Sydney kuusik on mees Eesti sõjakooli viimasest lennust. 1941. aasta sõjasuvel viidi tema üksus nüüd punaarmee koosseisus. Rännakmarsi korras Irboska juures üle Eesti-Vene piiri. Me ei teagi kuhugi, kuhu me välja jõudsime, mingisugust kaarti neil ei olnud. Mingisugust kaarti meile ei antud, igatahes kodu üleval ka ei olnud kaardil, ainult, kelle käest ma kaardi nägin, oli meie pataljoni ülem, kolonelleitnant kõrge sõitis ratsahobusega ja tema vahest uuris, tal oli kaarditasku seljas ja uuris kaardi pealt, ainult selle käes ma nägin kaat, meel tuli igal õhtul teha, kaevikud, näidati suund kätte, kust tuli kurja vaenlast vaadata ja sinnapoole siis rõlvat välja suunata. No meil oli ainult üks kuulipilduja, mind sinna kuulipildujad juurde ei lastud, sinna paljale venelased, kõik. Õhtul kaevasime kaevikud valmis, hommikuks tulid need jälle uuesti maha. Ta jällegi löödistroo peale, me peame jälle sinna minema, jällegi hakkas igavene mars peale ja valssi marssima niiviisi marssi midagi kaks nädalat. Nüüd ühel päeval jõudsime ühte kohta, mis oli võrdlemisi nii looduslikult ilus koht oli. Tee läbi maantee ja me Meile anti siis raskekuulipildujakoht ühtegi mäeveerul taga oli rukkipõld hästi lopsakas, rukis kasvas seal. Ja ees oli heinamaa, kuiv heinamaa ja nähtavasti sealt jooksmiks kraav läbi pump kasvast üle heinamaa tõusis jällegi kõrgendik, sinna pandi natukese aja pärast ka üks saate suur tükk panti üles, mille jaoks kaevati suur kallid. Ja jäime sinna huvitaval kombel järgmisel hommikul meid sealt enam ära ei aetud. Jäime sinna tükiks ajaks, jäime kaitsele. Politruk käsiga õhtu vaatamas, vahest käis ka rooduülema abi, läitnud sunnikov käis seal ja siis parandasid seal seda kuulipilduja, asenditeegige näitasid, vot sealt selles suunastajad nüüd kuri vaenlane tulema. Ühel õhtul väga ilus õhtu Vabel tähendava ühted, et 41. aasta suvi oli väga ilus, haruldaselt ilus, palav ja päiksepaisteline, vihma tuli väga harva. Järvepoisiga tegime omale ka kaks auku, mõtlesime, et igaks juhuks tuleb teha, et võib-olla siin hakkab mölluks atralliks lahti. See on hea sinna peitu pugeda. Et ega, ega meil sellest lahingupidamisest midagi välja ei tule ja mul polnudki millegagi lahingut pidada. Vaatamata sellele, et politsei küll kaks bensiinipudelit ja kaks käsigranaati andis ka. Et Ma küsin, mis selle bensiiniga tuleb, teevad meil tulemasinad ja vot see oleks tiku, need, see tuli sinna peale siduda ja doosiga tõmmata, siis tankile visatavad siis tanklad põlema. Ma panin pudeli Chippariga siis viskekorda, sidusin selle põlpasina külge ja need jäid siis sinuga põõsa alla. Tegime kaks auku, tegin valmis, aga ega ma seal ei kükitada öösi, läksime rukis ja magama. Rukis magasime ühel soojal vaiksel hästi vaiksel õhtupoolikul. Nii vaikne oli, igasugune krabin oli kuulda. Parajasti tulevad sinna politruk ja leitnant Sonnikov siinellides veepudelit vööl, kaarditaskud pungil täis, vaat sätivatel kuulipilduja seda toru, et vot, et see vist ei ole õige ja sealt tuleb, sinna tuleb suunata. Ja läksidki minema, mina ütlen, järve poisilisemata nimetanud, kuule ta, et kuule, see asi ei ole päris õige. Et võiks need tegelased kurat olevat sineerites siia ja palav ilm alati käsitessegi küngast Yorkas, pluusi vahel. Et siin midagi juhtub. Ja rukis, võtsin passimist teki sisse ja aga hommikul kell kuus läks lahti küll nisukene trall. Ei sajand vahet teha enam, millal üks pauk lõpeb ja teine algab, see, see sähmakas tuli meist eemale umbes üks, 150 200 meetrit selja taha. Ja vaenlane, ta ei tulnud meile mitte eest peale, vaid tuli selja tagant. Kuidas ta selja tagant kallale tulla, vot seda ma ei tea. Ja meil oli siis ainukese kuulipritsitoru suunatud hoopis teisele poole, seda tulime 180 kraadi keerata, aga sellest keeramist polnud mingit kasu, seepärast, et kõrgendik oli ees, nooremleitnant Soome see hakkas siis kohe kiirelt tegutsema, taipas olukordade ja juba oli näha maanteel, mis oli neist eemale umbes kuus-seitsesada meetrit juba saksa kolonni seisis seal, see kamandas kohe kuulipritsi, sealt maast lahti. Venelased ette ja need panid sellega siis üle selle elama, nii et mustad mattasid, lendasid kahele poole laiali, teisele poole kõrgendikule, kus oli vana saateski suurtükile kaevatud kaevilt laskis sinna üles panna meele, hõikasid kuuselt järve. Võtke ülejäänud lindikastid ja tulge kohe kiiresti neile järele. Ise pani ka selle kuulipritsiga koos ja meestega koosine minema. Loga sakslased nägid heinamaa peal liikumist. Mehed lõid ägeda kuulipilduja tule reale. Lepalehed plaksusid seal ja aga need jõudsid