Tere, head klassikaraadio kuulajad tänases saates vestlusi kultuurist. Kuulame esimest osa Eesti muusika päevade raames teisel aprillil Mustpeade maja kambris toimunud kultuurifoorumist, mille teemaks oli eetikakultuuris. Tegemist oli helilooja Märt-Matis Lille kokku kutsutud avaliku arutelu foorumiga, mis toimus esimest korda juba möödunud aastal, samuti Eesti muusika päevade raames. Kultuurifoorumi eesmärgiks oli jätkata ka sel aastal Albert šaitzeri suurteose kultuur ja eetika mõjul möödunud korral alguse saanud diskussiooni eetika kohaile kultuuris. Ja sarnaselt eelmisele aastale kutsus Märt-Matis Lill ka tänavu kui eri valdkondade ehk siis kirjanduse, kunsti, arhitektuuri, teatri ja filmialal tegutsevaid kultuuriinimesi. Sõna said Mihkel Kunnus, Mari kartav, Margit Mutso, Jaanika Juhanson ja Liivo Niglas. Vestlusringi moderaator oli helilooja Märt-Matis Lill. Järgneva kolme nädala jooksul kuulamegi neid teisel aprillil tehtud salvestusi foorumil toimunud ettekannetest ja neist inspireeritud aruteludest. Tänases sarja esimeses saates räägib kõigepealt Mihkel Kunnus, kes on semiootik, publitsist, esseist, kirjanduskriitik, kes 2010. aastal pälvis ka kultuurilehe sirp aastaauhinna. Ja 2012. aastal ilmus Kunnuselt raamat. Minu eugeenika saladus. Mihkel Kunnus on Tartu Ülikoolis Pinot keemiat ja semiootikut. Teisena teeb oma ettekande Jaanika Juhanson, kes on Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna juhataja ja lavastaja. Õppinud Tartu Ülikoolis teatriteaduse ja kirjanduse erialal ning Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia lavastaja õppesuunal ja kes alates 2011.-st aastast on Tallinna Ülikooli humanitaarinstituudiga tuurida uuringute doktorantuuris. Tema ettekanne tekitas ka sellel kultuurifoorumil kõige enam teravust. Sissejuhatavad sõnad ütleb aga helilooja Märt-Matis Lill. Tere tulemast siis kõigile. Tänane üritus on teatud mõttes nagu jätk eelmisele aastale, kus sai selle teemaga nagu algus, tehtud olid siis erinevad inimesed. Oma valdkonnast lähtuvalt käsitlesid seda teemat kultuur ja eetika. Kahe võimalike seoste üle. Ja nii ettekanded, kui arutelu selle üle oli, oli suhteliselt intensiivne ja publik ka nagu oli, üsna aktiivne, nii et ma loodan, et ka see aasta jätkub seesama selline kõrgendatud huvi mõlemalt poolt selle teema vastu. Aga selliseid eelmise aasta traditsioone jätkates ma kohe annakski sõna esimesele kõnelejale. Eelmine aasta alustas siis Jan Kaus kirjanduse valdkonna esindajana ja sel aastal mul on hea meel siis paluda alustada Mihkel Kunnust, kes on siis juba üsna tuntud kultuurikriitik. Lehvitan, sest me oleme raadios. See kaaskiri Märt-Matis, mis sa saatsid mulle, seal oli Väikse vihjena, et lähtume tõukume Albert Swaitzeri suurteosest, kultuur ja eetika. Esiteks mind hämmastas see, et see on suurteos, aga siis mul tuli ka meelde, et et ma olen seda kunagi käsitlenud, õigemini Kalevi kulliga ökosemiootika seminarides. Ja seal ta andis meile seminari lõpuks sellise nii-öelda ülesanded arvestus saada siis kirjutage üks ökosemiootiline paiga kirjeldus absoluutselt täpsustamata, mida see asi peaks tähendama nii-öelda kõigile noorte tudengite vabad käed sai küll tutvuda eelmiste aastatöödega näiteks ja noh, nagu inimesele loomingulisi ülesande ja täiesti vabad käed noh siis on samamoodi nagu nagu noorte luuletajate ja kes ei taha ennast üldse kellestki mõjutada lasta, tähendab, tööd tulevad täpselt ühesugused. Ja millised need tööd olid, need olid, et inimene sööb ilusti kõhu täis, kammib ennast ära, mugavalt riidesse, valib kõige ilusam ilma ja lähed kuhugi looduskaunisse kohta ja hakkab seda siis kuidagi kirjeldama tavaliselt sihukese heldinult või hardunult nagu jonni pärast. Läksin näljasena pärast pikka jooksutrenni asfaldil mul põlved valutasid ja Tarmiku kõrvale surnuaeda. Ja seal ma siis hakkasin polemiseerimas Albers pitseriga, muuhulgas tähendab ma loen mõned lõigud siit ette sellest töösse, töö iseenesest on pikem. Ma ei ole ka kuigi hea näitleja sisehäälega ma olen küll, ma loen väga ilmekalt sisehääles, aga välishäälega ma ei oska. Ega see on, ühesõnaga Siuke pahur noormees. Sinna kuus aastat tagasi kirjutatud, nii. Albert ütles, et vahetu kogemus on elukogemus, et oleme elu, mis tahab elada keset elu, mis tahab elada. No see on ikka päris ignorantne väide, jõudehetkel loodust imetlema, tundliku vaimuinimesi keskkonnakogemus on vast kõige vähem, esineb keskkonnakogemuse üldse. Levinumad keskkonnakogemused on, vast olen nälg, olen nälg, olen nälg või siis olen hirm, olen valu, olen janu. Üldiselt olen vajadus, elu on täiesti mõttetu keskenduda elu säilitamisele, lihtsalt elu ilma igasuguste täpsustas, et lisaklauslit ette metsasalus süüdistav linnuke on elus ja elusa suurfarmi kana, ratsionaliseeritud mehhanismi orgaaniline detaile. Samuti on elus lapstööjõud tai bordellis. Elus on raamatukogust õppiv tudeng elusanga paks tedretähnid ega poiss, kellele kooli WC's soki suhu topitakse. Elus on armunud paar, kes higistavad üksteise peopesi. Elus on veel 200 aastat vangi mõistetud, sarimõrvar elusam kaelast allapoole halvatuks. Lihtsalt elu väärtustamine on praktika seisukohalt täiesti mõttetu sõnakõlks, orjad, nautlemist, sõitlev sigimiskultuselu, peaasi et elu jätkuks, olgugi ta vormiks kas või igavene piin. Tuleb leppida sellega, mis on, on paljude vanakeste elutarkus. Kui võõrvõim küüditab, pole küüditatud, kui haigus pureb, ole puretud, kui söögiks pole midagi peale sita, see sita tuleb leppida sellega, mis on, see on nende pikaealisuse tingimus, kannatlik, tuleb olla. Kannatlikkuseks nimetatakse olendi võimet piinelda ilma selle jaoks midagi ette võtmata. Väärtust vaid niipalju, kui ta on positiivsete tunnete subjekt