Tere kuulama argipäeva üheksandal märtsil 2004. aastal just rõhutan, üheksas märts 2004, sellepärast et 60 aastat tagasi toimus üks Eesti ajaloo üks suurimaid tragöödiaid. Tallinna massiline pommitamine ja sellest pommitamisest täna räägimegi räägime, kuidas mõjus eestlastele? Kuidas kultuuriliselt vaimselt ja muude asjade küljest? Saatejuht Hillar Nahkmann ja külalisena ajaloolane Jüri Kuuskemaa, tere päevast. Tere päevast. Valla. Paljud mõtlevad, et mismoodi see pommitamine eestlaste jaoks mõjus. Et kas ta kuidagi on, on tänapäevani väljaulatuvate nii-öelda jõuvooludega. Eks see on säilinud paljude inimeste teadvuses ja mõningate alateadvuses, sest me näeme ju neid sõja jälgi Tallinnas kui mitte igal teisel, siis iga 20. igal 20. sammul, sest selle Tallinna kesklinna niisugune arhitektuurselt kaootiline ole, kus on tingitud suurel määral sellest, et omaaegne linna süda suures osas purustati. Ja muidugi tavaliselt räägitakse sellega seoses ainult vanalinnast, aga meenutan, et vanalinnal suhteliselt veel vedas. Vanalinnast purustati ainult 11 protsenti, osa neid tänavseina ehitati üles, kuigi võib-olla mitte päris nii, nagu oleks olnud, ehk ideaalne. Aga see teadmine, et hävitati väga palju Tallinnas Tallinna leegi oma, sest see on ikka veel paremini informeeritud inimeste teadvuses kuni üksikasjadeni. Mina, kes ma olen 14 aastat töötanud Nigulistes võiksin öelda, et siiani Nigulistes sisenedes ma tunnen veel teatud määral nagu kõrbelõhna ja minu pilgu ette kangastuvad need maalid, tahvlid ja kujud ja reljeefi väärid ja orel ja kantsel ja mu epitaafid, mis said sõjast tuleroaks. Ja vot sellega seoses ma tahaksin praegu nüüd selle üritamise meenutusega seoses soovitada inimestele ka midagi positiivset, toonust tõstvat, mitte ainult masendavat ja selle hulka kuulub just äsja Nigulistes eelmisel nädalal avatud näitus Niguliste kunagistest kunstivaradest. Kusjuures on tehtud tugevat suurendused nendest üleni nikerdustega figuuridega kaunistatud pinkidest, mis seal olid renessanss-stiilis ja on ka linnamuuseumi kogust, on välja toodud mõned sõja kui 42. aastal Nigulistest viidud epitaafide maalitahvlid, mis on tõesti kõrge kunstiväärtusega, mille olemasolust Ki siiani teadis muidu üksik inimene, nii et Niguliste kunstivarasid tegelikult natuke rohkem alles jäänud, kui, kui seda isegi Jürialastes ringi ringkondades teati ja osa neist on muide muide veel restaureerimata. Aga Ma söandaksin veel olla detailne omas valdkonnas kunstiajaloo valdkonnas, siis ma meenutaksin, et Tallinna linna üks sümboleid vana Toomas on ju nüüd pensionipõlve pidamas raekoja kodanikesaali aknal. Aga tema jalgealune läks ju põlemas sädemest, sest nii tugev tuletorm tekkis sealt põlevast Harju tänavast ja vaekojast. See on lihtsalt suurele pommitsion omane, jah. Ja et raekoja torn läks põlema ja vana Toomas kukkus alla, purunes ja läksid kaduma tema liputuulelipuvimpel ja samuti läksid kaduma vana tooma purud. Ja muide sellega seoses ka tõsise asja juures võib-olla üks väike koomiline detail, et kui pärast linnamuuseumis, kui need purunenud vana Tooma osad traadiga kokku pandi, ühe linnamuuseumi vanapoisist töötaja poolt, kes oli muide 1009 17 aasta oktoobrirevolutsiooni ajal ankur Peterburis kaitses palv Talle paleid bolševike vastu ja vot, kui see vanapoiss Sillarsas siis vana toomast kokku pani, siis ta kogemata pani ta vasakukäeliseks, riputas talle mõõga vale bussi peale ja siis võttis ühe tsaari vask viiekopikalise tagust sellest vanale Toomale. Aga kuna tal polnud käepärast vana fotot, millised need vurrud olid enne siis vana saha teki talle kikilipsukujulised vurd ja siis alles tunduvalt hiljem, mitukümmend aastat hiljem sai siis vana auväärne vana Toomas vabastatud nendest ajutistest kikilipsuvoorudest ja sai muudetud taas paremakäeliseks, kuidas sai siis hoolikalt uuritud ja sai kokku pandud ja muide tuli välja niisugune huvitav üksikasi, et vana Toomas algselt tema nägu oli maalitud toonides ja kõik muu oli kullatud. Nii et isegi selle pommirünnaku tulemusel on meie auväärne vana Toomas ikka veel mõnevõrra invaliid. Jüril on isiklikud kogemused ka selle pommitamise ka olemas, et, et kuidas on enda eluloos seda sündmust kajastatud? No ma ütleksin, et mina