Mul on kahtlane au tutvustada ühte trükist, millega on tahetud kujundada eestlase suhtumist Soome riiki. Seanti ladumisele ühiselu trükikojas, kolmandal juulil 1941. Raamatukese pealkiri on tallame puruks valge soome mao ja see algab nii. Taltsutamatu vihaga täitus iga nõukogude inimese süda kui sai teatavaks jult tuluks läinud hitlerlike nolkide jõle provokatsioon, kes julgesid oma räpase kärsa ajada meie nõukogudeaeda. Ühes saksa fašismi kärnaste koertega, tõstis oma peaga kärnane lambakoer saksa õuest sihisev valge soome madu. See kaval äraandlik madu julgeb roomata sõjaga suure sotsialistliku riigi ligipääsmatu ile kindlustele. Kes ta siis on, see alatu uss, kes on oma nõela välja ajanud töötava rahva võitmatuisama vastu. See on metsik kapitalistide, mõisnike, valgekaartlased ja nende agentide kaitseliitlaste, Laboalaste ja teiste soome rahvaste eristajateid jõuk. Eestis mäletati aga Soome talvesõda Soome rahva meeleheitlikku võitlust püsima jääda iseseisva rahvana. Mäletate sedagi, kui kähku tehti punaarmee poolt vallutatud teri Joel valmis valitsus KUS Kominterni sekretär-ist seltsimees, kuulsin, ennist sai väga lihtsalt peaminister härra Otto Ville kuusinen. Eestisse marssisid varsti Saksa sõdurid, aeg läks ja järjekordne aastakäik noori eesti mehi jõudis püssikandmise ikka, jutustab Heino Mikk. Mina lõpetasin Viljandi teise Gümnaasiumi 43. aastal. Siis oli juba rindel ju olukord niisugune, et eestlased hakkasid lüüa saama ja oli tarvis sõjaväge täiendada. Nii et meil oli võimalik ainult valida kaks teed, kas minna eesti leegioni sõjaväkke või Saksamaale tööteenistusse. Arutasime neid asju ja lõpuks otsustasime siiski suurem osa meist, paar-kolm poissi läksid sõjaväkke, aga suurem osa neist valisime selle tööteenistuse variandi. Ja tol korral sõja ajal oli muidugi õppeaastaga lühem. Ma mäletan, et meie lõpuaktusele kaheksandal mail tähendab 43. Kas oli teada, et teenistus tähendas Saksamaale sõitma? Ja muide ja sakslased tegid seda oma põhjalikkusega. Kaheksandal mail me lõpetasime ja 28.-ks maiks oli meil kutse Pärnusse tööteenistuse komisjoni, sõitsime siis Viljandi poisid rongiga Pärnusse. Ja selleks komisjoni kohaks oli üks kool ja kui me sinna jõudsime hommikupoolikul, Saksa sõdurid olid juba uste peal, nii et me enam välja ei pääsenud. Ja siis me kõndisime seal koolimajas ringiratast. Klassiruumid olid tühjaks tehtud, olid nummerdatud, esimeses taas oli kohe seal mõõtmine ja, ja kaalume ja niisugused asjad siis edasi eriarstide juures. Ja viimaks siis oli niisugune tuba, kus seal tõugu vaadati seda Taarja tõugu. Seda ma pean ütlema, et sellest on mul väga noh, niisugused ebameeldivad mälestused. Seal see saksa nisugune kõrkus ja vaim lõi ikke välja. Lasti sul pükse maha seal ajada ja pööra seda nägu ja pead sinnapoole ja teise poole ja ja lõpuks pandi siis kirjaga ja ikka kas komisjonis istusid eestlased või sakslased, sakslased. Ma ei mäleta, et seal komisjonis ühtegi eestlast oleks olnud. Ja lõpuks siis rivistati meid üles, loeti meil siis käskkiri, asi ette, kõik meid, kõiki, meid võeti vastu ja mul on veel alles dokument. Personaalaus võis tolleaegse isikutunnistuse peale löödi tahaküljele tempel, Raintsi Ungtsumraizzarbats, siinsed, nii et satud, kus sa satud ja lähed, kus sa lähed, kus saama isikutunnistuse välja võtad, seal on kohe selgelt näha, mis mees sa oled ja öeldi meile siis, et et sügisel ja nendel aegadel siis tekkis siin Eestimaal Tartu ringkondades just niisugune mõte, et kui oli kaalutud kõiki neid võimalusi, mis nüüd noored peaksid tegema, kuhu minema. Üheks võimaluseks põgenemine Soome Sass Peepre omaaegne kuulus-kuulus, suusasportlane ja pärastine spordiprofessor Kanadas. Tema oli üks nendest eestvedajatest ja niiviisi siis hakkaski noori eestlasi