ja positiivsed tunded kõige laiemas mõttes, lapse kilkeste šokolaadi, maitsest, seksuaalsest naudingust, religioosse hardumuse ja müstiliseks staažini. Kas ma tunnen elusast alles Vaitzer? Ei, ma tunnen nälga ja mul põlved valutavad võib-olla elus ma olen pundar assotsiatsioone toidust ja näljast. Siin on mullamutti hunnik. Ei tea, kas see mullamutt sügeleb seal kuskil elutahtest pakatavana pisike silmarudiment hardusest niiske vaevalt higistab mööda käike ringi ja proovib leevendada oma pidevat nälga. Mutt ei tunne elusast, muide on tükk orgaanikat intensiooniga vihmaussi. Iga kevad näen ma siin puudel vähemalt viit-kuut kärvanud hakipoega või kärvavat. Ei teagi, kas nad kukuvad ise pesast välja või viskab täiskasvanu, kui kõiki enam toita ei jaksa. Linnupoegadel on väga kiire ainevahetus, Nad on püsivalt näljased, kuivõrd nautisid nad elu vast isegi rohkem, kui need miljonid surnuks nälgivad lihatombud kolmandas maailmas, kes kannatavad nende vanemate täisloodusliku kiima tõttu olles pärinud elu, mis pole muud kui mõne kilovalkaine paariaastane piinlemine. Ses mõttes on suurim teadus antud julgeks isegi öelda evangeeliumi suurusjärku lunastusvahend ravimite valuvaigistite kõrval. Kondoom kaudsukibu surm lunastab ajuti meie ihu pattu aine näriva libiido, mille saab nüüd ära hõõruda, vältides uusi kannatusi taga hullemaks, uue autonoomselt kannatavainerik kämbu tekkimist. Nagu iga lunastus on ka inimese võtta ja nagu näitab abordistatistika, on inimese laps ka selles üpris saamatu. Mäletan paar lõiku vahele kus me sõime mõnda teist tegelast. Teine vanaisa suri vähki, see on päris levinud surma põhjus. Inimesed on harjunud kuulma vähidiagnoosi kui surmatsust. Nad ütlevad, et vähk juba ei halasta justkui oleks mõni asi, mis halastab. Halastas on fenomen, mida leidub harva, mõnes inimeses loodusele omistada ei maksa. Kui inimesed jõudsid looduse tasakaalu rikkumisega nii kaugele, et selle tagajärjel laste suremus kahanes paar korda ja keskmine eluiga tõusis oluliselt siis viimane mainitud märg võimaldas sagedamini ilmneda sellisel looduslikul fenomen, nagu vähk. 1980.-te lõpus aretasin seda looduslikku fenomeni uurivad teadlased välja niinimetatud onko hiire kiire tõu, mis kannab Ankogeeni kõigist tühja keharakkudes ja mil areneb seetõttu ettemääratud ajal vähk. Ja nii on see onkorea katse objekt selle loodusliku fenomeni uurimisel. Paljudele loodusearmastajatele tundub selline loodusrikkumine hiirest Hongoire teha lausa uskumatu. Šokeeriv barbaarsus, masinlikku täppisteadus ja moraali pimeduse tipp, panemata tähele, et inimene polnud siin kuigi novaatorliku olivaid matkinud emakest, loodust, emakese, looduse julmust loonud olendi, kes on programmeeritud paratamatult vaatama ja hävima omamata valikut välja pääsemisele. Pole juhus, et tänapäevast tagasi loodusesse mängu ehk ajateenijate kes on kõige kohanemisvõimelised vastupidavamad inimliigi esindajad, kontrollitud tervisega noored mehed umbes nädalaste retke saatmist kultuurist ja tsivilisatsioonist puutumata loodusesse kutsutakse ellujäämiskurjuseks. Siin ma siis pragandarooganud ja lähen šveitsele juurde tagasi. Eriti pentsik tundub samastada hardumust mingi sügavama autentsusega hardumus, segregatsioon, reaalsuse sadu ja õige elusa lootuse puudutus selle põgusalt küünarnuki, miks see pole usk, see on pigem üliharv suutmatus uskuda loodusele taandades seda ei leia loodusele taandudes karvutthimite hardumuse. Loodus on näljane, naine mitte harras. Elutahe Tolstoi oli õigus, kui ütles, et mida rohkem anduma ilule, seda enam kaugeneme headusest. Väiksena ajasime pidevalt eetika esteetika sassi. Mul oli täiesti õigus, puutumatu, nii-öelda tasakaalus ja mitmekesine loodus tekitab, mis tugevasti eetilise elamuse. Ja sellest, et loodus on ilus, järeldatakse, et loodus on hea. Aga see on vaid isanda positsioonilt nagu eetika lisandeetika. Tema eetika on mitte tappa, kui pole hädasti vaja. Šveits reetikan eduka loodus, hallutaja, eetika, hardumuseni, isanda heldimus oma valduste ees. Kas ta suudaks imetleda eluga heidetuna loodusesse, mis ei ole allutatud näiteks relvastamatult metsikus džunglis, kas sa näeks ka reaalselt ähvardavas looduses ilu? Idealistlikult täissöönud naiivikud pea läheb uimaseks, tühja kõhuga passimisest mingit mõtetud puud hakipesasid täis. Acid on kõik täis sittunud, päeval on ohtlik kõndida, sajab lörtsi, lörts vaata muidugi pähe ei saa. Puud on päris kõrged. Puud sirutavad naeratele päikesesse, üritab aine põgeneda sealt vägevalt kivigeralt. Ehkki siruta puud valguse poole ehk sirutuvad hoopis ja ehk on elu valutav aine järjepidevalt ebaõnnestub suitsiid diversiteet üha ümber sõnastu, ent eutanaasia palve loodise kord, Pauluski kordunastatakse kogu elav loodus. Inimene on nii mõnelegi liigile halastanud, sest on üks kaastundlik loom. Ja siit läheb edasi. Kes tahab konteksti teada, see, ostke raamatut. Tähendab ma saan tuua veel ühe näitena mingist mõtlemise tüübist. Ta alustab siin mõlemast sissejuhatust, üks osa selles raamatus, et kuidas vaprad filosoofid on võidelnud kogu aeg kultuuri eest, eks esimene peatükk ongi filosoofia süü kultuuri allakäigus närinud Toimiva filosoofia läbi ja siis enam uut ei ole andnud, eks ju, et nad on kuskil siin veel on need. See kujutluspilt oli ühesõnaga hästi hästi tugev, et tal on selline kujutluspilt, et kuskil on mingid edukad filosoofid kes siis töötavad välja edukaid filosoofiaid ja kui nemad põruvad, siis kultuur, eks ju, et kui filosoofid ei suuda filosoofiat välja, töödata edukat, noh, see on niisugune levinud arusaam, mis noh, igale vaimuinimesele ja nii-öelda ministriga tihti meeldib see mõte juhib meie kultuuri mõttejuhi, meie kultuuri ja kui mõttega midagi