Tere, head klassikaraadio kuulajad alanud saates vestlusi kultuurist, jätkame kuulamist möödunud korral pooleli jäänud eetika ja kultuuriteemalisest kultuurifoorumist, mis toimus Eesti muusika Vabade festivali raames teisel aprillil Mustpeade maja kambris. Kultuurifoorumi eetikast kultuuris on kutsunud ellu helilooja ja laia silmaringiga humanitaarMärt-Matis Lill kes selleteemalist arutelu korraldas juba 2012. aasta Eesti muusika päevade raames. Sel aastal osalesid foorumil eri valdkondade kirjanduse, kunsti, arhitektuuri, teatri ja filmialal tegutsevad kultuuriinimesed Mihkel Kunnus, Mari karta, Margit Mutso, Jaanika Juhanson ja Liivo Niglas ja vestlusringi moderaator oli helilooja Märt-Matis Lill. Kui möödunud nädalal jõudsid eetrisse kirjandust esindava Mihkel Kunnuse ja teatrieetikast rääkiva Jaanika Johansoni ettekanded siis tänases saates kuuleme kunsti mari kartau ja filmimehe Liivo Niglase ettekandeid. Kõigepealt saabki sõna Pärnus tegutsev ja elav kunstnik, kunstiteadlane ja kuraator, tor mari kartau, kes just 2012. aastal pälvis Pärnu linna kunstipreemia. Ning pärast teda räägib dokumentalist ja etnoloog Liivo Niglas, kes tegutseb teadurina Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna kultuuriteaduste ja kunstide instituudis ja omandanud Tartu Ülikooli ajalooteaduskonnas etnoloogia magistrikraadi ja kes alates 2004.-st aastast standart maailma filmifestivali programmijuht. Vestlusringi viib läbi helilooja Märt-Matis Lill. Järgmine kõneleja oleks siis mari kartau, kes on kunstnik, kuraator ja kriitik. Ja võib-olla ma sellise sissejuhatava väikse küsimuse kohe teeks, lähtudes nendest mihkli mõtetest, et mulle tundub, et et kunstis on kuidagi mingisugune sotsiaalne dimensioon, on väga oluliseks mingil hetkel või selline ühiskondlik suhe nagu ühise kondlikutesse nähtustesse, et kuidas sulle tundub, et kas see on nagu seotud sellesama eetikaküsimusega. Kas võiks öelda, et kunst on hakanud väga jõuliselt tegelema selles mõttes nagu eetikaga mingist hetkest alates vastandina siis sellele kunst kunsti pärast sellisele modernistlikule hoiakule? No võib-olla väga üldiselt jah, võib ka nii öelda, kuigi tavaliselt nagu ei ei kasutata seal kunsti diskursust eriti seda eetika sõna ja toetatakse nagu mingitele muudele asjadele pigem ideoloogia ja poliitika nagu olulisemad märksõnad, aga noh, kui nüüd väga üldiselt, et vaadata, siis võib ka seda öelda ja sellest ma olen siin natuke veel plaanis nagu rääkida ka Aga siis hakkan pihta sealt, kus ma mõtlesin, et võiks hakata, et kui rääkida kunstist ja eetikast, siis tavaliselt kui see sõna eetika üldse kuskilt üles vups või, või nagu meelde tuleb, et siis see juhtub sellistes olukordades, kui midagi keelatakse ära. Ja ära keelatakse, siis tavaliselt sel põhjusel, et mingisugusele osale publikust tundub siis kunsti pähe tehtav ebaeetilise enam. Ehk siis nagu Mihkel ütles, mis sisuliselt tähendab seda, et millegi sellisena, mida eelmine põlvkond teinud ka üleeelmine jälle võib-olla tegi seda, ei mäleta enam keegi. Ja mis siis need põhilised, nagu sellised teemad on, mis siis häirivad või esile kerkivad ka mul tuli kohe kõige esimesena meelde loomade teema ehk siis loomade kasutamine kunstis või noh, laiemalt tegelikult see moodustab sellise grupi, et