õnnelikult teisele poole ja linnasid kuulipilduja sinna suurtükikaevikusse sisse. No aga me jäime kahekesi järvepoisiga maha, nüüd käsk, koolid, portalindi, kastitaja, kergi tulla, järve paiskunud krahmas kohe kaks lindiga karsti kätte ja hakkas minema ja mulle jäi ka kaks tükki ja mina hakkasin talle järgi minema. Jõudsime kraavini, aga kraav õnneks oli veest tühi, seal ei olnud vett. Aga eks sakslane märkas jällegi liikumist, neli jällegi tuleb peale meil muud mitte midagi, me katsume kiiresti, mis andis kraavi koguliga, see kraav oli küllaltki sügav. Nii et seal sai väga ilusti varjuda ja ta ei paistnudki välja. Üldiselt seal kraav oli seepärast, et lepad kasvasid, mõlema pooli oksad varjasid. Natuke tagapool ja see pani siis sealt kohe üles, et edasi minna nüüd ja via linde kastid ära. Aga sakslane hakkas jälle laskma ja seda ma nägin, et tema viskas võimetada, varju, mul ka tarvis minna. Ma mõtlesin, et Ma panen lindi karsti siia kraaviperve peale üles. Valmis, et komasid nüüd äkki hüppan siis kiiresti krabada ja see edasi minna. Panin sinna täislindikasti seisma, ei läinud, palju aega, käis hirmus lopsakas ja seal lindikast oli kadunud. Mulle tuli kohe meelde sõjameeste vana kavalus, et kui kirbule võetud, siis sealt kohast ei tohi kunagi üles tõustaga hüpet hakata tegema, vaid tuleb kohta muuta. Ma läksin kükakil, kraav oli küllaltki suured. Ja ma läksin umbes üks, kaks 30 meetrit ettepoole. Kus kraavdigi keerati, tegi vasakule, aga seal tuli mul hästi näha see suurtükikaevik. Kuulad oma kuulipritsi üles, panid mehed olid kõik kobaras seal kaevikus koos ja kuulipritsi üleval ja tegid juba mitu valangut tegid juba sinna kolonni pihta. Ei läinud palju mööda, kui üks sähmakas lõhkes ees. Teine kõht, kes ka seal, aga kolmas, tulid kohe sinna kaevikusse sisse ja lõi selle kaeviku koos meeste ja selle kuulipritsiga segamini, kuuliprits kõhuli ja rattad taeva poole püsti ja ratas käis veel ringi. Seda ma nägin ja siis hakkas igavene oigamini sealt peale. No minul püksid ja nii edasi nippidega siin liikuda palju ei tohi, idega saatke oma sahmaka kätte. Paar tundi aega seal kraavis kõhutasid Saksa kolonn hakkas liikuma, selg läks sealt ära ja seal jäi vaikseks. Mootorimürinat ei olnud enam kuulda ja ma tõusin püsti ja nüüd mind huvitas kuskilt järve poiss ja hakkan seda otsima, seda ei leia mitte kuskilt. Lähen sinna oma varase kohta tagasi, kus laugud kaevas, seal mul seljakott jäi maha ja sineli jätsime tekki, panin kotti 20 granaati, jäiga koti veel muidugi püstol oli v s 13 padrunit ka sees ja hakka nüüd astuma läbi rukkivahelise põllu tahapoole. Seal sealses põlluvaheline tee ja issand hoidku, mida ma seal nägin, niisugust pilti ma pole jällegi elus näinud, seal oli laip laiba küljes kinni, kõik verised, mõnele ajud välja jooksnud. Seal oli siis üks terve rühm saanut täistabamusi ja tuligi välja, et see oli leitnant Villemsi rühm kellelgi hästi kohta hommiku vahetada, need olid suuremalt jaolt kõik need poisid kesi õieti ei saanudki sõdurieluga tutvuda ja kelle eluküünal lõppes seal? No mis teha, situb ära minna, ega siia tulla jääda ja läksin edasi, äkki ma kuulsin keegi õia midagi? Ei, ei ja nii jõudsin rukkivahelt välja ja äkki märkasin kaks sakslast Hukerdasid põllu juures, kus pärast rukkipõld Arkasse midagi otsi, sorri, sotsiaalma lähen edasi ja need märkasid mind ja üks tuleb minu juurde, küsib, et saksa keeles. Kas sinu nimi on kulg? Kust tema minu nime teab? Küsib lee. Pistugusid vool, spin, kuusik. Patsutas õla peal, ütleb, mine sinna eemal, et kamraadid ootavad sind. Midagi aga minema, aga siis ta võttis mul varrukast kinni, kuuled, näitas püstoli peale. Mina võtsin siis püstoli vööri, maga sealt küljest ära, on siis kõige täiega saksa sõduri kätel, see võttis püstoli veel tera. Vaator kabuuri natukene kaburiga, ei võtnud pistist palja püstoli omale saapasäärde ja prim andis mulle tagasi. Aga mõtlesin, et mul on kaks käsigranaati seljakotis, kus nad on, ma ei tea, kas selle ära võtta seljakotimaa, tema võttis seljakoti tagant lahtise ainet, pudel käsigranaadid ja hakkas neid viska motidega neid poliitikuid sees, et mul sütikud mütsi sees. Mõtlesin mütsisest kaks sütikuid ja ta viskas käsigranaadid minema ja võtsin kaks sütikud. Need loppis Karaja pillasid, lähen edasi, lähen teie juurde, no seal siis oli, toovad poisid ees juba jaga järve poiss, seal, keda ma taga otsin, tuli välja järve. Poiss oli saatnud need kaks sakslast mind otsima. Sellepärast nad teadsidki minu nime. Nõmme sain kokku, hea meel, et kõik elus ja terved ja ütlevad Villemsi istuks