halvasti või ideoloogiaga midagi halvasti, siis läheb metsa. Näiteks tüüpiline on keskkonnaeetika võtmetekstides, ma olen keskkonnaeetika lektor ka. Et seal on linn vait, ütleb, et niisugune läänekristlik mentaliteet, mis on andnud loodus inimese alla on kogu aeg põhjendanud ennast seal katoliikluse läbi. Ja, ja nüüd selleks, et loodust säästa. Me peaksime vahetama pühakut, hakkan pöörduma Franciscuse poole, Püha Franciscuse poole, kes oli ainus, kes rääkis ka linnukeste loomadega. Aga et ta näeb lahendust selles, et me peaksime eetika ära vahetama. Aga tegelikult kipub asi olema niimoodi, et äärmiselt vähesed inimesed lähtuvad oma eetiliste hoiakute kujundamisel mingist traktaadist praktilist kihi. Õigupoolest eks. Ja, ja siis on mul selline pinge küll, et kui ma olen keskkonnaeetika lektor, siis ma ütlen, et tegelikult keskkonnaeetikat pole vaja, sest inimene pole mitte iial eetiliselt suhtunud keskkonda, sest eetika on üks selline mõtleks mingi psühholoogilise kultuuriline fenomen, mis reguleerib inimestevahelisi suhteid üldiselt lähilähedasi sotsiaalseid suhteid ja see, mida nii-öelda ökoloogilise kriisiga hakata, see on tegelikult puhtteaduslikke mõistuslik ja noh, loomulikult ta läheb mingis mõttes paljude eetikatega pigem vastuollu, et Meie ees seisab, ma ütleks, suur katsumus olla mitte-eetiline, aga ma kardan sellega on väga raske hakkama saada, sellest ökoloogilisest kriisist lahti saada tuleks olla mõistlik, ratsionaalne, külm ja kalk isegi selles mõttes, et me peame loobuma kindlasti sihukesest indiviidi eetikast, midagi osatab, sest kui me tahame kuhugi tuuleparki püsti panna, eksju, ja siis tuleb 40 indiviid ütleb, et see varjab meie vaate ära ja siis riigil jääbki tegemata. No ega siis ei saagi midagi väga. Ja veel, eksju üldiselt, mida me nägime nüüd elavast eetikast, siis elav eetika tähendab seda, et võetakse üle oma eelmise põlvkonna kombed. Eetilised noored on need, kes käituvad samade kõlbeliste printsiipide järgi, mis vanemad. Ja kui me oleme jõudnud mingisse kultuurilisi, eetilisi, kriisi või ühiskondliku kriisi, siis tegelikult Päästa mitte järgmise põlvkonna eetilisus vaid ebaeetilisus selles mõttes, et nad peavad võtma uued eetilised normid millega nüüd kohanduda, noh mis iganes tasandil, eks ju. Loodusest, perekonna arusaamistest lähtuvalt või need näited lihtsalt. Värska küsiksin kohe küsimus, et ma tean, et sa mingi tegelesid üsna põhjalikult, kas bängleriga, et kuidas sulle tundub kui kultuur hakkab tegelema nagu väga palju eetikaga või eetikaküsimustega või eetika saab kultuuris kuidagimoodi nagu rõhutatult oluliseks, et kas see on nagu Spengleri järgi märk nagu kultuuri allakäigust. Jah, jah, on küll, jah, see tähendab seda, et ta on saanud teadlikuks, sest ta ei ole enam, elab seal enamuses. Elav eetika on see, mida antakse kommetega edasi mis on automaatne, mida õpitakse suures kokkupuutes oma eelmise põlvkonnaga, vahetult võetakse kombed üles matkitaks eel eelkõige eksju, et nähakse, et eelmise generatsiooni liige või täiskasvanu eelkõige täiskasvanud annab leivale suud kui seal maha kukkunud, eks sa teed ka niimoodi, kombed, tulevad see õige käitumine, neidi formuleeriti enamasti neist saadakse aru siis, kui neid rikutakse, lööd? Selles mõttes jah, nii-öelda eetika esiletõus on jah, kahtlemata nii-öelda kultuuri vähemalt surm oleks natuke liialdab öelda, see on selle kultuuri surm, see on kultuuri muutumise tundemärk. Ja kui kultuuriprotsessid on väga kiired, nagu nad praegu on läbi 20. sajandi olnud, sellepärast olen kogu aeg kriis olnud, siis isegi eelmise põlvkonna, see jääb maha, siis tajutakse seda languseni. Ja sellepärast eetika langus. Ja noh, Spengleri puhul võib veel seda esile tuua, et tema suhtlus veel eriti suure põlgusega mõtlejatesse või arvamus, et mõte niisugune suur, teoreetiline eetiline mõttevead kultuuri või üldse on oluline seal ta nägi, et see on niisugune omamoodi kultuurilõim, noh, mida me võiksime võrrelda mingi mingi sihukese marginaalse asjaga nagu ma ei tea, margiga kukkumine või makramee või, eks ju, mis, mis on ka pikka traditsiooni elab, eksju, tore on olemas, on, aga noh, tema mõju on äärmiselt tühine, sest see, mis skulptuur ja tegevust suunab, on praktikapoliitika. Aga kuidas siis suhtuda, ütleme, hinda kultuuris on sekka väga äärmuslik vägivallatus nõue väga elujõuline, eriti džainismis, aga mingil määral ka budismis. Et sa väitsid, et seal praktiliselt noh, mingisugune ideoloogia ei oma justkui mõju sellele reaalsele suhtele keskkonnaga stalinistid näiteks, kes on ju kannavad neid võrkusi näo ees mitte putukaid kogemata sisse hingata, kellel on see mingisugune hari alati kaasas püsivad kohad ära, kuhu nad istuvad seal väga äärmuslik käitumine võiks öelda, mingis mõttes juhinduda. Meie kultuuris on ka veidrikke. Isegi Indrekut hoiatab Karinit, et kui sa liiga palju mõtlema hakkad, siis lõpuseks julge astudes mõnede putukate peale astuda. Ja noh, eks ju, kas tuleb välja see sainistid, las nad olla seal kusagil nurgas puu otsas või kusagil külas, eks ju. Aga kui me vaatame, kas India on vägivallatu no ei ole ja kas hakkab vägistamisi, neid vähemaks jääma ei hakka, kindlasti hakkab rohkem tulema neid, isegi kui nad seaduse karmistavad, sest no see tuleb lihtsalt konkreetsetest praktilistest oludest, seal on mõned head miljonid hunnikut mehi üle, eks ju, kellel pole mingit võimalust midagi kaotada, ennastki? Eetika, pääste seal, sest inimene eetiliselt väga lühinägelik, see on niisugused teatud bioloogilised instinktid, no kui, kui ei suuda iseenesest kassipoega maha lüüa, eks seda vaatab sulle oma väikeste silmadega otsa. Viska talle vaip peale. Korras silmad läind ja lased läbi kardina. Sest muidu ei kannataks