Vikerkäär. Tere tulemast kuulama järjekordset kõikjal kääru saadet, kus Valter Jaak Ojakääru külaliseks on täna küllaltki haruldane. Nagu te kuulsite, meister Collier on Tallinnas korra juba olnud, see oli 11 aastat tagasi. Selle aja jooksul on muidugi palju muutunud. Muutunud ei ole ka härra Collieri muusikaline tegevus. Hiljuti teatas meie muusika Lehtet Chanšenkond Collieri viimane raamat, 1993. aastal ilmunud Jess Ameerika tunnusmeloodia on saabunud ka Eesti rahvusraamatukokku, kus igal soovijal on võimalik seda lugeda. Tegemist on tõepoolest väga huvitavat teosega, milles nii mõndagi nähtust ja isikut vaadeldakse hoopis uudse, vahel lausa üllatava vaatenurga alt. Teose autori kohta kirjutatakse ajalehe New York Times rubriigis. Aasta tähelepanu väärne raamat, muuhulgas järgmist. Jens Lincoln Collier, keda Washington paust nimetab ise päiseks silma klappideta kriitikuks on arvatavasti tänapäeval kõige vaidlus himulisem džässmuusikast. Kirjutaja. Oma viimase raamatu avaldamisel pole Collier teinud midagi, mis pehmendaks tema reputatsiooni terava lööva kriitikaga, kuna pidades küsitavaks kõike, mida me arvame end teadvat, Tšassist selle päritolust, suur vaimudest improvisatsiooni tähtsusest ja esituses, spontaansust, improvisatsiooni ning kogu jazzi maailmast üldse lükkavad need 10 provokatsioonist esseed muusikast ja sellekohast Ameerika kultuuris ümber kulunud arvamusi, mida peetakse endastmõistetavaks vihastades, valgustades ja lõbustades. Lugejat. Raamat pakub muusik armastajaile suundade ja stiilide teravat analüüsi kartmatuid, uurimusi tänapäeva džässi kõige plahvatusohtlikumaid küsimustes. Näiteks väidab Collier, et kuigi Ameerika aafriklased tuletasid algselt džässi mustast rahvamuusikast on džäss olnud ammugi osa kõigi rasside ja klasside muusikute ja kuulajate kultuuripärandist ja nii et see pole mitte must muusika puhtal kujul. Raamat on tähtis ja laiaulatuslik sissevaade, džässi, mineviku, oleviku ja ebakindlasse tulevikku. See on raamat kõigile, kes hoolivad muusikast ja tahavad lugeda. Jens Lincoln Collier on enam kui 50 raamatu autor, nende hulgas paljukiidetud teosed Louis Armstrongi, Chuck Ellingtoni ja Benny Goodmani biograafiad. Collier elab New York Citys. Sa oled käesoleval ringreisil mitmes linnas peatunud mis oli selle reisi eesmärk ja kus sa käisid? Sei ameeriklased kalduvad paljudes asjades olema väga provintsides. Me arvame, et see, mis leiab aset Ameerika Ühendriikides, on peamine on. Ja ma arvan, et eriti maksab see Ameerika džässi inimeste kohta. Nad arvavad, et Ameerika on džässi keskpunkt, mis paljuski on tõepoolest nii, kui nad unustavad, et palju olulist on ka kogu mujal maailmas. Mis puutub džässi, siis mulle meeldib Ameerikast välja saada, käia ringi ja vaadata, mis juhtub mujal. Olin Londonis, rääkisin sealsete džässi inimestega. Läksin Amsterdami, rääkisin seal mõne kuningliku konservatooriumi üliõpilasega. Edasi läksin Oslosse Kopenhaagenisse, Stockholmi, Helsingisse ja nüüd tulin Tallinna. Kõikjal olen vestelnud inimestega ja saanud teada, mis suunas on jess arenenud maailma teistes osades. Sa mängid praegugi veel ise trombooni. Kes on olnud sinu eeskujud või sinu mõjustajad. Minu