üleüldse kellelegi või millelegi ärakasutamine loomingus ma mõtlen siis selle kunsti nagu sisulise poole peal jah, sellest teisest poolest või projekt hiljem. Ja siis loomi nagu sageli kasutatakse kunstis ka. Ja ma ei hakka siin iseenda poolt mingeid hinnanguid andma, lihtsalt toon mõned näited, et viimati oli selline suurem skandaal siis, kui performance'i kunstnik Pille Neeme tappis ära kana performance'i käigus. Soome sisetoimus sellises kaunis maakohas, kus on ümberringi ilmselt farmid ja käib nagu igapäevaselt senine üpris nature ristlik põllumajanduselu. Tähendab, ma ei teagi, kuidas see kohalik publik reageeris, aga igal juhul, et võimuorganid olid rahased vallas toimus mitmeid koosolekuid sel teemal, et kas oli ikkagi tegemist eetilise kunstiteosega ja ja lõpuks siis riste otsustati, et kunst on ikka kunst, kedagi lahti lastud, aga ühesõnaga oli siin igavene suur jama, et ühesõnaga kana tapeti ära. Seda tehti täiesti teadlikult, mõtestatult ja professionaalselt, kuna, mille näeme maatüdruk ja kanade tapmine on üks osa tema igapäeva tegemistest oskas hästi teha. Aga no on olnud ka selliseid juhtumeid, kus kunstnik kasutab nagu mingeid loomi ja tegelikult nagu väga hästi ei tea, mida nendega pihta hakata. Ja võib-olla see, kui need loomad saavad viga või hukka, ei ole tal ka algselt plaanis olnud, aga see lihtsalt nagu juhtub niimoodi, et siis jällegi tekivad natuke teised, sellised eetilised küsimused pole võimalik, kuid seisukohad siis üks selline, millest ei ole nii palju nagu räägitud. Aga mis mind on häirinud, on teiste inimeste ärakasutamine oma kunstis. Jällegi toon siin näiteks Jaan Toomiku, kes on nagu sageli kasutanud eriti ma filmides videotes selliseid oma sõpru ja tuttavaid kelle füüsiline võib enamikel juhtudel pigem vaimne tervis on nagu noh, ütleme ei ole päris korras. Ja ta on kasutanud neid nii uurimisi, punktidena kui ka näitlejatena, aga kõigil nendel juhtudel võib nagu jääda selline mulje, et et ei tea, kas see ikka on päris eetiline. Aga samas nagu kedagi ei ole, sest siiamaani ei ole minu eriti seganud, et võib-olla see siis täiesti kõik kõik on bueno, jahvikoneetiline. Aga siis, mis nüüd puudutab seda sotsiaalset kunsti siis on nagu selle sotsiaalse kunsti raames kasutatakse ära terveid suuri inimgruppe ja sotsiaalseid gruppe sageli. Ehk siis see tegevus näeb välja selline, et mingisugune kunstnik või rühm kunstnikke otsib üles mingisuguse sotsiaalse valupunkti, igas töötud või vähemusrahvused või ahistatud lapsed veel midagi sellist ja hakkab siis selle teemal kunsti tegema, kaasates siis mingisuguse osa nendest käsitletavatest gruppidest uurides neid intervjueerides filmides, tehes igasuguseid eksperimente. Andes neile mingeid asju aga tulemus on nagu tavaliselt see, et me saame sellise humoorika filmingus natukene imelikud inimesed räägivad imelikku juttu, sest noh, tavaliselt need rõhutute grupid on natuke sellised jätavad sellise koomilise mulje. Jaa, mina ei ole veel aru saanud, mõnele neile ahistatute gruppidest sellisest tegevusest kasu oleks, minu meelest on see pigem nende ärakasutamine. Aga sellest ei ole ka nagu väga palju räägitud ega kaugeltki mitte ära keelatud selliseid kunstiteoseid. Ja siis noh, üks asi, millest on rohkem räägitud, mis puudutab jälle isegi või