp nimi tuge ja kui meie viiuldaja kalda ints mõnikord võro keeles hakkab rääkima, siis ainult kuula, suu ammuli. Mul on võrus hea sõber. Tegelikult ta nii-ütelda sisse rännanud võrukene, aga kuna ta naine on puhas võrukene, siis ta on õppinud võrukene võroki võrakene jah, just noh, näed, ma ei tunne. Ja, ja, ja siis on tore on kuulata, kuidas minuga räägivad ikka sinna kirjakeele omavahel räägivad, see on nii tore kuulata. Kõliseb keel, ma tahtsin küsida seda, see on, sul on niisugune kah niuke helisev nimi, kas see on päris originaalnimi või on see eestistatud? See on eestistatud minu, ma arvan nüüd, Elgulaid on praegu hetkel elus, ma ütlen kohe. Kümmekond meid on alla 10 minu isa vennad, isa, isa, siis minu vanaisa on isa isa siis on Jaanelgule tähendab, oli ja ja minul on tema nimi siis ja see Jaan Elgule oma vendadega tegelikult ehkad. Või siis veel siis osad võinud olete ähkad millegipärast, aga Eesti all see nimi kuidagi neile ei meeldinud, võtsin Elgu minu isa, On ju pillimees olnud eluaeg. Ja ja kui mina ma olen 62. aastal sündinud ja elasime esimese mai tänaval Tartus praegu Raatuse tänav ja jaa, jaa, teisel pool teed oli tol ajal kino komsomol. Ja praegu on seal siis illusioon, see kino uue nime saanud. Vot, aga ma mäletan ja ma mäletan, meil oli mingisugune vana nagu Ivo Linna laulab, et see lamp lampraadio kui kellel, kas silm ja vot saadet ma mäletan, õhtul oli väga tore seda kuulata, kui siis ilmselt käsitöö helitugevuse järgi liiklus seda rohelist silma mäletan ja minu isa mängis Tartu ohvitseride maja bigbändis saksofoni ja klarnetit ja moosisin kolleegium. Ja ja, ja siis me kuulasime kogu aeg seda sellist noh, tolle aja popmuusikaga siis mitte, mitte siis biitleid, nagu oleks võinud aastaarvu järgi kuulata, aga Me kuulasime ikka muidugi elektron ja seda, mis ma ei tea, kas tartus kuuldisi oli see piraatsaatja laeva peal raadio, noortooli? Mina kuulasin siin, kõik ei kostnud siin Tallinna kandis oli jah, tuliselt mere pealt ja see oli kõigil oli hommikust õhtuni pealselt tuli ainult muusikat ja väga head muusikat. Muusikaliseadeid ja just seda, mida sa praegu rääkisid, just sellist muusikat ma isa isa kuidagi pööras mulle tähele. See on hea, kui Eesti raadiost vikerraadiost ja esimesest programmist siis tuli vist vähe muusika tiitlist rohkem. Siis isa mulle alati pööras tähelepanu, vot see on hea muusika, see on ja ma olen nagunii-öelda traditsionaalse džässi või üles kasvanud seal nii-öelda emapiimaga. Ja siis natukene vanemaks, kui ma kooli läksin, siis me juba kolisime teise kohta veeriku linnaosa nüüd praegu on mu vanemad elavad seal veerikus meerikul, aga aga just see esimese mai tänavaaeg ma mäletan täpselt mina ja džässmuusika, selline traditsionaalne tiiksilanud ja nii edasi. Räkk taime. Ma arvan, et raadiot kuulates, eriti kui džäss oli tõesti teie lemmikmuusika, ei pääsenud ta siis isaga tollal üle ega ümber ka sellisest loost nagu see, mis praegu kohe kõlama hakkab. Läheme nüüd džässi juurest edasi kantrimuusika juurde, sest Jaan Elgulaatia ansamblit justament ju eelkõige siiski selle muusika järgi teatakse, millal sisse kantrivaimustus