Vikerkäär. Tere tulemast kuulama esimest saadet sarjast vikerkäär. Valter Ojakääru saated sel pühapäevasel ajal on kindlasti juba paljudele tuntud. Otsustasime nüüd praegu veel juurde lisada ja vaadata, kas isa ja poeg suudavad tunniajalise saate nii läbi viia, et nad oma muusikaliste või muude tõekspidamiste pärast tülli ei pööra. No see oli muidugi naljaga pooleks öeldud, sest üldiselt meie muusikamaitset kardinaalselt ei erine. Ja just see seetõttu, et me siin nüüd kahekesi hakkaks palli liialt ühte väravasse taguma on meil plaanis igasse saatesse kutsuda ka üks või mitu külalist. Täna on siin stuudios trio koosseisus Valter ja Jaak Ojakäär ning meie külaline Tiit Varts, tere tulemast. Tere, tere. Aga miks just tiitwards ja miks just täna, selle kohta annab kohe lähemalt selgitust Valter Ojakäär. Nojah, enne kui ma selle selgituse juurde lähen, sel juhul sinu käest küsida. Siin on minu kõrval üks mees, kellel on kaks silmapaistvat pillimeest noort meest kodus ain Varts ja Ivords. Kuidas teil kodus on? Nii džässi rock omavahel kokku ei lähe, aga nad on ju mõlemad sassi. Pillimehed. No praegu peab seda ütlema, et me ei ela koos enam juba ammu ja sellepärast sellel pinnal võib olla probleeme ei ole. Ma mõtlen koduses olukorras. Aga no muidu vestlustes ikka on nii, et noh, et eks igaüks arvab südamest, mis ta arvab ja ja no ei, tegelikult on mul poisid põlevad ikka džässihuvilised. No, ma usun ka, nad on ikka nii palju jaksu puntides mänginud, et muidu neid ei võetakski sinna, kui nad ei oskaks seda mängida. Ja kui ma oma lapsepõlvest meelde tuletan, siis minu üks esimesi lemmiklugusid oli üks džässipala Boriss Ratškovi ansambli esituses. Noh, seda muidugi, isa kuulas seal kodus grammofoni peal ja, ja kuidagi see jäi niimoodi kõrva, nii et ma usun, et poristraid skoobist ja selle generatsiooni džässmuusikutest tuleb tänases saates juttu rohkemgi. No kindlasti tuleb täna me räägimegi, ühest jällegi kukub nii välja, et ajalooline ajalooline sündmus 30 aastat tagasi, maikuus, täpsemalt 27. 28. ja 29. mail 1966 olid kontserdid džässifestival Tallinn 1966. Ja see on selles mõttes neid džässifestivale on meil ennem ka olnud päris tükk aega, Uno Naissoo neid alustas. Aga miks sellest ekstra juttu teha, on see, et see oli esimene rahvusvaheline džässifestival nii hästi meil kui üldse tollases Nõukogude liidus. Ja siia oli kokku sõitnud hulk nõukogude ütleme Vene ja Leedu ja hakkame neid eraldi, kõiki nimeta olid Leedust ja tollasest Leningradist ja Moskvast ja ja kaugelt Aserbaidžaanist ja noh, ühesõnaga kõik, kes vähegi said, olid siin. Ja Ma usun, et kui ma selle saate märksõnaks panin Jan Johanson siis on see just sellega põhjendatud, et tõesti, Jan Johanssoni trio andis sellele kontserdile niisuguse värvingu ja niisuguse meeleolu mida varem ei olnud meie kontserdilaval üldse kohatud. Nii mängis Jan Johanssoni trio 1966. aastal Tallinna džässifestivalil. Minul kui nooremal mehel oli väga meeldiv võimalus vaadata, kuidas kaks vanemat härratiitwardse Valter Ojakäär siin seda lugu kuulates omavahel mälestusi Heiutasid. No