Tere õhtust. Teie ees on kirjandussaadete toimetaja Mari Tarand saatega koitjärve pildid. Alustan saadet Veljo Tormise palaga on hilissuvi Viivi Luige sõnadele tsüklist Sügismaastikud. Tänane saade on kaasa toodud lõppenud suvest. Aga ta on kõigepealt austusavaldus Artur Weisse rikule tema 90.-ks sünnipäevaks. Selle austust vääriva eesti mehe kuju on viimasel ajal avalikkusele tuttavamaks saanud ajakirjanduse ja televisiooni kaudu. Kuid oma tegeliku elutee käis ta ja oma tegeliku elutöö tegi ta vapruse visadusega nõnda et sellest teadsid ainult vähesed. Sellepärast lubage mul kõigepealt korrata mõnd teetähist Artur Weisse rikku kohta. Ja nimelt 1995. aastal ilmus kirjastuselt Ilmamaa Artur Weisseriku raamat Ma armastasin Eestit. See raamat käsitleb tema elukäiku 1939.-st aastast. Õieti lühike avapeatükk isegi 1934.-st aastast peale läbi sõjapäevade ja vangistamise 1945. aastal ning edasi pagari, Patarei vanglates, vaevlemist, teekonda, vangilaagrisse ja laagrielu neuroobis ja Taischetis kuni vabanemiseni või õieti asumisele jätmiseni pärast kümneaastast karistuse kandmist. See on küll väga raske raamat. Aga ta ei sisenda masendust, vaid äratab veel kord ja veelkord austust Artur Weisse rikku vastu ja laiemaltki uhkust oma rahva paremate poegade üle. Ma ei karda neid sõnu siin tarvitada. Siin ja veel edaspidi kasutan ma nüüd raamatule järelsõna kirjutanud Jaan Isotammeandmeid. Artur Feissarit ise ütleb nii. Sündisin teisel oktoobril 1907. aastal Tallinnas. Isa oli väikese lapsena tulnud Gea vast Tallinna kus tema isa ehitas Jakobsoni tänavale maja. Isa abiellus oma majas elava Maria veermanniga, kes oli tsaariaegses soldati-le see tütar. Selle soldatist vanaisa, kes oli surnud ammu enne minu sündimist Georgi ristiga tahtis KGB mind Georgi risti kavaleriks teha. Milline hiilgav ajaloo tundmine. Koolis käisin alates viiendast eluaastast. Kaarli koguduse lasteaed, resterbergi Algkool, Aleksandri gümnaasium, Gustav Adolfi gümnaasium, reaalgümnaasium, Tallinna tehnikum. Omandasin insenerikutse, mille alusel hiljem sain Tallinna tehnikaülikooli inseneridiplomi number 13. Need olid Artur Weissariku enda sõnad. Enne Peipsi järve veepinna alandamise töödejuhatajaks saamist oli Artur Weisse rikk olnud masina praktikant jäälõhkuja Suur Tõll, Luksepp, vedurijuhi abi ja vedurijuhtraudteel. Eesti insenerikoolitusse kuulus ka selliste tööde põhjalik tundmine. Loovia idülliline inseneri elu lõpeb sõjaga ja vangistamisega 1945. aastal. NKVD keeles oli Artur Weisserik kontrrevolutsiooniline riiklik kurjategija. Tegelikult oli asi nii, et ta teadis 1944. aastal luurajate leo Talgre grupi punkrist kõrvemaa metsades. Ta oli neile toiduaineid saatnud. Ja kui luured kinni võeti, jõuti piinamise teel kõikide vähegi nendega seotud inimesteni. Pidi olema terve punkrite süsteem üle Eesti ja ka valmis sai ankeks punkar. Seal niisugused mehed nagu talul sõja, Ellaatiat, hobi ja seal pidasid siis Rootsiga sidet Rootsis asuva valits osaga. Punt ütelda täiesti juhuslikult kui nad seda asutuseitsestamine, aga kohapeal ma tundises palused seda maastikku ja tuli käri paradiisi ja tegelikult tema sissejuhatus neid sinna, aga pärast mind jälle võrdi turjast kinni ja Pagarisse viidi. Siis oli nii, et pole mõtet alame, terve see juurdlus rajatud, sellele võimalikult laiendada seda piirkonda, keda saaks haarata. Et aitab juba ja kui ma juba niikuinii Ja see oli inimene. Nii haru, võib ütelda KGB koosseisus ja füüsilist vägivalda ei tarvitanud, poisis õudselt