ei ole veel piisavalt vana, et omada sellest isiklikke mälestusi sellest hirmsast tööst, mis kahtlemata oli kõige õudsem, mis Tallinnal on tulnud aegade sajandite vältel üle elada, kuigi ma tean, et ajaloo vältel on Tallinna rünnatud või mõnevõrra pommitatud enne teist maailmasõda ja ligi 35 korda. Ja kusjuures selle pommirünnakule eelnesid üheksanda Pärsia rünnakule eelnes midagi 14 väiksemat rünnakut. Muuseas 41 ja kusjuures ikka mõni maja sai pihta, mõni inimene sai surma, aga need olid sellised väiksemad ja sellest võite lugeda, müüa Tallinna linnaarhiiv on välja andnud dokumentide kogumit kui mälestuste kogumikku Tallinn tules. Ja seal on minu meelest muide kõige kangelasliku maid episoode on, kuidas linnaarhiivitöötajaid püüdsid sellest Tallinna arsenali hoonest, mis jääda Rüütli tänavale Niguliste jalamile, päästa juba põlevaid fonde. Aga mis puutub minu enda teadmisse, siis ma olen need teadmised ammutanud oma vanaemalt ja oma omastelt ja paljudelt vanematelt inimestelt. Sest kui midagi ma olin siis sel ööl aasta ja viie kuune. Ja nagu mulle minu vanaema näitlejanna Betty Kuuskemaa rääkis, oli ei olnud niimoodi, et tol õhtul oli temaga kahekesi õuna tänaval asunud puumajas, kus vanaisal vanaemal oli korter. Vanaisa oli läinud Jõelastmess oma vanemate talusse, minu ema oli läinud kuskile külla, minu isa oli paar kuud varem langenud teispool Narvat voolossoval kaldes olles Saksa Saksa vormis, kuid kandes oma käis siis sinimustvalget ja rünnak algas, oli vanaema parajasti vannitanud. Nii Assistab molevat mind siis muidugi välja võtnud ja kuivatanud ja riidesse pannud ja tõstnud siis majast välja. Maja läks üsna ruttu põlema, pommitabamusest üsna kiiresti. Lapsevankri ja manner kui piimaga. Ja muidugi selliseid lugusid nagu meie perekonnaloos võiksid rääkida muidugi sajad, võib-olla isegi tuhanded inimesed. Aga mulle jäi vanaema jutust meelde see, et kui ta õuna tänavalt manööverdades Tartu maantee poole Lasnamäele välja jõuda ja sealt hakata Jõelähtme poole minema, siis vanaisa vanemate talu poole siis tee peal oli raskusi, et olid kukkunud maha telefonipostid, millest tuli, see tähendab minul lapsevankrit minuga üle tõsta ja ja olid traadid, millesse võis kinni jääda mõlemalt poolt tänavat põlesid majad ja tuli kaarega mööda minna, et mitte liiga kuum ei oleks ja ja kuskil olevat ühest majast välja karanud üks Saksa sõdur raadioaparaat kaenla all. Ja samas ei mööda läinud saksa ohvitser karjunud haid seis. Aga kuna sõdureid peatanud, siis ohvitser võtnud välja kabuurist püstoli, lasknud selle sõduri lihtsalt maha, nii et ikka mingit distsipliini ja korda püüti hoida ja marodeeritsimist takistada. Aga minu vanaema jõudis siis välja Tartu maantee, kuidas Lasnamäele tõusis, ütles niimoodi, et ja ma vaatasin tagasi ja tundsin ennast nagu keisri neeru põlevat romotoards. Ja siis veel veidi edasi minnes oli näinud ta linna poolt tulevat Saksas sõjaväe veoautot ja minu vanaema provourne, nagu ta oli, keeras siis lapsevankri põikette. Aga nad tõesti meist üle ei sõidetud, vaid nagu ma jah, võeti peale ja siis sai toimetatud. Jõelähtme sai jälle siis välja ja nii oli see see meie peres, õnneks oli, olid vanaisa vanaema viinud maale perekonnaalbumid ja mõned mälestusesemed, mis seetõttu jäid alles, aga muidugi maja põles, põles tuhaks, sealt ei jäänud mitte midagi järele. Aga samas jah, hoopis hullemini läks minu abikaasa onul ja onu naisel, kes elasid tookord lillekülas oma väikeses majakeses moonid tänavasse ja nemad olid tulnud oma majast kahekesi välja vaatama, mis toimub ja, ja siis nii õnnetult, et samal hetkel oli ka langenud pomm, mille kildudest nad said silmapilkselt surma oma maja ees lävel ja maja läks põlema ning purunenud aknaklaasid lendasid mai ja muidugi majja sisse, kus voodis oli teki all nelja aastane onupoeg ja vanaema vanaema oli ööriietes ja paljajalu ja siis oli niimoodi, et laps pääses selle läbi, et vatile oli paks ja lasi hiljuti tunginud sellest läbi varama, võttis siis lapsukese sülle ning hakkas paljajalu minema läbi lumi saia ja piki lumist mooni tänavat. Praeguse autokoolihoone, kus juurde, kus tookord oli kool Endla tänava lähedal nurgal ja seal oli ka pommivarjend ja järgmisel hommikul need, kes oli, siis 10.