põgenema Soome. Alguses muidugi vähesel määral aga siis suuremal määral juba 43. aasta suvel ja sügisperioodil. Kas teie tutvusringkonnas ta hakkas ka poisse kaduma? Lugu oli niimoodi, et mõned viljandlased olid juba silmapiirilt kadunud, kuulda oli, et nad olid selle Soome reisi ette võtnud. Aga ega sellest väga avalikult ei räägitud, sest see oleks toonud kodustele mingeid pahandusi kaasa. Või kuidas ja sellest ei räägitud, kuna gestaapo otsis siis neid taga, kes ära läksid ja sama saatus ütleme oli ka nende ees, kes, kes seda teed kavatsesid minna. Ja mina mäletan, mis minusse veel puutub, mul on kaks nooremat õde. Nendele seda üldse ei räägitud. Ja ma olen nii kurb tuses ütelnud oma isa peale. Ma jätsin, tulin kodunt ära, oma isa 55. sünnipäeval öelda oma pojaga hüvasti saatada üle mere ja sõtta ja et kui suur see võimalus veel kord näha, et kui suur see päris on ja tegelikult arvesse võttes kaunis päid. Ja nii oligi siis, et minu õed ei teadnud midagi sellest ja muide, kuulsid sellest aastavahetusel, tähendab 43 44 oli Soome raadios niisugune saade saadeti tervitusi siis õed kuulsid oma venna tervituse siis alles ja kedagi tähendab omastest meid saatmas Viljandit jaamas ei olnud, et kui pärast küsitakse ja ütlesidki, et on kadunud ja nemad ei tea kus või mis ja olgugi, et üldiselt arvati ja teati muidugi, ja Tallinnas siis läksime otsima seda. Ma mäletan kaupmehe tänaval nulli, see aadress erakordselt erakorteri ja, aga kohe see asi käima ei läinud. Veetsime aega lihtsalt. No peab ütlema, et pikad olid need päevad, kui sa niiviisi ootad, päris ja ja päev läks päeva järele ja, ja millegipärast ei saanud nagu hoogu sisse seal. Seni, kui siis 23. septembril 43 oli sisse ärasõit ja see toimus Estonia vastas, siis seal oli veel alles nimetatud ja purustatud elamukvartal säält ühelt õuelt, Me sõitsime veoautoga ja meid oli 15 noort koolipoiss. Õhtul niiviisi pääle kuue sõitsime välja täiesti avalikult. Jah, väljasõit oli täitsa avalik, aga meil olid kaasas siis kirved ja saed. Nii et ütleme, kui kontrollitakse wet metsa tööle sõitvad poisid ja sõitsimegi seda Narva maanteed mööda välja Jõelähtme silla pääl oli saksa sõdur. Ja tema tõstis seal kätte ja harjunud muidugi sellega, et sellele käetõstmisele reageeritakse. Aga meie automees vajutas gaasi ja lisas kiirust. Seda muidugi see sakslane tõenäoliselt ei osanud, nagu, et arvata nii et tal CPS-i kätte saame sealt ja kooli rahude lükkamine võttis mõne aja. Igatahes lasud järele tulid. Nii et niisugune vahejuhtum oli siis juba ära sõitsime sealt veel pöörasime juba sinna siis selle kõrvale teele siis jäi ühes kohas masin seisma, viled käisid ühest põõsast teisest põõsast ja ja anti siis meil korraldused, oleme päral. Kobisime siis oma oma kompsudega seal maha, no igalühel oli paar kohvrit ikka terve elamine ju kaasas. Säält ma mäletan, siis oli vast üks kilomeeter umbes randa minna. Ilm oli juba pime ja nii et niukene vaevaline oli seal võsast see minek, aga jõudsime siis sinna randa. Noh, seal oli juba siis osa sõitjaid ees, kes siis juba varem olid kohapeale tulnud. Nii et seal oli hulka rahvast ja nagu meile räägiti, see paat pidi tulema kell kaheksa, see oli sakslaste sõjaaegne aeg, pime oli juba septembri lõpp k. Ja oleme siis seal rannas ja. Kell üheksa juba ja, ja 10 ja 11, jaa jaa. Paati ei tule ega tule, ega te ometi piki randa ei hulkunud? Ei Me seisime ikka seal selle koha peal, kus, kuhu, kuhu paat pidi tulema. Ja muide rannas oli siis niimoodi, et seal eemalt oli näha helgiheitjad seal valgust merele ja no nagu püüti jälgida ka merd. Ja pealegi siis oli sealt mitte väga kaugel, oli, oli sakslaste kontroll punkt. Ja sealt käis siis sõjaväelased, tähendab eestlane ja sakslane, rannavalve rannavalve käisid seal ja see eesti