Raul Kuutma aastakäik noori mehistus ajal, mil üks võõras sõjavägi kihutas Eestist välja teise kui punaarmee vorm oli Eestis vahetanud saksa välihalliga. Kui võrra, huvitus tolle aja nooruspoliitikast. Selles eas koolipoisid on alati palju poliitikat teinud oli see vist vabadussõja ajal ja samuti selles ajal. Ja need tunded, mis olid rahva hulgas koolipoiste hulgas isegi võimendatud, ma ütleksin meie suhtumine sakslastesse oli muidugi võib ütelda kahene. Ühest küljest meil oli hea meel, et me pääseme nõukogude võimust Reidist, sellest, mis oli toimunud juba enne sõda, Akviiditamised vangistamise, minu koolivendi oli terve rida ära viidud juba enne enne seda, kui seda halvasti. Ja teisest küljest peab ütlema, et me olime mingil määral masendatud sellest sakslased siia tulid, sellepärast et minuealistel noortel meestel oli väga terav ettekujutus sakslastest. Meie olime saanud sellise kasvatuse. Me olime elanud sellisel ajal korruse, kus hästi oli meeles tasuja ja Villu võitlused ja selle tõttu meie suhtlesime nendesse teatava kartusega. Ja eks elu näitab, et need tartlased läksid tõeks, meile vabadust ei antud. Ja peab ütlema, et see omavalitsus, no tol ajal me polnud veel suured poliitikud. Aga seda me teadsime, et Eesti omavalitsus oli ainult mingisugune suitsukate meie rahvale. Aga see ei olnud tõeline valitsus, Tallinna valitsus oli, seda me tunnetasime kasvõi mõni suguse ajamisel või kasvõi isegi sõitmisel. Ühest kohast Eestis teised tuli minna luba küsima kohaliku saksa romanatuuri käest. Ja võimalike puhtal kujul sõjaväevalitsuse käes. Millal tee jõudsite, kutsealuse? Ikka, noh, kui nii-öelda siis esimene sakslaste poolt poolt läbi viidud mobilisatsiooni Eestis haaraski minu aastakäiku ja see toimus kevadel 1943. Ma olin siis kaheksateistaastane. Mobilisatsioon oli suunatud ristileegioni moodustamiseks, õigemini Eesti leegion oli juba moodustatud tol ajal. Kuna seal arvuliselt ei olnud küllalt mehi, siis viidi läbi mobilisatsioon. Poiste suhtumine sellesse, no ma ütleksin niimoodi, et oli neid, kes läksid hea meelega sinna. Sellepärast et paljudele naisainus tee võidelda Eesti vabaduse ja iseseisvuse eest. Aga oli neid ja väga palju, isegi kes suhtusid asjasse kahtlevalt. Sellepärast seal ikkagi esse üksus. Ja mina ise ka tunnetasin, et see pole minu koht ja selle tõttu. Ma püüdsin sealt kõrvale hiilida ja suutsin teha, kuidas see õnnestus. Õnnestus ausalt öelda niimoodi, et mul oli kaks venda juba Saksa sõjaväes üks vend oli langenud märtsikuus sel aastal 43. ja teine oli rindel. Ja isa oli liha, reamees läks vallavalitsusse. Ja teisalt ühe tõendi, et minul on kolmas poeg, ta, kes õpib koolis õppinud Tallinna tehnikumis ja saatis selle kirja siia. Ja see oli niisugune huvitav situatsioon, nagu elusid sõltub juhusest. Tähendab, meie läksime juba, kuna käsvlid ära ilmuda, muster, mastaapi me läksime koos ühe sõbraga, kellega me oleme kogu koolide koos läinud Rakverest alates. Läksime musteru staapi. Arst kutsuti järsku sealt välja, kes meid üle vaatas. Ja mina, noh, vastumeelselt sinna läksin ja. Ta läks, ma panin jooksu, läksin koju ja kodus ootas kiri. Seal isa kiri, mis oli õiendida tõendina vallavalitsusest kaks poega on juba sõjaväes, palutakse kolmas vabastada. Ja läksin mina sellega staapi tagasi ja mulle anti ajutine vabastustunnistus. Ja ma läksin koju isa juurde põllutööle. Ajutine, muidugi jälle midagi kindlat, seda oli kohe tunda, sellepärast et augustikuus tuli rästi inst ST, mehed tulid mulle järgi, võtsid mind kinni ja viisid Rakvere vanglasse. See oli siis saksa julgeoleku teenistus oli saksa ja politsei julgeolekuteenistus, kus teenis ka küllalt palju eestlasi, need olidki eesti poisid, noored ilusad eesti poisid viisid akverevanisse selle eest, et ma pole ilmunud SS leegioni. Noh, kuna mul oli see paber taskus, siis sealt vanglast saadeti mind edasi. Anti On vaid aasa, kaks meest ja Tallinnasse seal praegu politseisse. Politseis läks üks päev aega asjade selgitamiseks ja siis visati mind sealt välja. Öeldi, et mine koju. Nii, aga kuna mul noh, kuidas ütelda, kogemus oli juba niivõrd terav, siis arvasin ja olin kindel, et kui asi läheb hullemaks, siis nad niikuinii kutsuvad uuesti ära. Ja kolme nelja nädala möödudes olidki uued kutsed järgi. Sel ajal tekkis juba liikumine minna Soome, minna Soome armeesse selleks, et olla ühe demokraatliku riigi armees, kus saaks tulevikus väljavaadet omada Eesti Vabariigist võitlused. Mina olin rannakülast pärit rannal lähedalt, tähendab minu kodu on Sagadis Virumaal. Sealt on randa ainult mõni kilomeeter, rannamäed olid sealt juba