Tere. Olen tänase saate toimetaja Pille-Riin Purje. Kutsun teid kuulama vestlusringi, mille teemaks sisseastumiseksam lavakunstikateedrisse ehk tänase nimega Eesti Muusikaakadeemia kõrgemasse lavakunstikooli. On õige aeg sellest rääkida, sest järjekordne vastuvõtt teatrikooli on juba välja kuulutatud. Uue 20. lennu kursuse juhendajaks saab Elmo Nüganen. Aga saade ei ole adresseeritud sugugi ainult teatrikooli sisse astujatele. Neid inimesi, kes, kordan, tahtnud näitlejaks saada. See elukutse huvitab ja lummab saalist. Vaatajana on ju võrreldamatult rohkem kui neid, kes on teatrikooli sisse saanud. Selle kooli lõpetanud ja teatrilavale jäänud. Vestlusringi kutsus kokku ja seda juhib Reet Neymar. Teatri ajaloo õppejõud. Osalevad Ingo Normet, kõrgema lavakunstikooli juhataja Priit Pedajas. Tänavu lõpetava 18. lennu juhendaja Kalju Oro, kes on kaua olnud lavakõne õppejõud ja Elmo Nüganen, kes, nagu öeldud, võtab tänavu esmakordselt vastu oma kursuse tulevasi näitlejaid. Saates kõlab ka paar laulukest. Neid esitavad Amor Trio koosseisust Lembit Ulfsak lavakunstikateedri neljas lend. Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep. Viies lend ning ansambel Ennu pojad Andres Noormets, Allan Noormets ja Elmo Nüganen. 13.-st lennust. Head kuulamist. Mõni aeg tagasi tähistas meie teatrikool kõrgem lavakunstikool oma juubelit. Kool on 40 aastat vana, natuke üle sellegi, juba selle kooli ümber on jäänud konstantseks teatud müstiline aura. Minule tundub, et kõige rohkem vastuvõtu ümber, mis kriteeriumi järgi võetakse, mida seal õieti teha tuleb, mis mängud need on, mille järgi otsustatakse ja mulle tundub, et et see Mul on nende aastakümnetega kasvatanud oma ümber müüdid, legendid, mis suures osas ma pole üldse tõele ei vasta. Ja ma olen hakanud mõtlema, kes neid levitab, et võib-olla neid jutte levitavad kõige rohkem. Loogiline vist on arvata, need õnnetud inimesed, kes sealt välja on jäänudki, seal ukse taga on käinud ja mina mõtlesin, et võib-olla võiks arutada selle üle, mis selle kooliõpetaja, head ja kunagised õpilased ise asjadest arvavad, seda enam, et jälle tuleb üks vastuvõtt, järjekord neid ja jälle suur hulk noori inimesi väriseb niisuguse teadmatuse ees. Mõni peabki keemelist jääma salapärasusele noor, pea ees tundmatusse. Tundmatuse salapära on see nende jaoks, kes sinna tulevad, sest ega keegi ei tea, mismoodi ta välja näeb. Ja keegi ei tea, mida temast otsitakse. Kõige müstilisema olendi inimese jaoks on päise. Ja keegi ju ei tea, missugune ta on ja kuidas ta välja paistab. Ja seetõttu, kui püütakse seda saladuskatet natuke kergitada, võib püüta inimeste avada, antakse kõikvõimalikke ülesandeid. Muidugi mõned neist on ette valmistatud nagu luuletused, proosapalad, mõni laul aga ka nende tekstidega palutakse teha erinevaid asju selleks, et vaadata, kuivõrd paindlik on inimene ja kuidas tema suudab väljendada enese sisemust. Elmo Nüganen on lubanud võtta järgmise kursuse juhendaja rolli, see tähendab ka valija rolli. Kas sinu meelest on vaja mingeid mängureeglid avada või peavad tulema kõik nagu vanasti. Panso ütles tahti küllase valmidusega ootamatusteks mis tahes ootamatusteks. Nad on väga ilusti öeldud minu meelest muidugi teatud piirini võib ja peab neid kaarte avamas, aga alates mingist piirist on ju selge meil kõigile selge, et see ei ole päris tavaline koos kui päris ausalt öelda, siis ma usun, et et isegi õppejõule on aeg-ajalt tunne, rääkimata ka õpilastel seal koolis. Et mis asi see siis on, millega me tegelema ja ma usun, et sama mõtte valdab aeg-ajalt ka neid inimesi, kes noh, reaalselt praktilises teatustetud olgu need lavastajad või näitleja, sest see on midagi niisugust, mis mida on väga raske seletada, mis asi see on, mis sunnib kuutesadat inimest saalis jälgima eksel ühte inimest laval, kui see inimene võib laval, võib täiesti vaikida, aga kõik saavad aru, mida ta mõtleb ja kuidagi ta mõjub. See on üks asi ja teine nagu kuidas seda siis õpetada. Hulgad vaatavad ühte, selle koha pealt on minul just sisseastumiseksamite puhul niisugune kogemus aasta pikkune, algul tulevad ju sisse astuda soovijad. Kandidaadid tulevad sisse, rühmiti ja võib juhtuda niisugune asi, et kõik, kes ruumis viibivat pealtvaatajatena valijatena kõik äkki hakkavad jälgima ühte noort inimest ja teistele isegi jagub vähem tähelepanu. See jõudu, eriti siis pärast, kui nad juba tegutsema hakkavad. Kui nad juba loevad, millesse tuleb. Tihti küsitakse, teil käib 500 keskmiselt või noh, vähem või rohkem inimeste eest läbinud, mille järgi te neid küll ometi eristate, et on üks 20 kuni viiekümnene grupp inimesi, keda kõik ruumis viibijad jälgivad, kellel on oma mõjuväli, vot nende hulgast seda viimast valikut teha on tõepoolest raske, aga mis on suur hulk mass eest läbi käinud? Nende hulgast on üsna müstiline asi, et et need inimesed sellekteeruvad ise välja ja kõigi ruumis viibijate jaoks. Panso nimetas seda kiirgust. Ega see täna ei seleta midagi. Samas seletav, eks ole. Ja alati on selle kooli ümber tõesti käinud igasugused jutud, et kui seal sisseastumis eksamil tuleb mängida, ma ei tea, mis asja kapsaste kapsaussi või mannaputru või, või mida iganes, pähkli, mida iganes, siis üsna levinud arusaamine oli minu ajal vähemalt ja küllap ta on ka praegu, et niuksed naljavennad saavad siin hästi-hästi sisse. Mina läksin kateedri