kellelegi ärakasutamist oma loomingus, on võõras vara. Tähendab, eraomand on meil teatavasti püha püham kui inimõigused ja loomaõigused ja üldse igasugused muud sellised eetilised väärtused. Et noh, parim näide siin Casa graffiti, kus tegi, teeb oma kunsti kellelegi teisele kuuluva seina peale ja sellele siis omaniku eduka asjamise korral järgneb siis selline noh, mitte vist kriminaalasi, aga mingi selline politseiga tuleb ühesõnaga tegemist. Ja teine selline koht, kus see avaldub, on siis, kui kunst tavaliselt siis kolmandas, aga mitte ainult ka tavaline piltide seina peale riputamine põhjustab näituseruumides-le mingeid kahjustusi mis võivad siis ulatuda naela august seinas kuni kuni selliste suuremate purustuste, nii mõningate Soomensiti puhul. Ja siis on alati küsimus, et kes siis nüüd vastutab ja kes peab selle likvideerima. Ja kas kunstnikul on õigus selliseid asju teha või on see näitusepinna omaniku suhtes ebaeetiline? Ja noh, tavaliselt see siis kuidagimoodi ikka laheneb ära. Ja ega ma ei oskagi öelda, et kuidas see nagu peaks korraldatud olemad ühest küljest kunstnik nagu peaks saama oma loomingut teha segamatult, aga teisest küljest teised tahavad ka pärast sealsamas teha, et et ju see on siis jällegi iga kord sellise kokkuleppe küsimus, tegelikult see, kui seda kokkulepet ei ole sõlmitud, siis näitab mõlemapoolset ebaprofessionaalsust ja tegelikult ei ole üldsegi mitte-eetiline küsimus. Süsteem, teine, selline suurem valdkond, kus eetika võib nagu kõne alla tulla, kujutava kunsti puhul on siis selline teiste loomingu laenamine, kopeerimine, tsiteerimine, plageerimine, mõtlesin selline pikk rida kus on palju gradatsiooni jooned, ühte otsa võiks panna sellise otseselt kuritegelik võltsimise, nagu siin hiljuti oli Kim Mart Sanderi galeriiga case, et müüsin konkreetselt võltsitud töid vale nime all kasu saamise eesmärgil. Siis ütleme, selline tegevus jääb siis sinna selle rea ühte otsa. Ja teise otsa võiks siis paigutada metakunsti ehk kunsti, mis nagu kasutab oma ainesena eelnevalt olemas olnud kunsti, mis võib olla omakorda kasutab veel eelnevalt olemasolevat kunsti, et see on siis nagu selline intellektuaalne ütleme, tsiteerimine, viitamine. Et näitena tuli meelde Marko Laimre töö, kus ta oli võtnud kellelegi maalima, mäletasid sellegi Aapo puki või mingi sellise pop polaarkunstniku maali teinud sellest hästi väikese digifoto, et noh, tavaliselt seal on mingi 2000 pikslit või 300 on nagu ühes reas, et seal oli kaks, et põhimõtteliselt jäi sellest pildist alles ainult selline. Nelja ruuduga ruut. Et seal ei saa kindlasti nena nagu mingit eetilistekanonite liiklus süüdistada sellise mõttemäng rohkem ja siis sinna alla vahele jääb terve tohutu hulk sellest laenamisest ja tsiteerimisest kõikvõimalikust. Ja eriti räägiti sellest postmodernismi kontekstis, aga on ka ennem ja pärast neid piisavalt neid juhtumeid olnud ja mina nimetaks seda kokkuvõttes selliseks natüürmorti sündroomi koomiks, et kõik asjad muutuvad lõpuks Nothrmordiks. Et alguses keegi avastab mingisuguse asja kunstis, see on esialgu nagu uus, enneolematu, siis tekib kõigepealt temale lähematel bla sõprade õpilaste hulgas. Ja hiljem võib-olla üle maailma tervena koolkond, kunstnikke, kes teevad sarnaseid asju ja lõpuks enam keegi ei