piinata, minu kallal ta üldse vägivalda tarvitanud ja ja siis selle tõttu abiga osa pääses kergema vaevaga, et teda üldse arreteeritud ja sellepärast, et milles siis vaan, nendel ei pannud ja abi vaja, andsin vaielnud selle üle, et kuidas sai abikaasa mitte teada, et majas suur. Oli suur ahi, seitse kaheksa last korraga, Ahju hobused, seid, lehmad, kitsed ja perenaine, tal tüdruk, kes leiba sööb. Tüdruk, pass endaga valvas sõda. Aga sa ühele nõukogude inimesele selgeks teha, et maja suitsus. Absurdne. Ta võib ütelda, sa võid valetada. Aga ta jäi selle juurde valvata, ei tõmmanud solvuars puhastama, teine oli mul üle, kuulas poolteist kuud. Juskui, seal kõige kibedam aeg. Mul alul. KGB erivolinik Moskvast, kes seda Eesti julgeolekut juhatas. Millegipärast oli huvitatud vend kaasa tõmmata. Nende töös Sisvee nädalased, jorasime. Vaevaga aga nüüd seda keegi, seda luu lõpetuseks võiksid veel nii palju huvitavat rääkida, et möödunud aastal tuleb, eks ta mõelane Aegviidus sinna üks mees minu juurde ja ütleb kest sätet jutuks olevad Eestis soiga huvitav kuulda, et kus ta elab ja ta Juminda pool ela. Ma võtsin noorema poja ja läksid siis otsisin ta üles. Kapten. Sellepärast, et minul tema suhtlustega mingi vihaaega ei olnud, seda ma saan aru, tema oli nõukogude kommunismiusku ja ja mina olen ikka suurriigi vaenlane, seal ju kõik selge. Õitseb ta üles. Ma läksin sinna ja ütlen, et mina olin. Mäletate tegi veel koostööd, sest. Ta vaatab otsa ja noorem poeg. Ei ole esimest korda elus koos. Meie töötasime koos Pagaris. Poolteist kuud olid. Kaptenid Joosep son. Kuule. Ah jaa. Aga see ei istunud mulle. Mitte midagi, et huvitav oli see, kui mina tema juures mina oli kõik ära unus. Midagi. Ei mäleta midagi mäletamise kohta, on Artur Weisseriku raamatu järelsõnas kirjutanud Jaan Isotamm. Insener Artur Weisse rikk on laotanud lugejaid oma eluloo ja sellega ühtlasi Eesti kodaniku silmade läbi traagilise peatüki meie ajaloost. Tal on siiski olnud õnne. 60 aasta eest silmitses ta sinimustvalget laeva mastis ja nüüd päeva loojakul, võib ta selle taas koduõues heisata. Võib-olla tulekski raamatut näha eepos Ena tööle ja kestmisele ja laagrite põrgut vaid episoodina selles. Ometi pole haadisest naasnu enam seesama inimene. Seda teadsid juba muistsed kreeklased. Kas järgnevad põlved meenutavad seda? Kas nad mäletavad Artur Weisse rikku? Ma armastasin Eestit peaks lugejat selles aitama. Üle taeva jooksevad pilved. Täna tahaksime siiski pilved päikese eest pühkida ja pöörata saateski helgema lehekülje koitjärve pildid. Head kuulajad, te jõudsite taibata. Tallinnas sündinud ja Peipsil inseneritöö alustanud Artur Weisse Rico sidet Koit järvega. Siin oli see saatuslik punker. Siin oli kujunemas Artur Weisse rikku kodu 1934. aastal jaanipäev kõrvalabiellus Artur Weisserik koitjärve külast Laane talust pärit Valve Ploompuuga ajakirjaniku kirjastaja ja raamatukaupmehe eesti kultuuris tuntud mehe Jakob Ploompuu tütrega. Pulmad peeti Laanel. Algul elasid noored mehed töökohtade tõttu Narva jõe kaldal Scamias karjati külas, hiljem Luunjas. Peresse sündis juba esimene laps, tütar Sünne. Edasi jutustan Artur Weisse rikku sõnadega. Luunjas elasime valve ja tütar sünniga kirjanik Visnapuumajas. Koht oli kena, kuid Emajõgi oli Narva jõega võrreldes vilets, ei suurustega jõudu. Sügisel ilmade jahenedes sõitis valvellaanile valve, viibis igal suvel laanil koduradadel. Minul polnud suviti puhkuseks aega ja sain suveajal harva seal käia. Talvel oli mu töökoht