Seekordses saates kuuleme esimest osa Paul Sammeti elu jutustusest milles ta jõuab 1940. aasta sündmuste kirjelduseni nähtuna Eesti politseiametniku pilguga. Kahjuks ei ole jutustajad ennast enam elavate hulgas. Hiljuti lahkunud Paul Sammet sündis 1910. aastal Läänemaal koluvere vallas nimetas ennast aga haapsalu poisiks, kus oli hulk aega elanud ja muuseas pidanud ka ajakirjaniku ametit. Pauls amet oli omal ajal Eesti raadio esimesi kuulajaid, kuid sellest juba tema sõnadega. Meie vestlus algas raadioaparaatide ehitamisest. Oi, neid on tehtud nii palju, et ei mäletagi enam kõiki aega. Mina sain oma esimese aparaadi valmis sel ajal, kui Eestis ringhääling tööle hakkas. 1000 926926, detsembris hakkas see tööl ja ka enne seda pisut. Ma sain oma esimese Velambidise aparaadi valmis. Nii et juba esimese saate katseid, mis Tallinna ringhääling tegi, sel ajal sain oma oma riistapuuga juba kuulata. Kas mäletate, Aleksander Tamme kõnesid? Mäletan küll märganud suur ju praegu väga suurepärane kõneleja ega teda ilmaasjata ei nimetatud, siis kulg suuks. Missugune oli Tallinna saatja kava, nende laev? Tallinn saatja kava oli kaunis noh ütleme realiselt oli ta kaunis kokkusurutud sel ajal ja mõni tund ma ei mäleta enam päevast sõitu, kui palju oli tunde, aga siis üldiselt peab ütlema, et kava oli meil hästi kuulda Haapsalus sel ajal. Nii et sellega võiks rahul olla, aga siis midagi nii väga erilist mul sellepärast meil ei ole jäänud. Kuid ta oli sel ajal uudise asi. Ja just sellega ta siis võitis suure populaarsuse rahva hulgast käidi kuulamas ja nii et oldi väga huvitatud sellest asjast sel ajal. Kas te saite oma raadioaparaadi valmis ehitada koolis õpitu põhjal või hankiste mujalt lisateadmisi? Minu õpetajaks sellel alal oli insener maalterneidki raamat raadiokäsiraamat, mis ilmus 1925. aastal ja, ja siis sellel raamatul läbitöötamise tagajärjel, siis mul tuligi see idee ehitada esimene laparalt ja see oli lombiline, muidu tavaliselt kõik on alustatud detektoriga. Aga detektori ma tegin küll hiljem ka, aga siis, kui ma sõjaväes olin juba kuste osi saite. Osadega oli väga suur raskus. Ja Haapsalus oli selle koha pealt saue tänaval üks väikene kauplus, mida nimetati rahvasuus Jakobsoni poeks. Ja selle omanik ja pidaja oli üks baltisakslane ja tema juurest leidsid siis igasugust niisugust asja, mis parajalt demonteerimiseks, Kaja oli küll kruvisid ja mutreid ja kõike niisugust asja ja selle juures sai siis mõningaid Osila, aga enamik tuli ise teha. Eks siis tuli ajateenistus siis tuli, ajateenistusajateenistus algas 1929. aastal oktoobrikuus ja, ja sellepärast, et paneksin sõjaväeteenistuse vabatahtlikult enne õiget aega. Kuna mul oli tahtmine edasi õppida ja siis ju sõjaväeteenistuspikendust ei andnud. Ja, ja siis tahtsin lihtsalt, et see asi oleks nii, ütleme kaelast ära. Kas see andis ka võimaluse valida väeosa? Sellega oli ka omaette number, jällegi sellepärast, et kui oli sel ajal sõjaväeteenistus ainult üks aasta siis ostsin Meina tehnidesse päkke, tahtsin sile pataljon raadioklassivenna ja see asi seal, kuigi seal oli ajateenistus, oli poolteist aastat, aga siiski ma lootsin, et sellest tuleb midagi kasu. Ja, ja aeg ei lähe mitte nii päris tühja. Ja kirjutasin enne seda siis sidepataljoniülemale avalduse vabatahtlikult Benno ja palun siis temalt õiendid. Et siis seal pidi vastuvõtukomisjon, sellega arvestatakse, määraks sinna. Aga nädalapäevad enne komisjoni minekut, siis tuli vastus säält, mis kandis siis sidepataljoni adjutandi, leitnant Isotame allkirja. Ja, ja seal on kohad kõik kinni juba, et ei tule mitte midagi minust välja seal. No ja siis ei olnud midagi teha, siis määrati meid Scouts-üksikjalaväepataljoni