Asfalträäk oli 16 aastat vana, kui ta mais 1945 langes Tšehhimaal vangi. Eesti diviisi värvatud saatuskaaslastega. Vangilaagri juhtkond teatas, et eestlastest sõjavangid saadetakse koju. Seal oli kuskil 250 meest, meid rivistusime siis laagri värava juures ülesse. Polkovnik võttis meid vastu ilusasti, vaatas reivi üles, arhites kehtest, ohvitserid on paar meetrit väljas, anti punased lindid, käe peale anti venekeelsed kirjad kaasa, öeldi, et nüüd olete antifašistid ja nüüd minge kodumaale sisse ja siis tehti korraldustsehhi punasele ristile toetada ja toita meid. Ja siis kui laagrist läksime tahes tahtmatu, pidime läbi linna minema enam ja siis seal linnas võttis meid tsehhi punane ristik vastu vähemalt uskus neid kirju, mis kaasa oli antud. Hea sain siis ma esimest korda kõhu korralikult täis söödud, sooja suppi, leiba ja seal siis Teplitsionost pandi, raudteeplatvormide peale lahtiste patune peale saadeti, saadeti Saksamaale tagasi. Ja platvormide peale jõudsime Dresdeni linna. Sõitsime mööda Elbe orgu. Ilus kevadine aeg oli tohutult ilus, Elva ordon, väga ilus vaade. Meestel kõigile. Vabad anded, Saksa mundrid seljas. Treestimise jõudsime, ei võtnud meid keegi, vastus. Täiesti tühi välja surnud linn peale lahingut peale pommitamist ja siis see laagri komandant, kes neid välja saatis, ütlesite esimesel võimalusel. Kiiremas korras, vahetage riided ära, visake saksa kaltsud minema, muretsege tsiviilriided. Et need ärritavad liialt. No ja siis Dresdenis oli esimene koht, kus me saime tsiviilriided muretseda, sest terve linn oli maha jäetud. Korterid lahti, need majakad, millised veel terved olid, suuremas oli varemetes. Ja mina mäletan ühest korterist, ma sain endale siis satter kuue ja mingid püksid siis musta kepi oli, ma ei tea, kes oli mustas puust elevandiluupea ja silindripealuud ei olnud, sest ilmselt sakslased säilitasid vanu esivanemate riideid ja vära põgenesid, võtsid korralikud riided kaasa, kalleid vana rämpsu ei võtnud ja siis oli mehed olid osalifrakkides satter, kuubedes ja. Möödunud sellised tsirkusetrupi muljed niisakesel liituvad mööda Saksamaad Eestimaa poole. Ja melist ööbima. Paar nädalat niimoodi rändasime ringi Saksamaal, päeval liikusime õhtul juba varakult Beatise, mõnes külas. Rääkisin külavanemale ära, et kes me oleme. Et meil on antud õiguse luba ise võtta, toitu tähendab röövida. Aga meie seda ei soovi teile vastu, tulete ja jagate meid taludesse laiali, toidate meid õhtul ja hommikul ja nii tehti, olid sakslased rahul ja oli meie rahul. Korralik linade vahel. Ja siis hommikul iva küla kylla jälle jätkasime rännakud, jõudsime Sprembergi linna alla, seal oli siis NKVD mehed vastas, esimest korda kohtasin dioodi mehi. Ma tollal ei teadnud, et need NKVD mehed on, aga need diskonto olid pabereid ja dokumente, kes oleme ja teatud poolani seisev riik läbi Poola riigi ei lubata meid, poolakad ei lase üle piiri minna. Me peame organiseeritult transpordi muretsema tähendikas rongide autodega saatnud Eestisse tsitaatide kõiki Eestisse, aga, aga organiseeritult. Palun, nüüd seal olid üks niisugune töölisasula. Kahekordsed majad oli Brembergi elektrijõujaama, töölisasulates oli tol ajal Euroopa suurim elektri soojuselektrijõujaam ja siis meie mehed pandi seal laagris, pandi, et elektrijõujaama lammutama ja siis saadeti liitu terve suve, lammutasid sisseseade, sisseseadeid ja lammutati ja siis saadeti nauditi Nõukogude Liitu. Aga osa mehi, kes olid alla alla 18 ja üle 40, neid ei pandud tööle. Need siis olid lihtsalt laagris. Majandustöödel tähendab, hankisid toitu, veidi toorainet toidu valmistamiseks ja see ankin käis nii, et siis vene konvoi või noh, sõdur, sõdurid võtsid oma sõjaväe auto peale, meid. Sõitsin Saksa küladesse otsima, kus olid kartulikuhjad või keldrist kartulit, võtsime ära. Siis mahajäetud saksa sõjaväeladudes suhkrut, jahu, tangaineid, siis vedasime sisse laagrikööki. Siis septembrikuus pandi autode peale ja pandi konvoi kaasa. Läbi Poola-Nõukogude liitu. Viis päeva sõitsime läbi Poola siis Poola turgudel käisime siis asjade ja riiete vastu vahetama toitained ja liikusin vabalt ringi, sest kaks sõdurit oli kaasa antud ja need ütlesid, meie oleme teie kaitseks, et keegi ründaks, teid, ollakse lihtsalt kaitse, meid. Ega konvoi ei piiranud liikumist ka, jõudsime kuskil asulasse või linna või siis läksid kõik laiali, ainult tehti teatavaks, mis kellaaeg, viitsis, kolonn edasi sõidab. Ja, ja nii lihtsameelsed, peteti, keegi uskunudki Meididenemal Laakse viiakse, lüüakse Eestimaale. Tõsi küll, seal peale eestlaste oli veel, oli veel teisi Valgevenest ja Ukrainast ja naisi ja lapsi isegi olija, saabusime läbi Poola septembri lõpus. Väga vihmane ehk jahe ilm oli. Vladimir Valenskisse, Vladimir Valenski