Tondi kasarmute mainimine võib äratada mitmesuguseid mõttekäike, olenevalt kas kuule on mees või naine nooremapoolne või vanemast aastakäigust. Kas ta on kasarmuhooneid näinud seestpoolt või sealt ainult mööda jalutanud. Mida ütleb Sydney kuusik? Kui ma sinna lähen, kui ma säält juhuslikult käin mööda juhtun sinnapoole kanti siis maa siiski alati vaatan teatud niisuguse hardumuse pilguga nende kasarmu telliskivist plokkide peale. Minu teekond algas sinna 1939. aastal. Täpselt esimesel septembril jõudsin mina võrust, kus ma teenisin noorde aega kaheksandas üksikus jalaväepataljonis Tallinnasse seal oli kõrgem sõjakool, seal oli lahingukool, seal oli sõjaväe tehnikakool, seal olid ohvitseride klassid, siis oli seal kursused, kas ma ei eksi, vist olid tankitõrjekursused. Ja siis ka muidugi sõjakool kolmekompanii ja ühe aspirantide suurtükiväepatareiga. Mina teenisin noorde aega raskekuulipilduja jaos ja loomulikult mind määrati siis raskekuulipildujakompaniisse, mis asus kolmandas plokis. Te ütlesite, et jõudsite Tallinna esimesel septembril 1939. Esimese septembri hommikul umbes nii kella seitsme paiku jõudsime rongiga Võrust balti jaama. Missugune kokkusattumus, see oli ju teise maailmasõja alguspäev. Ma pean selle kohta ütlema nii palju, et tol korral meie näiteks minuealised noormehed, koolipoisid ega meie poliitikaga nii väga kursis ei olnud. Muidugi üldiselt oli teada, et taevas Lääne-Euroopas on kaunis tume. Sellele saanudki meie keegi tähelepanu nii väga tugevalt pöörata, sest meie õppetegevus oli niivõrd intensiivne ja meil oli kogu aeg nii-ütelda. Ruum oli peale minu rühmaülemaks sõjakoolis oli presidendi noorem käsundusohvitser enne leitnant, et tema nimi oli Oskar Põder. Ta oli poliitikas väga teadlik, aga ta hoidis tagasi ja ta mitte midagi erilist ei rääkinud. Ainult üks kord tema rääkis. See oli ka nii täiesti eraviisiliselt, kui tema oli valves korrapidaja vanemohvitserina õppeasutuse territooriumil. Siis ta ükskord tuli kompaniisse, kutsus poisid kokku. Siis ta hakkas meile rääkima sellest, mis juhtus Poola allveelaev Orcheliga. Aga ta ise mingisugust järeldust sellest ei teinud. 28. septembril 1939 kirjutati Moskvas alla niinimetatud baaside leping ja peagi tulid punaarmee üksused Eestisse. Kas see tõi mingisuguseid muudatusi teie õppekava või ellu? Tema mingisugust muudatust ei toonud ja ja kui ma ütlen, siis tõesti meie ei teadnudki meile keegi ametlikult ei nimetanudki et niisugune operatsioon on käimas, et sõlmitakse nüüd mingisugused vastastikuse abistamise lepingud. Eks see tuli ju lepingu allakirjutajatele kah üsnagi ootamatult, sest välisminister sõitis Moskvasse kaubalepingut alla kirjutama mittebaaside lepingut. Nüüd te küsisite minu käest, kas see tõi ka mingisugust muudatust sõjakoolis. Muudatus tõi ta nii palju sõja, kui oli meie raskekuulipilduja kompanii koridori seintele pandi üles suured tabelit kus olid peal vene sõjaväetunnused ja need kästi selgeks õppida, enne kui kedagi linna lasti, sellepärast et korrapidaja ohvitser enne linna minekut kontrollis teadmisi. Aga ma pean ütlema, need mehed, kes need tulid alguses. Nad olid väga viisakad. Mul oli teada kõik nende auastmete ja nii, aga kui ma läksin linna siis kui tuli vastu mõni nõukogude ohvitser, siis tema alati tervitas mind ennem vaatamata sellele, et mina oleksin pidanud teda tervitama võib-olla aspirandi munder, mis oli väga niisugune silmapaistev, eriti valged paelad, valged kindad. Võib-olla c5 mõnegi vene sõjaväelase segadusse ja tema võib-olla pidas mind mingisuguseks niisukeseks suuremaks tegelaseks või, või kuidas nii. Mul oli kunagi juhus. Ma läksin linna, tulin balti jaamas elektrirongilt maha ja läksin balti jaama peahoonesse toonilt seal sees ooteruumis jaama ruumis seisis igavene suur trobikond Vene madrused koos ohvitseridega üldsegi kõrgemate tegelastega, nagu nad mind märkasid, nii läksid kõik kahele poole lehte laiali. Mul oli väga piinlik, Ma muidugi tervitasin, hoidsin kätt ilusti mütsi ääres. Ja