-lt tuli nõmmelt tema Ta Reema otsima nägija ja siis vendaja vennanaise peret ja nägi, et maja on maha põlenud ning väravast lähevad välja verised jalajäljed lumel. Ja vot nende veriste jalajälgede järgi leidis siis minu abikaasa ema, oma ema ja venna ellu jäänud vennapoja. Nii et see oli ikka kõige kušmaarsemaid selliseid lugusid, mida sellest ööst võib meenutada, aga mõnes mõttes võib-olla veel õudsem. Sellest, mis ma olen vanematelt inimestelt kuulnud räägitavat, oli üsna keskhaigla lähedal kuuldud lugu kinostuudio raamatupidajalt proua karringilt, keda nüüd enam elavate kirjas ei ole. Tema ütles, et nende lähedal oli saanud ka üks maja, millel oli pommivarjend, on saanud tabamuse ja nii õnnetult, et varingu praht oli matnud. Ta Allas selle pommivarjendi juurdepääsu ja inimesed maja läks põlema, läks kuumaks, inimesed tahtsid välja pääseda, aga see ei olnud imalik, Nad karjusid meeleheitlikult, hüüdsid appi, aga inimesi ei olnud, kes oleks suutnud aidata, nii et need inimesed põlesid lihtsalt elavalt sinna oma majja ja oma majja sisse. Ja küllap taolisi juhtumeid oli muidugi teisigi. Milles see surm ei tulnud kohe vait, ei kaasa endaga kõige kõige jubedamad senised põrgupiinad. Sa näitad mõnes mõttes, et Tallinn ei olnud nagu valmis sellisele Massilisele rünnakule, ega selliseks massirünnakuks ei saa olla vist ükski linn valmis. Ja pealegi tookord ei olnud ju Tallinn rindelinn, Saksa sõjaväkke oli siin ju väga vähe ja samuti Eesti üks asi, kõik olid valdavalt Narva Narva-Peipsi rindel kuhu oli rinne ju takerdunud pikemat aega ja see oli teinud muidugi Nõukogude peakorterile niivõrd palju tuska, et mis see siis nüüd olgu mingisugused eestlased siin ja nii edasi ja need hakkavad siis nii, nii jultunult vastu. Ja ilmselt pidi olema põhiline kaalutust nende Narvat, Narva, hävitanud Tallinnat ja Tartut ja teisi Eesti linnu tugevasti purustanud pommi. Seal muidugi Pärnumisega kakkuma. Igavesti keskelt pihta, see võiks olla nagu psühholoogiline rünnak Eesti sõjaväe sõjameestele, kes olid narval ennast kindlustanud. No ma arvan, see pidi veel rohkem olema rünnake, eks ole, nende inimeste ja rahva niisuguse moraali vastu, sest vaadake 1009 43. aastal, kui rinna hakkas nihkuma Leningradi alt Eesti piiri poole tagasi siis ju kuulutati välja vabatahtlike mobilisatsioon ja andis ennast üles kümneid tuhandeid mehi 50000 üllatis mitmekordselt ootused, sest et uluots ju oma kõnes, mis kaera trükiti, ütles, et nüüd kordub vabadussõda, et meie peame oma vabadust kaitsma. Et me ei satuks bolševistliku okupatsiooni alla. Ja tõesti, väga paljudel oli see niisugune patriootiline hoiaketi töötatud, teenitud sõditud, kas sa sõjamasina mitte Hitleri ega fašismi nimel, vaid vaid sõditi selleks säilitada, et Eestit ei vala Eestit uuesti Janastataks. Ja vot see vastupanutahe seda tahtis kremli murda ja selleks oli vaja selliseid käegakatsutavaid ja ulatuslikke hirmutegusid, mis ajaks hirmu nahka kõigile kogu elanikkonnale ja, ja see väärtuste purustamine, see oli nende jaoks nagu teisene. Kuigi ma olen muide kuulnud Moskvas kellelegi kõrgema sõjaväelase perekonnas, et kui nüüd pärast Tallinna vallutamist Nõukogude vägede poolt siia saabusid, nende lennuohvitserid tulevad päris ikka, kui sa ka kohkunud olnud, et kuidas Tallinnas vanalinna süda oli nii ära rüüstatud ja vangutasid päid ja leidsid, et see ei olnud ikkagi mõistlik tegu, aga seda räägiti ainult omavahel nagu üldiselt ju väga hästi teada on. Peatselt pärast sõda hakati levitama Nõukogude propagandas selliseid hoiakuid ette, et sakslased purustasid nii hästi Narva kui ka Tallinna ja, ja pommitasid, et ja mood muid linnu. Kusjuures hiljuti vestlesin ühe Tallinnas sündinud noore vene inimesega, kes näis üsna intelligentne olevat ja tema minu suureks üllatuseks ütles, et alles hiljuti oli näinud mingisugustest paberiprogrammi, kus oli siis venekeelne kommentaator ja oli tulnud jutuga Tallinna pommitamisest ja temaga versioon, mis esitati rahvusvahelisele üldsusele, siis vene poolelt olid niisugune et sel ajal olevat Soome lahel liikunud üks venes kaader ja sakslased, Tallinna siinne rannapatareid tulevad hakanud selle nõukogudes kaadrid pommitama ja need Nõukogude laevad olevat avanud