tuli. Taha, kui minu kohta öeldakse või jõstamendi kohta öeldakse kanter bänd, sulle siltide kleepimine ei meeldi mulle aga lihtsalt asi, mulle meeldib see muusika väga, mulle tegelikult meeldib. Hea muusika, mõtlen, noh tänapäeva muusika või on ta hea lugu, siis mulle ta meeldib. On väga huvitavaid kavereid täna töötlusi vanadest lugudest tehtud, kus räppivad neegrid ja, ja kui videot oodata, siis nad teevad Niukest hommikuvõimlemist sinna juurde. Nii et juba istudes hakkab paha. Aga Mulle meeldib kõik hea muusika, mis, mis on üldse maailmas toodetud ja ja kantrimuusika, mulle meeldib ka, muidugi mitte kõik kogukond, noh, näiteks bluuglassab hambad valutama. Ei saa seda nii palju pikalt kuulata, aga no selline Nashville kantri-rokk mulle rohkem meeldib, aga kust ma sinna kantrimuusika juurde tulin? Võib-olla siis selles on süüdi ikkagi see bänd, mis oli alguses, miks jutitaja ja siis vahepeal ka salongi edasi, nüüd siis justament siiamaani. Vot siia vahele ma ei taha küll väga kõrval, viies kust see nimi, mina mõtlen, kustil süttida ja ega sellest võtteid niuksed bändid, Harlik, kümnekesi, meeste eesnime esitähed, eks see oli ka nii kombineerida, täpselt. Sütitav ka, miks noh, et see määratles stiili ära, noh, see on tegelikult väga nõme nimi, aga miks, eks ju, mida iganes keegi soovib. Noh, et selline. Me nägime kõiki asju ja siis jutita. Jaak, Urmas, Toomas, Ivo, Tiit, Andres. 20 aastat hiljem või palju palju 18 aastat jäänud on teada. Ja vot ja kuna oli kooli lõbusime, nagu me siis olime Tartu erinevatest koolidest noormehed lõpuklassides ja ma mäletan Laval seal kõik need vaated peaaegu pulbriks, hirmus soov oli teha bändi bändi tahtsin hirmsasti teha ja kuna keegi eriti noh, ei hiilanud oma pillikäsitlusoskusega, siis mõtlesime, mida teha, no teeme siis kantrit, kuna mul oli päris paras ports Pille kodus, mul oli väikene pillikollektsioon. Nüüd on laiali, kahjuks mõned on alles veel siis enamus sealt minu pillidega sai siis alustatud. Ja teemegi siis sellist sellele mandoliin ka seal ja, ja mul tuleb meelde, et oli tõesti. Ja ja alguses oli isegi basskitarr, ei olnud, siis oli, mul oli mingisugune kontrabassmandoliin ja ja, ja sellised, sellised riistad meil alguses, mis nende pillidega teha, noh siis tuli teha seda eestistatud kantrit nagu kaugel, kaugel, kus on minu ja nii edasi seal, kus rukkiväli ja ja nagu sealt on see liin minema hakanud, kuna tollel ajal ainukesed tegijad olid Kukerpillid, sellepärast apelsin oli juba siis selleks ajaks rokkhotelliks pudenenud ja kes kuhu läinud siis nagu Eestis selle muusika tegijaid ei olnud ja, ja see nii öeldakse, mis oli olemas ja, aga te ei ole ka Kukerpillidega kunagi nii kattunud, sest neil oli ikka kogu aeg nagu teistmoodi joon ka nad tegid jah, nagu nemad siiamaani jah, valija elusuuruses rohkem. Kuigi nad on käinud ka, eksju seal noh, luu Kraasis ja kui Raadik oli, siis nad mängisid hoopis svingi ja, ja siis vahepeal olid neil Keitšini hullustus, eks ju, aga aga põhimõtteliselt nad on ikka jah seda rahvalikku poole kogu aeg jääma ja nii see tõesti on, sest kui vaatame kas või nende mullu ilmunud