katsusin, kuidas ma kiiresti saan seal jaamast välja tulla. Kas te sõjakoolis õppides mõtlesite või oletasid, et teil kunagi õpitut lahinguväljal? Vaja läheb meile, tookord ei tekkinud üldse mõttesse, niisugust olukorda. Panin niisugust võimalust, et meie oleksime kunagi võinud sattuda lahingusse. Meile oli õpetatud ja meile oli nii, ütleme sisse surutud niisugune teadmine et Eesti on neutraalne riik, tema ajab neutraalset poliitikat ja tema suurte riikide tülidesse ega segaduste ennast ei sega. Olukord muutus aastal 1940. Missuguseid mälestus on teil sellest ajast? On mul mälestusi väga palju, mida mitte ühe ega kahe sõnaga ära ei räägi. Oot, ma pean ennem rääkima sellest, et meil olid sõjakoolis lõpueksamit 40. aasta maikuu lõpus neid oli väga palju ja need tulid küllaltki rasked. Seepärast, et see aine hulk, mis tuli meil aasta jooksul lühikese ajaga läbi võtta, oli tohutu. Siis tuli meil koolipoiste õppus nõnda nimelt nimetatud rahvakeeles koolipoiste õppus, koolipoisid läksid siis 10-ks päevaks riigikaitseõppustel riigiga õppustele kasarmute juuri või, või kuhugi mujale veel. Mina kukkusin Tallinnasse 10.-sse jalaväepataljoni, mis asus Juhkentalis ja minule minu juurde tulid sinna Gustav Adolfi Gümnaasiumi poisid. Viimane klass, need kestsid 10 päeva, kuid enne sõjaliste õppuste algust koolipoistele tekkis sõjakooli peal kuulujutt et sõjakuumus läheb kaheks kuuks Kurtnas laagrisse. Niisugust asja polnud kunagi juhtunud varem eelmiste kursustega. Ja seoses sellega pikendati ka sõjaväeteenistuse aega kaks kuud. Koolipoiste õppus sai läbi, tulime kasarmute tagasi ja seal selgus, et see kuulujutul oli täiesti kindel tõepõhi all. Juba hakati tegema väikseid ettevalmistusi laagriminekuks. Mina töötasin kohakaasluse alusel või ütleme, ühiskondlikus korras kompanii kantseleisse, ma oskasin masinkirja. Ja mina kirjutasin mitu korda välja Nõukogude lehti, kus nõuti täislahinguvarustus tervele kompaniile. Kas see ei olnud kahtlane märk? Just see oli, see oli kahtlane märk, aga kahtluse hajutas ära meie laagrisse minek minekuks. Me pidime võtma ju täis lahinguvarustuse, mis oli sõja ajal ette nähtud kaasa. Kui meil oli see eeltöö tehtud, siis see oli vist seitsmeteistkümnendal juunil 1940 Anti Järve jaama ette terve suur ešelon. Ja sinna me laadisime selle varustus ja kõik peale. Kui me saime selle varustuse kõik ilusti ole siis tulime kompaniisse tagasi ja magasime rahulikult ära. Aga hommikul oli äratustund aega varem, millel tavaliselt äratuskellagi kell kuus hommikul, aga siis löödi kell viis maast lahti. Kokkadel oli juba toit valmis tehtud ja me käisime kohe hommikusöögil, tulime tagasi, siis anti korraldus kõik lahingrakmed korda teha ja panna valmis ešeloni peale minekuks. Me teame, et sel päeval ju valgus punaarmee üle piiri, kas ohvitseride ilme ei reetnud? Midagi ei, meie ei teadnud mitte midagi, keegi mitte midagi ei ütelnud. Meil oli nüüd see teadmine, et nüüd lähme kurtlase kaheks kuuks laagrisi, nii panime rakmed selga ja korrapidaja võttis täis lahingu rakmetest terve kompanii voodite vahele koridori paigale. Me seisame paigal, seal ootama. Ei, mitte midagi. Tuli kompanii vanem ka, kiiver peas, gaasitorbikvöönd tuli, vaatas korra üle, kas Mööthankeid hakkamas ja läks jälle tagasi. Et see aeg venis natukene pikali, anti meile käsklus vabalt ja võite istuda iga voodi ees soli taburet ja me istusime sinna. Tabureti leia, jäime ootele. Aga muidugi täisvarustuses ranits seljas, buss kõrval. Edasi juhtus nii, et kompaniikorrapidaja andis käskluse püsti, valvel, nagu tookord käis. Ja sisse astus Kompanii ülem major sild. Ta ei läinud mitte oma kabinetti, vaid tuli kohe läbi kahepoolsete klaasuste, mis lükkas kõrvale väga morni näoga. Ta tuli rivi vahelt läbi, käis ühes otsas ja pani käed selja, ta jalutas teise otsa, läks klaasuste juurelt, keeras seal ringi ja andis käskluse kompanii rivitult. Mere tuli see käsklus võrdlemisi ootamatult, vahtisime üksteisele otsa ja ei uskunud nii aru saada. Mis nüüd selle käskluse