ajateenijaks. Kus asub Scoutspataljon? Vitali kasarmul nadolid vastamisi, ühel pool oli sidepataljoni ja teiselt poolt üle õue oli koer Scoutspataljon, sel ajal ajateenistuses oli veel nii, et mind saadeti sealt siis peale noorsõduri põlve, saatsite sõjakooli Tondile ja sõjakooli reservohvitseride klassi lõpetasin 1000 930. aastal. Jah, ja siis auastmes au aset veel ei antud, aga, aga siis olin, ülendati mind enne lõppu aspirant nooremallohvitseriks. Ja, ja siis just olin määratud edasi kuni lõpuni teenima Narva esimeses jalaväerügementi ohvitseri praktikale. Aga enne seda tehti mulle ettepanek, et kas ma ei jääks sõjakooli juurde edasi töötama. Ja, ja ma võtsin selle koha vastu sellepärast et ma ei tahtnud Tallinnast ära minna, kuna ma lootsin, et, et saan hakata edasi õppima Tallinnas ja sest niikuinii sel ajal oli kõrgem tehniline õppeasutus voli suletud. Jäingi siis sõjakooli juure. Ja siis sõjakooli prest komandeeriti mind siis. Siseministeeriumi käsutusse, meie jäime sõjakooli arvele, edasi saime sõjakoolist edasi palga ja kõik kõik kõik, mis oli selle juurde kuulub vormi kandmise õigus oli muide edasi. Aga siis mispärast meid ära saadeti, öeldi, et lähete instruktorite eksida kolmel alal. Eelisteks riviline väljaõpe, laskeasjandus ja kehaline kasvatus. Selles süsteemis töötasin niikaua kuni 1940. aastani. Millisena teie mäletate, 1939. aasta ärevaid aegu? Mäletan neid aegu väga hästi, sellepärast et olime kursis kõigega, mis, mis maailmas sünnib. Kusjuures seal Ajal, kui sõlmiti see kuulus Ribbentropp, Molotovi pakt. Sel ajal oli muidugi pinge kaunis kõrge rahva hulgas. Ja. Septembrikuus. Ta läks oma kõne lõpus ka kaunis ägedalt, nii nagu olid hasarti, läks juba kõnega. Ja, ja tavaliselt oli nii, et kui president esines, siis tema kõne lõpus mängiti hümni kohe, kui kõne lõppes, siis tuli. Aga seekord tuli peale seda, kui ta oli kõne lõpetanud järsku pikem paus saates ja alles siis tuli detaile pikka pausi tuli alles hümni helid. Ja, ja see jättis teatud määral mingisuguse niisuguse masendava mulje. Et mis siis tõesti lahti on. Kui ma ei eksi, selle kõne pidas ta juba pärast baaside lepingu Eesti ja Nõukogude liidu vahel sõlmitud baaside lepingut siis, kui Selter oma allkirja Moskvas andnud juba ja oli see oli pärast seda, see oli pärast baaside lepingud ja ma mäletan kusagilt lugenud olevat, et seda kõnet ei juletud isegi trükisõnas hiljem täpselt avaldada, vaid sellest tehti kärpeid. Võib-olla küll sellepärast seda ma ei tea, nüüd aga siis ta oli kuidagiviisi niisugune nagu, nagu surutise all ja teatud määral. No ma ei saaks ütelda, et just päris masendav oleks olnud, aga aga ta jättis siiski kaunis niisuguse sünge mulje ja tema hääl oli selline, et ta läks nagu, nagu, nagu rohkem hasart ja hääl muutus kõrgemaks lõpu eel ja siis järsku katkes, sellega oli siis kõne lõppenud. Me istusime koos siis raadioamatöörid, sellega on eluaeg seal palju tegemist ja istusime koos Tallinnas. Ta ju täiesti juhuslik kokkusattumus oli. Ja kuulasime selle kõne ära. Ja, ja tükk aega olime omavahel, mis neli või viis inimest, mis meid koos oli. Tükk aega olime omavahel lihtsalt vait. Ei suhtunud kogu tädi, et mis siis nüüd tulemas on. Ja sellega on mul üks, üks üks üks asi. Üks asi siis mälus oli 16. juuni 1940. See oli pühapäevane päev. Sel ajal oli kombeks Tallinnas loterii viisid korraldada ja tol päeval oli samuti ka loterii Harju mäel Tallinnas. Ja selle korraldajaks oli Tallinna politseiametnike kogu. Mina koos praegu tuntud fotograafi Gunnar vaidlaga. Istusime kahekesi Harjumäe paviljonis ja seal Vaidla oli siis sel ajal Ringhäälinguteenistuses tehnikuna ja sinna oli paigutatud siis võimendusaparatuur, mis