inimene vorstileti välja, lihtsalt ta läks hulluks, aga ta läheb natuke. Meil hardub tal kuskil loomade varjupaigas, kuna seal on veel silmad peas. Järsku publiku hulgas küsimusi? Kommentaare ei ole? Pole hullu, eks ma löön tihti inimesi pahviks. Olete kõik nõus? Või siis vaikitav? Mitte nõusolevalt, aga võib-olla sihukese üldise saba diskussiooni käigus veel jätkama neid Mihkli puudutatud teemasi, aga lähme siis praegu edasi. Et järgmine kõneleja siis on, esindab teatrivaldkonda Jaanika Juhanson, kes on siis lavastaja ja õppejõud, et siis palun Janika. Aitäh ja tere. Alustuseks ma kohe arvasin, et me kõik oleksime pidanud tegelikult šveitselist tõukuma ja selle selle aja jooksul, kui, kui jutt käis. Ma isegi mõtlesime, kujutasin ette, kuidas Performatiivse vormis otsin siitsamast arvutist üles oma ei sisseastumiskatseteks kirjutatud essee Schwaitserist, mida Kalju Komissarov harilikult kõigil soovitab ja kirjutada nii et, et tõenäoliselt polemiseerin siin, aga ma ei ole nüüd päris päris kindel. Aga noh, samas samas jällegi ma arvan, et ma jään selle jutu juurde, mis ma olen siin ette valmistunud, ehk siis sellise realismist nõretava teatriinimese jutu juurde. Ja erandina ma olen ka tõepoolest seda kirjalikult ette valmistanud, ehk siis kus harilikult ma kipun laiali valguma ja rääkima ja vohama üle kõikide piiride, siis ma vähemalt olen püüdnud seekord tekitada endale sellise olukorra, et ma lähtun nendest tekstist, see, mis ma olen siis ette kirjutanud. Ja alustuseks kohe see, et kui Märt-Matis kutsus mind siia esinema, siis esiteks ma hõisked muidugi hea meelega, et sellega ehk siis eetikaga tegeleme me üliõpilastega ometi iga päev, et aga, aga hiljem mõtlesin, et kas ja kuidas ja aga üliõpilaste ja siis eetika omandamise juurde tulema lõbus tagasi. Teiseks mõtisklema asudes ma avastasin, et pigem on mulle tendents mõelda läbi negatiivi, et ma kipun kõigepealt alustuseks sõna sõnastama seda, mis on ebaeetiline ehk siis nägema läbi negatiivi. Samas kui põhimõtteliselt ma ei usu ometigi võitlus millegi poolt, mitte millegi vastu ja siis ei, vorm on see, mis kahtlemata kipub aeg-ajalt läbi imbuma. Kuigi dilemma ju tegelikult jääb, et kas vaadata peeglisse või vaadata peeglist. Olen ka üsna hiljuti kiusanud oma doktoriseminaris kaaslasi idealistliku sõna- sasipuntra ka, et kas sallimatus sallimatu inimese või sallimatuse vastu on sallimatus? No küllap on, eks ole, kuigi selline Kahekordse eitusena sallimatuse sallimatus tundub siiski olema mitte esimese, vaid metatasandi sallimatus ehk siis mitte midagi muud kui sallimatus, isegi kui ta mitte kunagi ei murra sellest üksteise ümber ja peal kiirduvast ringist välja sallivuse vabadesse, kuid ebamäärasesse voogudesse. Küsimus, kas sallivus sallimatuse vastu on sallivus, uputab meid samas jällegi sinnasamasse sogases vette, sest kui sallivuse ja ükskõiksuse vahele saab tõsta võrdsus märgi, et kas siis saab? Võiksin, eks ole kohendada needsamad sõnakeerutused käitika radadele, kuid ma usun, et sedasama mängu sõnadega ja mitmekordse metatasandiga on neist võimalik igaüks ka ise sellele mängumaadele ümber tõstma. Aga mida ma tegelikult öelda tahtsin, et kas ma tahtsin öelda, et kõik on suhteline, et kas see, see kõik ongi sõnadega keerutamine, et me saame põhimõtteliselt ära kirjeldada või ära sõnastada ükskõik mille? Key tegelikult ma tahtsin ütelda, et mina siin praegu saan rääkida ainult abstraktsioonidest. Ma ei saa tegelikult rääkida üldistusest, teater ja eetika, ma saan rääkida ainult seda, mida mina siin ja praegu õigeks pean ja mida mitte, et mida ma armastan ja mida ma jälestan. Ja minu õppejõu taak kahtlemata piirab mind sellesse kasti, et kui nüüd tahta läheneda süstemaatiliselt antud teemal ehk siis teater ja eetika siis võiks teatrieetika kategoriseerida järgmiselt. Esiteks eetikateatris no ja selle all, mis on eetiline tulemis kunstiteosed ehk siis lavastuses endas siis mis on eetiline loomeprotsessis ehk siis lavastusprotsessis selle lavastusgrupi sees ja mis on eetiline teiste ehk siis tuntud või tundmatute kolleegide lavastuste ja, või lavastusprotsesside ümber. Teiseks eetikateatri ümber selle all ma mõtlen küll peamiselt kriitikat ja selle toimimist, jättes välja pressiesinemise valdkonda kuuluva ajakirjandusvahu ja veel kõikvõimalikud muud vormid. Ja ma jätan ka siit välja teatripoliitika kui seesuguse samamoodi kõik majandusliku külje ja tegelikult ka publiku. Et publiku võimaliku eetilisuse või ebaeetilisuse üle maa siis pigem ei arutleks. Kolmandaks peaks see siis sõnarännak välja jõudma kuhugi teatrieetika tekkimise ja eetiku kui üleüldise kategooria juurde. Niisiis eetikateatris, kas on olemas ebaeetilisi lavastusi, mida mina arvan elemente lavastustes, et et võimalikku diskussiooni lähtena tuleb mulle hoobilt kohe meelde esimesena Taavi Eelma urruaugust väljuv miniatuurne Eesti lipp või siis dokumentaalteatrilavastused, kus kellelegi veel elus oleva ja identifitseeritavad inimese kannatused laotatakse ilmarahva ettevaatamiseks või hoopis üle lava video, kus kuulijälgedesse puruneb klaas, taustaks Soome poliitikute näod ja lipp Christian Smetsi lavastuses. Minu enda arvates läheb piir tegelikult ikkagi sealt, kus kellelegi lavastuse välisele just nimelt välisele vahelga sisesele tahtlikult põhjustatakse füüsilisi vigastusi või surma või õelalt suunatud vaimseid kannatusi. Kusjuures samas selle piiri juures pole mina ise kunagi seisnud, nii et tegelikult see on ikkagi jällegi abstraktsioon, ma kujutan ette, et see võiks olla nii. Teisalt tuleb väga selgelt eristada eetika ja esteetika, eks ole, mina isiklikult arvan, et esteetikat ei saa mitte mingil kujul kaaluda eetiliste normidega. Minu jaoks ei tulegi ilmselt