mäletagi, kust see alguse sai, et need sime ootab nagu nad tüür mordiks, mida võivad kõik teha, et keegi ei tule ju vastu rindu taguma ja ütlema, et mina leiutasin nagu selline üldkasutatav Randwi teema. Ja sinnakanti suubub enamus neid laenamise ja tsiteerimise kopeerimise probleeme. Niisiis, kolmas selline suurem valdkond, kui midagi ära keelatakse, kellelegi eetikatunne saab riivatud, et siis on igasugused ideoloogilised kokkupõrked mis on siis minu arvates täielik pseudo probleem, ehk siis asja sisu on selles, et mingi ideoloogiline grupp on haaranud enda käteeetikamonopoli, peab enda seisukohti ainuõigeks ja kõiki, kes siis selle kohta mingit kriitikat teevad või mingeid kujundeid natuke teistmoodi kasutavad, need, siis peetakse ebaeetiliseks, et nagu maailmakunstis on kõige levinum kindlasti religioon, koniga seonduv, sellised ideoloogilised kokkupõrked, kui mõne kunstniku töö on siis kasutanud või seadnud küsimuse alla siniseid religioosseid sümboleid siis ma hakkasin, mõtleme Eestist, mõnda näidet ei tulnudki, nagu eestlased on nii leige usuga. Sellist konkreetset juhtumit ei tulnudki tartlasele lobamajas kunagi kasutati mingi teelsuse motiiv kaisa ise ja võib-olla seal ja ja et noh, midagi on kindlasti olla ka näiteks näiteks õieti katoliiklikest maades on see väga kasin igapäevane probleem. Aga siis ainuke asi, mis mul meelde tuli, oli selline väga hiljutine päevakajaline juhtum Pärnust kus üks kunstnik nimega Barbara Lehtna pidi tegema Belfoomensii, kus ta kasutas siis mingeid elemente nagu islami religioonist, ehk siis tal oli plaanis nagu burkat kandma. Et see ei olnud mingisugune radikaalne rattaga seotud kunstiks väikekodanliku galeriikese korraldatud selline vaikne üritus ja mindi siis linnavalitsusest küsima avaliku ürituse luba. Ja edasine näitab võib-olla mitte midagi eetika kohta, aga Eesti ametnike sellise ülipüüdlikkuse kohta, et ametnikul tuli selline loov mõte, et saata Tallinna moslemi kogukonnale järelberemine, et kas Beethoven siit võiks teha. Ja siis selle keelati see ära. No põhimõtteliselt selleks seisnes selles, et üks daam lihtsalt oleks Purgaga selle seisnud kuskil platsil või natuke võib-olla midagi rääkinud ka natukene. Et selline senine religioonide kokkupõrge toimus hiljuti Pärnus, aga siis mis meil on väga sage, selline ideoloogiline küsimus on igasugune rahvuslus. Ja noh, neid teoseid, kus on eesti lipu kasutatud ja sellega mingid jamad olnud, et noh, neid võib kohe mitme käe sõrmedel üles lugeda, sel teemal on lausa terveid näitusi korraldatud, aga fakt on see, et alati kui keegi ükskõik, mis viisil ja põhjusel Eesti lippu oma kunstis kasutab siis puhkeb rahvuslaste seas paanika, et jälle on meie väikest kallist kodumaad kuidagimoodi mõnitatud või üritatud seda ebaeetiliselt käsitleda. Kunstnikel tavaliselt muidugi ei ole sellist plaani, et kedagi mõnitada, nad tavaliselt üritavad omal kombel analüüsida eestlase olemust või võib-olla mingitele probleemidele tähelepanu juhtida, et nagu sellise kontseptsiooniga ei ole siiamaani keegi välja tulnud, et maha Eesti vabariik. Aga millegipärast niimoodi seda alati tõlgendatakse, keelatakse siis usinalt ära selliseid teoseid. Aga siis minu arvates isiklikus, et kunsti nagu sisu puudutavad eetilised vaidlused on suhteliselt