sõnadega seda muljet praegu tagantjärele öelda, mida see avaldas, kui see trio tuli lavale ja hakkas mängima ja no. Me ei olnud varem elavalt niisugust muusikat kuulnud. No Tiit Saulid, kahes kahes funktsioonis saudid kui kuule, aga sa olid ka helirežissöör ja hiljem me kuulame sinu sinu lindistatud palu või vähemalt siin on paar tükki meil välja otsitud. Nii et sa kuulsid neid stuudios ja sa kuulsid neid. Kontserdilaval. Jah, nii see oli. No kas ma peaks neid neid võrdlema või mitte või peaks üldse rääkima sellest stuudiotööst, kuidas arvad nüüd rääkima kontserdimuljeid? No võib-olla võib-olla räägime kõigepealt võib-olla räägime kõigepealt kontserdi mulje, et sellepärast, et see see niisugune suu lahti kuulasin, on mul siiamaani meeles. Ega neid kõiki asju võib-olla nii täpselt ei mäletagi, aga no see oli selge, et need saalid olid muidugi puupüsti täis ja, ja no ma ütleksid, noh sinna ei mahtunud ju kõike äragi, sest ma kardan, et sinna oleks tahtnud Venemaa džässihuvilised kohale sõita ja eks neid oligi ja nad ei pääsenud võib-olla kontsertitel ja kõik ja ja, ja tõesti, see oli ju ikkagi suur sündmus. Ja kui me mõtleme ennast korraks tagasi aastasse 1966 siis kes oli ta ennem seda siin Eestis esinenud, keda võiks nimetada maailmanimeks Marino marini tuleb ette muidugi üks selline tere selline ansambel Eino oma oma laadis, ta oli ka veel, oli see Gazur esimene stereokontsert ja kõik, aga noh, mis me räägime siin, neid ei saa võrrelda. Aga džässimängijaid ikkagi ei olnud meil üldse käinud. Meie kitarrimängijatest oli Tiit Paulus ja klaverimängijatest oli vist Raivo Tammik, kes oli Rein Sammet, mängis, aga minu teada, kas Aldo Meristus ei mängi, juba mängis minu meelest ta festivalil küll ülesse ja Tõnu Naissoo vist. Siis hakkas küll, ilmus vara peale 16 aastaselt. Aga noh, ühesõnaga muide ühes Vabaduse raadio või mingi mingi välisraadio, kus Aleksei Bottas soov teeb praegu sassi saateid oli ta meenutanud ka neid Tallinna festivale 60.-te aastate omi ja oli öelnud, et noh, et tollal olid eesti pillimehed, olid veel õpilased, ma ei vaidle vastu, tõepoolest, olid õpilased ja kui hiljem oli, ütleme tiit Paulus ja Lembit Saarsalu ja Arvo Pilliroog ja ja kes veel olid selles Nõukogude edetabelites olid esimeste ja teiste kohtade peal, siis enam ei olnud nii väga õpilased, aga tollal muidugi, sest niisugust mängu võtame praegu. Jossif Mansteini orkester oli muide mängis just enne enne seda, kui see oli laevastiku ohvitseride majas. Kui tuli lavale Jaan Johansoni trio, siis mainis ta, mängis nii, et noh, nagu Philly, ühed ütlevad, need pilved nutavad, krohvi lendas laest, kui seal krohvi oli nii kõvasti ja siis see kontrast olid tohutu, kui hakkas siis vaikselt mängima otsa, meenutasid, et, et keegi oli sulle vene kolleegidest, on öelnud, et kas raside Jah, tõepoolest nii olin, ma muidugi ei mäleta, kes need olid ja, ja võib-olla ma ei mäleta, kas just minuga räägiti või ma kuulsin seda kusagilt kõrvalt tõesti, nii et ikka tõsist hakkasid väike niuke vaidlus, kas ikkagi on džäss? Et noh, niisugune siis me ju ei