eetika mängu seni, kuni pole ületatud mingeid üldinimlikke kunstiväliseid, inimsusevastaseid piire. Muuseas, ega minu jaoks eetika esteetika lihtsustatult ei siis erista vormi ja sisu piiride järgi. Seega laval toimuva vormi, aga sisu võib-olla mulle üdini vastuvõetamatu, kuid põhimõtteliselt seni, kuni mul on võimalik lahkuda või siis silmad ja kõrvad kinni panna on ikkagi pall minu enda kätes. Ja kusjuures siinkohal ma tahaksin vastu vaielda tihti külavatele sellistele manitsustele või hüüetele. Lavaaeg on kallis ja sa oled varastanud minut kaks tundi. Et mitte keegi ei saa teiselt inimolendid mitte kuidagi aega varastada. Isegi siis, kui inimene teeb midagi, mis talle ei meeldi jääb see aeg alati tema ajaks, see jääb alati tema sees olevaks otsustuseks, kuidas ta antud aega kasutab ja kuidas ta hiljem antud aega enese jaoks tõlgendab. Muuseas, aeg ei ole kallis, siinkohal on see minu jaoks mingit laadi müügitermin, mitte väärtuskategooria aeg lihtsalt on, muidugi mitte lihtsalt või ka siis ka üleüldse on, aga sinna me praegu, eks ole, ei liigu. Jah, saades aru, et kui ma nüüd lähtuksin härra edasi ja kaevuksin kõikidesse eetika valdkondadesse teatrisse teatri ümber, et ma tegelikult oleksin valmis, ma juba praegu tunnen pidama sellel teemal loengu või siis vähemalt rääkima innustunult üliõpilastele järgmised, umbes poolteist tundi, ehk siis tõenäoliselt ma olen harjunud mõtlema ennast loengumahtu ja siinkohal tuleks rääkida, kui me räägime teatrist, tööeetikast, loominguprotsessis, samuti kunstniku vastutusest, aususest ja enesekriitikast sellest, kas raha peseb igasuguse häbi puhtaks. Aga siiski vaatamata sellele, mis ma eelnevalt ütlesin, hingab minu kuklasse aeg ja jätan mõned teemad õhku, liigun edasi. Kuigi selle alateema lõpetuseks, et ehk siseeetikast Loomingu protsesside ehk siis lavastusprotsessi ümber näiteks riigiteatris manipuleerimine, õhkkonna tahtlik mürgitamine, klatšimine, kellelegi alandamine, oletamine, valetamine ja nii edasi, küllap need on väärt seda, et eks ole ebaeetiliseks kuulutada. Ehk siis minu jaoks on sel teemal selline alapealkiri nagu kuulujuttude kontsaklõbin, ehk siis kuidas mina lahendasin enda jaoks siis võimaluse sattuda suitsuruumis ennast puudutavatele jutu voorudele. Et ma hakkasin teadlikult kõndima, nii et kontsaklõbin kostaks kaugele identifitseerimis, minuga suhteliselt tõhus meetod soovitan kõigile. Ehk siis see, mida ma mainin, see, see kõlab peaaegu et väljavõte Stanislavski eetikast, mille puhul ma alustuseks mõtlesin ka, et noh, kui milleski harilikult juttu on, siis võetakse ju välja see raamatukene. Aga ma ei läinud seda teed vaatamata seda, et sinna sisse vaadates üks koma, teine tundub sugugi mitte nii tolmune, nagu seda üteldes eksise Stanislavski eetika kohe alguses paistab. Nii, aga eetika teatri ümber kriitika minu lemmikteema. Kunagi oli meil kord üks diskussioon teatrikunstnik Liina Undi käe, tänu sellele kirjutasin ma talle sellise hingestatud pika kaheksa lehekülje pikkuse küll struktureeritud arvamusavalduse. Mida me siis antud teemast mõtlen. Otsisin sellega siis üle selle mitme aasta välja. Ja ühtlasi ma olin kirjutanud sinna isikliku kriitika, utoopia, kuidas mina sooviksin, et asjad oleksid korraldatud? Kuidas kriitik võiks tegelikult ka olla teatriprotsessi osa mitte vaid elada selles illusioonis, et ta on jääda midagi mõjutab, kuidas tegelikult võiks toimuda ka tõeline dialoog, ahah, siin ma vahel ütlen, et mitte pahviks löömises ei ole aeg-ajalt tegu, vaid pigem sellest, et kas midagi on esitatud, nii. Võtame sealt edasi dialoogivõime, oot, paneme sinna punkti. Ehk siis kastakse toimuda tõeline dialoog ja samas kriitiku puhul, kuidas olla karm, halastamatu, aga toetav nagu aeg-ajalt suudavad mõned teatrikooli õppejõud siiski olla. Kuidas kriitik võiks kaaluda oma sõna sama karmilt, kui ta arvab, et kaalub kellegi teise loomingut ja tööd ja kuidas võiks arendada kuklatunnet, et need on inimesed, kellelt kirjutatakse mitte abstraktsed olendid. Et keegi ei tee ju meelega, teen meelega mitte toimiva lavastuse keegi mängib meelega kiuste mannetult arved ebaõnnestumises või olematu enesekriitika või selgel lohakus või, ja nii edasi ja nii edasi tuleks maha vaikida. Kuid vahel võiks kriitik mõelda, et kui ta viskab midagi paberile, on lavastuses lisaks arvutamatutele loome piinadelega tihti paljude inimeste täiesti konkreetne tööaeg. Et, et kui me nüüd teeme väikese sellise teksti ülesande loodan väga, et ma eelnevalt olen õigesti arvutanud, ma muidugi ei garanteeri, aga ma siiralt loodan. Nii, tavaliselt Ta on ühel lavastusel 40 proovi A neli proovitundi, mis teeb kokku 160 tundi ehk siis 9600 minutit inimese kohta. Oletame, et trupis on keskmiselt viis näitlejat, see teeb kokku 800 tundi inimese kohta. Liisustuseks ei arvutame veel eeltööd ja iseseisvat tööd, vaid oletame, et nii lavastaja, kunstnik, muusikaline kujundaja, valguskujundaja teevad samuti igaüks 160 tundi tööd. Lisame siia vähendatud variandis veel erinevad tegelased, kes siis kokku on, ütleme, et veel kaheksa inimest. Tegelikult on see arv vähemalt riigiteatris hulga suurem. Aga siiski isegi nüüd tuleb kokku 2080 tundi ja oletame, et kriitik kirjutab arvustuse nelja tunniga, no mis on isegi hästi, nagu ma olen kuulnud, on ka pooletunniseid lookesi kuskil toimetuse nurgas. See tähendab seda, et ühes tunnista peab võtma kokku 520 inimtöötundi ehk siis üle 20 ööpäeva või siis ühes minutis peab ta olema vääriline kaheksale tunnile. Et need numbrid võiksid natukene tekitati teatavat vastutustunnet. Et teatriinimesed, lavastajad, näitlejad, kunstnikud, üldiselt ilmselt ka teised mõtlevad aeg-ajalt ikka, et kas ma olen väärt olema, aga kas ma olen väärt olema