CD plaati, kui tore on see, siis leiab sealt laule kui õitsvad lilled ja selliseid teisigi. Aga praegu siia vahele mängimiseks valisin ühe sellise pala, mis ilmselt harmooniat leidub ka meie tänase saate külalise Jaanelgulaga. Selle pala pealkiri on pillimehe leib, autorid, muusika, Vello Toomemets, sõnad Leelo Tungal ja esitaja siis ansambel Kukerpillid. Nii ansambli Kukerpillid kui ka Justament liikmed on seda pillimehe leiba teeninud päris pikka aega Eesti muusikaturul. Me läksime kuidagi nagu paralleelselt tulnud ja me vaevalt et kukerpalle veelugusid, mängisime Kukerbjoomasid küll mängisime süldipidudel. Ma arvan, et mitte ainult meie vardad, tuhanded bändid üle Eestimaa olid sunnitud mängima, kuna need olid nii populaarsed lood ja ja, ja siis me vaikselt muudkui läksime ja siis vahepeal et kui Toomas Lunge pidi konservatooriumisse tulema ja siis moodustas nagu sellest, miks jutitast selline bänd nagu salong, kuna noh, enam nimed ei kattunud, Tom läks minema ja siis Urmas, kes meil mängijad mängisid temale ka minema. Tulid uued liikmed, Ott Kask, kes on praegu vähemalt oli Tallinn trassi direktor. Ott Kask, dirigent ja tema mängis meil siis ka kitarri J ja, ja siis, kuna Elleris õppis Tonio Tamra, praegune konservatooriumi prorektor. Minu hea sõber, me olime kaks aastat temaga kõrvuti, magasime sõjaväes voodites temal ühel pool ja Veljo Reier oli teisel pool oli meil niimoodi kolm eestlast, siis Tonio Tamra oli ka, õppis sellel ajal Elleris ja siis me nagu viisime, kuhu selle asjad Elleris on noored, viiuldajad, tšellomängijad, aldi, mängijad, Brassi grupp. Ja meil on selline nii-öelda kantrilembeline bänd, siis ma hakkasin Nashville tegema Nashville suure orgiga, kohe lindistasime Vanemuise laval, öösel me hakkasime ise peale kõik, et saaks lindistada ja see oli täiesti noh, niisugune entusiasm oli tohutu. No vot, ja siis satun see kantri võib-olla läinud edasi ja siis olid loomulikult eesti taassünd. Oli sinimustvalge lipuga sandi kuskil mujal lehvitada kui sellistel rahvaüritustel ja seal me oleme alati mängisime mõned õnnestunud hittlood ka, nagu see vangile ei meeldi, trellid siiamaani nõutakse, kui kuskil mängib. Ja oligi valmis, noh, oligi kantribänd. Ja kuna ma siis noh, sellises bändis mängisingi ammuli tempel juba otsa ees siis kuku raadio, kui alustas, Erki Berens ütles, et tule mulle Tommyle, tulge aidake käima lükata see raadio, olime kuku raadio algusest peale ja siis kohe ikka kantrimuusikat ikka teile kantrimuusikat, kuna teeks a, enne oli veel rokkraadio Vikris seda oli, seda me tegime ka Tommyga jälle jälle selle sellest, et noh, kuna ta juba seda muusikat mängite, eksisteetega saadet, raadiot, et ja kukkus, oli küll natuke väheneda, kandlik kukutada, igasugust muusikat mängida. Ja kui Margus Hunt palus mind raadio kahte tööle, kui raadio kaks alustas, siis oli jälle kantrimuusika ja lapsed, ühesõnaga mul on nagu selline tempel juba otsese, siis ma olengi nüüd siis selline eesti kantrimuusika isa, aga jah. Korraga ajakirjas lihtsalt seda, et minu arust Maidaki küsida, ma tahtsin nii repliigi korras öelda, et meie Eesti kantri on siiski