ole, seda on Johansoni ja Jan Hammer kammermuusika trummi ei ole hea ja noh, et ikka seda nii-öelda seda džässibiiti ei ole, et noh, kuidas siis mis ikka olnud, kas sounds äss või ei ole. Aga. Nüüd oleks huvitav, huvitav kuulata tollast just seda Weinsteini bändi sealtsamast lavalt ja siis kontrastiks üle minna siis Jan Johanssoni trio peale, et saada noh, ühesõnaga seesama kontrast kätte. Jah, aplaus oli meeletu, muidugi, see oli suurepärane kestvat olla. Nõukogude liidus kindlasti parim bigbänd ja seal mängisid soolosid sina muidugi, erilise huviga kuulasid altsaksofonisoolot Gennadi Goldstein mängis ja siis trumpetist Konstantin nossovoliga soologa. Mõlemad olid ässad. Tollal ja see on kindel, sellepärast ma võin siia juurde lisada sedagi, et tollel festivalil astusin mina ka üles. Aga ma ei mänginud sugugi mitte ainult sakslasi, sest see oli üks peaaegu üks põhjus, miks ma ei mänginud seda, sest ma teadsin, millised tähtsad seal koos. Ja just nimelt ja siis oligi nii, et ma võtsin taskust välja hoopis Moldaavia rahvapilli, sihukese ma mäletan ja, ja floeras või mis ta nimi oli ja mängisime sellega ühe loo, aga see oli ka aru ja, ja sellepärast sellega võib noh, midagi nagu natuke rohkem näidata, taltsaks ikka ei pääse ju näole, ütleme nii. Kas see On meil siin olemas ka või angerja vot siis hiljem kuulemegi seda ka ära ära unusta, tuletan meelde, luban välja, et kuule seda ka. Aga nüüd niipalju veel võib-olla öelda jah, et Mosof abiellus vulgaar lannaga ja suri juba aastaid tagasi üsna varakult Sofias ära. Ja Holsteini on läinud üle vanamuusikat, mängib, mängib seda plokkflööti ja tegeleb üldse, noh, umbes nii nagu meil siin Mustonen ja teised härrad väga-väga sümpaatne inimesena ja pillimehena ja läks ära Kanadasse ja ma ei tea, kes ta praegu elab või on surnud, aga muidugi praegu siin raadios seda vahet ei saa kätte, mis, mis saalis oli, kui see maruline Winstoni bänd lõpetas ja kui siis tuli, see, tuli see way, vaikne vaikne immigrandi viis. Rootsi rahvalaul. Mida siis mängis Jan Johanssoni trio? Peaaegu pühalikult kõlas selle peale, kõik olid nagu nagu nagu täis aukartust. No ja meil oli juttu sellest, et sina olid Ka helirežissöör ja kas see pala oligi sinu stuudiolindistus või peaks olema küll jah? Noh, mis sul on sellest meeles, see oli siin meie, vana raadiomaja esimeses stuudios. Ja just nimelt see vana raadiomaja esimeses stuudios ei olnud siis veel ümber ehitatud, aga ei olnud ja see oli see aeg ja ma mäletan, kui nad tulid siia. Noh, meie jaoks oli see jällegi küllaltki sündmus. Ja no ma olin ka ikka tol ajal ka veel täiesti roheline režissöör võiks öelda, sest noh, nii-öelda ametisse asusid ametlikult 66. aasta veebruarist. Tegelikult tööd ma tegin juba varem ikkagi kirjad näitasid niimoodi ja tulidki stuudiosse, vaatasid ringi seal sel ajal stuudio on meil eriti hea välja ei näinud ega enam mingit remontis, nagu tehtud, ei olnud üsnagi räämas. Ja see Foonika oli ka vist väike. Samas niisugune ruumike, jah, see kroonika oli tollal ja hoopis teistsugune, kui ta praegu oli, ta oli kitsas niukene