kriitik selles ja selles minutis nii palju inimtunde see abstraktsioon, vaid tegelikult inimesed sinu ümber ja iga lause peab olema vääriline inimtöötundidele. Kas minu see ja see lause ongi kogu selle kokkuvõtte. Ja ma ei ütle isegi seda, et tegelikult see hinnang peaks olema kuidagi positiivne? Absoluutselt, ma ei räägi sellest, ma räägin teadvustamisest, mida oma sõnade või lausetega tegelikult teen. Et noh, ilmselgelt minu kirg antud teema vastu tegelikult tuleneb sellest, et minu esimene kõrgharidus enne praktilist lavastajaõpet Viljandis pärineb Tartu Ülikoolisammaste tagant teatriteaduse kirjanduse õpingutelt. Lisaks väga lühidalt veel, kuna hetkel valitseb Eestis konventsioon, et kriitikule pole hea, toon vastu vaielda mida mina pean tegelikult vaieldavaks. Sise kriitika kohusevastutuse üle võiks samamoodi ikkagi arutleda, kui ka kunsti üle minu jaoks väiklus on, on ebaeetiline. Igaüks, kes vehib võimupositsioonil, olles rusikatega kondents jooni läbi kinniseotud suu ja kätega isiku poole, on lihtsalt närune pätt või kes tõstab mõõga endast nõrgema vastase vastu, näiteks alustava kunstiinimese vastu, on lihtsalt alatu väike, tahaksin ütelda täiaga, putukas pole süüdi. Seega allatu väike inimeselaadne olend. Nii hea küll, aga kes seda kõike head ja õigete suuri sõnu ja ka seda kõike on tõepoolest võimalik edendada, seda suhtumist, avardada, sallivus sisse harjutada, kuidas suhestuvad professionaalsuse ja eetika? Ega selle kõigega peaks tegelema ka tegelikult teatrikoolid, jah, muidugi, aga kuidas see on, iseküsimus. Ma avastasin oma arvutist faili kuhjates eestlase kirglikku kirja, mida me samas mitte kunagi ära ei saatnud. Küll sarja sisuliselt mitte just leebelt minu üliõpilasi, nimelt pärast ühte vastutustundetus intsidenti, kus peotuhinas unustati ühes etenduskunstide lastelaagreid, täiskasvanulik kohusetunne peab ulatuma öösse ja piiridesse väljapool laagrit. See selleks, igal juhul. Ma kirjutasin sinna palju suuri sõnu, mis on võib-olla ehk kohased lõpetamiseks. Tsiteerin. Me räägime teatris palju inimesest, meie kunstiliigi puhul inimlik kohalolu ongi ehk vast kõige tuntavam. Ma arvan, et teater tegeleb ka siis inimesega, kui laval ei peakski olema ühtegi inimest, aga eetika minul liitub see sõna sõnaga inimsus. Üks eetika aspekte, millesse ma usun, on adumine, kuidas mina mõjut maailma, kuidas iga minu tegu mõjutab maailma ja ma usun, et kunstnikele ses suhtes seatavad kõrgendatud nõudmised. Kui peas on eetikale kaks eraldi lahtrit, näiteks, et eetiline pole proovi hilineda ja teine, kus ma olen vaba eraisik, pole tegemist sedalaadi teatriga, mis tegeleb minu jaoks inimsusega. Niikaua kuni eetika ei ulatu jule black boxi või üldse teatripiiride, on see vaid tühi sõnakõlks. Niikaua kui kedagi huvitab vaid teistele inimestele esinemine või enda esitlemine läbi teiste, aga mitte ei huvita inimene ise ei ole keegi väärt kandma kunstniku nime. Ma ei saatnud seda tol ööl kirjutatud kirja ära. Kuigi ma olin väga pettunud, aga vast hiljem ja siis ikkagi peale see hoolimine nende noorte inimeste vastu. Ma ei tea, võib-olla see ongi siis üks kõige olulisemaid tahke eetikas hoolimine, sallivus Nende konkreetsete inimeste vastu. Kuigi samas ma ei tahaks vist väga ka analüüsida, kuidas suhestuvad eetika ja armastas. Aitäh. Aitäh Jaanika, kõigepealt niisugune küsimus, mida ma mõtlesin ka juba siis, kui ma sind siia kutsusin, et kuna eelmine aasta meil teatrit ei olnud, et üks küsimus, mille üle ma olen mõelnud, et mulle tundub, et teater Eestis on olnud kuidagi väga erilises positsioonis just selle eetika seisukoha pealt noh, eriti just nagu nõuka ajal teater oli justkui selline selline tõe kuulutamise mingis mõttes nagu platvorm või et noh, näitlejatel oli seal selline eriline oreool, et neile oli justkui nagu rohkem lubatud või nemad võisid nagu rohkem ridade vahelt võib-olla midagi, midagi nagu väljendada või teha, et noh, siiamaani on mingis mõttes räägitakse, et Eestis ju teatrikülastused näiteks on, on kuidagi statistiliselt. Et Eesti kuidagi eristab selle selle teatri populaarsuse suhtes teistest maadest või kuidas sulle tundub, on see, on see nii või? Kuigi sa suutsid praeguse küsimuse peita ära mitmeid erinevaid küsimusi ja millest saaks edasi arendada, et noh, mis puutub noh, ajalooliselt, eks ole, või siis millest ma tegelikult ei tea midagi muud, kuivõrd eelnevate põlvede mingit laadi peegeldust, eks ole. Et kuidas saab ridade vahele midagi ära peita siis? Ma ei oska selle ühiskonnatüübi kohta tegelikult iseenda kogemuse järgi midagi ütelda, aga praeguses mõttes, et kas kuidagi teatriinimene võiks olla ühiskondlikus mõttes eetiliselt rohkem nähtav, siis tegelikult ma olen, ma olen mariga nõus, et tegelikult Eesti kultuuriinimesed on suhteliselt marginaalsed rollis. Et see võiks ju olla, et üleüldse iga mõtlev inimene kaasa arvatud teatriinimene avaldab oma arvamust ja ja ütleb selle kohta, mis tema meelest on õige, eetiline, mõistlik, aga see ei kipu väga niimoodi olema, ma ei arva tegelikult, et praegusel hetkel kuidagi väga oleks, muidugi on üksikute lavastused ja lavastajad ja nii edasi, aga aga see nüüd see, mida me peame silmas nii-öelda sotsiaalse teatri alla, aga minu jaoks tegelikult sotsiaalne teater eetika Teatris kui seesuguses, need ei ole võrdsustatud, need ei pea olema kohe automaatselt üks ja sama. Et ma ei tea, kas ma nüüd vastasin tegelikult küsimusele. Põhimõtteliselt aga ütleme siis, et näiteks NO teatrit sa ei näe väga sellise või noh, no teate neid teatud lavastusi, mis tegelevad selliste väga suurte ühiskondlike Jajaa, aga siis me räägime sotsiaalsest teatrist, me ei pea rääkima otseselt nagu eetikast, eks ole, või teine asi on see, et tegelikult