sisseastumiseksamitel, tõsi küll, ma oleksin lavastajana näitlejaks, kuid kuna ma laulsin ja tegin muusikat, siis oli siis oli kontakt ühe, tol ajal õppiva juba lõpetava inimesega kateedrist, kes ütles mulle siis, et see on täiesti vale arusaamine. Et noh, näiteks, et seal mingit pulli peab tegema või nalja, nalja peab tegema, et mine kindlasti, mina ei ole kunagi ennast naljameheks pidanud, see on see kõige suurem käsitlused, seal vaadatakse mingisuguseid naljamehi, pullimehi, see ei ole määrav ja see ei ole sugugi nii, et, et neile antakse mingisuguseid malle ülesanded. See, mida noor inimene, kui ta tõesti tahab saada näitlejaks, ta peab teadma seda, et tal oleks vaja ette valmistada üks luuletus, üks proosakatkend, noh, need nõudmised, me anname ette, noh, tal on endal lihtsam, kui need on tal hästi ette valmistatud ja ei ole vaja seal karta ega häbeneda, sest et seal ei tehta midagi liiga sisseastumiseksamite kujutavad endast ühte niisugust improviseeritud testi, mille ma siiski väga selge suunitlus, esimene pilk, täiesti inimesed tulevad siis ütlevad. Me palume neil öelda kes ta on, nime, tema vanuse. Seda esiteks seda, et me nimesid kiiremini meeles hakkaksime pidama või vähekümneiras hakkaksime pidama, sest et tõesti kui palju inimesi, aga teiseks ka seda, et lihtsalt me vaatame, vaatame inimesi ja, ja, ja siin on ka üks väga suur väärkäsitlus on alati olnud, et välimusel on kindlasti tähtsus, kuid sageli mitte väga määrav. Tähendab, määrav on ikkagi see müstiline, see, see mõju välison üks niisugune lumme, mis on näitlejaks olemiseks minu meelest hädavajalik, väga tarvilik, ilma selleta saab üldse näitlejaks olla, aga see on midagi niisugust, mis ei ole hapita. Jah, ja see tule otse välimusest ka, sest mõni inimene on nii kaua kaunis, kuni ta ütleme, kõrval istub. Ja niipea, kui ta laval hakkab lugema, laulma, tegutsema, tema ilu kuidagi kuhugi kaob ja peitub aga mõni teine, niipea kui ta hakkab esinema, niipea kui ta vastab küsimustele, lööb äkki särama, kes algul sisse tulles vaikivas olekus tähelepanu talley pööratudki. Nii et see on üks niisugune omadused, kõik läheb laval ilusamaks. Ja, ja vastupidi. Ma usun, et me tajume ja kõik, et eelkõige oodatakse noh teatrikooli ja millal teatriga sealkaudu lavale siis huvitavaid inimesi, huvitavaid isiksusi. Ma arvan, et et need inimesed, kes teatrikooli astuvad ja püüavad välja näha, ilusamad kui nad on või targemad, kui nad on, sellega eriti ei ole mõtet liiga palju vaeva näha, sellepärast et et komisjoni inimesed, kes tavaliselt näevad selle küllalt ruttu läbi ja niisamuti ei ole mõtet hakata varjama iseennast ja muuta ennast samasuguseks, nagu on kõik teised Kui ma panen ennast nüüd selle kuulaja olukorda, kes kuulab seda saadet ja tahab lavakunstikateedrisse astuda siis teda ilmselt huvitaksid, palju rohkem need konkreetsed asjad, et mida siis ikkagi seal küsitakse, mida seal, mida ta, mida ta tegema peab? No kõigepealt paljudele näib, et tuleb ootamatusena see asi, et ta on, teda on palutud ette valmistada, see tähendab eesti keeles öeldes pähe õppida mingit kirjanduspalad, mingid luuletused, nad on valmis neid pikki luuletusi ja pikki proosapalasid esitama. Tervitasime see asi, mis lööb verest välja, teda katkestatakse ja tihti öeldakse, et lugege nüüd sedasama, mis te juba lugesite jah, sealtsamast selle luuletuse algust, aga mingi teise suhtega Palutakse näiteks lugeda seda rõõmsalt lugeda seda kurvalt või lugeda seda selle suhtega või nii-öelda teistsuguse suhtega. Kui lugeda nii nagu seda võiks lugeda koer ja lugeda nii nagu seda võiks lugeda lehm. Ja siin me tulemegi nende asjade juurde, mis kõlavad naljakalt, mida pärast räägitakse, et seal saab palju nalja ja seal kästakse mängida mannaputru. Aga reegel ongi selles tavaliselt noh, kes seal naeratab, tundub lõbusana väga huvitav, siis püütakse, tal palutakse lugeda midagi kurba või teha üks etüüd katkenud improvisatsioon ja vastupidi, kui keegi on väga nukker, siis tahaks näha, kas ta, kuidas ta naeratab, naeratab ka. Me valmistame seal koolis ette Jumit. No ütleme, autojuhte, kes peavad standardses situatsiooni saati standardselt käituma vaid eeldus on see, kui me võtame kursusele vastu kuskil 18 inimest siis me eeldame, et nad oleksid eriilmelised. See tähendab, et igaühele on erinevad nõudmised. No võib-olla räägiksin veel ühest müüdist, mis on levinud, see on see, et lavakunstikooli ei taheta vastu võtta, need, kes on isetegevust teinud või kes on olnud kooliteatris või kes on teatriga nii või teisiti varem kokku puutunud. Minu meelest see nii ei ole, sellepärast et see oleks õige pentsik, kui inimesel pole olnud varem mitte mingisugust teatrihuvi. Ärkab nüüd siis, kui ta seda lehest alles lugenud. Viimased aastakäigud neist juba, kes on praegu teatris, kui ka need, kes koolis õpivad et nende seas on, on väga palju neid, kes on kooliteatris mänginud, kooliteatrite festivalidel silma paistnud ja nii või teisiti seda asja proovinud. Kõige vähem kehtib tänapäeval muide see ei kehtinud ka vanasti. Sellepärast, et kui me mõtleme selle müüdi peale, tantso tahtis ainult puhtaid lehti ja Panso ei võtnud neid, kes olid enne teatriga kokku puutunud, siis faktid räägivad sellele vastu. Panso ajal vastu võetud Jaan Tooming, Kalju Komissarov, Lembit Ulfsak. Need olid kõik omaaegsete rahvateatrite tähed