vangilaagrisse. Vastuvõtt oli väga ebameeldiv. Kõigepealt oli üks niisugune porimülgas, mis oli ümbritsetud traataiaga et laadida auto autode pealt maha, sinna porimülkasse. Autod sõitsid minema, aga igatahes ei olnud, ei kuskil istuda ega astuda, olla ja pidevalt 100.. Ja sealt siis Vladimir Polanski vangistada lift. Detsembri lõpus pandi ešelon sajandi ära, nii kaua olite sealses ja tööl käisime siis jaama siidi, seal olite tohutud nisumäed, mis olite vihma käes ja olid kuumaks läinud huku veetud raudteejaama. Page ilus nisu oli. Aga see oli lootusetu päästusse nisu, sest oli kõik märgus oli kuumaks läinud, kasvas pidevalt, päevad 100. ja siis püüdsin kühveldada, jahutada, aga noh, see on lootusetu, kui sa oled kõrged nisumäed on pikad lageda taeva all katmata ja samal ajal oli nälg maal. Siis toodi, aeti Saksamaalt loomi Venemaale ja noh, suurem osa olid juba niivõrd ära nõrkinud ja nii palju sõnad käimisest juba kulunud või. Lehmad ei saanud liikuda ja siis tappiki pidevalt iga päev tapeti neid loomi seal laagris. Ja liha oli kõvasti, sai süüa. Ja üks eestlane oli veel lihunik, siis tegi seda lihunikutöödel. Meid, eestlasi oli ainult kaks kümmet, saadeti sinna Vladimir Valenskises, need, kes lammutasid Bremberg elektrijõujaama sinna ainult need noored ja vanad saeti ära. Ja siis ühel detsembrikuu päeval koostati tapp. Ja mina olin ainuke eestlane, kes tappis maha, jäi millegipärast. Ja ma ei taha teistest meestest maha jääda ja siis ma pugesin läbid traataedade ja seal on niuke vahekoridori vahetsoon, kus siis koondade koostati süntapi ešelonid väravas loeti ükshaaval nime alusel välja sinna ešeloni, mina pugesin traataedade sealt alt, kuidas pugesin tsooni sisse läksin ka ešelone, aga varast välja viides enam ei loetud. Ja sattus inimesi jaama ja jaamas jälle siis toimikud aluses ükshaaval laaditi kinnistesse vagunitesse kaubavagunitesse ja kõik pikli vagunisse laaditud, siis mina jäin üle. No ja siis oi, kes vastu võttis, ikka on, või kes õieti toa vàlja keelasid, sõimasid seal pärast sisse vastuvõttev konvoi, lõi käega, vandus välja, võttis ristis mind viimasesse vagunisse ja sellega lõpeb siis toimikut, on mul mingid toimingud, ei olnud vabatahtlik vang, vabatahtlik vang. Ja siis jõudsin, noh, kaua siis viis või kuus päevase ešelon sõitis vahepeal tee plaagiti lahti, koostisosa sõitis mujale. Ja see viimane osa eželoni ots jõudis Padolskisse Moskva lähedal linna tööstuslimpadolst. Seal laaditi maha. Ja huvitav oli see hüpodovskise, saabusime jälle, loeti toimingute ajalgi klaarse sisse kõik sisse löödud ja. No Anniki kestis pool päeva ja mina olin Patincad jalas kirsa Patincad nagu vanasti olid. Ja, ja siis sealt maha kantud sine lühikeseks lõigatud vangidele anti üle üleval pole põlve. Läbi külmunud lõpeks siis järelikult minuni jõuti, aga kus siis selle mehe toimik on, keegi midagi ei tea, jälle toimikut ei ole. Ja kui siis lelle arute tükk kahe käia sisse pisteti, siis oli kõik järvelaagri magas, mina käin õhtusöögist ilma jälle. Ja siis need barokk kätte, kui pean minema, paraku nii paksult mehi täis, kuskil nari peale kohta leidnud, olgu kahekordsed narid olid. Pugesin nari alla, seal olin kõvera siis kuni hommikuni, magasin narri all välja. Ja siis hakati üle kuulama, kes ma olen, kust ma tulnud olen üldse sihuke, oled. Mis keeles ülekuulamine oli vene keeles, eks ole, no ma siis niipalju oskan rääkida, vis nimi ja kus koht ja eestlane ja Rodney rapotsi ja Saksamaad ütelda tol ajal musttööline Saksamaal. Ei tea, kas saiti toimiku kätte kunagi või läks kaduma. No ja siis ma olin täiesti niisugune kindlaks tegemata isik laagris. Ja siis saadeti kork oblastisse. Aga tee peal oli küllaltki raske sõit, sest väga külmad talveilmad olid jaanuarikuus ja loomavagunid, kujutad ette, õhukesed lauad ja 100 meest pandi vagunisse. Olid küll kolmekordsed, narid, vaguni keskel oli siis üks malmahi ja mina ei olnud asjaga kursis veel ja vaatasin, mitu kiirustan. Teised mehed Kiievist robinal tormasid vagunitesse, eks ole, vene mehed omavahel karjuvad 11, Aitrid tundsid kõik, eks ole, mina seal võõras laps, eks ole. Lõppeks kõike kogunesid trükkinud, siis läksin mina ka, eks ole, nati kuhugi vaha ikka laiali ütleme ainuke koht oli, kas siis selle väljakäigu kõrval, tähendab renn, kus siis kõik asjad toimetasid ja, või siis vastasküljes oli ka siis vagun ukse allalune koht, aga all on ju lahti kõik tuulekülm pubisse, kõik metall, need osad rikkurite paksus härmas, õhuke laudpõrandaga, mulle ainult õhuke vana sinel seljas ja seal ma siis seitse päeva sõitsime, siis seal magasin, vagunis külmetasin, jäin kopsupõletikku. Küll täiesti läbi seal. Jube jube sõit oli ja siis, kui kohale jõudsin, sinna ühte üks niisugune pooljaam sügavas metsas laaditi maha. Siis