Sydney kuusik on mees Eesti vabariigi sõjakooli viimasest lennust. 1940. aastal kinnitati tema vormikuuele punaarmee tunnused. 1941 tõi taandumislahingud vangilangemise sõjavangilaagri Saksamaal. 1942 töö Saksamaa sõjatehases ja kojutuleku. Selle kojutulekuga oli tõesti üx igavene löömine. Herman Königsbergi oli sõjatööstus ja sealt ühtegi sõjaväkke ei mobiliseeritud ka, isegi mitte sakslasi. Kuid meie grupi juht, keegi lipnik ristmets, tema oli kogu aeg kirjavahetusest Tallinnaga, kapten wild maaga ja nüüd veel heal päeval ta oli saanud viltma käest kirja, kes oli välja mõtlen ühe niisuguse figuuri. Kuidas meid lahti saada, tali saatnud Berliini ooper komando terveermaadile kirja ja esitanud nimekirja, et need, need, need inimesed, kes töötavad praegu Hermann Göring svert, kes on nõus minema vabatahtlikult idarindele võitlema. Ja ainult selle nõksuga. Me võisime sealt lahti saada ja ei läinudki palju aega mööda, kui tuli ooper komando terveermadi käskvabrikusse need ja need inimesed sealt lahti lasta ja saata kodumaale, see tähendab ostke pid, eestlane nagu see korraldus ja käsk tuli, lõpetasime kõik omad vahekorrad vabrikuga ja meid viidi siis politseijaoskonda, kus anti igale ühele välja saksa välispass ja viisa idaaladele sisse pääsemiseks. Saksa välispass oli maksev saksa riigi piirides ainult viis päeva. Sõitsime rongiga Braunschweig, sealt võtsime otse pileti Königsbergi linnani ja kaugemale meile sealt ei müüdud. Kui meie sõitsime Berliinist Königsbergi õhtu kella 11-st kuni kella seitsmeni hommikuni kiirrongiga siis Königsbergist Eestisse jõudmiseks kulus meil ligi neli või viis päeva, sellepärast et seal mingisugust kindlat rongide sõiduplaani ei olnud. See oli siis 1942. aasta. See oli 1942. aasta septembrikuu sees keskpaigal. Kui mina siis lõpuks jõudsin Võru raudteejaama, vaatasin korra ja viskasin pilgu rinnatisest üles, kus seisid Taara kasarmud reas, sellel vaikne, ainult mõni üksik saksa soldat käis uksest sisse ja välja. Seal said siis otsad kokku, kuid nende kahe otsa vahele mahtus väga pikk teekond läbiv. Läbi Ida-Preisimaa läbi Saksamaa kuni Lääne-Saksamaani välja ja kuni Braunschweig linnani. Ühtegi tuttavat ma seal ees ei näinud, jalutasin ringi, mõtlesin, saan mõne sõiduki, millega saaks nüüd Võru linna minna. Kedagi ei näinud, midagi muud üle ei jäänud, kui siis surusin kohvrisanga tugevamini pihku, lisasin sammule pikkust ja kiirust, juuri hakkasin astuma. Jõudsin jällegi linna, kus polnud ikkagi ühtegi koera ega vihmaussi. Vaatamata nendele puudustele jäid võrumehed ikkagi kangedes meesteks edasi. Oma vabadussõjaaegset legendaarset suurtükinad sõja ajal välja ei toonud kuid said siiski ühe ennenägematu ja enneolematut embuga hakkama. Millega läksid ajalukku? Kui Jeesus Kristus Ghana pulmas muutis terve tõrre täie vett piinaks siis Võru mehed nii vähesega ei leppinud. Nad muutsid terve Tamula järvetäie vett piinaks mida hiljem turuustasid margi all Tamulasi. Seda müüdi terve okupatsiooniaeg Võru linnas ja selle ümbruskonnas. Seal mingisuguse nõidumisega tegemist ei olnudki. Enne sakslaste sissetulekut lassid tookordsed, kommunistid piiritusevabrikutest kõik täis tsisternid, piiritust voolata Tamula järve, mida käisid inimesed säält siis piimanõudega, ühesõnaga igasuguste nõudega kokku korjamas, mida siis omale koju tagavaraks viisid. Missugune tundus teile olevat Eesti elu pärast pikka seiklust läbi Venemaa läbi Saksa vangilaagrite ja sõjatööstuse. Võru linna mina tundsin väga hästi, mul oli aega siis ja jalutasin natukene ringi, õieti mulle paistis silma see. Võru linn ei olnud kannatada saanud üldse. Varemeid ma seal ei näinud, ainult mis paistis silma, et kõik restorani uksed olid kinni, samuti ka poe uksed. Kaua ma seal ei viibinud, sest minu isa töötas tol ajal levil Võru linnast umbes 20 kilomeetrit eemal Võhandu jõe kaldal. Politseikonstaablina ta oli ka venelaste ajal maabausk tuli tagasi ja sai oma ameti uuesti kätte. Ka mina läksin sinna enne Saksamaalt ärasõitu. Kui meile anti kätte Saksa välispassid, siis politseijaoskonnas tehti kõva korraldus, et tuli kohe ligemas kordskomandatuuris registreerida Etnevitsaks arvele võetud rindele saatmiseks. Aga ega mina seda saksa välispassi nii väga ei lehvitanud. Mul oli