taga võis peituda. Aga ega meile mõtlemiseks palju aega ei antud. Siis hakkas tulema käsklusi ja korraldusi üksteise otsa, ütleme nagu Vändrast saelaudu. Kõigepealt võeti Company paigale ja saadeti järve jaama kus algas eelmisel päeval Esselloolile laaditud varustuse ja sõjatehnikamaa laadimine. See toimus kõigepealt üks korraldus lõppes, teine algas jälle, kästi kõik omad isiklikud asjad kokku panna, kappidest välja võtta ja voodis voodile kokku siduda tekkide sisse nime napakas külg. Kui need asjad kõik korda said, siis algas terve õppeasutuste ärakolimine. Mina kolimisest tegelikult osa ei võtnud, kompanii vanem tõmbas mind oma juure kantseleisse ja siis hakkasime oma varustust ära vedama Tallinna linna. Selleks oli saadetud väga palju veomasinaid ja isegi punaseid mootori buss, terve õu ja see õppeplats oli täis neid. Mina kukkusin ka ühe veomasina peale, kus oli meie kompanii varustus peale ja sõitsin linna. Nagu jõudsime masinaga sõjakooli väravatest välja. Tervesid täna kasarmutest kuni tondi jaamani, mõlemat poolt olid tihedalt täis. Vene sõjavägi, küll autosid, küll hobuveokid, aga tanke ma ei näinud seal ühtegi. Kas teile nüüd kolimise põhjus selge? Nüüd oli meile juba selge kõik, meile öeldi, et sõjakool peab ära kolima, linn siis oli meil selge. Aga need ei olnud enam niisugused mehed, nagu meie olime harjunud nägema. Ei olnud enam mingisugust viisakust ega sellist korrektsust. Nad seisid väljakutsuvatele nägudega tee ääres käed, püksitaskus Plotski hammaste vahel, juuksetutid pilotka vahelt väljas ja mundrit määrdunud ja tolmunud, nagu oleksid pidanud mõneid suure lahingu maha. Meie asukohaks sõjakooli asukohaks oli esialgselt määratud Pärnu maanteel 20-ks algkooli. See oli täiesti uus hoone alles hiljuti valminud. Ja raskekuulipilduja kompanii paigutati teisele korrusele üles põimlasse. Aga ma pean ütlema ka seda, meil oli kavatsus sõjakoolist ära tuua oma inventar viimase pulgani, me ei tahtnud sinna mitte midagi jätta. Aga siis tuli korraldus voodit maha jätta. Meie tahtsime ka laearmatuuri ja elektripirne maha võtta, kuid ka neid ei lubatud, võtad need hästi sinna jätta? Kõige kurvem lugu oli see, et meil pole ta mingisugust magamiskohta, voodikotid visem küll kaasa ei jäänud, mitte midagi muud üle. Kui laotasime, siis kotid põrandale. Nii me siis esialgu siis Lõime omale elamise sisse sinna. Aga kohe järgmisel päeval selgus, et see uus kasarm ja uus kodu muutus meile väga kitsaks. Meie sõjakool, kolm kompaniidega, patarei ei mahtunud sinna ära ja siis hakati laiali saatma kompaniide kaupa, aga meie raskekuulipilduja kompanii jäi sinna edasi koos sõjakooli staabiga ja sõjakooli ülema kolonel Soodlaga jab jäi sinna edasi. Sellest läks mööda kaks või kolm päeva. Ühel õhtupoolikul sõitis meie värava, et veomasin, mille kastis oli seitse või kaheksa erariides meest. Punased lindid ümber varrukate sonid peas hüppasid maha ja tulid siis väravast sisse. Muidugi, väraval oli valvepost ka selle algkooli välisukse ette ja hakkasid nõudma relvi. Andke nendele relvad ära. No sinna kogunes trobikond aspirant ja keegi ei mõtelnudki selle peale tegid nalja vastu võtlemise relvide daated, öeldi meie Me käsitsivabrikusse, seal vab, jagatakse relvi ja mõni saatis jälle Peipsida ja kuhugi ei arvastasid nalja vastu. Aga see jagelemine läks väga suureks ja võttis väga niisuguse tõsise kurja pöörde. Ei tea, mis nüüd sellest intsidendist oleks lõpuks välja tulnud ja kuidas oleks lõppenud. Aga sinna juhtus tulema esimese kompaniiülem. Major Tamm. Ta oli väga rahulik ja tasakaalukas mees oli ja see hakkas siis rahustama poissi, poisid. Pidage meeles, et missugune olukord praegu on ja ärge ärge ärge hakake riidlema, et andke neile, mida ta ütles nii tasase häälega Ancanile õppepüsse ja meie panime sinna ja siis need hakkasid krabama seal, seal, loopisid neid püsse siia ja sinna ja ja major Tamm ütles nendele väga niukse rahuliku häälega, et kuulge, et mehed, mis te lõhute nendest püssidest. Nemad loopisid ikkagi kasti