Tallinnas. Samal ajal võis Panso võtta ja võidakse ka tänapäeval võtta mõne inimese, kes tõesti ei ole enne teatrit teinud. Kes ei ole, seda võib-olla ei julgenud ja nüüd võtab siiski südame rindu ja tuleb eksamile. Ja ega siin ei ole ka mingit reeglit, nii nagu nagu teistegi asjade puhul isetegevusest tulemisega, vot kui siin oli juttu, loen nii nagu koer või loe nii nagu lehm siis võib seal olla ka taga see, et kui inimene on ühte luuletust ei ole mitte ette valmistunud selleks, et tulla sinna sisseastumiseksamitele, vaid on eluaeg esimesest klassist kuni 12. kõikidel koolipidudel seda lugenud siis võib-olla lihtsalt nii, et kas ta on üldse võimeline kuidagi teisiti seda tegema. Et Kaljo Arro ütles praegu väga täpse äsja peab olema suuteline ühte sama teksti või ülesannet esitama erinevates situatsioonides väga erinevalt, interpreteerin just, et nüüd ei tuleks sellest jutust niipalju, et hakatakse valmistama ette erinevaid interpretatsioon, sellest ei ole mingit kasumatel. Tähendab, kõige olulisema on ikkagi see, et see, mida ette valmistatakse, oleks tõesti hästi päevas. See teeb selle sisseastuja elu seal tunduvalt lihtsamaks ja ei ole vaja mõelda selle peale, mida kõike võidakse sellega nõuda. Ja ma lihtsalt valmis selleks, et teilt nõutakse ühte, teist või kolmandat, see on kõige olulisem, mitme karta seda, kui ka katkestatakse, sest me katkestame kõiki. Ja väga oluline, kuidas, muuseas ka see, mis praegu, Priit Pedajas ütles, et peab olema oma lugu ja see oma lugu. Pidi olema selline, mis meeldib selle järgi, mis on valitud, see näitab, milline inimene on, sest on võimalik võtta ju kümnete sadade tuhandete luuletuste seast valida, mis eesti keeles on ilmunud. Proosakatkeid veel rohkem, eks ole. Ammendamatu võimaluste maa. Ei saa salata, et, et see, mida nüüd sisseastuja valib, mängib küllalt olulist kaalu, sest et kui meil on, ütleme seal 400 või 500 inimest kellest ütleme ja loevad kõik ühte sedasama teksti, mida koolis lugenud, siis ja sinna kõrvale ilmub keegi, kes loeb midagi niisugust, mida ma ei ole isegi lugenud siis on, see, pälvib tähele. See, kui luuletust palutakse teisiti lugeda kellegi teisena või teises situatsioonis kujutleda ennast teise olukorda siis eks see on ka üks põhiline ju, mida näitlejatöös vaja, läheb olukorda sisse minna, kujutleda Ennast mingisse situatsiooni. See on ju lõppude lõpuks ka selle niinimetatud etüüdi või improvisatsiooniülesanne, et ma mitte eri kõrvalt, et ma nüüd teen ja siis jälle räägin, mis ma teen, nagu mõni inimene vahetevahel kipub tegema, vaid ta kujutleb ennast, sellesse olukorda, mis on antud ja selles olukorras hakkab ta tegutsema taungi mängult. See. Ja, ja ega see, kes kõige julgemalt viskub kogu aeg pea ees, vette, ega see ei pruugi alati kõige parem olnud, kui me palume kellelgi mängida reas siis kasvõi kassi ja koera, siis olulisem on see sageli, mis toimub inimese silmas hetk, mida ta üldse ei registreerinud. Kas nii-öelda silma aastal hakkas midagi, sest ta ei oska seda veel väljendada, plastika ei ole selleks valmis, ta lõpuks ikka neli aastat hakkab oma keha ja keelt rääkimistele kõike arendama koolis alles. Aga ma näen, et midagi juhtub ja kui ma ütlesin talle, et koer, ma näen, et ta midagi muud liigub sees, mingi muu impulss tuleb. No vaat see ei osanud ja sellepärast ei saanud sisse, et niisugust asja ei ole, et ei saa öelda nii, et ma ei osanud laulda ja sellepärast ei saanud siis või ma ei osanud lugeda seda luuletust või ei osanud teha seda etüüdi. Või ei ole ka see probleem, kui kui see luuletuse tekst segi läheb, siis sellepärast segi läheb. See ei ole põhjus, mispärast kas võetakse või ei võeta mitte kunagi. Meil on üks asi hiljem juba kollegiaalselt jutuajamistes inimestega, kes on selle kadalipu selle eksamivoorud läbi teinud, vaat mõnikord antakse. Et tööde ettevalmistamiseks ukse taga ka niisuguste rühmadena või partnerit on vaja valida. Või kellelgi, kes määratakse seda etüüdi lavastama, on vaja omale näitlejad valida. Siis see on üks imeline asi, kuidas seal see üksteise vaatamine seal ukse taga toimub. Ühest küljest nad ju tajuvad kõik, et nad on konkurendid aga mõnikord on nõnda, et vaadatakse nagu selle järgi, et oi, see on ukse taga lai leht, see on väga kõike, teab kõike, kommenteerib kõiki, tunneb kõiki, räägib et see noh, saab kindlasti sisse ja ma hoian selle ligi ja niimoodi võib päris iseenda kaotada. Need, kes seal väga-väga julgelt ukse taga kommenteerivad, et meid ei pruugi olla need kõige-kõige asjatundlikumad, kõige õigemad seal ukse taga on, ma arvan ikka üpris võimatu ära ennustada, kes saab ja kes ei saa, kellel on head šansid, kellel ei ole. Nad ei saa ju ukse taga vallata mängu, seda kaardipaki, mis meil käes on. No vaata, seal on veel üks asi, ma kuidagi seda mäletavad, et noh, arvestades seda, et tulevad, eks ole ikkagi keskkooli lõpetanud inimesed, kes väga paljud 11 kooliteatrite praegu aastaid tagasi ka rohkem, siis olid need õpilasmalevad ja siis oli noh ja, aga no ma ei oska öelda praegu praegu seda, aga no ma mäletan seda väga hästi, tähendab ja ma tean juba seda inimest, kes läheb juba juba pikka-pikka, aga ja näiteks ma mäletan väga ühte, kelle kohta ma olin täiesti veendunud, ta saab absoluutselt kindlasti sisse kohe-kohe üldse mitte. Ta kukkus esimesest voorust välja, rääkimata neile kindlaks