mõttetud, sellepärast et et need on kõik kokkuleppelised sõltuvad ideoloogiatest, need sõltuvad kontekstist, need sõltuvad autolt intensioonist, et see nagu on selline huvitav teoreetiseerimis teemaga erilist Sist praktilist mõtet sellistel aruteludel ei ole. Mis aga on oluline minu meelest ja mis on eetiline küsimus, on paljud asjad, mis puudutavad seda meie kunstielu, majanduslikku ja poliitilist korraldust. Et siis nagu igav valdkond, nii ka kunst on kuidagimoodi juhitud ja suunatud keegi on võimu juures, keegi otsustab mingeid asju, kellelegi otsustatakse avalikkus kujundab selle kõige pinnal oma seisukohad ja oma positsiooni kunsti ja kunstnike suhtes. Ja nagu vist ei ole kellelegi saladus, siis see kunsti ja kunstnike positsioon meie ühiskonnas on äärmiselt madal, kõrvaline vähetasustatud, vähe kuidagimoodi arendatud nagu suhteliselt niimoodi omapäi jäetud. Ja ma arvan, et selle üks põhjus on see, et need kunstiinimesed ise, kes seda kunsti korraldavad, ei käitu alati miteetiliselt. Üks probleem on näiteks see, et igasuguste ametnike rotatsiooni toon. Et noh, viimane uudis siin oli see, et kaasaegse kunsti Eesti keskuses siis vist kaheksa aastat seda juhtinud Johannes Saar läks nüüd selle koha pealt ära. Mis on selles mõttes väga tore, et kõik juba ammu rääkisid, et ta ei tee seal mitte midagi. Aga samas on meil aastast 1999 Kunstnike Liidu esimees Jaan Elken kavatsegi kuhugile minna. Temaga räägite, et mitte midagi ei tee, küll aga need asjad, mida ta teeb sellise vaieldava väärtusega paljude kunstiinimeste suhtes ja noh, siin võib seda rida jätkata kõikvõimalike hektarite professorite osas, kes nagu istuvad kohapeal mõtlemata sellele, et kas see on ka eetiline, seal istuvad, et võib-olla oleks kõige parem, kes võiks listide vahelduseks natuke aega siis teine koht, kus ma olen märganud selliseid eetilisi küsimusi, on igasugused komisjonid, mis otsustavad rahastamist, ma arvan, et see ei puuduta ainult kunsti, see puudutab ka teisi kultuurivaldkondi. Et siin jällegi nimelisi näiteid ei saa tuua, sest sa oled seal komisjoni liige olnud, siis sa ei tohi nagu rääkida otseselt, mis seal komisjonis toimusega mingeid nimesid fakte tuua, aga nii palju kui mina olen näinud, siis lugupeetud ekspertide käitumine seal ei ole alati suvi. Suu keetiline, visatakse nalja selliste halvemini vormistatud projektide üle üsnagi pealiskaudselt neid üldse loetakse. Väga palju lähtutakse oma eelarvamustest, juba tehakse, asetseb seda, seda ei viitsi üldse vaadatagi, mis seal täpselt kirjutab. Hea on ka palju nagu arvestatakse sellist korruptiivset elementi, mitte otseselt nüüd keegi kellelegi midagi maksaks, ma arvan, aga pigem nagu selliste sõprade ja koostööpartnerite asjad lükatakse läbi nagu niimoodi vorst vorsti vastu põhimõttel. Et ühest küljest komisjonid ongi väga subjektiivsed, aga seda enam võib-olla peaks seal istuvad inimesed mõtlema natuke nende eetikaküsimuste üle. Ja noh, kõik see siis on kaasa toonud. Ja see on nagu üks põhjus, miks on tekkinud selline olukord Eesti ühiskonnas, kus ühiskondlik hoiak kunsti suhtes on selline tõrjuv, võetakse kui sellist tasuta avalikku teenust, leitakse, et kunstnikele nende töö eest ei pea maksma ja ammugi ei peaks neil mingeid sotsiaalseid garantiisid olema. Et ma