läinud, osaliselt meiegi üles organiseerisime, noh, praktiliselt terve paaditäie korraga poisse, need olid kõik niisugused mehed, kes olid juba löögi all või siis kes olid järgmised, las ta käigud, osa oli neid, kes olid olnud kutsealused Nõukogude armeesse. Aga kes ei olnud kaasa läinud, tähendab, olid metsas olnud. Need olid tol ajal seal omakaitses üldiselt paistelise saksa korda istunud ja, ja teiseks ikkagi see mõte, et minna Soome, luua Eesti armee, see oli ikkagi tuttidel päris tugevalt sees. Kas varem Soome jõudnutele tuli mingeid teateid, need, kes olid varem sinna läinud, need käisid juba puhkusel isegi nii, et rannakülades võis Soome armee vormis poiss vahel näha. Ja nemad muidugi kiitsid tol ajal muidugi ei olnud veel Eesti väeosa alla 43. aasta suve jooksul kujunes väljapallile pataljonist, kes võitles raja Joel Eesti väeosa, seal oli üks niisugune tubli mees, major kripenberg kes oli lähedane sugulane marssal Mannerheim ile. Marssal Mannerheimi õepoeg ja ma ei eksinud täpselt niimoodi, marssal Mannerheimi õepoeg. Ja tema palus, et tema võiks eestlased võtta omale ossa ja nii ta tehti. Ja, ja noh, poisid, kes seal ütleme, olid läinud varem ja seal olid teeninud ja kes said informatsiooni tuua, jääks, kirjutasid kirjutasid kiitvalt sellestväärsust. Ja kuna Soome rinne oli rahulik, ukaasis muidu oli, see oli ka võib-olla üks põhjuseid, miks mõned mehed läksid. Kuidas teie retk Soome arvatavasti esimene retk Soome ja teostus. Millal te paadi vette lükkasite Realis oli oktoobrikuus, seitsmeteistkümnendal oktoobril, kui ma tegelikult üle sõitsin oli juba välja kujunenud ülevedu eestlaste ülevedu Soome. Siis hakkas välja kujunema septembris 1943. Siis olid juba esimesed nõndanimetatud vedajad Eesti rannamehed kes teenisid sellega raha ja ränka raha. Nähtavasti ja Kuldar püsiti olid tugipunktid juba Eesti rannas, tähendab, seal nii-ütelda komplekteeriti paaditäis. Ja see paaditäis siis tuli kindlal kuupäeval sinna tugipunkti, see oli mõni talu või, või, või mõni püün, kus olite nähtud see asi. Ja, ja siis, kui see päev oli, siis tuli minna kindlaks kella Jarh randa, näiteks meie läksime 16. õhtul esimest korda randa ja see oli, see oli Viinistu lähedal Viinistu lähedal. Noh, see on muidugi need, mis ulatub kaugele merre, eks ole, see oli. See oli hea koht ja meie ootasime paati. Neli tundi. Patty, tulnud, järgmisel õhtul läksime uuesti, teatati, et tuleb. Kuidas side täis, ma ei oska ütelda seda. Järgmisel õhtul ootasime veel üks, kolm tundi seal kivide vahel ja paatiakse tuli, kuna saksa patrullid olid ja piiri täitsa patrullid olid seal lähedal. Me olime seal kivide vahel pikali, väga pime oli. Ja sakslased läksid mööda, rääkisid omavahel juttu, niiet käisid meist mõnekümne meetri kauguselt sealt mööda. Ja paat lõpuks tuli, jäi kaunis sügavale vette seisma, meie olime noh, võib ütelda nii kõvemini vees kui läksime paati, saime seal päris korralikult märjaks, naisterahvas oli meie hulgas muide ka. Ja seal, noh poisid, seal ratsusid seal natuke kuivemalt, vaati. Aga õnnelikult. Me saime paati ja täiesti pime oli, paat hakkas seal popsutama, mõtlesime, et sakslased avastavad meid, et midagi sellist ei olnud. Täitsa rahulikult. Noh, niisuguse paraja tuulega läksime meie üle ja hommikul oli veidi valgust, kui meid pandi maha ühele tühjale saarele. Pirtssaar paatias meid üle viis, sõitis kuhugile piirivalvepunkti ja teatas, et pirty saarele on maha pandud. Vaat niisugune niisugune adub põgenikke. Ja varsti oli rannavalvevaatelisel järgi võttis meid peale. Ja viis meid sealt ei ole see mõisa, mis oli Helsingile nädal saarel, ei ole, mõisas oli eestlaste kogunemispunkt ja seal oli mehi juba noh, võib olla 100, niimoodi meil kõigepealt registreeriti nagu põgenik, eks ole, siis andsime oma nõusoleku vabatahtlikult Soome armeesse astumiseks. Siis meile anti Helsingi soodusstaadionil sõudestaadionil anti anti vormid, eks ole, armeevormid. Ja siis meid saadeti rongiga aulasse, kus oli siis nagu eestlaste kogunemiskoht tol ajal muuhulgas oli siis eestlasi paar-kolmsada meest ja koolas. Me saime olla ainult ühe päeva. Ja siis oli teatud väljaõppekeskus. Kesk-Soomes võib ütelda niimoodi, nurmes lähedal Barrorile väljaõppekeskus ja see oli puhtal kujul soome ohvitseridega komplekteeritud. Rotary väljaõppelaagris on tavaliselt niimoodi, et juhtiv seltskond on paigal ja väljaõpetatavad vahelduvad. Maffia Me saime muidugi kaunist kõvasti ja, ja seal olime, ütlen kohe üks niisugune huvitav situatsioon. Väljaõppelaagriülem oli kapteni Nüganen ja isegi ütles niimoodi, et no mis te siia otsite, selle asemel, et minna