mulle juba kõrge palavik ja siis tuli veel jala minna, mitukümmend kilomeetreid läbi metsa. Et siis ma rändasin ka terve üksinda konvoi jätti mahus Letlanud igavesele jalg vigane, siis kahe kehtiks konvoi, meid saatis nime, roomasime hommikuni, sinna laagrisse jõudsid, need olid ammu läinud. Toidu kätte saan laagris ja kõik magasid siiski elusalt kohale, elusalt kohale, olge maasika. Ameetodegelt kukkusin lumme ronisid. Tõusin üles, ronisin, Andis mingisid roosasid kollaseid pille neelata, see oli kõik. Peale selle olin täiu täis, need jäänud rahuiga armu. Ja, ja siis ma seal nari peal lamasin. Külastliku komisjon tunnistas töökõlbmatuks. Sest ma kaks nädalat üldse süüa ei saanud, ei söönud, mis isegi laagri toitumisanti, andsin ära kõik leiva 200, täiesti ilma toiduta, andjaid. Aga siis hakkas haigus mööda minema ja siis tulid, olid tagasi ja siis söögiisu tuli ja siis pistsin kõik kinni, sain laagri toidu ja tuli uuesti, komisjon jälle tunniseid töökõlbmatuks. Aga siiski on nii nõrk, et kahe mehe vahel viidi siis komisjon, et naisele. Karistus mingisugust ei olnud ja saadeti siis Moskvasse töölaagrisse ja seal oli jälle arstlik komisjon ka seekord komisjon kandis maad ei, ei kõlba, teeks, ja siis siis antist dokument. Ja kahe mehega sai kokku üks Tallinna arhitekt. Temale kuulus see maja, kus on Tartu maanteel kalakauplus Eesti ajal. Ja siis tulime, sõitsime Eestisse. Moskvas ootasin viis päeva enne rongile saime mina küün tapalt maha, kõik pidasid mind kotipoisiks. Täi olin täis sineleid tardunud must lühikene, mingi sõjavana läkiläki oli peas. Patincad talveaeg. Need tol ajal oli Eestis väga palju kotipoisse keegi eriti pööranud tähelepanu. Ja siis, kui tappa Ma jõudsin, läksin siis turule, ma tean siis tutta, poiss oli tapalt päritud, et küsin, kas tema vanemad elavad siin, elab küll. Ja siis jõudsin vanemad üles otsida, et Nasa siis orelilugude süüa vähemalt. Ja siis mutt andis mulle seal tüki leiba, nägi, et ma räägin eesti keelt ja ja siis ma läksin jaama restorani, et mugavalt ära süüa, leib, väljas oli jahe ja külm oli, võtsin mütsi peast ära, panin kõrvale leiva titt ilusti laua peale lihtsalt sööma. Ja siis need ettekandjad vaatasid tükk aega niukseid restoranisaalis ja siis sõnagi lausumata üks üks noorito kandikuga kandikuga lõuna mulle laua peale sõnagi lausu, peab minema. Ma sõin siis selle lõuna ilusasti ära ja siis, kui lõuna söödud võtsin, teevad teine löödki sööma. Häbenesin seda leiba edasi ja siis läksin välja, siin jama ooteruumis selle ikkagi ära ei ole siis saabume eestimaale. Kojutulek oli juba 46 46 ja kas oli märtsi lõpp või aprilli alguses kevadine lume sulamine oli täiesti kik, viad lahti vaja, Kodused olid alles? Ei olnud, isa oli arreteeritud, isa oli 10 aastat saanud ja siis vanem vend oli kadunud, jäi kadunuks. Hiljem kuulsin, ta suri, hind tavangi laagris. No siis kolm aastal sain vaba aeg ja siis ma astusin tehnikumi arhitektuuri ehitustehnikumi Tallinna õppima. Ja siis, kui 49. aastani 49. aastal 15-l aprillil arreteeriti mind ehitustehnikumis loengu aeg korrobida, kutsus välja mind loengust ja siis kaks meest autosid erariides, teatasid, et, et on tarvis minna Tatari tänavale, miilitsa pea oli siis ma ei teadnudki üldse, kas see asub Tatari tänavale, et palun tulge kaasa, ma ei osanud midagi eriti karta ja läks nende kaasas. Nurga taga ootas auto reedel autod pistsite autosse. Ja siis ühelt poolt teisele poole, siis vaatasin, Kuubal sõit läheb ja kui nägin, et balti jaama kaudu siis oli selge pilt, viiakse Pagarisse nagu sissepääset otsitakse läbi põhjalikult, siis operatiivosakonda. Minul tehti konveier kuulamist, kui esimene kuul on, kestis 24 tundi, operatiivosakonnas ülekuulajad vahetusid, kuulata oli pidevalt üleval, 24 tundi tekitati siin vahetpidamata ja kas kogu aeg protokolliti punktide kirja pandud kõik, mis süüdistati juba, sest minul oli lihtsam, seal oli, olid juba mitu poissi valemi arreteeritud ja see oli asi piltri selge, minul ei olnud seal enam midagi rääkida. Aga noh, mina vaidlesin vastu, ei võta midagi omaks ja siis selle tõttu võib-olla, et oli siis konveier, ülekuulamine tehti Iltalehti andmed käes, alates lennuväest kuni vangilangemiseni ja oli käes ja siis hilisemalt nõukogudevastane jutt, agitatsioon ja propaganda. No see oli ka muidugi pooleldi välja poisikese asi, üks ütleb üht, teine teist anekdoodi, räägitakse üldse sellele tähelepanu? No ikka olin operatiivosakonnas 24 tundi ära olnud ülekuulamisel ja koodi puhvetist mulle klaasdieeti. Kas üks sai iis anti süüa ja siis anti juba nende vanglameeste kätte üle siis pisteti poksi, seal on niukesed, kapid, üleval, lamp, elektrilamp põleb. Seal hoiti siis mind umbes, ma ei tea, üks kümmekond tundi mitte rohkem üksinduses üksinda