oli laenatud ringhäälingust ja valjuhääldajad olid siis mitmel pool linnatänavatel üleval. Tema hoolitses aparaat Touri tehnilise külje eest ja minule anti siis ülesandeks lugeda liikluseeskirju, sest oli ka liiklusnädal sel ajal ja teha siis heliplaadimuusikat. Ning selleks oli siis seal vastavat heliplaadikoguga ringhäälingust laenatud. Ja, ja siis mängisin neid plaate oma äranägemise järele ja vahetevahel lugesin jällegi liikluseeskirjadest üks ühte ja teist. Ja oli juba pärastlõunane aeg, kui mõtlesin etet, kui rütmikord lõunale ja laskudes alla sealt Harjumaal treppidest, siis võidu väljakule. Saina all trepi otsa juures kokku õhukaitse staabiülema major Isotamm, aga meie olime vanad tuttavad juba ammust ajast ja ja läksime koos Harju tänava sisse ja ta küsis, muidugi, mis ma sealkandis teen ja ka paari sõnaga ütlesin. Jalutasime edasi ja tema selle peale ütles vaikselt. Nõukogude liit on esitanud ultimaatumi täiendavate vägede sisselaskmiseks. Praegu tuleb vabariigi valitsus kokku ja seda asja arutada. Ja kuna see uudis mind teatud määral ka üllatas, siis ma jätsime hüvasti teineteisega ja pöördusin tagasi oma tööpostide sel ajal Harju mäele. Nii. Ja. Tundsin huvi, et mis nüüd edasi saab, siis? Ja märkasin selle juures siis, et ministrid tulevad Toompeale. Mitmelt poolt. Näo järel olid nad tuntud. Ja ükski ei tule mitte autoga. Võit tuleb jala. Alt tuli Kaarli kiriku poolt ülemjuhataja kindral Laidoner, jalutades rahulikult, sigaret näpus teiselt poolt tulijad siis sotsiaalminister, kask ja nii edasi ja nii edasi. Bravuur marsi pääle kodu maakodumaja ja ja, ja linn kõlas käes, oli väga ilus, ilus pole, ilm oli päikesepaisteline, vaikne ja. Ja siis tuli üks tund aega hiljem Tallinna-Harju abiprefekt Boris Nüganen minu juurde ja ütles, et võib olla ehk muusikat vaiksemalt ja, ja teist saavad teha. Ja mina vaatasin talle otsa, ütlesid, aga võib-olla just oleks neid paras aeg just niisugust mängida. Ta mõõtis mind tükk aega pika pilguga ja ütles siis shahti, teate, juba mõtlesin, ma tean. Ja, ja siis paluti mind lihtsalt, et igaks juhtumiks silm peal hoida nendele teedele, mis siis toompere üle tulevad. Kas teil oli telefoniühendus ei olnud, ei olnud mitte midagi, nii et kuidas päev tüli lõppes, lõppes, lõppes väga huvitavalt. Mulle anti üks suur portfell ja öeldi, et võtke see kassade should rahade õhtul kokku. Jah, ja tooge ära pikale tänavale. Nii, ja mina küsin selle peale, aga ma pean siis teadma kah, kui palju ma nüüd kusagilt siis saab, sest öeldi, et ei ole tähtis, et valage ta lihtsalt siia portfelli, kõik kokku peenraha ja kõik üht ühtekokku ja tooge ära. Ja siis ma läksin, südaöösel, kui oli kõik lõppenud ja rahulikult läksingi viisist ära, kuhu pikaldane prefektuuris. Aga sel ajal oli juba siis, kui pikal tänaval sain, siis mõtlesin, mis asi see on, et paljudes kohtades on tunda paberi põletamise lõhna. Ja vaatasin, et eemalt oli ka siis ametiasutuste hoonete korstnad suitsesid. Ning hävitati siis väga palju igasuguseid igasuguseid tuli liigseid pabereid. Kui ma ei eksi, poliitiline politsei näiteks põletas oma omaga Tulid kolmandal korrusel pikal tänaval aga siis mina prefektuuri andsin selle portfelli rahaga rahulikult ära, siis seal oli katas ahjud, ütlesid et kas siis oli, eks juba teada, siis oli teada, et midagi on tulemas, aga mis nimelt, ja missi millisel määral, ega seda minusugune inimene ei teadnud sel ajal, kuidas teie ametinimetus sel ajal oli. Mina olin Tallinna neljanda politseijaoskonna abikomissar, teie oma ametis ei aimanud, mis tulemuse midagi on tulemas, aga millisel määral jäi õie, mis, mis tulema peab, seda hilja. Järgmine hommik. Seitsmeteistkümnenda, juuni