mees oli siis ära ostetud ja tema mure oli siis õige koha pääl tagasi pöörata, et ta nii kaugele tulla, kus me juba seal seda paati ootasime. Aeg venis ja paati tulnud ja kell hakkas juba 12 saama. Meil ei jäänudki midagi muud üle kui need, kes varem olid tulnud randa, need läksid tagasi sinna taludesse, kus nad olid olnud. Ja meie need Tallinnast tulnud 15 poissi, me läksime siis rannas kõige lähemasse sinna tallu. Lobiseme sinna, sinna lakka. Aga varsti võib-olla tunni pärast tuldi meile siiski meid nagu rahustama ja ütlema. See oli Pedassaare kohal Kolga lahes ja meile tuldi siis ütlema jah, et paadilt oli tähele pandud seda, et rannas nagu tulega märku andud tegelikult olid Su tõmbajad need kes meil selle häda kaela tõid, sellepärast et tiku tõmbamine niukses pimedas sügisöös, see paistab väga kaugele. Ja paadis oled lihtsalt võtsid seda kui märguannet, et midagi rannas lahti ei tulnud. Aga meile tuldi siis ütlema, et asi seisab selles ja et järgmisel õhtul kordame seda noh, kui see. Me olime muidugi ega närvilised ja, ja, ja nii ega sellest magamisest seal suurt välja ei tulnud, aga nii me siis leidsimegi. Lõppude lõpuks sai see minu elu nisukene, pikim päev ka otsa. Ja õhtul siis läksime uuesti randa. Et pime tõepoolest kottpime oli, ma ei tea, oleks ma päris valges näinud, kas kas valeks selle sinna peale läinud või, või ei selles mõttes, et sepaatia väga suur, aga meil sõidumehi meid oli 30, kes paadimehed olid? Pahet pidi olema Soome paat, aga eesti poisid sõitsid selle sõudepaadiga. Sõitsime siis mootorpaadi peale, paarsada meetrit rannast umbes uni, võtsime nagu kohad sisse, nii hästi või halvasti, kui keegi seda sai teha. Ja hakkasime siis sõitma. Algus ei olnud vigagi, siin lahest sõit. Nii. Aga muidugi kui sai ikka päris avamerele, siis oli ikka ta niisugune sügisene tormine, tormine meri ja ja kaks korda ma mäletan, et jäi mootor seisma, kas sinna vett läksime, mille, milles asi? Jää muidugi kui pahed seisma jäi, siis ta oli ots küll kodupool küll kuspool tahes. Ja siis muidugi meil kõigil läksid süda pahaks ja ja olime seal üle paadiääre ja viskasime paadist vett veel. Niisugune toiming seal kogu aeg käis seal loksutas nii läbi, siis meil oli ikka nii nii pahas olek ja ja terve see öö ikka niukses tingimustes. See tegi nii üks köitseks, ma mäletan seda tunnet, et kui läheb nüüd siit üle ääre, et näete, et tal minna, mis maksis pilet üle, sügis tormise merepilet maksis 2000 Saksa marka ja mina müüsin oma jalgratta ära, sain sellest raha. Aga seal rannas mul oli niukene lisa närveerimine veel. Seepärast, et minu rahadega maksti see autosõit linnast selle mereranda, nii et rannas olin mina juba paljas poiss. Ja nii me siis jõudsimegi hommikul sinna Soome randa, seal juba oodati meid ja pakuti Soome kombe kohaselt kohvi. No me olime muidugi läbime, Darja kuivatasime seal natukene tõusnud päikse käes riideid ja ja siis ma mäletan, paar tundi hiljem tuli Soome sõjaväe niisugune paat, seal on väike pilti ja suurpilti Porvoo ja Helsinki vahepeal just väiksed saared, väiksed, et ja me maandusime, esialgne maandumine oli selle väikse Piriti saarel, see oli päris pisike paar perekonda seal üldse. Kalurite perekonnad elasid ja siis selle Soome sõjaväepaadiga viidi meid sinna suur pirty saarele. Seal anti siis meile juba natukene süüa elamistingimusi õiguse poolest seal ei olnud niukene, üks barakk oli ja mäletan ühe öö, mis me seal viibisime, nende padrunikastide pääl me seal kuidagimoodi pikutasime, olime seal öö ära ja järgmisel õhtul see oli pühapäeva õhtu, tuli siis koost liinilaev, mis viis meid Helsingi ja sõitsime siis Helsingi põhjasadamasse ja sealt mitte kaugel meri, tullin kadud, sealses koolimajas oli siis meil ööbimine, see koolimaja oli antudki Eestist põgenike