Tere õhtust siin luulesaadete toimetaja Mari Tarand kes on lubanud tänavusest Juhan Liivi luuleauhinna määramisest pisut põhjalikumalt rääkida, kui seda võimaldasid päeva käelised saated. Niisiis pöördume mõtteis veel kord Alatskivile, kus aprillikuu viimasel päeval alati meenutatakse Juhan Liivi. Alatskivi naisansambel laulis Tiina kiilaspea laulu Juhan Liivi sõnadele. Edasi kuulame professor Karl Murukäsitlust tänavu auhinnatud luuletusest ja luuletajast. Austatav Ellen Niit. Leebe üle põhjusega uhked Alatskivi lased head külalised. Juhan Liivi looduse Isamaa ja isikukeskses luules tuleb mõnigi kord ette vastuvaidlemist välistavad lüürilist Maximolismi. Oreslaste imetlusele vastas liiv tõrjuvalt. Ei mind mitte tõesti. Ainult tema seisundis looja võis omas ajas kindlameelselt väita. Ja nõnda on elu kiik. Ükskord, kui terve mõte on eesti riik, kunst, mis tõstab sind ja teisi ülespidi, tema meelest taotlema viimseid võimalusi. Elust viimne ilu, tõest, viimne tõde. Ja naiselisest õrnen õrna. Samasugust kindlameelsust leidub mõistagi ka meie naislüürikas. Tore luuletajana laulis Kersti Merilaas armastatule mõeldes. Ma tahan olla nagu tee või nagu keeli, mille lastud või laul, mis kostab läve võilill, su rõõmuks õide lastud. Nii täielikku isetusega võrreldavat märkame vahest Anna Haava hingelises andumus luules. Kuid kindlasti mitte noore Marie Underi enesekeskselt end imetleda laskmas. Armastus löörikas. Kersti Merilaasi tähistatud suunas on liikunud Ellen Niit. 1000 954. aasta algul avaldas ta rõõmsa kevadelaulu, milles noorte inimeste teineteise leidmist saadavad kaunid võrdluspildid loodusest. Puhastundeavaldus võpatas valvsaks printsipiaalsuse naiskriitiku, kes seletas, et kevadelaul on libisenud mingi looduslikku instinkti luulepinnale. Noore luuletaja õpetamiseks tõi ta ohtrasti näiteid. Kuidas peab kirjutama, et armastuslaulust kuumaks ka tööelu ja sotsialistlike elutunne. Õppustel niiti võtnud. 1000 900 158. aastal kirjutas ta. Las ma olen lind, kes teeb pesa, asub õue. Olen lind. Kes su südamelaulu viib pilvede alla. Las ma olen lind. Kes toob taeva all tuule ja päeva salasõnad su kätte. Las ma olen lind. Aga sina ole laas ole mõtlev maa. Ole roheline puu. Kõnelevate lehtedega. Ja las meil olla ühinenud laevas selle kauni luuletuse, lüüriline mina on aktiivne osaleja kõiges vähemalt samaväärne igatsetava partneriga. Siin tähistatud hoiakust on midagi olulist minetatud 1972. aastal loodud luuletuses humalapuu milles muidu taas looduse sümboolikat olla jumala truu. Olla lihtsalt su naine. Käia lõpuni, tee sinus ilmade kumaal kaelas humalakee olla tugev, kui jumal väeti ja tugev. Ometi kellelegi toel kahanenud Iseseisvusega. Mõistagi on meie luules radikaalselt teistsuguseidki hoiakuid. Umbes samas eas kui Kersti Merilaas luuletuse ö. Ja Ellen need kevadelaulu loomise aegu on praegu Triin Soomets. Tema ees kavaline armastuslaul vastandub täielikult Kersti Merilaasi, leia Ellen niidule. Ära aja mind mehele. Mina iseenda armas. Iseennast, ma ehitan. Hoian end iseendale. Oma käsi on osavam. Oma ihu on ilusam. Mina ise mu emake. Ära kiida mind mehele. Mehed on metsaelajad, mina iseenda armas, feministlik nartsiss, siism teadagi enese küllasus, mis vahest pisut võrreldav noore Maria Underiga. Kuid mööngem, et veetlevat väljendatud ja kunstiliselt veatu luuletus. Veelgi enam, see on narmasjuuripidi kinni valuules ning saab tuge ka eluandmist. Selles ilmutatud suhtumine oleks aga Ellen Niidu luules absoluutselt võimatu. Ellen Niidu mullu avaldatud aeg voolab, on sõnastatud tagasivaatena. Kujuteldava teispoolsuse küüniliselt. Ilmselt asjata ei meenu sel puhul 1958.