sees ei mahu roki mahugi sisse. Pisike kapi ja seal hüvitinoi hoidmiskoht. Siig vormistatakse asjad. Aga oli mehi, keda hoitakse paar päeva või ja siis tehti läbiotsimine läbi, otsin põhjalik, täitsa alasti, kõik, isegi niidiõmblused ja kõik need vahetkontolite järgi letti kükitada, mitu korda hambaid, hambavahed ja kõik nina järgi läbi otsin, üpris põhjalik. Meie vastu võttis mind tol ajal, kui ma ei eksi, oli tuntud Pagariseks King Kong. Nime ma ei tea, noh, vähemalt oli tuntud selle nime all üks leitnant. Ja see oli ka poolhull. Mis keelt rääkis vene keelt. Ja oli, oli vähemalt mehed rääkida, oli 41. aastal sigadusega hakkama saanud Pagaris peale läbiotsimist, sõrmejälgede võtmist, juuste maha raamist 100 niisuguste vene keeles Shanno Probodka sedaviisi viidi, viidi kongi. Pisteti ma ei mäletagi selle üheksas kammervõi, palju seal mehi ees oli, poisil täis topitud, pikali põrandal maas olid, seal oli, õhupuudus, oli kaks korda päevas anti ventilatsiooniga õhku. Ruum on hästi palav ja õhku ei jätkunud, lihtsalt ukse alt tuli õhku sisse. Hingasin igatahes oli võrdlemisi fant koht. Kauaks teid selle kambri elanikuks? Kuu aega olin nii kaua, ülekuulamine toimus, nii kaua, olin seal. No neid ei pakkunudki, eriti paistis meie asi erilist huvipakkuvat poisikest, asija tundub küllaltki lihtne olema, tähendab materjali oli küllalt selleks, et anda 25 aastat ja see oli kõik rohkem ei huvitanudki neid. Kas tullagi 25 25 aastat tuli teiste karistab, praktiliselt ei olnudki väga Arrow'd anti 10 aastat täiesti süütu olema. Oli ka mingi kohus või kohtumoodi istuma ja kui ma ei eksi, siis minu üle mõistis kohut Leningradi sõjatribunal. Tribunali istungid toimusid Lauristini tänaval tagune roosikrantsi tänav. Vahepeal oli Eesti projektis seal, nendes ruumides. Võiks ütelda, see ei olnud mingi kohus, mingi õigusmõistmine, vaid mingi far, säravate pagunitega ohvitserid, ma ei tea, kas oli siis oli polkovnik oli bot polkovniku eesistuja, kaks ohvitseri olid, olid kaasistujad, siis oli sõjaväeprokuratuur, kõik olid läikivad, säärikud kalifeedes. Ette oli teada, et 25 pluss viis, et see on möödapääsmatu. Kas te olite kohtades üksi või oli teil kaaslase viiekesti, olime teiega virisesid ja viis tehnikumi poisid, poisid ja milles teid süüdistati? Põhiline ikkagi ikkagi nõukogudevastane agitatsioon ja siis noh, kuna tegemist mitme poisiga, siis nõukogudevastane organisatsioon, nojah, kui siis selle kedagi ähvardasid, siis veel mõrvaga juhatuses ja nii edasi ja nii edasi. Need paragrahve, leidjast terve rida. Aga kuna mul oli ette ja ta juba kindlasti teadsin, 25, antaksid vähem ei anta ja siis siis ei olnudki enam midagi midagi sealt oodata. Paremat. Ja hiljem ma olen hakanud uurima ja eriti laagris, et millest see tingitud oli mikspärast 25 aastat anti. Et mis eesmärgil, sest oli täiesti ilmsüütuid inimesi, poissi, kes said, said 16 teist 25 vanu mehi 25, et mis, mis asi see oli, oli siis karistus või? Aga tegelikult oli, oli olukord selline, et oli vaja tööorjasid enne sõda siis kõik klassivaenlased, kes ei olnud lojaalsed Nõukogude peale, need kuulusid hävitamisele või kas on partei ajalugu lugenud, teab, et ikka klass kuulus likvideerimisega siis kodanlik klassist kulakute klass või siis kirikuõpetajad, kui klassivaenlane ja seda tehti edukalt paljud lastima, ah NKVD vanglates ja need, keda maha ei lastud laagritesse pandi, siis need laagrid olid põhilised surmalaagrid ja vähesed, kes eluga pääsesid, sealt mul oli, Villem oli väga palju kohtumisi nende meestega kõrgede tei tegelastega ja siis ma juba laagris sain täpp, pildid olukorrast ja siis peale seda tekkis niisugune murrang, sõda näitas ära, et liidu majandus on nõrk ja siis oli vaja forsseeritud arendada majandust, ehitada tehaseid, kaevandusi, aga et seda teha, oli vaja tööjõudu. Aga kuna riik laienedes talle ei olnud, ütleme võimalust lihtsalt värvatutel inimestele palka maksta, massiliselt saata Siberisse Kasahstani suurehituse kaevandustesse. Ja siis ilmselt pere, Stalini sepa, tolleaegne poliitbüroo, leidsite lihtsa lahenduse teha sunnid, orjad eesti keeles ei olegi õiget väljendust. Võiks võrrelda galeri orjadega poliitvange sest kui mina sattusin, poliitvangid, koondati kõige eris kinnistesse reziim laagritesse ja seal oli täiesti vanglatingimused ja enamuse kõik 25 aasta mehed. Ja, ja siis kõik need vangla arstid olid niivõrd hästi välja ehitus statsionaarsete pikaajaliseks kasutamiseks ja nii kujuneski välja nagu täiesti orjade klass. Ja siis vabad orjad võiks ütelda kolhoosnik kuidagi sinna passita olid palju kiker siis sundasumisele saadetud ja need olid siis nagu vabad orjad ja siis oli nagu galeri orjad, kes olid siis aheldatud juba oma objekti külge, oli teistel vanglarezhiimi seri