ka seal kraaviperve tallaga, õnnetu näoga ja seal me siis istusime. Algas nüüd siis sõjavangi, elu lõppes üks etapp minu kuulsusrikkal sõjamehe teekonnal. Sellega lõppes ühtlasi ka minu teenistus punaarmees kes momendil olin, kas vaba kodanik, sõjavang, aga rohkem vist küll sõjavang istumise ajal istub, ootab, seal oli ka saksa välikatel, võtsin kataloogi, läksin sinna sinnapoole minema, sakslane nägin, ma tulin, käsi pikal ja tõstis mulle selle kataloogi täie esimest korda Saksa sõjaväesuppi täis, mis oli roosat värvi tugeva porgandimaitsega akustiliselt väga paks. Nii ma siis sain seal ära, istusin, jäi kohta, mis nüüd tuleb, aga vene patarei oli siis meie asukohaga stamist meie asukoha välja nuhkinud või, ja siis hakkas tulistama jäljed. Mürsuplahvatused tulid järgist järjest ligemale, kus, mis alistusi lõid nad hiljem nagu meist kõige vanem ja poisid situb ära minna Tseemi pihta saada. Ja siis juba mehed kokku seal ja hakka siis mööda teed astuma. Ei olnud meil mingit valvet ümber, ei mitte midagi. Kastil olid punaarmee auastme tunnust veel lõkmetel ka punaarmee auastme tulnutlust olid lõkmelia, meil olidki näiteks minul oli pilotka ja pilotka ees ja kurikuulus viisnurk sirbi haamriga oli ees. Need olid meil peal kõik, lähme edasi ja ega sealgi kaua, aga me saime siis ühe saksa veoki peale ja see viis, mis meil siis edasi ühe suurema magistraali juure, kus vooris juba saksa regulaarvägi masin masina küljes kinni järjest tee tihedalt täis ei saanud isegi üle tee ei saanud üle tee, aga seal oli üks sild, oli, sild, oli veel jäänud terveks ja mesis jäime sinna, ma võtsin, poisid ka kokku, saavad siis tuligi kavandamine enam-vähem tuli minu õlgadele, sellepärast leitnant Williams ei osanud saksa keelt. Kas keegi teile tähelepanu ei pööranud vastasele ei pööranud keegi tähelepanu. Vot see mind pani ka imestama, ei pööranud keegi tähelepanu, läksime üle silla. Jäimegi jõe kaldal sinna ankrusse, seal oli väga ilus koht, käisin pesemas, hinnad väga palju, sakslased käisid pesemas, seal liivane põhi oli ja väga selge, puhas vesi oli. Ja see lõputu voor Läks meist mööda umbes viis või kuus. Ja sellega oli mures, katsusin kuidagi kombineeri sõduriks supikatel, seal supikatlas saime natuke suppi, saimegi üks kord saime meestel kõhud täis panna. See oli meie õnn, et meid olid vähe, manulasin paljaks pätsi leiba või nii või rohkem olnud, siis meil puhta nälgas on seal. Ja nii me kuivasime seal nädal aega. Siis tuli sinna üks kerge sõidumasin ja sealt hüppas väljaks saksa ohvitser leitnandi aukraadis ja ma jooksen kahuri sinna ja ma ütlesin, vaadake, vaadake, et niisugune asi, et, et me oleme šiia maha jäänud ja ta otsib järgmistel tegelikult meil on kõik eestlased, a- eestlased saavad vabaks, neil lastakse kohe lahti. Ütle mulle täidul pikkuse viia vastu väga tore ja ma korraldan selle asja ära. Ta läks minema, korraldaski läks natukene aega mööda, tuli üks veomasin üksi freit olil peal ja otsisid, aga kus need mehed on? Vaikus kaugelt. Ma mäletan siin isu peale peale ja mõtlesin, et nüüd me teadsime nüüd Pihkva poole sõit Reatšehhanis tükk maad mööda ja kavad Pihkva linna me ei näinud. Meid viidi Ostroisse. Ja ka eestlasi. Seal me saime siis esimest korda Saksa sõjavangi toitu. Saksa sõjavangi toit oli leib viiele. See leib ei olnud mitte kilooseli vormileib Ta võis ka olla umbes 800 grammi kõige rohkem Jaboolgatanudki täitšupi seal kõik. Ja oleks see norm kunagi sakslastele segamini läinud. Ei, mitte kunagi. Külme rändasime ühest kohast teise. Leivanorm ja supinorm, see käis kaasas. Meid võeti sealt kokku balti rongile platvormile hoiati, siis pandi juba Tunimis juurde püsiga sakslasena. Ma ajasin sellega juttu, küsisin meid pidi, Pihl. Et esialgu oleme resekese Läti linn, venelati piiri ääres, Rezakeness viidi meid. Niisugune lauluväljak, suur plats oli, see oli KaPolanguga ümber piiratud, seal oli juba vange palju koos seal kohtasin oma tuttavaid väga palju. Mõnusa koolikaaslasi, ajasime juttu, küsisime, kus üks tuli, teine tuli ja mis nüüd edasi saab. Seal kükitas viibits paar päeva, sealt löödi siis jällegi Jaama ešeloni. Sõit läks lahti düno purgi suunas, mitte Pihkva suunas. Dünaburgis Põdime kolonn kokku ja viidi linnast eemale. Ühe lageda wälja juurde veidi lageda ei olnud, aga ta oli väike nihuke küngas. Künka peal seisis üks tüli küüd. Seal oli väga palju sõjavange koos. Seal istusid maas ja kui meie tulime, siis meil Kärtiga istuda, seal võis olla ligemale üle 1000 sõjavangikohas, seal ei olnud enam eestlased tõstega needusest, vaid seal olite herm. See punaarmee, mis