eestiaegne isikutunnistus enne enne sõjaväkke just välja antud. Ja ega tookord sakslaste ajal ei olnud niisugust kommedki üldiselt inimesed kas käisid kaebamas kellelegi peale või teati ja nüüd seda ma olin sõjavangis ja tulin nüüd lõpus koju. Ega see elu ei erinenud ennesõjaaegsest eesti elust kuigivõrd kuigivõrd ta võis erineda, aga ega palju ta tunda ei andnud, näiteks talumeestele jäid maad kätte, kõik loomad tulid laudas, keegi neid ära ei võtnud. Kuid siiski oli teatud norm oli peal. Igal igal majapidamisel, see tuli sügisel natuuras ära anda, kuid see norm oli niivõrd väike mis ei tekita ainult talumehele mingisugust raskust. Minu isa ütles mitu korda, et Eesti talumees pole ise mitte kunagi nii palju liha ega võid söönud kui just praegust. Ja see on päris loomulik, seda kusagil turustada ei saanud ja tuli lihtsalt omal ära talitada. Ja siis kui näiteks talumees viis oma normivilja või liha müssi viis, siis ära siis tallele maksti ka selle eest renti markates välja. Aga muidugi ka sellest midagi eriti eriti küll osta ei saanud. Rööbiti oli maksab ka vene rubla, mis oli 10 korda odavam. Pärast neid pikki rännakuid, ma oletan, esialgu võtsite endale puhkust mõneks ajaks. Jah, ma jäin isa juurde ja mõtlesin, et no nüüd puhkan natukene aega sellest jamast, sellepärast et mul oli sellest sõjaväest ja kõigist olid kõrini. Ma pidasin ise väikest plaani ka, et ma lähen kuhugi, kas tööletööstus või nii edasi, aga igatahes sõjavadki. Mul mingisugust kavatsust minna enam ei olnud, sellest juba aitas. Mis ma olin üle elanud? Maal ei olnud toiduga eriti raskusi, jama, mingisugust tüli nad isal ei toonud, ma aitasin teda temal politseitöösse, töö ei olnud mulle mitte võõras. Käisin vahest mööda valda ringi, seal tema asju ajamas ja nii ma elasin kuni 43. aasta märtsikuuni. Vaadake siis juhtus midagi, mis mind natukene paigast liigutas. Isale saabus teade Võru politseijaoskonnast, et tuleb teha omas vallas omas rajoonis nimekiri. Nende inimeste kohta, kes kuulusid tööteenistuse alla ja tööteenistuse alla kuulusid teatud aastakäigud, kus minu aastakäik oli kõige viimane aastakäik, oli see aastakäik, oli 1919, vaadake sellepärast mina ise oma käega Lõin sinna nimestiku kirjutusmasinal ka oma nime siis. Mina täpselt kursis ei olnud, kuidas see tööteenistus võis edasi kulgeda ja missuguse suuna võtta. Aga ma teadsin seda, et mul kindlasti tuleb ka nüüd komisjoni minek. Ja nüüd pidasin plaani, et ei, tuleb midagi kindlamat enda suhtes ette võtta ja omale mingisugune tegevusväli leida. Aga isa oli politseis, siis tema soovitas minul astuda Võrru politseijaoskonda, ta teadis ka seda politseist enam kedagi sõjaväkke ei võeta. Ja nii ta sokutas mind sinna. Esimesel aprillil 1943 läksin ma Võru politseijaoskonda prefektile esinema. Diaprefektist ei olnud keegi muu kui jällegi minu vana tuttav Võru polgust 104.-st polgust, kapten Lübeck kes oli seal tookord majandusülemaks. Mind võeti sinna vastu ja määrati kordnikuna tööle, mulle otsiti siis mingisugune vorm kah, klapiti kokku, püstol pandiga vööle ja siis kumminuia ei antud, seda ei olnud, seda saksa politsei üldse ei kasutanud ei Saksamaal ega ka siin Eestis. Ja nii ma hakkasin seal siis tilkuma, käisin postil, karjatasin joodikuid seal tänaval ja ültse ühesõnaga hoidsin korda. Kuid siis äkki ühel päeval tehti Tallinnas üks pomm valmis. Tallinnas hakati moodustama ühte politseipataljoni, mille jaoks materjal tuli anda Eesti politseiprefektuuride ja politseijaoskondades. Selle politseipataljoni numbriks määrati 280, uus f-f tähendab seda, et ta oli front pataljoni. Võru politseijaoskonnast nõuti. Ma täpselt ei mäleta, aga üle 10 oli neid mehi küll selle juures paks ohvitserikraadis meest. Minuga koos töötas konstaablina Võru linnas ka üks aspirant muidugi meile kahele löödi kohe ilma vastu rääkimata. Solksata. Ma mäletan veel, meile korraldati lahkumise pidu, igalühel pandi lill rinda, siis kutsuti ette sõjaväe autobussi, järgmisel hommikul Võru linna võmmid sõitsid Tallinnasse. Kõigepealt võeti vana politsei form ära, anti saksa vorm selga ja määrati siis kompaniides. Mina kukkusin neljandasse kompaniisse sellepärast et minu eriala oli kuulipildujaeriala. Ja selles kompaniis oli ainukesena terves pataljonis