teatrise eetika võib tähendada väga palju erinevaid asju, ehk siis ma kuidagi hinded vihjamisi, viste püüdsin ise välja tuua selle, et üks asi on see, et kui me räägime eetikast, töökultuuris või sellest, kuidas sa suhtud sellesse täitsa ole kunstnike teed midagi. Ja teine asi on see, et kas eetika kuidagi siis nüüd peaks avalduma seal mingites temaatilistes külgedes, et kas eetika tähendab automaatselt sotsiaalset kunsti. No minu meelest ei tähenda, sa võid teha väga elevandiluu torni lavastusi. Aga mis tegelevad võib-olla mingit laadi nende vaimsete üldistust, ega ma praegu lihtsalt, eks ole, lahmine et ja olla samas ka väga eetiline ja väga-väga kõnelev ka ühiskonnaga, et ei pea olema automaatselt no teatri näide. On veel kommentaare, küsimusi. Natuke vaidleks selle töötunni nurga arvutamisena tähendab arhitektuuri ja kui palju töönunn maja püstitamiseks siis peaksid kriitikud suu kinni hoidma. Aga enamasti lähevad mööda minnes inimesed kaevama. Vaadake, ma ei pidanud silmas seda, et kiirus suu kinni hoidma absoluutselt üldse mitte, ma pidasin silmas pigem teadvustamist, et harilikult lihtsalt sõnade ilma mõtlemata loopimist on väga palju, et ei või kuskil väga kiiresti mingisuguse töökese tellimus, artikli valmis vorpimist on ikkagi suhteliselt palju. Muidugi on ka teist poolt ja on absoluutselt mõtestavaid kriitikuid, see on nüüd see, et ma nüüd praegu tõi kahtlemata jällegi, et ma kipun rääkima läbi negatiivi läbi ebaeetilisuse, see ei tähenda seda, et, et ma peaks silmas ka seda eetilist külge. Poliitiline või sotsiaalne teater ja eetiline debatt võivad minna üksteisest väga eraldi ja sellele Teil on ma küll täpselt ei mäleta Sonics Pieter pruuki lavastus Vietnami sõjast kus tõusis väga suurde paati eetika küsimustes, sest selle lavastuse lõpus põletati ära liblikas. Mitte see, millest räägiti, see sõda ei olnud lõpuks eetilise debati sisu vaid jällegi loomaõigused. Üks huvitav asi, aga miks ma seda tahtsin nagu välja tuua, on see, et teatri puhul eetika on seotud päris palju ka ikkagi ju sellega, mis jäi sinu jutust välja, see on publik. Ja võib öelda sedasama asja, et mõnes mõttes teatri piire eetilisi piire, mis minu arvates on erinevad. Et näiteks Von Krahli teatrieetika on hoopis teine, kui draamateatrieetika. Just panevad paika näitlejad ja publik omavahel. Ja nad pidevalt nihutavad neid. Ma ei tea, võib-olla mina ei nimetaks seda päriselt nagu eetikaks, et et minu jaoks on need teatavad mängureeglid ikkagi nakku esteetika seest rohkem. Ehk siis võib-olla võib-olla selles ongi see erisus, et ma kasutan seda sõna eetika väga paljude erinevate asjade tähistamiseks, kui ma räägin, et ei ole eetiline hilineda rohkem kui, eks ole, siis see tähendab ühte asja. Aga teatris minu meelest eetika mõnes mõttes, see on nagu teatriväline termin, et noh, vähemalt ma ei leia te teatri seal midagi nii väga sellist, mis saab olla nii tohutult. Isegi see mingisugune need reeglid publiku ja laval oleva vahel on pigem esteetilised. Jah, vabandust, ma kuidagi harjusin ära. Praegu. Teater eetikaväline. Ja ma pean silmas seda, et lihtne küsimus, mis on teatris lubatud see võiks olla eetikaga seotud, mingi kategooria on see minu meelest on teatris kõik lubatud nii kaua, kuni see ei vigasta või ei, surma kedagi väljaspool. Aga kas eespoolsel seda lavastusprotsessi, aga selles televigastamisega on natuke võimalikud küsimärgid, kui see, et kes on laval ja on nõus sellega, et silm siniseks lüüakse, ta teab seda ette ja see on niimoodi planeeritudki, siis see on üks osaks üks sellest kunsti osast. Aga põhimõtteliselt kõik muud asjad on tegelikult lubatud minu jaoks. Kas siit edasi, et kui pärast no teatri etendust ütleme Ansipil või või langil või kellelegil oli nagu ebamugav olla või nii, kus oli siis ebaeetiline teater? Ahah, või tegelikult ma ootasin seda, et vigastamine olulisel määral on väga erinev sellest kui sa kannad vastutust mingite teiste konkreid tegude eest või sa tunned ennast ebamugavalt. Ehk siis vigastamine olulisel määral on see, keegi kukub ja kes ei ole seotud otseselt avaliku eluga noh, millega ma ei ole ise kokku puutunud, ma kujutan ette, et see võib-olla mingit laadi dokumentaalset materjalide kasutamine siis, kui see inimene tõepoolest veel elus ja see ei ole temaga kooskõlastatud ja see panete teatud situatsiooni, kus see võib olla oht tema elule. Noh, minu jaoks. Piirang ohule ohule, elule kui kui keegi saab viga või Jah, sest ma arvan, et kõik järgmised teemad on juba esteetika valdkonda kuuluvad. Ja nagu ma ütlesin, see on minu enda isiklik arvamus, ma ei arva, et kõik teised peaksid samamoodi mõtlema. Ma hakkasin mõtlema, et kas mina tunneksin midagi, mis on ebaeetiline sellise näidata sisulises küljes mis võiks olla sellisel juhul, kui see peaks olema ja asi, mis on seotud tegelikult mari kategoriseeritud neid väga hästi just täpsete trahvusega või riigiga, eks ole, usuga mis seal veel olid seotud kategooriad. Et mingit laadi nii-öelda pühamat tunded saada kuidagi solvatud. Aga sellisel juhul need piirid minu meelest teater ei saa arvestada nende piiridega. Ka praeguse andmekasutuse probleem, eks ole, mis, mis juhtub nagu ka autorikaitsega, eks ole. Et inimese kohta andmete avaldamine avalikult see teatest seondub täpselt sama on selle probleemiga. Põhimõtteliselt sõltubki nüüd jällegi see, et, et mis eesmärgile kestide, kelle andmed need konkreetsed on, mida on avaldatud salanii see on seotud eetikaga ja järelikult on ka teatrisse seotud eetikaga teatud dokumentaalmaterjali avaldamine ja nii edasi raamatut ka eetika, eetika probleem. See on seadusega, mis on seadusega reguleeritud, ei ole enam eetiline küsimus, juriidiline küsimus. No kõigepealt teatri puhul