Tere tulemast kuulama läheb Vikerkääru saadet stuudios Valter ja Jaak Ojakäär. Ja kui meie eelmised külalised on tulnud, kes lähemalt ja kaugemalt, Lembit Saarsalu möödunud pühapäeval Saksamaalt veel ennem seda Margus Kappel Hiiumaalt, siis tänane külaline on tulnud päris lähedalt, nimelt üle tänava telemajast. Tere tulemast, Peeter Tooma kirik. Aga ma pean ütlema, et ma olen tõesti juba tükk aega mõelnud, et kuidas saaksin siia saatesse. Sest sina oled ju telemajas nii-öelda see muusikajuht või kuidas ametinimetus on muusikatoimetuse peatoimetaja või? Õige nimi, on küll kultuuriprogrammi juht, aga tühja sellest küll, sellega puutun pidevalt iga päev kokku, muusika on üks kultuuri osa igal juhul seni veel on ja ja noh loomulikult sind ju teatakse ka lauljana, millega sa praegu küll vist enam eriti ei tegele. Ma tahtsingi öelda, mitte teatavaid mäletatakse, mäletatakse. Enne sõda, kui sa olid nõus täna meie saatesse tulema ütlesid sa, et jah, et võite mängida kõike, mida tahate, aga mitte ainult Viimse reliikvia muusikat. No meie isaga otsustasime, selle sigadusega ma siiski hakkama saame ja mängime sealt ka midagi ja kuulame selle loo ära, aga võib-olla pärast siis natukene räägime, et miks sina enam neid lugusid kuulata ei taha? Sil. Õppi tooda, ala, võib meid hoopis tofa õues. Endla GW, see veel on ka imelik, talisman, mis hoiab sind päeval ja ja lõika läbi kõik kütt keedki, millesse satud, saad. Ta ta r-r mis, kui ma ta Need veenid ma lõika, sest mõni Kus sinu käte ju seda sai see? Mis lööke varjab taigututera mis plaane varjab, ta ei, ja. Mis küll on selle meistri mõttes kes selliseid riista Mis küll on tema õige? Ja kasta jää. Olgu viis tola Veebeed. Vist õues on silla. Seejärel ka Meeli Taali ma, mis hoiab sind päeval ja. Igati ilus lugu ja hästi lauldud ka, ma ei saa tõesti aru, Peeter Tooma mis võib olla selle kuulamisega. Ei, mul pole midagi kuulamise vastu, kui mul kahjuks küll ei ole erinevat SID aparaati kodus, millega seda nüüd noorte meeste poolt välja antud, mida siin laua peal näen seda siidi mängida, sul ei ole endal seda plaat nende väljaannete poolt kingitud. Ja samuti kassett, nii et olen neile tänulik, et seda niisugust asja ette võtsid. See oli mulle suur üllatus. Aga pigem oli asi, kui sa rääkisid, et järsku ma võtan selle muusikaloo või mõne laulu sellelt saidilt saatesse sisse, siis ma olin sellepärast põikpäine, et ma ise pole kunagi tahtnud neid laulda ja üldse sellega nagu ennast siduda, sest ma olen tundnud, et see tänases hetkes, kus me oleme nii vabad ja isegi anarhiat ja kavasti, mida kõike ümberringi on aga tollases hetkes aastal 68 69. Peale seda, kui see film oli ekraanile tundnud, siis ma tundsin, et minu osa on seal kõigest igasugusest noh, noorte omasuguste poolt avaldatud austusest või mis ta nüüd võis olla niisugusest vahel kadedusest, et asi on väga kaugele, et asja üldmõte see režee Valtonilt Pauleerikult, et kokku pandud, mis pealtnäha on naiivne ja heal kujul romantiline, siis rahva jaoks suurelt jaolt tähendab ikkagi, mida üsna suurt niisugust kunstilist väljendust vabadusel püüjule ja millele kõigele, mis tähendas tükk maad rohkem, kui meie, need pisikesed osalised seal sees ja seepärast ka mina ennast tunda mingi noh, ütleme siis Vabaduse lauliku ja, ja et liiga suure ohuna. Ma olen püüdnud kogu aeg sellest eemale hoida, sest tõepoolest ilm on suurem kui kõik need komponendid kokku seal sees. Aga Peeter tõepoolest, seal oli ikkagi tolle aja kohta üllatavalt selge sõnum. Põgene, vaba laps ja inimesed. No muidugi, eks enamus eestlasi jooksis seda filmi vaatama ka, aga ka need, kes omanud filmi kunagi näinud, need võtsid ikka selle sõnumi vastu ja nad ei raames on vaja põgeneda. Tegelikult on kõik need laulud minu meelest väga selgelt võiks öelda niimoodi. Kui sa tahad rääkida propagandast, propagandalaulud, et poisid peame vastu ja me ei tee nii ja ei ela nii, nagu ette öeldakse. Ja kõik need, ma mäletan ühe laulupeol isegi niimoodi, et lausa viimasel hetkel heliloojate majandusele esilinastus, öelnud, et jumala eest, ärge sellest jutud, ehk et see võib olla selline. See on see hea mees, valib jumalatest ühe ainsa välja, et see on ju ühe partei kriitikat posiku, nüüd keegi tuleb selle peale, siis on film jälle leti alla, sest enne seda oli filmiga olnud pidevalt kriitika objektiks küll Moskva poolt, nii et see originaalmuusika, mis oli ära Volkonski poolt kirjutatud, tegelikult läks, mahavõtmisele telliti ei, et me ei usalda sellist värki, liiga palju vaimu, sest tehke midagi lihtsat ja siis tuldi ala kantrivest, need, see on ju väga lihtne. Vot siin tuleb nüüd täpsustada, sa mainisid, et originaalmuusika oli tellitud härra Volkonski poolt. Sa pead silmas konskitaga, seeniorid just, kes praegu töötab, Andrei elab Šveitsis endiselt edasi või oli Prantsusmaal, kus