Tallinnas, siis käisime pühade ajal ja pühapäeviti koitjärvel suusatamas. Kaunid metsad ja voored muutsid kodusteks. Tekkis tahtmine muretseda perele väike kohakene, kus lastel oleks oma suvekodu ja nad kasvaksid looduses. Rääkisime sellest valve papale, tema lubas kuulata ja võimalustest teatada. Tsitaadi lõpp. Ja pärast mitmesuguseid keerdkäike. Perekonna rahade kokkupanu aitasid Artur veidriku õed, kellest muide doktor Weisse rikku peaksid mäletama mõnedki minuealised, kuuled. Pärast pangalaenu osteti kõvasoo talu. Tsitaat algab. Meil olid maha ja metsad, jõgi ja heina luhad ümbritsev maastik harukordsete, soode ja rabadega, voortega, metsade ja järvede ka. Eelkõige tuleks madalamad soostunud maad kuivendada ja uudismaad harida, seejärel ehitustega alustada, inventar hankida ja siis talu pidama hakata. Seda kõvasoo talu ei ole enam tervet koitjärve, küla ei ole enam. 1900 kuuekümnendatel aastatel. Rajas nõukogude võim siia sõjaväe polügoni. Seda kõvasoo talu ei ole enam, aga kõvasoo talu kerkib uuesti. Weisse rikkude poeg Jaak Leissarik on otsustanud kunagise kõva soo kohale uuesti elu rajada. On suvi 1997 väike rühm jalgrattureid eesotsas Albu raamatukogu juhataja Age-Li Liivak oga on ette võtnud matka Albu vallast. Tammsaare kodutalust. Kõrvemaale, koitjärvele ja märgusõnaks ei ole üksnes Tammsaare, vaid on ka perekond Weisserik. Ja selle kohtumisest on lubatud osa võtta ka siinkõnelejal. Ja nüüd tulebki see kõige raskem koht. Ma ei tea õieti, millest alustada ja kuhu lõpetada, kuhu panna küsimärk, kuhu kolm punkti veel nüüdki, tänasel oktoobri õhtul täidab mu südant teatav katarsise moodi tunne. Sellele päevale mõeldes. Vaiksel pärastlõunal seisame keset metsa üles ehitatud maja õuel. Ajutisest välikoldest tõuseb suitsu, puud kohisevad. Me oleme äkitselt ühe suure pere keskel meisterliku tütar Tiina ja pojad Jaak ning Jüri. Veel sõpru või sugulasi, aga tutvustamist õieti ei toimugi. Käsi surume vaid kõrget kasvu vanahärral ja tema hõbejuukselise abikaasal. Ja kohe algabki matk noored jalgsi, hundi ja karuradade kaudu. Vanad autoga teed mööda, et jõuda Corule jalanele. Jüri Hanseni kodupaika ja tema naabri Jakob Ploompuu kodupaika ehk valveisse rikku kodupaika. Jah, ainult kodupaika sest maju seal ei ole. Seal ei ole alles mitte midagi. Kogu koitjärve külast ei ole alles mitte midagi. Polügoon hävitas küla täielikult. Valusalt punased lehed. Kas need haavalehed vaatasid Kõrboja Anna ja katku Villu? Jätame uurivale ajakirjandusele küsida, kas kõrvemaale koitjärvele tuleb uuesti polügoon Eesti vabariigi sõjaväe oma või et kuhugi peab ju polügoon tulema. Süvenema hoopis veel kord teemasse koitjärve ja tema kultuurilugu. Sest seoste rohkus on tõepoolest vapustav. Head kuulajad, et ma tegin mõne katse ja pärisin inimestelt, kuivõrd selge on kooliajast peatükk Tammsaare ja Koitjärve. Selgus, et polegi nii üleval, rahune mälu värskendada. Mind kinnast, rõõmustas kirjandusteadlase kadunud August Palmi sisukas, kahte keele ja kirjanduse numbrisse mahtu. Ülevaade 1960.-st aastast. Edaspidi sele tsitaadid. 1911. aasta varakevadel. Ülikooli riigieksamite algul avastati Anton Hansen Tammsaarel ohtlikus staadiumis kopsutiisikust. Tal tuli õppimine katkestada ja ravile minna. Tammsaare läks oma metsavahist venna JÜRI juurde koitjärvele kuhu jäi kuni 1919. aasta lõpuni lahkudes sealt ainult pikemaks ravireisiks Kaukaasiasse 1912. 