raskekuulipildujarühmi. Kõigepealt ma tegin rühmas suure tuulamise ja puistamise seal otsisin parajad mehed nalja, sinna olid võetud minu arust need, kes polnud kuulipildujad üldsegi näinud. Siis ma käisin mööda pataljoni ringi ja otsisin niuksed mehed kokku, kestsid kuulipildujad, tondid, see relv on niuke selline relv, mida peab teadma ja siis alles saab temaga midagi lahinguolukorras peale hakata. Pataljoni number nagu te ütlesite, oli 286, f-f tähendas fronti, kui tähendasse, siis rinde väljaõpet ja rindele minekut. Täpselt see tähendas rindepataljoni politseiga ei olnud sellel pataljoni mingisugust pistmist ja nüüd tekkis seal pataljonis üks väga huvitav olukord. Nagu teada, on politseis nii Eestis kui ka Saksamaal omad aukraadid, mis ei ühtu sõjaväe auastmetega. Mina olin politseis kõige madalam, ainult kordnik. Aga mul oli sõjaväe auaste. Lipnik Ma olin ohvitser juba ja mind sellepärast pandigi rühmaülemaks. Pataljoni adjutant tegi korralduse tuua omad tõendavad dokumendid, teete, olete sõja kolil lõpetanud, et neid lendadakse automaatselt. Leitnant ütleks sellepärast, et Saksa sõjaväe ülemjuhatus tunnustas meie Eesti vabariigi aegset sõjakooli. Ka mina viisin oma sõjakooli lõputunnistused ärakirja sinna kõike. Nüüd jäime ootama. Pataljoni ülem, veel hea taeval kutsus ta kõik rühmaülemad sinna oma juurde kabineti kokku. Ei tea, kust ta neid paguneid oli saanud ja pani kõigile nooremleitnandi pagunid peale, vaatamata sellele, et ma polnud ametlikku ülendust saanud. Nii et seal tuli nüüd niisugune olukord välja. Mina olin kordnik. Minu rühmas oli ka kordnik vanemkordnik, kui suuremalt jaolt olid kõik konstaablit, kes olid politsei kraadilt, olid minust palju kõrgemal, kuid seal pataljonis politsei kraad ei lugenud mitte midagi. See oli puh rindeüksus ja seal maksid sõjaväelist aukraadid. Aga ei tea, missuguse nurga aianuki taha see meie ülendus pidama jäi ja ei tulnud ja ei tulnud ja kui ma ette rutates ütlen, siis seda ülendust meile ei tulnudki. Ma pean ütlema niimoodi, mina olin nende meestega päris hädas. Kui laat omas rajoonis konstaablit ja kordnik pidid hoidma korda siis ma pean ütlema ühte, et kui nad oskasid korda hästi hoida, siis nad oskasid sedakorda ka väga hästi rikkuda. Nad said igasuguste tempodega hakkama. Nad katsusid hakata viilima pataljoni tulejatele, ei tehtud mingisugust arstlikku komisjoni. Nüüd nad leidsid selle nõrga koha üles ja hakkasid oma tervise üle kaema. Köll ühel valuta siit, teisel sealt üks on nii tõbine, teineteistpidi, tõbine, ühesõnaga nii haiged, et üldse enam ei saa seal edasi teenida, surevad kas või praegused pähe. Ma ei tea, kust ja kust nad, mis kombel ja kuidasmoodi, nad hankisid omale igasuguseid tõendeid ja tunnistusi ja kadusid ametlikult kohe kadusid, need on nii haiged ja tõbised ja läksid minema. Ehk võib neid takkajärgi mõista, nad võib-olla lihtsalt ei tahtnud rindele minna. Aga selles asi seisneski, selles täpselt seisis, nad kartsid, nad olid ju kogu aeg omal ametikohal istunud, seal teenid ja nad ei teadnud rindest mitte midagi. Sibest ega rinne meile tookord mingisugust elumärki endast ei andnud, isegi lennud ei käinud pommitamas. Rinne oli kaugel ja nad olid sellega juba harjunud, et rinne jääbki kaugel ja nii edasi. Pataljoniga tuli teha väljaõpet. Nii me käisime siis kompaniide kaupa Stroomi rannas, seda õppust tegime umbes augustikuuni. Siis tuli korraldus tervem pataljoni üle viia Riiga. Seda kohta nimetati polde eraseal olid suured sõjaväekasarmud kus Läti iseseisvuse ajal töötas Läti sõjakohal lage liivalagendik liivaväli. Nii nagu Tondilgi ja mulle tuli alati meelde, kui ma seal lagendiku nägin, et huvitav, et et need sõjaväekasarmud on ikkagi valitud niisuguse koha peale, kus seda liiva rohkem kui tarvis. Seal me tegime suuremalt osalt tegime lahingõppusi, palju me teha ei saanudki, löödi meelega vesi peale, jällegi eželoni ette, hakkasime laadima, laadisime pataljoni varustuse peale ja sõitsime läbi Lätimaa Leedumaale. Juba teel resekneist Vilniusse nägime meie raudteelt rööbastelt välja lastud vedureid ja paguneid. Nüüd jõudsime siis Vilniusse, me jõudsime sinna öösi. Ja meie pataljonipeatuseks määrati üks katoliku klooster, mis ei olnud mitte kaugel neerise jõest. Seal oli ka olemas paar