selle, mida me ju kõik teame arutul hulgal. Neid inimesi, kes on läinud sõbrana kaasa nii-öelda teise numbrina, kogu mäng on käivad hoopis ühe, teise inimese peale ja ja tema on läinud taas on lihtsalt sellepärast, et sõbral oleks julgemises sõber peaks sisse saama, kõik kodukülas rääkisid, eks ole, tema tema, tema ja tema kutsus mind, olgu, ma siis lähen ka ja pärast saab sisse hoopis see, kes läks julgustuseks, kaasselliseid juhtumeid nagu noh, väga-väga palju. On veel üks asivad, Krotovskil oli kunagi üks niisugune harjutus päris näitlejatele või päris õppijatele ei luba. Et mängite Romeot ja Juliat, aga praegu ütles ta, on kogu rõhk kroomio peal. Lauljal on ainult abistav funktsioon ja nagu te selle ülesanne oli olnud, siis tegutsema hakati siis kõik, kes pealt vaatasid, vaatasid peamiselt Juliat ja pärast vastupidi, ja siis vaadati jälle roomiat. Tähendab see, kes tegutseb nagu pingevabalt, et temal ei ole vastutust. See tegelikult saab rohkem iseenesega kokku. See tegutseb ehtsamalt kui see, kellel on vastutus ja kes peab mõtlema, kuidas ta mõjub ja ja nii edasi. Asi on ju selles, et antakse väga palju erinevaid ülesandeid ja vaadatakse seda inimest erinevates ülesannetes kompleksselt, õieti vaadatakse see tema amplituudi dema, muutumisvõimet, seesmist liikuvust, paindlikkust, tema tõetunnet, kui ta partneriga räägib. See komisjon laua taga vaatab natukene teisi asju, kui sõna-sõnalt selle ülesande üks-ühene täitmine. Nojah, ma võiksin siin tuua niisuguse näite lihtsalt, et lugeda luuletust ja sel ajal panna kokku üht kirja, mis on puruks rebitud. Me oleme seda mõnikord teinud seal ja, ja siis mõeldakse, et näed, ma ei tea, tahaks seda kirja kokku pandud, aga tegelikult oli kogu asja mõte hoopistükkis selles, et inimene on niivõrd närvis ja et ta kontsentratsioon suunata lihtsalt selle kirja kokkupanemise peale, et inimene saab selle kontsentratsiooni kätte edasi, ta juba läheb tal see närv maha ja ta saab rahulikult hakata täitma kõiki järgmisi ülesandeid. Nii et ära arvata seal mõistatada, miks üks või teine see asi on väga raske, teinekord võib olla sama ülesanne, aga eesmärk hoopis teine. Osa inimesi tõesti ei ole võimelised ise seda oma huvi seletama endale, neil on teatrihuvi ja nad ei tea, kuidas nad lavalises olukorras käituvad või väljend lähevad, nii või ennast tunnevad, on üksjagu inimesi, kes ennast laval suure hulga pealtvaatajate ees tunnevad, niivõrd kehvasti, et on pärsitud tema muidu päris terane ja hea mõtlemisvõime, need inimesed peavad selle lihtsalt ära tundma, et see ei ole minu koht, sest on ju neid, nagu öeldakse, sündinud näitleja verega inimesi, kes lähevad sellest julgemaks, lähevad sellest vabamaks kui neil on pealtvaatajad saalis peale niinimetatud kurjad õppejõudude või no nende, keda nad kardavad nagu komisjoni liikmeid. Et seal on veel üliõpilasi nooremaid inimesi selja taga vaatamas. Peab ütlema ka seda, et võõraid siis muidugi mitte, et need on ainult Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli õppejõud ja siis vanema kursuse mõningaid üliõpilast, kes vaatavad, tahab, reeglina ei luba saali mitte kedagi, sest see on ikkagi väga intiimne asi, mis toimub saarel. Oli häälestatud heatahtlik, sama olukorda peab ikkagi inimene, kes tuleb, peab ette kujutama, et seal on. Seal on väikene ruum, kus on palju inimesi, kes vaatavad seda kõike päält. Nende erahäälestus on kõigil väga heatahtlik see komisjon kokku tulnud just nimelt selle jaoks, et leida inimesi, leida andeid, mitte mitte leida tundetuid, kõik ülesanded, mida komisjon annavad absoluutselt kõik, ma olen veendunud, on tulnud sellest, et nad on tahtnud seda inimest, kes tahab teatrikooli sisse Ast seda inimest avada, mitte vallandada piinlikku olukorda, panna piinlikes olukorda, võidelda, sulgeda või maha tampida või kinni lüüa, vastupidi. Aga vot see abistamise moment, mina olen kuulnud küll hiljem juba sisse saanud inimestelt, et kuidas nad ei saanud aru, et see inimene komisjonist, kes nendega tegelema hakkas, näiteks Kalju Oro hakkas mulle mingeid lisaülesandeid andma ja tuli mu juurde lauale ja ja siis ma mõtlesin, oi see mees mind vihkab. Oi vaat see mees nüüd ei taha, et ma sisse. See on nagu tavaliselt see kõige magusam situatsioon, kui kellegagi nii-öelda tööle hakatakse. Miks meil mind jätsi teate isegi olla, eksid õide ja. Üht vaatleja ja ka meeles vait. Tagasi õnne ja sinu kord saama maadleja. Võib-olla räägiks natukene sellest müüdist juba, see on ju etüüd, kui mingit teksti, mis tahan pähe õppinud, palutakse kasutada teisiti, eks ole, lapsele hällilaulu laulda või või sellega esineda, laululaval ja mikrofon on rikkis, aga seal edasi siis niisugused lihtsamad ülesanded. Ja pärast juba partneritega keerukamad. Jah, improvisatsioon, antud teemal õppejõud või siis need inimesed, kes on komisjonid, annavad mingisuguse teemas, võib olla väga lihtne ja kohe peab hakkama siis tegutsema vastavalt oludele, näiteks üks inimene tuleb uksest sisse ja toob teisele inimesele teate sellest, et seal keegi on surnud või siis vastupidi, keegi tema lähedastest on. No ma ei tea, mingi hoopis rõõmusõnumi toob, eks ole, on võitnud mingisuguse miljoni niisugune etüüdi, siis palutakse sära mängida, palutakse tütarlapsi. Kujutle näinud. Peol ootad partnerit ja kik su kõrvalt võetakse tantsima ja sind ei võeta tantsima ja me peame