Saksa armeesse, väidelda seal. Ja ega, ega meil temaga mingeid vahekorda ei olnud ja. Oli toit oli niisugune, et noh, keskmine lõuna oli tükk leiba, võib-olla 200 trammitaldrikutäie suppi ja väike või tükikene. Vōi napi öeldi ja oligi kõik. Aga neid päevirus niisugusi kahe 30 kilomeetrisi marsse tegime relvastusega, neid oli päris tihti. Nii et meil tekkisid isegi konfliktid toidu pärast ja keeldusime söömast mitu korda mille eest saime lisamahvi, muidugi seal laagris ei olnud kaua, tähendab kapten Talpak. Ma usun, et paljud teavad, oli seal koos meiega põhini eestlaste väeosa peale Valjala pataljonile, noh praktiliselt kõik teised eestlased olid seal väljaõppel tol ajal. Ja alpaka täis päämajas peastaabis asju ajamas. Seal mõisteti meie olukorda, tähendab, et see ei ole sobiv laager meile. Pealegi mehi tuli juurde, laagrimaht ei olnud niivõrd suur, et nad oleks sinna mahtunud, siis oli umbes detsembri alguses, kui me sealt ära tulime. Siis oli umbes juba pataljoni võrra seal mehi. Ja neid otsustati tuua Taaveti väljaõppelaagrisse kohula lähedal. Elaga kujuneski meie hilisema rügemendi väljaõppelaagris ja seal oli olukord normaalsema, ütleksin seal oli, toit oli parem. Aga väljaõpe oli muidugi ikkagi nagu olema peab nagu olema peab ja saime kõva suusaväljaõppe. Mina olin raskekuulipilduja kompanii mees ja seal olid nõndanimetatud Ahkijad, niisugused lume, lume lumepaadid. Nende peale laadisime siis oma kuulipilduja, mis talus noh, seal 52 kilo pluss padrunit veel seal 100 kilo. Ja siis oli neli-viis meest, oli ees paar meest, Äravidsid, mägedest läksime alla, siis oli müksu sasipundar. Allo saime, kogume kuulipildujad ja mehed Taaveti laagris, me saime selle nõndanimetatud noorte mahvi lõpuni kätte ja siis tehti meid sõda meesteks või reameesteks eesti keeles. Ja formeeriti muide ka veel rügement. Tarretis olles formeeriti järgaks sõda Eesti rügement ja meie olime siis jäime selle rügemendi esimese pataljoni üks. Kuna meiega protsess, mis Taavetis oli, ei olnud niivõrd komplektne, siis viidi meid pärast vande andmist Jalduale laagrisse. Jalgrattalaager oli umbes 10 kilomeetrit ründe taga, mitte enam välja. Reservi laager tehti väljaõpet, aga samaaegselt oli ta vajaduse korral vasturünnakul reserv. Siis oli, tähendab, juba jätkaks seda olemas. Jaldava laarse toodi ka need mehed, kes olid rajajal rindel valile pataljon toodi sinna, koondati kõik kokku, mitte sinna, vaid sinna toodi need mehed, kes olid rindel olnud ja need, kes olid pikema väljaõppe saanud, noh nagu meie mehed, kes Me Taavetist toodi ära. Aga mehi tuli ju pidevalt juurde, meeste juurdetulek isegi elavnes valt, sest teine vapreisse siin kusagil aasta alguses 1944. Ja need mehed tulid siis veel suurema, kuidas ütelda laviini, nagu meie läks? Jaa. Jaldolasse moodustati esimene pataljon, aga põhiväljaõppekeskusse heita Taaveti ametis moodustati teine pataljon peale selle ali juuksurivooluvee allohvitseride kool ja ohvitseride rool. Ja need olid küllaltki suured, olulised. Ning peale selle veel idasuurused eriüksused tähendab tankitõrjeüksused, sideüksused siis miinipildujad, üksused, tähendab meie rügement oli praktiliselt täielikult komplekteeritud tankitõrjekahurid ja miinipildujad ja, ja side oli muide järvel pääl siin Helsingi lähedal väljaõppel, terve sidekompanii oli olemas. Jaa, Jaldolas ütleme sellest koosseisust, mis võis olla umbes 2000 702800 meest oli 700 meestele, ülejäänud 2000 meest olid siis teises pataljonis või siis nendes eriüksustes ja, ja koolides. Meil oli muidugi Jaldol laagris oli väga kurb sündmus, nimelt Jalduale laagrisse. Toodi niisugusel vihmasel vihmasel päeval varakevadel amiine ja paigutati nad laagri keskele lattu mis ei olnud mitte ettenähtud. Nii et seal oli, kuidas ütelda, hooletus. Aga kus hooletus on, seal on õnnetus järgi, nagu öeldakse, ja öösel hakkas vihma sadama ja seal olid karbiidi bensiin ja tekkis kuidagi tuli ja ja mehed ei olnud informeeritud, et seal miinium, õigemini siidi allohvitserid ei olnud informeeritud ja mehed läksid päästma neid asju, mis seal laos on. Mina olin ise parajasti korrapidaja, jooksin sinna ajas, vaatasin, põle vaeseid mehi üles, jooksen tagasi, ei jõudnud sinna lao juurde ja niux võib-olla kuue-seitsmekümne meetri kaugusele. Käis üks hirmus mürts. Ja kõik oli järsku vait. Alles minuti-paari pärast, siis hakkas üks suur haavatute kisa hoidamine peale, ma olin ise ka uimane. Kuuenööbid olid eest läinud plahvatusele ära. Ja 36 meest seal surma Rorda. Enne rindele minekut givee rindele sattumist ja see oli jah, niisugune asi, et õppisime nägema, mis võib seda teha