-st aastast pärit luuletus. Ma arvasin. Mõlemat ühendab kujutatava üle domineeriv tõsine mõtisklus elu põhiväärtuste vaagimisel. Nagu Ellen Niidu luules sageli olulisemalt taga seob tõdemus et on kallist kallim. Kullateraga inime. Aeg voolab, ei esita enam noorusliku otsingu tuhinat ega vastset leidmisrõõmu vaid eluteel kogetu mõtestamist. Luuletust kannab vaikne paratamatuse tunne. Mida teistmoodi, hoopis teistmoodi aimas noores eas. 1956. aastal kirjutatud pihlakas. Aeg viib meilt päevi, nagu lehti puult. Kamatult ei tea, ei näegi. Kui oksad paljad, on vastutuult. Tõepoolest, Velu erinevates järkudes isesugusel moel omakstuntu eemaldub ja hajub mälestusteks. Aeg voolab. Ja ühel hetkel võib inimene endalt ärevalt küsida mis on elurahas olnud päriselt oma. Ning selleks jäänudki. Kas lastes ülem TÖÖ? Või hingepiin. Või vaksa võrra mõtte künnivakku. Ning kus ei mäleta? Ei tea, täis poole. Üleöö see ilmselgelt näha on. Vaid sinu kallis nägu. Hämmeldunud lugejale tundub, et nii kahelda küsida ja täielikult isetu loobumuses vastata on peaaegu võimatu. Kui mitte koguni lubamatu. Kummatigi võimalik ja mõttekas kui usume koos luulet 100-ga, et kõige põhjaks elus on armastus millest saab alguse kõik. Niisugune on looja Liivilikult viimset võimalust taotlev vaatepunkt. Lugeja vaatepunktile on vahest siiski lähedasem luuletuse pihlakas lõpetus. Kuid siiski siiski. Kui lehed läinud, ma täis jään marju. Ja surnud lumes. Ma kuumalt kun, keskhange, harju ning märkab rändur, kel süda valus, mu vaikset Loitu ja väsind linnud seal tuisu keerus veel saavad toitu. Elutee erinevates lõikudes lugejaile on pannud armsaks ning pakkunud rõõmu ja tuge meetrima. Villeriini lood. Triinu ja Taavi jutud. Maa on täis leidmist, linnu voolija vee peal käia. Ning koondav maailmapidevus. Nende soojast valgusest kasvab ühtlasi tänumeel. Ja armastus looja vastu. Usun väga, et kuni püsib meie keel ei haju see armastus. Poola. Ajas kuhugi ära, see on päriselt Ellenni tooma. Ja. Et koos minuga jagavad seda arvamust ning õnnitlevad tänasel päeval Juhan Liivi auhinna saamise päeval kogu südamest Ellen Niitu, kõik, kes siin saalis viibivad. Liiatigi kui on teada, et Ellen Niit oleks pidanud siin saalis olema juba 1971. aastal seal kui oli mõeldud Juhan Liivi luuleauhind, anda talle luuletuse leppa laul eest. Kui tookord oli Juhan Liivi luuleauhind võimukandjate silmis osutunud kahtlaselt isa maaliseks ja eralduda, püüdvaks. Ning Ta jäi Alatskivil Alatskivi rahval tookord Juhan Liivi luuleauhind länni tule üle andmata. Nii et sümboolselt võttes saab jälle need täna teise Juhan Liivi luuleauhinna palvel. Ma loen ette luuletuse lepalaul, et tema ka sellest ilusast hommikust osa saaks. Palaul. Ma tundsin Lepa. Lepp oli lihtne puuhall karjamaa asukas kooreaal Rusgieweri marjakorvile põhja Lepale haigele varbale