laagrites, kuhu te sattusite nii edasi laaditi stal õpinisse Balti jaamas vangivagunisse vangivagunisse ja seal õpingujutab ennast välimsete tavaliselt posti vagunidega, sealt vahet aru ei saa. Tellitud aknad, teisel poolel üleval pisikesed aknad, keset katset valitud ja kupeed kupee esimees hein, koridori, bassein on siis teravvõrgust jämedast, terasvõrgust, konvoi jalutab pikki koridori. Vangid on kõik nagu ahvid puuris. Ja meid pandi sisse, 16 meest pandi ühte kupeesse, mina sattusin, sattusin Saksa kindraliga kõrvuti vagunisse ja siis sellest vagunist saadeti ära midagi viis Saksa kindralit, patareist, Leningradi vanglasse. Need olid kõik selle armeegruppe kord kindralid ja siis rääkisid nad, et see neil esimene reis Leningradi ja Tallinna vahet, patarei vahet, et ülekuulamine toimub nii Tallinnasse kui Leningradis. Meie koosseisuga etapiga tuli ka palju sõja vangisid Endla vangilaagrist 49. aastal kõik said 25 aastat. Ja põhjus oli selles, et mehed hakkasid nurisema, et on ammugi lubatud vabaks lasta ja edasi lükatud, et millal sõjavangid lastakse. Asi osa mehi oli, keeldun isegi tööle minemast. Aga need kikkis keldrid tööle minemast, need tembeldati sõjakurjategijateks, kõik said 25 aastat ja saadeti Venemaa laagritesse. Ja siis Leningradist saadeti jälestan hüpiniltega saadeti Kiirovi jaotusvanglasse, puit, palkehitus, ühekordsed barakid, jalutusboksides ordis, laudas käiguteed, porine, sitke savi purjeri, sügisel barakid, mustad jälle täis topitud põrandad, igal pool mehed magasid. Minu aeg oli seal Karl Mark sakslase Karl Marxi nimele, mäletan siis. Tavad. Tapp heisatakse toimikut alusel, nime järgi saadeti välja, siis kaaluti Karl Martin, Karl Marxi vastame ajasid konvoid olemine, Kaarel, Karl vahvlid, kuuled neid, keda varssa kinni pandud. Peetruse juures, ammugi sealt kiirabis, Garaganda oblastisse, gara passis, jaotas laadashoo härragandas ümbrusele väga palju seal kümneid ja kümneid vangilaagrid, suurematest Gulagi arhipelaagist. Ja siis Karabahhist kuulsime esimest korda, et suundan skaanid peale ja siis mehed hoiatasid sellelt laagrimehed, et see on väga raske koht. Vasekaevandused, vasetööstus, kõige raskemad tingimused on laagrites seal. Ja mina jõudsin kohale Khani viiendal detsembril 49. aastal sihukeste plaagi vangilaagris. Õieti see oli siis niisugune Gulagi osa probleenia ja selle valitsuse alla kuulus terve rida osakondasid ateljeed ja iga osakond koosnes mitmest laagripunktist. Igas punktis oli seal kuskil kahest kuni kolme, 4000 meheni, kolmandale puhtal kujul kaevurite laat, punkt esimene oli Kivimurdtablette. See oli niisugune töö, mis võta, mehed läbi, võttis. Ja siis Woody etappidele uued värsked mehed, pandjalegi murdu. Kivimurrust töötas 400 meest, tööriistadeks oli, oli raske, kang, suur, raske vasar, kiilud. Käsitsi tuli lahti Murnasi kivi sisse, sealt karjäärist august tassida süle süles, kus auto ligi pääses autoteede peale laadida siis hiljem veoautode peale või siis kanderaamidega raudteeplatvormide peale. Tööpäeva pikkus 10 tundi tähendab laagrist välja lugema, tund aega, laar sisse, lugenud tund aega ja tööl 10 tundi 12 tundi väljas ja siis sattus kahjuks väga külm talv. Vellasel pidevalt 30 40 kraadi külma ja pidev tuul, kõva tuul. Ja kivimurrus ei olnud kohta, kus soendada need, kui hommik välja läksid, diskulid õhtuni väljas. Ja siis kivimurrus maa, töötasin veebruari lõpuni muidugi veidi kauem ei saanud kaks uut tööd teha, siis külm võttis jala ära ja siis sattusin haiglasse peale selle üldine kurnatus. Toit oli liialt nõrk selleks, et vastupidi raskele nöörlasest. Sest torm oli, torm oli, ma ei tea, poolteist kanti mehe peale, aga lahti murda seda kivi, see oli meeletu töö. Sa võid, kui sul kogemusi olnud, sa suid nõrkimisin taguda, aga kuskil ühtki pragu lahti löönud, ütles kätekivi õile kogemuse juurde, siis sai deegel, kui lihtõige provi lõidi tagudzile plaadi lahti tükkideks tükid tassisid jälle ladusid riita. Ja siis ma sain esimese kooli ka, kuidas nõukogulikult tööd tuleb teha. Kõigepealt hoiatati brigaadid, hoiatas vaatajaks, vaadake loiusid, et kurat, tihedalt täisi pakkinedviitasid, kivis on väljas servad, katsuge enam vähem normaalsete, aga sees nii tühjalt kui sate. Sest et laagritoit sõltus ju täidetud plaanist. Kui sa täitsid plaani 100 protsenti, siis oli leib, oli 700 grammi tsiviilelus seitsme grammise, keegi ära, aga kuna muud toitu praktiliselt ei olnud noh, suppi oli hommikuõhtuni, supp, kapsasupp ja hirsi või maisipudruga vedelat körtiselt, mõned lusikatäied, see oli kogu toitis põhilised kalorid, said ikkagi leivast. Aga nojah, vanad vangid, kes brigadirid olid ja need oskasid iga demodi nikerdatud petta ja need ühesõnaga algusest peale jälgiti, et sa, et sa oskaksid