nägema, kas keegi läheneb ja läheb mööda või või ei lähe nii sulle keegi või kui kaua see juba kestnud, kas esimese tantsu või, või 10. tantsu seal seal piinlaid seina ääres. Aga, aga ka vastupidi, sa oled äsja tantsinud, sa oled õnnelik, sa tuled peolt välja. Et selles mõttes need tüübid nagu võib jagada niimoodi, et ühed on sellised, kus see inimene ise on, on noh, elus analoogsetes situatsioonides olnud ja palutakse seda nihukest olustikulised aga samas on ka mingisuguseid fantaasiaid tüüdita, inimene pannakse sellist situatsiooni, kus ta ise kunagi ei ole olnud ja võimalik, et mitte kunagi ei saa olema noh, näiteks niisugune, tal palutakse mängida või Inglismaa kuningannat või kuidas, Maria Stuart läheb hukka. Töö ja talent näitleja loomingus nendele inimestele, kes tahavad tulla lavakunstikooli, sest seal on piisavalt palju juttu lavakunstikoolist ja tantsu, teisi artikleid ka, kus on lihtsalt kirjas. Ega see ei tähenda, et nüüd tulevad samad ülesanded, ülesanded tulevad, mis iganes, neid ei oska praegu Elmo Nüganen üldse isegi ütelda, mis, mis idee tal tuleb pähe, kui ta vaatab üliõpilaskandidaati x või y seal ees seismas. Niisugusi momente, tööde on muude hulgas ju antud mängida kapsast ja mängida seal kapsaussi ja ma mäletan ühte etüüdi, sibul ja nüüd teid kooritakse, tähendab, proovitakse seda, töötab mingi kujutlus, fantaasia, kuid reageerimiskiirus, kuivõrd inimene enda füüsise omas silma mingi reaktsiooni mingi tegutsemises Eesti läbi on võimeline midagi markeerima fantaseerima. Nii, ja ka see on esiteks nii, et neid nimetatakse momente, töödeldakse neid tuleb kiiresti täita ja neid on siis kümmekond. Ta on sellest tegutseda, mitte rääkida, mitte hakata rääkima sellest, mida sibul tunneb, kui teda. Ehk sa võid hakata ise sibula tegutsema. No see on üks tuntud-teatud legeldakse, vastab tõele, ma olen ise sellel ajal ruumis olnud kui veel tantsu ajal sisseastumiseksami üsna lõpu lähedal. Seal rida tüdrukuid rivistati üles, need olid kõik juba peaaegu eeldustega tüdrukud, tähendab niisugune lõppvoor, kes olid sinna jõudnud. Jaan taheti korra niimoodi veel korra kõiki koos vaadata ja ja anti meile igasuguseid märksõnu. Mannekeen. Sel ajal öeldud modell, mannekeen ja ja turueit müüb mune ja ja nii edasi, igasuguseid, ja siis üks neist oli prostituut. Kõik hakkasid kuidagi vastavalt tegutsema, elasid rulli sisse ja neil oli nagu selge ja üks neiu jäi seisma. Miks teie ei tegutse? Vabandage, ehte kordaksid, tema ei saada. Ja siis talle korrati sõna prostituut, kes väga vabandan, ma ei tea, mis see tähendab. Selle mehe nimi oli Elle Kull. Ma olen mõelnud nende tööde peale, mis antakse sisseastumis, eksamil sõltub ühest küljest õppejõust, tema on midagi läbi mõelnud, ette valmistada ja teisest küljest see töötab ka vahetevahel, noh nõnda et anti mingisugune ülesanne. Kellelgi sisseastujate see õnnestus, siis antakse see varsti mõnele teisele veel mitte sugugi nii, et see juba oli, võib juhtuda, et selle aasta sisseastumiseksamitel niisugused teemad domineerivad, teinekord jälle teistsugused, lehitsesin oma pabereid, ükskülal on olnud peaaegu kõikidele antud teises voorus ülesanne kas õnnetus, raielangil või kohtumine kitsal mägiteel on siis paarisetüüdi tulnud kahe inimese peale ja natukese lühikese ettevalmistusajaga. Ma mäletan kordi, kus on tegelikult praktiliselt inimestele kogu lugu ette ära jutustatud, on kästud ainult see välja mängida, kunagi algas see nii, et küsiti ühelt paarilt, poiss ja tüdruk, et kas te olete lugenud Ibseni näidendit Noora? Nemad ei olnud lugenud ja Komissarov lõi selle peale käega, et koolis loeti, siis jutustas kiiresti ära selle situatsiooni ette, et naine ja mees armastate teineteist, aga, aga tegelikult naisel on mingi asi, mida ta varjab mehe eest ja nüüd see võib avalikuks tulla ühekirjal läbi, mis mis on postkastis ja mees tahab minna posti võtma, ajalehti võtma, aga ta ilmselt avastaks seal selle kirja. Naine teab, et seal on juba see kiri ja vaat nüüd on naise ülesanne. Teie ülesanne on see, et mida te teete, et, et see moment veel viibiks, et see mees ei läheks postkasti juurde niimoodi selle tüüdiga said sisse mitte ainult ühe tüüdiga jääda välja ei, ta ei saa ta sisse, aga ma mäletan seda etüüdi, kui viimast müüdi meie suurt võidurõõmu, kui see välja tuli. Epp Eespäev ja Andres Dvinjaninov vahetevahel mingi teema või pealkiri on ka ühtaegu katse, kui palju inimene lugenud on või mida ta sellest asjast teab? See marja Stewart või Mary Stewarti hukkamise, et tööd vahepeal oli eksamitel päris kasutatav, sagedast ja populaarne minu arvates tänu sellele, et meil oli niisugune fenomenaalne kogemused tantsisid töödi mitmele inimesele, kes midagi nagu ei osanud sellega teha ja ei teadnud ajaloolisest olukorrast ega mingitest kirjanduslikest allikatest midagi. Ja hätti siis, kui sisse astus Merle Jääger. Talle anti kaasa situatsioon ja ta küsis, enne kui ta tegema hakkas. Mary Stuart, kas te mõtlete kaardil mängude või te mõtlete kuningannat saigi järgi. Ja see küsimus, mis ta vastu esitas, seks valgi järgi, see oli noh, niisugune õnnehetk komisjonil, mõelda vaid, et üks inimene on lugenud raamatut ja, ja siis öeldi, et slaidi järgi ja tuligi täpselt väga ilusasti selle situatsiooni enne surma minekut. Ma mäletan mõnda moment, et tal üldse hiljem koolis ka oli, Margus Lepa ka