13. aastal ja talveks 1918 19 Tallinna. Kui raudtee rong Tallinnast välja sõites lagedilt mööda saab, jõuab ta peagi Raasikule üle Kehra jõudes aga oleme lipsti Aegviidus, kus tee koitjärvele viib. Aga pidage meeles, pöörake mere poole ja siin mööda Piibe maanteed edasi. Kui te versta seitse ja pool olete liivast teed selja taha jätnud siis keerake paremat kätt kõrvale. Koitjärve teel pole küll mingisugust kirja ega märki otsa ees aga teda tunneb üks, kes kordki teda on sõitnud. Ühelgi teisel metsateel pole nii sügavaid roopaid. Ka ei lähe ükski teine metsatee maanteelt kõrvale pöörates esiteks mööda Vargamäe alust. Selle nimel on pikk, õudne ja tume lugu, mis puudutab kodumaa kuldsemaid päevi. Jootme kaudu Kõrve Kullile ja sealt pika põllumägedele kõik väga tähtsad paigad, mis osalt nimestki selgub, kust iga lapski koitjärvele oskab minna. Nende sõnadega alustab Anton Hansen Tammsaar oma humoristliku Koitjärve reportaaži 1915. aastal. Toonud lugeja koitjärvekülla ja andnud seletusi. Asustus Ajalooliste seikade kohta viib Tammsaare varemeid ringkäigule vaatama koitjärvemaastikule iseloomulikku jõge ja järvi, metsi ja mägesid. Kõigepealt näitab ta kaugvaateid pika põllumäelt kuhu 10 versta takka paistab raudtee rong Aegviidu ja Kehra vahelisel teel kuid ka Tallinna vabriku korstnate suitsud ja Helsingi tulede kuma. Koitjärve küla Alt viib kolm, neli versta metsateed edasi paukjärvele. See on koitjärvel, maastiku pärl. Kõrboja peremehe tegevuspaik. Kui te vaikset selget sinaka liivapõhjaga vett armastate, siis ärge unustage seda järve. Või kui teile vastuolud meeldivad, siis ronige järve taha järsule mäeseljale ja vaadake siit üle lageda Kolga raba viis-kuus versta mere poole, kus valgejõgi jookseb ja pöörake pärast ilmad teisele poole mäeselga järvele, mis vurrimeekollaste tüvede vahelt virvendab. Langeb aga päike nii madalale, et vaevalt veel üle Männiku järve pinnale ulatab. Siis minge paadiga liuglema ja uneldes sõudma. Järve taga mäel suurte mändide all on Ristikivi, kuhu kokku jooksevad maakonna piirid. Harju, Järva, Viru. See oli Tammsaare tsitaat jälle samast artiklist. Paukjärve kauniduste juurest edasi üle mäeseljandikke, nõmme nõlvade ja läbi orgude, kus vilguvad vaiksed järved viidee, juhtmeid, suuremate jussi järvede kobarani, kus Lähme järve vahi omapärast maja vee kohal postide otsas. Siit pääseks edasi Lehtsesse, Tapale, Jamblasse, aga Tammsaare soovitab tagasi pöörduda. Kuue seitsme versta taha koitjärvele nautida loobus niitude lõhna, puhata noores männikus kanarbikud või pikutada värskel heinal küünis ja siis, kui süda kutsub matkata kas või 15 20 versta kuni tütreni. Ühesõnaga tehke, kuidas soovite, kirjutatud Tammsaare, aga ühte ütlen ma oma Kolga isa maalisuses kui teie ei tea, kust koitjärve tee Piibe maanteelt ära pöörab. Ja kui teil tundmatu see kivi paukjärve taga männikus, kus kolme maakonna piirid kokku jooksevad siis jätke kehklemine oma kodumaareisidega. Nõnda, ja nüüd seisame suvel 1997 suurelehise all näoga kunagise orumetsavahi taluaseme ja seljaga kunagise laanetaluaseme poole. Nii palju korraga tuttav tunne veel lapsepõlvest. Minnes armastuse alleed mööda paukjärvele, siis oli igavene radu galatimine. Ja siis siin on koheselt alla minna. Soodla jõgi läheb sealt alt. Praegu tutvustab meile Aru talu aset valverisserik. Kui Tansale sel ajal puhkas, seal tärn on sees ja ta aga see on juba see uus, mis kasvas sealt sellesamast, seepärast välk lõi selle vanasse sisse. Ja see on juba uus. Aga ma ei tea, kas selle Võsu siis või kuidasmoodi see kassa. Ja see oli päris väikene alles, kui