hommik, seitsmeteistkümnenda juuni hommikul. Kas te magada saite rahulikult, sellel? Ometi kohta kõigepealt ja kuigi mul seal midagi erilist teha ei olnud, seepärast et mul on mingi ilusaid materjale, niisugust, mis kuuluksid hävitamisele, mul ei olnud. Ja, ja siis igaks juhtumiks olime poosniga hommikul sain alles koju, säält. Aga seitsmeteistkümnes. See oli see päev, millal väed liikuma hakkasid. Väga hästi, seitsmeteistkümnendal juunil oli ju soomusvägede marss Tallinna peale ja mina nägin seda rahulikult pealt kõik Pärnu maanteel enne Tõnismäge, kui siis tulid tankid ja soomusautod tulid siis linna sisse juba punane armee juba punaarmee tuli ja oli nüüd palju, oi, neid oli kaunis palju. Igatahes tanke ja, ja väikeseid soomusautosid tuli päris tihedalt, kuidas sündmused edasi arenesid? Sel päeval ei juhtunud midagi, aga 19. olime kõik käsutatud siis balti jaama juurde pidi tulema keegi kõrge Nõukogude tegelane oli kuulda. Ja pandi kõik balti jaama ümbruskonnas olevat tänavad liiklemiseks kinni, seda tegi Eesti politsei. Võttis osa sellest, kes siis seda tegi. Sellepärast et see oli nii-öelda Eesti politsei oli nagu teises ešelonis. Aga sina kogu tänavate ääred olid siis vene sõdureid täis ja need olid nii, ütleme iga 10 15 meetri tagant seisis üks vintpüssiga relvastatud sõdur bussi juures ka igasugune liiklemine Snelli tiigi puiestee seal balti jaama ümbrusse peatada. Mina seisin tornide väljakul pisut enne Nunned väravat vormis vormis ja, ja minu ees oli siis ka üks sõdur, kes ei lubanud mitte tänavale liiga ligidalt tulla ka töid politseivormis, meest mööda ei, ei, ei, ei ja see oli vene sõdur, see oli vene sõdur. Siis nägin eemalt ligemale, ma ei saanud balti jaamale minna, kui ainult see raudseppa purskkaev, mis on see, kus see kujumann ja sealt nägin, et Balti jaamale Antsi ette viis ühte tüüpi ühte värvi sõiduautot. Olid need Eesti autori punaarmee ei need olid siis juba vene autod ja ja kui rong sisse tuli, siis seistes Nunne värava juures sõitis minust mööda siis autode portees, Ždanov istus teises autos autojuhi kõrval, seda ma nägin ära ja sõitsin ühte maad siis kõik vastupidi, tavalist liikme suunda läbi värava ja siis hobuse tänava Vene saatkonda bussi juures isegi märkasin, et eemal majade katustel seisid mingisugused relvastatud mehed. Sel ajal kui tema portjeest seal sõitis. Kas te sel hetkel teadsite Ždanov? Ja seal me teadsime, juba taanlast tuleb. Siis võeti see kõik need sõdurid tänavatel servadest maha. Ja, ja liiklemine läks jällegi uuesti normaalset rada. Muide oli üks. Juhtum see on praeguse nooruse ja laia tänava nurgal. Elas tol ajal Eesti sõjaväe tervishoiuvalitsuse ülem kindralmajor Lošman. Oli muidugi ametis, aga teenija oli läinud ilusti turule, vahepeal suledki liiklemine ja kui punaarmee oma postik pani siht pikkuseda trassi, siis tuli välja, et Losmani korteri õhuaken on lahti. Ja, ja siis see nõukogude ohvitser, kes teid postide paigutas, siis selle käsul võeti siis Lospani korteri uks lahti ja pandi see aken kinni, seal ei tohtinud olla sellel trassi peal ühtegi akent, olgu siis õhuaken või mitte. Ja pandi aken uuesti kinni. Politsei oli sel päeval punaarmee selja taga. Oli selja taga. Ta oli vormis küll, aga ta oli kõik oma kümmekond meetrit Iklasel sõdurite rivi selja taga. No eks, eks nendest sündmustest oli ka ju teenistuskohal kaasteenijatega juttu oli küll, mida arvati asjast. Õigesti ütelda ei teatudki nii mingit kindlat seisukohta selle kohta võtav. Aga kuuldusi oli ju väga palju sel ajal. Järgmine asi on juba seotud 20. juuniga. 