edasi. Aga sellel ajal mina panin tähele teistpoolt tänavat seisis üks venedank. Nagu midagi ootaks, aga kui need mehed sealt ära sõitsid, siis südankliga hääletajale sõitsid ka minema. Nii see jama lõppes meil siis ära. Juba hakkas kergelt hämarduma, mina juhtusin parajasti olema koolimaja välisukse juures, nägin, kui sõitis värava ette kerge maastiku autu, sõjaväe auto, sõjaväenumber oli tal pea ja sealt astus välja üks lühikest kasvu kindralimundris mees. Oma adjutandi adjutandi oli tal üks poiss, hästi pikad juuksed tagant krae peal, sonimüts peas, punane lint ümber käevarre. Ja muidugi püstol veel vööri maga, püstol oli, mina eesti kindralit, suuremalt jaolt kõiki tundsin. Jupats, ma polnud varem kusagil näinud. Aga lõpuks lõpuks, siis tuli ikkagi välja, et ta tõesti kindral nimi, rott, põrk, auastmelt kindralmajor. Ja pidi olema mingi raudtee, kindral, seda ma sain pärast kuulda. Värk oli siis varese valitsuse sõjaminister. Ja miks me tegelane pidi olema? See oli väga tige, miks teie andsite relvat ilmakorraldust ära? Ju ta oli siis kusagilt teada saanud, et niisugune niisugune lugu juhtus meel sõjakoolis, seal. Meie ei teadnud talle mingisugust vastust anda, juhatasin sõjakooli ülema juurde, temaga teadma. Tormas tema kiirelt trepist üles teisele korrusele, kus oli siis sõjakooli ülema kolonel Soodla kabinet. Läks siis sinna kabinetti sisse ja me kogunesime ka koridori vaatama, uudishimust, et mis sellest jamast lõpuks välja tuleb. Kaua nad seal sees ei häbenenud. Võib-olla seal üks, kümmekond minutit, siis uks läks lahti. Kindral groot, Berg oma adjutandi nokatsiga astuks ees ja kolonel Soodla tema järgi. Parajasti sellel ajal Eesti raadio lõpetas oma õhtused saated ja hakati mängima hümni. Kõik aspirandid võtsid valvelseisaku. Kindral Rotberg võttis valveseisaku ja tõstis käe mütsi juurde. Aga tema adjutant, see poisinukats, see seisis sealsamas ligidal, jalad harkis, ei mõtelnudki mütsi maha võtta peast, aga tema selja taga oli üks aspirant käävat, see siis käega torkas tagant lükkas seda mütsi. Nii et see mütsinokk läks talle silmade peale. Siis ta taipas, siis võttis ka mütsi ära ja jäi seisma, aga muidugi tab, on sõjaväes käinud, seisis jalad harkis ja kuulas siis selle hümniga koos kindraliga lõpuni ära. Kindral läks ära, Soodla jäi sinna veel edasi ja tema kasutas juhust ja seal oli väga palju aspirante koos koridoris tulvil. Ja pidas meile umbes niisuguse sisuga kõne. Ta manitses meid ümberorienteerumisel uute idast tulnud tõekspidamiste kiiret omaks võtmist ja nende järele joondumist, mis pidi tulema meile kasuks. Tema lühike sõnavõtt tundus meile kuidagi imelik ja mitte maale kohane, kui Eesti sõjakooli ülemale möödusid mõned päevad ja siis juhtus päris imelik lugu. Meie sõjakooli ülem kadus salapärasel kombel ära. Ei tulnud enam Pärnu maanteele ega polnud temast midagi kuulda. Kolonel Soodla kadus ja kadunuks ta jäigi. Kuid nüüd olgu ette rutates öeldud nii palju. 1941. aasta juulikuus kukkusin ma idarindelt sakslaste kätte sõjavangi. Aasta septembrikuust koodi esimene grupp umbes 300 meest e Bel Roodest, kuhu kuulusin ka mina Stablackysi Ellagrisse. Silla pidi varsti tulema mingi komisjon, kes hakkab Eesti sõjavangi arvele võtma juba nimeliselt. Ja oodatud komisjon tuligi. Oli üks esimesi, kellel tuli minna komisjoni ette mis huvitaval kombel koosnes ainult ühest liikmest. Sisenedes oli minu üllatus suur, sest see üks ei olnud keegi muu. Kui Eesti sõjakooli viimane ülem täis kolonel Johanson Soodla erariietes. Kuidas tema sinna sai, teab vist küll tema enda teada. Tuli lõpuks välja, et see mees oli palju kavalam, kui temast võis arvata ja minus minul vilksatas peas mõte, et siis niimoodi tuli sellest ümberorienteerumisest aru saada. Läheme nüüd 1940. aasta juunikuiste sündmustega edasi. Järgmisel hommikul ma juhtusin olema kompanii kantseleis, kui tuli sisse Marbreede ja tegi korralduse eile ära viidud relvad Tuua tagasi Toompealt. Et mina juhtusin parajasti käepärast olema, seal siis