koridor võiks öelda ja ja vaatasid siis ringi seal ja ega nad midagi ei öelnud selle kohta. Meil tol ajal ju stereofonilise salvestusi üldse ei tehtud, veel, olid nanosalvestused ja ja siis vaatasid neid magnetofoni, no meil olid tolle need suured Mess makid, seal siis Moskva eksperimentaaltehase toode, täiesti professionaalselt makid, tegelik uinimlikul tihti, need olid väga head makid tegelikult ega midagi viga ei ole, aga nad olid igavesed suured nagu väiksed kapikesed seisid seal. No ilmselt Rootsis selliseid ei olnud, vaatasid neid natuke siis meil olid tsehhi pult lampidega pulti mis küttis alati selle Foonika nii soojaks, et meil oli nii, et staatilist, elektrit seal on niimoodi, et jäävad maksud lindi pealt ja siis meil visati vett maha, aeg-ajalt vigureid, ainult et no ma ei mäleta, et just selle võtavaks niimoodi talitatud. Ju siis oli kõik korras. Ja ma olin ka sealjuures Ma mäletan seda jah, ja ma mäletan ka sinu niisugust kikivarvul käimist, et jumala pärast meie vaesus Nojah, ja siis selle juurde edasi, no tol korral oli meil klaver päris heas korras. Seal oli Petrov seal klaveritel seas ja see oli tõesti sel ajal täiesti hea heas vormis klaver, mida praegu enam öelda ei saa. Ja ja mis siis muidugi, kõige suurem üllatus oli see, kui kitarrimängija Kustas võttis oma võimendi välja ele kitarrivõimendit. Sest no tol ajal meil ei olnud üldse kvaliteetset kitarrivõimendit, need, kes üldse stuudios käisid, no neid üldse vähe ja kui nad siis tulid, siis oli pürad väga suured, kõigepealt kvaliteet oli ju üsna halb, sest need olid tavalised, kõik ise. Aga teine all probleem oli see, et nad toimisid nagu väiksed vastuvõtjad, seepärast meil oli ju mast õue peal tol ajal ja, ja nii kui siis mingisuguse niukse võimet sisse lülid, siis tuli sealt kõike muud päevauudiseid ja muusika. Ja, aga siis, kui muidugi mul oli väike hirm jälle, et noh, nüüd tuleb jälle kitarrivõimendi ja mis me nüüd teeme. Ja mis selgus, lülitas sisse. Mina mõtlesin, et noh ei olegi midagi, tule, midagi, milles viga. Panin kitarri taha ja täiesti nii-öelda tühjusest algas kitarri hääl. Foon ei, absoluutselt mitte midagi, vaat mis tähendab kvaliteetne võimetus, ma tegelikult ei mäleta seda marki ja ma arvan, et see kuidagi oluline vast praegu. Vaata, üks väike episood siia vahele. Mul on meeles seal ohvitseride majas ühe kontserdi vaheajal ma olin lava taga ja seal oli paanika, üks vene ansambel pidi esinema ja neil oli võimendi oli. Kas ta oli siis passi või kitarrivõimendi või oli, igatahes oli rikkis. Ja Jan Johanson oli sealsamas. Tema oli muide väljaõppinud elektrotehnik Polütehnilise Instituudi lõpetanud ja ja kohe kust kruvi keeran kirss hästi lahti, natuke midagi nokitseda, oli see viie minuti kallis värk, korras. Nii et ta tegi siinselt seda tööd ka veel. Ja see oli ikka üks tore aeg ja laia, aga nüüd teeme selle lubaduse teoks. Otsime üles selle pala, mis kala see oli, näed, see on ju veel, tuleb välja, et Uno Naissoo pala kapriis, mida sa mängisid selle selle Flueeri peal? Moldaavia pillidel ja siin on ju. Sinu kaaslased on