20. juunil oli minu valvekord Tallinna-Harju prefektuuris seasus pikal tänaval, pikal tänaval abiprefekti kabinetis. Valvekord algas siis kell kolm peale lõunat, kui ametiasutuse töö lõppes ja kestis kuni järgmise hommiku kella kaheksani. Minu valvekord lõppes 21. hommikul kella kaheksa aeg ja umbes poole. Vaba jaa vabadusplatsi ja kui astusin, et lõigata ära, siis Vabaduse platsi nurgas kohe Jaani kiriku juure minna trammi peale. Märkasin, et Jaani kiriku juures oli põie all nõukogude tank selle juures kõik luugid olid suletud, ühtegi sõjaväelast juures ei olnud. Ja lihtsalt juhuslikult ringi vaadates nägin teist tanki veel. Ühesõnaga, kuid vähemalt hakkasin siis silmitsema seda platsi, siis nägin nelja tanki, mis olid siis olid paigutatud selle Vabaduse platsi nurkadele ja ja mõtisest kusagil ei ole ühtegi ühtegi sõduritega ühtegi ohvitseri näha, vaid on lihtsalt suletud puukidega. Tank seisab, kusjuures on suunatud just Vabaduse platsi kohta igalt poolt suur tükk suurtüki ja ühtegi inimest sel ajal platsil ei olnud, vaid mõned üksikud ruttasid siis keskus tööle, võib turule või, ja see oli, see oli kõik ja läksin koju, siis mitte draamiga, vaid läksime sellest, mis siis lahti on. Linna peal läksin igatahes jalgsi koju. Oiduja planeedi nurga peal ja, ja siis midagi erilist tee peal ei leidnud, ei märganud. Ja kuna mul oli vaba päev selle järelevalvekorda, siis siis ma lihtsalt magama. Kell oli juba siis ikkagi pääle lõunat oli kuum päev, kui ärkasin üles, lükkasin akna lahti ja vaatasin hämmastusega, et Pika Hermanni tornis on punane lipp. Ja esialgu ei uskunud, vaatan, tõepoolest on punane lipp on Pika Hermanni tornis. Selle peale panin riidesse ja läksin linna peale vaatama, siis on väljas ja, ja tuli kolleege mode tee peal kivisena kandis vastu ja need ütlesid, et ega kusagil ei maksagi minna, ütles, et kõik on. Igal pool on uued tegelased sees ja võim on üle võetud. Ja, ja siis oli kusagil, aken oli lahti, ühel majal ja raadioaparaat töötas toas ja siis kuulsin esimest korda, et on uus valitsus. Hilja õhtul hilja õhtul ja ja, ja siis lihtsalt priorest ringi ja tulin koju. Ega te ei näinud neid sündmusi, selle päevasündmusi, mis olid Vabaduse väljakul Kadriorus või patarei ju? Ei ei, ja uudis nendes teieni sel päeval ka veel ei jõutud. Ta jõudis küll jõudis ja pärast, et mu abikaasa nägi pealt selle kõik ja siis rääkis, tuli koju ja õhtu eel ja siis rääkida, mis tema oli tee peal näinud, oli tükk aega teinud kuni Kadrioru lossi konstantidega ja tõi Rise esimesed uudised mul. Ja see oli juba päris õhtu hakul, juba. Mul oli aknad lahtisest kuumus, kuum ilm oli ja järsku hakkas automaadivalangud linna pealt kostma ja kuna oli õhtu väga vaikne, siis hästi hästi kõvasti kajas. Ja, ja siis pärast hiljem kuulsime, et siis on tulistamine olnud sidepataljoni juures Raua tänava koolimajas. Teie olite ju ametimees sel ajal kindlasti teil kodus, telefon oli, küll oli, oli, ega teid ei kutsutud sel päeval vend? Ja sel päeval ei kutsutud mind mitte välja, aga järgmisel hommikul teatati mulle telefoni teele astuda uuesti ametisse tagasi ja jalamaid. Kes oli teate, teate, kes oli siis jaoskonna korrapidaja. Panite selle vormi selga? Ja läksime uuesti tööle. Rääkige nendest järgmistest päevadest ministeeriumile. Sel päeval meie tööd ei teinud, sellepärast et lihtsalt lihtsalt kõndisime, linnas vaatasime, milleks siis siis võib, mida näha on ja milleks asi kujuneb. Ja see oli siis 22, see oli 22 juba ja ja see olukord kestis edasi niikaua, kuni augusti lõpuni. Ja augusti lõpuni kestis edasi kõik samasugune muutmata olukord. Ja kõik olid, kõik asub ametiasutused, töötaksid edasi nii nagu nad olid. Vahepeal oli muidugi valimiste päev juulikuu sees kui ma ei eksi, 14. juulil. 