tarvis just. Ja mõni päev hiljem saime siis ka nii-öelda kobedama koha Jollase mõisa, see on Helsingi äärelinnas ja nagu öeldud, pühapäeva õhtul jõudsime sinna esmaspäeva hommikul viidi meid politseisse. Seal toimus siis ülekuulamine. Pärast seda politseisse minekut oli nagu meie tulek fikseeritud ja ja siis mida keegi siis ette võttis, kes kuhu läks ja meie need nooremad mehed meil oli ikka siit minnes juba asi kindel, et me oleme sõjaväkke. Mis sealpool lahte üldse valida oli, mis võimalused valida olid? Tegelikult oli nagu kolm võimalust, sõjavägi, tööleminek või edasi Rootsi. Ja muidugi soomlased, nii palju kui neil võimu võimalust seal oli tutvustasid omalt poolt seda edaseminekudki. Meie muidugi need noored mehed, kes me sõjaväkke läksime, Me vaatasime viltu nende töölejääjate peale, sellepärast et soome mehed olid ise kõik olid rindel Nemad nüüd põgenenud, pealegi võõralt maalt, nemad jäid nüüd sinna siis nii-öelda jõudeelule või kuidas tahes teiste selja taha ja, ja pärast, kui meil oma ajaleht malevlane hakkas ilmuma, siis ma mäletan, seal oli kuulutus, et et Karjalas, seal ja seal jooksu kraavis on vabu kohti. Olge lahked, registreerige. Peale seda, kui me politsei sära käisime, meie käest küsiti, mis te teete, kuhu tahate. Me ütlesime, tahame meie otsus on need sõjaväkke minna. Ja nii me siis seal neli-viis päeva kõndisime ja vaatasime, vaatasime Helsingi linna ja, ja siis sõitsime rongiga. Turg. Ja Turus toimus siis meil sõjaväekomisjon, saime allid vatid selga ja otsid, see tähendab Soome sõjaväe vormi, Soome sõjaväe. Läksime siis jaama ja hakkasime, tähendab ühel õhtul see oli kolmas oktoober 43. Nii et me läbi sõitsime, neljanda oktoobri hommikul saabusime kogulasse, kogu olla kasarmud, noh, need on vanad tsaariaegsed, kasarmud juba. Ja meie olime siis esimene grupp, kes sinna eesti poistest saabus üks 30 poissi, umbes. Me ei osanud üldse keel. Ja ma mäletan, et järgmisel päeval ilmus järsku üks leitnant Meie ette, kes rääkis puhast eesti keelt. Leitnant, kes meie üksuse juurde siis kogu edasiseks perioodiks jäigi. Pärast oli ta Soomes tuntud tegelane, Tampere raamatukogu direktor, Mikume keele. Täna oli siis esimene esimene mees, kes tegi suu lahti ja rääkis puhtas eesti keeles. Ja selgitas meile seda olukorda seal ja siis tehti meil niuksed tunniplaanid juba, nii palju, kui meid seal oli, hakkasime rividrilli vaikselt tegema ja esimesed püsti ja pikali ka ja omamised ümber nende kasarmute ja ja nii algas meil sõduri elu umbes kuu aega olime siis seal. Meid oli kogunenud siis sinna juba võib-olla üks, 150 ioni siis tuli uus korraldus ja, ja siis me sõitsime sõjaväerongiga üles põhja poole. Sõna tõsises mõttes sõitsime sügisest talve, olgugi et aeg ei olnud veel nii kaugel, aga niisugune varajane lumi juba tuli. Nii et ma mäletan Mikkelis, no see ei ole, see on Kesk-Soomes Mikkeli saeti, meid üks, üks öösel siis väljasupile lumi oli maas ja, ja pidime veel minema üks, üks kilomeeter umbes selle supitaldriku ini. No ühesõnaga, me saime seal natuke kõhtu kinnitada ja, ja rongi tagasi ja läbisime siis Iisalmei, aga Jaani. Ja siis pöörasime seal alla sellele raudteele, mis tuled karjalasse Joensuu ja Sordavala ja, ja Imatra ja need. Ja niisamuti öösel saime, ma mäletan kella kolme aeg saime surmesesse, see oli sõidu sihtpunkt, aga meie laager oli siis säält nurme, sest üks kümmekond kilomeetrit eemal poro küla, kas te olite esimesed tulnukad või oli eestlasi seal juba ees? Seal ei olnud ja nii et osa eestlasi, kes enne meid varem juba Need olid, need olid saadetud karjalasse Soome üksuste juurde. Noh, alguses muidugi nendesse võõras, sest see nagu meie, soomlastel olime teatud niukse umbusuga, suhtuti ja niiviisi, aga nende hulgas oli palju Saksa sõjaväest ära hüpanud ja kes