ta praegu on? Mis Prantsusmaal ma kuulsin, Peeter kunagi rääkis, ta, oli seal külas käinud selle muusika sünniloost võiks võib-olla rääkida natuke veelgi, siis. Ega mina jõgi kõike ju ei tea, ma olin tollal esimese kursuse tudeng ja oli see nüüd Paul-Eerik, kes helistas, et kas tuleks ja saaks kokku ja kuna nähtavasti oli see juba see naissoo variant juba põlesid, film oli peaaegu valmis ja kuidas seda muusikaga ühendada. Nii et me saime kibekähku minu juures auväärne Naissoo ja Paul-Eerik Rummo, istusime ja mõtlesime, et millised asjad on mulle üle jõu käivad, kuna ma olin muusikat õppinud ühe aastakese muusikakoolis õpetaja sepa käe all, tänulik temale siiamaani see ongi ainus muusikaharidus, sorry öelda need suurele publikule. Ja ka siis tundus, et ei, need olid üsna sobilikud, et ma õiged helistikud, värgid kuidagimoodi. Ma pärast sain aru, et juhus oli sellepärast, et vist oli üks variant, Henno Käo ju me oleme enam-vähem ühtemoodi hääl, et ju siis. No ilmselt vaadati siis tollase folkmuusika poole. Põhimõtteliselt ma mäletan oma nii-ütelda Esimesi kokkupuuteid selle filmiga oli see, et Uno Naissoo tuli minu juurde, ütles, et näed, nüüd on niisugune kiire käes, et ma mitte kuidagi jõua ja ta võttis tänu veel appi endale ja see oli tõesti niimoodi, noh, mõne ma ei tea, kas nädala või kahe nädalaga tuli kogu see muusika, see on tohutu töö, muidugi, Tõnu oli ju lausa poisike. Ja siis siis ta, aga siis ma pean ütlema, et pea jagas õiges suunas. Ta mõtles kantrimuusika peale, et tema kui vana džässimees ta muidugi ei saanud siin sassi kirjutada ja siis, et. Mul oli parajasti saadud üks, üks esimene kantriplaat, sest sel ajal plaati ei liikunud üldse, noh, nagu praegu, et lähed ostad omale kolm kiloga. Kuule tribla vähemalt 20 aastat olen mina tean, sina oled ainuke, on kohutavalt palju plaate, ma olen alati mõelnud, millal sind röövitakse. Kadedad, liiglawa palju nüüd enam keegi ei taha röövida, sellepärast et need on vinüülplaadid. Muretu. Aga üks muide minu tuttav Prahas, kellele me kogu aeg vahetasime plaate, üks vanahärra, see muide rööviti, tema kodus käinud ja see plaadikogu rööviti ja ta hakkas vastu ja ta peksti nii läbi, et ta nädal aega hiljem suri. Nii et plaatide korjamine on ohtlik toiming. Aga tagasi tulles selle juurde, jah. Uno kuulas neid kantrilugusid ja seal selle, mis nüüd kuulsime selle laulu nii-ütelda saatefaktuur on puhtalt sealt, aga muidugi muusika enda oma, nii et ta ta võttis ideid, aga mitte mitte teise mehe muusika meloodia on oma jõeloodianoma. Ma usun, et see oli õnnelikul kombel isegi ideoloogiline tellimusest juu Pandi härra Andrei Volkonskile väga pahaks, et ta teeb seda liiga vaimselt ja siin on igasugused kihistused all ja mis kõik, eks ole aimati küll, milles asi on, aga tuli välja, et kantri pole samuti võimalik. Aga mina olen ikka mõelnud, et tolleaegne kultuuriminister. Ma tahan furtseva. No üldiselt oli teada tema elukombed ja teada, kust ta suri. Kuidas ta suri kuskil saunas. Aga ta pidi purjus olema, kuidas filmida? Ja tundub, et siiamaani üks kõige rohkem vaadatud film toonastest tähendab eesti filmidest dist kindlasti rekordiomanik, noh siiamaani päris huvitav oleks teada, et kas ta mingit resonantsi tekitas ka suurel Venemaal, kas needsamad ideed miskitmoodi jõudsid või erutasid kedagi, ma arvan, et pigem võib-olla väikerahvaste juures võis tal mingisugune tähendus olla. Georg Ots laulis seda nii üle liidu tuntuna häälena sisse, nii et kindlasti mingi menuga üleliiduliselt. Tal oli ikka väga suur menu seepärast, et seal ei öelnud ta seda, mis ta meil ütles film, aga seal oli kõike seda, mida, mida Nõukogude Liidu kinovaataja ei olnud kaua aega näinud, seal oli Niukest puhast romantikat, seal oli isegi võib-olla kerget erootikat ja hobustega kappamist ja ilusaid naisi ja Eve Kivi oli täpselt sama ilus siis nagu praegu. Ja, ja kes nad seal olid, üks lätlanna oli vist seal ka ja ja niiet muuseas viibinud kohal, aga kinomajas oli ju alles mõni aeg tagasi pool aastat tagasi selle asja juubel ja seesama kaunis daam oli küll märgatavalt vananenud, aga siiski heas vormis ja koos Coloborotkoga olid nad kinomajas ja pidasid õhtu vapralt vastu austajatest piiratuna. No loomulikult ma arvan, et me oleme sellest filmist nüüd nii palju rääkinud juba, et tuleb ikka üks laul veel mängida? Jah, meil on nii palju muusikat mul endaga kaasas. No mida see, mida sul kaasas on? Kui me paneksime peale näiteks järgmise kasseti ja ma ei ütleks ette, mis seal andma pigem piinaks teid natukene. Kas nüüd on teil aimu oskate kuhu poole käänata, selle muusika sünnilugu või, või millise kultuuriringkonna jaoks võiks olla mõeldud? Ma ei tea, minul võib-olla kõigepealt pähe, et kas siin ei ole tegu selle viimaste aastate moeröögatuse niinimetatud World Music uga ja millisesse maailmajakku