petta, sihtteeselda, mitte korralikku tööd teha. Ja muidugi brigadirid, meistrid ja need sisse igavesti juurde kirjutasid, tegid muide, ma hiljem, kui töötasin meistrina juba ehituse peab rahanduseestlased ka tegin täpselt samuti näiteks seal lõputult sai siis näitlejale kärutada mulle küll edasi, küll tagasi, küll siis tellinguid ehitud, lammutatud, sest see maksis vähe, eelarvet mõjutas vähe, aga plaani andis Ongi huvitav plaani, plaan tõid siis tema sai kätte, see oli ellujäämise ellujäämisküsimus. Ja, aga no muidugi kahju sai riik ja kogu see töö oli tohutult ebaratsionaalne inimtööjõu raiskamine. Nii et see oli siis esimene Nõukogude kool, töö, kool minule. Ja, ja siis mõtlen sügavalt järgi ja siis oli pilt selge, et tööga siin ennast elus ei hoia, siin tuleb leida teisi teid ja siis saatsin haiglasena kuu aega haiglas tohterdavad ennast, jalg jala, sain korda, õnneks ei olnud sügavalt külmunud ja haiglas haiglas, siis kui välja tulid, sattusin teisi, lab punkti, saatsin ehitusbrigaadi. Veel mäletan, Jabloko oli brigadir noormees ja siis sattusid minu naabriteks brigaadis kaksiinlast, magasid üleval, norin kõrvuti, üks oli siina kuli ja teine hiina kaupmees. Ehitustöö oli sama testkividest, mida ma siis murdsin seal? Kivimurrus ladusime siis puukuure ja ja siis piirdeaedu ümber parte, Tallinna samadest kividest ja, ja ühiseid maja maju ehitati tellistest tolli, kustusliku toodud elamut, kahekorruselised elamud. Kas hiinlased olid liidu kodanikud või Hiina kodanikud, Hiina kodanikud, kuidas nemad sate satuvadki punaarmee vabastas, mandžuuria sattusid? Mul oli mitmeid häid tuttavaid, kuidas hiinlane on vangikaaslasele hiinlane, üldiseid kinnine, aga väga viisakas on. Ja see üks oli vaniaks kutsusideks, hiinlane oli, mängis lollikest. Aga ta oli tark mees, ta oli, oli hiina jaapani tõlk oli, ja minu minule usaldas seda ikka vahetaval tuli juurde sõbra juurde ikka jälle. Võttis õlast õlaga kinni, kasutas jajaja, sai mahorka, tubakat tuli juurde, et kuule sõber tunneb maa sulle ka ja seal siis oliks Armeenia insenere brigaadis telearmeenlaste käest kuulsin et kolmandas alapunktis on protbüroo laagriprojektbüroo ja tema kaasmaalane, üks armeenia insener või arhitekt, kes ta oli siis büroo juhataja. Ja mul tekkis kohe idee, et ma lähen üritan, proovin, eks andureid büroosse mainin seda ala õppinud tehnikumist, tunnen, olen joonistanud ja ja siis järgmine puhkepäev oli pühapäevane päev. Otsustasin üles otsida prot büroAga la punktide vahel olid kõrged kivimüürid, kuskil kolme poole meetri kõrgused kivimüürid. Ja teise mehe abiga ja õlgade peale sain kätega müüri küllalt pilvi servast kinni minnes üles hüpanud üle müüri. Seal ülaltraat ei olnud ja valvas, tavaline ilmale relvata vangivalvur putkas seal passib peale, kui see kuskile tolleks momendiks, siis hüppasin üle ja otsi selle projektbüroo ülesse. Vastu võttis mind üks niisugune palja pealaega must, nii et see oli siis meil man lehnoumumiks. Ta oli Moskvariti turisti dotsent olnud ja ta tundis kohe minu vastu huvi, neil oligi hulga tööd ja mehi oli vähe ja siis anti mulle esimeseks tööks üks elektrijoonis kaikeerida arvati, hinnati võimeid vist nii alla, et ega seal ka midagi oskad. Keerasin kiiresti selle joonis ära, ikka dushi ja Reifeerida oskasin kasutada. See meestele meeldis, tähendab sellele Milmanileja. Ja ütleme, võtame siin tööl, aga nüüd on vaja enne siis selle laagri ülemuste kokku leppida, et mind tuuakse teisest laad punktis 13 punkti üle siia büroosse. Ja järgmisel päeval siis tuligi, korraldas nariatsik andist, jalad rääkijad maha ei lähe eilse peale. Radialdrialgi vangivalvuri Viidmis poid büroosse. 52. aastal saadeti mind Runniku laagrist ära tagasi Tallinna ülekuulamisest, vahepeal oli kuma Eestis, käisin, oli protbüroo üle toodud kingiiri laagrisse. Aga mina vahepeal käisin ära, sain jälle tagasi oma vanasse töökohta protbüroosse. Siin laagris oli ka kuskil nii seitse ja pool 8000 inimest. Ja ma mäletan seda aeg enne Stalini surma, võib-olla meestel oli teada, et poliitbüroos on opositsioon, isegi oli teada, kes opositsioon eesotsas nimetati Hruštšovi nime, nüüd vanad poliitvangid, kes tundsid situatsiooni, venelased, mitte eestlased ei tundnud seda olukorda. Ja siis jube. Stalin haigestus mehedelt etega, Stalin sureb, et kes pääseb võimule, kui pääseb russovõimule, siis oleme pääsenud. Kui pääseb periood, siis on meie laul lauldud. Nii tähendab Beria arreteeriti-ile aga laagrisse sama süsteem, töörežiim, elutingimused, võrdlemisi rasked vanglarežiim, sest kujutage ette, ühes ruumis on 100 120 meest, vähemalt talvel uksed lukus. Töölt tuled, sööt, ukselukud, vangla reziimis ühes nurgas, parast teises nurgas, kipiad Doc akna kinni, sest mehed magad aknal. Väljas on pakane, akent