näiteks oli väga osoonid õhuste momente tülide pääle tal kuidagi nagu nagu nupp nokkis ja tema mängis etüüdi, tehti rida, nagu neid tehakse, niisuguseid momente, tööde temale, öeldi. Mure, tema mängis niimoodi, et ta järsku hakkas veeretama hiiglasuurt lumepalli. Edgar Valter, kes oli seal saalis veel tegid pildi sellest, mul on see kuidagi väga-väga hästi veel. Miks see ootamatu oli, kas või Margus Lepa puhul oli, see on sedasorti töö tuli, et mitmekesi seisid nad laual ja teie selja taga on, pöörasid ümber ja siis pidid reagi. Ei ma selle peale, kes seal selja taga on ja need, kes selja taga on vanaema ja õitsev õunapuuaed ja, ja nii edasi ja siiski tuli see suur mure. Ja vot seal on see, kus, kus mingi niisugune natuke abstraktsem asi lööb segadusse, tekitab segaduse ja selle pealt, kuidas siis fantaasia tööle hakkab, mis siis on? Sealt tuli, see hakkas seda suurt muret eemale veeretama. Jah, no tegelikult ta hakkas tegutsema, eks. Ta jaganud kannatama vaid ta hakkas tegutsema. Ma mäletan ühte poissi, kes väga-väga ootamatult mängis kartulit. Nüüd tuleb öelda selles mõttes mis ta mängis lootuses, et keegi seda järgi järgi teeb. Ta kükitas maha, ajas põsed punni õhku täis, tõstis ühe käe viie sõrmega ülesse. Aga see ei meeldinud, et seda nad ei tohi järgi teha. Aga on ka niisugusi asju, tähendab et inimene tuleb ja, ja tahab olla keegi teine. Ma mäletan Mait Malmsten sisseastumisel iga luuletus, iga asi, mida ta tegema hakkas, ta võttis mingi kummalise peahoiu ja kummalise asendi ja hakkas häält kähistama ja hakkas mängima nagu mingit karakterit või noh, tegelikult tüüpi ja siis öeldi talle, et aga nüüd päris niisama ei ole keegi teine teie ise. Siis ta nagu natukene sai aru, taipas ja püüdis, aga samal ajal närviliselt käed liikusid kogu aeg ja žestikuleeris ja midagi püüdis ikka mängida, siis nagu mingit allteksti välja. Ja, ja siis temale anti niisugune ülesanne, seisad käed selja taga ühtegi liigutust sirgelt, nii absoluutselt midagi ei mängi, kedagi ei mängi peale, ei liiguta nii, ja nüüd vaatab mulle otsa ja räägid selle luuletuse nüüd uuesti ära. Ja see, tema, see katsemoment, see surmasõlm oli see, et kas ta saab seda tehtud või ei, sest ta oli valmis kogu aeg midagi muud mängima suurelt. See ongi, see, püütakse inimeste avade näha teise kandi pealt, sest et ma toon vastupidise näite, mida tehti Piret Kaldaga, kes noh, aru ei saanud sellest, miks tal peale seda, kui ta etüüdi kõik edukalt ära tegija veel selles mõttes kõik oli orase, järsku tuli keegi inimene vistilise Komissarov, kes hakkas temaga nõudma, et, et noh, nii nagu Piret ise rääkis pärast, et nad hakati nõudma, et ma teeksin nägusid, kästi teha grimasse, et küsimus on selles, et, et tal oli ilmselt nii küllaltki niisugune hirm oli nahavahel ja kramp oli sees ja ta nägu oli testi mitte mingit miimikat olnud, täiesti täiesti liikumatu nägu ja siis lihtsalt näkku ta näolihaseid. Et, et aeg-ajalt palutakse hüüda, midagi kontrollida, kui ta väga vaikselt luges kontrollida kui palju tahes Elton ja selleks, et, et see hüüdmine oleks, oleks loomulik, oleks ühtlasi situatsiooni sissemineku kontroll ja nii edasi lauluväljakul pannakse, antakse talle mingisugused olukorrad, kus ta peab hüüdma. Ja kui kaugelt ja nii edasi antakse talle lauset, mida ta peab hüüdma. Ja, ja mõnikord muutub see omaettemänguks. Me oleme teinud ka eksamil rida teste, noh üks on niisugune olnud mullusega kuidagi meeldinud näiteks olema, ma ei tea, kaheksa inimesed pannud ritta ja palunud neil mängida mingit Isamaa turgu võideldes oma kauba eest ja see läheb järsku tõesti väga aktiivseks intensiivseks, me saame sealt selle rea pealtnäha just nimelt eeldusi. Ka võimet ennast maksma panna, samas öeldakse. Ärge tulge teisele ette, ärge segage teist töötamast, ärge vajutage teist. Vaat see on see küsimus, kuidas sa teed nii, et sind vaadatakse, aga samal ajal sa ei lähe robustselt teisel hetkel või ei nügeteist kuskilt lava servast välja. Tiik, mis tuule ta iga helifilm, kus arvamust kuulda ei Keelelind, kes laulda ei või jaa, Marx, leidke Äämi kaloreid USA. Ja ta arvas ta siis loolveri kuumad. Ja veel sul palju küllatruusid. Toole. Ta heik, meis tuule, ta ei ta heli keeldus. Kohe küsitakse, et kui kaua juba oled vaadanud, kuidas noorus muutunud on, huvitaval kombel muutuvadki iga kahe aasta tagant on midagi uut ja huvitavat taastada nende juures selle suure massi juures, kes eest läbi käib, muutuvad repertuaari valimise mingi mingi maitse ja kriteeriumid, tähendab mis on moeautor parasjagu, mida loetakse, muutub riietus, muutub palju asju, aga, aga õnneks see aeg, kus me panime tähele lugemuse ja admist, suurt vähenemist ja seda, et tõesti kohe moes on, mitte midagi teada, olid niisugused aasta käigus, vahepeal seal olid siis üksikud erandid, kes väga rõõmu tegid. Aeg on nagu üle läinud, et nüüd on juba mõnda aega jälle moes ikkagi midagi teada ja, ja olla midagi lugenud ja millestki midagi mõtelnud. Ja kui siin oli enne juttu sellest, et mõni etüüd, mida antakse, et see nagu ei töötajas heidetakse kohe kõrvale siis nii ongi. Eksamikomisjon peab olema täpselt samamoodi, kogu aeg valmis improviseerima, sest aeg läheb edasi ja inimesed on teistsugused. Sellesama kahe aastaga, mis on vahele jäänud. Mida nüüd olen ma märganud küll, on see, et sisseelamisvõime vanadesse inimestesse või