enesekaitseks tule ja mõned mürsud olevat ka Tallinna tabanud. Vaat niisugune oli siis, on selline versioon, mida siiamaani Vene pool püüab levitada. No see on muidugi täiesti jahmatav ja ma olin kunagi omal ajal oleks jooma mind, oleks Keskkomitee ja ilmselt ka julgeolek nõudis mind, vallandatakse töölt millalgi 1070 aasta paiku, kui oli niisugune juhtum, et ma olin Narvas saadetud rääkima pidama loengut ühing teadusliinis Nõukogude Eesti graafikast ja mul olid diapositiivid seal Viive Tolli ja Evald Okas Sagris ja kes nad seal võinud, kuid rääkisin seal kõik olid korralikud kunstnikud ja ühe loengu pidin ma pidama muusikakoolihoonesse kohalikele kultuuritöötajatele ja kuna see seal ei olnud võimalik ruumi pimedale oli päikeselill, ma mõtlesin, et ma ikka räägin siis nagu Narva ajaloost ja et kuidas siin nüüd on olnud ja avaldasin siis naiselt imestust selle üle, et Narva on ju nii suur linn, aga ei ole teatrit ja muuseum paikneb endise tee teise ratsarügemendi, eesti rataste rats rügemendist saunas ja pole oma Kunstnike Liidu osakonda ja et, et küll on ikka kahju sellest, et vaadake, et et Nõukogude lennuvägi pommitas Narva, kus nüüd nendel kitsastel vanalinna tänavatel polnud tankidele võimalust ümbergi pöörata ja keegi Moskvast üleliiduline ehituskomitee pärast sõda nõudis, et Narvast tuleb uuesti taastada 124 ajaloolist hoonet, mille müürikarbid seisid ja siis hiljem kujunes aga niimoodi, et Narva sümboliteks kujunesid ehituskraanaelektrijaama korsten ja buldooser. Ütlesin mina siis, et vaadake selle käigus, aga Need uued asukad ei saanud aru selle ajalooliste hoonete väärtusest, mille meetri paksused müürid oli, oleksid võimaldanud taastamist vaid lammutasid neid ja niimoodi, kuigi Moskva ei Moskvast Kiievi nõuti nende säilitamist järk-järgult, vähendati seda säilitamisele kuuluvate hoonete arvu kuni sellise tulemuseni, et on jäänud ainult rääbakas vigastatud Hermanni kindlus, raekoda taastati ja kaks, seitsmeteistkümnes sajand Rootsi. Kusjuures ma rääkisin neile siis ka seda Narvaga seoses veel ühe loo seas Hermanni kindlusega, mille rääkis mulle omal ajal Narva Muuseumi direktor grivožeer. Et tema juurde olevat tulnud kord üks Nõukogude suurtükiväe erukapten, jutustanud talled, nad seisid seal Ivangorodi öö Nõukogude väeosad liikunud hakkas igav ja nad vedasid kihla, et kas võtad esimese lasuga maha selle kindluse tornid. Vaid seal võitis kihlveo, ta võttiski esimese mürsuga maha, selle esimese pauguga võttis maas pool sellest tornist. Vaata, see näide on sellest, kuidas sõjas väikesed, hingeliselt tühised inimesed saavad näida suured, endale midagi hävitades. Ja see pole muidugi ainuüksi omane. Nõukogude või vene väelasse on ikkagi rahvusvaheline nähtus ja mulle rääkis omal ajal Meie Tallinna arhitektuurimälestiste institutsiooni kauaaegne juhataja Rasmus Kangropool, et ta oli lugenud raamatut pommituslennuki teises maailmasõjas mille oli kirjutanud endine Suurbritannia lennuväemarssal. Nimelt olnud niisugune lugu, et kui teine maailmasõda lõppes siis olevat Suurbritannia valitsus ja haud asustanud kuninganna nimel muidugi väga paljusid lahinguohvitsere, aga mitte ühtegi pommituslendurid. Ja see pommituslennuväe ülem solvus sellest, läks erru, asus Austraaliasse ja mõtles asja üle järele ja kirjutas siis raamatu Nendest massi pommitustest, mida inglise Ameerika lennukid toime panid saksa linnade vastu. Nagu me teame küll dressenja Hamburg, mis said ju täitsa ja Frankfurdi ja paljud teised, mis said peaaegu praktiliselt nagu varem eikellegimaal asuv maatasa peaaegu. Ja siis see lennuväemarssal kirjutas siis nõndaviisi, et tegelikult ei olnud sõjalises militaarses mõttes ajalooliste linnade pommitamisest sõjalise strateegiliselt kasu sest hävitati ainult tohutul hulgal kultuuri ja muid väärtusi, tapeti tsiviilelanikkonda, kuid Saksa sõjatööstus hooli paigutatakse salajastesse kohtadesse maa sisse. Nii et Saksa sõjatõesti ei suudetud selle kõige selle pommitamise peale vaatamata tekitada. Ulad oluti olulist kahju ja marssal lõpetanud oma raamatu sellise väljendiga alles, olles avaldanud 20 kahetsust paljude hävitatud väärtuste suhtes, nii et kui Attila oleks näinud seda, mida meie tegime, siis ta oleks punastanud häbi pärast. Ja