leedu politseipataljoni, kui ma ei tea, millegipärast leedulased ei sallinud. Millest niisugune vinn tekkis, ma isegi ei tea. Aga selle baasil juhtus seal väga kurb juhus, mina jalutasin oma rühmast jaoülemaga. Õhtul hämaras Gedimino tänaval õigete tänavavalgustust polnud, see oli õhurünnaku tõttu nii piiratud. Niisugune hämar valgus oli. Äkki visati teise korruse aknast meie pihta, tühi viinapudel. See kukkus Meie jalgade maha, klirisedasi oleks puruks. Minu jaoülem ei olnud ka mitte papist poiss ja vaatas üles korra. See oli lihtne maja, seal eksimist, jonn ja tormasime mina tema järgi. Läksime teisele korrusele, leidsin selle ukse üles, temaga hoopis midagi, loopisin ukse peale. Ei, keegi ei tule avama, katsun must uks lukus, ma võtsin püstolipära vällja lainega tugevalt, ei, mitte kedagi. Siis. Ja hiljem võttis püstol välja, pani paar sirakat õhku koridori lakke, nii et lubi lendas. Tolm oli kõik kohad täis. Siis tuli üks mees ja avas ukse. Tormasin kohe sinna, aga seal oli seltskond koosneb, võtsid lauaris kärakat. Ja küsisime, kes viskas, kes viskas. Ei, keegi pole visanud. Meil ei jäänud muud üle, kui siit ära minna, sellepärast et seal kohapeal, mis sa purjus inimestega ikkagi, aga need, aga me võtsime kõikidel dokumendid ja passid, võtsime ära. Ja käskisime neil tulla järgmisel päeval kloostrisse pataljoni staapi, seal saate kätte. Järgmisel päeval tuligi üks leedu politseikapten Leedu politseimundris. Nii et tuli välja, et seal olid. Kui me sinna sisse tormasime, ta siis tuli sinna, vabandas väga, ütles, et näed, et mehed olid juua täis, keegi sihilikult selle pudeliga ei viskunud, et see on lihtsalt ulakusest tehtud ja nii edasi. Sellest intsidendist läks mööda umbes paar päeva, vot siis juhtus üks väga kurb asi. Hommiku ma tulen ametis kella kaheksaks ja igavene kella. Õhtul. Hämaras hakkas üks minu rühma konstaabel tšell kanepi konstaabli, mul tuleb meelde Jursseli ta nimi veel hakkas naisele koju kirja kirjutama. Ja et oli võrdlemisi palav ilm väljas ja ta tegi akna lahti. See tuba, kus minu rühm oli, see asus teisel korrusel, tegi akna pärani lahti ja nüüd laua ääres, kirjutab kid, kirjutab kirju, paljas läks juba hämaraks. Äkki kuuleb väljas natukene krõbinat ja midagi lendab tuppa kolinal põrandale maha. Aga et ta nii palju taipas, et ta haaras välkkiirelt selle, mis sealt aknast sisse lendas, see oli käsigranaat, munakujuline käsigranaat, krobeline kraad ja ta sai selle pihku ja välkkiirelt viskas selle aknast välja tagasi ja see lõhkes all sillutise peale. Ja kui see granaat oleks nüüd sisse tulnud, sinna mehed, magasid seal seal puhta töö teinud. Õnneasi mehe pea nii palju jagas ja südaviskajad me kätte ei saanud, aeti partisanide süüks, et neid pidi olema seal linnas palju. Aga teie oletus, aga meie oletus oli niisugune, et küllap need olid needsamad leedu politsei mehed. Kui kaugel sel ajal oli rinne? Rinne oli tookord väga kaugel oli ja, ja ka tegelikult ma täpselt ei teagi, kus tema asus. Aga siis tuli juba kindel käsk ja korralduspataljon üldse koos pori ja varustuse lahuga seal pinnu linnast ära viia ja nii me hakkasime minema. Hakkasime jala astuma, astuma astume, nüüd jõudsime edasi juba vene alale, aeg jõudis nii kaugele, et ilmad läksid juba külmaks. Väike lumekirme oli maas ja meie muudkui marsime edasi. Edasi juba ida poole juba ida poole ja jõudsime iidritsa jaama ligidal, seal me saime natukene ka rongiga sõita. Aga kuhu meile tarvis minna oli, sinna ühtegi raudteed ei läinud ja me hakkasime siis vooriga minema. Koos. Mõtlesin, kohtasime jällegi neid kohalikke elanikke, nad olid küll ära evakueeritud, suuremalt jaolt, külad olid tühjad. Aga mõned üksikud olid siiski järgi jäänud kas maha või hoidsid ka meelega ennast. Samuti oli ka väga palju hobuseid, liikus seal vankritega ringi, ka need korjasime omale kokku ja nii me saime siis sinna ühe päris suure voori, saime juure neile määratiga omade häälik, seal üks endine endine tsaari ohvitser, kuskiltki sealtsamalt ligidalt külast. Me ütlesime küll, et minge nüüd koju tagasi, ei, tema ei taha koju minna, ta jääb meie juurde tõdema, määratakse karvaste vajalikuks ja siis kamandas neid ja need tulid kogu aeg meiega kaasa. Nende liikus, ütled pidevalt edasi, pidevalt