rohkem omanäoline, näiteks mul on tšehhi kantriplaati, see on lihtsalt kantri Ameerika kantri lauldud tšehhi keeles, just see see mulle üldse absoluutselt ei meeldinud, kui sa teed kaveri või pani oma teed ja kui sa teed ühest loost stiilide kantri, ütleme kõik ükskõik Veel mõned nädalad veel, noh, Saksa, Saksa kantri ka väga palju muusikat veel isegi hääle, no ongi tollipaar, tan saksa, saksa sakslane, saksa, saksa keeles laulab aga too oli paasoni, hääletämber on isegi maha võetud, leitud sealt Saksamaal selline tädi, kes laulabki sellise häälega logis vähemalt suudab teha tolli paatoni seda barbinukuhäält. Ja ongi, ongi, noh, see on seal äärmiselt mage, mõttetu ja nõme. Minu meelest. Sakslastel on üldse see mood, et kõik teleseeriad on saksa keelde ja otsitakse seal ka mingi koltšaki vadja, kelle häälega ja siis panev saksa keeles nii kole on kuulata, kui sa oled sama muusikas ja nagu kino ja mina, mina tahtsin küsida seda, et ma panin tähele, sa enne mainisid, et ta justamendiga nagu leidsite sellise niši Eesti muusikas, et hakkasite seda kantrit tegema ja pärast veel mainisid, et umbes, et teid on pärast siis juba nagu sunnitud seda tegema mingil määral. Kas see ei ole ikka nii, et tegelikult see nišš on ju nende rahvalike laulude kaudu alati olemas olnud juba juba hallidest aegadest peale, et kantrimuusika on, on nii või teisiti eesti rahvale kuidagi selline loomulikult lähedane ja vastu kombel kõik need sinu poolt mainitud kaugel kaugel, kus on minu kodu ja rukkiväli ja need on ju kõik vanad ameerika, loodi Anina eesteni mererahvas mereäärne rahvas. Ja Postipoiss ja Mulgimaani mõlemad originaalis kantrilood. Väli on kaugel, kaugel originaal ja nii et eestlane on seda alati armastanud väga noh, võtame rahvatants, ingliska noh, see ongi. Ja muide soomes ta ei ole selle tõttu nii palju näinud, et kantrilood on enamasti kõik mosooris, aga soomlase hinge ihkab Juminaarid. Nii, Nad on seal soome, avastad kantri alles nüüd. Parimad Soome kantribändid on tegelikult need bändid rootslased just Soome, Rootsi alal seal karjas ja seal seal kandis seal noh, selles kandis, et kus on mõni veri või, või, või, või mingi Strõmm on sees, siis on selge, et see on hea Soome kantribänd kantrimuusikast ja siis nii palju, noh, me siin niikuinii kolmekesi tark, kolm tarka, nagu me oleme, eks ju, ei jõua niikuinii lahti lahata. Väikse eesti kummaline Kanteri armastus on tulnud ikkagi sealt ja et et noh, mere ääres ja, ja meremehed on toonud neid ja vaatad, kuulad VLÜ lugusid, siis. Ka ju ikka kõik läheb sinna sahtlisse, sinna, mis kantri poole kisub. Ja muide, Kantris on hästi palju saksa mõjusid ka, sest ei mõju ja võtame näiteks joodeldamise ja vanad lauljad joodeldasid ju ja, ja selle tõttu ka. Kuna siin Eestis on kogu aeg olnud need saksa mõjud, see oli ka nii südamelähedane, kuid loomulikult ja lihalõigud olid ju ka siin. Uuem eesti rahvalaulud, üks selline. Aga see noh, kantrimuusika nagu sümbioos koos, eksju, eri erimuusikate ja siis ma ütlen, et kuulame siis Keitšinit, eks ju, seal on prantsuse akordioni ja, ja siis noh, Louisianas, kus ja eriti seal musta musta pluusi