Tere õhtust. Selle augustipäeva viimase tunni veedame kultuuriloolase ja tõlkija Oskar Kuninga seltsis. Kultuuriloolane tõlkija, mis ütlevad need sõnad? Ma tahaksin ütelda hoopis lihtsamalt ja soojemalt. Oleme targa ja hea, palju näinud, palju läbi elanud, palju teinud ja palju kaotanud vanahärra kodus Pääskülas. Lindistus on tehtud südasuvel Oskar Kuninga 85. sünnipäeva eelõhtul. Teie Henrik ühises ette, et kastmine oma vaimse elujõu olen pärinud, avastaksime, et arvatavasti esiisadelt, sest üks minu esiisa sookuninga talu peremees Peeter oli mu koduküla Jäär ja esimene koolmeister 18. sajandil. Ja kui ta siis läks järjemõisa omale perekonnanime saama, siis mõisnik ütles. Ah soo kuningalt. Olgu siis su perekonnanimi kuningas. Aga siis minu vanaisa, peet, kuningas oli Sarfe kiriku Mööl, mõnder ja pastor õpetajastada isegi noodist laulma. Astrali Lents. Ja minu vanaisa elas ka üheksakümneaastaseks ja vanaema 80 aastaseks. Vanema õepoeg oli muuseas professor Heinrich Koppel, kes oli Tartu ülikooli esimene eestlasest rektor 300 aastani. Aga siis minu isa, Johan kuningas oli minu kodukülas 35 aastat algkooli juhataja ja tema oli ka kirjandushuviline inimene. Olen osa tema raamatuid ka säilitada suutnud, eriti tema pedagoogilised käsilane, raamatud ja nii, aga tema oli ühtlasi ka looduse kirjastuse aktsionäär ja see kirjastus oma aktsionäridele andis ka igal aastal enda valikul tasuta raamatuid. Nii et isal oli päris suurkogu. Aga kui ta pensionile läks, tahtis väikese asunikud halo Sindi lähedale. Ja kui tulid kolhoosid, siis taheti kolhoosi muidugi ja pandi tema vabadusele vaatamata sunnitud hakkama kolhoosivahiks. Ja tema suri oma 78. eluaastal novembris 1954 said öövahina kopsupõletikku ja suri sellesse. Mina olin samal ajal rajal Vasalemma laagris. Minu voorus unistused olid töised. Unise koolipoisina keskkoolipoisina. Mõni sai sellest mälust peab maletaja saama elukutseline maletaja. Seda minu arust ei saanud, aga tütar Merike on küll õnneks rahvusvaheline meister. Mina ajakirjanikuna debateerisin omavahel ütelda juba ligemale 70 aastat tagasi Vaba Maa Pärnu väljaandes, aga õnneks pseudonüümi all. Aga tõsisemalt ma hakkasin ajakirjanduse põllul töötama 35. aastal vabakutselisena Tallinnas ja üks minu esimesi kirjandus kriitilisi asju. Retsensioon ilmus ajakirjas Eesti naine, mille toimetas Helmi Mäelo, kellega meie sõprus püsis ka kuni tema elu lõpuni. See minu debüüt selles ajakirjas Eesti naine oli nii et sellel ajal kangesti materdati tollase draamat Mare ja tema poeg, mille Estonia lavale tõi ja see sai range kriitika osaliseks. Mina jällegi võtsin ajakirjas Eesti naine selle näidendi kaitseks sõna. Aga ma algul püüdsin Tallinnas läbi lüüa, vabakutselisena olidki väiksed väljavaated, näiteks Jüri naelapea oleks hakanud avaldama oma ajakirjas oli joon, aga kahjuks ajakiri jäi pankrotti ja kolisin ära Pärnu ja olin seal vabagusse, litter, raadina. Ja siis, kui tuli nõukogude aeg, siis kadunud vastav ilman meelitas mu tööle Pärnu teatrisse kirjandusala juhatajaks, tema siis palus noor näitleja alles. Ja seal teatris siis töötasin ka. Ja kui saarlased kaheksandal juulil 1941 Pärnusse jõudsid siis mina olin selles linnas üks esimesi arreteerituid. Ja 18. juulil olin ma Pärnus rannahotellis hitlerlaste sõjatribunali ees. Ja ma kaheksa on tänapäevani, et ma neile tõtt ei kõnelenud. Aleksei neile ütlema, et ma olen Hitleri vastu võidelnud sule ja sõnaga kuus aastat. Ja nüüd tulite teie minu koduküla järje kaudu Eestisse. Aga siis kahjuks ei söandanud tõtt-ütelda, vaid pidasin endale kaitsega saksa keeles ja ja noh, siis haritud mehed olid need ohvitserid, saan aru, et ega dramaturg teatri dramaturg Mihkel suur poliitikategelane ei saanud olla, liiati kuna ta parteitu oli. Aga Asta Villmanniga, meie saime hästi läbi, aga tema oli targem kui mina. Tema 44. aasta sügisel sõitis üle mere, aga õnnetult, et tema peigmees uppus, ütleme, väljas, lõpetas ülikooli ja ja miinimum Dali ühes USA ülikoolis. Teatriajaloo ja hästi eetika, õppejõud ja Oskar Kruus on tema kohta ütelnud väga ilusasti, et Eesti kõige pikema armastusromaani autor, temal on see sari ühisköidet peotäis tuhka, teine mulda. Saksa ajal sain juhtumisi vangist lahti selle tõttu, et minu vanema venna ohvitserist venna Harri koolivend oli vandeadvokaat Oskar Hendrikson ja see oli niisugune ikkagi omal vabariigiga päris tegelane Laidoneri peasekretär ja nii edasi. Ja