14 15. Juuli. Jah. Teil on õigus. Ja ja see oli Niisugune vahimine, valimised olid senised, mis varem ei ole olnud. Sellepärast et kõik vanemad inimesed ja kõik toodi autobussidega kohale valimisjaoskondades. Juhuslikult sattusin ühele niisugusele toomisele peale just Pärnu maanteel uue koolimaja juures ja kus astus autobussist välja mulle tuntud reklaambüroo omanik Harry Malm. Ja kuna minu küsimuse peale mida temal siis siis impulsiga tõi, ütles, et ta on kõike vanemaid inimesi toonud hääletama ja, ja ütles, et pärast seda hääletamist ma võin kindlalt kohale ka kõik tagasi kõik ja terve päeva otsa tiirutasid linna kohal Nõukogude hävituslennukid. Nii et seda vahet ei olnudki ikka kaks, kolm tükki üleval ei tiirutanud. Kaua politsei tegutses Eestis? Kuni augusti lõpuni ja siis tuli vallandamise käskkiri. Ja, ja siis võttis juba võimu üle juba teine ametkond. See oli nüüd igasuguseid inimesi, oli muuseas, rahva oma kaitsetegelasi oli näha. Aga siis missugune nende struktuur oli täpselt seda, seda ei tea. Kui teil on meeles, kirjeldage seda viimast päeva, seda ameti mahapanekut. Kuidas teie elus jõudis minuni? Mis juhtus, see asi niimoodi et mind määrati siseministri käskkirjaga Türi jaoskonna politseikomissariks? Arvatavasti on seda naeramise taga seisnud minu omaaegne raadio huvi. Teisiti ma ei oska seda seletada. Tüli oli sel ajal ju Eesti ringhäälingu ja nii ja selleks, et asuda sellele kohale tuli siis minna ja teha esimene visiit, muidugi siis Viru-Järva- prefektile rakveres. Sekretär ütles, et läks jaoskondi revideerima Järvamaale ja, ja, ja lõppeesmärk ta käib ka tülid ära. Noh ja siis esimene koht, kus ta pidi minema, oli Järva-Jaani jaoskond. Ja sinna teatati ette minu saabumisest. Ja pisut hiljem öeldi, et ta pöördub tagasi oodakkuma, seal. Ootasin seda umbes üks tund aega. Ja tema tagasitulek oli seal ja ütles selle peale siis, et et üks arusaamatu lugu toimub Järvamaal. Ja tema minu juuresolekul informeeris Tallinnas siseministeeriumi politseitalitust siis et niisugune lugu on olemas. Ja uuesti, tund aega hiljem võttis ta telefoniühenduse Tallinnasse ja küsib siis ka, aga siin on uus mees, kes peab tülineminema et mis temaga saab. Paluti veel kord oodata. Ja hiljem teatati mulle sealt, et sõikuma Tallinnasse tagasi. Teada oli ainult nii palju, et Paide linnas oli politseijaoskond üle võetud kusjuures ülevõtjad olid välja sõitnud edasi just tülile. Ja õhtuse rongiga sõitsin majas rahulikult Tallinnasse tagasi, järgmisel päeval ilmusin Toompeale siseministeeriumisse, nagu oli korraldus, kelle juurde välispolitseiinspektori pruun maa juured. Ja, ja sealt öeldi mulle, niiet olgu mina kättesaadaval. Ja valmis ikkagi tülile sõitmiseks kui selleks tuleb erikorraldus. Aga kodus olgu igal ajal. Ja mõni päev hiljem aga oli kuulda juba, et terve Eesti vabariigi politseikoosseis on vallandatud. Kas selle ajani olid politseil relvad alles? Relvad olid kõik alles. Peale selle, siis tuli kõik relvad ära anda. Relvad ja laskemoon samuti. Käisite viimas ja kuhu jaoskonda. Ja sellepärast, et meil oli igalühel püstol olemas ja püssi padrunite taga võraga. Ja need seisid kodus kodus. Nii viisid relvad ära, jaoskonda vormis ikka ei tsiviilis. Kas see tähendas, et olite nüüd? Tööta tööta ja ja muide, ega sel ajal kerge ei olnud, saada minusugusel inimesel ja seepärast vaadati viltu kuidagiviisi. Ja siis kuna ma olen lõpetanud peale keskkooli ka siis elektrikute kursused ja omasin siis kvalifikatsioon, elektron. Hakkasime otsima tööd just sel alal. Ja pakuti siis tööd Kloogal, Nõukogude baaside ehitused, kuna seal pidi hakkama väga suured laiaulatuslikud elektritööd. Neid oli kolm inimest ja läksime siis sõitsime Kloogale ja seal võeti muidugi vastu kõrk. Ainult öeldi, et