Attila Attila oli teatavasti viiendal sajandil üks kõige hullemaid, eks ole, rüüstajaid. Nende hunnide hunnide juht jääksime et see oli siis kättemaksuoperatsioon, sest tegelikult, kui me räägime linnade pommitamisest, sisu ka sakslased pommitasid Inglismaad väga aktiivselt ja sealt võib-olla tekkis see kättemaksuvajadus ja, ja mõnes mõttes võis ka olla. Tallinna pommitamine mina meenutaksin üht episoodi 16-st sajandist Jaapanist kus on teine kultuur, teine mõteldes. Sellel loo rääkis mulle muidugi kunstnikule komašov. Et piirati ühte linnust ja linnusepiirajad said aru, et linnuse piiratavat said aru, et neil ei ole pääsu, moon lõpeb. Ei ole võimalik kuigi kaua vastu panna. Olukord täiesti lootusetu. Nad saatsid välja parlamentäärid ning teatasid Piretele. Vaadake meil siin lossis on üks vanaaegsete relvade kogu. See on väga väärtuslik ja oleks kahju lausa lubamatu. Et see nüüd selles lahingutegevusest, mis meie vahel toimub, hukka saaks selle tõttu lubakem leppigem kokku, et me teeme tunni või paarise vaheajal sõjategevuses. Meie toome need relvad lossist välja, anname teile kui võitjale ja siis pärast võitleme kuni surmani edasi. Vaat see hoiak, et pidada inimkult inimkultuurisaavutusi inimkätega loodud inimgeeniuse loomingut olulisemaks isegi omaenda elust, vaid minu meelest see on üks markantne hoiak, mida tasuks idakultuurist püüda üle võtta. See on väga tore näide, aga ju teie elu jooksul näiteks on muutunud see, see, see rääkimine sellest, mis toimus üheksandal märtsil 1944. Olen ma tean seda, et nõukogude propaganda ütles üldse lahti, selline asi on toimunud, et kui palju teie elu jooksul on räägitud, et mis siis täpselt sellel sellel ajal. No vaadake, ema juba meenutasin, et kui mina Narvas rääkisin Narva Narva pommitamisest, siis oli seal väga külma dušina Nõukogude venekeelsetele haritlastelt ja minu peale kaevati ning nõuti minu vallandamist. Aga lõpuks minult korduvalt küsiti, et kas ma kasutasin sellist väljendit. Venelased hävitasid Narva. Ma ütlesin, ei mina ei ole niisugust väljendit kasutanud, mina ütlesin, Nõukogude lennuvägi pommitas ja pärast lammutati varem, et kuigi Moskva oli selle vastu. Ja siis jäin ma tööle ja, aga ma sain käskkirjaga kultuuriministri noomituse. Mikkus sõnastus oli valede faktide esitamise eest, kuigi minu meelest loogiliselt on see väär. Sest faktid on tõsiasjad, aga oli mõeldud ilmselt ebasoovitavate faktide esitamist. Samuti on rääkinud Mulle ka Mart Laar, kes kunagi alustas tegutsemist ajal õpetajana, et tol ajal oli kohe oli kohe öeldud, et ei tohi, et tuleb rääkida, et sakslased bume, hävitasid Tallinna. Ja mina ei ole seda muidugi kunagi teinud, aga mul seda veel üks episoode nõukogude ajast, mil julgeoleku komitee esimees Karl korterlainet Tuuli Nigulistes kahe Helsingi politseivalitsuse ülema asetäitja, aga ma ei tea, mis asju oli meiega KGB rajada Soome politseiga garnisoni ja korterlainele oli väga sõbralik ja ütles mulle rea kirjagi. Kuigi ta tavaliselt ainult raske avariipaigas ja ma rääkisin ja rääkisin ka sellest, kuidas Niguliste pommitas ja Tallinnat pommitas Nõukogude lennuvägi kortalaise kordslek, kulm läks. Ja ta küsis oma sealt adjutant Pravitalijate. See ütles jah, et ikka ei tea, Nõukogude lennuvägi pommitas nii, et paljudes vene elanikkonnas eritis see säilusse, see illusioon, aga eestlased muidugi teadsid seda ja hiljem muidugi mina ei ole kunagi seda püüdnud püüdnud varjata, hoolimata sellest nahutamisest mulle kunagi osaks langes, aga mul on veel paar niisukest meenutust sellega seoses. Vaadake. Meie, kui me rajasime muinsuskaitse seltsi, eks ole, 87 siis mina koostasin muinsuskaitse seltsi jaoks need tekstid, mis seal siiani Harju tänava varemetel ja korraldasime siis seltsiga, siis nende tahvlite ülespanemise ja isegi kui interid tegid tookord selline võidu väljakul miitinguid, siis läksid tammusid jalalt jalale, julgesid nüüd tahvlitega neid ära lõhkunud. Kord ilmus sinna isegi üks traataia külge kuivatatud lillede kimp, saialilled olid need ja sealjuures oli üks paberitükk plasti temas. Ja ma mõtlesin, mida see võiks tähendada. Ja minu idee või hüpotees oli niisugune, et võib-olla keegi endistest ellu jäänud lenduritest tuli siia näkitseda paika ja siis tal