tuli polügoon Saksamaa kuusk või lehis sealsamas ongi maja asevundamendikoht seal, kus kõrgem, see põdrakanep kasvab. Ja seal on näha veel seda vundamendialust ka, kui, kui jalgadega seal peal täpsub, saad alla, kohe läheb, seal oli nende saun, Hansen, mitte saun. Seal jõgi ja sealt kohalt oli suurem laiem koht, kus sai, meiegi tahtsime rohkem mõjuda, siis läksime sinna, et seal oli laiem. Kas riik ei peaks taas? Ma selle Hansenitele ja nemad võib-olla tuleksid, mitu perekonnaliiget on neil kunstnikud ja kunstnik saab töötada ka ja muuseas olla siin ja et ära teeninud on see perekond, kuidas seal töötas, see mets oli nii kuparksi, nii hästi hoitud, siis metsavahi poeg langes seal sinimägedes ja see Almiine Hansen siis Jüri Hanseni abikaasa. Kuidas ta hoolitses Tammsaare eest? Et terve see perekond oleks nagu seda väärt, et nemad saaksid siin hakata jälle asutama seda vana kohta. Minu meelest küll nõue ja kui on inimesed niisugused seda väärt. August Palmi ülevaatest laeme. Oru talu asus kohaliku tähtsusega tee ääres mis ühes suunas viis Kuusallu 18 kilomeetrit ja Tallinna 60 kilomeetrit. Teises suunas Aegviitu 18 kilomeetrit. Tammsaare ajal oli talul vastu teed vitstest punutud aed sirelihekiga. Sealpool olid ka ühise katuse all aidad ja vankrikuur. Elumaja oli teest eemal. Maja ees oli aed marjapõõsastega, mõne õunapuu, suure pärna ja lehisega. Nende all lamamistoolis tavatses Tammsaare puhata. Majja pääses veranda kaudu. Elutube oli neli neist üks võõrastetuba linnast sõitvate ametiisikute jaoks juurde ehitisena maja otsas. Et ametlikke võõraid käis harva, siis oli see tuba tegelikult Tammsaare kasutada. Kõik vastad, mis ta koitjärvel elas. Tuba oli sisustatud lihtsalt. Ainsana vastulõunat asuva akna all oli suur laud, mida kasutas ka vend Jüri oma metsavahi asjaajamiseks. Laua ligidal oli pult, mille ääres seistes Tammsaar pärast kõhuoperatsiooni töötas. Teises seinas olid nöör põhjaga voodi ja seina külge ehitatud kapp. Tuba küttis plekk-kestaga ahi talu juurest viis harutee jõe sillale, sealt mähustele ja karjamaale. Silla juures oli saun. Jõe ääres olid Tammsaarel oma äraproovitud kalastuskohad. Luhas käis ta niitmas. Vaatame nüüd. Seda ka, kus Eerik Haameri talu, mis oli vanasti meie, minu isatalu Kunstnik Eerik Haamer Saaremaalt pärit ise oli valvereisse rikku õemees. Eerik Haamer oli niisugune mees kes jäi eestlaseks ka Rootsis. Veel viimane kiri, mis ta enne surma mulle kirjutas või ütles, et kuidagi nii, et selle asemel, et elada omas kodus pean ma nüüd onutama võõral maal oma köögis. Ja et kui mõistvad on see asi. Mina selle peale siis ilmus korra midagi 40 kultuuritegelased, keda tähistati teenetega. Ja siis tuli teha avalduse kultuuriministeeriumile, et talle, see oli tema talu, tema ostis aialt selle talu ja pidas seda aasta seal, enne kui ära sõitis. Et tagastatakse talle talu, selle asemel seda aulehes avaldada. Et juba mitu aastat ta ise käis Harju maavalitsus õiendamas ja talle veel eluajal tagastatud. Ei midagi, käisin seal ja ta suri ära ja alles kaks aastat tagasi Valveisse rikku isast Jakob Ploom puust Eerik Haameri aiast kirjutab August Palm oma ülevaates. Nii. Oru lähim naaberlaane talu kuulus raamatukaupmees ja kirjastaja Jakob Ploom poole, kes on ka mõned Tammsaare tõlgitud raamatut välja andnud. Jakob Ploompuu õde, leeni ploompuu, abielus vesterinen käis Helsingi ülikoolis õppimise ajal ja pärast seda suviti kodus ning suhtles rega, õpetades talle soome ja rootsi keelt. Jakob Ploompuu, teine õde, maali hiljem abielus Kleius elas neil aastatel alatiselt maal digimaatöid ja abistas ka oru rahvast. Tema on üks neist, kellelt Tammsaare koitjärvel viibimise kohta on vajalik andmeid saadud. 