kui tema sai kuulda Pärnu vanglas, siis läks Pärnu julgeolekuülema juurde, selle ülema nimi oli Coop. Ja ütle skoobile 41. aasta detsembris. Kujutage ta oli selline julgus, ütles skoobile, et noortekas kuningas suur punane ei olnud seal Endla teatrisse, mõned aktuse kõne pidas. Aga noh, et redis, et Pealt küll natuke punane, aga seest valge. Ja kui venelased tagasi tulevad, on meil niukseid mehi just vaja. Ja kujutage ette kooplegi korralduse infongist lahtlusesta jõuludeks 1900 kevadeks. Siis lasin maal oma isa juures ja Läti piiri ääres kahes teises talus. Ja aga noh, tegin vabakutselisena ikka maakonnale kirjanduslikke asju ja artikleid ja nii edasi. Muuseas ka Tartu Postimehele ja siis läki 43. aastal. Järva Teataja toimetaja Johannes Kaup saadab mulle kirja, et no teate, vaba kord sellele võib-olla Teil on ka juba aastaid ja kui ükskord pensionile lähedalt pensioni vaja ja et tulge Järva Teataja juustu toimetusse tööle. Ja see 43. aasta suvel ma nii kergelt kerge ja läksimegi sinna tööle. Tulemus oli see, et saime muidu hästi läbi. Aga mind seal ka koosseisus üldse tööle ei saanud võtta. Mind võeti mitte koosseisuliseks korrespondendi eks. Toimetusse otseselt ei saadud võtnud, sellepärast et ma olin saksa ajal vangis olnud. Ankeedis olid näha. Aga siis ma töötasin seal ja, aga siis hakkasid venelased tulema. Kaupani kaks kätt tasku ei akendes linnast minema. Eks ta tee peale hääletas ennast. Nii, ta sai ka Tallinna õigel ajal ja läks ära, aga Kanadas ja Torontos ja kus ta on elanud nii et. Ja seal kah kirjutanud vägeva romaani, ka seal on minu meelest kõige parem romaan, mis on küüditatud, elust kirjutatud, aga siis kui kaup läks ära paides Järva Teatajast juurest tulnud 10 siis mina jäin väga muresse. Arhiiv oli veel säilinud toimetuse arhiiv ja seal oli palju sellist kompromiteerivat materjali, mis oleks võinud nõukogude ajal inimestele saatuslikuks saada. Paljud korrespondendid Järvamaalt kirjutasid, et see oli nõukogude ajal suur punane ja, ja see oli suur. Tegele tihtipeale külakoolmeister, rahvamaja juhataja. Ta on vist ikka veel väike, oli ägevat, kaevati see kaebamise kirg oli eesti rahval ikka veres. Ja mina olin mures ja tegin talituse neidudele korralduse, et põletame arhiivi ära. See arhiivipõletamine, kes siis meil kaks päeva jääb vaid turg katus tuhaga sellest tuhast põletamise toast. Ja oligi niimoodi, et kui venelased olid jälle paides tagasi siis ei, julgeoleku ülem saatis kohe järgmisel päeval toimetusse kontrollima, kus arhiiv on, aga narhiivi ei olnud. Ja siis kutsuti üks talituse daam, ta nimi püsib surmani meeles, kutsuti julgeolekusse ja temagi käidi peale, et kas kuningas põletades käskis ära põletada arhiivi. Linda Põder oli vaprust ei käskinud kuningas Johannes kaup käskis. Ja tulemus oli see, et ma sain sinna. Siis tuli uus lehter, maakonnalehtede narvalane, mina sain selle toimetusse jääda tööle. Mina pean ütlema, et julgeolek hoidis silma peal küll ja käidi ka Tallinnas kaebamas. Aga et noh, et Saksamaal seal lehe kadedad, aga lehena oma tase ja isegi Oskar Kruus oma leksikonis taset nagu mainib ja kirjanduslik kaastöölisi mul oli näiteks Marta Sillaots oli mul üks Kaarsele Tallinnas, kes tõlkis nõukogude oli jutt sinna järvele, selle noh, niisugust lugejaid ka natukene oleks midagi lugeda peale poliitika ja Mart pukitsele tõlkis luulele taastavast läti jutte ja niimoodi ja ja agronoomid zootehnikud ka kohapeal, kes kaasa tegid ja minu põhimõttel toimetamisel oli see valm vastutav sekretär, minu põhimõte oli see, et iga ruutsentimeeter saame säästa nõukogude propaganda. See on eesti rahvale säästetud ruut, tsent, ruutsentimeeter. Aga siis julgeolekumehed käisid Tallinnas keskkomitees Karotammele minu peale kaebamas. Karotam ütles, et ma võin lasso kuninga kinni panna küll aga sinna peal ka selle Järvalase ajalehe kinni panemast ei ole teist ajakirjanikud Tartus sellel ajal. Peatoimetaja huumoriga mees Richard Clint tänas hea, et ta tuli korpuses, ta oli invaliid, sõjainvaliid tuli korpuses siis järvealasse peatoimetajaks ja teadlased teha, et ma ajakirjanduse tööd nii palju olen näinud, et kui ma Tartus Treffneri gümnaasiumis käisin, siis kõndisin Postimehe trükikoja aknast igal hommikul mööda. Aga me saime hästi läbi aga siis käegonnas julgeolekusilma peal ja siis mina 40 70. aastal otsustasin sealt ära tulla. Ja minul noorem vend Leonhard oli sellel ajal talurahvalehe kultuuriosakonna