Kustas kikerpuu klaveril Elmo lööve kontrabassil ja Heino tandre löökriistadel tandre mängib praegu veel Meristo bändis, aga aga kas leeve vist? Ei võta enam passi kätte, aga tooli sel ajal hoidliku lõvi oli küll, lööve oli lõviga leveli, lõvi võib ainult kiita. Sest ta oli tõesti väga hea bassi mängib. Väga kahju, et ta enam ei mängi. Aga oma tööd ta tegi väga hästi. No kuulame ära. See oli siis salvestus aastast 1966. Tallinna džässifestival ja kapriis naisa kapriis ja Tiit valts mängisin sellist omamoodi pilli, mis flöödi moodi kõlas, aga Sa räägi veel natuke? See oli ikka. Ikka üks imelik ristidega mängisid, no tegelikult küll ja, ja ma ei oska praegu öeldagi, usna täitsa sai seal mingi havilind ei ole savi Lindhangaagi puust. Ja, aga ta on ikka niisugune täiesti suveniir nagu umbes nimel müüti kuskil seal ütleme, jalutuskeppe või mingit Sigulda rikkuda jalutustäitsa niukene. Ta oligi pealt nagu põletatud teha selline ja ja minu arust on ta kuue auguga ja siis ma mäletan veel, vaatasin, et huvitav küll, et selleks on nagu mängida ja siis nagu jäälestad kuskil mingisse auguma puurisin igal juhul suuremaks veel seal ja siis vaatasin, et noh, saab nagu mingit häält teha, et võiks ju proovida. Ja muidugi džässifestivalil mängimiseks ei olnud tehtud. Aga mängitud ta sai. Aga nüüd võib-olla veel paar sõna? Jan Johanson vist muidugi need kolm kõik olid väga toredad kitarrist, ruune Gustabson ja, ja kontrabassist Georg viidel suurepäraselt, pillimehed ja toredad inimesed kõik. Aga muidugi Jan Johanson on eriti jäänud nagu selles mõttes legendaarseks, et ta 68. aastal liiklusõnnetusena sai sügisel novembrikuus surma. Ja tegelikult ma ei teagi praegu, kas ta eluiga oli kuskil 35 36 aastat oli 31. aastal sündinud jah, 37. Nii et hirmus kahju muidugi ja, ja kahju on ka sellest, et kuigi rootslased väga palju tema seda materjali on nüüd ka CD-plaatide peal välja andnud ja aga ta vääriks, vääriks rohkemat, meenub tervist. Mul tuleb üks tore juhus meelde, kui tollal oli ju niimoodi, et ei olnud need 24 tundi lahti olevaid söögikohti ja siis olid jammi kuskil, ma ei mäleta, kus nad olid. Kas olid restoranis vist midagi ja ja nii, neid tehti seal tol ajal ja kevades ja vot niisugustes kohtades olid siis need. Seal on, ma ei mäleta ka tookord, kus, kus olid ja siis oli niimoodi. Et oli juba kaunis hiline kell ja ja oli selgelt, kuskilt süüa ei saa ja poisid hakkasid kaebamad, et kõhud tühjadest nii raskem magama minna ja ma mõtlesin, et lähme neile, et ma vaatan, võib-olla midagi jääkapis on ja siis sõitsime kolmekesi. Või neljakesi, millal, neljas sõitsime siis meile ja siis selle selle jääkapi lahti, ma ei mäleta, mis seal sees oli, seal oli tükk juustu ja natuke saia ja hoidja ja siis sai ka seal ja vahetasime muljeid ja niisugune tore episood oli, aga siis Jaagule on jäänud meelde ju üks üks õiget põrutav juhus Jaan Johnson'ist, kui ta käsipäeva ajal käis meil. Ja ma ei teagi, kui kui palju eesti muusikuid, kui üldse keegi võib sellega hoobelda mänginud koos Jan Johansson. Aga tõepoolest, ma olin tol ajal neljal käel nelja