tahad juures kõik ta segu, jah, see on selline rosoljet. Muidugi, tänapäeva Nashville seal on muidugi hoopis teine. No aga tänapäeva eesti kantri ei koosne sugugi mitte ainult ansamblist justament. Ja jah, nelgule valise järgmiseks palaks välja ühe loo ansambli folk, Pill plaanid, ütleksin. Kuna olen raadio kahes ja praktiliselt kõik ilmuv eesti muusika käib mul läbi ja ma ei ole ainult kantrifänn, siis siiski ma ütleksin, et see folk, milliplaat käib salapidi salapidi öö on minu arust selle aasta 97. aasta kõige parem eestiplaat. Kontrollime kohe. Mu ymbeetset mõte On kummalisel tõtvel Puiga ennil. Kôige rullinnas nägin räins Leesmann. Miks kõnnin Pelgulinnas? On nii, et meie linnas, kui koplis lähed öösel südalinna saad trammi käed kindlalt ei saa. Kas olen nõnda julge? Olgu, ärge tulge mind kiitma. Ei kaunis ammu lootus, mu ootus, et julgen, ma, Seal Koplis munad, seda. Vaim muidugi kesta maha saada kui jõuab koju Galen päev varem, kui arvata On kaugesõidul laevas. Mees justkui jumal taevas, kuid ma pean Dallase meikuks, keegi tundub endalegi, et. Mul ei jää muud üle kui nõustuda Jaan Elgulaga. Muidugi praegu on veel vara öelda, las ta parim plaat, sellepärast et aastat on järel mõned kuud, mine tea midagi vanematele, millega keegi veel üllatab. Aga Lauri Saatpalu suur austaja olen ma olnud juba aastaid. Tema tekstid oma teravmeelselt ja ka mõttes rahvuselt on, on tõesti sellised, et ütleme, sellises populaarmuusikas kohtab neid väga harva. Võib-olla Villuga Kangur on üks teine selline teksti autor. Teil Justamendiga on väga palju tema tekstidele lugusid olnud, Villu Kangur on teinud ka väga Ultima Thule, Ultima Thule ja, ja siis noh, kolmel on iseenda tekstis, Volmeri tekstid on vead ja Ott Arder on, võib-olla leidub Leesment, võtame Veski, tegi kadunukene väga ilusaid tekste, aga tegelikult Saatpalu muidugi on kuidagi omaette erinev nähtus, sellepärast et nad, kui ta teeb, eksju sellele indiviidi mõtted, mida me äsja kuulsime siis sa võib sellele stiilile siis samas ta teeb jälle, hakkab öö hakkab ö. Piiskop, poiss, eks ju, juba sellele stiilile nagu see poiss teeb, eks see sobib hästi või siis samas kunagi oli talle selline bänd nagu Pantokraator. Nii et ka ütleme siis teksti multistilist ja ta ise laulab seda väga hästi. Ma tahtsin just öelda, et teine asi, mis meenub mulle alati Lauri Saatpalu kuulates, on see, et, et jumala poolt on talle ikka antud fiktsioon, selline diktsioone, selline hääletämber ja, ja see on tal tõesti selline, millega Ta on muidugi väga hinnaline kink kõigile neile, kes tahavad mingit reklaami kokku mängida ja, ja kui ikka tema tuleb ja ütleb oma selle natuke natuke rämeda, aga samas väga mõjuva sügava häälega, et osta nüüd seda, siis võib-olla väga paljud tormavad ka ostma. Aga muide, Jaan Eelkuule, sina oled ju ka selle tööpoolega. Lauri Saatpalu põhineda konkurenti. Ega sinu hääl on ka väga hea? Mulle ei meeldinud. Kas sa rohkem favorutit või? Ma ei tea isegi, mis on ka jama ja mulle mulle medi laus ei, tekstis ei meeldi. Ajal oli kogu aeg ära ja tegi hea. Aga, aga jah, ma teen küll reklaami. Raadio kahes on mul nagu põhitöö