olid kokku kuulunud ja pauku kaasa teinud ja aga pärast suhtumine väga muutus ja soomlased ma mäletan, pärastine kindral pajahari ja kelle üksusesse sena saadeti väga endasid ja pidasid lugu eesti poistest. No ja see, mis selle nurme seal laagri kohta Aruküla kohta võiks ütelda, see on üks niukene, süngem koht, ma ütleksin nii kõigepealt elamistingimused ei olnud seal just roosilised. Elektrit ei olnud selles laagris karbiidilambi valgusel see elu toimus, pesemise võimalused olid kasinad. Aga kõige halvem selle asja juures oli see, et laagri ülemaks osutuseks Soome kapten, kapten Nüganen, suur saksa sõber. Ja tema pähe ei mahtunud see, kuidas me ikka olime siit ära põgenenud ja et meie sakslase, nii halvasti suhtusi meieni ja oma tegevusega nagu maksis meile väikselt kätte ka seda saime seal raamata natuke rohkem kui vaja ja laulda ja puu otsas käomoodi kokku ja mida kõik kord ma mäletan, me olime hobuselt just tulnud ja läksime lõunale. Niisama roomanud ja väsinud ja tüdinud ja tülpinud, sellest hommikusest poolist paraja vatti saanud ja ta festivalil veel laulda ja meil kellelegi muidugi lauluisu ei olnud ja siis ta vihastas ja ja siis me roomasime sinna sinna sööklasse üks 300 meetrit ja kuna me pärast sööki ka laulma ei hakanud, Me roomasime tagasi ka veel sellel päeval läks nii ots-otsaga kokku, sealt roomamise pealt kohe uuesti õppusele ja nii see lugu siis selleks ja laagrisse tuli muidugi järjest eestlasi siis juure, sedamööda kuidas neid Eestist tuli saadetega sinna laagrisse, nii et meie esimene ots olime teinud selle esialgse noorsõdurikursuse juba. Ja need õppused läbi. Nii et ma mäletan, novembri lõpus oli ülendamine sõduriks ja sõdurivande andmine. Ühesõnaga, nii me elu siis läks. Ja muide, üheks niukseks meeldejäävaks sündmuseks oli mul esmakordne kapten Talpadki nägemine, sest mina teadsin juba Talpatkust enne äraminekut, et tema omal ajal ju organiseeris esimesed omakaitse üksused siin Otepääl ja vallutas Tartu ja pärast läksid vahekorrad tal sakslastega seal segamini, sellepärast tema kui ma õieti mäletan, tema keeldus üle Eesti piiri minemast, teda muidugi jälgiti ja sakslaste kõrvu läks ka kohe see teade, et ta on Soome läinud ja nad nõudsid teda soomlaste käest väljagi. Aga soomlased teda välja ei andnud. Ja siis ta käis nii-öelda tõug luures ja siis tal olid juba selja taga need kaugluurekäigud ja nii et meie vaatasime ikka tema peale kui niukse legendaarse mehe peal ja seda ta tegelikult tegelikult ka oli. Nii, ja aeg läks ja siis jõuti nii kaugele, et oli otsustatud organiseerida Rida eestlaste koolituskeskus. Kohaks oli valitud siis Taaveti, see on kogu alaja lappen randa vahe pääl väike maakohake ja selle ümbruses olid mitmed sõjaväelaagrites, enne meid siis paigutati ja samal sellel sellel ajal veel natukene enne oli siis meie selle koolituskeskuse ülemaks määratud kolonel leitnant Everstiluutati heinu kuusele, kes oli omal ajal lõpetanud Eesti Kõrgema sõja, oli, rääkis suurepäraselt eesti keelt ja nagu pärast selgus oli ütlemata suur Eesti ja eestlaste sõber. Ja tema siis kolonel kuusele siis soomlaste poolt ja kapten talt pakki eestlaste poolt koordineerisidki kõiki neid ettevõtmisi, mis eesti poistega seal ette võtta ja mida teha. Koolituskeskuses jaga, kui me sealt põhjast tulime, siis jagati eriüksust, eks ja hiljem siis juba allohvitseride kursused pandi käima. Ja lõpuks ka kõlakas käis seal, et ohvitseride kool, kolonel kuusele ja kapten Talbot. Kui nad seda plaani tegid, kuidas Eesti poisse välja õpetada, hankisid siis soome Eduskonnalt loa 150-l eestlasel ohvitseride kooli, sest nende seaduste järele välismaalasest muidu sinna ei, ei pääsenud, need suuremalt jaolt olid kõik noored eesti poisid haritud poisid, Gümnaasiumi lõpetanud üliõpilased. Ja