toimetaja. Aga tema tahtis ära Pärnu minnes mu isa ja ema seal Pärnu külje all ja siis mul noorem vend rooli kusjuures ka olnud parteilane ja, ja tema oskaks seda asja nii korraldada, et ma saingi talurahvale häiruste kultuuriosakonna juhatajaks. Marta Sillaots, mind hoiatus, et te võite Tallinna tulla küll, aga et katsuge siin mitte silma paista. Aga noh, kus mina, mina sirbile ja vasarale kaastööd tegema ja August Alle hakkas mind loomingus avaldama ja ja tulemus oli see, et Oskar nurgas kutsus maa 48. aasta lõpul sirbi ja vasara juurde teatriosakonna juhatajaks. Hanno, see oli juba niisugune koht, mis äratas paljudes kadedust. Ja tulemus oli see, et 49. aastal Vabandati, et kodanlik natsionalism ette urkharty süüa ei olnud, see aga kaebajaid leidus suures majas. Ja 49. aastal, mil mind vallandati, aga Felix Kauba oli jälle niivõrd suuremeelne mees. Ta oli mu abikaasa Karini ristiema, poeg muuseas ja temani perekondlike sidemete tõttu ta võimaldas mulle kirjastuses kirjandusloolist tööd ja ja ma elasin siin kuni meiega kolmandal aastal, märtsis tuli julgeolek järele ja viis mu ära ja mu tütar arstid veel parajasti kaheaastane. Aga õnneks me olime Kariniga vabaabielus, muidu oleks perega Siberisse viidud, aga me olime vabaabielus, siis peleti viidud. Aminaaenn sümboolsel kombel suvist ajal 1950 Toompeal Eesti NSV ülemkohtus, mul vend tegi vea, noorem vend tegi, vean, ta palkas mulle advokaadi. Aga kuid advokaadi palganud siis prokuröri oleks sõna võtnud, oli selline traditsioon sellel ajal. Aga siis on ülemkohtu esimees, Afanasjev suhtus minusse üsna arusaavalt. Aga siis see advokaat minu kaitseks siis ka kõne ja siis võttis prokurör sõna. Ja ütleks, et imelikul kombel seda ei ole veel küllalt selgitada, mis põhjustel sai saksa ajal Pärnu vanglast lahti ja ujutas pärast seda terve Eesti vabariigi üle oma sopaga? Ma kirjandusloolise kaht. Ja ja see prokurör kahetses ja tagantjärgi kahetsen, et ei kehtinud, tähendab surmanuhtlus muidugi oleks nõudnud, nõudis 25 pluss viis ja selle ma sain ja oma laagriaastatest ma olen kirjutanud ka loomingus natukene Valga ja Narva laagris. Ja see laagriaastat või mulle kasuks, sest et minu kõrghariduse biilsus marksismi-leninismi õhtuülikooliga, mida siin leksikoni märgigi. Aga näiteks vanglale. August Annist ega saime hästi läbi. Ja Narva laagris ma käisin iga päev endise majandusministri Karl Kornel riiulis prantsuskeele tunnis. Lätikeelne, ma tõin oma kodukülast kaasa ja siis Narva laagris ma hakkasin Plaumannise novelle tõlkima ja Mart Pukki saatis neist mulle. Julge mees saatis mulle neid Narva laagris ja saatis ka mulle läti vene sõnastikku ja niimoodi läti keele grammatika ja siis ma tõlkisin Brauman sõnana välja, aga Raumens niukene. Kitzbergi kaasaegne klassik ja demagaatega arhaitsme kasutamine ja mul oli siis oleks oskanud tõlkida. Sealsamas laagris oli ka Läti kooliõpetajaid ja läksin küsisin nende käest siis nõu, nemad siis mulle ärabrisse ja see koht tähendab. Ja nii, et mul oli vangipõlvest Comarošofemm. Mul olid Saugude aegses ajakirjanike elus ikka niivõrd kibedad kogemused manustanud toimetustele pakkuma ei hakanudki, aga mind ei olekski võetud. Aga ma hakkasin siis vabakutseliseks ja Fenix kaubavad, sain ma tööd. Ja mina näiteks olen esimene, kes tõlkis nõukogude maal Anne Franki päeviku. Ja kaubale ka see raamat meeldis, aga tema nagu kõhkles, et Moskvas ei ole välja antud, et kas võib. Siis tuli Aadu Hint mulle tema sel ajal ülemnõukogu saadik ja, ja tema ütles, et võib ja sissi Anne Franki päevik ilmus ja ta kiiremini ilmuks, raha oli ka vaja. Siis minu abikaasa aitas seda tõlkida, aga tema nimel seal raamatus ei ole. Aga seda juhtus teinekord tihti. Näiteks oma hiljem tõlkisin Johannes Fabrovski levini, Veski Värsid tõlkis Jaan Kross, aga tema nime ei saanud sel ajal veel kaane peale panna. Aga siis, kui Aksel Tamm andis välja selle romaani kordustrükki 1973, seal on küll tiitel seal juba Jaan Krossi nimi ka mina värsse ei ole tõlkinud. Nagu vabakutseline, siis ma nagu isemajandamise põhimõttel töötasin ja kuna näiteks vene keelest rääkimata aga inglise ja saksa keele tõlkijaid meil oli küllaldaselt, siis mina hakkasin tõlkima läti kirjandust. Ja lätlase auks peab ütlema, et nemad seda igati abistasid. Kuid virtsane töötas Riia kirjastuses lehes ma siis nemad saatis mulle pidevalt tasuta Läti uudiskirjandust, ma saan midagi tõlkida. Ma sain ka. Aga siis, kui