liikusime edasi ida suunas, selliste sõnadega rinde suunas ja rinde suunas. Seda me teadsime, et ega rinne enam väga kaugel ei ole, meile tuli juba korraldus ja tead, et siin on partisanidega kohtumine ja väga tõenäoline ja võis isegi kohtuda ka regulaarsõjaväeosadega. Ja ei läinudki palju aega mööda, kui ühel heal päeval ühel õhtul Pimedas läks ees igaveseks madinaks lahti. No niisugune korralik lahing peeti maha, et hoia ja keela ja see kestis ligemale paar tundi. Meie olime oma kompaniiga tagapool reservis ja selle sähmakas võttis vastu esimene kompanii, kes oli kõige ees. Ja lõpuks siis laskmine lakkas, kõik rahunes ja tuli meile teada ka, et oli kohal Tutt ühe suurema salgaga, kas oli see nüüd partisanide oma või juba regulaararmee, seda me ei teadnud, seda vaevalt ka need mehed teadsid, kes seda lahingut pidasid. Aga kaotusi oli väga palju. Ja isegi üks meie mees sai surma ja see oli esimese kompanii esimese rühma ülem, keegi aspirant Hamm, keda ma tundsin isiklikult sõjakoolist ja ta maeti sinnasamasse. Lõpuks siis selgus nii palju, et mind viiakse rindele ühte lahtisse kohta, seal tyhi saksa väeosa kaitsel ei olnud. Mind pani imestama, kuidas niisugune asi sai võimalik olla. Esimene, teine ja kolmas kompanii, need läksid kohe ja nendele määrati kaitselõiked, meie neljas kompaniid, jäime siis pataljonis staabi juurereservi ja sinna jäime, siis peatume kaunis tükiks seal, vahepeal sealt üks rühm, moodustati mitterühm, vaid üks salk, minul võeti täielikult ja osa võtiga neljanda kompanii esimesest rühmast. Leitnant soovere oli seal rühmaülem Tiia, tema määratagi selle salga ülemus ja saadeti meid üks kümmekond kilomeetrit põhja pool. Isal tuli jällegi üks tühi koht võtta rindest oma kätte, aga seal olid kaevikuid juba olemas. Paremal pool olid lätlased ja mina läksin sinna küsima, et kes siin ennem sihuksed sinult, sakslased kadusid ära. Kuhu nad kadusid? Ei tea, vastase kaevikuid meist võisid olla üks viis-kuus meetrit, nii et oli näha. Jalutasid tegid platsid seal kaevikuääri, palja istusid selgelt näha, palja silmaga muidugi näinud, aga läbi binokli oli kõige ilusti korralikult näha. Seal polnud ühtegi kallaletungi, ei üritanud keegi ja ega meie oli ka, vaid ka meiega ei hakanud neid segama. Ainukene, mis meid segas, oli snaiper, tuli siin ette, aga me selle likvideerisime ka seal kavala pumbaga. Ja siis pärast oli päris rahulik. Snaiper võttis mõne teie mehe vahaga. Ja maha ei võtnud, aga ühte poissi jooksu pealt haavas teda laskis lõhkevate kuulidega ja üks Lihula poissi, noor poiss, see sai haavata. Mul oli rühmas üks Tallinna ratsareservi kordnik, Wake oli ta nimede kaval mees. Tema kombineeris siis sealt seal ei taga, üks maja oli, ta sai sealt majast, sai ühed vanad katkised Califei püksid ja siis ühe roostetanud saksa kiivri sai. Siis ta toppis need püksi, toppis siis õlgi täis ja siis õmblesin riidekaasade pükstele küljega selle toppis, sokutas selle kiivri siis kuidagi sinna peale, panin siis pool moondamis mantlid, nii et ta tegi nuku. Ma küsin, mis nad sellega teevad, mina tahan kurat näha, kus kohas snaiper aru. Et tema kaugel meist ei saa olla. Mina uurisin binokliga, vaatasime, passisime seal ja, aga ei saanud kätte ja seal õieti miilsust varjamise kohta ei olnudki lage maastik, ainult mõni üksik niisukene, venelase kombel pole mehe kõrguselt maha raiutud puud nagu isiklik, tol ajal raiuti. Nii ta tegi selle nuku valmis ja seal oli üks telefonijuhtme, kera oli hästi peenike, terastraat oli selle sidus siis külge ja viisis öösi pimedas viis sinna ette umbes 200 meetri kaugusel teiba tabus maa sisse ja selle külge looga rõnga ja siis panid juhtme otsa, pani sealt Legija, tuli keraga, siis kallikkuse tagasi, aga teise otsa sidus siis oma monstrumi. Ma kurat, teenedas hommikul jääb valgeks. Aga mina ütlesin, et kuidas, mida kätte saama, et ega siin nii ei saa, aga mina jällegi ette nägu, võtsin miinipilduja kaasa, see oli 50 millimeetri prantsuse miinipilduja oli. Aga see jäi mul koorijuure ja mina siis helistan seal, et ütlesin, kui mehed tulevad, meile toitu tuuakse, võtke see miinipilduja kaasa ja pange kastmine ka. Mehed tulidki ja mina sättisin selle miinipilduja kaevikusse üles. Seepärast, ega seal väljas liikuda enam ei saada. Kas