sakslasega, millisesse, no ida poole ehk sina, Valter, mina kuulsin seda kassetti, kui Viivika pani teda ees. See oli suur viga ja kuulsin ära indiaanlased. Ma ei tea, võib-olla nad ei olnud, aga kuna ma omal ajal kirjutasin Vanemuisel vinnetu mida Peeter Volkonski lavastas ja hirmus palju indiaani muusikat kuulasin originaali, siis see see oli. Ta on mulle, ma ei tea. Kui me natuke nüüd kuuleksime edasi, siis me jõuame sinnamaani. Aga ehk kuulame siis kommentaari. Nõnda nüüd olete saanud mõlemal põrmugi pluss ühe, aga mitte pluss viis veel kätte. Sest me mõlemad leidsime endale õigustuse ja sest, et võib nentida küll, et ida poolt on ta tulnud kuigi jah, nii nagu me kõik oleme soomeugrilased tulnud, eks ole, ja nii nagu indiaanlased ja ütleme, saamid, eskimo, eskimod, kes kõik, eks ole, kasutan väga rütmikat ja teatud noh, ütleme vokaalset kordus väga suure tähendusega. Just, ja monotoonset trummid, erinevalt aafrika väga liikuvatest, nendel on väga monotoonset trummid ja kuskilt ma lugesin, et indiaanlased trumm on mingi vastuoluline nähtus, see on vaikuse tekitamiseks. Sihuke monotoonne panna. Et see on siis nagu Ma ei tea, kas siis kuulajate hulgas vaikusele sundi või noh, see on ikka väga keeruline filosoofia, millesse ma isegi ei suuda süveneda. Ja kahtlemata folkloristid teavad seda paremini, aga huvitav nähtus, sest et kui Aafrikas käib see ilmselt niisuguse ja Lõuna-Ameerikas madinaga rütmide segunemisega, siis seal on ta monotoonne, šamaanitrumm. Ja kui nüüd see oli muuseas, miilits ahlaks valge habe, keda võib-olla kodumaal enam nii väga ei austata keegi, aga kuna ta nii rahvusvaheliselt tuntuks saanud ja noh, umbes nii, et juba müüb nagu seda nailonist pakitult, aga aga seotuna kõikvõimalike muusikalaadidega on ta kahtlemata muusikute ringkonnas RAMi muusika sugugi mitte primitiivselt, eks ole ju võimalusi ikka väga palju propageerinud, halvas mõttes propageerima, aga noh, mis EAS aktsionaal, kuna levitama jah, kuigi levi pole ka hea sõna viimasel nädalal ja kuigi sinu välja mõeldakse levimus Aga kui me juba nii siia levimuusika juurde tulime mida siis algaval sügis või järgneval hooajal nagu Eesti televisioon ka levimuusika osas pakub vaatajaile. Eks see hooaja algus nagu Jaak kindlasti siin raadiomaja poole pealt teada, et on alati suurte lootustega väga suurte raskustega, et see asi käivitaks, riigieelarve ka ja riigieelarve on ju ainult osa, me saame, oleme põrutada saanud igast lehest ja telekanalist, eriti konkurentide käes, kes reklaamirahast elavad, et näed, miks me siis ikka veel nii kõvasti reklaamiraha ise tarbime. Rein Lang sulle tere, ütleb ikka või? Ei, ikka ütleb ikka, et ma saan aru, et ärimeeste puhul on olemas eetika ärieetika ja pealegi on mäng asja juures kogu aeg nähtav. Aga jah, tõepoolest, meil on see, see osalus lausa 40 protsendi juures, nii et kui näiteks sedasama palju kirjutada asja ei oleks, siis jääks pool programmi tegemata. Ja kahju nagu igal pool mujalgi, on see olmekulud. Mis sugugi ei tähenda ju ei mõjuta programmi tegelikult. Et need kasvavad nii meeletu kiirusega eest ära igasugused edastamisel ja kütted ja muud asjad, mille peale see raha lähebki. Igaüks tunneb oma kodus ja seepärast olen mitmete sarjadega ka, et me oleme seotud käsist-jalust küll noh, ütleme siin fondidega ja mitmete firmadega ja ja koostöö mitmete välistelevisioonijaamadega, et katsuda kuidagi parter võimalusega eriprojekte teoks teha, sest enamasti on ka nii, et meie oma tehnika on ikka üsna vana ja logisev, nii et kui me saame soomlastelt tehnikat pakkuda enese poolt, et inimesi, kes on siis kohtumineerias kuni projekti vedajana siin kohapeal ringi, et sellisel moel saame ühte ja teist kolmandat teha. Ja tõtt-öelda seal püsib hooaja algust, aga tegelikult on hooaeg juba nende tegijate väljamõtlejat ja arvutajate jaoks, kuidas seda asja teostada ammu kevadel lõppenud, et tegelikult praegu viimased pool nädalat oleme sügavalt arutanud minuteid ja sekundeid, millised saavad olema kolm viimast jõulupäeva ja vana-aasta õhtu aasta hommik. Ja praegusel hetkel võin öelda, et esimese jaanuari kontsertviimist igal juhul toimub, kuigi vahel oli ka niisugune kõhklus, kas me suudame seda kinni maksta, me suudame seda veel teha, aga Estonia kontserdisaalist kahjuks kontserdiülekandes seda enam ei jõua. Muide, üks küsimus siia vahele, omal ajal ma mäletan, oli niisugune väga soe ja otseparter ja see vahetuskaubandus ja see nende niinimetatud sotsmaadega, mida praegu ei ole. Ja kunagi üks Lääne ärimees sakslane ütles, et nendega oli vahepeal päris hea. Nad olid väga odavad, aga ta ütles, et nüüd nad on läinud korraga oma nõudmites kallimaks kui, kui lääne omad. Kas näiteks teil on veel sidemeid näiteks noh, ütleme tsehhi või seal oli omal ajal ju väga head orkestrid ja väga head estraadiprogrammid