Riia keele ja Kirjanduse instituut kuulis, et ma tõlgin biograafiast romaani jaanis Rainisest siis instituut Ta saatis mulle jaanis, ronis kogutud teoste akadeemilise väljaande 25 köidet ilma rahata ja sellest välja anda, sest mul oli just selle kogutud teostele kommentaarides oli mul romaani tõlkimisel väga palju abi. Nii et ma pean seda üheks oma peamiseks saavutuseks. Jaanis kanis romaani Rainis härra saanud tõlkijana on ka umbes 1000 rida värsse ja neid tõlkisid siis mu tütar Astrid ja Ain Kaalep kahe peale, see on seal tikkel, tagakülg on märgitud. Ja nii ma olen siis nii läti kirjandust üsna palju tõlkinud ja ja seal mul üks peamine leivaallikas olnud. Kirjastuse asjad on niimoodi, et näiteks minul see Rainise tõlke käsikirja ma olen siin ära 80. aastal kirjastusse ega kirjas sellega venna omad mured. Et kas ikka võib leping küll oli. Pärast tekkis kahtlus, kas ikka võib, et kuna Rainis, olgugi et Ta oli sotsialistlik, oli Läti vabariigi ajal ka haridusminister. Ja autoril kannincil oli selle asjaga Riias raskusi. Aga meie kirjastus siin viivitas ja leedulased jõudsid enne tõlkida ja isegi vist venelased. Minul ilmus kaheksakümnendad Palazzo kirjastus, eristatud käsikiri ilmus alles 84. aastal, aga pere pidi vahepeal ka elama. Ja sellepärast saigi ei ajakirjanduseni hoolas kaastööline. Seek tehnikaülikooli raamatukogu peabibliograaf koostas minu personaalbibliograafia ja sealt on näha, et ma selles majas on kirjutanud 50 aasta jooksul 1500 artiklit. Ma olen kahele inimesele erilist tänu võlgu. Kõigepealt Friedebert Tuglase-le, kellega meil tekkis väike kirjavahetus tema 60. sünnipäeva puhul, kui ma alles paides töötasin, ma avaldasin temast ka artikli. Aga siis hiljem, kui ma Tallinna tulin, siis tutvusime isiklikult ja näitan siin del ühte fotot seal 50 aastat tagasi. Seal Friedebert oma abikaasaga ja mina oma vanema tütre Melikega ja ja seal Rahumäel Jaan Oksa kalmul. Jaan Oksa vennad said paberiga jõukataks meesteks, mille meestena ja Tuglase soovitusel püstitasid Jaan oksale. Näete seal Harkovi tehtud rabasammas siin all plaadi peal. Siin on üks Jaan Oksa tsitaat, mille Tuglas on valinud, aga vähe veel sellest, et Tuglas sinna haavale viis, vaid tema tutvustas mind terve rahumäe kõige rahumäe kalmistul, puhkavad kultuuritegelaste haudadel ka ja ma olin selle vil kutseline ajakirja, eks mul toimetusse oli fotograaf kaasas ja siis pildistasime neid ja, ja kas ma olen giidina juhtinud seal rahumäel küll raamatusõpru, küll muid ekskursioone. Ja siis näiteks kui ma tullakse mul kodus käisin, siis tema oma kogusla Nii et Tuglas on üks mõjutaja, tänu Tuglase ma ikka väga palju just meie kirjandusloolist minevikku sain teada ja Elo Tuglas oma päevikus elu kivi küll kurdab, et kuningas on väga kinnise iseloomuga, et ta ainult küsibeni, kirjanduslugu ja nii, aga et ise räägib endast vähe. Aga meil on meelega ei rääkinud seal väga palju. Väga lihtsal põhjusel. Mina käisin läbi elus peamiselt tissidentidega ja mida distidentidel kuulidega, seda või elatanud kirjalikele rääkida. Aga ükskord proua Tuglas pöördus minu poole tulimend trepist alla laskma ja ukse peal küsib minu käest, et seal on neli novellikogu. Et kas te võtaks nad enda kätte hoiule käsikirjad. Ja mina ütlesin, oma tullakse, ma võtaks muidu hea meelega. Aga see tähendaks vihma käest räästa alla sattumist. Et ma kardan ise arreteerimist, jätsin seekord võtmata. Selle kehv tehnika, siis ma nüüd tänapäeval oleks muidugi vastu võtnud, ei lasknud koopiat teha. Aga sellel ajal ei olnud nii. Aga siis teine mees, kellele ma väga palju tänu võlgnen oma hariduse eest, tänuvõlglane Voldemar Miller, sest kui ma Vasalemma laagrist tagasi tulin tema siis Baltika osakonna juhataja ja tema lubas mind Käia akadeemia raamatukogu Baltika osakonnas tööl. See sellel ajal ei olnud nii lihtne, Akadeemia enda töötajate võis sellel lubada ainult Kirjanike Liidu liikmeid, kunstnike liidu liikmeid. Aga mina sain liidu liikmeks alles koos Doris Karevaga. 