ikkagi jah, need igasugused raadio signatuur, et ma olen vikerraadiole teinud ka päris palju signatuuri ja raadio kahele. Signatuuri ta loomulikult siis ka reklaamid. Et lugejast on küll, jah, väga-väga-väga palju sõltub reklaamist, väga hea on teha proffidega tööd. Väga hea on teha tööd, Jüri kruukoviga. Ma olen teinud, noh, Jüri Krukoviga, noh kõik meie staarid, naisi, vähem mehi, rohkem, millegipärast tahetakse ikkagi mees Altreklaami millegipärast ma ei tea, mille pärast. Kui mees iga ütleb ja, ja võib-olla siis mehe sõna usutakse. Võib-olla ka Mikk Mikiver on lugenud, daamid andeks. Võib-olla koduperenaisele mõjub, kui mees ütleb talle, et sa pead need kingad sealt ostmas ja, või selle pulbriga pesema. Just Maarja Kivistik ka on hea hääletämbriga. Meeldis teha tööd. Kõrvalvaatajal võis olla päris naljakas. Tõnu Kark, temal on ka priva üldse kõik, kuidas ta San Pellegrino sukkade reklaami luges, mulle ta tuli, oli käsi, oli põsakil ja, ja, ja, ja ütleski need sukatola armunud sinu jalgades nagu vana kõuts ja kõik ja rohkem veel on vaja. Ja ütlesin, mine ära kõik korras, aitäh. Ei ole vaja. Vaata, proovisin võib-olla häält alles ja oligi olemas mõnele noorele reklaamilugeja, kes tuleb väga noh, tema lõpp, vahva mees, tema ja ei saa, ei tee selgeks, mida on vaja. Ikkagi peab olema ikka näitlejat ja sa ütled, et noh, kujutame ennast selles rollis, kes pakub seda toodet. Et lugejast oleneb väga palju. Reklaami just tegemisel, siis on lihtne teha teda. Jaan Elgula tänase saate jooksul on sulle otsaette löödud juba nii mitmeid templeid, sa oled ise seda terminit kasutanud selle kantrimuusika tempi sa kuidagi pühkisid niimoodi ühe varrukaga ja aga siin vahepeal on selgunud, et sa oled mitte ainult laulja ja pillimees ja, ja raadiotoimetaja, aga ka oled reklaame teinud ja töötajad produtsendina ja neid on siin võib-olla jah, meie ees laual üks plaat, mis on valminud sinu kätetööna, eks see projekt, mida ma siin Walteriga siin konsulteerisin suve alguses. Nimelt tuli selline idee tegelikult Indrek Kaldal riiuli peal ja siis noh, rääkisin võrukene, see võrumees on mitmes projektis olnud kaasas olin ja ma arvan, on ka edasi. Et teha sõdurite laule. Ja just mitte siis sinna Napoleoni sõjakäikudega aeg-ajalt ikka siia lähemale isamaasõja aega ja ja siis nüüd ongi selline vahva projekt nagu Lindpriid. Ja selles lingvist siis osalevad Indrek Kalda, Jaan Sööt ja Toomas Lunge, kolmekesi nad siis musitseerivate laulavad. Ja siis mina nagu olen seal üles võtnud oma toas ja teinud siis, et need laulud oleksid siis sellised, nagu nad on, esimene vasikas, ma tea, kummale poole jääb. Aga siin ta nüüd on ja siis kuna väljas ka vihma seal, siis ma hea meelega mängiksin siia saatesse ühe ütleme saksa laulu, ühe vene laulu. Ja vihmasadu oleks siis esimene lugu. Rind Aini grupp Vot niimoodi laulis Indrek Kalda, kes küll on noh, teada tuntud viiuldaja Ena super hea viiuldaja aga väga mõnusalt nagu te kuusid. Kukerpillidele on ta kunagi mänginud Kukerpillidest ja siis sõdurid, ammuse sõduri igatsus, selline tango nagu kellele üteldi, et tema on siis vot see lugu muuseas kaasa