lahti teha ei saa, ventilatsioon on vilets. Parask, see on alati lainetas ümber lovski, see oli alati uriinilõhna täis barakk õhupuudus ja see oli nii aastast aastasse. Sellistes tingimus elati. Ja peale selle tekkinud Nekujate konfliktid, oletan. Ühel Päeval Roland läks mööda kui ka meetri naiste kloonia. Nonii, samat lobiseda midagi tuttavatele ja ja konvoi, eks konvoi tulistas kolm lasku vintpüssist. Selle tagajärjel sai 12 meest minu teada ma kindel olla, said haavata. Siis lasti töötsoonis üks mees maha, juba mehed ei läinud tööle, tekkis vastuolu, mehed ootasid mingisuguseid reforme, aga midagi muutunud. Pingeolukord, et väike säde plahvatab. Ja selleks sädemeks osutasid krimkad. Laagri administratsioon otsustas lõhkuda poliitvangide ühtsust, korjas Siberist kokku kuskil 500 retsi, divisti, kõrilõikajad, kõige ehtsamad pritsi, divistikest kunagi tööd teinud elukutsed vangidele röövlid ja toodi sinna, et siis need hakkaksid valitsema, lõhuks poliitvangide ühtlase. Algul tehti katset saada või poliitvangide poliitvangid olid niivõrd monoliitne, ühtne ja soon tõusid üles pihuks ja põrmuks teinud ja siis need aknad ise provotseerima laagrantatsiooni vastu. Ja kuna pere oli juba lastud, siis läks kiiresti, laienes vastu sellist treik lihtsalt keeldub tööle minemast. Esimesel päeval hakati ühendama joonise, kolmandast plaaee ühendati teisega, teine Sid vahe, son, väravad lõhuti maha ja peale vahetsooni olid naistetsoon, laat, punkt, naiste tsooni tungima. Aga siis vahetsoonid tungis relvastatud konvoi sisse, avas automaatilist tule. Surma sai seal kuskil kuusked, mees tapeti maha ja tehti võrdlus julmalt. Kõik kalad, kes maha lasti maha, sest paljud nägid pealt seda veretööd. Ja siis hommikul loobiti surnukehad keelutsooni traataedadesse, siis fotografeeritud materjali muidugi Moskvasse. Motaatse näete, siin tekib massiline põgenemiskatse konvoi kaldades relvi. Ja no siis olid mehed tööle läinud, kaks Saabid kolal mad taas teete prokurör ja, ja Emmweedeened juhtivad ohvitserid, kindralid siis Moskvas saabusid kohale. Ei ta küll läbi rääkinud vangidega tööle minevate esid oma nõudmised ja tihti loosungid igal pool laagris, tähendab põhiline loosung oli, elagu Nõukogude konstitutsioon, maha periomavolijuht, esimese haaras enda kätte üks Nõukogude armee polkovnik Kuznetsov. Tema oli oma sõjatee, lõpetas Berliinis ja oli marssal Žukovi üks nendest ohvitseridest ja kui soomlasest Tallinnat Žukovi taga kiusama, siis kõigepealt tema ohvitserid ja need eladesse täitsa ilmsüütult. Ja no muidugi selliseid mehede tagant järginud. Kuueteistliikmeline komisjon moodustajat moodustades kestis kogu sündmusi, hakkas edasi juhtima ja vahepeal jõuti siis kokkuleppele Moskva Gulagi ülematega prokuratuuriga, nüüd nende vangide soovis nõudmisi leevendatakse, reziimi pehmendataks ei hakka toimikud läbivaatamine edasi. Vangid nõustusid sellega jällegi tööle. Aga õhtul töölt tagasi tulles olid jälle kõik müüri augud kinni müüritud, Ender korderecim jälle majas. Ja ma mäletan kolonnist seisis minu kõrval üks santehnikute brigadiri seeni loopides ütles konvoile. Et kui te nüüd müürid kinnide ladunud, lõhume maha ikka lähme jälle naistetsooni ja lühendab kõik. Ja sama mees saigi surma ja oligi see mees, kes läks jälle ründama, neid müüre lõhkuma, lasti maha. Jälle konvoi avastule. Ma ei mäleta, palju siis surma sain, ma võin eksida, seal oli mõni vägesid 90-st, aga no ma ei ole kindel. No ja siis lõpetati muidugi, Moskva korraldas igasugused relatud sissetung ära läbi rääkisid peale laagrivalle putka juures, kus oli siis käigukoridor, kus siis mehed registrid üles tööle minekuks, siis seal pandi lauad üles isegi minu, kui ma ei eksi, siis oli kaetud mingite punaste linikute kangaga ja siis seal taga siis ühelbavaid vangide esindajad, teisel pool olid siis administratsiooni esindajad, kes läbirääkimised ja siis vangid, esindajad alati siis pidasid, kõnekoosolekute, ainult kandsid etel vangidele kõik, mis läbi rääkinud, kokku lepiti, mis tingimusi esitada ja nii edasi oli nagu siis vene suur vičeeveni, vanasti oli nüüd rahvakoosolekud. Ja kunagi mehed järele ei andnud, kaubeldi, kaubeldi ja vangid ka järgi andnud. Muidugi kõnekoosolekutel oli isegi paljudes nendes kuulasin juttu ja lõpuks oli nii, et kas vabadus või surm alla ei anna enam. Siis anti korraldus kõik relvastatud külma eludega. No ja, ja siis oli vahetsooni andeks, vagunitäis okastraati. Ehitasime mäletan vete okastraattõkkeid veel ümber prakkide vahepeal parkide vahesid müüre lammutasime siis kive ja kõiki lõhkusid millegi visade kolloid Bilde tagasi lüüa ja nii edasi. Ja mina siis tegin elus esimest korda sepatööd ja Tartu kunstnikuga sepikoja siis maha võetud akendist võetud trellidest tegime endile