sisseelamisvõime olukordadesse, kus peaksid tegutsema teistsuguse elukogemusega inimesed kui sisseastuja lapsi, see on. Et, et see sisseelamisvõime on ajapikku vähenenud. Ma lehitsesin neid onu isikuid ja vaatasin, et kunagi on väga hästi toiminud niisugused ülesanded, et et sa oled kuus aastat oodanud oma meest vangilaagrist või Siberist ja ta on sinna sattunud sinu süü tõttu mõeldud tütarlapsele, et naine ootab ja ta ei tea, kuidas see kohtumine nüüd tuleb. Teie keha, et kas see mees teab, et teie süü tõttu ta sattus või ta ei pea või kas ta andestab või ta ei andesta või kuidas on teie kohtumine? Ja, ja ma vaatasin, võitis ja nii edasi, et üks kuus aastat hiljem on seda etüüdi katsetatud ja sellest on kohe loobutud, sest et sellega ei tulnud keegi toime, see oli liiga raske olukord psühholoogiliselt liiga liiga raske olukord noorte jaoks. See puudutab ühte väga huvitavat teemat, see on see, mida art ühiskond kultiveerib. Vot seesama see, et mispärast on praegustel noortele sinuga sa arvasid, et, et on raske sisse elada vanemasse inimesse näiteks või tema probleemides Maran põhja üsna lihtne, sest Eesti ühiskond on Noor-Eesti ühiskond kultiveerib, olla noor ja olla edukas ja mitte mõelda vanadele, mitte mõelda surmale. Ja sellepärast noh, niisugused mõttemängud, et Ma vaatan oma vanaema või vanaisa ja mõtlen seda, et missugune ma ise selle, need, et noh, praegusel hetkel võivad need enam mitte mitte kehtida. Ma ei väida, et see niimoodi on, aga põhjus võib olla seal praegu näiteks, onju seal annab selline ülesanne, et anda noorele inimesele see, et sa oled töötanud, eks selle suure riski piiri peal pangas ja mänginud väga suurte panuste peale, eks ole, kuskil lõuna-Lõuna-Aafrikas mingisuguse elevandiluu. Ma ei tea, mille peale, eks ole, ja ühel hetkel saad teate, et pank on pankrotis, täielikus pankrotis. See võib vallandada praeguses noores terve rea niisuguseid fantaasiakäike, mida ütleme 10 või 15 aastat tagasi. Said emotsioone 10 15 aastat tagasi keegi luges kusagil, eks ole, ja siis püüab imiteerida haledalt ja mitte keegi sellest ei ole, meie meile see ei mõju ja sellel noorel inimesel ei mõju. Aga praegu on juba, eks ole, võidelda võib anda selliseid ülesandeid, mis ei anna hinnangut, eks seal on see hea või halb. Aga. Ja sellegipoolest individuaalne empaatia, individuaalne kujutlusvõime, see jääb alati ja on see kuldaväärt asi, mida otsitakse ju tegelikult nendel eksamitel kui ikka keegi pärast pikka rasket haigust vaatab niimoodi peeglisse talle öeldakse, et ta on surmasuust pääsenud ja on veel väga nõrk ja vilets ja ja nüüd ta vaatab esimest korda peeglisse pärast kahte kuud põdemist. Kui, siis selles näos midagi väljendub. Kui me saalis istudes tajume seda, näeme seda, mida ta praegu peeglist ja tunneb. Või kui mingis teises ülesandes keegi ise taipab ja märkab, mängida oma esimest halli juust või midagi niisugust. Tähendab, need on need hetked, mida ei saa ülesandega programmeerida. Kas ta teeb ära või ta ei tee ära, aga on, on olnud noh, niisuguseid hetki nagu Panso siis armastas öelda, et ruumi sigines suur vaikus. Enne kui me rääkisime, et mida see noor inimene, kes teatriga tuleb, mida ta võiks teada ja, ja arvestada mu meelest, see oleks küll üks, üks asi, et, et nii palju kui võimalik võiks käia teatist, vähemasti oleks kursis näitlejate ka aastatega ja lavastustega ja lõpuks miks ka mitte sellesama inimese, kelle kursusele ta tuleb tema töödega, kuigi seal noh, arusaadav, et noor inimene ei pruugi teade tuleb komisjoni ette ja vaatab, et on ühed prillidega ühendam prillideta, eks ole, ühed on niisugused, teised naasugusest. Kes seal ei tunne ja kedagi pole näinud, eks ole. Aga iseenesest oleks ju päris päris hea, kui, kui tal oleks niisugune taust ja loomulikult, aga kui ta tuleb, me ju tavaliselt oleme küsinud, mis teda huvitab. Teater oleks nagu loomulik, eks ole, et teda huvitab ja ette seal siis käinud on. Aga muusika, sport, ükskõik, kas või neid samu etüüdi või neid asju anda talle nendest, millest ta huvitub. Aga kui me ei saa tuua mingeid näiteid kusagilt poolt? Ei, midagi pole huvitanud, teater ka mitte, no siis. Raske. Muidugi, me peame arvestama ühte asja, et nii väike, kui see Eestimaaga on, aga on siiski erinevad olukorrad inimestel, kes elavad teatrilinnades, kus teater asub ja mingites maakohtades. Aga ma ütlen, ühte kriteerium on tähtis, kui palju on keegi ära oma vähese nägemise pealt ära tabanud, mis, mis ja mis on mõju, mis kehtib. Et ma mäletan, kui Arvo Kukumägi tuli teatrikooli Setumaad ja ta ütles, et ta on üks kord teatris käinud, muidu on ta televiisorist vaadanud. Aga see ükskord oli arvatavasti seekord, mis sundis teda üldse üles otsima teatri kooli, sest see üksainus etendus, mida tema oli teatris näinud, oli Jaan Toominga põrgupõhja uus vanapagan. Me ju ei kontrolli seda, kui palju keegi on etendusi näinud või kui palju keegi on teatriraamatuid lugenud. Aga me eeldame, et nii või teisiti mingi mingi teatri, kui peaks olema inimesel olemas, kuigi on juhtumeid olnud, kus tõesti inimene on selles mõttes täiesti teatri, vabalt või teatri võõralt elanud. Seni ja isegi ma tean ühte juhtumit, kus inimene oli Tallinna koolipoiss ja Draamateatris palju mööda käinud, ilma et kunagi oleks sinna jalaga sisse astunud. Sellesse hoonesse. Aga seest on ta kindlasti näinud ju