kuna on teatud takistused, sisemised tööd, ei ole veel valmis, igal pool ei saa elektrimontaaži alla panna hooneid. Et võib-olla jääte siin ükstakõik, et meil on tööd väga mitmesugust ja ja, ja palk on hea ja kõikebaasi ja siis jäime transporditöölisi sinna niikaua kui siis elektriliselt pidid algama ja elektritööd algama just Klooga jaama juures oli üks terve suur elurajoon, kuhu pidid hiljem tulema lendurid. Nii räägiti koha peal igatahes. No ja siis vedasime igasugust ehitusmaterjali siis, mis rongidega sisse tuli, ehitusplatsidele laiali. Igatahes tööd oli kõvasti ja teenis ka väga hästi. Ja umbes üks kuu aega hiljem tulles jällegi vedudelt, käisime muuseas Paldiskis lõhkeainet toomas. Ja, ja kuulsin, et mind on kutsutud Ehitus juhataja juures heitud juhatajaks, oli seal insener kristalle sel ajal ta oli mulle tuntud inimene ja, ja läksin siis sinna Kristeli juure ja preester ütleb niimoodi, et et võtke kätte ja minge siit ära. Põhjendas ta oma ettepanekud, ei, ta ei põhjendanud, miks te meile ainult ütles, et minge siit minema ja et siin käidi ja otsiti ideid ja ja, ja siis võtke siia ja sõitke siit ära. Ja mina veel olin natukene nagu nagu jonni täis ja ütlesin selle peale, et kuidas, kas käsk või, või mis, mis asi see on. Ja, ja see ütles, et ei, et see on sõbralik nõuanne. Ma ütlesin siis tehke mulle nii, et mul õhtuks siis ilusti lõpparve käes ja ma sõidan õhtuse rongiga siis päriselt ära. Ja, ja siis ta tegi seda ja ma sõitsin ära ja ja tulin Tallinnasse tagasi, mul korteri elu elamine oli Tallinnas ja, ja hakkasin siis Tallinnas otsima siis omale töökohta, vot siis kusagil ei minusugust inimest ei tahetud ükstakõik, kus koht, aga isegi mitte kusagilt kuuldud jutt, et kust ennemalt olen töötanud, Lott ei võeta. Ja, ja lõppude lõpuks sain tööle praeguse Reti tehase vastas üle tänava. See oli siis Eesti tarvitajate keskühisuse tubakatehases. Ja, ja siis tubakatehase laotöölisena. Ja ka seda õnnestus mul saada ainult selle tõttu, et seal tubakat või see ETK ja see inimene, kes pinu tööle võttis, juuli mulle teatud määral tuntud materjali ei tea, hea tuttav, aga lihtsalt toolil tuntud inimene võttis siis ütles mulle, et ma teid võtta ei saa, ainult mõtlesin tegelikult mul on ükskõik mis töö. Ja, ja töötasin siis seal toortubakalaos. Kuni 14. juunini 1941. Kuidas see päev teie elus algas? See päev oli huvitav päev. Sellepärast abi nii kell kuus olema hommikul juba tehases tööl, ma olin esimeses vahetuses seal töövahetuste viisi. Ja äratuskell äratas mind kell viis, siis ma oleks jõudnud rahulikult minna Reimanni tänavale tehasesse. Ja ma olin veel voodis abikaasade, keetis kohvi. Ja kui ma kuulsin, uksekell heliseb. Ja abi ruttas sisse ja tegi ukse lahti. Ja ma kuulsin, kui aktsendiga hääl küsis, kas Sammet elab siin. Ja vaikus tuli selle peale. Ja Ma kuulsin, kui uks oli lahti esikusse, et abikaasa neelatas sügavalt pühiti teist korda veel. Sama sama hääl küsis, kas amet, elad siin? Ja siis vaikselt ta ütles jah. Ja siis tormasid tuppa viis inimest. Nendest oli kolm tükki, olid erariides, neljas oligi Krulli vabrikutööline ja viies oli eesti sõdur vintpüssiga. Kaks nendest erariidest meestest olid täiesti umbkeelsed venelased. Aga kolmas erariides mees oli tõlk, kes oskas nii hästi eesti keelt kui ka vene keelt. Ja wind keelati, maalin voodis, mind keelati voodist siis tõusmast. Nõuti kõigepealt, et Marelvad välja annaksin. Kuna mul ei ole eluaeg kunagi olnud isiklikku relva mitte mingisugust siis ütlesin seda. Ja, ja siis üks ütles, et pange nüüd riidesse ja teine käratas jälle uuesti lamagi edasi. Ja nii kestis üks minutit, kümmekond üks käskis riidesse panna ja teine käskis edasi lamada. Lõppude