oli nüüd sakslaste kätte jäänud, küll seal oli musti ja vuntsidega, ilma vuntsid, teda ja puht venelasi ja nii edasi. Siis sõitis ette üks kerge maastikuauto välja astusid. Ohvitseri kohe kavandati köik püsti rivisse. Ja siis need kaks ohvitseri käis aukraadis, nad olid sellepärast, et mina õieti kunagi aru saanud SS aukraatides, nendel oli omad, ei ühtunud sugugi sõjaväega. Ja väga ligidalt käisid rivi eest läbi ja teraselt vaatasid igalühel Sa meie rivist läksid nad kaunis kiirelt mööda, aga siis kui jõudsid Vene rivi ette, siis näitas näpuga, tõmbas aste välja. Liinad korjasid sealt viis-kuus meest välja. Ja siis ma sain aru, kes need mehed olid, need mehed olid juudid. Juudi tunneb ära ja. Siis mina juhtusin seisma või istuma, mitte mina, vaid meie, see kolonn juhtus niukseid kohta, kus oli näha selle küünitagune, mis seisis kõrgendikul. Sakslased võtsid need viis-kuus meest, kõigil Antid labidad kätte, pandi auku kaevama. Kaevasid auku mitu korda, saatis mõõtma alla mööda, kui auk sai valmis, risk kästi labidat hunnikusse panna, iga mehe kamandas näoga enda poole augu äärde seisma võttis taskust püstoli ja põrutas igale ühele kuuli keresse nagu kuuli keresse. Saisi kukkus auku, viimase jättis järgi selleni labida pihku kätš augud kinni jääda. Ja siis, kui augud kinnislask viimase maha, siis kutsus sõjavangide seas selle viimase augu kinni, siis ma nägin esimest korda ja mulle tulid niisugused värinad üle kere. Et kui ülbeid, sat see midagi sadistlikust juba. Võib-olla üks inimene teise inimese vastu ja sellest ajast peale. Mul tekkis eriline kartus SS-meeste vastu, nagu ma musta vormi nägin ehtima hiljem kohtusin nendega väga palju, aga see midagi jäi minusse ikkagi edasi püsima ja ta pole lahkunud minust kuni tänase päevani. Ja siis võeti meie kolonn, kes meil hiljem sinna tulime, see võeti uuesti kokku püsti, kästi tõusta ja viidi meid ära ka need teised, need vene sõjavangid, kes olid seal arvuliselt palju rohkem, kui meid edasi kükitama, jagavanetselt kükitasin, seda ma ei tea. Nii jõuame nüüd Kaunasesse Kaunases, meid viidi jällegi muidu rongilt maha, läksin läbi linna kolonnis ja seal olid ka mingid vanad tsaariaegsed, kindlused seal lihtsalt kogunemispunkt seal anti, meile anti meile leib, riie peale ja antisuppi ja sealt löödi jälle rongi peale. Sõidame edasi, nii palju ma sain teada, tulime, ütles, et kuum, ma küsin, kuhu me sõidame, nahteltsad. Ja siis ma panin tähele ka, kui jõudsime üle Saksamaa piiri Ida-Preisimaale, siis maastik muutus kohe. See maastik oli väga korras nagu kartulivaod, sirged nagu püssist lastud ja majapidamised väga korras, kõik ilusad majad, värvitud katustega ja kõik ja nii edasi. Nii edasi. Jõudsime siis lõpuks Ühtegi suuremasse jaama, kus oli, peatusin, ma lugesin jaamas Illid, selles jaama jaama nimi oli Ben Roode ka muidugi maha ja võeti rivisse ja me astusime umbes üks paar kilomeetrit mööda asfaltteed, asfalttee oli väga ilus, aga sile. Kahel pool kasvasid kõrged paplit, teate niiskust püsti okstega taplit ja jõudsime siis ühe laagri värava juur. See ei olnud laager niisuguses mõttes, võib-olla kui meie oleme harjunud nägema, ei arvama, vaid see laager oli täpselt niisugune, nagu on karjakoppel tara ega piiratud. Niisugust ruudukujulised ei mingisugust ehitust peale ambulantsi, ühe aida või võilao hoone ja köögihoone ei muud mitte midagi. Ja meid löödi sinna sisse nagu loomad, kops. Natukese aja pärast tuleb sinna saksa leitnandi aukraadis ohvitser ja kamandas kõik eestlased, lätlased, leedulased ja Volkstäitsa tab rahvussakslased eraldi. Nii, kõik oli siis ära jaotatud, ära eraldada sikud lammastest, eraldatud leetu ühes pundistani, teises pudi ja siis järgmine küsimus, kes on ohvitserid ja ohvitserikooli õpilased? Need palun astuda välja, võeti rivisse nii lätlased, leedulased kui ka eestlased, kleidid ühte punti, võitlused aiast välja. Ja sinna jäid ainult reamehed ja seersandiks jätsin. Ja viidi siis ühte teise aeda, vot siis ma kukkusin väga huvitavasse seltskonda, seal olid juba enne ees nii meie, Läti kui ka Leedu kõrgemad sõjaohvitserid. Ja siis nii mõnelgi hukal kolonelil või majoril. Kõht oli eest kadunud ja vormikuub, lotendas seljas. Nüüd oleme siis seal leevendrodes nagu mullikad koplis, kõik, mis taevast tuli, see tuli kaela ja kuhugi oma nina pista polnud. Tegelikult me kaua seal ei olnud. Me võisime olla visanud üks kuu aega kõige rohkem süüa saime väga viletsalt jooksis soolane kalasupp, leib, viierse, leib oli teinekord ka pealt hallitanud ja kõik nii edasi, nüüd igatahes toidupuudus Anistaga tunda. Siis