sõdur, tango on sellel paadil ka peal, ta leidis nimelt sellel. Indrek siis leidis selle ühe salmi juurde, nii et sellel sellel projektil nüüd lindpriid on üks seal rohkem kui pillidel. Muide, mul tuli praegu selline mõte. Kas selleks, et sõdurilaule laulda ja mängida, kas selleks peab olema tingimata ka ise sõdurileiba maitsnud? Kas näiteks need, kes nüüd selle projekti juures olid ja tegid seda plaati Te olete kõik sõjaväes käinud, ikka ükskõik, ma arvan, millises tema rääkis, kuidas ta magas, seal toodi ta toonidel kasarmus konservatooriumi prorektori kõrvuti voodites, tooniaga magasime küll. Aga ma arvan, et 50 protsenti on käinud sõjaväes sellest kambast siis ehk siis mina ja Indrek Kalda olema raudselt laevas käinud. Aga Lunge tom raudselt elavad, söödi jaani kohtagis järgmist laulu vene laulus siis laulma hakkab. Jaani kohta ma täpselt ei tea, vaevalt et on käinud sõjaväes, nii et see on siis järgmine lugu, siis lind riidelt on siis muldonnis. Ta elab sisse vähemalt teemasse, raudselt. Taseme järele Murdonnis. Aegubizar fan lugudel nukraks, lõõtspilli kid jälle sinule mõtlemata. Sinust rääkisin lumised puu, Moskvalayst, mets. Või hetkekski kuuleks millist igatsust täis on, puhe. Maha kaugele minusse jäi. Meie vahel on lumi. Aga surm minu kõrval siin käib? Ei ta taga, need päevad ei laula lõõtspill vaikigu torn, looming, aga siis õnnelik. Kui minuga Leigitse arr tundub Vot selline projektis Lindpriid ja võib-olla natuke veel sellest projektist seda Plaati plaadi materjali on kuulunud üle Mart Laar, Eesti minu meelest kõige parem metsavendade asjatundja. Ja talle väga meeldis, ta kirjutab ka sellele nii-öelda kaassõna sellele plaadile kassetile ja noh, et miks siis vene ja saksa laulud ja sellepärast, et nad, kui neljakümnendatel oli vendadel oli, peres oli vahet, ütleme kaks aastat, siis üks vend läks siis vene okupatsiooniga või mobilisatsiooni, vabandust ja teine Lätist Saksamaale, siis võib-olla rinde. Äkki said vastamisi kokk minule oma vennaga niimoodi sattunud, aga tema kuulus ene mopi alla, aga tema lihtsalt ei läinud. Jajah, jah, aga muidu oleks läinud. Et nüüd ma arvan, selliseid kurbi juhuseid, kus vennad on kohtunud kaevikutes ja püssitorud vastamisi, on Eestimaal väga palju. Võib-olla väikene kummardus siis nendele meestele. Aga tänase saate lõpetame nii nagu me oleme seda tihtipeale varemgi teinud nimelt saatekülalise lemmikmuusikaga, sest see on selge, et igalühel on omad lemmikansamblid, lemmiksolistid näiteks kui ma Kuku raadiost kuulan Tiit Karuksi saateid, siis ma olen 90 protsenti kindel, et mõnda taier, streitzi lugu, ma seal kolleeg Marek Luther oli sooloprojekte ja raudselt ja nüüd jaan Elgula sind ennem juba käitles kõvasti vastu, et ega siis nüüd kantrimuusika tema elu ei ole algusest lõpuni, et tal võib olla ka hoopis teisi muusikalisi lemmikuid. Ja mida sa nüüd lõpuks meile välja pakuksid, no nagu teada on sellise lühikese tunniajalise saate, siis ei jõua kõike jutt ära rääkida. Ei jõua kõiki lemmikuid muusikat, kõik lemmikut ära kuulata, sellepärast mulle sinna terve virn plaatimis mängimata jäid. Võib-olla kunagi tulevikus, kus