kompanii vanem tuulis ütles, et kuule aspirant, kuusikat, võta nüüd kaks meest kamalappi ja minge tooge need püssid ära, mitt, mida teile ära viisid. Mal jooksin üles, võimlasse, sain kätte sealt kaks poissi, vee aspirandi nimi oli, elling on mul meeles, aga teisi aspirandi nime ma ei mäleta. Mõtlesin, et kaasale on siis uksest välja ja parajasti ukse ette oli saadetud üks sõjaväe veomasin. Läksime sinna peale, sõitsime üles Toompeale kaare alt läbi toom õuale. Õu oli peaaegu tühi seal mitte kedagi, ainult kaks niisugust sassis peaga palja peaga, nad olid punased lindid, ümbergi käe varielonkisid ringi ja väga niisugust pinskite nägudega, nagu oleks öö läbi kas magamata või kõvasti joonud. Mina hüppasin veomasinakastist maha ja ma küsisin, et kus kohas need relvad on, mida kästi meil ära tuua. Toidud rohkem mitte midagi näitas, vibutas käega, et minge sinna. Näitas ühe ukse peale juuksuri, pooleliste irvakil. Tõmbasin selle ukse lahti ja sattusin nagu mingisuguse meriröövlite koopasse mis oli relvi otsast otsani täis igasuguseid igasuguses kaliibri, püssid virna, niisamuti nagu raudtee ääres liiprid lahutaks. Siis oli seal üks raskekuulipilduja ja siis, mis paistis kohe silma, suur hunnik taskurelvi, mis olid siis ära võetud Eesti politseilt ja eraisikutelt. Mina võtsin siis sealt hunnikust ühe Efen püstoli kaliiber seitse, 65, mis oli kasutusel eesti politseis. Tõmbasin korra kelgu tagasi ja vaatasin, kas tal korras, aga vajutasin päästikule, aga seda oodatud plõksu ei tulnud. Võtsin seal mitu tükki ka ei tulnud, võtsin sealsamas kiiresti ühe lahti. Tuli välja, et ega siis politseimehed ka päris lollid ei olnud, et nad siis korras relva ära andsid, nad olid kõik rikutud. Ma koostasin sinna laua peale suure hunniku ja siis kiskusin need lahti siis mitme peale mitme peale kokku. Kombineerisin siis kolm püstolit täiesti laskekorda. Poisid otsisid ikesis meie püsse, mis sealt siis tookord õhtul, nii et need suured revolutsiooni tegijad ära viisid, aga neid meeshäält ei leidnud, et nüüd mitte tühjade kätega ära tulla sealt siis me viskasime selle kuulipildujaautokasti ja võtsime täislindikastid ka niidule, kümmekond klindikasti oli seal. Ja siis me läksime selle lastiga toom kõigepealt välja, enne äraminekut nägin ma, kuidas riigikogu hoone uksest tuli välja kolonel kanep kes oli eesti ajal Tombak komandant kepi najal seisis seal väga morni näoga, vahtis üles taevasse. Ma läksin mööda, tervitas ta mind üldse tähele ei pannud ja jäi sinna edasi seisma. Mida ta võis sellel ajal mõtelda, seda on väga raske ütelda. Nagu ma hiljem kuulsin, ka tema päevad olid loetud. Peale sõjad koolilõputunnistuste kättejagamist saadeti meie kompanist pooled aspirandid juba väeosadesse laiali. Kompanii varem ei lasknud mul ära minna, seepärast ma tegin kirjatööd. Ja me jäime nüüd poole kompaniiga sinna edasi tilkuma. Ühel heal päeval ma istun kompaniiga kantseleis ja astub sisse kompaniiülem. Major sildia ütles, et ma olin praegust korralduse, et on võimalik anda aspirenditele puhkust. Küsib minu käest, sa oled ka Lõuna-Eesti poiss, et seal pole ka jõuludest saadik puhkus või käinud. Et ma annan sulle ka sünnipäeva puhkust. Aga sellel ajal juba paljud poisid käisid linnast erariietes. Sellepärast et aspirandi vormis käimine ei olnud enam soovitav. Meid peeti viimasteks Wabariigi tugedakse, mina käisin, sai seitse päeva puhkust ja ma sõitsin koju. Minu isa teenis tookord politseis ja oli levi rajooni ülemaks väga ilusas kohas, melasingi Võhandu kaldal. Ja ma veetsin seitse päeva seal. Kätte jõudis augustikuu, ühel päeval tuleb jällegi Kompanii ülem major siin talle teatud mõttes naljamees, armastas nalja teha ja küsib äkki minu käest minu käest, et et aspirant kuusikasse Põluvusega olete. No mina teadsin tema tema huumorimeelt, jama umbes samas mõttes, nüüd andsin vastuse ka, et ma olen Polumis küll, et mul on kodus kaks kapsapeenart. Ma annan sulle kaks nädalat põrude puhkust. Mina mõtlesin, et nalja teeb. Aga ei teinud nalja, ta oli saanud