et nendest siis teha niisugune tulevase loodetava vaba Eesti sõjaväe niukene, tuumikohvitseride koolielu, ma pean ütlema, et see oli niisugune tore elu, ütleme kui niiviisi võtta, sellepärast meil nagu passi tärnid pääl tulevikus ja aga muidugi, maffia, me saime kõvasti afi, me saime kõvasti, ükskõik missugune ilm oli. Oli planeeritud muidugi õppus. Suusatasime seal võib-olla neli, 50 ja 60 kilomeetrit päevas ja seda paar, kõik selles, mis seal juhtus olema kas kuulipildujad või, või midagi muud. Higi laudadeks kutsuti muide neid suuski. Aga muidugi, kuna me nii suurt mahvi Meie noored 20 aastased poisid olime siis oli tarvis ka ikka kõht täis süüa. Ja muidugi ma ei ütle midagi selle kohta, naljas oleks olnud, see on, oleks häbematu niiviisi öelda, aga muidugi miks söönud oleks alati veel natukene ka. Ja ükskord oligi niisugune lugu, et organiseeriti seal leibade köögirahva poolt leibade nisugune lisaküpsetamine ja meie muidugi kõik suure heameelega siis ostsime, aga see tuli kuidagi välja ja läks meie ülemuste kõrvu ja tulebki korrapidaja, korrapidaja ohvitser ja olgugi et tegemist oli ohvitseride kooliga. Me olime ühes vanas barakis, mis oli omaaegsest hobusetallist tehtud, korrapidaja ohvitser pani siis uksed kinni, omad mehed sinna valvama ja hakkas kontrollivad, kellel neid ebaseaduslikku leibu on. Mina olin esimeses rühmas esimeses toas, hakkas sealt viiendast pääle igaüks pidi näitama oma kohvri ja seljakotti siis ette ja kust leib leiti, kirjutati nime üles ja leib konfiskeeriti. Je. Ja tulevad siis järjest meile meile ligemale kolmandasse tuppa ja teise tuppa ja ja lõpuks siis meile, noh, võtame oma kohvrid lahti ja. Meie taas ühtegi näitlejale vaadates veel ahju pääle ja, ja ei ole esimene rühm tervikuna ainuke, kellel ei ole. Varsti tuli meie oma rühmaülem leitnant Yogibys ja ütlevad, kuule poisid, et rääkige mulle päris asja ära määranud küll, ei usu, et te nüüd niiviisi puhtalt siin välja tulite, ilma et siin midagi vigurid taga ei ole. Nojah, keegi võttis siis riivi õhutoru alt ära ja siis tuli leiva Roduselt ülevalt, joogivee naeris selle peale patsutas siis kõige ligemal oleval õla peale tööpäeva, poisid, poisid-pojad muidugi, ütles tema. Ja noh, ühesõnaga tema tuli ka puhtalt välja, mis siis temal sellest, et me sõime neid suutäie leivaleivakest põhiliselt Soome ohvitseride kool on kogu aeg olnud Haminas seal kotka ligidal, väike sadamalinnake oli seal varem ja on ka praegu, aga sõja ajal oli ta niini Salos. See on perest natukene ülespoole. Koolituspaik ja tänapäeval soomlased koolitavad ühinenud rahvusteüksustesse minevaid, et mehi seal Nii ja meie olime küll Soome ohvitseride kooli koosseisus, aga nagu öeldud, meid hoiti ka niiviisi sakslastele silma jääks ja niimoodi hoiti meid lihtsalt. Sakslastel oli ju pretensioone Eestist ärakaranud meestele. Me olime, me olime siin ametlikult kuulutatud gestaapo poolt tagaotsitavaks pärast, ma olen nüüd kui mul tarvis oli, mul on arhiiviteatis kus tähendab, et vot meik eino sündinud siis ja siis ja oli kuulutatud saksa julgeolekupolitsei poolt tagaotsitavaks jooksik, kui väejooksik ja nii, ja nii me, nii me siis seal eraldi olime, aga meid käidi muidu kontrollimas säält Soome ohvitseride kooli põhiõppejõudude poolt ja niisiis oli nii, et oli see Karjala suur rünnak kus Eesti esimene pataljon olude sunnil lihtsalt, kuna ta oli õppelaagris piiri ja rinde läheduses jäi lihtsalt sinna, kui vene tankid sõitsid laagrisse sisse ja nii meie esimene pataljon võttiski osa väga tõsistest viivitus lahingutes seni kuni piiburini välja sellel, kui koolitate eesti ohvitsere rügement oli juba rindel rügemendi esimene pataljon rindel ja teine pataljon ja see meie kõrval olnud allohvitseride kursuse lühem nemad veidi ka juba senna Viiburi