esimene mõjutaja trumbonistide hulgas oli, ma olin siis umbes 12 aastane, elasime ühes väga vanas majas ja ma leidsin pööningult original tiks džässbändi plaate, mis olid tehtud 1900 seitsmeteistkümnendal aastal ja olid üldse esimesed džässiplaadid. Selle juhuse tõttu mõjutas mind alguses nende trumbonist Edwards. Kuigi ma väga kähku sain aru, et ta polnud sugugi suurim Tšassid Ambonist. Aga ma alustasin sellest põhilisest džässi, algusaegade arusaamast ja siis juba õppisin asjast rohkem ise aru saama. Üsna ruttu hakkas mind köitma jektiigaarden, keda ma pean võib-olla tänapäevanegi parimaks trombonistiks, kes meil džässis on olnud suurepärane trombonist, kuid ma pole kunagi suutnud mängida nagu tema. Mitte keegi ei suuda seda teha, mida tegi tšektii kaardil, ta mängis väga laisalt nagu muuseas, kuid trumbonistid võivad kinnitada, et seda on niimoodi väga raske teha. Toome siis mõlemast mainitud pillimehest, väikese maitseproovi esmalt endi Edward Sist, keda muidugi sooludega on nendelt plaatidelt üsna raske leida. Ja nüüd teine mees, flektiivigaarden, tema tromboonimängija laul. Rohkem mõjutasid mind vahest sellised rombunistid nagu või tykki Vuels reisiorkestrist kes mängis rohkem legaato stiilis, millega on kergem hakkama saada. Hiljem on mulle meeldinud modernistid nagu Jimi nepper, kes olid Jounci bändi ise mängis ka küllaltki rasket muusikat, mida Charles mängus kirjutas. Kahjuks oli mängus väga raske iseloomuga ja nagu teada, ta lõi Chiminepperit suu pihta, tehes sellega tõsist viga tema huultele. Nii et pärastpoole see trumbonist iseenda väite kohaselt kaotas terve Taavi oma ulatusest. Arvan, et see oli küll väike liialdus, aga kindlasti ei teinud talle ka heade Nüüd pisut mõnest raamatust, kuidas sa praegu iseloomustaksid 18 aasta eest ilmunud ja ka vene keelde tõlgitud raamatut The Making of Cheez, džässi kujunemine. Kui alustasin tööd selle raamatu kallal 1974. aastal olin selleks ajaks juba tõestanud, et olen elukutseline kirjanik. Niisiis teadsin, kuidas raamat kokku panna. Tol ajal polnud ühtki rahuldavat džässiajalugu. On see raamat, mis oli üsna hea omas ajas oli vananenud. Leidsin, et uurimused on jõudnud punkti, kus on palju uut nii-öelda. Mul oli ka eelis, mida paljudel varasematel džässikirjanikel polnud. Nimelt ma teadsin üht-teist muusikast. Niisiis saime asjasse tuua rohkem seespidist, perspektiivi. Ajal, kui ma töötasin selle raamatu kallal, ilmus paar teist džässiajalugu, niisiis olin veidike maha jäänud, aga lõpuks, mida mul on rõõm märkida, võeti raamat hästi vastu ja sai mõned imehead, arvustused, see tõlgiti ka paljudesse keeltesse. Juhtusin olema Venemaal vanadel pahadel päevadel 1985. aastal. Just siis, kui mu raamat oli seal välja antud ja see oli mulle suurepärane, kuna see võimaldas mulle pääsu kõigis paikadesse, kuhu ma muidu poleks sisse saanud. Kui mind poleks tuntud selle raamatu järgi ja sealne džässikogukond seda tõesti teadis. See oli aga väga külalislahke ja nii juhtus ka see, et sain tulla Tallinna, kus kohtusin Valter Ojakääru nimelise mehega. Seda siis ka selle raamatu abiga. Kuid nüüdseks on see raamat juba vananenud, ma lõpetasin töö selle kallal peaaegu 20 aastat tagasi ja selle