ühel heal päeval võeti siis laagrist välja, tuli üks Saksa sõdur Iraagis puhast eesti keelt. Ta lihtsalt võttis oma äranägemise juures umbes 300 meest seal hulga nii eestlasi, lätlasi, leedulasi, igasuguse aukraadis, mina kukkusin ka sinna kampa ja meid viidi jällegi siis. See on üks väike linnake, mida Preisimaal õieti on sõjaväelinnak sepad, seal oli väga palju saksa sõjaväe kasarmuid. Aga seal oli ka väga suur sõjavangilaager, seal oli tammlaager, nagu nimetas sakslane põhilaagritest. Alguses meid kohe sinna ei viinud, vaid meid viidi sealt eemale, kõrgendik oli, mingisugune Elllaager nimetati. See oli mõeldud saksa sõdurite jaoks, kellele oli antud rindepuhkust, barakid olid täitsa tühjad. Vot siis me istusime seal ja siis läkski kõlakas lahti. Et tuleb varsti komisjon, kes võtab eestlased nimeliselt tarbijale, siiani olime ainult arvuliselt. Komisjon koosnes ainult ühest meeste, see oli kolonel Soodla viimane sõjakooli ülem, kes siis meid vastu võttis, tal oli üks suur paks raamat oli ees. Ja tema küsis kõigepealt nimi, perekonnanimi, sünniaeg, sünnikoht, haridus ja sõjaväeline auaste. Minu käest küsis lisaks veel, millal sõjakoolis olid ka siis, kui mina oli maatsid jah, just teie ajal, härra kolonel. Siis kui komisjon läbi sai, siis võeti meid seal kokku ja viidi siis sinna Stam laagris üle. Seal olid suuremalt jaolt prantslased ja ka poolakaid oli palju. Ma pean ütlema, et prantsuse sõdur teda tõesti võib panna mõnes suhtes eeskujuks. Eriti prantsuse ohvitseri. Meie ohvitserid, kes muutusid vangilaagris esiteks oma välimuselt ja oma ülevalpidamisest, igatahes mul tekkis niisugune mõte, et kuidas niisugused mehed üldse said teenida Eesti sõjaväes ja nii kõrgetel kohtadel ja olla meile eeskujuks. Igatahes oma väärikusest väga palju kaotasid. No ma mõtlesin niiviisi, nagu, et kui sa oled ohvitser siis ohvitser rahuajal. Kuule ohvitser, sõja ajal ja peaohvitserina ennast üleval ka sõjavangilaagris. Aga prantsuse ohvitseri, see oli ohvitseri sõna tõsises mõttes. Seal ma sain kokku ka Meie presidendi viimase noorem käsundusohvitseri leitnant Tedrega kapteni aukraadis olid. Tema aitas mul veel ühele prantslasele maha sokutada käekella, samas ma ei oskanud prantsuse keelt. Sellest ma sain, siis ma ei tea, mitu pätsi leiba seal ja ma ei tea igasuguseid asjana niisugust asja, mis, mis kõlbas süüa, seepärast toidupuudus oli seal väga tugev ja andis igal poole tunda. Kas prantslastele ei öelnud toidupuudust? Prantslastel ei olnud toidupuudust, mispärast ei olnud, sellepärast et neid aitas rahvusvaheline punane rist kes saatis nendele toidupaki järgi. Nemad tihtipeale seda laagritoitu, seda laagrilaga, seda ei saanudki üldse. Ja need pakkinud said järjest, ma nägin mitu korda, kui tulid see pada, Jean, kõik, mis neil oli, see oli niisugune, andis koju tassides oli teki sisse mässitud, mingisugust kastiga nendele kaasa iluvatud, anda esimesist teki sisse ja tulid barakki. Ja nad elasid väga jõuka sigarette järjest. Nüüd meil oli suitsupuudus, oli nii suur, et võttis suitsumehel silmanägemise ära. Tegelikult meid oli kokku koondatud sinna Stam laagrisse umbes üle 3000 võiks isegi rohkem olla. Kuid nendesse eestlasi. Ma ütlen eestlasi 3000. Me elasime barakis, kus olid narid sees, köetavad barakid. Ja peatusime seal vaest, käisime ka töölisi, Bastid kui härg Paamast alla, siis talle midagi ikka sära vahele jää. Nii me käisime, kartulid matmas ja muidugi tulid tagasi ikkagi midagi said omale kaasa tuua, kas tööl käimine oli vabatahtlik või tööl käimine olid täielikult vabatahtlik ja sinna isegi kiputi minema. Kui nii palju ei olnud tarvis, kui palju tahtjaid oli neid isegi sealt väravast või nõndanimetatud vahia juurest. Tuli tagasigi mõnel tulla. Et ei mahtunud sinna gruppi, siis väga palju tahtsid tööle minna. Niisugust asja nagu sundimist seda ei olnud, mitte kunagi. Aga see selle töö käigus tööl käimisel oli väike mõte selles mõttes, et seal midagi said, nagu meile öeldi, sai midagi joonistada. Aga mida peab ütlema, selle elukohta seal vangilaagris, et me olime putukatega hädas, eriti tähidega. Ma ükskord võtsin omal kõik riided seljast, seal oli võimalus mitte küll pesta, vaid seal olid pesukatlad ja ma tegin katla tule panivede, keetsin läbi kõik oma pesu, samal päeval, kui ära kuiverbani sellega järgmisel hommikul leidsin jällegi hästi suured rasvased kalad, ronivad jällegi mööda linnahallist, aga lõpuks tuli välja, et ega minu riietes täisid pundiga, need olid nende magamiskottide sees, mis olid täidetud puulaastudega, vaadake, säält tulid need täitmile kallal. Nii