ja kas on mingeid sidemeid, Tsahkna, vahetada midagi tõsist, pigem on meie sidemed ja head sidemed Põhjamaadega ja tihtipeale on ka see noh, pragmaatiline, sealtpoolt veel üht-teist saame üsna soodsalt kätte ja kui me räägime oma hankeprogrammis tervikuna, olgu siis muusika või kinokunst, siis need ajad hakkas küll kahjuks mööda saama, aga me oleme siiamaani saanud üsna tuntavalt Ta soodustust. Jaa, jaa. Praegusel kui sa küsid endise sotsmaid, siis praegusel hetkel tuleb meelde küll ainult see, et me oleme ühe endise Jugoslaavia siis Sloveenia osaga partneris, et nemad ostavad ühe filmi meelt ja me ostame neilt, sest puhas partner peale lubatud siiski. No aga ma arvan, et ega me ei saa ka kodutanumad siiski kuidagi unustada, sellepärast et vähemalt mina Raadu kogemustest tean öelda, et inimesed ikka helistavad ja kirjutavad, et liiga vähe on eesti muusikat. Kuidas teles seitse vaprat jätkub, nagu ma tean, seitse vaprat jätkub natukene uuenenud, kuues uuest hooaja tähendab, hooaja keskpaigast ehk uuest aastast algab taaskord kaks takti ette. Jüri Pihel paneb seda kokku, need on kindel, et sellest tuleb programm. Ja muidugi me oleme üsna agaralt siiski nende sündmuste juures, mis toimuvad noh, eriti suvel kõikvõimalikud muusikafestivalid erinevates, mis me oleme kokku pannud ja eetrisse suuremalt jaolt toonud ja samas nagu need Pirital olnud. Kolme tenori lõpp, et on meil salvestatud ja osa sellest on eetris käinud, osa hoiame magusa magusa magusamaks, läheks nii, käisime ka noh mitte nüüd kõige nagu ikka tehnikaga on meil pretensioone nii tegijatel kui ka neil, keda üles võetakse, ütlevad, et kuulge, et, aga ma lootsin enamat, natukene. Aga saime kätega. Võib-olla pressis vähem kajastust leidnud, kui need vennakesed minugi tuttavad ja koos laulnud Tarmo ja Toomas Urb Estonia kontserdisaalis laulsid ja esimene saade on äsjane vaatajal näha. Ja jõuluks jätame ühe osa sellest, vot ma ise paraku seal kontserdil viibinud, aga ma kuulsin, et see oli tõesti tohutu menuga läinud. See oli puupüsti täis ja selliseid kontserte, kus noh, võib-olla ütleme minu mälestust mööda, vokaal, sellised etteasted on ju üsna vähe olnud, kus on välismaalt tulnud väga head esinejad meile kohale. Kes oli see, mul ei tule nimi meelde, kes olid 12 jänkid, kes laulsid, hakkab bella selleks viis aastat tagasi. See oli nüüd midagi muud, aga muidugi king Swingers Ringsingel loomulikult sama täis, ainult et ta oli natukene hiljem, et Taliban normaalne, et käib juba selline vahetusega, nemad olid esimesed praktiliselt esimesed, sellised vokalistid ja see oli tõesti fantastiline elamus. Samamoodi puupüsti täis rõdud. Inimesed ripuvad, vaata et. Ja mul tuli paralleel meelde, kui me Walteriga nähtavasti kooselu, kui härra Oscar Peterson käis siin jalas ohvitseri majas korras kontserdi Moskvasse jõudis, siis asi juba lõppesid siis ajasite tagasi, mees. See oli, ei saadetud tagasi, ta ise vihastasid, läks minema. Ja sest ta pandi kuskile hotell uraal, kus olid petrooleumi, põrandad ja closed koridori peal. See oli rahvusvaheline skandaal, sellest on nii palju räägitud, aga võib-olla laseme nüüd, kuule, on juba, võib-olla ootab igatsusega midagi muusikat, mida sul veel kaasa võetud, siia? Hea meelega paneksin. Kinofilmist jah, Nation, kus on üks minu lemmikheliloojad selles mõttes, et kes originaalsusega võib-olla eriti silma pole paistnud, aga just oma kombinatsiooni võimega, et ta suudab filmi skripti niivõrd sisse elada ja valida valida sealt, noh, ma olen kindel, et vaevata nüüd tunneb kogu maailmamuusikat nii hästi, et juuda samamoodi, nii nagu Uno Naissoo toetas sinu plaadile nii, ta kogub natuke materjali ja selle põhjal kirjutab noh, suurepärase kujundi filmile juurde. Võib-olla see film, noh, ütleme, kui ta näiteks film oleks tehtud Eestist ja siin eestlased vaatad, siis on natuke nördinud, et kuule, päris asi ei ole nii, aga laia maailma jaoks suurepärased üldistused ja see on n Morrikaane üks paljudest väga paljudest filmi kujunditest ja sealt ma paluksin välja kolmanda loo, mis on välja keritud teil seal Daniels, oboe. Mina tean kahte tuntud Itaalia filmi heliloojat, et just üks neist siis äsja kuuldud Morikoone ja teine Nino roota ja mina pean tunnistama, et Morrikoone stiil sobib mulle palju rohkem niino rutamale keset kergelt närvidele selle oma sellise tsirkusestiiliga, mida ta sinna Feliini filmidele on kirjutanud. Uus realism või mingi natuke vanem Marin moodsam ongi ja tal on nähtaska võimalusi olnud, sest ta on kasutanud küll Ameerika, küll London plaan, Monica uhkeskonna, ühesõnaga võimalused on meeletult suured. Nähtude filmide eelarved juba tähendab seda, et sa võid valida tõesti maailma tippsolisti igalt poolt. Siin ma kuulsin su hääles kui televisiooni ühe muusikajuhi hääles niukseid, kadeduse nooti, aga loomulikult ma