1982. aastal. Olen istunud seal all Baltika osakonnas ikka väga palju päevi oma elust ja just see väga vajalik andmestik, mis seal on ja seal kogu tsaariaegne Eesti ajakirjandus oli kättesaadav ja ja vabariigi ajakirjandus oli küll spets, andis, aga, aga ikkagi sealt ma sain väga palju allikmaterjali ja seda ma rajoonilehtedele kirjutades tavaliselt nende andmete põhjal, mis ma Balticast sain. Ja nii on Nigol Andresen kord minu juubeli puhul, kui ma ei eksi, Edasis. Ei mäleta, mitmenda juubeli puhul aga Angkor kirjutanud. Oskar kuningas on valmistanud tuleviku Eesti kirjandusteadlastele palju tüli. Tema pärast hakkama lehitsema rajoonilehtede koltunud aastakäike. Kui nii võtta, see on üks väga õilis ja ilus tegevus, sellepärast et et minu meelest teie olete oma elust suure osa pühendanud sõna parimas mõttes rahva valgustamisele. Vot see ongi nii kummaline, et mina oma isakodust elektuurina nii-öelda kaasa haaras mitte üksinda Ernst Särgava rahvavalgustaja vaid minu isa kodus riiulil oli ka tema kolleegi Saarde kihelkonna koolijuhataja Mart kiiretzi. Mõtlesin massose gravitajad. Ja ma olen, mõtlesin massaaž muide ka oma elus oma silmaga näinud ja tema Ainult see ei ole nii oluline, aga need rahvavalgustamise joon, see on mu isa pärit ja nüüd on niimoodi, ma rääkisin, ma siin kirjutan enda mälestusi, aga neid ma hakkasin kirjutama, kõik harjunud, sorry. Aga enne seda ja mul on seal pooleli. Minu isa oli koolmeister küll, aga tema mobiliseeriti esimesse maailmasõtta. Aga kuna ta oli koolmeister noh, maailmasõjas läänerindel tähendab sakslase vastasel rindel siis ta pandi raudu kirjutajaks Hanno kirjutajal ja pikemat aega vaba aega ja pea siia paberit. Ja isa hakkas maailma sääsememuaare kirjutama ja saatis neid ettevaatuse pärast bossiga. Alati, kui tal üks uudne ja valmis sai, saatis sealt koju ja need memuaarid on mul alles ja need on lõpetatud aastal 1916, sest pärast seda revolutsioon aga on ka mu isa esimese maailmasõjaaegsed päevikud Halles. Ja ma hakkasin neid memuaare ümber kirjutama, aga need on mul lõpule viimata. Aga siis, kui Aadu Hint kirjutas oma tuulise ranna kolmandat köidet, siis tema soovis, et ma annaksin Isamaailmasõjaaegseid päevikuid kasutada, aga ma olin ettevaatlik inimene ja ja kardin kirjutas päevikud masinal ümber ja noh, andsime selle koopia siis antud intervjuus tasu eest, muidugi. Aga Ado hindu, millisel anna kolmanda osa tiitellehe tagaküljel märgib, et on kasutatud materjalile ka Johan kuningapäevikuid. Nii et minu isa on läinud juba kuidagimoodi ka kirjanduslukku. Kuigi ta suri kolhoosivahina. Kas te ise praegu selle mäe tipust tagasi vaadates oskate ütelda, mida te ise kõige tähtsamaks oma selles tehtud töös peate? Võib-olla siiski nii, et noh, see läti klassikute tegelemine näiteks Andrei suppits oli nende rahvakirjanik ja ma käisin tema 100. sünniaastapäeval, käisime Kariniga Riias 1977 siiamaani unustamatud mälestused. Ja ma sellel hoopis sina kuueköiteline sari Rogers näeksid seal perekonnanimi Robežneksid. Ja näiteks vene keeles on seal 60 telesari ja mina tõlkisin sarjaks neli köidet ja valli, helde tõlkis kaks, sest ma üksinda ei julgenud ette võtta, sest minul aeglane tõlkija keskeltläbi romaani tõlkimiseks kulub aasta. Ja siis ma kirjasse saime kokkuleppele, et kooli kaks olen nõus, neli tõlkima ja ja nii ta ilmuski, kuus köidet. Ja võib-olla kirjandus kah loeb, sest me praegu räägime ka nii palju Läti ja Eesti ja üldse balti riikidevahelisest sõprusest, aga minu mälestused on natuke teistmoodi. Mina 1919. aastal juhtus mul selline õnnetused, haigestusin pimesoole põletikku ja meie kodul kihelkonnas Kilingi-Nõmmes ei olnud sel ajal jaoskonnaarsti, et meil on siin pimesoolepõletiku läbi ilma arstiabita, see on ise omaette ime. Aga samal ajal Jeanie koolimajast viis-kuus kilomeetrit eemal oli Eesti-Läti piir. Seal piiril käisid lahingud, ühelt poolt Läti punased kütid ja teiselt poolt meie oma kaitseliitlased. Nii et mina haigevoodis kuulsin koguaegsele püsside raginat, seal juhtus sama, kus minu meelest lätlastele tehti ülekohut ja selle kuus läks mulle raamesse ja sellepärast on saanudki läti kirjanduse tõlkija, et nagu see aitaks ka nagu rahvaid lähendada, ei tea, võib-olla ma illusioone teinud, aga nimelt seal selle 100 ajal lasti maha üks nooruk, kelle ainus süü oli selles, et ta seal kohaliku täitevkomitee esimehe. Ta oli seal kuskil pulmas olnud ja täitevkomitee esimees sinna tulnud oma abilisega ja võtnud selle poisi omale küüdimeheks. Ja, aga see täitevkomitee esimees komissar kukkus vangi, ollakse seal jälje õue peal maha, ma saan sellest aru, aga poisikene oli küll põlvili palunud, et tema ei ole süüdi. Maavanaema elas seadja mõisas, tema mees oli kutsu ema, ema ja, ja siis nemad. Jutustusi lukku vanades jälite kaheksa aastat. Ja veel üks kultuurilooline pagari tänavalõhnaline mälestuskild. Minuga koos