lepalehk, hädaja, rohi, mõlemadi lepavõsa mu kodume käe all nagu hallikas meri. Lepa Mähast, punane lapsesuu. Ma tundsin lepalett oli harilik puu. Maasikamari ning sügise igavas lepa käbidest kari ja talve hakul pliidi all hagu. Ja kevadeurg keset lumelagu. Vaiksel veerul käis ringi ööpäevakarussell, näevad tohutu pikad ööd unesid täis aga kuud ja nädalad mööda, kui lepitse reega tervet ilma sai, lepalehe eest müüa ja osta ja lippa lind oskas kuu otsast kõigele kosta. Maa oli maa, päike, päike ja kuu oli kuu. Ma ise maise ja leplistne karjamaa, puu. Igiselge kõiki asjade seadus ja kord oli kord rohetav suvi, pruunlehtede lang, hall ehitu, sügis-talvekuu hang ja uus kollaste urbade kevad, higi, selge, kõiki asjade seadus ja kord tundus koorunud ja siis jõudiski Meiegi kord. Valuga sünnivad vastsed maad südameis, träni, raginal kistakse juured. Hoia südant ja hoia hinge, kui saad, issanda maailma uudismaad on nii suured, seisad välja juuritud lepiku ees, su mõõdupuu. On murtud su sees. TTÜ hääled on selged ja säravad ja suure kord uudis, massaa. Vuh rõõmude kevadoravad valus vareste kõrvus vareste valus. Uue tiri täiteks, lepik puris maas, iga juuritud lepp, tuim ja surnud, kui kepp uue tee täiteks maas, sinu enese keha. Ja ometi Teedule teha. Oh, rõõmude kevade, oravad, võsa, Uusma, vanade virgumis kiht, väsind, räsitud mulla, konarad, lahkuja, hüvasti, piss, traktori, ragin sinust ja leppadest läbi surud pihku üht rohelist lepakäbi. Ei sa tea ega mõista, kus lõpeb uhkus, kus algab häbi. Suletud nokaga suvelind, odraokkaga käod, jänesekapsakaame õis, sinilillede kahvatud näod, kes seda kõike aimata võis. Öö varju all, 100 lepiku rohtu tuleb su juurde otsima. Lohtu vaevleb unevaevas. Oh, sa ei tea, kas neid üles andma ei pea. Oled ärgates ihuüksinda teel. Oled tõbine, kellel on ununenud keel ja kelm. Vaat nõnda palju on harida veel. Toeta tüveta, pinnata Leparaag ise raiutud puu ise, kirves ja saag. Ränk on otsida lapse ja lepikust iseenda ja ilmaga lepitust. Ränk on saamise rõõm. Valus kaotuse vastu. Uisuaastate asemest üle käib sahk. Head kuulajad. Nüüd on meie ees väike kimbukene Eesti armastusluulet. Just need palad, millest professor muru äsja rääkis, kuulame neid, need selle saatesõna valgel. Kõigepealt Kersti Merilaasi töö ja kaks väikest Anna Haava luuletust edasi Marie Underi tuntud sonett ekstaas ja seejärel Ellen Niidu kevadelaul. Ma arvasin, humalapuu pihlakas. Ja lõpuks tänavu auhinnatud aeg voolab. Luuletused loeb Ivi Lepik. Kolm korda kuskil hõigati ja puude ladvus kustus kaja. Tuul nagu pooleks lõigati ja ö sai ümber väikse maja. Nüüd mahajäetud aia teel, siil tatsab Kormitsedes toitu ja ööbik hõiskab veel ja veel ei vaikida või enne koitu. Puust õisi langes rabinal. Väsind lind seal unes sonib. Kas kuuled, kuidas krabinal kuukiiri mööda katust ronib? Algoplis kasest Kaseni käiks udunimbuses, kui Hiiumaal. Keerdu ta, mind, see nii su jalge ümber nagu humal. Ma tahan olla nagu tee või nagu kivi, mille lastud või laul, mis kostab üle v võilill su rõõmuks õide lastud. Oh, ära karda, kallis. Eemansin, tülita. Ei iialgi su armu Sult taha kerjata. Võin uhkelt külmalt võõralt su silmi vaadata. Või vaikselt nagu vari sust mööda minna ka. Põin lahkelt rannal sõud, aga