ja tähendab, ma olin kaheksaaastane poisike, ma olin mõnevõrra küll saanud oma professori tema juhendamisel juba klaveri tunde, nii et see oli mingisugune Bachi inventsioon või mis seal oli siis noot oli klaveri peal parajasti ja ja no tol ajal mängisin muidugi palju paremini klaverit kui praegu selles mõttes, et, et need klaveriõpingud jäid siis kuskil 10 aastaselt või tulid, muud huvid, jäid trummimäng ja aga tollal oli tõesti niimoodi, et mina mängisin kenasti korralikult selle noote kirja pandud muusika ära ja siis Jan Johanson tulija improviseerin sinna juurde. Ja praegu tõesti takkajärgi mõeldes suisa kahju, et seda tollal ei saanud lindistada, aga noh, see oli jällegi see aeg, et siis polnud veel igasuguseid võsakaid, nagu neid nimetatakse, selliseid võid nurga tagant välja võtta ja nupu sisse lülitada, ilmselt neil seal mingisugune kobakas Pro olid need kolm või mis oli tol ajal niukene käibeinstrument, aga noh, see oli, no need olid ta midagi hoopis teistsugust. Aga see oli tõesti ja tähendab noh, tõesti niivõrd väike poiss, kui ma tollal olingi, on mulle täiesti meelde jäänud just Janne Johanson, sellise väga sooja ja sümpaatse inimesena. Tähendab mäletan siiamaani ka seda, et ta käis ju siin mitu korda, mitte ainult üks aasta, 67. aastal ta käis koos tom neeru just ja siis Ta tõi mulle isegi ühe mänguauto kingituseks. See mänguauto oli mul tükk aega selline noh, säilitatud rariteet, kuni lõpuks üks tuttav tädi ütles, et noh, et sa oled juba nii suur poiss, et et mis sa tast ikka hoiad, et minul oli üks väike poiss, kellel oleks mänguautot vaja, siis ma andsin selle väga raske südamega ära. Aga noh, vähemasti Taali üldse, Ta muide ta kinkis mulle kõik oma heliplaadid, mis ta oli selle ajani teinud. Ja isegi üks plaat oli väike singel, kus nad mängisid Rune Kustas soniga kahel kitarril. Nii et tema mängis seda saatekitarri ja igasuguse võimlemise plaadid ja kõik ta ütles, et ma toon sulle kõik, mis mul üldse on kunagi tehtud plaati ja siis. Ja muide, huvitav on see, et Postimees tuleb meie sealt tänavast mööda ja viskab mingisugused pakki niimoodi üle aia nagu Ameerikas. Mina vaatan, mis on siniHendrixi plaat ja ta meil oli kirjavahetus ja, ja ta huvitav on see, et ta küsis, et ütle, kuidas sulle meeldib Timi Hendrix. Ütleme ausalt, et no ma ausalt pean tagantjärele ütlema, et ega esialgu oli päris raske kuulata, sest see oli nii uudne. Vot tema oli selles mõttes niisugune mees, teda kõik huvitas tuleb välja Trockis, mis uudist oli ja tal olid kõrvadega pool lahti ja nagu ta tegi selle Rootsi rahvamuusika läbi nelja sajandi on üks kolmest helbe plaadist koosnev niisugune komplekt, kus on, kus ta mängib igasugust vanu rootsi rahvaviise ja igasuguste pillide peal seal ja ja nii et ja kui tohin korra vahele segada, tulles tagasi veel selle CW Hendrixit laadi juurde, siis see oli tegelikult tollal väga kõva sõna ja väga tugev valuuta, sinu plaadikogus, sellepärast et mäletan, et kui ma sain juba vanemaks, hakkasin rokkmuusikat kuulama ja siis sõpradega plaate vahetama. Siis see siini Hendrik seid plaat, mis