ajaga džässis palju asju juhtunud, mitte küll nii palju, kui mulle oleks meeldinud näha. Aga džässiajaloo alal on tehtud palju uurimistööd, mina kaasa arvatud ja me teame praegu palju enam varasest džässiajaloost, kui teadsime tollal ja arvan, et on mõndagi, mida tahaksin oma raamatus muuta. Loodan, et kunagi on mul võimalus seda teha. Lui aastungi biograafias alustasid seal sellest, et tema sünniaeg ei ole see, mis on käibel. Louis Armstrong on olnud igasuguste müütide loomise aluseks rohkem kui ükskõik missugune teine figuur džässis. Paljude niisuguste müütide loomise eest oli ta ka ise vastutav. Muidugi ta väitis, et ta oli sündinud neljandal juulil 1900. aastal. See oli tore jutt, kuid me peame pidama meeles, et sel ajal, kui Louis sündis paljud lapsed, ei teadnudki õieti, millal nad sündisid. Eriti vaesed lapsed. Mitte ainult mustad, vaid ka vaesed valged. Nende vanemad polnud seda kirja pannud ja võis mööduda aastaid. Enne, kui lapsed hakkasid sünnipäeva mõttest aru saama. Siis nad otsustasid, et neilegi on vaja sünnipäeva ja nad valisid mõne päeva näiteks neljanda juuli, mis on Ameerika iseseisvuspäev või 25. detsembri või mõne muu niisuguse päeva. Kui Louis oli orbudekodus, siis oli enne teda juba üks poiss võtnud sünnipäevaks neljanda juuli. Ja Louis arvas, et ta teeb sedasama. Ma uurisin seda asja ja mulle tundus selge olevat, ta pidi olema paar aastat vanem. Ma sain kätte tema sõjaväkke võtmise paberi, mis näitas, et ta pidi olema vanem, sest ta läks ja registreeris end sõjaväkke, aga ta poleks pruukinud seda teha, kui see oleks olnud tema õige sünniaasta. Hiljem on New Orleansi uurijate Jon saanud kätte lubisi ristimistunnistuse mis on täidetud 1901. aastal ja praegu me peame seda tunnistama, kuid ma siiski veel veidi kahtlen ja leian, et seda küsimust on vaja uurida. See pole ju mingi suur asi, kuid mulle pakub lõbu niisuguste asjadega tegeleda. Kuulus viiuldaja on samuti väga müstiline isik. Keegi ei tea, millal ta sündis. Olevat sündinud laeval. Teel Euroopasse. Pea meeles pidama, et inimesed olid tollal ju osa show business ist. Nad mõtlesid nagu show business inimesed ja sel alal oli kalduvus teha end nooremaks, kui tegelikult oldi. See oli väga tavaline džässimängijate hulgas, teha kaks või kolm aastat nooremaks. Kolmanhokins kuulus tenorsaksofonist oli selle poolest lausa kuulus ja kui algas teine maailmasõda, siis pidi ta olema peaaegu neljakümneaastane, aga ta rääkis aina. Oh sa poiss, mind võetakse sõjaväkke kuni üks poiss bändist, ütles Hook. Kui sa ennast veel nooremaks teed, leiad sind varsti jälle mähkmetest. Kui palju olid sa luja Aassongid, jõuki, Wellingtoni ja veni Kudmaniga kokku puutunud, neid kuulnud ja üldse kust materjale hankinud? Kui minu probleem oli see, et kui hakkasin kirjutama kõigi nende elulugusid, olid nad juba surnud. Niisiis oli võimatu neid küsitleda. Tegelikult tõsi küll, kuudman elas veel, kui kavatsesin temast raamatut kirjutada, kuid selleks ajaks, kui ma alustasin, oli temagi surnud. Ta poleks nagunii minuga tekkinud. Üks huvitav asi ongi, et inimesi nagu Aamstrongija Ellington oli nii sageli intervjueeritud, et nad olid välja kujundanud niinimetatud konserveeritud intervjuud. Nad