ilmasinud. Oh võiksin taevadelgilt kõik tähed paluda. Ja Eha hellalt helgilt ta ilu laenata. Oh, võiksin kõik, mis ilus, mis valgus, ühenda sind sind siin eluvilus. Siis krooniks sellega. Vägev verre surematu püüd. Mind võidab Rõõmu ihar hõiskab süüd. Iial polnud kaaluv ega kaine. Jalgel maas kui kähar, vahulaine, mu kleidi, valkjasroheline, siid ja kahisedesse langevad kõik rööd. Sest riidetult on siiski kaunim naine. Miks lõhnab kani helgelt heliotroop? Kas muutub täna minu elulugu? Ah, olen juba seda sugu, et igav meel mul iga elu joob. Nii ahnelt tühjendan ma elule laeka. Kui surmamõistetu kell vähe aega. Kaks on kõrgel pilve laeva rännulile, laia taevarõõm on nendest päikesel. Kaks on nõlval nõtket kaske sest et üksi raske oleks olla. Kevadel. Kaks on kõrget kuuske, palus Kakson õitsvat Soomes aluslinde kaks on igal puul. Kaks on kivi, männi juurel. Valgeid laineid merel suurel kahekaupa tõukab tuul. Kas on see siis mingi ime, et me kokku sattusime? Kahekesi kevadel? Et me kahekesi käime. Et me hoopis ühte jäime? Ma arvasin nõnda, et meri on alati sinine. Ja et varjatud kullateri täis on viimne kui inime. Et merel sõites tuleb julgelt tuuli trotsida. Väsimust võites tuleb ilmast imesid otsida. Ma sõudsin südames, õhin ümber, lained sumasid taevarannad ja merepõhi mulle vastu kumaasid. Sain teada, et meri harva õige, harva on sinine ning tühi ja halli karva on sageli inime. Retud jõetud tolm ja põrm, muud ei olegi. Inimlapsi kes mullast võetud, kus kulda polegi? Kuid ma arvan, et siiski tasub olla eksida, ihata teada tahta, kus tera asub armastada ja vihata. Meri vahel on sinine. Ja tunda on kallist kallim. Kullateraga inime. Mune kumin mu ümber. Suvesumin mu põues, hull humalapuu, üha kasvab me õues hull humalapuu tema all meie ase, mind, su käed sinu suu enam lahti ei lase. Hull humalapuu alt ülesse laine. Olla jumala truu, olla lihtsalt naine, ennast mähkida lasta, olla humala väeti, sinu pilkude all olla jumala väeti, käia lõpuni, tee sinu silmade kumal kaelas humala. Märkamatult, kui lehti puur ei tea, ei näegi. Kui oksad paljad, on vastutuutu. Oh ei, ei hala, ka leina ma värsket haljust. Kas sügis, suve kuldkirja päevis on rõõmu paljust? Mänd ei ole, mis igihaljas, ükskõik mis, saagu maa. Pihlak olen, mis maantee veeres jääb ruttu raagu. Kuid siiski siiski, kui lehed läinud, ma täis jään marju ja surnud lumes, ma kuumalt hõõrun, keskhange, harju. Ning märkab rändur, kel süda valus, vaikset Loitu ja väsind linnud sealt tuisu keerus saavad toitu. Päevi aastaiks punudes. Seik liitub seigale, jääb raasu külgeraas. Kord meenudes, siis jälle Unudes, saab kõik mu omaks, on ja haihtub taas. Kõik üksus, noorus, näib see rõõmus rägu. Siis tuleb küksus, selgib kaos ja hägu. Pea jõuab vanadus ning kukub vainukägu. Algosad, vaid on lähtepunktis maas. Ma endalt pärin minnes üle läve. Kas oli miski siin ka päris minu jagu kas lastesülem, töö või hingepiin või vaksa võrra mõttekünnivagu? Ei mäleta teede teispoole üleöö. See ilmselgelt näha on. Vaid sinu kallis nägu. Kuuldud luuletused luges Iivi Lepik. Viimane oli Ellen Niidu. Tänavu Juhan Liivi luuleauhinna pälvinud pala. Aeg voolab saatesse välismuusika. Silja Vahuri helioperaator oli Külli tüli. Toimetas Mari Tarand.