nägin hiljuti. Ma olen kuulanud kõikvõimalikku just omaeneseigatsust just seda World Music või rahvamuusikat ja mul on kääsemalt sõbra saadetud Clazzmer muusikalindid, kus noored New Yorgi juudid mängivad suurepärase just selle fiilingu vaimsusega vahel läheb ka mööda, aga noh, niisugune väga võimas värk. Ja nüüd ma nägin hiljuti 20 tagasi, vist oli see Poolat külastanud oma endist kodumaad siis maailmakuulus viiuldaja Ithaka verelman Berman Just fantastiline dokumentaalfilm, kuidas ta jõudis tagasi Poolasse, kogu aeg käis siis sedasama. Kletsmer Musica selle arutamine, et kuidas selline maailma klassikaklassik hakkab korraga nii labast asjana, eks ole, ja noh, niimoodi simman lugusid mängima praktiliselt ja vaat see on jälle üks huvitav näide seda, see on ju põhiline juudi folkloor või juudi, selles olustikus on see kogu aeg olnud. Aga see on nüüd alles viimaste aastatega tulnud välja ja näiteks kes klarneti mängi olid sassi seal ta pidi edetabeli number, miks just sellesama muusika mängimisega niuke. Aga muidugi, see on ka improviseeritud ja, ja niisugune omamoodi niuke, hull muusika. Mina koolipoisina käisime mängimas Pärnus, oli üks juudi klubi, mul kolm juuti klassivennad ja need kutsusid meid sinna mängima, neil oli omavaheline koole, meil, ma kuulsin esimest korda seda, kuidas nad niux pimedas toas küünlavalgeid ja kuidas nad laulsid. See mõjus mulle nii. Ma ei olnud midagi sellist varem üldse kuulnud, see oli nagu teise maailma pandud needsamad inimesed, kes meil tänaval iga päev tulid vastu, need olid oma selle skulptuuri ringis korraga äkki hoopis teised. Ma soovitan teil üsna pea vaadata Eesti telefilmi ja Iisraeli koostöös valmivat filmi. Tähendab, ta on Iisraelis juba esilinastunud, aga meil tehakse tiitreid juurde. Artikkel, mis on see kurikuulus artikkel, millega Siberisse saadeti sanalist juudi perekonna isast, kes siis neil on esimesel aastal koos Eesti väga paljudega läks kiibavest seal maha lasti ja tema proua Pärnus elanud ja kasvanud ja nende poeg siis, kes praegu elavad siis Iisraelis on külastamas Eestit ja ka neid paiku, kus isa arvatavasti hukkus. Ja see on päris kena ja ilus film ja mul läks väga südamesse ka, kui nad jõudsid Kirovisse praegusesse Kirovisse ja seal on kohalik juudi seltskond tronile vastu ja võtavad siis laua ääres natuke einet ja tõsta toosti ja siis miks võtab viiuli kätte, et ma nüüd mängin ka midagi, teine jutt käib loomulikult Vene Venemaal vene keeles ja siis nüüd ma mänginud lugudele siis ema süda po estonski ja nägin oma südant ja ta tuletas meelde, et ta oli nähtavasti üsna teismeline isegi kümneneda parasjagu, kui rongist käsutati kõik välja põllu peale ja küüditatud vagunitest, temal ei hakanud seda mänginud viiul kaasas. Ja mis, milline siis milline massipsühhoos, üldine igatsus kodumaa järgi esmakordselt nii kõik koosneid tunnetada. No nüüd me olemegi ühte otsapidi jõudnud ka juba teema juurde muusika ja poliitika, millest tegelikult meil oligi algselt plaanis tänases saates rääkida muusika ja poliitikamuusikat ja meedia muusika propagandamasside mõjutajana masside mõjutajana, et seda ei saa eitada seda funktsiooni. Omal ajal oli meil riigiringhääling ja oli meil riiklik propagandatalitus ja kahtlemata seal tehti tööd selleks, et massi mõjutada, aga mina sel ajal koolipoiss ja kogu see ümbrus oli ju niivõrd isa maalik, et ega seda erilist mõjutamist vaja ei olnud, nii et et ma raadiosaadetest küll aru ei saanud, et seal oleks võidupühal olid oma teatud saated ja aga tavaline muusika, aga aga muidugi, kui võrrelda selle 50 aastaga, mis meil nüüd on tahaplaanile nagu jäänud, seal oli see asi muidugi esiplaanil see just niisugune masside mõjutada ja jah, kui meenutada kõiki neid tuhandeid või sadu kultuuripäev, mida on üle elatud, eks ole ju siin Eestimaal kunstimeistritele ja mina olen ka paaril üksikul käinud ka Moskvas, küll nendel Kremli paleedes ja mis kohtades ja noh, see on ikka vaimustav kompott, mida nende ideoloogia meistri poolt siis kokku pandud, mida seal esitatakse, hakkas ju tingimata alati nende kuidas neid nimetati, oli oma nimetus kohe, mitte ei öeldud mitte poliitilised laulud, vaid temaatilised laulud. Ilus nimi olid temaatilised, just nagu ükskõik missugusel laulul ei oleks teema olemas ka mingi armastus laulul ja Valter teised olid vabal teemal, aga. See oli kirjal etteantud teemal, muide vaat siit ma tahaks edasi minna selle juurde, et tegelikult hea professionaal on võimeline kirjutama seda kirjandit tõepoolest ükskõik millisele etteantud teemal ja meil on ka üks muusika näide siin täna olemas. Nimelt Ma vihjan sellele marsile tuli meelde, no lihtsalt mõeldes tagasi. Noh, kui palju on meil isegi Gustav Ernesaksa, on mõned noored mehed väga vihaselt, nagu. Sarjanud, et miks ta ikka kirjutas neid, selliseid kantaat, kantaat, no tal