juba valgeks minema? Vokk siis pani siis oma nukku, pani liikuma, tagant tõmbas ja see hakkas siis mööda seda lumist, loeb hinda siis edasi liikumas, kaablit tõmbas tagasi, aga siin muidugi nukk oli seotud teise otsa küll, kes elas edasi. Kus siis näitpergukus Summima, Cluba nisu ja Ani püüvet Saksakat käisite tarstis lehkletvate kuulide. Aga nüüd oli näha, kust tuli suitsuvinet. Tema kuramus oli täitsa lageda peal, aga ta oli sisse kaevanud, kaevunud ja moondamise mantel oli seljas, valge müts peas. No mina sain selle kohal, sain kätte, läksin, panin miinipilduja hakkama, suund oli mul teada, kaugust ma ei teadnud, ma igaks juhuks panin paarsada meetrit üle ja läksin ise tagasi, ütlesid vokile, pane üks miin hakkama. See panimiini hakkama vaatasid, lõhkes taga puhul. Ma tegin paranduse 100 meetrit ligemale, mõtlesin, et panen, ütleks kolm tükki jutti, kohe. Need, siis hakkasid vinguma lõhki, on väga see snaiper oli arg vennike nagu esimesed lõhkesid veest lõhkesid kaunis ligidal, ta tõusis püsti ja pani hirmsad mardikad väga tahapoole jooksu. Aga vokk ei olnud ka kade poiss, see oli kohe kiirelt järgnevates meeste, ärge tulistage. Pani Järgi talle tüki aja pärast tuleb tagasi, nägu nalja täis, igavese vägeva optilise sihikuga, vintpüssi õlal ja kotiga lõhkevad kuulid käes, nii saime sellest päris lahti. Nii me tulime sealt ära, meilt, meile anti korraldus sealt ära tulla, tulime tagasi oma kompaniiule, aga lõpuks pataljoniülem. Ja sideohvitser leidsid, et aga mis mehed siin siis nii jõude siin ringi longivatet. Et viime nad ka rindele, aga meile anti siis hea rahulik, anname teile hea rahulik covid järve taha üks kussino, järv oli suur järv oli aga ta kinni külmetanud. Esimene töö, mis seal tuli dialabida tilkuma ja saed vinguma ja tegime korraliku positsiooni sinna punkrit ja kus mehed said magada ja kaevikuid ja jäime sinna. Võtsime uue aasta vastu ja. 44. aasta. 43 44 ja võtsime vastu rindepakid, saime väga head tuur, tugeva margittendri saime, aga ma pean ütlema rindeolukorras vaatamata sellele, et meil oli kärakat käes tohutult. Seal oli igasugust sorti, mõnel ei osanud isegi nime anda. Aga purjus meest ma ei näinud. Ühtegi, alatine pingulolek, see, mis pidurdas. Kuid seal juhtus niisugune halb juhus ja ka minu rühma mehega. Ta sai niisuguse tempoga hakkama, et võttis püstoli ja laskis oma vasaku käelabast läbi. Tahtis rindelt ära, seal. Ta oli noor poiss, alles hiljuti abiellus ühe minu koolivenna-õega, keda ma tundsin lihtsalt mehe närvid ütlesid üles. Kus kohas sa said, no vot üks hulkuv kuul ja jooks käest läbi. Aga midagi teha ei ole, mees on haavatutega teda rindel pidada ei saa. Minu asi see olnud uurida, kuidas see juhtus. Ma võtsin mehe, saatsin ta tagalasse. Sinna läks ka palju teisi mehi rindel, kes hakkasid oma tervise üle kaebama. Seal tuli umbes niisamasugune olukord nagu Tallinnas pataljoni formeerimise ajal. Need hakkasid ka kaema, vot nüüd on nii äkki haigeks jäänud etc surevad kas või praegu siinsamas maha kuga arsti ambulantsi edasi. Ja läksid ja huvitaval kombel, kes aga sinna staabi juurde ambunentsi läksi sealt tagasi tulnud. Niisuguseid asju juhtus ka rindel ja lõpuks tuli välja, et see äraminek ei olnud üksnes meie kompaniist vaid neid äraminejaid oli üle terve pataljoni. Ei üteld sideohvitser Hoffmann Gruusia selle kohta midagi ega ei ütelda pataljoni ülem major Martin, kes aga läksid, need sinna jäid, kuidas neil see kõik korda läks, vaata, mina ei tea selle kohta ütelda mitte midagi. Alles hiljem ma taipasin. Opmann, Kruuse käsi oli mängus talipartei mees ja pidi järgima jälgima, nagu ütleme, Vene sõjaväes politruk, et kõik käiks resi seadustega kooskõlas. Aga vaatamata sellele olid aga väga kaval mees. Ta oli vana sõjaväelane, kogu aeg sõjaväes olnud. Tema tundis kõiki neid keerdkäike ja oskas neid oskuslikult ära kasutada. Me olime siis rinde seal ja ühel heal päeval sideohvitser oli lennus, seda näha ei olnud, kus ta käis, mis asju ajas. Aga ühel päeval tuli sinna ja lõi meile kõigile vee peale. Siit tuleb ära minna, et positsioon maha jätta, jälje positsiooni võtab üle ooberst mejja oma Läti politsei rügemendiga. Ja vaadake siis, mina sain sellest mehest aru, siis ma sain Aukmann kruusest aru, mis mees ta