inimesega. Nii et mehetes seal surma said, nad on maetud kõik Helsingi juurde malmi kalmistule. Ja kas rinne tuli teile lähemale? Ei, siis oli ikkagi see positsioonisõda täielikult veel. Rünnak allus üheksandal juunil, tähendab, meid viidi rindele 10. juunil. Me olime esimene reserv, siis läksime nii-ütelda auku, seal oli see Heimu pataljon, oli, oli seal ärataganenud ja, ja noh, eks meil ole, kogemusi oli vähe ja Soome poolelt oli ka võib-olla veidi nõrgalt see luure tegutsenud, nii et ei olnud niisugust täielikku ettevalmistust rünnaku tagasilöömiseks. Aga teisest küljest Ta ei olnud reserve sellised, mis oleks võimaldanud. Diviiside arv, mis sealt teiselt poolt tulija, lennukite ja tankide arv oli ikka päris suur. Seal oli, esimestel päevadel oli selline olukord, kus mitukümmend lennukit korraga ja pommitasid ja tulistasid suurekaliibrilise kuulipildujatest, nii et maa oli must. Kui te nimetasite pataljoni, keda te pidasite silmas, pidasin silmas hitlerlasi. Inger pataljoni lahing läks lahti 10. ja torti rünnakud olid 10. 11. põhiline lahind oli 11. sel rajajoonel võib ütelda, seal hakkasime Taranemani haaramisohus. Teie esimene lahing oli siis taandumislahing, taandumislahing kestis nii kaua, kuni veebruarini. Oli hiljem oli, oli asi palju paremini organiseeritud juba tähendab näiteks sealt need viidi tibennova alla, kus oli karta. Ja, ja kuna me olime siiski noh, hästi säilinud, Osame kaotused olid suhteliselt väiksed, paisati sinna, aga meie õnneks löök ei tulnud sinna täpselt. Ja sealt me hakkasime taanduva korrapäraselt juba väikeste tõrjelahingutega vahepeal platsid, soomlased seal, eks ole, nagu sead doktriin seda ette näeb. Ja siis me jõudsime Saima tanalini Dali asula Miiburist ida poole ja seal me saime kõva, löödi veel seal kanali ületamisel, lennuvägi andis kõva löögi, nii et me läksime üle silla ja siis tõmmati see sild puruks veel taga ja laevad, mis seal olid. Need lendasid seal kõik õhk, mees kõva rünnakulisele, samal ajal justkui megalt üle taganes Rosiskimäega osa pääses seal suhteliselt tervelt läbi. Ja jälle vaata, see on selline, et et meid sinna ei jäetud sellesse rindelõiku, vaid viidi Viiburi lahe lõunakaldale. Laura kallas oli juba evakueeritud. Meid pandi sinna positsioonile, nagu me hiljem kuulsime. Tali all oli võib-olla selle sõja faasi kõige otsustavamalt lahingut. Tali all peatati venelaste rünnak. Ära, suured Laos, oleksin Dali alla jäänud, nagu vahepeal oli juttu. Siis nähtavasti oleks paljud meist siin enam. Võib-olla poleks siia siia tulekut olnudki sellisena ma arvan, see oli ilmselt juhus või sõjaõnn, vaevalt, et teid rohkem hoiti kui teisi üksusi või kuidas teile tundub? Ma ei oska seda kindlalt vastata. Aga ma arvan. Neid hoiti siiski mingisugune käsk, Mannerheimi poolt oli meid säilitada selle põhieesmärgist, milleks medali loodud tähendab, selleks, et me tuleksime Eestisse, võitleksime Eestis. Seal meid oleks ära jahvatatud ära Vedviidi kõrgemale positsioonile. See on minu arvamus, et teie näol jääks siiski alles tulevase mõeldav Eesti sõjaväe tuumik. Ma arvan, et siin oli. Siin oli ikkagi paljude meeste käsi mängus, sealhulgas meie Eesti ohvitseride, kes seal olid ja samuti Eesti diplomaatilise esinduse Aleksander varmaja teised. Ja ma arvan ka Mannerheimi sümpaatia. Mees sattus Jevgeni ülemaks. Jah, sellele võib vastata niimoodi, et see ei olnud juhus. Tema oli kindlalt välja valitud mees avaldas kõigepealt vabalt eesti keelt. Sallivas tilgutati kuusele, afeiluguuzela abikaasa oli eestlanna Dali õppinud eesti sõjakoolis Eesti kõrgemas sõjakoolis ja ta tundis sümpaatiat eestlaste vastu tugevalt. Ja tema oli, Peab ütlema isalik mees. Ja peale selle ta valis väljaõppeohvitser ja nii meie pataljon ronides, kui ka allohvitseride koolis ohvitseride roolis. Ta valis sinna selliseid mehi, kes, kes olid Eestil on mingisuguses kontaktis olnud dis, suhtusid sümpaatia Eestisse, eestlastesse ja samuti allohvitsere. Näiteks minul oli selline juhus, kui ma olin poro külas, siis meie jaoülem oli vabadussõjast osa võtnud soomlane Pohja koerade, soomlane Soome vabatahtlik rääkis mõne sõna isegi eesti keelt rooli ääretult. Meie vastu. Nii dieeti siis vii põhjal meeme Viiburi alla esimesele päeval, kui me seal olime, me nägime, kuidas Viiburi langes. Soome rügement võitles viivuris umbes poolde päeva. Ja noh, kuna viguri olnud meist kaugemal kui kilomeeter-poolteist, siis seda lahingut seal saime jälgida laskmise järgi tuletiheduse järgi nägime seda, kuidas tõmmati Soome lipp vibri lossitornist. Nägime seda arvestamata sinna Vene lipp asemele. See oli kõik meil sellega. Aga