teadsid, mis küsimusi neile esitletakse. Nad teadsid, missuguseid vastuseid nad annavad ja mida neilt oodatakse. Paljud neist vastustest olid põiklevad arad või lihtsalt sama vanad lood, mida nad olid jutustanud juba aastaid. Ja nad võisid rääkida neid kasvõi unes. Niisiis tõenäoliselt poleks sellest olnud palju kasu, kui ma oleksingi saanud intervjueerida Louis Armstrongi. Muidugi oleks mind aidanud ja ma oleksin tahtnud seda teha, eriti küsitledes teda muusika üle. Üks probleeme džässis on see, et paljud, kes kirjutavad Chessist, ei tea just palju muusikat. Ja seetõttu nad ei oskagi esitada õigeid küsimusi. Näiteks üks asi, mille ma avastasin, oli see, et uuesti bluusi kuulus sissejuhatus oli osaliselt ilmunud juba ühel varasemal plaadil. Louis oli seda välja töötanud arvatavasti õhtuti ööklubides mängides ja oleks olnud väga kena öelda, okei, mister Armstrong, millal te lõite selle sissejuhatuse? Vot, ja siis Lenking, sama asi oli isegi lesbi. Ma oleksin väga tahtnud rohkem teada saada, kuidas piibop alguse sai. Tahtsin täpselt teada, mida te siin mõtles, kust tulid need teatavad noodid, mida ta kasutas. Umbes 10 aasta eest oli mul juhus teda intervjueerida. Ma mängisin talle üht plaati pikkinud käbidž, kus ta meelega mängib masoorseid Tertseminoorses vahe osas. Me teame, et ta teadis õigeid noote, kuna kõigepealt oli tal ju suurepärane kõrv ja teiseks tegid arranžeeringuid ise. Niisiis teadis ta täpselt, milles asi on. Aga ometi mängis kaks masoorset Tertsi Minoorsete peol. Ma mängisin talle seda plaati ja ütlesin just siin disi. Ja tema ütles. Tabas sind väga hästi, isegi lesbi hääletämbrit, kui ta oli tema küsimusele vastanud, et kas sa mõtled neid mosoorseid, Terce, see oli viga. Aga see ei saanud olla viga, ilmselt oli tal seal mingi kindel plaan, aga ta ei tahtnud mulle öelda, ei tahtnud selle koha eest vastutada. Sama lugu oli Ellingtoniga. Ta andis tuhandeid intervjuusid, kuid nad olid alati lühikesed ja põiklevad. Ta ei andnud sulle midagi enamat kui samu standard. Vastuseid. Kui küsiti, kuidas te kirjutasite muud indigo, vastas ta. Noh, teate, mul oli vaja veel üht numbrit. Kirjutasin selle väga kiiresti, toetudes stuudios vastu kontrollruumi klaasseina. Aga tegelikult ta ei kirjutanudki seda pala, ta varastas selle paar nippi kaardilt, aga tooli selle juba varem varastanud. Lorenzo Tiiot. Intervjuud on väärtuslikud ja ma oleksin muidugi igaüht neist küsitlenud, kui ma oleksin saanud. Nad oleksid võinud ka mitte nõustuda ei Ellingtoni ega ka Benny Goodmani perekond ei soovinud mulle midagi rääkida. Nii et ma ei teagi, kui palju ma tegelikult kaotasin, saamata nendega rääkida. Puht professionaalsest huvist küsin Linkond Collieri käest, kes on ju ajakirjanikuna teinud lugematuid intervjuusid ka väga tuntud inimestega. Kuidas siis ikkagi saab neid panna ennast avama nii et sa saaksid võimalikult palju informatsiooni nende käest? Sa pead veetma nendega palju aega päevi, enne kui jõuda sinnamaani, et nad usaldavad sind. Võiksid minna nendega koos väljasõidule võib-olla võtta koos paar napsi või suitsetada. Marihuaanasigaretti. Intervjueerisin Richard pöörtonit, Elizabeth Taylorit, fei tänavaid, kõiki neid. See