lõpuks lubati mul siis tõusta. Ja, ja. Loeti ette või tehti teatavaks Meti loetud ette võid tehti teatavaks lihtsalt kokkuvõtlikult otsus, et mind koos abikaasaga saadetakse Eestist välja teise kohta Nõukogude Liitu elama. Ja kuna isegi istusin lihtsalt veel pesus riidesse ei lubatud panna siis köhisin, aga mis ma siis olen, kus ma olen siis arreteeritud või, või, või öeldi, et ei ole mingisugust arreteerimist, olete ainult väljasaadetu ja lähed mujale elama? Mõista, aga mis ma siis tegema pean seal hakata kõigepealt esitama ehitate endale välja ühiskondlikud hooned nagu kauplused ja koolid ja polikliiniku ja nii edasi. Olete sellega kõik valmis saanud, siis ehitati igaüks endale omaette maja ja jääte siia tööle ja elama. Kusjuures teil on lubatud ainult teatud kindla rajooni piirides liikuda, mitte mujale minna. Jah, ja siis lubati riidesse panna ja öeldi, et Gaza võite võtta kahepeale kokku 80 kilopagaasi. Käisime siis kahte kohvrisse nii ühe kui ka teise vajalikud esemed ja siis öeldi, järsku ei sõideti eraldi, sest naised eraldi mehed eraldi ešelonis. Ja aga kuna veerand tundi anti ainult selle pakkimiseks aega siis Meie ümber pakkida midagi saanud, löödi lihtsalt meie juuresolekul kohvritega kaaned kinni ja võeti ilusti kohvrid kaasa ja kõndisime illustel rahulikult välja. Tänaval ootas meid, veoauto, paigutati sinna veoauto peale ja viidi Tallinna sadamasse. Kas te olite ainus perekond veoauto peale, te olite kahekesi seal kahekesi ainult vanimaid ja peale teie kastis olid siis veel. Peale minu istus autojuhi juures üks vene keelt kõnelev erariides mees ja teine seegis oli tõlk, see oli autoga vestis, kükitas autokastis tagumise serva peal koos minuga. Sõdur viidi vahepeal ära ja sõit läks sõitaks Tallinna sadamasse ja Tallinna sadamas, siis oli ešelon ees kaubavagunit trellitatud. Ja seal siis paigutati abi, paigutati ühte ja mind teise. Nii. Missugune pilt valitses Tallinna sadamas, kui te kohale jõutud? Tallinna sadamas oli rahvast, seal paljud liikumas ei olnud, see kuidagiviisi hoiti eemale. Seda oli märgata sellepärast, et oli, oli terve trobikond näha juba sõjaväelasi. Neid NKVD mütsiga vormimütsiga, sinise mütsi mehi, sinise mütsi mehi ja ja, ja siis seisime seal niikaua, kui kolmandal Päeval tuli vedur ja viis meid ära Tallinna Kopli jaama kolm päeva, kolm päeva ja kas neid toideti anti ainult tükk leiba ja, ja siis soolakala ja muud mitte midagi, nii et mingisugust muud puidust ei olnud. Paljude tuli vagunis, 50 inimest tuli vagunis meile suur vagun, väiksemalt vagunis oli 30 inimest. Ja, ja kolmanda päeva õhtul sõitsime siis Kopli kaubajaamast ära. Kas teie vagunis oli teie tuttavaid või üldiselt tuntud inimesi? Oli küll, kes ma eksporttapamajade juhataja Julius Julius Suur ja Julius suur oli ja oli, oli minuga ühes vagunis, eksportab omade juhataja õhmust ja siis aste. Ja nad olid siis kaks venda, miili vitsad Tallinnast, arstid ja mõlemad. Aga nad olid muidugi ärialal ka sellepärast et oli seal ikka olemas Tallinnas ja Tartul sellel ajal. Aga siis rahvuselt juudid, juudi rahvusest juudid. Kas linnarahvas üritas ka teiega kontakti võtta, ühendust võtta? Ta, kus on raudteesignaal post, põle kopli tee peal, v rong seisis selle, kui ta sadamast ära toodi, selle kopli tsentraalbossi juures. Seal oli rahvast kaunis palju koos ja, ja kes siis eemalt nii püüdsid kõnelda ja õige õikasid, seal otsisid inimesi. Ja neid tulite küll eemale. Aga siis, kui rong liikuma hakkas, siis oli mustmüür, seisis rahvas. Lilleküla arst Ulvi Pärnu maantee viadukti ning praeguse viadukti seisis must mõjul rahvast täis raudtee. Tummad tunnistajad, aga, aga inimesed võtsid mütsid peast. Komeid, rong läks.