1914. aastal elas mõnda ega Laanelgaa ploompuude sugulane kunstnik Ludvig Oskar pärast Lääne-Euroopast kunstiõpingutele naasmist koitjärve metsateedel kohtusse sageli Tammsaarega läbikäimist teiste talude rahvaga. See toimus peamiselt traditsiooniliste heina, sõnniku ja muude talgute, millest Tammsaare agaralt osa võttis. Rahvarikkamad olid suved, kui linnast tuli tuttavaid-sugulasi maale suvitama või pühapäeva veetma. Suvitajatega suhtlemist püüdis Tammsaare vältida, välja arvatud mõned kooliõpetajate perekonnad. Ploompuu, susi ja Haugas. Tallinnast. Mis on kommunism ja kuidas selle vastu võidelda? Tegelased, mis on tegelikult või kuidas tegelikult ksuaarimine. Et temast ei olnud sobilik Nõukogude võimalik eriti palju rääkidagi ja üldse nagu koitjärve küla maha vaikiti, see oli polügooni või äkki ei olnud sobilik rääkida? Seda ei olnud olemas, on selle koitjärve ja ütleme ka jaagu ploompuu osa. Tammsaare ütleme loomingu mõjutamisel üldse maha, vaid et üldiselt on ikka natuke räägitud. Mina olen rääkinud seal Saku, see oli see, härra Kalle on, kes oli vabadusvõitlejate ühingu esimees. Hakkas ajama siis seda asja, et pauk kerel saaks tagasi. See laager. Kristliku ühingu laager oli seal vanasti paukjärvel. Aga ta suri ära. Ja, ja kui ta lootis, et ta saab meie president Meri jutule ja seda asja siis hakata edasi jääma. Aga president Meri olevat võtnudki teda vastu. Skaudilaagri või laagri loomine omal ajal oli ka ju Jakob Ploompuutöö tegutses need need sinna vaatama ja viis nad sinna. Ja siis ajakirjanik, kui mina juhtusin, olen ma koolist ta koolipäevast vaba ja terve bussitäie neid ajakirjanikke sinna sellepärast et tema mõtles, et ta saab ka teha külale sellega kasu. Kui küla saab hakata tutvustama oma toiduained siis laagrisse piima, näiteks meierei oli ju väga kaugel, piima sai kogu suve läbi sinna turustada ja samuti liha ja mis oli seal ligidal ja käepärast siis laager, soni, nägu külale kasuks ka siis peale selle muidugi see noortele sobiv koht oli. Saavad sinna Paldiskisse seda laagrit ja noh, võib-olla ma ei oska selle kohta midagi öelda, aga. Siin oleks siiski õigemini ääretult sobilik noortele praegu seltskond, mis seal tegutseb oma pead laagripaigale, eks ole. See reostab seda ümbrust järve palju rohkem kui näiteks organiseeritud noortelaagri. Üks asi, milleks me peame kaitsma loodust, eks ole. Parem on õpetada noori loodust armastama ja tema eest hoolt pidama, kui seda nende pärast peame tema eestlasele loodust kaitsma. See on ideaalne koht, võiks selle töö läbiviimiseks. Ja muidugi koht, kus iga teerada võib millestki jutustada, siin veel üks väike vale meisterliku mälestuskild sellest, kuidas vanaema kirikus käis. Iga teine pühapäev läks kirikusse. Aga kuidas ta läksid jala jala jalakirik oli Kuusalus koos alusel ja selge, aga, aga kui palju sinna on ju ikka jah, sina. On ikka. No ütleme 18. Ja sinna ja tagasi ja tagasi jälle. Ja enne kirikut pandi veel kingad jalga ja. Siis muidugi kulus veel paljajalu minek. Ma tahtsin näidata, kus see oli Tammsaare kaitsja. Käisin kiikuvassi liikumas, oma sussid olid ja oh seal võimas foosin. Ja nüüd kuivab väga kindlalt. Lapsena ikka seal üleval, siis vaatasin üle terve külasid, nii metsistunud ju jumalik kaelani nõgeste sees. Lava löön maha, mõnede. Usklikega May