ei olegi kaua aega läks lahti kuulujutt, et eestlast saadetakse koju ja tegelikult juhtuski nii, et hakati koju saatma. Esimene transport, kolm-nelisada meest, kõrgemad ohvitserid, seal kolonelid ja kaptenid ja majorit ja oli ka mõni aspirant oli sealhulgas, ma läksin ka vaatama neid esimesi linnukesi väravasse, kui läksid, mulle paistis kohe silma hästi pikk mees, kolonelleitnant vermed, kes oli meil sõja korist taktika lektor, ma olin parajasti püsjasid meischetesse. Ešelon mööda, siis uksed olid lahti, poisid istusid seal siis uksepalgalt jalga ja sõitsid siis kodu poole. Mina sellesse gruppi ei mahtunud tookord, muuseas see grupp koostati nimeliselt siis juba nimeliselt. Me olime arvele nii. Ja nüüd siis ootame järgmist saadetist. Aeg läks edasi ja see oli vist midagi detsembrikuu keskel. Kui tuli üks allohvitser, jällegi pakkija hakkas nimesid ette lugema. Neid ei olnud palju, umbes viis mitut. Kersti siis temaga kaasa tulla, midgai mõte, nagu sakslane ütleb koos asjadega ja viib meid siis laagri väravasse sinna siis koondati igast barakist kokku eestlasi umbes 50 lätlasi, sama palju. Leedulasi ja rahvussakslasi võime nimetada Volga, sakslased, rahvussakslasi, me ise kokku neli gruppi, umbes igasse gruppi 50 meest. Seisame seal. Administratsiooni barakist astub välja üks Eesti saama mundris kapteni aukraadis mees keegi kapten Wildma, kes ei olnud sõjavang vaid tema oli tulnud Eestist staablakisse korraldama Eesti sõjavangide äraviimist. Tema tuleb sinna kah paberile, KÄES kontrollib nimeliselt üle kõik. Ja siis tema ütleb, et teid on välja valitud ja lähetel Lääne-Saksamaale mingisuguste eriülesannete täitmiseks. Teile korraldatakse seal kursused ja siis hiljem juba öeldakse, missugused ülesanded need saavad olla. Siis viidi meid toidulaojuure, anti igale ühele kätte päts leiba, pikk jupp vorsti, siis oli seda marmelaadi igatahes selle toiduhulga järgi mina otsustasin, et meil tuleb ees teekond kaunismik ja ma mitte ei eksinud. Meid löödi vagunisse. Jäme loksusime teel, viis ööd-päeva. Enne kui jõudsime Lääne-Saksamaale kas valvega või valveta koos valvega kadu nimest tuli sisse. Meile juhtus üks väga tore vanem mees, kes ajas väga ilusat juttu ja laskis meil võrdlemisi vabalt seal ringi käia, nendes jaamades vett toomas ja nii et nüüd me oleme eestlased ja ja ma tean, ma tean kõiki väsi käes. Meie küsisime, et kuhu me nüüd läheme, tahtsin neid, ma ei tea, tema ei teadnud mitte midagi. Ja lõpuks tuligi niiviisi välja, et seda õiget kohta, kuhu meil oli määratud, me kätte ei leidnud. Läksime ühte laagris, meie ei tea mitte midagi ja meil on mingi korraldus tulnud siis jalutasin jällegi marssisime tükk aega edasi seal ühte teise laagris ka ei tea. Lõpuks siis kolmas või neljas, laagris oli nõusta, helistas igale poole, oli nõus, et me võtame teid vastu. Kes oli helistaja Wilson, laagri juhtkond, nemad kuhugi helistasid, kuhude kohale jõudsid? Seda laagri nime ma ei tea, tab tänapäevani. Aga meie jõudsime Saksimaale, see oli Braunschweig linna juures Hermann Göringi terasetehastest mitte kaugel. Ja seal kuivasime siis istuma ja jõulud tulid, võtsime jõulud vastu ja Baraken, füürer vai oli meil üks jefreitor vai või kapron, ütleme eesti keeles. Puhastverd sakslane ja ta oli väga imestanud, kui me panime siis kuuseoksaga laua külge sinna värvilised paberid külge ja oli väga imestunud ja küsisid nood, kas teil ka jõulud on, et Venemaal jõulusid ei ole, no siis mul võttis tükk aega, enne kui ma talle selgeks sain teha, et ega me ei tule Venemaalt. Ma nimetasin talle ka Reval täitunud karri. Vähemalt nii palju ta sai teada, et Me oleme luterlased ja püüdsime ka jõulusid siis tema suhteline mees natukene nii läks paremaks. Aga tegelikult ega ta suhtlusmees ja täpselt nii nagu pidi üks saksa soldat, sõjavangide suhtuvad. Aga nälg, nälg jällegi, ja nii ma siis läksingi kauplema, barakke füüreri juurde, et kas ei saaks tööle minna. Tema ei teadnud mitte kindlasti ütelda, ütles, et venelased, meil käivad seal derboril venelaager ja ihverda nahwaraagin. Et ma kuulan järele. Ja siis lõpuks ikkagi näkkasime, saime sellest laagrist eemale, paar kilomeetrit eemal oli üks ehitusmaterjalitarvete ladu, teda nimetati boonuks, aaki vaguneid tühjendama ja lauldusid virna. Ladusime virna seal sortimendi järgi. Aga seal oli administratsioon nii palju vastu tulnud, tema iga päev andis seal ühe kataloogi täie keedetud. Kas kapsast, kaalikat, porgandit, vahest ka kartulit, aga kartulid nägime, arva. No see oli ka midagi. Poistetööde käsitöölise. Seal kõrval töötas ka kari itaallasi. Peab