alla ohvitseride koolilepp. Ja noh, see tehti täiesti pidulikult, võib-olla oleks marssal Mannerheim Ki tulnud, aga siis sõjaline olukord oli juba niisugune, et temasugune mees pidi ikka omal postil olema. Aga meile tuli seda lõputseremooniat läbi tegema. Kindral Tuombo. Ja see on küll eluks ajaks meelde jäänud. Asi käis nii, et karantiinis või see suur saal, see oli tseremoonia kohaks ja kutsuti välja paremuse järjekorras. Kõik kursandid olid ritta pandud, kutsuti esimene, kõige rohkem punkte saanu. Ja selle järel teine ja kolmas, igaüks sai oma koolitunnistuse siis märgi Soome ohvitseride kooli lõpumärk, meie oma on täpselt niisugune nagu Soome kooli oma, ainult kus Soome, soomlastel on lennunumber, tookord oli see 58, meil on seal Heede lõpetajaid oli poolteist 100 meest, 147 ja, ja siis sedamööda, kuidas kuidas säält nende paberitega ja märkidega tulid, võtsid kohe rivisse. Nii et kui viimane tuli oli, oli neljaviiruline rivi valmis siis anti ohvitseride vanne, selle järel oli nagu see ametlik osa seal läbi, siis esimest korda läksime siis mitte rivis, tähendab igaüks. Nii-öelda nagu härrad ohvitserid läksid siis sööma ja pidulik söömaaeg, muide sellest võttis osa siis ka see saadik varma ja seejärel õhtul me olime omaette veel niisugune ilusa nimega kohvik oli seal külas või alevikus lennu laus. Olime, olime seal ja. Järgmisel päeval rongi peale ja, ja karjalasse, nii et see, see oli siis esimene kord, kui meie rügement seejärel 200, mis rajati ja kirjutati alla alla marssal Mannerheimi poolt, kaheksandal veebruaril 44. Jalaväe rügement, 200 Soome jalaväe rügement, 200, see on Eesti Vabatahtlike rügement. Meid oli üldse Soome sõjaväes ligi 3000. Lõviosa sellest üle 2000 oli siis Iierr 200. osa olid mereväes, nii et järgmisel päeval istusime rongi peale ja sõitsime läbi Soome ja siis oli kogu Eesti tsement koos, tähendab, rindel voogse voogse jõe ääres määrati. Kuna mina olin miinipildujamees, mina mind määrati siis raskemiinipilduja rühma komandöriks. Rühmaülemrühmaülemaks muidugi, ja kui Pillak rindelõik oli eesti rügemendiga umbes 30 kilomeetrit, no siis oli, rinne oli stabiliseerunud, meie olime, me olime ühel pool voogse jõge ja, ja punaarmee oli teisel teisel pool tulevahetus, tuli, tulevahetus oli. Sellel rinne hakkas ju lähenema Eestile või õieti oligi juba jõudnud Eesti piiri. Odessa ja punaarmee oli juba jõudnud siis Lõuna-Eestisse. Nii et meie jõudsime Eestisse 19. august ja selle kojutuleku ümber on olnud ka palju ütlemisi. Selgituseks ütlen, niipalju see oli, ei mingisugust saatmist, nagu siin mõni ütleb, igaüks pidi andma oma allkirja, kas tahab Eestisse minna või ei, kusjuures meie ohvitserid pidime jälgima seda, et ei toimuks mingisugust propagandat. Eks igalühel oma oma oma otsustada, kas läheb või ei lähe, kojutuleku meeleolud olid kojutulekuni, meeleolud olid kogu aeg olnud ja olid ära jooksmised rindelt seal, kes oma väed võtsid selle Eestisse tuleku koguni ette ja nii et selle ümber kogu aeg ja kuni kuni viimase windeni siis ikka Saksa võimud seda ei lubanud. Aga kui neil oli selge, et nad ise ära lähevad, siis lõpuks sest noh, tulgu siis kusjuures muidugi selle ümber on ka palju juttu olnud. Et vot me tahtsime koju tulla, et me olime lubanud võtme, tuleme koju ja nii edasi missugustes tingimustes ja kuidas muidugi, seda keegi ei teadnud. Lõpp oli muidugi väga õnnetu, teadupärast Tartu all sai seal 100 meest surma ja lõppude lõpuks ikka punaarmee tuli Eestisse ja nii edasi. Need ilusad sihid ja eesmärgid, mis meil omal ajal oli, nendest ei tulnud midagi välja, aga see ei ole näinud meist. Meie olime lubanud tagasi tulla ja tulime ja tegime siin, mis nendes tingimustes võimalik oli. Kusjuures muidugi selgelt oli näha siis veel see, et sakslased püüdsid meid