meie kaitsta ei olnud mitte ainult veebruaril rannajoon, vaid ka saared ja üks nendest saartest. Lepassaari oli päris Viiburi linna külje all 300 meetrit umbes rannast ja seal meil olid päris kõvad lahingud CE lõpuni veeretamine, soomlastel ülemetsalt veidi maxard. Nii palju ei lähe saartest me selle aja jooksul, mis me seal olime umbes kuu aega, meie ei andnud ühtegi käest ära. Ma pean ütlema, et ma ei tea põhjusi, miks Medvidjookse äärde, nähtavasti oli see vajalik jõudude ümberpaigutused oksars meie lähedal oli jauranud silla peal. Ja, ja seal olid kõvad taprused, seal oli ikka nii, et noh, umbes midagi nii nagu riigiküla sillapea narval. Seal võitlesid soomlased selle sillaga koha peal ja meid paigutati sinna kõrvale. Ja meie olime suures osas niisuguses lõidustus, voksjoni laid isegi kilomeeter ja nii, et seal oli võrdlemisega rahulik. Minu rühm sattus ühte sellisesse lõiku, kus olid vanad Soome mehed, kes olid mobiliseeritud ka peaaegu niisuguse totaalse mobilisatsiooni, ta terve rühm oli neid jalaga mehi ja meie olime siis oma pilliga nendele sel toetuseks. Ja, ja nemad ei tahtnud kuidagi tihti seal pauku teeks ja labrit ärritaks, nagu nad ütlevad, nii et meie siis nende heaks naljaks palju ei lasknud. Kaaja elasin võrdlemisi rahulikult ja seal ma sain muide 20 aastaseks, seal pidasin oma kahekümneaastast sünnipäeva, soomlane, seal oli niisugune mees kirjutas koju võtma, sõbral tuleb kahekümneaastane sünnipäev, saate torter, torti päris ei tulnud, aga aga tuli mingisugune koori motika tulija. Ja vedasime sendiga maha. Other teeme nii kauaks, kui tuli teade, et tuleb paramarssida rindelt, aga ega me ei teadnud, milleks marssisime 30 kilomeetrit tagasi. Ja sina oled siis kõikväärselt kokku toodud, mis meil sel rindel olid, tähendab teise pataljoni mehed ka Eestit, meie üksused ja seal võeti meid siis rivisse ja öeldi niimoodi, et teie sõda nüüd sõditud siin. Ja nüüd nüüd on võimalus valida, mida teha. Kas minna Eestisse, võidelda edasi, müüa olmeharrastusega, tehased saab minna läände ja anti täiesti demokraatlikult igalühel. Võimalus omale otsustada. Noh, eks seal oli jutuajamised ja surusid. Te ütlesite, et te olete lollid, kes lähete ja ja teised ütlesid, et olete arad, kes mujale lähete ja ja, ja muid vingemaid asju veel, aga hommikul siis tuli, tuli üksikult minna linnastaabitelki ja otsese ära ütelda ja allkirja anda. Me käisime siis ükshaaval sealt läbi nad siia allkiri. Allkirjad, noh, suurem osa 90 protsenti muidugi tahtis tulla Eestisse ja siin olid mitmed põhjused. Kõigepealt muidugi see, et Eesti oli ohus ja omased olid ohus. Ja meil oli lootus, et me suudame midagi ja teha, toetada Eesti valitsuste teda panna võimule. Arvamine oli niimoodi, et me tuleme relvadega sakslastele, kokkulepe oli hoopis teistsugune, soomlastel olime Hankosse. Siis selgus, et meil võetakse relvad ära, praktiliselt kogu varustus ära, peale vormirõivastuse anti meile paberikotid, kuhu me saime isiklikud asjad panna ja ja tulime muide Hankos anti veel võimalus, kes tahtis ära jääda, mitte tulla. Kas oli ka viimane, saad Soome pinnal ja see oli viimane paraad ja mul on hea mälestus sellest paraadist. Seal oli peastaabist oli kindraleid, ilusat kõnet peeti, Mannerheimi kästjory oli kiitev. Ja ma arvan, et see vastaks tegelikule olukorrale. Me olime oma tööd enam-vähem, olen küll teinud. Peale paraadi oli meil aega veel üks õhtu ja, ja pool ööd ja me hakkasime tulema varahommikul. Suur valge oli, seal oli midagi 10 või 11, kui me olime Paldiskis toodud Tallinna toodi Paldiskisse turvalisse kohta, kus toimus järgmine paraad, järgmine paraadile männikule Parrish. Seal, õigemini kui ma ei eksi, toimus, toimus kaks paraadi, tähendab, ükskord meid võeti rivisse. No see pold õieti paraad, võib-olla õieti rivisse loeti meile õpetussõnu ja ja manitsus ja jah, ja, ja siis oli ikka paraatlus. Me andsime vande ja loeti ette sõnad ja ja meie need seal on muidugi järgi ei lugenud. Sest noh, meid oli juba tigedaks tehtud, tuvasti medi lastud linna keelati linna menetlema täielikult ära, kui mehed muidugi käisid täitsa massiliselt linnas ja mina käisin Tallinnas siis oli see vormide vahetuse värk, seal tähendab, taheti soomevormid ära võtta kõik ja arendada Saksa vormidega. Vestjad muidugi muidugi olid vastu, sellepärast et noh, millerilime, pidime erinema sellest Saksa sõjaväest. Noh, lõppude lõpuks ikka meil need kuued vahetati ära, aga püksid ja saapad ja, ja mütsi ennist asjad jäid ja ohvitseridel ei täielikult vorm selga. Ja relvi meile ei antud, enne kui, kui me olime täitsa rindel, aeti maha fondist mullavere