oli nagu hamba väljatõmbamine, saada neilt midagi teada. Tänavu oli lausa hull. Ta tegi filmi koos Mastroyanniga Vitooriadesse, ikka oli režissöör. Nad on kasvult lühikesed, pidid seisma kastide peal, et ühepikkused välja näha. Kui ma lõpuks sain tänavailt nõusoleku, lükkas ta vestlust kogu aeg edasi, kuni pidin sõitma Veneetsiasse, kus nad filmisid. Lõpuks saime jutule ja ta näis juba lahkemaks puutuvat ja ütles. Hea küll, saame homme kokku. Ma ütlesin, vaadake, te olete mind terve nädala kinni pidanud. Ma pean tagasi New Yorki minema. Kui sul on aega, siis võid midagi saada. Armstrong ja hellington olid mõlemad napisõnalised. Ma tunnen kedagi, kes intervjueeris Wellingtoni 1931. aastal ja kellel oli hea muusikaline taust. Ta hakkas Ellingtonilt küsima tema mõjutusi, teeliusest, stravinskist ja nii edasi. Wellingtoni teadnud, millest ta kõneles. Ja nii ta tuligi väga pettunult ära. Benny Goodman oli, oli inimesena väga vastuoluline, võib-olla mitte muusikuna. Sulle on heidetud ette seda, et sa mõnestki suurusest maalitud pilti oled kriipinud. Veni oli üks kõige vihatumaid orkestrijuhte Ameerika muusika business, siis seda ei saa salata. Paljud neist orkestrijuhtidest olid väga raske iseloomuga. Nad juhatasid väga veekindlad laevatöö niisuguses orkestris oli nagu sõjaväes olek. Eriti käib see 30.-te aastate kohta, kui oli majanduskriis ja oli raske saada ükskõik missugust tööd. Aga kuulsamates orkestrites said pillimehed väga head palka. Niisiis nad alistusid kõigele ja tegid, mida kästi. Glenn Miller oli karm. Tomidourssi oli karm, mõned nagu Charlie Barnett olid vähem nõudlikud. Aga Benny ületas nõudlikkuse üle piiri. Pillimehed nimetasid tema ainiti vaatamist kiireks. Ta vaatas sulle ähvardavalt otsa ja sa ei teadnud, mida sa olid valesti teinud ja kui sa jätkus, hakkasid seal tõepoolest eksima. Keegi on öelnud ega penni ei vahi üldse sulle otsa, tema mõtted on hoopis mujal ja ta lihtsalt juhtub sinu poole vaatama. Niisiis pidi seda lihtsalt ignoreerima. Kuid ta võis olla väga lõikav, ta võis tulla sinu juurde ja küsida, millest see tuleb, mees, et su mäng kuidagi häälestub. Ja pillimees seisab nagu juhm. Kõik Benny Goodman võis olla väga küll, ta oli teistest inimestest nagu seinaga eraldatud. See võis tulla ka sellest, et ta kasvas üles Chicago juudi getos peres, kus oli 12 last, korter oli tilluke, nadolid lootusetult, vaesed, vanemad vennad ja õed lauset alla sita peal. Kolm nooremat sündisid pärast teda. Ma usun, et lapsena oli tal vajalik ennast isoleerida ja hiljem ta jätkas seda. Ta võis olla väga tundetu, on üks klassikaline Juta ennist ja Pullo verist. Iga džässimuusik ütleb, et ta oli ise seal kohal, aga see pole võimalik, siis oleks seal olnud neid 10000. Hilisemas elus oli Benny üsna jõukas ja tal oli suur majakriin võidžisconnecticatis, kuhu ta kutsus pillimehi mitmesugustel põhjustel tavaliselt midagi proovima. Kord oli tal seal paar pillimeest, aga majas olid küte maha keeratud ja tuba, kus nad mängisid, oli üsna külm. Üks neist ütles siis. Kuule, Benny, siin on kaunis külm, kas pole? Veni mõtles ja ütles ja sul on õigus. Läks toast välja ja tuli tagasi, villane kampsun seljas. Seda lugu ei saa välja