tema sulle oli toonud, see lihtsalt kõik ajas lausa õhku ahmima. Sest tol ajal üldse ju tegelikult no see vaate oli väga esimene plaat üldse siin siis sellest, et et noh, praegu lähed poodi ja võtad, mis tarvis on, kui raha on nii, aga nüüd jah, võib-olla siis kuulame veel seda toredat pianisti toredat pillimeest, toredat inimest. Siin oleks Oscar Betty Fordi pala see on vist ja see on samuti avaliku kontserdivõtte, mitte mitte stuudios tehtud vate. Kuuleme seda. Ja selle festivali järelkajad olid õnneks mitte nii traagiliselt nagu järgmise aasta omad. Aga järelkajad olid ja ilusad. No mina nüüd ei mäleta muid asju nii väga, aga ma mäletan seda, mis puudutas seda helisalvestus siin raadiomajas. See oli nii, et sirbis ilmus üks artikkel, ma küll ei tea, kas see oli siis järelkaja kuskilt Rootsi ajakirjandusest või oli see siin öeldud. Aga mul on see lause nagu enam-vähem meelde jäänud, et see kõlas umbes nii, et vaatamata kahtlasele tehnikale oli tulemus üpris rahuldav. See nagu hästi meelde jäänud. Nad olid ise isenesest. Kuidas te õnnelikud ka, et sellepärast, et tõesti, kui nad ei teadnud ette, mis sest võib tulla ja tuli siiski korralik võtte ja neid huvitas see ju, et nad saaksid ju dokumendi kaasa viia helidokumendi. Nad võtsid kohe lindid kaasa, niiet. Ei, ei, ma arvan, et nad vist ei saanud. Täitsa õige, ma pean ütlema, et need lindid läksid sinna alles pärast Johansoni surma, aga võimalik ja. Nii et no ükskõik, aga igal juhul iga muusika on huvitatud ka sellest, nemad arvasid, et ükskõik millal, aga kunagi ikka kätte saab ja saadigi need võtted. Nojah, ma ei tea, võib-olla see on nii tore, tore muusika ja tore trio. Võib-olla vaataks ja kuulaks siit veel üht, seekord siis Georg riideli pala, siin on üks hüvasti, suvi, suvi on tulemas, praegu on vara ütelda hüvasti, suvi, aga aga. Jah, eks see suvi, nii üürike. Neuer tere ütelda. Hüvasti ka, nii et olgu hüvasti, suvi. See festival oli senistest Tallinna festivalidest kõige suurem ja muidugi Jan Johanssoni trio andis talle niisuguse erilise kaalu. Aga mul on siin veel selle festivali programm, trükitud programm. Ja ma kiires korras tutvustan, kes siin siis esinesid? Bakuustoli Raufabay kvartett. Pianist oli vaba ja siis oli, Vilniusest oli kaneelini Trio, kusjuures ei olnud ei Tarassoviaga ega seda noh, Kaasani ja skleroosi, need tulid hiljem ja, ja aga siin on Melnik Rumilaitis on trio koosseisus ja nad ei mänginud muidugi siis sugugi seda muusikat, mis hiljem siis oli Vilniusest Oleg Monaco Jedowi kvartett, Novosibirskis tuli viitichi ansambel. Nii kaugelt kohe siis oli Moskvast Bulanovi kvartett. Moskvast Kozlovi ansambel hoovist riikliku meditsiinilise instituudi džässansambel Igor homaa juhatusel Leningradis Kunsmani kvartett, vot see kunstmuru oli ka üks üks täht. Siis oli Leningradist veel Tiksidend, ansambel Neeva. Korolevi juhatus on see väga tore poiss oli, uppus Musta merre täiesti ja seal ma küll ei tea ja üsna-üsna varsti pärast seda, nii et väga hea, väga hea druga mängi oli, siis oli n vainu trio Tallinnast Aarne Vahuri okti