jaamas. Nüüd oli muidugi veel sündmused, kõigepealt Kumed laeti rongile hiiul siis meile pandi valve ümber ja tänu meie ohvitserile nõudmisele Sevalvesisse koristati ära. Ma ütleksin, et taunis halvasti, esinesid 20. diviisi, tähendab Eesti SS-diviisi mehed, kes olid meie juurde saadetud sinna noh, allohvitserid. Nad pidasid meid nagu niisuguseks väe jooksikuks. Aga noh, varsti sai neile selgeks, kes on kes? Jah, ja laaditi meid rongile. Ja ohvitserid jäid juba suurem osa maha ainult need ohvitserid, kes määrati siis nüüd nagu oma postidele rühmaülemate kompaniiülemat, eks need olid asjas aga teised teid maha noored ohvitserid, esimene niisugune eraldamine. Ja kui jõudsime Kehrasse, saadeti teine pataljon, mis oli juba nii komplekteeritud metali vankrisabasse, teine pataljon saadeti lahti Kehrasse. Ja ainult esimene pataljon sedasi rügement löödi pooleks. Rohkem oleksite siia tuli ikka 1800 meest, eks ole. Vähemalt jaa, ja sellest 700 läks rindele, kust sel ajal rinne, jooks, rinne oli tarkus, tähendab, kiil oli tunginud üle Kärevere silla, mis oli ainult terveks ja oli mööda tulnud seal paarkümmend kilomeetrit edasi. Oli toodud kaks värsket diviisi Pihkvast, kes pidid lööma mereni välja ja lõikama grupi ära. Lennulahingud käisid või õhulahingud käisid peade kohal juba ja, ja nende mürin oli kõrval. Kui meile jagati neid pikki püsse seal ja mida me peale karabiini midagi suurt ei saanud. Mõned kuulipildujad veel, kui ma ei eksi rihma peale kaks kergekuulipildujat ja, ja ida jobul üks automaat. Ja oligi kõik. Kohe hakkasid huvitavad situatsioonid tekkima, hajutati nagu sina mulle verest särase pataljon ja selle me olime seal ära, kui me läksime sinna tallu, kuhu me pidime nagu Ma ööbima siis sealt talu õuelt hakkas kõva kisa kostma ja perenaine seal karjusse siga karjusse. Ja kolm-neli sakslast oli seal oma autoga ja ajasid seda siga autole ja perenaine nuttis ja karjus kõrvale, tiivad tema sea ära, jood ära. Meie ütlesime sakslastele, et koristage ennast, mootor on siit ära ja syda, jätke siia, need hakkasid muidugi asjade ja siin õiendate ja lükkasime kuulid rauda ja poistel oli asi selge, ega nad esimest päeva ei olnud sõjas olnud ja läkski minema. Viis minutit läks mööda ja, ja tuli kindralinspektor saadla oma lahtise džiibiga. Temal oli asi ära kaevatud juba ja tema tuleb sinna, ütleb poisid, mis teil siin tellite? Ütlesime, et ei teinud midagi, et meie ei lasknud lihtsalt syda röövida. Noh, täitsa poisid, nii peabki tegema. Nii ööbisime selles talus ära. Järgmisel päeval siis marssisime Tallinn-Tartu maantee äärde laeva lähedale. Meie kompanii ülesanne oli tõkestada Tallinn-Tartu maanteed mööda venelaste tulekut, kui nad peaksid tulema. Olime ööd seal nagu tõkkeks. Vaevumata järgmisel hommikul marssisime sealt rünnaku lähtepositsioonile, tähendab, asi oli mõeldud niimoodi, et need kaks diviisi, mis olid kiiluna tunginud sinna Tartna kanti. Et nendele anda löök külje pealt. Eraldasin selja tagant ja seda tegi meie pataljon. Läbi soode ja metsade tuli see ootamatult vastasele esimene väeosa, mis, mis meile löögi sai, oli, oli muidugi nendel oli see täiesti ootamatus. Soliks jora metsatalu. Vähemalt oli sinna mõni kilomeeter, marssisime läbi selle kastase metsa, sinna jora talu juurde. Paar-kolmsada meetrit oli seal põllukraav, kus me siis olime lähtepositsioonil jagunenud, rünnakule mineku aeg oli määratud kindlasti 11 peale, siis oodata tund aega, seal me jõudsime, varem tuli oodata tundaarsel kraavis olime läbimärjad, külmetasin seal kõvasti heas, tahtis kiiresti midagi teha. Ja tankihirmu kahe pauguga oli siis ettenähtud rünnakust. Paugud käisid sisse poistekamp, kes seal ootas, et võis olla üks 500 meest, ma usun, kes olid siis nagu esimeses liinis? Läksid siis niisuguse paraja kiirjooksja tempole sinna talule peale ja no see asi täis seal viis minutit. Kas teie mehed läksid hooga edasi, tähendab, käsk oli kiiresti edasi minna ja sealt tuli Pupastada ikkagi oma kolm-neli kilomeetrit välja, see oli läbi soisel maastikul ja siis pandi juba kõva suurtele tuli peale suurtükioli toodud Ülejõe ikkagi päris palju tähendab, kolmandal päeval, kui me jõudsime Emajõe äärde siis me saime kätte seal kuus-seitsekümmend, suurtükke, mis olid rivis seal, mis meid esimesel teisel päeval tulistasid. Ja, ja siis me läksime laial rindel sinna külla pikk küla mass, kolm neli tuhandet pikk küla, läksime laial rindel sinna soost sinna külla ja, ja siis olin täitsa laskmine seal ikkagi. Seal oli veel niimoodi, et noh, kui me külas seal läksime edasi talust tallu, seal hajaküla selles mõttes üksikud talud, tee ääres