oli valida, kas kirjutada kantaat või panna laulupeod kinni, no rahvas ei oleks tal seda kunagi andeks andnud. Aga siis Tautsiga Leo tantsigali kunagi niimoodi, et ta oli väga, tuli läbi ja lõhki džässipianist ja džässimuusik ja, ja tundis seda viimase peal nagu öeldakse. Aga kirjutas väga häid marsse ja tal olid siin noh, uus Tallinn ja meie Tallinna kõik terve rida neid Tallinna marssal televisioonis oli, muide kui televisioon alustas, oli Tautsi marsiga, hakkas kogu aeg peale, see teletorn paistis Tautsi marsaga. Ja nüüd tema üks on siis ma võingi ükskõik mis stiilis tahate, ma kirjutan John Philip suusaMarsi täpselt Ameerika stiilis või kirjutan saksa marsi või ja ma ei mäleta, kes siis mina või keegi teine kõrvalt ütlesid. Vene marssinud Nõukogude varsti sa ikkagi ei oska kirjutada, müks ei oska. Tuligi järgmine orkestri harjutus. Noh, kas nüüd järgmine, aga varsti tulisin viskes marsi sinna pultide peale ja mängime, no nii, nii vene varss, nii et keegi ei ütle selt auti kirjutanud, pealkirjaks pani Meie võitmatu armee, see aga mitte Nõukogude võitma. No mina tahtsin kõigepealt sulle vastu vaielda, kuuldes selle marsi algust, et ega see ikka ei ole nii tüüpiline Vene marss, muide mina olen ka neid küllalt kuulnud ja ise ka mänginud, sellepärast et ma teatavasti sõjaväes poolteist aastal sain neid marsse viilida seal puhkpilliorkestris pärast, kui Minoori kaldus, siis hakkas nagu rohkem, et ta, ta, ta, ta Dunaevski nõksud olid sees ka ja ega noh, aga ei, ma ütleks, et siin oli siiski hea, kuula rahvast ka natukene Tautsi ja siis oli siin liialt palju, ega ega ta oma rahvust päris maha Nojaa, aga jätkates kui marssidega jätkata ja rääkida üldse seda, minu jaoks on kogu aeg olnud kahte moodi propagandat, üks on puuhaamri propaganda, mida harrastasid diktatuur, riigid ja teine on peenpropaganda, mindi tagant uksest ja ja kuidagi lasti inimene ise selle juurde tulla, mida tahetakse öelda, aga vot puu aafrisse propaganda parimad näited on ikka need vene noh, kõik session või naa, püha sõda ja kui jess Lis Astravaid naha homme sõda, kui on ja no niisugused. Ja siis sakslastel muidugi pommid Inglismaa pihta, allveelaevad, meie tankid Aafrikas ja kõik ühesõnaga. Otse otse otse jah, et nii kui tuli iga päev tuli seal ta sober komandode Wehrmacht, kipp, Pekkant istuli, solisti preliidid ja vot niisama käisse propagandaga. Ja vot üks üks marss on, kui ma ei eksi. Bombenov Engel Land pommid Inglismaa pihta. No see oli nüüd üks selline lugu, mille eest paarkümmend aastat tagasi oleks sulle väga head raha makstud või vastupidi kinni pandud. Kui oleks seda raadios mängitud. Henno ja Eino raadiost muidugi ei tulnud kõne allagi, niisugune asi. Aga tegelikult, kui nii võtta, mis seal nii väga vihastada, nii, sealt nõukogude poole pealt seal, täpselt sama, mida nad ise tegid ainult teise sildi all ja, ja teises keeles ja aga see printsiip on täpselt sama võtta kõik need, need Moskva, Pekingi ja ja need need puhkenvalt häirekellad ja mis seal omal ajal me mängisime neid, nii et noh, siiamaani. Ta on käega praegu lõual. Ja, ja aga vot kontrast sellele oli muidugi inglaste propaganda, see oli palju peenem ja seda tehti huumoriga ja öeldakse, et iroonia on võib-olla kõvem relv kui. Meil oli orkestris tromboonimängija Kuido Neeme tema ütles, et et Nõukogude riik ei salli tema üle, naerdakse, et see on kõige hirmsam asi, mille eest võid kohe siberisse kõndida, kui sa selle arvel nalja teed. Aga tegelikult see oli üks suur naljamäng. Nii tagantjärele võttes, tollal olid muidugi need ja siis oli ikka väga vesine. Ja teisest küljest inglise huumor on ju üldtuntud. Arnold Soomaailmakuulus. Jaa nii et sul on vist ka üks näide valmis? Siin on üks, üks tore kassett pealkirjaga Hits ordeblits, sakslased olid moplits kriigi välksõja peale väga uhked ja siin on siis need inglise lööklaulud, mis sõja, aga noh, populaarsed olid rahvas, neid hirmsasti laulis neid ja kõik ja ja see oli omamoodi niisugune, noh, vastupropaganda siin on üks laul, mis oli päris juhuslikult oli tulnud autoritel pähe. Et see siig, kriidiliin, siifid, Line ja pesunöör on Vossing Line. Ja, ja siis oli, tehti niimoodi, et me riputame pesu kuivama siig kriidiliini peale, kuna emal juhtub just olema pesupäev. Ja see oli tohutult populaarne laul sõja ajal. Seda lugu kuulates tuli meile meelde, et inimesed ei võta huumorit alati küllaltki üheselt ja igalühel on oma selline huumorisoon. Sinul isa oli ju siin aastaid tagasi päris suur probleem ühe lauluga, mida sa tõepoolest ka eetrisse lasid ja, ja see oli tegelikult nii-öelda Hitleri üle irvitamine, aga pärast selgus, et keegi raadiokuulaja oli võtnud seda päris tõe pähe kui Hitleri soosimiseks ja oli, oligi niimoodi. Tegelikult see laul oli, no sellest oleks pidanud ikka idioot ka aru saama, et seal oli näiteks