tegelikult oli ja mida tema taotles. Ükski mees tagasi tulnud, kes aga natukene midagi kaebas, selle saatis kohe tagalasse, tema eesmärk oli see et vähendada pataljoni meeste koosseisu miinimumini, nii paljugi vähegi võimalik. See andis talle vabad käed kõrgema ülemjuhatuse ees. Et tema ei ole suuteline enam rindelõiku oma käes hoidma jääda viiski oma viguri läbi see ära tulekesi rinded maha, vot see käis küll kole kiirelt. Kõikidel meestel oli niivõrd hea meel, et katsed, kui sealt tulema said major Martinson ja Opmann Kruuse läksid ära, olid läinud, kaheksid Tallinnasse, tema asemele määrati pataljoni ülemaks teise kompanii ülem, kapten, kübar, endine suurtükiväe ohvitseri tartust neljandast grupist oli seal ja anti siis meile käskpataljon kokku võtta. Ja liikuda sihtkohaga Tallinasse. Mõtlesime Tallinnas täpselt 24.-ks veebruariks 1944 Kopli jaama. Seal oli meil vastas juba pataljoni ülem Martinson ja Hoffmann, Gruusia mõlematel nägu nalja täis ja tervitasid meid, kuhu teid majutati? Esialgu pataljoni vooriosad, hobused ja niisugused laoti need jäik Kopli kaubajaama, aga meeste isikuline koosseis toodi Narva maanteele, kus asus Inglise kolledž. Pedagoogiline instituut on praegu seal sees, vot see kolmekordne maja sentimehe pataljoni käsutuses. Aga nüüd pataljoni ülem ja Autmal kruusepp tahtsid teha ühte ühist koosviibimist. Rindelt tuleku puhul ja niisuguseid koosviibimisi olid väga paljud väe juukseid juba Tallinnas korraldanud küll Estonia kontsertsaalis ja kusagil mujal laiusco tapmalt. Kruuse tuleb melu järele mulle õla peale ja ütleb, et küll lõid nad kuusi ka selle asja korda. Noh, ma läksingi siis linna peale vastavat ruumi otsima ja kust ma nüüd siis esimene koht, kui ma läksin Estonia sotsiaaloli varem ka tehtud, niisuguse koosviibimise ja olenguid lähen sinna, kui seal mul ei hakanud. Need tegelased seal oli võrdlemisi võrdlemisi ülbelt leidnud tagurpidi uksest välja, sealt kontorist tulin tagasi ja Lähen nukra meelega siis mööda linna, tulen tagasi, jõudsin Rataskaevu tänavale. Sõlvad. Ukse kõrval on silt Eesti leegioni sõprade selts. Astun trepist üles, paar astet, lähen siis ja seal tuli, mul läks mees vastu. Tal oli huvitav. Vorm oli seljas, ühtegi tunnust ei olnud. Aga tuli välja, et see mees oli kapten. Talbot. Ma siis hakkasin temaga juttu, emadele ütlesime, tulime rindelt a- rindelt tulid ja vaata, kui rindelt tulles pani mulle kaks karpi kohe orjand paberusse laua peal üksusi on ette nähtud igale rindelt tuleva sõdurile, tead keminaisakasin rääki mõttena ei veakurat sugugi siin linna peal longin juba ringisel küsida, mis viga on, mõtlesin, lootsin pataljoni viia kruumikuses koosviibimistel Estonias käigud käisid küll sealt löödi tagurpidi välja, Mess. Ole rahulik, ütles mulle. On selle asja korda. Ja nüüd hommikul lähen ametisse ja umbes nii kella 10 paiku kutsutakse mind telefoniuurija, helistab kapten, tal pakkuda Petwatlaid, kuusikasin niimodi. Estonias saate kontsertsaali ja Landes direktor mäe koos kindralinspektor Soodla ka tulevat heid tervitama. Noh ja estonia näitetrupp annatele enne väikse kontserdi. Nüüd jõudis siis see pataljoni koosviibimise päev kätte. Kompanii tulid siis terves koosseisus lauluga läbi linna. Estoniasse. Seal olid lauad kõik valmis kaetud ja istusid lauda. Iga laua otsas seisis üks näitsik, mis võttis need vastu ja hakkas neid teenindama seal. Ikku mehed istusid lauas. Anti äkki käsklus püsti, valvel ja landas direktor mäe koos adjutandi, iga tuligi meid vaatama. Tema kannul ka kindralinspektor. Viimane Eesti sõjakooli ülem Soodla kaadiotandiga Nevad tervitasid kõigepealt ja siis ta pidas väikse kõne seal, mida raadiomehed. Kas salvestasid Fay andsid kohe eetrisse, seda ma ei tea. Igatahes mikrofonide ees ott kes istusid, nemad ka meiega koos lauda ja. Aulüüdiks rääkis pikalt öelda, kontsert oli väga huvitav ja väga tore, aga mitte et kangetjad, külalised, need läksid minema ja kauem seal meie juures ei olnud meie sööksida poisid, vaid ka seal oli väga palju koguneb laulu Mehilaid kah ühise laululaid seal lahti, laulsid ja mina tookord peatusin siis, kui. Suur-Patarei tänaval Gustav Sergo majas Gustav Sergo ise koos naise ja keskmise tütrega, 41. aastal küüditati Venemaale aga tema vanem tütar koos