pikalt, vahepeal siis suurt tuld. Me saime seal kogu aeg ja samuti nad tulistasid tankitõrjesuurtükkidest tankidest ja liikursuurtükk oli ja ja, ja ei ole väga, oli ka päris tihe kontakt seal seal püsib selline juhus, et meie võtsime seal ühe ühe talude grupi ära või talu Brupi hoonetegruppi. Ja üks venelane nähtavasti ära jooksmisega hiljaks jäänud ja siis pani seal järsku jooksupoisid, karjuvad, et võtke elusalt kinni, noh, jookseme talle järgi, et see kinni võtta, saime juba päris lähedale ja ja järsku käis mürtse tal endal sõnade kurval lahti lasknud, tähendab, nende poliitettevalmistus oli ikka nii tugev, et et fondi ei annud ennast ja te jõudsite Emajõeni välja ja mitte esimesel päeval. Tähendab, esimesel päeval lõppessaazi, kuposteral küla vallutamisega. Teisel päeval rünnak jätkus. Ja siis meie kompanii oli, ei olnud päris esimesel tulejoonel. Aga suurtükituli oli siiski veel nii tugev, et kui me hakkasime minema ühest põllukraavist edasi oma kompaniiga, siis saime minna võib-olla meetrit sissi põllukraav oli, kees meie taga, tähendab oleks sinna jäänud veidi hiljemaks, siis me oleks selle tulelöögi peale saanud. Nii et sõjas on pikk juhus ja õpib ülapalutamisele, lõppes see päev ära. Ja järgmine päev oli siis minekuni Emajõeni läbi, nõelaküla. Külas oli huvitav lugu. Me marsime niisuguses. Veel püssi ühtpidi õlal ja teisel teistpidi ja kuidas keedisel täis seal mingisugust niisugust sõjaväelist rivi ei olnud ja ei peagi olema muidugi. Ja meie kompaniiülem oli nooremleitnant maad temalis reidi ees ja tuletaks Tsip vastu. Ohvitser on seal sees. Tee oli kitsas, külavahe tee, meie ei tõmmanud kõrvale ja, ja, ja tema ei tõmmanud, allus kõrvale, aga siis lõpuks ta ei jäänud muud midagi üle, tõmbas kõrvale, jäi seisma maastikuauto maastikuauto ja ta istus, mees hüüab, et mis väeosa? Meie kompaniiülem karjub vastu finisus pataljon. Jumal küll, kindral tõusis püsti, see kindral oli kindral, tõusis püsti, käsi kõrva äärde, lasi meid mööda marssida. Tähendab, meie lahingukuulsus oli tol ajal juba niisugune tuli välja, see oli meie diviisi ülem, kellele meie operatiivselt seal haldasime. Kindral žürii on õhtuks jõudsime jõe äärde ja siis oli piirikaitse rügemendi poolt oli sild juba enne ära võetud siis oli niisugune metsa puhastamine seal veel ja sõjasaagi ülevaatamine ja seal oli suurtükkide terve, terve rida autosid. Tanke. Ma saan aru, et kahe diviisi varustus oli seal jõe ääres praktiliselt metsa jäätud. Sile augusti lõpp, 30. augustil lõpes Pupastule lahing, kui me nimetame kogu seda lahingut ühe nimega, nii ta peakski olema. Ja 31. oli siis meil niisugune puhkepäev ja meie muidugi imestasime, et meid üle Emajõe viida ja jäätmeTartut ära ei võta. Me olime veendunud, et me oleme nii kõvad poisid, et pole muud, kui võtame tartar. Muidugi meiega koos. Seal teised väeosad seal olid valloonid. Balloonide rügement oli seal. Samuti oli seal üks saksa rügement, kes teed mööda ründas, aga nemad jäid muidugi Pupasteri hiljaks, paar tundi hiljem oli juba ära võetud, siis tulid. Ja, ja siis oli Rebase üksus, oli seal nemad olid, olid seal, kuidas ütelda, idapoolses maastikus. Aga noh, ma arvan, et põhitöö tegime siiski meie härraks, meil olid, kaotused olid muidugi suhteliselt väiksed, meil 34 meeste surma kogu selle kolmepäevase lahingu jooksul, see on ikka üllatavalt väike, kaotas haavata, sai muidugi päris palju, rinne jäi nüüd septembri keskpaigani püsima. Rinne jäi septembri keskpaigani püsima ja tähendab, rinne kujunes välja nende kolme päevaga, eks ole, rebasemäed ja need olid seal nagu Tartu pool rohkem ja seal volitanud päris Tartule lähedal. Suurem osa sellest silla peast sai klaariks tehtud, ainult noh, see see raadiosa, see jäi venelaste kätte pärast seda, kui, kui me olime puhanud seal nõela külas ja meie et lähme Tartut valutama oli maha maetud, siis meid hakati ümber formeerima, läksime amme jõe äärde külama, kahjuks enam ei mäleta. Kus meil tehti siis niisugune täielik pataljoni ülevaatus. Ja, ja määrati kindlaks, mis meist on siis järgi jäänud ja samuti siis ka sedasama, kindral soriin, teda ma korra olin juba näinud, see tuli siis rivi ette, jaotas meile raudriste igavese ei olnud. Kui ma ei eksi, siis need oli üle 40. selle lahingu eest ta ise mainis ka, et ta pole ühe lahingust nii palju kunagi veel välja andnud, need no võib-olla olid natuke odavamaks läinud selleks ajaks. Ja siis meid viidi rinde reservi, tähendab Me olime Luunja taga, pilk all, seal on umbes neli kilomeetrit Emajõest ja seal me olime siis kuni seitsmeteistkümnenda septembri hommikuni, seitsmeteistkümnenda septembri