neid seriaale meil, mis võivad teha selles suhtes karuteenet nende ette kujutas võib-olla hoopis teistsugune nendest väärtustest, mis kehtivad, nagu sa ütlesid. Vot see jutt eeldustest alati jääb inimesi, kes ilmselt ei saanud sisse, aga kes võiksid sellel alal edasi töötada ja tegutseda vanasti banzolulise lohutav lause nendele, kes välja jäid, kui, kui nendele, kes juba teatrikooli sisse olid saanud ja siis ikkagi pidid loobuma sellest mõne aasta pärast siis Panservalise lohutav lauset, et ärge kurvastage, laps kui see, kui te olete teatri jaoks loodud, siis teater ei lähe teist mööda, et alati on olnud mingisuguseid stuudiod ja teised õpperühmad, nüüd seda enam mitu teatrikooli Eestis. Nii palju igasuguseid vabatrupi, alternatiiv truppe, et kes siis väga tahavad teatrit teha, nende jaoks ei ole see niisugune lõppjaam sugugi see lavakunstikateedri ukse, et on ka teisi teid teatrit teha. Ja mõni on tulnud ju teisel katsel sinnasamasse Toompea kooli ja sisse saanud. Nii et selles mõttes ei ole olla mitte kunagi kindel, et, et keegi huvitav inimene välja jäänud. Kõige raskem ongi inimesel endale selgeks teha just praegu, et miks ma ei saanud, miks ma olen halb tahabk, ei ole keegi halb. 500 inimest, kes seal käivad ja nendest saab sisse kuskil 18 ega ülejäänud 482, ei ole halvad inimesed, nad on väga head inimesed, ainult vajalikud mujal. Teisest küljest on ju ka teine küsimus alati, et kas te olete 100 protsenti kindlad, et te võtsite õiget sisse. Ja vot siin tuleb nüüd küll tuletada meelde seda vana praktikat enne sõda, Eesti ajal oli ametlikult välja kuulutatud lavakunstikoolis katse semester oli ametlikult välja öeldud, et mitte kõik, kes vastu võetakse, ei lõpeta ja ei saa näitlejaks. Ja sisuliselt ta ju toimib ilma ametlikult välja kuulutamata, toimib tänapäevalgi kogu aeg on toiminud. Sest on asju, mida eksamiga kindlaks ei tee. Üks neist vist on tahtejõud ja veel on olemas üks asi, see on see arenguvõime, seda lindi arenguvõime vist on ikkagi väga raske kindlaks teha seda. Kas see, mida inimene nendel katsetel näitas kas see on peaaegu, et tema lagi või see on alles algus ja sealt hakkab nüüd kohinal arenema. See ongi niisugune kompleks, test, ütleme kogu see, see eksam milleks ette valmistuda, ei ole muud moodi võimalik, kui olla selleks valmis, vähenduvad olla valmis, et nõutakse igasuguseid võimalikke võimatuid asju, selle testi eesmärk on selgitada ikkagi välja püüda aimu saada, mis inimesega on midagi just nimelt eeldusi, mitte oskusi ja just eeldused ja mitte mitte nii oskusi kui eeldusi, sest no näiteks me teame kõik, kui suurt vaeva sa teatrikoolis nõuab, et see saab küllalt kiiresti selgeks, et me tegutseme laual, nõutakse tegutsemist, aga, et hakata tegutsema intensiivselt see sõnud tohutut vaeva. Need, kes tulevad meile sisse astuma, arvestage sellega, et see asi kerge ei ole ja koolis õppimine on vist üks raskemaid Eesti koolides sest hommiku üheksast läheb lahti. Õhtu lõpeb ikka kuskil 11 paiku ja füüsiline koormus väga suur, pluss ka psüühiline ja väga palju on ka aineid ja raskemaid kuule üldse, mis seal võib välja mõelda. Ja raskemaid kuule ja muidugi üks raskemaid elukutseid me isegi ütlema, et see ei ole ju elukutse seal, kutsumus nõuab inimestelt väga-väga palju. Ja, ja mitte kõik ei pea sellele vastu, see ei ole mitte ainult meil, nii see on, see on ikka kõikides teatrikoolides on see täpselt samamoodi, CO kattub, eks ole, selle valmisolekuga valmisolek on kõik, aga, aga sealt tuleb, eks, eks teine asi, et vahele jäänud mulje, et kui inimene teatrikooli lõpetab, siis ta hakkab mõtlema sedapidi, et siis ta ongi valmis, et nelja aastasel noor inimene on veel võimeline ja huvitatud juurde õppima ja arenema. Võib-olla sellepärast, et piitson kukil, eks ole, noh, selles mõttes tahab kooli lõpetada ja aga nii, kui kool saab läbi, siis see võib ära kaduda. Küllalt ruttu. Väga ei pruugi, aga ei pruugi see, mida me professionaalset näitlejat oskustena eeldame või nõuame seda saada väga suurt tööd. Üks minu põhjus, miks ma näiteks üldse kuidagi jõudsime või, või sinna, et ma läksin lavakunstikateedris õpetama, olime, ma tahtsin natukene rohkem. Et oskaks, noor näitleja, kui ta tuleb, tuleb teatrisse. Ma olen selles suhtes natukene rahulolematu, paratamatu ja, ja küllap küllap loomulik, sest ega teatrikool isegi sündis ju ainult sellepärast, et teatri kuue kasvas. Tähendab, ei, ei aita enam see, et me lihtsalt entusiast tuleme ja teeme, sest meilt nõutakse ikkagi küllalt suuri oskusi selleks, et minna täna teatrisse mängima. Ja noh, need oskused paraku paraku need nõudmised kasvavad, me peame suutma või me peame ennast seal, olemegi selles olukorras, kus me peame suutma võistelda kõige kõige paremaga, ei ole kaugeltki. Aga kui meedik kõrval mängib Kronose ansambel kõrvalsaalis, eks ole, või mosserraa kavalee, eks ole, annab kontserti, siis tegelikult peaks meie see, see latt olema ka, et me peame olema konkurentsivõimelised. Me peame panema endale eesmärgi suuta salajast. On laual. Ühte. Ei. Mulle ei piisa. Ja la ma. Roodiviidinguvus ansiga saal o. On laual. Juubao saadervi taala. Ja ta ta ei, ta. Mulle nõnda loobuda. Saates kõnelesid Reek Neymar, Elmo Nüganen, Priit Pedajas, Ingo Normet ja Kalju Oro. Head põrumist. Olla õua. Õide. Juua osad värvida. Ja õhtu saabuv. Ta ei ta laadeeuu. Oota ta loota.