piigid, alasime, tagusime, käepidemed kõveraks, ots teravaks kaltsembade ja meil oli piks üks väga huvitav kuju, oliks kolbakov, tema oli Kubani kasakas soul elektriinsener seal. Ja siis tema tegi omale mõõgatünnivitsad, vajutasid inimeste kokku mässiscalse ümber. Kõver kasaka mõõk. Barrikaadidel oli pidev vangide valve segamini mehed ja naised. Ja siis enne maha surumist administratsiooni poolt tehti pettemanööver, tähendab lubati pake sisse tuua ja lepiti kõigi tingimuste, me tuleme vastu ja Moskvat on korraldatud nii ja teisiti. Ja pinge langes loodes, kui varem magasime riietes öösel alati häire peal valmis välja Torra barrikaadidele. Siis sel ööl tegime riidest lahti, magasime rahulikku und. Ja hommiku õela mäletan, läks järsku üks mürin lahti, pidev, tulistan püssidest distugevalt mürtsakad hulka ja see oli tankikahurid, tulistasid siis tankimootorite mürin. Ragin kisa, röökimine, karjumine riidest lahti, magasi sügavad und, ärkad üles une Beatis algul haruga, mis lahti ja mis juhtunud on. Ja see oli jälle üks niisugune raske momente, sa teadsid juba, et noh, juba vastu võetud otsus, et läheme surma, aga alla ei anna, vabadus või surm. Mehed kogunesid ukse peale, sinna. Mäletan siis see kompakov pool hüppaste sepipeale välja, teised nooremad mehed ka tehti sama siis selle tünni mõõga pea kohale, karjus oraar, peata periotia. Tormas elasin. Mina jäin sinna trepi ülemise aste peale veel kõhklema, sealpool maa-alune barakk. Valgustusrakett tulistati, jalga teete, pimestab silmad, nägin nii palju barrikaadi, pooled mehed maha lastud, üks naine hüsteeriliselt, Harris rääkis seal, kust tulistada, varu visanud. Jessoul tormas mõned mehed edasi, ka kukkus siis minu kõrval oli üks mees, see pole kokku see mees, muide Sevasto poli langes sakslaste kätte vigu, Sevastopol langes. Vanemleitnant Kovalenko oli mereväelendur kes minu kõrva pihta sai ja sellega välja tung lõppeski, sest juba konvoi tungis ümber baraki, igal pool olid täkkide, püssid, laske valmisid, kes ukse tuli, tõmmati, tulid peale. Eile, ma uurisin seda kohta, konseisin siis seina peale profissoli kolm kuuli auku pea kõrgusel kustkohalt tuli eestlasi vastast baraki katused koolide maa-alused barakid, baraki otsas, sõdureid ronisid ülesse, rakett valgustas, nemad olid neid nagu valguses juurest välja ja siis tulistasid. Ja siis tankid, viis tanki, tegutses netis, surusid vangid barakis tagasi, sõitsid pikki-pikki barakke, kes ette jäi ära jõunud, eemal hüpata, siis saatja alla, eriti naisi tampida alla Lõmmastati ära sõdureid, piirid, barakid sisse püssidega, kes ukse tuli, lasti maha ja siis hakati pakke välja, võtnuks saaval tükk, mitu korda kutsuti meer, ma ei tea, kes esimene julge mees oli, kes siis läks välja, käed üles üles tõstetud, muidugi, nõudjad, tõstke käed üles. Te olete, olete välja, kui välja ei tule, siis teid hävitatakse ära parkides. No ja kui üks läks, siis teine, kolmas ja lõpeks, siis läksime kõik välja, käed püsti ja see oli mul jälle järjekordne vangi langemine. No ja siis viidi tsoonist välja, siis pikali maha nagu alaspidi, käed ette ja sinna tolmu sisse õuel kuumaga paks tolmas kohta selle kassa ja nii mitu tundi, nii kaua lahingukära käis kuulda seal ümberringi, kuidas istuva hurraa, karjuti, räägiti, tulistati, kahurid tulistasid. Ja siis komando komandör oli, kes operatsiooni juhtis, oli siis His Rooportega või valjuhääldi, et ta kandis ületsooni edasi visiidi meid stepigruppide viisi laiali. Siis hakati sorteerima terve päevaleheks, leppis õhtu eel toodi tagasi Gadja raamatu pidanud töötajaid, projekteerijate toodi siis tsooni õhtul tagasi, ülejäänud toodi. Järgmine päev ülejärgmine päev ja siis sorteeriti, siis saadeti osa nooremaid, ägedad mehed saadeti kõikkalomaale Siberisse laagritesse, seal oli 40.-st vagunist koosnev ešelon. Laaditi eželoniga, palju nüüd ära viid, ei tea, palju surma sai ka, ei tea, sest pärast seda olite vormise hõreze laager, kas elukorralduses selle ülestõusu järel midagi muutus? Ja reziim muutus, hakati massiliselt juba läbi, vaatan toimikut karitis vähemalt võtma ja elu muutus pidevalt ja ja mina sain vabaks 55. aasta kevadel juba ennetähtaegselt, oli kohus, vahepeal võeti vaheliselt hunnik läbi, võeti 25 aastal pead 10 aasta peale karistus ja siis rahvakohus vabastas ennetähtaegselt. Ja ja siis mind saadeti asumisele kani linna jäin järgmine aasta üle amnestia, tuli Hruštšovi poolt määratud riiklik komisjon, komisjoni eesosas rist vana vanud laskis praktiliselt kõik vabaks, ei olnud veresilm peal tekstis kõik laagrid laiali, nii et need likvideeriti ja minul endal tuli need laagri barakid ja kõik ümber projekteerida ühiselamuteks korteriteks. Need ma siis käisin, mõõdulint käes, mõõtsin lappargid ülesse ja hiljem prioriteet.