karda, kanna kestis miinid ja kevadel on lumikellukesed õitsevad artistid, kes alles ikka rivis ja nõgese seljad ja vaatamegi iirised seisab siin ja siis seda mitte kukekannused, aga Käo King käega taluaegseid lilled. Õunapuud on metsikute brüsseli magusam ja selle kallal ru huvitav külluse nõustatud, nii vahet teha. Ma ei tea, meie elame siin näidata seda kohta, kus, kus olime kiige, kostamsade kiikus. Kuidas? Veranda juurde, kus Tammsaare vaat. Me muru kõik, jah, niukene bee, läksime mõlemal pool, roosipeenrad olid jäis, armastad. Lillegi roosisuhtluses. Aga seal oli siis veranda. Ja seal, kus natuke ägedam on vaid seal oli siis kiige püsti, see hiiglasammud ei tea mikspärast, seda nüüd nii vähe tullakse ja kõik liikusid siis susi neiud ja need, kes nüüd Helmi susi ja kes nüüd annetasid oma päranduse. Eesti vabariigi oli hiljuti alles sellest professor Saareste abikaasa oli ju üks eks olnud üksusi, nagu vähem oleks 40 ja eni. Need puud seal muidugi ka vanad haavad, need kõik on ja need saared ja ja sisi on siin ju midagi ilus rohuaed, kus olid kõik, me pidime ikka puhastama need umbrohud kõik selle kõnnitee pealt ära ise rakendas meid alati niuksed rohimise tööle, tamm on istutatud siis Mu noorem vend suri siis lill, tema istutas selle tamme. Imelik, kellele helistasin ja mõelda, mis on kallas. Ema noorem vend suri nii kui ootamatult lasena või väga lapsena, kui vana ta oli neli, neli aastat ja ja vanaisa oli oma. Vanaema koos kahe vanema tädiga, siis kes siis olid need lille ja kes olid kaasa lille mesidki ilme kolmekesi lähimal ajal, kui see juhtus, et ootamatult nii järsku ja ja siis jutustasid, et siis oli jutustama seda nagu vastu võtmas mammat selle raske sõnumiga enne erivanaema. Presidendi vanaema oli niisugune, minu emal oli seitse last ja temal polnud kunagi seltskonnast paljukesi, siis tema ikka oli niisugune, kes kriisis seltskonna sõnumeid. Ema sõbratav ja küsis siis meid, et kas tema võib siis minna emale ja nende vastu. Et meil on võib-olla raske seda ütelda, seda sõnu õudne. Ja tema läkski seisma. Ja nüüd on kõik kinni kasvanud, aga kevade poole, kui neid ei olnud veel neid mägesid niimoodi kõik oli üles küntud põld metssigade poolt, siis olid metssead minna. Aga nüüd siis võiks klikeseda nõgest omale talveks korjata. See pidi olema parim taimeteadlane Marie Kreeben kirjutab, et kui inimkond teaks, kui väärtuslik toit teena tähendab teene joomiseks on see nõgesed, siis muud ained salt võttagi. Ja siin oli suur mesilaste maja kohe isal. Nii kahekordne tehtud niimoodi, et uksed olid igal pool tähendab nagu eraldi. Ja need putkad olid seal siis igalühel oli oma uksed. Head kuulajad, saates koitjärve pildid, oleme kuulanud Veljo Tormise laule tsüklist Sügismaastikud Viivi Luige sõnadele. Ja te olete kindlasti aru saanud, et mu jõud ei käi üle koitjärve kultuurilise materjali rikkusest rohkusest. Pean pihtima, et ma ei saanud sel korral olla õige raadioajakirjanik. Ma ei esitanud ühtegi küsimust, mis oleks olnud esitatud otseselt saatele mõeldes. Mind valdas seal lihtsalt imetlus, austus, kurbus ja rõõm korraga. Tekkis soov veel õppida ja tööd teha veel Eestit avastada, veel eestimaal rännata. Ja kui võimalik, siis edaspidi kaasa aidata selleks et täituks Preisse rikkude ja nende laste soovid ja plaanid. Nimelt koos Tammsaare muuseumiga arendada koitjärvel välja nagu mälestusmärgiks kadunud külale mingi maastikumuuseum või marsruut, mis kõiki neid seoseid kokku võtaks ja kajastaks. Aga see on muidugi