hommikul algas tulelöök, mis oli ikka väga tugev, see oli paras katel, mis seal oli siis me olime seal nüüd neli kilomeetrit tagapool ja pidev mürin oli testis nähtavasti kusagil tund aega. Niisugune asi, et kompaniiülem andis mulle mehe kaasa seal igas meie küla poiss Johan jahime ja ma läksin sellega siis vaatama, et mis seal siis on. Süda ei and rahu, Kraasi oli nii nii määramatu olukord, mitte mingit informatsiooni ei ole, mitte mingit käsku kusagilt ei tulnud, midagi ei tea. Aga meie olime koos terve kompanii ühes talus. Meiega koos oli veel kaks saksa õhutõrjepatareid, automaatkahurid, neljad, olulised, 20 millimeetrised, automaatõhutõrjekahurid. Ja läksime meie üks kilomeeter maad jooksevad esimesed esimesed mehed, mille vastu ilma kiivriteta ja ilma püssid ette ja, ja ei jäänud üldse pidama. Meie jutu peale läksid. Need olid piirikaitse rügemendi mehed ja need olid nii ära ehmatanud ja muidugi mehed said surma seal väga palju ja tambiti sõdi. Läksime, läksime ja siis lõpuks saime paarimehega juttu, oli need, ütlesid, et ärge minge kuhugi, seal Stahli tuleb ja meie ei uskunud, läksime ühel pool kilomeetrit ja oligi venelasest ahelik vastas. Siis läksime oma talusse tagasi, rääkisime siis selle jutu ära, et asi on niimoodi, et rinnet ei ole enam ida Oruisel hakkasime natuke sättima, kanti meil suurtükituli peale ja selle tagajärjel sai meil ikka päris päris palju mehiselt surmale emodor, ronisime sealt sealt alust ära. Pool kilomeetrit tõmbasime tahapoole, võtsime vajaliku seal. Ja siis tekkis niisugune olukord, et lähme vasturünnakule. Kas see oli õige või vale. Aga noh, see oli niisugune moraali küsimus, joosta minema, ilma kaitsta midagi. Saksa torud olid ka muide peale seal välja peal tulistasid kogu aeg, need olid meie venelaste vahel ja tegime siis selle vasturünnaku. Jõudsime meie talu juurde põllukraavi põllukraavi pärast käis kõva võitlus, võtsime ära nende kuulipilduja. Lasime sellest piki seda põlluravis ja lahing käis seal üks tund või poolteist, aga meie mehi sinna välja peale päris palju. Ja Daralisime ära sellepärast, et ümberringi tarus müra ära juba tähendab, päevased läksid mööda, teised taganenud. Umbes 100 meetri peal olid venelased hoonetes positsioonidel, tulistasid pidevalt välja. Nii et sealt tulin isegi tagasitõmbumise oli väga-väga suur tegemine ja saksa patareid, no lihtsalt ei saanud ka sellepärast eluga sealt ära tuldud, et ta oli võimatu üle välja tulla ära nende patareide pealt ja nad lasid niikaua kui neil demona ja surid sinna, siis tõmbusid tagasi. Jah, siis me hakkasime taganema. Me ei olnudki nähtavast päris ühes grupis, me olime juba paaris kolmes grupis, Company oli nii palju remondi järgi oli. Ja siis oli selliseid olukordi, kus sattusime täitsa kõrvu venelastega tulema. Me jõudsime ühe künka otsas oleva taluni, meid oli umbes kolm-nelikümmend, meest selles grupis. Hirmus janu, oli see, muide palav, päikesepaisteline päev oli, jõime seal kaevus vett. Järsku keegi märkab, et kolonn venelasi tuleb 150 meetri kaugusel, umbes kompani, osa mehi. Aga sealt talust metsani oli üks 500 meetrit selleks metsaks, seda oli vaja kindlasti peatada, serval on sellepärast, et kui ta oleks jõudnud sinna künka kõrgeima osani, siis oleksin väli olnud täiesti peo peal, sealt poleks ükski mees tulnud ja oli vaja kiiresti otsustada ja ja mina sain ühe teise mehe endale kaasa selle sama mehega. Me jäime sinna heki äärde siis pidama seda kompaniid ja teised panid siis sinna metsa poole jooksu, kasutades seda surnud tsooni, mis seal oli meie siis käristasime seal oma püssidest lasta, niipalju kui jõudsime viie minuti jooksul ja tekkis tõesti see, mida me soovisime, selline olukord, tähendab, see kompanii võttis lahingupositsiooni, pani korralikult oma kuulipildujat teid ülesse ja kukkus laskma, mõtlesid, et jumal teab, mis nüüd Tampsel talus on. Ja tõmbasid nii et see kuuse krõbisesse okkad tulid meile kaela. Me roomasime siis sealt talust ära, jõudsime samuti sina, surmatsooni, panime jooksu, jooksime välja. Aga osa mehi tuli nähtavasti venelasi sihitisena, talunikule nad tarvitajatena laskmist ei ole. Ja enne, kui me metsa jõudsime enne välja tuli ikka tappev tuli peale, aga edasi mõlemad jõudsime sinna metsa äärde. Ja, ja seal oli üks meie kompanii poiss istus mätta peal soli saanud ava ja püüdsime siis teda lohutada, et katsume sind kuidagi ära vedada. Ta ütles, et ärge poisid, jamade, sellest ei tule midagi. Väljades olete minuga siin koos ja ta võttis, tal oli kone püstol ja võttis selle kohe püstoli ja lasi endale balangurbalt. Siis jäi see kangelane meistrina mättale.