me võime nad üles lugeda, masin pooli ang on selline vahva, kes eelmine aasta käis rock summeril oma haige põlvega. Käisin, vaatasin 10 meetri väga-väga vahva laule, hea vahva häälega näiteks. Hoopis kuulamata Scott Chaplini taimi ja parimad palad. Mul tuli praegu meelde Kaalepi klassikaline teks laule ilmas on mitu tükki, jah. On ta neid ei saa. Kabaree filmi soundtrack ehk siis kabareemuusikaansambel Vabamu plaatina tegevus, lugu oleks mänginud malevaansambel Alabama fännklubi liige, selleks kantribänd Elo Electric Light Orchestra, no vot minu nooruspõlve muusikat, noh, seda ei saa kuulata, aga aga mõrane räägitud said ja nüüd on pilt ka mingil määral selg muidugi seal võib-olla veidi kohatu võrdlus, aga seal oli umbes selline nagu kõrbes janusele näidatakse veekruusi ja hoitakse seda tema huulte lähedal. Siis öeldakse ei, täna ei saa. Aga midagi me ikka jõuame kuulata. No kui me sind Jatsuste alguses rääkisime ja mulle ikka meeldib. Muuseas sa seda tea, Valter, et Kuku raadios, kui ma töötasin, kutsuti mind kukkuradi Valteriks. Ahaa, sellepärast et mulle meeldis džässmuusika mängisite džässi. Mingisugune džäss üritas, siis saadeti mind makiga koha lehed väike intervjuu teha. Vaat ma olin. Ja ma pean ütlema, neid on kahjuks vähe ja ja see on ka Tõnis Leemets, saateid kuula raadiokohas, siis kuule džässi ja Rein Marvet, kus ja, ja tema teeb ja tema teeb valmis saadet. Jah, jah, aga, aga, aga Tõnis Leemets stab ise ja mina teen saadet vikerraadiost džäss sajandi peeglis. Kaks korda kuus teisipäeviti. Ja et vikerraadio üldse on võrdlemisi džässilembene, seda näitab ka see, et kolleeg Anne Erm teeb regulaarselt džässi saateid ja nüüd uutest jõududest oleme kaasanud ka Joosep Sanga, kes pühapäeval CDd vot Tšassiks käsiks nagu kiskus. Aga lõpuks ja mul on väga hea sõber, kes oli kunagi siin käis Rootsimaalt Uppsalast oma bändiga, nimelt bändi nimi, Moning bluus ja võiks öelda, tema kohta on öeldud, et et klaasi Hansson on Põhjamaade parim bluusilaulja. Klaasi Hanssonit ma isiklikult väga hästi tunnen ja tema kinkis mulle kunagi ühe plaadi, mis mul kahjuks ära varastati, aga kuna Eesti Raadio temaatika on niivõrd lai, siis see plaat oli siin olemas ja vot see plaat, mille klaas Janson mulle kinkis, oli The XX. Ja see on üks minu Noh, ütleme viimase viie aasta jooksul üks põrutavamaid muusikakollektiive muusikaelamusi, mida ma öelda plaadi pealt saanud, mitte siis kontserdil. Ta on pidevalt tagurpidi edetabelis esikohal ka. Ja muidugi Manhattan kantsleri kontsert oli fantastiline teeksiks plaadi pealt kuulata. No ma ei kujuta ette, kas nad sellist saundi nii-öelda kontserdil saavad välja manada nendest kõlaritest või ei saa, aga no kui seda teeksiksi, meerit kuulata klappidest, no siis on muidugi uimastada ja siis siis on siis Arukuuni. Helitehniline areng on jõudnud 20. sajandi lõpuks, kuivõrd head sõrmed, lipsud ja, ja need hääled, kuidas on seemned ruumilised pandud kõlamas on lõpak. Seda me kohe kuulame enne seda veel tänusõnad Jaanelgulale, et leidsid mahti täna meie saatesse tulla ja Valter ning Jaak Ojakäär kohtuvad uue külalisega jälle järgmises vikerkärus.