ühe hoopis süsteemsema ja tõsisema saate teema kunagi tulevikus. Nüüd aga saate lõpuks tahan lugeda ühe lehekülje Artur Weisseriku raamatust Ma armastasin Eestit. See on pilt sellest, kuidas Artur Weissarik ühel 1944. las ta sügispäeval Tallinnast koitjärvele läheb. Varsti Raasiku jõgi ees septembri lõppvesi enam sae ei ole. Silda otsides peab võib olla mitu kilomeetrit kõrvale kalduma, sest maanteesilla lähedal teist silda nagunii ei ole. Võtan riidest lahti ja läbi jõevesi tõusis kaenla alla. Ujuda polnud vajagi. Üle põldude ja aasade on öösel rahulik liikuda. Kui venelased öösel liiguvad, Sa teed, metsasid nad meie maal kardavad. Pean jõudma hommikuks enne valgeks minemist üle Soodla jõe. Siis olen kodumetsades üle raudtee, lähen jaama tagant. Parajasti üks rakett, valgustab ümbrust, ei ole näha ühtegi inimest. Vaikne. Edasi minnes hakkab Soodla sillalt kostma tankide mootorite mürin. Ühtlane tühikäiguga toonid. Kõla järgi arvates on neid seal rohkem kui Raasiku silla juures. Hoidun paremale poole, nüüd tuleb ujuda üle Jägala jõe. See ei meelita keha jahtunud, kõht tühi. Mitu ööd magamata. Kõnnin jõe kallast mööda Kehra poole, leian eest kitsa Sillakese jalgsi üle käimiseks. Vahel veab, nüüd olen teisel pool Jägala jõgi, siin asi lihtsam. Lähen silla lähedal asuvasse talusse kodus ainult perenaine. Küsin, kust saab otsesemalt Piibe maanteele. Juhatab lahkelt ja pärib, kust tulen, kuhu lähen. Räägin oma minekust ja autojätmisest Raasikule. Perenaine pakub mulle leiba ja liha. See on hea meelega. Ja kaasa annab mulle ka tema poeg on äsja käinud kodus ja läinud tagasi Kehra, kus asub Soomest tulnud Eesti sõjameestelaager. Poeg on tulnud Soomest tagasi kodumaa rindele. Et venelased juba Raasikul, seda tema poeg ei teadnudki. Perenaine läks kohe Kehrasse oma poega otsima. Soomepoisid olid vanad rindemehed. Pilt rinde liikumisest peaks neil olema künnad, sealt kotisopist kiiresti välja tõmbuvad. Sean sammud jälle Piibe maantee poole. Hommik koidab, tuleb kiirustada. Juba on valge, kui me maanteele jõuan, just parajasti kohale, kus seisis mälestussammas. Siit saadik ja mitte enam. Vabadussõja rajal venelased siit kaugemale Tallinna poole ei jõudnud, vaid paisati Eesti piiridest välja. Nüüd on nad siit kaugemale läinud. Tee kõrval mõned puruks lastud veoautod ja hunnikus paberilehti ja saatekirju. Teeb küll nalja, et sakslased veavad seda paberiprahti ka kõige raskemas olukorras. Paremalt poolt maanteed Aegviidu suunas kostab raskete masinate mürin. Lähen kiiresti üle Piibe maantee, samas on ees Soodla jõgi madal vesi, lähen sealt otsekingadega läbi, need nagunii ligunenud ja porised üle jõe edasi veel meetrit 50. Siis istun ja puhkan pisut. Maanteed mööda veerevad, ragin ja mürin, tankid ja rasked veoautod. Tallinna poole. Sammun piki Soodla jõge kodu poole. Täna on 22. september 1944 Valve sünnipäev. Kas on kodu korras, kas valve ja lapsed on alles? Kas saan talle teha sünnipäeva? Kalli-Kalli? Väsimus kipub peale. Ilm on ilus, päikesepaisteline ja soe. Jõudsin mähustesse, siin juba kodurajad. Aga silmad vajuvad käigu peal kinni. Segase peaga ei tohi koju minna. Heitsin soojale samblali, jäin hetkega magama. Paari tunni pärast ärkasin, kõndisin koju. Kodus kõik elus ja terved. Valve ei olnud ilma minuta ära sõitnud. Ikkagi oli õnnelik sünnipäev. Nüüd aga kõlagu Eduard Tubina igatsus ja kandku sünnipäeva soovid Artur Weisse rikule. Tänase saate kaastas Mari Tarand. Saates laulis Eesti Raadio koor Toomas kapteni juhatusel.