mõelda, see peab olema tõsi, niisugune ta juba kord oli. Aga ometi oli ta naistele väga külgetõmbav. Ta oli abielus John Hammondi õega, kes oli vanderpiltide väga rikkast perekonnast. Tal polnud vaja Pennyga abielluda, aga ta tahtis seda. Tema naistuttavad olid väga elegantsed ja edukad naised. Ma rääkisin ühega neist Kärol Filipsiga, kui kirjutasin raamatut pärast penni surma. Tal polnud muud kui ainult kõige paremat Bennist rääkida. Ta olevat olnud suurepärane, lahke viisakas mees. Helen Wood, tema imetlusväärne laulja. Väntšikk, nagu neid omal ajal nimetati, oli temasse armunud. Helen rääkis, et kordolid nad õhtul väljas ja Benny tegi talle abieluettepanekut. See oli umbes 1936. 37. aastal. Aga järgmisel hommikul näis olevat unustatud. Nii et naistele ta meeldis, aga pillimeestele mitte. Kunagi olid John Hammond jaoks mingi show, kus Penny tähelepanu keskmesse tõusis. Keegi oli öelnud teedi Wilsonile. Vaata, nad rullivad Bennile punast vaipa lahti. Tädi oli vastanud. Need peaksid olema tulipunased, söed. Äsjakuuldud palas olid siis kolm mainitud koos Benny Goodman, Helen Wordjateli Wilson John Hammondi poeg, esines Pärnu Fiestal, mängis kitarri ja laulis bluusi. Hämmondi panus džässi oli tõenäoliselt väga suur. Ma arvan, et noorele Hammondile võis olla kaunis raske kasvada peres, kus isa oli nii tähtis džässifiguur ja siis tulla ise, püüdes saada bluusimängija. Aga ta on olnud üsna edukas, selles mõttes pole probleemi olnud. John Hammond isa oli samuti raske isiksus, ta oli väga võimukas, pärit väga jõukast perekonnast. Kui ta oli alles poisike, oli tal juba mitu oma tuba suures härrastemajas Viiendal avenüül. Ja sinna pääses ta oma isikliku liftiga. Nagu paljud rikkad inimesed, arvas ta, et tal on õigus öelda teistele inimestele, kuidas nad peavad ühte või teist tegema. Rikkad kalduvad arvama, et nad on teistest paremad, kuna neil on nii palju raha. Kui hämanud, tõi Kansas Cityst kaupeisi bändi leidis talle tööd, hakkas ta kohe reisile ütlema, et vaja on see pillimees lahti lasta ja võta see ja nii edasi. Ta hakkas kogu Peisi bändi parandama ja see oli kole neile, kes said sule. Aga tegelikult oli hämandil enamasti õigus. Ta tõi Fredi kriini sellesse bändi tõibeni Moortoni back Leyton'i ja need olid tõesti head mängijad, kes asendasid teisi, kes polnud nii head. Ma ei tea, kas ta oleks pidanud nii talitama, kuid džässi ajaloole oli sellest kasu. Niisama asi, ta tegi pessi Smithi viimase Eplaadistessessiooni haavad ja kui pessi oleks elama jäänud, oleks ta kahtlemata teinud temaga veel palju rohkem plaate. John Hammondi meelest oli PÖFF-i kohutavalt hea laulja. Ta käis teda juba poisikesena haarlemis Apollo teatris kuulamas. Ta korraldas ka Billy Holiday esimesed plaadistus sessioonid ja pani saatjaks parimad džässimuusikud, keda ta võis New Yorgis leida. Ta oli väga rõhutanud selle tähtsust, et need plaadistused tehtaks niinimetatud segagruppidega, mustad ja valged koos. John Hammond oligi tegelikult juhtiv jõud džässmuusikute integreerimiseks. Viimasel Downbiiti küsitlusel valiti kuulsuste halli kuhu rahvusvaheliselt kriitikud valivad eriti tähtsaid persoone sassi loost. Sinna valiti Arti soo. Tema on see viimane Mohigaanlane, kes