ütlema, väga räpane ja rahutu rahvas. Ja nemad võitsid väga tugeva valge vahendajad ö vahel. Nad ei viitsinud mitte midagi, aga siis see kisa oli kõva, nad muud ei teinud, kui seal soojakus istusid koos ja tagusid omamoodi mängukaard. Korra hakkasid nad streikima. Isa oli su Nix makarone Nix arveid, sakslased mul hiljem oli kontoris oli asja, siis hakkasime, ütles, et meil on nüüd itaallastega nii hädas, et meil ei ole ette nähtud, nad saavad tavalise saksa töölise toidunormi saama, et meilile kuskil nendele lisa andad kartulit, me võiksime veel muretseda Neitele keeda nagu medile kapsaid, keedame omad kartulid, ahjukartulid, ainult Porcosed. Ja meie peame nüüd siis seaga olema, siis ühel tasemel nemad ei söö ja streikisid maisele läksid tööle, meistreid lükates läks see streik nii suureks administratsioonile elu täis, peksis selle, selle, selle, selle Hitleri sõbrad, uudse alamad peksis sealt kõik minema. Ja võttis siis sealt lao Platist võttis meid, vanemad töötasid ladudes, seal otsis igavesest majatarbed, seal ukselukud hinged, ahjud ja kõik ja mina kukkusin ühte lattu. Kus olid need? Saksa keel, nagu ma juba nimetasin, nii kõnes kui ka kirjas siis minu töö oli seal väga lihtne sakslane, see laojuhataja pani mind neid kaardist täitma, siis mul tuligi kokkupuutumisi, seal peakontoris ma käisin ja seal oli väga tore sakslane, vanem mees ja siis mulle rääkis seda saksa riigikorda ja ja kuidas Saksa riik on üles ehitatud ja missugune süsteem seal valitseb ja siis lõpuks siis ma hakkasin seda süsteemi kokku võtma, seal vaatamas ja esimest korda sain ma selgeks. Niivõrd palju maa veel tookord ei tundnud seda Nõukogude Liidu korda, aga natukene ikka oli mulle kahe kõrva vahele jäänud, mis politruk meile Võrus luges. Ja mina hakkasin võrdlematkulgi. Jõudsin otsusele, et siin ei ole vahet mitte midagi, see on üks ja sama ütles totalitaarne riik täiel määral süsteem üks ja sama. Siis juhtus meiega seal vangilaagris veel üks imelik lugu. Ühel heal päeval tuleb paracenhüüral jefreitor tuleb tuppa igale patsakas paberilipakas käes ja igal mehel annab ühe kätte ja ütleb, et on tulnud korraldus. Te võite koju kirjutada ja see leht oli nii tehtud, ta sai kokku panna nagu ümbrikuks ja eks igaüks kirjutaski, mina mõtlesin ka, ma ei tea nüüd, kuhu ma pean kirjutama, et isa oli ka lennus, oli politseikonstaabel. Et see, kas ta on nüüd enam leedil edasi või ei ole. Ja mina siis mõtlesin ma Gibsoni tuttava poisile ja kütsin ära ja pärast tuli tagasi korjas need kirjad kokku külla. Et järgmine päev läheb veel postiga. Estland. Ei läinud palju aega mööda paar nädalat ja sama Baraken, pööra tuleb meil tuppa ja seljas üks neli-viis papp, vineerkasti saabusid esimesed pakid kodumaalt. Ka minul oli pakk mingisugust kirja pakkis, ei olnud. Aga seda ma saatesedeli pealt lugesid, isa oli saatnud mulle Pad ja mis seal oli, toiduained peamiselt liha või mis halvaks ei lähe, aga nad väga ruttu tulid kohale. Siis kadus meie toidumure kohe ühtlasi ka suitsumure oli kadunud, sest väga paljudes pakkides leidus ka pabeross paberis joon siis tubakat seal laagris. Me küpsetasime umbes veebruarikuu keskele, juba hakkasid päevad minema pikemaks ja rästad hakkasid tilkuma. Igatahes kevad tuleb seal palju kiirem kui meil siin kodumaal. Meil seal laagris pesemisvõimalust olnud ja mingisuguste putukate tõrjet ei olnud ja meid viidi Hallentorfi küla juures asuvasse Sauna teda nimetatakse end loosung Stelle, kus neid putukaid aeti gaasiga riietest välja pandi gaasikambris ja ühel päeval läheme jällegi sinna kästi kõik mitme motteni, mind imestasid, kuidas kõik hästi kaasa võtta, tunnimehed ees ja taga ja nii nagu ikka kord ja komme ja saime ennast tõesti läheb välja, vaatame tunnivaid kodutu nimi polegi. Tüki aja pärast siis nägime eemalt tuli üks vanake vabriku politseivormis ilma relvata ilma menetagi ja küsis, et kus need mehed on. Võttis selle pandeemia, kui keegi nii palju, kui meid oli eestlasi 50 meest ja lätlasi ja leedulasi ja volgasakslasi ja mõtlesime, pole kõik samasse ja ja viis meid Hallentorfi külla ühte töölislaagrisse, seal olid juba need laagri administratsiooni mehed, vastuse need, siis jagasid 20 mehe sellisteks gruppideks ja igalühel anti siis üks tuba. Korralikud madratsit ja laud keset toolid ümber laual valge linaaknal kardinad ees. Ja siis riidekapid, seal anti siis igale mehele kaks voodilina, kaks tekki padi, padjakott ja ühesõnaga magamispesu. Läks isegi seal kokku ja seal kolm lauda ja ma olin tõlgis esimese laua juures anud igale mehele nimeliselt kätte kutsuti hõigati nime järgi