Tallinnast, tiitwardsi kvartett Tallinnast. Rein Sammeti kvartett Tallinnast, Tombimine kultuuripalee džässorkester Ants Meristo juhatusel, kusjuures siin on huvitavad solistid, solist H Laanemäe Heidi Laanemäe, Laanemäe, Tamme, Heidy Tamme ja Andres Ots. Nii Raivo Tammiku džässansambel laulab Els Himma. Ja nüüd tulevad kaks Leningradi ansamblit või õigemini ansambel orkester, Kolsteni kvintett ja Weinsteini džässorkester. Aga huvitaval kombel ei ole siin kavas trükitud kavas ei rootslasi ega ka soomlasi. Ja noh, see kõik oli nii, et võib-olla lehti, et parem neid mitte panna. Et las nad esinevad, aga, aga kuidagi nii. Tol ajal olid väga imelikud asjad, sa enne küsisid minu käest, et kuidas raadio juhtkond lubas neid üldse lindistada, et välismaalasi. Ja see on huvitav küll, sest mina sellega kokku ei puutunud, mina tegin ainult seda oma tööd, aga mismoodi nad siia majja toodi ja ja kuidas see kõik toimus ja kelle loal seal, seda ma üldse ei tean, et sa võiksid sellest siiski rääkida. No mis siin siin rääkida all oli püstoliga proua, mäletad küll? Kui see püstoliga proua läbi lahti, siis nad olid juba sees. No hea küll, võib-olla kuulame ühte ühte palaga Helsingi džässkvartetile, kus olid siis tenorsaksofoni mängis Seppo ranniku siis kes seal veel olid tõua suva järgi, väga hea, väga hea pianist. Siis Eiki Hannale, väga hea kontrabassi ja Matti Rolling tänaseni suur löökriistade isa. Aga muidugi nendega nendega juhtus niisugune lugu, et et mis me ikka räägime pärast oli rootsi leheseks. Kirjutis, mis algas, algas pealkirjaga jälle soomlane. Sõnaga poisina, muide see ei olnud nende süü, Nemad ei teadnud, et nad peavad sel päeval esinema ja muidugi jõid kaunis kõvasti märjukest. Ja siis, kui öeldi, et vot, et Reiljani ette nähtud esinemine, siis nad olid nii julged, ütles, et hea küll, ega seepärast midagi mängimata ei jää. Ja nonii, nad mängisid. Ja nii nad siis mängisid, nagu ütles Valter Ojakäär. Ja minu kuri eelaimus läks muidugi täide selles mõttes, et kui Tiit Vartsi, Valter Ojakääru omavahel kokku saavad ja hakkavad meenutama 30 aasta tagust džässifestivali, siis tunnisest saateajast jääb paraku puudu. Ja nii ka praegu, selles mõttes, et minul oli veel oma plaan Tiiduga teha siin väike jutt, meenutada neid omaaegseid horoskoobi aegu, aga eks see jääb siis kõiki järgmistesse Vikerkääru saadetesse. Aga praegu võtaks siis kuidagi otsad kokku. Kasvõi näiteks. Soome ansambel, kes praegu sind taustal mängib ja tuua mingi paralleel äsja lõppenud jazzkaarega mis on selle 30 aasta jooksul muutunud väga palju, loomulikult, muutunud on palju ja tase on tõusnud. Kuigi ega see jutt, mis ma ennem rääkisin, ega see vist muusikast nii kohutavalt välja ei kosta, rohkem oli seda näha. Laval, ja nagu öeldakse kuidas see ütlus käib, et. Ametimehed head riistad linna kohas, õppinud mehed, head riistad, mehed, head riistad ja mis siis rohkem ikka. Aga tore oli meenutada seda tõesti. Ilus festivalil oli, stuudios olid täna siis Tiit Varts, Valter Oja, ker, Jaak Ojakäär ja järgmine Vikerkaar nädala pärast jälle pühapäeval kell üks päeval.