hakkas sõrmedes kripeldama. Uus Jeltsini aegse esimese Vene välisministri tema perekonnaga jalutada vanalinnas eks, just üheksanda märtsi õhtul. Ja näidata myya ta Niguliste Niguliste juurde, siis kui meie panime, pandi küünlaid, mälestusküünlaid see oli. Kas see oli nüüd esimesi eraldi ja siis osavõtjad oli väga palju Jes Harju tänava küngas ja trepid kohe kirjeldasid nendest küünaldest ja siis Vene välisminister ütles jah, ta saab aru, miks see nii on ja ta ei ole sellest. Nüüd see ei tekita temas trotsi või pahameelt meie suhtes, ei tekita diplomaatilist. Jah, probleem, aga samal ajal. Ma meenutan ka Nigulistes oli meil üks puldi öövalves, oli üks vanem proua, kes oli nõukogude ajal sõja ajal oli olnud nimetatud Nõukogude Evokatsioonis. Ja ta oli seal kokku puutunud ka Moskva lähedalt mitrovi lennuväljal töötanud teeninud ühe eestlase eesti mehega, kes ütles, et 10. märtsi hommikul lendus maandust mitrovi lennuväljal naiseskadrill. Ja üks eskadrilli komandör, kelle rinnaesine oli täis kõlisevaid medaleid, läks tema juurde ja teadis, et ta on eestlane, ütles talle hammaste välkudes ja uhkelt pead kuklas sääris. Sellelegi endale tööd naispommitajad pommitasid Tallinna, et on mingi alus. Vaadake seal, mina täpselt seda ju ei tea. Aga on väide, et tool alla tulistatud lennukite meeskondadest vähemasti üks vähemalt üks naislendur oli olnud siin ka sõjaväelaatsaretis ja seda asja võib-olla õnnestub edaspidi selgitada vene kaitseministeeriumi arhiivides, kui meid sinna meie uurijaid sinna ligi lastakse, aga kui suhted on niisugused nagu praegu, siis ma kardan, et et see ei toimu veel, nii peabki, kui sa üldse toimub. Tegelikult üldots nõukogude ajal ei tahetud sellest asjast üldse palju rääkida. Ei, no loomulikult sellepärast, et kõik oli vaja ju ajada fašistide kraesse. Ja samal ajal, nojah, meenutan sedagi, et mis on need alles viimasel ajal on teatatud, et kui nõukogude väed tegid dessandi sinna meriküla dessandi, et Narvast, mis vastu pidas tippmanöövriga mööda minna, siis oli antud neile käsk tappa kõik ka naised ja laste lapsed, sest ka need võivad vastu hakata, kõik on fašistid. Niisugune oli. Operatsiooni siin ka tehti. Läheme nüüd natukene edasi, et, et mis võiks sellest pommitatud piirkonnast harjum Harju tänavast praegu saada? Ma mäletan väga hästi neid ponnistusi Harju tänav uuesti üles ehitada, üks külg on ju üles ehitatud ja ma kaldusin arvama, et et see osa, kus praegu Kirjanike maja, et võib-olla 30 aasta pärast me olime juba nii arenenud, et me lammutame selle kirjaniku maja, Kružovlikud kirjanikke baraki maha ja ehitame sinna ja väiksemaid maju asemele, mis sellesse vanalinna rütmi paremini Eks ma ehitan vaheküsimused, et miks üks pool ehitate valmis Eks siin nähtavasti oma osa etendas mitte ainult vaesus, vaid ka see, et mõned arvasid, et vanalinnas on ikka vaja ka vanalinnas vaja mõnda haljasala. Et kõik muidu on väljaspool linnamüüri ja isegi selline Auväärne kirjanik Paul Rummo, ma mäletan, kirjutas 1963. aastal rahva hääles, kui arutati, kas vana lin lammutada 80 protsendi ulatuses, rajada siia korralikud magistraalteed ja kaheksa kuni 10 korrust büroohooned. Ja oli kõne all ka raekojataguse, nimelt 25. kvartali lammutamine või, või restaureerimine siis põrmu kirjutasid, kuis vääritu. Hoonete kogum lammutatakse siis ei oleks sinna meeldiv, tekitati väikene haljasala, siin niisugune oli arusaamine 40 aastat tagasi. Ja, ja Niguliste muidugi mõjus ka niimoodi hoolimata tal ju kaua aega tornikiivrit ei olnud, siis sai 74 olles valmis ja samuti sealt mõjus Harju tänavalt purust. Harju tänavalt on ju tore vaade Toompeale ja samuti Rüütli tänava ääres seisvatele Endel keskaegsetele vill majadele. Nii et, et ma usun, et kellelgi oli ikka linnaehituslikult kahju ka seda vaadet kinni panna. Et kujutage ette, kui nüüd Harju tänav oleks üles ehitatud noh, nii moodsatest. Kas viiekümnete 67.