veel elab nendes svingisuurustest mida temast võiks praegu rääkida. See oli kahtlemata suurepärane klarnet test. Benny Goodmani jääb küll, meil on lemmikuks, ma kasvasin üles kuulates tänatriood ja kõike muud aga see ei võta midagi ära artist soolt, kes oli samuti imehea mängija. Kahjuks on alati olnud juba palju aastaid väga kõva kuulmisega, peaaegu kurt. See on üks põhjusi, miks ta ei saa enam mängida, see on ju väga raske, kui sul on säärane olukord. Kui tal oli kolm-neli aastat tagasi niinimetatud rei vaeval bänd, pidid nad otsima sellele teise klarnetimängija. Sho harrastab muide püstolilaskmist märkilaskmist, kasutades vana musta püssirohtu, mis teeb väga kõva paugu. Ja võib-olla tema kurtus on tingitud ka sellest, et ta on veetnud liiga palju aega lasketiirus nende püstolitega paugutades. Niisugust lugu olen ma kuulnud. Mul oli kunagi juhus olla. Kohal kui Mailis Davis andis ühte intervjuud ja ta oli võrdlemisi noh, otse öeldes ülbe missugune mulje on sinul jäänud tema karakterist? Davis est on nii palju rääkida, et ma vaevalt tean, kust alustada. Ta oli väga mõjukas mängija, üks mõjukamaid moodsas džässis. Nagu paljud teisedki kriitikud olema eriti õnnelik tema hilisema tööle, mida ta tegi pärast seda, kui otsustas kasutada elektriinstrumente, vaid ma arvan, et ta lihtsalt otsis teed, kuidas raha teha. Nii ta siis kommertsrealiseerus. Ta oli olnud väga hea 50.-te aastate lõpus ja kuuekümnendates. Ta teenis palju raha Columbia plaadifirmale. Aga kui ilmus rokkmuusika, jäi palju huvitavat džässi kõrvale ja see tegi Mailsile tuska. 60.-te lõpupoole hakkas ta otsima midagi uut ja liikus järk-järgult niisuguste plaat, nii nagu ennessaelanud voi pidžis pruu mis oli muidugi suur menuplaat. Ja minu arvates tahtis ta sellega taastada ennast tähtsa figuurina džässis. Muusikalised kaalutlused olid vähem olulised. Tema retoorika rassiküsimustes oli minu arvates rohkem mäng, katse ärritada inimesi. Paljud tema parimatest sõpradest olid ju valged. Tema karjäär sõltus paljuski sellest, mida valge kanadalane Gil Evans tema heaks tegi. Näiteks poorgija, pess, sketši Sospanja, teised plaadid kellel oli suur osa Mailsi kujundamises algusest peale seeria plaate. Kuul kirjutatakse Mailsi arvele. Tegelikult mõtles selle materjali välja põhiliselt kyll Evans koos Cheri malligani, John kärvisse ja teistega. Oma agressiivsusega tegin mailis endast selle grupijuhi, aga muusikalised ideed tulid peamiselt Leemansilt. Ühendriikides olid hiljuti valimised. Ja president Clinton valiti tagasi. Kuidas suhtuvad džässmuusikud TEMA saksofonimängu? See on minu ja Harry Truman mängis omal ajal klaverit residentsis. Ta uhkeldas sellega, et mängis Missouri valssi ja Richard Nixon mängis natuke klaverit ja demonstreeris ka oma oskust. Ja nüüd on meil saksofonimängija, kes näitab oma oskust olles president. Meil on olnud hirmus palju presidente kogu džässiajaloo vältel ja see pole kunagi mõjutanud džässi, kes just parajasti on president. 