tõesti korraldusega, selle korraldus oli teatud tagamõte taga, et sõjakooli mitte koos hoida. No ja mina siis panin oma kodinad kokku seal ja aga ma panin siiski aspirandi vormi selga, kui ma läksin riided, võtsin kaasa vedelikul kohvrisse ja suvitasin siis kaks nädalat, siis kodus ära. Nüüd jõudsid Tallinnasse. Lähen kõigepealt Pärnu maanteele, sealt ma leidsin ainult tühja koolimaja eest ei olnud sõjakoolist enam jälgegi jäänud. Oma pead ma ei teadnud kuhugi minna, aga siis juhuslikult ma kohtasin Vabaduse platsil ühte tuttavat lipnik ohvitseride klassist tema siis head. Ega sõjakool löödi kõik kokku. Et need viimased riismed peavad olema kusagil kevade tänaval, koolimajas tõesti, selle lipp, nagu jutt oli õiges sõjakooli varustus, kõik sõjakooli relvad, laskemoon, mis oli seal, kõik oli sinna kevade haavale, koolimajja kokku kuhjatud. Igasse kompaniisse oli järgi jäänud ka nii umbes 10 meest. Seal me siis olime üks kõige rohkem, kui nädal aega vist üha rohkem ei olnud ja siis ühel päeval siis Kompanii ülem, major sild kutsub, siis omad, siis viimased Moigaanlased sinna kompanii kantseleisse kokku ja ütleb, et poisid, et asi on nüüd nii kaugele jõudnud, et meie sõjakooli enam ei ole. Ja ma ei saa teid kauem siin enam pidada. Aga arvestage meie praegust olukorda. Mina soovitan teil minna sinna tagasi, kust tulite väeossa, kust te teenisite noorte aega? Väga paljudel on kodud seal ligidal. Mina siis võtsin oma vähesed asjad, mis mul sinna järgi jäänud veel olid. Piski kohver oli ka, tegin oma sõdurikapi tühjaks. Ajasin aspirandi mundri seljast, andsin selle paralattu ära ja panin erariided selga. Huvitavana peab seda märkima, et kui näiteks Tallinnas kõik sõjaväeosad kolisid oma kasarmutest välja siis Taara kasarmute Võrru jäid, oleme ausad, kõik siis sinna vene väeosasid, siis ei tulnud. See oli hommiku vara, kell kaheksa hakkas siis ametlik see tööpäev sõjaväeosas peale, seal ühtegi ülemata ei olnud. Ma küsisin kestel siis siinse kõrgem ülemsaade, tead, kolonel, kõrge on ikka edasi veel jäänud. Et ta on ka väga hirmu täis ja kardabli, nii et ja teisi ei ole, aga ta tuleb hiljem. Aga siis multarkas pähe üks mõte. Kas ma mitte siis ei teinud elus oma esimest suurt viga? Ma mõtlesin niimoodi, et ma ei oleks tohtinud üldse oma nägu näidata. Võrus Taara kasarmute, kas mul küll mingisugust sõjaväest lahti saamise dokumenti ei olnud? Aga mul oli sõjakooli lõputunnistus, siis oli segane aeg. Ja kui ma oleks ka mõnele nõudlikumale revolutsionäärile selle ette näidanud siis ta oleks säält lugenud, et mul on sõjakooli lõpetajad ja mul on sõjaväega köik asjad korras. Aga ma olin tookord noor, mul ei olnud kogemusi poliitikast ei olnud mul aimugi. Oli väga hea ja ei saa, selle kohta ei saa mitte midagi ütelda. Aga see elu ei kestnud ka meil mitte väga kaua. Umbes nii, ütleme oktoobri lõppu või ma täpselt ei tea tõesti ütelda. Kui lõimele välk sisse ei olnudki enam äikseaeg aga välk lõi sisse päris suure värinaga. Meile tulid politoloogid ja see vist ütleb kõik umbvenelased kes hakkasid nüüd siis Eesti armeed ümber kasvatama ja teda üle viima punaarmee alla. Kõige suurem tegu oli härra nimetamise ära võõrutamisega, see ei tahtnud kuidagi ära minna. Kästi öelda, seltsimees no kuidas sa ütled nüüd äkki oma otsesele ülemusele, seltsimees seltsimees ta mulle on. Ja mõned muidugi tarvitasid sõna seltsimees, eriti Petseri venelased nendele tavaari ees ja taga, eks ole, nemad väga ruttu sellega harjusid, aga meie eestlased ei harjunud. Lisaks poliitrukkile ilmus natukese aja pärast meie ruuduga üks teine vene mees, üks vanemleitnant Sannikokis tuli kompaniiülemale abiks ka nisugune ametikoht oli uues määrustikud punaarmees seal ette nähtud. Aga ta oli niisugune vaikne mees, teda polnud kuulda ega näha kastet teda seal oli, ta käis vaest, näitas ennast ja ühel heal päeval ei tuulutada üldsegi sõidunud mitmel heal ajal. No aga meil oli palju. Meie kange tegelane, rooduülema abi oli siis Jüri tänavalt Veskiärist varastanud ühe