oli lahvlasel Juuru vallavanem, kelle nimi on juba rahust. Ja, ja tema rääkis mulle, et ainukalda väimees laine kallal, see mees abikaasa oli doktor määr, see oli veterinaararsti juurust pärit. Ja siis Aino Kallas, enne kui ta hakkas Soome minema sõja ajal ta oli Soome kodanik ja siis tema täi osa kraami väärtuslikku kraami sinna jõuluvallavanema tallu hoiule. Seal oli kulda ja hõbedat ja kõike niukseid laval andsid ja ja siis üks niux mapitäis käsikirju ja Aino kannaksis ütles seal jõuluvallavanema, et see, mis me siin muud näed laua peale kogu küllekul, diabeet, siis kõik tühine. Aga siin mapi sees on küll midagi, mis on midagi väärt. Seda rääkis Juuru vallavanem mulle ja mina jälle tulin vangist ja siis mul käis ka siin sõpru ja ja mina rääkisin siis kari neli ja, ja rääkisin sõprade kuuldes seda lugu ja sõber läks jälle ühte kohvi seltskonda ja natuke ettevaatamatult, nemad oleksid Mordva maale. Sai viis aastat ja vot sealt kohvi seltskonnas, kus sa nagu rääkis, üks läks, koputas Pagars. Ja siis hakati minu käest pagari suurima, 59. aasta kevadel, et kes see vallavanem oli. Ja mul oli lihtne vastata selle personalil, selle vallavanema nime lugenud eelmisel kuul, õhtumehe surmakuulutuste hulgast ei olnud enam. Aga see on tänapäevane lahtine, kuhu on jäänud Aino Kallase päevikut Belials Tallinnas 34.-st aastast alates Pärnu maanteel, et kuhu need päevikud on jäänud, ma ütleks, mis tegemata on, see on kõige tähtsam, mis, mis ma veel teeks. Palju pakse raamatuid tõlkinud ja issiga kokku pannud. Aga nüüd ma tahaks enne surma kirjutada väikse brošüüri ja lasen selle isegi tõlkida, võib olla kasvõi inglise keelde. Et brošüüri pealkiri oleks kunst vangis olla ja ma räägin seal enda kogemuste põhjal minu mälestusi, võib-olla loomingust, juhatuses lugema. Me kõik seal Alliksaar, Bernhard Linde, siis noorsookirjanik, Janar kuus, teisigi veel. Me kõikiga püüdsime vaimu virge hoida. Alliksaar kirjutas sonett sellel rajal islamit vabavärsi harrastav, ta oli suur soneti, harrastaja Saar kuus kirjutas noorsoojutte ja saatis oma abikaasale ainult igavesele. Kes neid siis oma nime all osaldava ega pärast avaldas. Ka jää sai laagrist palju õpetus, nii lasi vanu inimesi vanu mehi naisi endale rääkida oma lapsepõlvest ja niimodi panis. Märkmik tühja. Ja mina õitsema rahvastiku üleval, selle najal, nüüd õppisin prantsuse keelt. Tõlkisin läti keelt ja omavahel ütelda. Mul on kaks näidendi käsikirja, mul ei olnud põhjust neid stagnaajal näidata. Rutt Hinrikus, Elmar üheksal on rääkinud. Minu ema oli paistvust pärit Paistu kihelkonnast. Näitan oma ema kõigepealt, eile ütlesin minu ema. Tema nooruspõlves. Tema isa oli, loodi mõisas kutsari pärast hääli, mõistus aga noores põlves. Ema käis Paistu kirikus. Jaan Bergmanni seal kuulnud ja Jaan Bergmanni eludraama. Olin peamiselt selles et tema noorele Radio kirjutatakse vägevaid asju. Ustav tähendab taevane veel koolide repertuaaris ja Taal, muuseas isegi Götet tõlkinud ja seitse imet teinud seal tudengina raha oli vaja. Aga hiljem paistus, tema elutöö läks peamiselt selle peale. Tema oli niisugune komisjon, kes pidi välja andma uue piiblitõlke ja ta nägi palju vaeva sellega ja komisjon käis algud pansionaadis seal koolsel, tema pastorite kolleegid tulid vabariigist kokku ja ja siis tema sellega nägi palju vaeva ja ta sai pilke valmis. Aga siis tema üks suur teene meile ka see ilmus Eesti lastekirjanduse ajalugu ilmus ja seal seda ei rõhutada, nii, aga see oli oluline teene. Esimene korralik lasteajakiri Eestis oli lasteleht silmus Postimehe kaasandena kord kuus sajandi algul. Ja esimene toimetaja oli Jaan Bergmann. Hiljem ta loobus siis, kui see piibli asi läks juba nii raskeks, jättis ta loobus siis. Aga Jaan Bergmann, ütleme, et sa oled lastele hea aastakäik ja mul on veel praegu alles. No näidendi pealkiri on sõber, aga see ei ole mitte lastenäidend. Ja Bergmani elu traagika seisnes selles, et kui tema toimetab lastelehte sisenema gümnasist, tütar Klara teeb ka sinna kaastööd. On isa, laps nii-öelda luuletab ja niimoodi ja muud. Ja tütar sureb keskkoolis käies 1904, see andis tema elule traagilise ilme. Ka tema üksinda lastekirjandusega ei tegelenud, vaid loodi kiriku patroon oli, loodi mõisnik Heinrich von Bock, selle omaaegne Liivimaa maamarssal ja Hendrich von vokki pealekäimisel. Carl Robert Jakobsoni Sakala kaheksaks kuuks suleti, võib-olla oleks kauem suheldud, aga Köler ja seisid