-te aastate moodsates vormides siis Vabaduse väljakult hakatis vanalinna sisse minema, me saaksime alles õieti siis aru, et me olime vanalinnas, kui me hakkame jõudma raekoja platsi. Nii et selle tõttu see vaade, mis on, mille puhul külvi kadunud Villem raam ütles niimoodi, et Niguliste sellisel kujul on nagu daam, kellel on seelik rebari peale kukkunud või alla kukkunud. Sest varjake reeglid, no on ikka suured kirikud linnades olnud, madalama hoonestuse ümbrusesse paistavad kaugelt, ainult kattusid tornid. Ja Niguliste puhul on küll see, et sealt lühikese jala Niguliste tänava, nii Rütli ja Rataskaevu tänavate kokkupuutepunktis, kus nad kõik neli hargnevad sealt vaade põhja, nüüd põhjapoolselt küljelt kogu kirikule. Aga tõesti niimoodi, nagu ta praegu on, ja ta kartmatult. Ta on ta ikkagi väga imposantne. Ja selle tõttu on vist inimesed ka Tallinna kodanikud sellest nagu aru saanud, et kui sinna ehitada midagi moodsad et siis tuleb paratamatult midagi niisugust, millega läheb midagi, ei ole vanalinna tajumise võimalusd kaotsi. Ja selle tõttu on ka nüüd ülemöödunud aastal toimunud Tallinna rahvaküsitlusel valdav osa inimesi arvanud pigem jääta, kui sinna haljasala ei aeta, kui need varem augud täis. Aga ärgu ehitata, kus sinna midagi niisugust, mis võiks tulla nagu liiga moodne, liiga teistsugune ja võõristust tekitav, sulanud üks vanalinna ja ega selle ansamblisse. Ja siis nagu me teame, on seal ikka praegu käimas veel need kohtuvaidlused nende usinasti kinnisvarafirmadega, kes need krundid ära ostsid, lootus, nad saavad sinna midagi mingeid suuri karp ehitada ja minu teada ja niimoodi, et et kaheksa kinnistu omanikest üks aastat vist neli tagasi üks soovinud ehitada hoone varal koera üles, süled soovisid midagi moodsat. Kujutage endale, ütleme piltlikult seitse de la Gardie Kaubamaja. Kas see on siis enam vanalinn, siis on see piirkond veel rohkem rikutud, kui ta praegu on. Mina arvaksin niimoodi, et esialgse, no on ju väga hea, see ei tee, et aastale kõigepealt nõelasilm. Nõelasilm, vaadake, kui te tulete nüüd Vana-Posti tänavat pidi, seal läheb trepp üles haljasalale, vot seal oli väike trepi tänav, mis praegu on osaliselt Mulder prahti täis aetud. Ja kui te lähete üles teisest trepist juba hakati jõudma Niguliste ka peaaegu kohakuti või temast natukene põhja poolt mööda. Seal oli kirikuaiavärav ümarkarne vara, kes üles värava selle värava kohal oli barokkstiilis raidkivi kõhre ornamendi butadega. Ühelt poolt, aga ma pole seda, kaua selle fotot alles kuram lammutati, läks linnamuuseumi hoidlasse ja vot selle varavakese võiks üles ehitada, et see oleks nagu üks märk. Aga ma arvan, et võib-olla edaspidi võiks veel kaaluda tehnilisi vahendeid. Ning otsida Maardu järvest üles sinna kaks kukkunud Nõukogude pommitajaid mis vaevalt kehtsatalalist vabandust jahtumist. Ja ma arvan, et kui ühened kätes oleks ühenedes pommitatist võiks paiguta üle sinna kuskile Harju tänavale kiriku lähedale kui selle, kui nagu pommitasime, pommitatud pommirünnaku moment. Aga ma oleksin isegi päris sellega, et sellest ei pandaks, kui kogu Harju tänavas purustatud osa ehitatakse üles vanal ajaloolisel kujul. See tähendab, et vanadele alusmüüridele vanasse varasema katusemaastikuga, mis enamasti punase katusekiviga vanades mahtudes mitte kõrgemana väliselt enam-vähem sarnaselt, nagu nad olid, aga seest võiks siiski trummiprogrammi muuta vastavalt vajadustele. Ja varustada siis kõikvõimalike vajalike kommunikatsioonidega, jumala pärast ei tohi sinna rajada midagi, ikkagi kontsert, nagu vahepeal oli unistus kunsti hoore tuiks saal 1200 ruutmeetrit, kirikusuurune, teine 500 ja veel siis estakaad, kus võiksid ümber pöörata rahvusvaheliste kaubavedude vaatad, kes hakkaksid meile rahvusnäiteks toob tooma. See tundub tagantjärele üsna jabur idee, aga niisugune see oli. Oled nüüd aastatel keskpaiku oli siiski vist 60, teine pool oli üks arhitektuurikonkurss Harju tänava hoonestamiseks Harju tänava muutmiseks kunstikvartaliks, mis kõlas suurepäraselt omamoodi. Aga projektid olid nii kolm kuni seitse betoonkapi. Ja see oleks olnud ikka päris päris kohe kole, kui neid oleks ehitatud, vahepeal oli kunstihoonega, oli niisugune projekt seoses, et et ehitame siis Harju tänava poolse külje vanad fassaadid üles, teeme taha suure klaas ja teras niisugusse karbistiku. Nii et see oleks tulnud siis mitte enam Kuld Lõvi kvartal, vaid see oleks tulnud juba klaas, elevant või midagi taolist, eks ole. Nii et võib-olla on hea, et liiga kiiresti liiga ennatlikult pole seda Harju tänavat üles ehitatud ja võib olla praeguses