mehega, kelleks oli Rõuge poiss, aga ta oli Tallinnas, ma ei tea, kas kuuenda jaoskonnakohtunik, mis oli, elas, ma sain nendega hästi läbi ja mina tihti käisid seal nende juures redelil suur hea raadiovastuvõtja. Ja tihtipeale Ma kuulasin Leningradi, järgmine päev lähen ka sinna ja õhtu, kuula lõõri gradivad Leningradi direktor seal rääkis selle jutu maha, kuidas Estonias korraldati eesti vere koertele suur vastuvõtt ja ladeste rektor mäega eesleid õnnitlemas ja tänavas. Ma kuulasin kikkis kõrvaga, et ei tea, kas minu nime ka keegi nimeta. Ma olin ka ju teatud mõttes seal väikene tegelane. Aga siiski ma Jäneda suurte meeste varju mind ei nimetatud. Oli see eestikeelne saade. Eestikeelne saade ja mina imestasin, kuidas nii täpselt sinna kõik teada, sant ja täpselt rääkisid kõik ära. Ja läksin siis pataljoni staapi ja kui ma siis läksin, nii palju ta ütles, mullad ega pikka pidu ei oled. Et tuleksid ärasõit kohe pihku, et melale siit ära Läänemaale Vigalasse. Et on tulnud korraldus, terve pataljon püüab igalasse viia ja seal tee mobiliseerida vana koosseis, tähendab need vanad politseiametnikud kõik lahti lasta. Seal siis me lasime mehed, lahtisi protseduur kestis umbes nädal aega, Vilantini polümeed sõitsid minema ja olid rahul. Oi, väga rahul ja nagu käisime alla tähised pääsesid ometi lõpuks tulema. Kõik sõitsid oma vanadesse jaoskondades tagasi ja kindlasti istusid seal, vala soojadel kohtadel edasi. Maatilgusinike pataljoni staabi juures, edasi. Mind ära ei lastud minna, sealt. Mina olin abiska siis mõiste demobiliseeriv, kirjutasin tunnistusi välja, seal neid lähetus keelasid otsust, millal meid ka lastakse. Aga vanast kaadrist kedagi minema ei lastud. Köitlejaid alles rühmaülemad täies koosseisus kompaniiülemad. Ja ka mõned allohvitserid, konstaablid, kes teenisid seal tähtsamatel kohtadel nagu majandusülemad, sideülemate käis need kõik alles. Ohvitser läks juba alguses lendu oli lennus, kus ta käis asju ajas, seda ta kellelegi ei ütelnud. Tal oligi niuke kommet, kadus vaikselt ära. Aga ühel päeval tuli jällegi Bigalase kolima ja ütlesid. Varsti hakkavad mehed tulevad. Ja mehed hakkaski tulema, need mehed hakkasid tulema, keda mobiliseeriti üldmobilisatsiooni korras kuulutati välja vist 44. aastal jaanuarikuu sees. Need mehed olid juba teistsugused mehed, need olid vanad politsei mehed. Vaat need olid tavalised kodanikud kodust tulnud, kes maalt, kes linnast, oli ka neid, kes ja kasarmu õhku polnud üldse omale linna tõmmanud, novot nendest hakati nüüdseks uut pataljoni kokku klappima. Meid oli määratud rannakaitsesse Toila rajooni põhjarannikule. Ja meel on lõbusaid Me otse nüüd rindel ei kuku, seepärast me kõik arvasime, Olürgia front pataljoni edasi, aga me olime sellepärast nii päris rõõmsad, et me nüüd rindel ei kukkunud. Kui me jõudsime Toilasse, siis varem oli juba välja ära ära jagatud terve see rannariba, ütleme Toila alevikust kuni Koniooni. Minu rühm kukkus just Toila aleviku alla üksinda kõrge klindi alla, kus olid baraki moodi ehitused ja selles asus mingisugune kala, suitsetamise tööstus. Need kästi ära lammutada. Et vaateväli merele oleks puhas, mingisuguseid kaitse ehitasid, seal tehtud ei olnud, et seal tuli rajada punkrit ja jooksukraavid ja kõik. Ja siis ma hakkasin siis oma meestega siis seal välja ehitama. Seda positsiooni, aga midagi teha ei olnud. Tuli paika panda ja klappide tilkuma saed vinguma ja saematerjali seal oli ikkagi isegi vot see patu nüüd minu hinge peal küll, et igatahes seal Toila pargist mitu head puud võtsin maha. Tule suund oli vatsa merele, otse Soome lahel. Oodetit kordati dessanti, dessandi kaitse siin muidugi see mererand oli mineeritud, kõik kardeti sealt dessant. Aga muidugi sealt ei tulnud, nii kaua, kui mina seal olin. Sõjakooli lõpetanud mehena tuli teil neil keerulistel aegadel kanda kolme armee vormi eesti sõjavormi punaarmee vormi ja saksa politseipataljoni vormikastil. Viimase vormi kandmise eest on hiljem tulnud tasuda mõne aastaga oma elust. Selle eest tasusin üheksa ligemale üheksa aastaga. Peamiselt just et ma kandsin saksa farmi. See on väga pikk jutt, nõuab omaette saadet. Aga ma vastaksin ühesõnaga, nii et ma veetsin Venemaal koomi Esses Erris Borguta linnast mitte kaugel. Ühes sunnitolaks.