käekella või taskukella ma tõesti nii peenelt, ma ei tea, igatahes ta oli teo pealt tabatud, kutsutud siis kohalik miilits kinni nabitud. Mina kunagi küsisin Petseri venelaste käest ja et kas te teate, meie läitnud sõnniku vist midagi ei tea, siis andsin nendele nõu ja hoogu. Takalt, küsige poliidoki käesti, oskate vene keelt ja mina ei oska küsida. Et kus meie vahva rooduülema abi on jäänud. Ja näiteks küsisid politruk vastus väga lihtne, lihtsalt, et ta on komandeeringus ja tema komandörid ja nagu ma nimetasin, ta kestis umbes kolm kuud, siis ta tekkis jälle tagasi. Nüüd see elukene kestis meil edasi. Isegi üksluiselt linnalubasid piirati, neid ei antud vaja teenile reameestele peaaegu üldse. Ja nii me siis istusime kasarmus koos hakkas ligunema 41. aasta kevade pataljoni vabandust, siis oli ta juba 140. laskur, telekas laskurpolgus. Läks lahti. Kuulujutt, et terve polk läheb pärsgalaks. Kui kauaks, seda keegi ei teadnud, aga Värska laagrisse minek oli kindel. Neid, need vorsti ja rasvamäed olid mulle juba tuttavad. Aga ma kuulsin poole kõrvaga. Kapten, aus mees, endine sõjakooli raskekuulipilduja esimese rühma ülem, kes oli üle toodud ka võrupolku moodustab mingisugust Karauli roodu kes pidi jääma vahiteenistuseks kasarmutesse. Nagu ma seda juttu kuulsin, nii, ma jooksin kohe kapten Ausmi uuril, keda ma tundsin, kes tundsid ka mind, ma küsin, kas sul on nüüd vahtkonnaülemat ka veel tarvis? Oota, ma vaatan järgi ja kuna ma võin sind võtta küll, ütles pani nimekirja ja mõned päevad hiljem ilmus polguülema kolonel Kochi käskkirjad, mille on üle viidud Karauli roodu ja kõik oli sellega korras. 24 tundi tööl, 24 tundi vaba. Ühel päeval läheb hirmus suur kell lahti. Teise diviisi vahtkond kadunud. Kui ma jõudsin sinna, ootan, te läksite oma valdkonnaga, mina oleksin vasakule, teist vahtkonda välja vahetama ei olnud, mehi ei olnud püsse, ei olnud häire laskemoona, kõik kapid lahti, kõik kadunud. Jooksin kiiresti ladude juure, seal oli vist midagi meil ladude juures, koli kas neli või viis vahiposti. Ühtegi meest mulle postil k, aga lukud ja plommid, kõik terved. Imelik lugu, kui oleksid kallale tulnud või lahing maha löödud, sisuliselt pilpad igal pool taga olnud, aga mitte midagi olnud. Kui oli alles ainult kadunud, oli eelmine vahtkond koos relvade ja koos vahtkonnaülemaga. Selleks olid keegi aspirant külmal mõttendaga, tema nimi mul meelde ei tule. Mul ei jäänud muud mitte midagi, nüüd korra pidi ohvitseril teada, haarasin telefoni, panda pihku ja helista 400 404, väntan, väntan, väntan, väntan, ühendust ei saa, aga mulle tundus tsement kuule, kergelt ringina, siis ma avastasin, et juhtmed olid läbi lõigatud relva parandasid korvpalli ja siis teadsin kohe. Korrapidaja ohvitserile siis kõigepealt tuli korrapidaja, ohvitseri jooksis sinna, siis hakkas tulema. Kõigepealt tormasid politoloogid sinna sisse, siht oli kapten Ausmis Karoli roodu ülemise lõpust olid garnisoniülemat ja kõik see kõrgem plejaad, palju seda Võrus oli, siis oli seal siis teise diviisi ladude juures koos noh, midagi teha ei ole vahtkonda läinud ja siis kutsuti Vene väeosad välja ja kümneid siis kammisid seda metsa, seal ümberkaudu, sinna pandi piirkonnad välja ja kõik igasugused asjad, mis seal tehti. Hoiatavat loengut peeti maha ja vahtkond kadus ja kadunuks ta jäigi. Meeli-Loidi kõvastroonberly linnalubasid üldse ei antud ja nii me elasime seal, mina jäin jällegi vahepeal Mul tuli palavik ja paneksin ambulantsimine, löödi ambulantsi sisse ka mul on niisugune kuripalavik kallal, mis kurat kuidagi tahtnud alla minna ja ma kükitasin sees midagi nädal aega. Ei läindki alla jäi olla ühel päeval astub sisse meie kolonelleitnant lehik ja peksis selle, pandi kõik laiali, sealt ambulantsi ruumist, nii palju kooli, vaatamata sellele, kas palavik on või ei ole. Ma mõtlesin kodinad kokku, läksin siis rodoruumidesse seal siis alles sain kuulda suurt uudist. Sõda on hakanud peale, sakslane on tulnud alandaval kombel ületanud meie kalli kodumaa piiri. Järgmisel