olukorras mille enamus elanikke on rahul selle haljasalaga ja saab aru, et uute ehituste püstitamine harmooniat ei loo, vaid pigem tekitab täiendavat disharmooniat, et siis võib-olla ajada need kohad kinni, koguda ennast üks, 50 aastat, see oli teha ülejäänud vanalinn korda, eks ole, tip-top, kõik, mis maa seest veel välja ulatub ja keldrid ka. Ja siis millalgi edaspidi võib selle asja juurde tagasi pöörduda, kui siis ühiskond on arenenum ja saab võib-olla mõistab paremini enda ümber luua harmooniat, aga teisalt nagu te ju teate, kõik on ju praegu meil ikkagi paljudel kinnisvaraarendajatel alles niisukene, lapselik ahnus ja aplaus. Ma toon teile ühe näite. Alles osti Tallinna Pedagoogikaülikoolilt ära endine Rotermanni kaubamaja ehk Aleksandri gümnaasiumihoone Viru väljaku juures kahekorruseline hoone, mille kohale 24 miljoni tahetakse ehitada kahe kaheksakorruselist tulpa, mis sulgeks vaataja Piritalt, Vanalinnale lähenejale lõikaks, vanalinna vaate pooleks aga, aga jumala tehingud tehtud ja püütakse seda asja edasi viia, ilma et suudetaks mõelda linna kui terviku huvidele. Lõpetuseks üks küsimus. Sellel Tallinna pommitamisel oli ka psühholoogiline eesmärk, kas kuidagi eestlased murdusid, kas nende arusaam kogu sõjast ja muudest asjadest muutus seal pommitasime? Ei vaata Meie eestlased, oleme selles mõttes üks, põikpäine rahvas. Et meile võib, me, me võime just selles sinasse valdav ülekaalu ees kui neid sunnitaks, lööma, kulpi ütlema ja ja tegema seda, mida kästakse, kui kuidagimoodi ei ole võimalik, et ellu jääda. Ja teatud oludes on niisugune kollabratsioon on paratamatu, ma leian, et on rumal. Ja rahva seisukohalt, kui kõik ained säiliksid, on vaja säilitada, säilitada elu ja selle tõttu tuleb teha mõnikord okupandid, ei valeta ega ka koostööd. Et elu säiluks, aga samal ajal säilitada ikka oma mälu põhjas, nii nagu on eestlased aastasadade läbi säilitanud oma teadvuses. See oli meie maa, mis me olime vabad, inimesed tulid, võõrad võtsid meilt vägivallaga ära, meie maa rajasid siia oma mõisate linnad ja lossid ja nii edasi. Meie tahame oma maa ükskord tagasi saada, võta see endale juhtida ise oma elu ja saatust, aga mitte lasta teistel kes väidavad, et nad on suuremad, targemad, võimsamad ja vägevamad otsustele meie eest, mida meie peame tegema, mida me tohime teha, mida me ei tohi teha. Ja vot see hoiak on tegelikult eestlastest säilinud kõigi sajandite vältel, mil me oleme elanud võõrvõimude all. Ja see on üks niisugune tõesti üks. Tore omadus, et osalejal on, ei tea. Aga küllap paljudel on see niimoodi osa, need, kes on vallutatud, Nad sulavad vallutajatega kokku ja ma imestan, võib-olla kõige rohkem iirlasi. Sest neil oli, neil on hirm, keeli keel, seda räägib vist ainult mõni Räkis, mõnikümmend 1000 inimest, kõik, lõviosa iirlase, eks ole, võttis üle inglise keele. Aga sellegipoolest nad ei hakanud inglasteks isegi inglise keelt rääkides omavahel, vaid nad jäid kindlasti, eks ikka nad ajasid oma jonni ikka, nad ajasid oma riiki, nad said seal, eks ole. Nad õpetavad taas oma rahvale seda oma keelt. Aga eestlastega on siiski vist niimoodi, et kui eestlane võtab üle teise keele siis ta on oma rahvale kadunud, siis ta sulab selle rahva hulka samuti ma tahaksin öelda, et teine, selline maailma niisugune fenomenaalne rahvas ei juudid, eks ole. Nad võivad olla inglisekeelsed saksakeelset venekeelsed, aga nad jäävad ikka juutiliks. Mingit niisugust, sellist rahvustunnet. See väärib väga sügavat lugupidamist ja ma arvan, et meie, eestlased, eestlaste kangus, mis muidugi mõnikord viipab tihtipeale pahade asjadeni. Et nagu näiteks põikpäisus ja uskumatus, seaski ja üldse nii tahtmine millessegi uskuda ka on. Ja mis toob selleni, et kus on viis eestlast, seal on ka kuus parteid ja raske on omavahel kokkuleppele jõuda, aga siiski, ma usun, et kui ma rahulikul ajal, eks ole, nukraatleme, vaidleme ja jäämegi igalt oma seisukohtade juurde. Siis kui on tõesti vaja, kui on tõeline oht, siis me oleme õlg õla kõrval. Nii et punalennuvägi ei saavutanud sõda, ei murrab. Alpi eestlasele lõi rohkem seda kangust siis, et me peame vastu pidama. Aitäh Jüri Kuuskemaa, aitäh teile, lugupeetud kuulajad. See ongi tänane saade, argipäev ja kuulmiseni.