üks, üks teema, mida sa ka ei puudutanud, mis mulle endale tundub, on tegelikult väga tõsine just nimelt nagu eetiline küsimus on ikkagi rahastusküsimused, et, et ütleme see väga suurepärane nali, mis aastavahetusel tehti Vanemuise teater üheks aastaks, ma ei ma näitlejapreemiat, aga samas me teame hästi, kuidas seda teatrit rahastatakse, kuidas seda tuuakse kogu aeg sihukse paipoisina eeskujuks, näete, on võimalik kasumit teenida, onju, aga mille arvelt, et et noh näiteks sellised küsimused, et seda seadus ei reguleeri. See on tõesti nagu see teema, milleks tasuks eraldi Seda küll, et on veel kommentaare, küsimusi. Et kriitik peab arvestama sellega, et näitlejad teevad tööd, näevad vaeva, mis on täiesti õige, sellega ma olen nõus. Aga tihtilugu ja teatris käia siis mulje, et näitlejad ja lavastajad ei arvesta sellega, kui palju tegelikult noh, nagu maksumaksja raha läheb loo taeva välja. Siit tuli lihtsalt see külg välja natukene. Henrik sisetunde, kas me muidu Küloogias on tegelikult Jamo vahel on, valan, vahel jällegi huvitava see halvasti? Jah, vahel võib kukkuda halvasti välja, aga mis on huvitav, on see, et isegi need lavastab. Ma räägin just eelkõige nendest lauset, mis mulle isiklikult ei meeldi. Ma olen ikkagi sattunud vähemalt kellelegi, kes ütleb, oh, päris huvitav oli, et kullet tegelikult ei, mulle täitsa meeldis millegipärast. Et me räägime jälle sildistamist. Me räägime kategooriatest, see on jama, see on, see on õige ja nii edasi ja nii edasi. Ja vot maksumaksja raha see teema noh, minu meelest on isegi natuke piinlik antud kategooriatesse sisse tuua. Või ei. Piinlik väga sobib selline käsitlus, sest et sel juhul kujutavas kunstis, et ükskõik mida tehes, et sinna ei ole praktiliselt üldse maksnud. Raban. Mulle sobib. Ei no valdkonnad, vot teie liivakastis käivad sellised mängud ja meil käib niimoodi. Põhimõtteliselt see, kui räägime sellest, kui te rääkisite kriitikaga seoses apsust nõustanud või mitte ei, ei vaidle vastu või nii edasi, aga ma esile tõin sellise teise külje välja, sellepärast et tegelikult pannakse väga hea hulk raha hakkama, eks ju. Ja ja see tulemus nagu on vahel niimoodi saalis, mina ei hakka selles kirjutama, mina ei hakka seda ütlema kellelegi, aga ma istun saalis, vaatan ja mul on piinlik seda vaadelda. Ausalt öeldes. No vaadake, seal siis teie enda probleem, see, millega ta tegeleb, on need kaks tundi seal saalis, kas teil on piinlik või analüüsida, mis praegu hetkel hetkel toimub ja miks mul on piinlik, milleks te kasutate reaalsus seda kahte tundi, eks ole see selleks, aga teine asi on see, et kui oleks olemas mingi selline mudel, mis viib alati absoluutselt kindla õnnestumise peale siis minu meelest see ei ole enam kunst. Nii hea, et ma ei tea, teenindavad valmis. Pole. Kogu see jura tõesti ei olegi. Kassetikriitik peab mõtlema sellele Pärast juudi ebaküps lavastust näiteks välja kui kriitik ei mõtle sellele ja kriitika, mõtle sellele, miks. Aga kes on kriitik, kes on andnud kriitikule jumala positsiooni? Et analüüsi sõna analüüsib siis üks asi on see, et ma ei väitnud, et kriitik ei tohiks analüüsida, vastupidi, see on see, mida kriitik peaks tegema. Aga see, kuidas ta analüüsib selle eeldus, on see, et ta teab töötunde. Kas te saate aru, ma tõin näite, ma tõin tegelikult selliseid populaarsed näite, mille puhul ma ei räägi seda, et peaks tegelikult töötunde lugema, ma lihtsalt ütlesin seda? Jah, absoluutselt, et, et lihtsalt kujutleda ette seda, et need, need isikud, kes seal on, on päris inimesed, kelle, kellest praegu jutt on või nagu teine asi on ka see, et kuidas suhtuda iseend töösse, et kas kriitike suhtub eetiliselt iseenda kirjutatusse, et või tal on mingisugused muud võimalikud põhjused, miks ta tahab konkreetselt sellist konkreetset asja kirjutada. Veidike küsimus, aga see elumaja siis on täpselt samamoodi eetiline küsimus tegelikult täpselt sellele eetika vaesusele ma siin üritasingi praegu natukene vihjata läbi selle populaarse teksti ülesande näite. Et võib-olla lihtsalt lõpetuseks lihtsalt siukse väikse anekdootlike loo räägiks, et muusikakriitikas on üks hästi kuulus-kuulus näide on Seppo Heigina emad, kes on niisugune kurikuulus soome kriitikasse, arvan, et iga inimene ilmselt mingil määral vähemalt oma elust lõpuks tegi enesetapu ka veel. Aga igal tal oli selline kriitikat, et mingi kontsert toimus kusagil ja pealkiri oli selline, toimus kontsert seal, seal esinesid need ja need ja kriitika koosluses ühes sõnastanud. No mina see inimene, kes tegi vist Eiki Heimogodema viimase intervjuu Eestis siis minu meelest Eikin Heimo hästi tugevalt tähtsustas, väärtustas seda loovisiku või ütleme, artisti vastutust mis on nagu eetikaga seotud, et kui ta ikkagi tuleb sinna lava peale, siis tal peab olema midagi öelda, sest muidu ta ju raiskab kõigi inimeste aega seda tähelepanu. Ja sellepärast ta Ta ei olnud üldse sugugi mitte selline kole inimene või tige, aga ta võttis rõhutatult sellise positsiooni, kui ta oma professionaalset tegevust tegi. Aitäh. Tema memuaaride peal ker oli mädamuna mälestused. Hea küll, aga aitäh, Jaanika. Tänases saates vestlusi kultuurist kuulasime esimest osa Märt-Matis Lille modereeritud ja kokku kutsutud kultuurifoorumist eetikast kultuuris, mis toimus Eesti muusika päevade raames teisel aprillil Mustpeade maja kambris ja kus kõnelesid, et eri kultuurivaldkondade esindajad tänases saates kuulasime Mihkel Kunnuse Jaanika Johansoni ettekandeid vastavalt kirjanduse ja teatrieetika teemadel ja neist inspireeritud mõtete vahetusi publikuga. Jätkame sama vestlusringi juba järgmisel nädalal. Saate materjali salvestas toonmeister Siim Mäesalu. Saate mängis kui operaator Katrin maadik ja toimetas Annika Kuuda.