nagu isoleerida. Näiteks üks pataljon, mis lubati Tartu alla sõdima, sellega läksid kaasohvitserid ja nii palju, kui neid sinna tarvis oli. Aga meie, ütleme umbes 100 mees, meid saadeti Kloogale põhilised, teadke, mis mehed, oleme lihtsalt veidi meid Klooga laagrisse missugune Eesti rügemendi relvastus võrreldes teiste Soome üksustega. Eesti rügemendi relvastus oli täitsa sarnane Soome üksustega, nii et selles osas mingisugust vahet ei tehtud. Nii et nagu nendel oli neid Koneesid või püstolkuulipildujaid oli rohkesti ja neid oli, ütleme meil niisamuti, aga tagasi me tulime ju relvitult. Ja selle ümber on ka palju poleemikat olnud. Muidugi üks põhilisi, miks ilma relvadeta oli see, et sealsed relvad olid kas vene relvad või soome relvad täpselt sama kaliibriga mille, mis on venelastel nii et ütleme kõik, mis laskemoona nad ka ütleme, Vene lastelt sattusid saama ja nii see kõik, mis nende püssidesse ja Konedesse. Aga, aga sakslastel oli täitsa teen nii, et meid oleks pidanud varustatama siis ka teistsuguse ma oma laskemoonaga. Aga siis mis puutub riietusse, siis tuli niisugune korraldus, et riideid vahetada saksa mundrite vastu ja siis anti meestele niuksed verised ja katkised Saksa mundrid, ohvitseridele jäeti küll omad mundrid, aga mehed pidid ära vahetama, siis nad murdsid need uksed maha ja võtsid pantsideks panid oma Soome mundrid tagasi selga ja nii et niisugune intsident oli nende mundritega veel. Kui need teised olid ära saadetud, kes tartu alla, kes, kes Kehrasse ja meie ohvitseride grupp siis nagu jutt oli Kloogal, Kloogal tehti meiega lihtsalt link Sumri Jon seal vasakpoolne paremal pool, noh meie ohvitserid ja seda rividrilli küllalt teinud. Noh, selge oli see, et sakslased tahtsid meid lihtsalt isoleerida. Ja, ja siis juhtus üks niisugune aseme. Ja ma tänapäevani ei tea, miks see ebaõnnestus, oli kokkulepe selline ja pidid tulema meil järele autod ja kogu selle meie ohvitseride grupi piima Lõuna-Eestisse. Ja meie läksimegi, sakslased valvasid seda Kloogalaagrit ja me läksimegi sealt salaja välja. Ootasime seal kolm, neli tundi ära. Need autosid tunud, tulime laagrisse tagasi nagu midagi, hommikul tõusime üles, läksime jälle seda suurt rividrilli tegema ja siis oli üks menu koolivend, kes omal ajal Saksa sõjaväkke läinud söölisel laagri kontorisse tuli mulle ütlema, et et kuule, et teie kohta on salajane korraldus tulnud ettevalmistused teha Saksamaale viimiseks. Ja, ja siis tegin oma otseselt, mina lähen minema ja kutsusin Verlasena paari viljandast kaasa. Kas ikka noh, me vaatame veel ja sinna vaatama jäid ja ja üks nendest vähemalt käis ka sellel siberi tiiru ära ja aga mina tulin sealt salaja salaja siis ära ja olin selle päeva päevakese siis Nõmme mändide all ja nendes koobastes seal ootasin Viljandi rongi ja Viljandi rongiga, sõitsin siis Viljandisse. Ja olin seal Olustvere kandis siis kus ma lapsepõlves olen olnud, senikaua kui kui head muud ajad muutusid ja ja, ja siis säält Viljandist ma läksin küll, kohtasin kogemata ühte Viljandi poissi Raimond Liiviga, omaaegne Eesti Suusahüppemeister oli tema vend, oli põgenenud Narva rindelt Saksa Paet autoga. Ja siis ma selle sellesama autoga siis paar paar tundi enne venelaste Viljandisse saabumist sõitsime veel ära sellelt Hickerbere. Ja, ja need viimased päevad siis olime seal sinna muidugi kogunes niisugust ära karanud mehi küll ühest sõjaväest ja teises sõjaväest aga ma vaatasin, et see esialgu kah oli nagu niisugune mõte, et sinna jääda. Aga kui siis lennuk hakkas seal metsa kohal sõitma ja nägi seda, seda olukorda seal, siis ma vaatasin, et nüüd tuleb rutem kui muidu siit varvast lasta ja mõtlesin oma dokumendid ja asjad sinna ühe puu alla ja ja kõndisin Viljandi poole. See oli sõja lõpp ja see oli minu jaoks sõja lõpp.