seal Peterburis. Siis Sakala pääses jälle ilmumist jätkama. Aga see oli Heinrich von pakiga, kes oli Paistu kiriku eestseisja patroon. Sellega oli Bergmanni poliitilisi vaidlusi ja need on mul ka seal kirjas. Aga siis üks seen on, kui tütar hakkab surema seal paksem kirikas ja siis on, et mis ta isale siis surivoodil hulgab. Viimilt võiks veel seda käsikirja surma, aga siis teise näidendi ma kirjutasin ühest heliloojast Johannes Kappel. Tema on esimene Eesti helilooja, kes saab Peterburi konservatooriumis kõrgharidusega, vist hõbeaurahaga koguni lõpetab ja ja tema. Ja ilusaid laule lauldud kuni nõukogude ajani veel laulupidudel ja aga tema suleb 1907, kui ma ei eksi siis ta on viiekümneaastane, nii umbes sule šveitsi sanatooriumis tuberkuloosi. Ravimisega hiljaks Baltikumi, sel ajal ei olnud tuberkuloosisanatooriumi kapilist, ma olin paides juba kirjelda, temast võiks kirjutada, temas oli 1907 nõukogudevastane ei olnud aga Bergmanni kaua tegelenud ja juba noorest east peale ja ja siis sattus niimoodi ka, et minul sattus selliseid kaasvange. Üks mäletas Bergmanni veel asju ajas ja üks mõjutas natuke Kappelilt millegipärast Ta oli laulnud nii koolis ja ja advokaat Kuusmaa rääkis, et Jaan Bergmanni poeglasse nende maha ja kilde kogunes ja siis neist kildudest lõpuks dramaatilise loo. Ja näiteks vaidlus selle loodi Fonbockiga. See oli mul eriti, seal on veel sellepärast minu kutselist vanaisa Hans pill oli kaua aega sama Bocki Kutser. Ja minu vanaisa oli suur Jakobsoni austaja. Jakobsoni kultus on mul ka lapsepõlvest kaasa toodud ja nii kummaline, kui see on. Mina õppisin lugema oma käe peal siis, kui isa oli maailmasõjas läänerindel sakslaste vastu. Mina elasin mõned ajad mõisas vanaisa juures, temal kahe lapsega oli nagu raske. Ema elas, hooli maja sedasi, aga minuga nii mõisasse vanaisa juurde ja mina õppisin seal oma käe peal lugema ja vanaisal kala ja vanaisaga kohtuti, parandas mõisa hobuseriistu ja laskis mind Sakalat ette lugeda. Ega ma sellest kõigest no ei saanud õieti, lugesin. Ja ma olen kord 37. aastal, kui ma ei eksi, 60 aastat tagasi. Kirjutasin pildis ühe loo sellest, mul on koopia, seda edaspidi. Teinegi. Selle pealkiri on Kurgja võit. Ja juhtus niimoodi, et ma käisin. 37. aasta kevadel käisin ajakirjanikuna Kurgjal ja kujutage ette, proua, juuli Jakobson oli veel elus. Juhatas põllul kartulite maha panemist ja tütred võtsime vastu. Tütred olid kõik, vajad piigad. Väga lihtsal põhjusel. Nad olid haritud, daamid ja Jakobsoni õemees olid neid tütreid aidanud ikka koolitada. Nendel keskharidus. Vanaproua Jakobson ei tahtnud ütelda. Meil on mõne lihtsa talupoisiga haritud daamid ikkagi. Kes on muuseas, Marta Pärna oli üks sugulane. See on nüüd, see oli Valga Gümnaasiumi direktriss seal viinud, need ütlevad isegi Itaalias ja niimoodi reisima haritud tamine ja nemad võtsid mul seal üsna lahkesti vastu. Ja siis ma kirjutasin niukse loo Kurgja müüt. Ja see Jakobsoni kultus mul kaua olnud. Aga teil oli ka Tõnisson suureks? Ja vaat seda ma ei olegi rääkinud. Nii, ma olen natukene oma iidoleid vahetanud, aga pool on üks niisugune lause eesti keeles ka umbes nii, et täiesti näidendasid noot, noor inimene peabki olema vasakpoolne. Aga et kui ta saab juba üle 50, siis ta paratamatult rub, muutub konservatiivseks ja neil on veel mina ka Hurt on nagu minu üks iidol. Tõnisson oli väga lihtsal põhjusel mina koolmeistri poeg ja aga täiskarsklane ei olnud ja aga ei saa, ei olnud ka täiskarsklane, pahasti. Kolmeks nõuti, ta pidi seekord käima ka külas, lapsi ristima siia ja nii edasi ja nii edasi ja pakuti talle 20 terviseviina. Lase ikka võttis ja. Aga mina noores eas olen lootnud. Aga siis põhimõtteliselt õige nagu karskuse pool rohkem. Aga siis oli esimese riigivolikogu valimised 38. aastal ja Pärnu karskustegelased Pärnu karskusselts tahtis sel ajal teatris korraldada niisuguse koosoleku, kus Jaan Tõnisson oleks esinenud ja oma valimisprogrammi selgitanud. Ja kujutage ette, et see konsolik keelati ära. Küll vabariik, aga pensionär ei võinud saada. Ja üheksas, nii et mina astusin Pärnu karskusseltsi valgus vanuselt teine Eestis 1890 asutatud traaži, selle liikmeks ja üsna varsti mind valiti Käisi meheks ja vabariigi lõpul olin mina karskusliidu instruktor. Mul oli kolm maakonda, Pärnus olime asukohta, aga siis mul oli kolm maakonda Pärnumaa järva maha Venemaa ja seal sõjatalvel 39 40 pealsema neis kolmes maakonnas rahvale 