häid, hüüti küll, aga häil ai no tema kuulsad häin ja, ja noh, seal oli no absoluutne nihuke spaighoun siis tegi veel seda siit igaüks teab, see oli niisugune täiesti pilaorkester, ainult selle peale elasid. Et igast lollusi diagnoosid siis kutsuti. Ei, mind ei kutsutud kuskile, seekord enam, see oli kuskil, mind kutsuti, kuna mina olin tööl. Pidin aru andma küll. Mees oli nii täis tõde, et, et kirjutas Moskvasse, et Eesti rahandust propageeritakse fašismi ja selle all on kullast, oli siis, oli meil see peamees ja see siis tema mulle minuga muidugi rääkinud, aga siis tuli see tipp tipp tipp tipptreppi alla, see vastavaid ülemusi mööda kuni minuni jõudis ja siis ma pidin selle maha kirjutama sellist teksti inglise keeles ja ära tõlkima eesti keelde ja vene keelde ja ja, ja siis läks kogu see joru, sa pidid tõestama, et sa ei ole kaamel ja, ja siis läks Moskvasse ja siis jah, et hea küll. Aga tegelikult siit võiks teemat edasi arendada selles mõttes, et tõepoolest inimesed on suhteliselt hellad ja õrnad ja neil kõigil ei ole see huumorimeel päris ühtemoodi arenenud, et ma tahtsin just Peeter Tooma käest küsida, et kuivõrd palju näiteks sina televisiooni saad selliseid vihaseid kõnesid ja kirju, kus öeldakse, et lahustate moraalselt oma muusikaga meie noorsugu või midagi analoogset, näiteks. Eks sa ütled juba vastase ette del aastate noorsugu, järelikult see kirjutaja ei pahanda, on tükk maad eelmisest üle-eelmisest põlvkonnast, aga noored ei kirjuta. Ei, noored niimoodi ei solvu, noortel nähtavasti on omad lemmikud ja kahtlemata nad jälle võib-olla veel vihasemalt, et mingi teise stiili harrastajad põlgavad, aga nad ei tule seda valjuhäälselt või ei kirjutaja ega saada mingisuguseid. Repliik. Nad kirjutavad kohe ajalehtedest ja võib-olla sedapidi. Meie meelde, kuhu peal, aga mitte ainult meile. Aga küll on jah, niisugused loomulikult kui on siin. Noh, ütleme siin Kaarel Kose mõned. Laulutekstid ja siin kuuldiiv ja kes kõik siis selline põlvkondade vahe kahtlemata mõjutab ja niisugused. Kus maal see piir üldse ma küsin, kui kolleeg sinu käest, et ma tean, siis teinekord raadiosaadete puhul ka ettevaatlikum olla, et kas on määratletud ära, et ebatsensuursed, sõnad näiteks või midagi sellist või praegu või praegu. Ma ei tea, kas tsensuur ongi sobilik sõna üldse meenutada, aga pigem on see ja tihtipeale ka õige nördimus mõnede inimeste poolt, kes tunnevad, et noh, et maitse ja niisugune mingid väärtused hakkavad kaduma, et niisugune segapuder, et enam ei oska tõepoolest aru saada, millal siis tõepoolest tahetigi nalja teha või on see lihtsalt küündimatu enese väljavabandamine, see võib ka öelda, et kuule, me teeme ka muud ei oskagi teha. Nii, aga mul tuli meelde sinu selle nalja mittemõistmisega üks eelmise aastavahetuse lugu, kus noh, Raivo trassi eestvedamisel ja, ja näitlejad olid linnateatrist. Raivo E, Tamm ja Tõnu Oja tegid ühe stseeni, kuidas eestlane võib niimoodi pidulauas suurustada jänesest kamara jura suust välja ajad ja kuidas see viinavõtmise käigus asi edeneb. Ja selle peale me saime üks neli-viis myy teravat kirja, kus öeldi, et noh, ma ei ütle, eks ole, ju ei maakondadega nime, kaugel sellest, aga ühesõnaga see inimeste varakapitalismis elamine vahel väga traagiline ja kui seal kirjas öeldakse, et kuulge, et mis asja te seal näitate vanast õhtul ka sedasama iga päev jumala iga päev kodus on, et vahet ei ole? Loomulikult, see on jube jahe, aga siis ma tulin veel ka juba tunnen ennast valter sinu moodi, et mul tuleb palju noorusajast meelde asju. Kitarriga juba siin üsna uljalt ringi käinud, üks oma poolteist või kaks aastat, nii et huvi oli väga paljudes kohtades, käisin Haapsalu keskkoolis külla kutsutud ja terve kooli aulatäis rahvast kõik ja räägin ja laulan seal ja suhtlemine väga elasest ta enam-vähem peaaegu et üheealised seal abiturientidel. Ja see tunne läks nähtavasti nii ülemeelikuks, et ju seal siis pudenes ka nadi selle riigi ja elukohta, kus me oleme siin, eks ole ju mõningaid ainult vihjeid kõigest hoolimata haga läks natuke aega mööda ja ma olin juuksekarva otsas, et visatakse välja. Kadunud Vladimir Alumäe, kui rektor päästis, mis päästa andis oma minu, need igasugused toimikud ja sõnade kaebekirjad käisid siis noh, kujutage ette meie Käbini tasemele, poliitbüroo istub koos ja aruta, mida mingisuguse kollane sealt konsi esimest kursuselt tehakse. Sest jah, kooli direktori kirjutanud ju ta kas ta omast heast tahtest või sellest, et ta teadis, et kolleeg on niikuinii KGB, kes kirjutab, eks ole ju kõik need asjad üles ja kui ta nüüd ei reageeri kohe Valdeslate valusad, siis asi maha. No ma arvan, et siin Valter Ojakäär võib tuua samasuguse näite, kuidas, kuidas temal Eugen Kapp vist kunagi pani oma käe ja alla, et sinna saaks üldse kontsi astuda ja aga mul tuli üks teineteise Sinaalid