paberileht üks pooleli, kirjutad saksa keelest eesti keeles peale viilutatud vabastuse, ent Laasuks sain vabastuse tunnistus kätte saanud, selle kohta tulid raamatus allkirja anda, juhatati teise laua juures, selle lauamehel oli juba käsi pikali, haaras selle tunnistuse sealt pulka, ennem ei üteldi ka niimoodi, see tunnistus on teil passi eest. See haaras selle tunnistuse kätte ja tempel valmis lõigu templi peale arvele võetud vaatanstetis ja meie loodetud kojuminek lõigati nagu noaga. Kolmas laud oli fabriku laud, kus määrati tööle vastavalt elukutsele, kelle meeliselukutselt oli, me olime kõik koolipingist tulnud, noored poisid sõjaväkke läinud, aga mõnedel siiski oli, kes ütles, tan põllumis sõbradi mõisasse, kes oli seal ukselukksepa ameti pääle ja nii edasi mina minu käest küsinud ja mis ma mõtlesin, aga mul on üks tuttav poiss, oli sealt sõjaväe tehnika mees ütled elektrikule, et, et see on kerge tööd, mõtlesin, ma olen töötu, noh. Kus te hakkasite tööl käima, tööl, mina hakkasin käima. Herman kööriks Verkes apteelung staal värki, see oli terase sulatamise osakond, et ma andsin üles omale elukutseks elektriks, siis mind määrati elektroPetriibi või ütleme, jaoskond või osakond. Vabrik oli suur, hall oli nii suur, mul kulus vähemalt üks paar kuud aega, enne kui ma sellega tutvusin ja nende masinate ja granadega kõikidega kodunesin ja teadsin, kus kohas nad asuvad alles hiljem mitme kuu möödumisel minsk võis saata juba, ütleme üksikult või anda mingi omaette tööülesanne, see oli sõjatööstus. See oli täielikult sõjatööstus, mis rahvusest töölisi oli. Seal oli rahvuse väga palju, öeldi, et sinna midagi 25 rahvust, keda ma ei näinud, ma ütlen teile. Ma ei näinud inglast. Ma ei näinud neegrit, ei näinud jutti ja ei näinud mustlast. Aga teisi rahvusi ma vist peaaegu kõiki nägi. Euroopa rahvusi ma isegi nägin ka araablasi. Kõige rohkem oli seal poolakaid. Venelasi olid ka mõned, aga väed seppasid, venelased olid enamalt jaolt vangilaagrites. Milline oli Saksamaaelu üldse? Ta oli väga vilets, eriti toiduküsimus, mis tegi kõige rohkem muret. Toitu hoiunud, ja need inimesed, kes seal töötasid, Need leppisid niivõrd väikese toidu hulgaga, ma lihtsalt imestasin. Osta vabalt ka ei saa, mina olin vaba mees, ma võisin käia mitte nagu poolakas, kes käis ringi p teatrinnasti, üle viie kilomeetri ei tohtinud minna. Ja ma käisin tihtipeale, ma käisin bronhiidi linnas. Suur lind. Ma käisin ka kaubama seal vaata kaubama tühima. Allen tordis oli ka väga ilus, poodi oli, aken oli ilusti dekoreeritud, ma räägin nahkportfelli seal akna peal ja mõtlesin, et ma lähen siis. Mul juba raha oli, et ma lähen ostan poodi, läksin siis haigutas mulle vastu tühjus, tühjad riiulid, ma küsin müüja käest ühte teist, ta ütleb kaeneda, kääneda, kääneda siis, kui ma poest välja tulin. Seal oli väikene, silt oli pandud akna, dekoratsioon ei ole müüdav ja neid poode oli tol korral terve Saksamaa täis. Ma tahaksin mõni sõna ütelda ka tavalise elukohta, kuidas elasid seal need sakslase, millega nad oma aega viitsid, igas külas oli oma kast Houfay võõrastemaja. Seal midagi süüa, ega niisugust asja ei saanud ega, ega ka kärakat, ainult õlut kannu õlut müüdi. Ja seda müüdi vabalt lahtiselt, nii palju, kui tahtsid, aga tal küllaltki kallis 50 penni. Pean peatuma veel ühel võib olla delikaatselt küsimuse nimelt haledalt külast, mitte kaugele avalik naiste maja, seda võis külastada ja siis mitte mina üksinda, väga poisid olid ka sellest huvitatud, et kuidas siis, kus seal siis mida, mismoodi seal siis välja näeb? Maastamisega sisse astusid väiksesse koridori, aga ühte ma pean kohe ütlema, seal oli kaks ust, üks oli paremal poolatele vasakut kätt paremale poole, uksel oli kirjutatud sissekäik sakslastele keelatud. Ja teisele poole oli kirjutatud sisse käib poolakatele keelatud. Ja ma olin niisugune rahvusvaheline mees. Ma mõtlesin, et Heima pole sakslane ka poolakas. Et ma lähen ennem sinna sisse mis on sakslastele keelatud. No mis seal oli seal siis? Suur Rump, daamid suuremalt jaolt prantslanna ja poolakat tuli isegi proovida. Oli prantslase naistest väga palju lugenud, kuulnud nende temperamendi, st ja siis valisin käsis prantslanna kasuks ja aga lõpuks, kui ma sealt välja tulin, siis ma olin väga pettunud. Ma oleksin käinud nagu mingisuguses agulipoes saanud kätte oma kauba ilma pakkimata ja ei midagi pealekauba isegi naeratust ja see külastus maksis viis saksa riigimark. Nii, kuidas kojutulek kätte jõudis. Millal te sealt tulema saite? 42. aasta septembrikuu seas. Saime tulema. Aga see tulek oli ka väga keeruline.