40 kõnet, kus ma kõigis kiitsin ka soome rahvast, näete, F1 karske rabas suusaka suurele rahvale vastu panna. Nii et mul oli põhjust karta küll, kui nõukogude võim seal küll. Et tuleb äkki kinni minek 40 kõnet. Aga ei olnud. Nende 40 kõne peale ei olnud koputajad. Aga üks minu isa, kolleeg kooli juhatajaks kolleeg, see mind natuke hoiatas, et peateni julgeid kõnesid. Aga et teil edaspidi kardetamaks minna. Olete kannatanud, vangis, laagris istunud ja nii palju raskusi, aga mulle tundub, et kõigele vaatamata olete teadnud, mis te teete. Olete suutnud elus siiski oma põhimõtete järgi käituda. Siin on väga mitu põhjust. Kui mu isa memuaare lugesin esimest korda neid neid ümber kirjutatud, seal ma lugesin juba noores eas siis ma oma vanaisa siin enne mainisin, peed kuningliku saarte kiriku vööl mendel ja pärast järjevallavanem. Aga seal jääl ja vallavanema ametis. Ta õppis napsutama väga lihtsal põhjusel, kui keegi pääses valla majandus midagigi kergemini läbi viia omaenda huvides, siis tõi järelikult võllavanemale ka liiku ja viis ta kõrtsi. Seal oli suur kõrts, oli. Ja mu isa mälestuseks noorepõlve mälestuses. Isa kurdab korduvalt, et küll mul oli kahju, kui isa, peet. Ja ka mina vanaisast, mida siin väga lugu. Aga sellesse ta lapsutas, see mul tegi nagu haiget noores eas. Aga hiljem ma olen kasutanud ühtama varjunime nimi, sest meil on palju ja Meelis kahuli, ma andsin üks paar tosinat, aga neid pigem ma kõiki ei andnud. Siis tema tegi seda pseudonüümi leksikoni. Ja ma osa andsin, aga kõike ei andnud selleks, et mine sa tea. Kõige õige enne surma. Aga üks minu pseudonüüm, mida Pärnu lehes mõeldi, kustusin, oli Need havi peetunud, vanaisa nimi. Aga lavi koolimajas. Ma olen sündinud. Te olete siin oma väikses mõnusas Pääskülatoas praegu ju enamasti üksi, aga te ei ole üksi, sest teil on niivõrd palju raamatuid, teil on nii suur raamatukogu. Kas teil on absoluutselt kõik võimalik oma kodust leida, mida te vajate? Tihti on nagu niimoodi, et ma tean, et mul see raamat on, aga raamatuga kaasas on praegu neil suur segadus. Serblased, Ma talvel ei kütnud. Lihtsal põhjusel briketi kokku hoida ja seal aeglane seadus, et teinekord lasen tuua neid raamatuid, mida mul vaja lasen tuua. Tehnikaülikooli daamid toovad mulle Rauma raamatukogus neid raamatuid, noh, neil on ka võimalus, raamatukogu, mitte üksinda, tehnika, seal ilukirjandust ja kõike ja kirjanduslugu. Aga neid morangi üks niisugune täitumata unistusi räägin sõnaga teile, et miks ma pean elu lõpul unistan mul on selline unistus olnud, et mul kolmeses toas kokku umbes 5000 raamatut. Karini hinnang, ma ise ei ole nii kindel, ma arvan, võib-olla natuke vähem, aga 5000 ringis. Etc. Kauaks. Ja mul oligi see mõte, et ma hakkan tegema suvel sain selle raamatu ka korda jaganud kartoteeki tegema 5000 raamatut ega muidu ei seisa enam meeleski. Mul on muuseas, väga palju on saksa. Ajaks, kui saksa demokraatliku vabariigi raamatul tõi imeodavad kokteilid, ütlen Tartu sõbraga siin vahel käinud raamatu imetlemas, küsinud, aga kust see nii palju raha olnud võtnud, et nii suur raamatukogu saab olla kodus. Raha ma sain sellega, et ma ei suitsetanud, napsu ei võtnud. Veel, säästud on kõik siin raamaturiiulitelt. Aga nüüd on mul selline unistus, et leiduks mõni raamatusõber, kes väikese tasu eest nii-öelda ühiskondlikuks, ühesõnaga väikese tasu eest tuleks mulle appi ja aitaks mind seda kartoteeki koostada. Vaat see on mul üks unistus, mis hetke selle eetrisse. Aga kas teil oma käsikirjad ja, ja asjad on suhtelises korras? Heather Carošerg Rutt Hinrikus on käinud sind võlumas mitu aastat et, et ma annaksin mõistlik kirjandusmuuseumi, aga ma ei ole suurt andnud. Arhiiv on korrast ära kõigepealt ja seal on üsna rariteetseid asju, mitte üksinda minu, vaid seal näiteks kirju, mul on kirju näiteks Ain Kaalep pilt Artur Alliksaarelt ja nii edasi ja nii edasi. Ma ei taha neid praegu randa. Sest et tütretütar Regina, kes on küll abielus ja kellel on juba kaks beebit, ka tema õpib ka filoloogiat, noh, võib-olla temaga ei saa veel, aga mul on neli lapselast, Igor-l on ka kaks last, et võib-olla lapselapsed kunagi selle arhiivi tööle siis mind enam ei olevat, siis raskem praegu oleks nagu kergem, sest mahlaxise suulised kommentaarid, sest mõne puhul inimene ei teagi, et seal halluldusega tegemisest. Need olid mälestuskillud Oskar Kuninga eluteelt. Need salvestas Mari Tarand. Helioperaator oli Külli tüli.