noormees, aga mul tuli meelde nii vahepalaks Aleksander Arder, igaüks tore lugu. Olime temaga, mängisin filharmoonia puhkpilliorkestris 45. aasta sügisel ja siis käisime seal kusagil põlevkivirajoonis, käisime kontserte andmas ja elasime vagunis kogu selle ringreisi ajal, see kestis, eks nädalapäevad kõik ühes vagunis koos ja Arder oli lõpmata tore inimene ja pärast teda kõigi postiga jäi suureks sõbraks, kes seal olid ja aga noh, üldiselt on teada, et kui talle pakuti, siis ta ära ei ütelnud, ikka võtsiga põhjani. Ja siis juhtus niimoodi, siis see oli päevane üsna varane kooli ajal kontsert ja päris kaineks saanud. Ja laulis oma kuulsat kreemini, aariad seal ja me olime, sest kolmandat klarnetit seda meie ees oli ja siis ikka noh, kõik, kus nii kui suur tugev mees ja laulis tip-top, kõik mitte midagi olnud, aga noh keegi kirjutas filharmooniasse, et kuidas õpilastele niisugult kontserdi, aga sellist kreemi sellist aga ei ma ütlen, et ta, ta püsis täiesti tonaalsuses ja kõik laulis Tauli tuhandeid kordi laulnud ja aga, aga muidugi ilmselt oli näha ta eesti keeles öeldes ei olnud päris kaine. No ma ei tea, kas siin peaks muusika kostma, tuleb hästi lõbusa muusika. Laulu ei saa panna peno. Ja Venno on sõnu üleeile niisugune niisugune elunautija, oi jumal, no mis me räägime. No seda laulu kuulasid siin nüüd kolm meest, kellest üks on tegutsenud lauljana õige pikka aega. Teisest on tahtnud tahetud koolitada lauljat, ma pean silmas praegu Valter Ojakääru ja kellel ilmselt ka eeldusi oleks olnud kolmas muna ise. Oi ma ei tea. Sa oled ikka väitnud, et, et üks lauluõpetaja olevat kohe nagu tahtnud sind ja hea, aga ma ei allunud ahvatlusele. No ja mina ise ei ole seda asja küll proovinud, üldse mitte. Häbelik, nagu ma olen, aga jutuks tuli just see, et siin oli tõesti see kaks oktavit või Peeter Tooma, kuidas sa rääkisid, et see on päris raske see võtta ja sealt alt üles ja no kuule, automaatselt püüdsin kohe häält sättida, aga tunnestada üsna piiratud ruumis ja ma kardan, et ma oleks lõhkunud siin mikrofone, sest see niisugune laia diapasooniga laulmine eeldab, eks ole ju suurt kuju, palju avarat ruumi ja võib-olla ka mingit sedelga, rihm ümber kõhu, et seda. Mõtlesin alumist nooti ülemist kätte saada, see on üsna raske diletandid ja nii nagu ma olen, endiselt ennast tunnen. Aga mine tea, võib-olla 100 grammi tuleb ka kasuks nagu ennegi, juttu oli. Ja nähtavasti ka rääkisime, natuke, on poliitika ja propaganda, aga eks see laulmise ja olgu need kasvõi sinu moodi, et sa laulad läbi saksofoni, ütleme ikka seesama vokk on ikka seesama hääl on sama tuletaksin moodi välja, et see on ju ikkagi veel armastuse ja naiste ja iluga nii palju seotud, et need paratamatult need poliitikad ja propaganda tead ikka kuskile selle nurga peale mõneks kuigi, kui tuletada meelde praegu minu ärkamisaja, ütleme see, kui parasjagu kael hakkab kandma ja arvad, et millist muusikat võiks teha kõik need tollased noh, lihtsam seal jõukohaselt Pieter pooli Ameerid ja ühesõnaga niisugune folklaad. Et kui siis tuli korraga Bob Dylan ja kes ju kähises rämises üsna piix hääleulatusega ja mis kõik, aga see, et ta oli leidnud Õige teksti õigesse aega, jõudis kuskilt sealt Kanada piiri pealt New Yorki ja sealt juba üle ilma ja mitte ainult tema eneseehituses, vaid ka kogu maailm laulis teatud laule nende võndy, mida veel kõik siis äsjased kontserdikogemused nähtas, jaak, sinul ka, kas sa käisid Helsingis teda kuulamas, et oli vist lausa katastroof teda mitte Helsingis, vaid Boris pori džässifestivalil? No ma ei oska nüüd öelda, kas katastroof seda kindlasti mitte sellepärast, et tähendab. Ma saan nii aru, et kohalik publik, kes vooris sinna kohale hordidena nad said selle oma legendi kätte ja ilmselt nad jäid ka rahule, aga, aga mina küll paraku pean ütlema jah, et et mulle nagu see ei andnud seda elamust, mida ma lootsin, Sulle see imid ei mõju. Inid. Vana asja katsumine, eks ole, seal midagi uut ei ole, jah, aga tähendab, küsimus on selles, et vana asja võib teha ka mitut moodi. Vana asja võib teha hästi tasemel ja vana asja võib teha niimoodi, et seal nagu ei ole seda enam. Ja nüüd jaak, anna andeks, et ma sind hetkel katkestan, aga see viimane plaadike, mis mul siin kohvris kaasas oli, et see on nagu elav kinnitas sinu praegusele väitele, et tõepoolest, kui ma kuulaksin Dylanit siis ma valiksin maailmas esitate Nende hulgast väga paljude rikkalike hulgast praegusel hetkel välja näiteks vil Brothers esituse. Ja selle palaga oleks siis võib-olla ka tänane saade kohane lõpetada. Aitäh tulemast külla saatesse Vikerkaar, Peeter Tooma. Sul ei ole kaugelt tulla. Tuled teinekordki veel, tänan kutsumast. Kui televisioonis algab kevadhooaeg näiteks aga navil Brothers, siis jääb nüüd lõpetama selle Bob Dylanit palaga ja meie kohtume teiega jälle järgmine.