päeval siis tuli siis kiirmarsil tuli terve polk, tulid Värskast tagasi, mehed, tolmused väsinud ja kõik ei olnud maganud terve öö läbi marssinud. Kompanii vanem seal tegi, mulle korraldasid, mine ruttu siia, Võru raudteejaamad, meile on toonud täiendus Venemaalt seltsi suur ešelon ja siis mullandikaks kari karvaseid kätte, sealt lihtsalt nii väga, väga nigelalt riides, mõned viiskudes sääri. Kuid me üldse ei näinudki soni mütsidest, mõned mõnedelt poolt pintsakud seljas ja mitte midagi, endalgi seljas ei ole nii, ma tõin sulle karvaste karjased sinna Kompanii ruumi, kõigepealt organiseerisin nendel kaks või kolm juukselõikamise masinat, siis siis tuli politruk hakkas koheva poliitloengut pidama, seal kohe läks lahti, nende varustamine ja varastamine tehti ka väga lihtsalt õue pääle kasarmute õue peale, siis kuhjati varustusladudest, linnast toodi siis veomasinatega, siis riidevarustus ühes kohas olid siis sinelid, teises olid siis peensakud, freensid ühes pöökside, köik pandi hunnikusse, ei märgitud üles mitte midagi, midagi seal seal võtta, nii palju kui tahad, terve päev kulus selleks aega. Järgmisel päeval hommikul vara, käisime söömas ja ladulin söögisaalist välja. Kuulsin lennuki urinat, vaatan üles, kui need saksa lennuk juba kasarmute kohal tiirutab. Väga-väga julgelt tegi seal oma tiirud ja läks ära. Ega siis aega palju ei läinudki, siis võeti jällegi mehed kokku, varustus ka kõik veokite peale ja rivistati terve polk üles. Selleks ajaks oli tekkinud ka kolonel kohvile, kus oli polgu ülempolgu ülema abi. Must musta näoga meest, nimi vist oli samjääki hästi lühike mees, kolonel koholi pikk mees, astus ühe sammu rivist mööda, siis Saviaagi panigi selle seal jaanuari kaks sammu silkas takkajärgi kevadest selle polgu ülejäänud polgule parem pool ja. Jalgsirännak Venemaale sõtta, vastu kurjale vaenlasele, mida ma tahaksin veel nimetada, väga palju juba linna peal, said teada, et see minek tuleb, siis oli väga palju. Linnarahvast oli meid ära saatmas küll naisi, küll mehi. Väga palju, kooliõpilasi, märkasin seal. Mõned, siis olid lõbusa näoga suuremad jaoldulike morni näoga, mõned isegi nutsid seal ka, kuulsin nihukest kurba lugu. Keegi leitnant Kiilits. Veidi peatust ei olnudki meeli üldse, aga me läksime läbi Vastseliina, seda mäletan Vastseliinas edasi. Mitu korda Saksa lennuk tiirutas meie kolonni kohal, ajas kolonni täitsa segamini, aga nii õnnelikul kombel, et ta ei teinud mitte ühtegi pauku. Muidugi, meie aspirandid olime märgitud, mehed Meil oli valve peal. Me ei tohtinud oma vory juurest kaugele minna. Mina kukkusin siis raskekuulipildujajakku, mis moodustati meie roodus, seal oli ainult üks kuulipilduja. Marss kestis ööd ja päevad, ööd ja päevad, kiht ei antud puhkeaega üldse. Mind pani imestama, et mis nüüd on juhtunud ainult söögiaegadel, supikatlad sõitsid siis sealt läbi ja peatusid teatud kohas, ainult siis sain natukene puhata. Kuidas mehed sellele vastu pidasid? Ei pidanudki, vastu? Ei pidanud. Meie aspirandid, Me olime karastatud mehed, eks ole, me oleme läbi treenitud mehed, meie pidasime vastu, meie juures ei juhtunud midagi niisugust asja. Ja meie oskasime ka teatud mõttes miilida natukene, aga kõige rohkem väsisid ja kannatasid ära, kes ei pidanud vastu, olid just need noored kes tulid meile Venemaalt aienduses, need lihtsalt nad lihtsalt kukkusid maanteele tolmu sisse maha. Ja oligi söögiaeg. Said oma supi kätte hakkasid sööma, jäid magama supikatel sealsamas kõrval ja lusikas sees ja magasid. Aga puhkust kui sellist ei antud, me läksime, seda ma mäletan täpselt, kuidas aitasime üks öösi Eesti-Vene piiri seal mingisugust tõkete ees ei olnud, ainult need traataed oli näha nii Eesti polguga, Vene pool, need olid ära lõhutud, keegi Trattaya postid neetult ripakile. Ja vene poole peal olid need kõrged tornid. Vaid neid oli ka seal näha. Ja aga Pihkva linnast. Me läksime mööda, Pihkva linna, me sisse ei läinud, samuti läksime möödaga Ostrovi linnast. Ostrovi linna me sisse ei läinud.