1936. aastal ütles Billy Holiday, et saksofonist, Lesteri Jancond, president, mis muide jäigi hiljem tema hüüdnimeks. Ja mis puutub minusse, siis Lester Jang on siiamaani president. Esimene džässimuusik, kes kutsuti valgesse majja, oli 1931. aastal kutsuti ta sinna ühena mustadest juhtidest. Kutsuja oli Harbelt Huuver. Väga konservatiivne president, kes sel ajal oli langemas majanduskriisi tõttu, mis pühkis üle Ameerika Ruusvelt, sõitis temast järgmistel valimistel 1932. aastal üle nagu laviniga. Huumor tegi kõik, mis võimalik oma võimalustega parandamiseks ja katsus saada mustadelt hääli, kutsudes nende juhte valgesse majja. JOKK. Ellingtoni ei huvitanud poliitika, kuid ta oli kuulus, seepärast kutsuti ka tema. Kennedy oli aga esimene, kes hakkas kutsuma džässimuusikuid. Olles nüüd juba valge maja juures võib-olla paar sõna sinu arvamusest praeguse poliitilise situatsiooni kohta ja Ameerika välispoliitilise suuna kohta. Ma pole Ameerika välispoliitika alal asjatundja, kuid ma loen lehti. Ma usun, et järgmise nelja aastaga ei juhtu eriti midagi. Meil on konservatiivne kongress ja mõnevõrra liberaalne rohkem keskusse hoiduv president. Mis puutub sisepoliitikasse, siis ei ole oodata kaldumisi kumbagi suunda. Clinton püüab tõenäoliselt seetõttu panna maha märk välispoliitikas. Ta on väga hästi teadlik, riskis, mida toob kaasa sekkumine praegusesse situatsiooni iiris Bosnias. Ta sai kõrvetada Somaalias. Bushi administratsioon oli pannud ta Somaaliasse. Üks probleeme on selles, et ajakirjandus ja televisioon näitavad kogu aeg neid hirmutegusid, mida kõikjalt tehakse. Ja kuna Ameerika avalikkus on väga kaastundlik, nõudes, et midagi tuleb ette võtta, siis valitsus on surve all, kuid samas ei taha sekkuda. Aga ega see pole ainult Ameerikaga, nii ka Euroopas ei taha inglased, sakslased sekkuda, prantslased leiavad, et neid on sunnitud sekkuma. Iris Clinton võib vastu tahtmist tuua ameeriklased mõnesse niisugusesse situatsiooni kuid kõige väiksemal võimalikul määral. Tõenäoliselt on tal rohkem edu. Kaubandus lõikas läbirääkimistes katsetes avada vabakaubandust. Kui te usute, et see teeb maailmale head, siis võib arvatavasti näha Ameerikat juhtimas seda protsessi lähema nelja aasta jooksul. Sa oled kirjutanud ka huvitaval kombel lasteraamatuid. Kas neid saaks tõlkida eesti keelde ja nähtavasti saama nõusolekut? Ei keelaks? Mul on olnud kirjanikuna omamoodi kolmekordne karjäär Sulle, ma olen tuntud džässikirjanikuna, aga Ühendriikides olen ma vist küll rohkem tuntud tänu oma lasteraamatutele. Olen neid kirjutanud üle 30 ja võitnud hulga auhindu. Neid on müüdud aastasele miljoni eksemplari ja neid kasutatakse laialt. Ameerika erinevates koolides. Ei saa teha raha, kirjutades Tšassist oma elatise, teenin peamiselt lasteraamatutega. Minu lasteraamatuid on antud välja Taanis, Saksamaal, Prantsusmaal, Jaapanis, Iisraelis, heebrea keeles muide oleksin rõõmus, kui mõnda minu raamatut saaksid lugeda ka eesti lapsed. Praegu töötan koos oma ajaloolasest vennaga 15 köitelise Ameerika ajaloo kallal mis on mõeldud koolilastele. Loodan kirjutada ka uue džässiajaloo ja tulla taas tagasi Eestisse. Ega siis muud kui Valter, jah, Jaak Oja, tere ütlevad suur tänu tänase saatekülalisele kirjanikule ja hobi trombonistile Chans Lincon kollierile Ameerika ühendriikidest ja saadet jääb lõpetama üks pala tema kolleegid Robonis Glenn Milleri orkestri esituses. Kohtumiseni.