arvan, et suuresti see kunstiinimeste endi eetiline segadus on ka üks asi, mis on selle põhjustanud, aga samas ma ei taha siin öelda, et kunstnikel on kõige halvem. Tegelikult on kogu Eesti elu väga ebaõiglane ja ebaeetiline. Ma olen täiesti kindel, et samalaadseid probleeme on nii teiste tuurialade esindajatel kui ka siin, rääkimata üldse inimestest, kes teevad mingit tavalist tööd ja ja kelle suhtes ühiskond ja kaaskodanikud käituvad veel palju-palju ebaeetilisemalt ja ebaõiglasemalt kui meie suhtes, kes me ikkagi siin istume soojas toas ja naudime mingisuguseidki inimõigusi, mis meil veel alles on. Võib-olla oma kahetaks vaikse kommentaaris? Et see alguses näide, mis sa tõid sellest loomateemast, et ma juhtumisi just sattusin selle pille never farmastit, nagu nägemus oli Luunjas, Tartu lähedal ja ma pean ütlema, et see oli nagu väga muljetavaldav, sest tõesti pillanud Isamaa tüdrukute vanemad on nagu kanafarmerid. Ühesõnaga tappis selle kana väga kiiresti ära, kitkus ära ja see veel selleks edasi, ta tegi sellest mõttelist suppi, pärast jagas seda nii ja siis see tohutu jama, mis sellest tuli, selle taga oli selline asutus nagu Maanaiste Liit Luunjas. Ja mis tuli välja, et on meie ühine sõber Toomas Aru, kes seda korraldasena ta sai seal mööda päid ja jalgu, on selle maanaiste ja tuli välja, et seal maanaisteliidus hakkas natuke uurima, et kas ta ise siis nagu ei tegele sellega või noh, et maanaised ei olnud ühtegi maanaist. Linnaplastika ikova kanu poest. Mõtlemata sellele, kuidas need sinna said. Ja, ja põhimõtteliselt jah, et neid seal väga-väga häiris, et, et see niimoodi eksponeeriti, et selles mõttes võib-olla see, see omakorda seostub sellega, mida meistri jutus nagu aspekt kumas läbi, et ta filosoofias on ka mingi hetk hakatud väga jõuliselt seda teemat esile tooma näiteks fenomenoloogia kriitikat. Et valge mees istub tugitoolid ja, ja teeb praegu fenomen analoogilist reduktsiooni, et samamoodi võiks öelda, et Reese, valge naine istugu kodus tugitoolis ja siis mõtleb eetiliste probleemide peale ise absoluutselt endale aru, andmata hinnanguid. Et, et ja, ja see loomaõigus vist on üldse selline väga, väga jõuline teema, ma olen kuulnud erinevate kunstialade esindajatekoha pealt, et et Eestis võib-olla need asjad veel nii karmid ei ole, aga et kui sa noh, mingite asjadega Lähed kuhugi, võibolla Kesk-Euroopasse, kus, kus on kujutatud looma tapmist, näiteks ütleme, joonistatud kujulad. Et siin just liiva, kes varsti räägib, on, on ühe projektiga seotud animafilmidest, tšuktši muinasjutust ja see animarežissöör nagu on tõsiselt, muretseb sellepärast, et mis reaktsioon sellele on, sest seal tapetakse vägapalju, hülgeid sellesse, sellesse. Nojah, aga ta on ja Cherry Aga seal ei saagi sellega surma. Võimalik. Mannile. Samale sündmusele, mis penglusest arvas ja arvas küll selle koha päris õigesti või tähendab tema laiendatu siin ütleb, et demokraatia tähendab linna moraali laiendamist maale. Eks see nagu ehe näide sellest, kuidas linna moraal laiendatakse maale ja siis Sprengler ütles ka, see hävitab maaelu, eks ju. Sest sest moraal on seotud ka tema eluviisidega elukeskkonnaga ja tõepoolest linnastunud kanapoest. Kuskil käib mingi tapmine. Et kuidas sulle tundub, et kas saga tajud nagu mingites sellises mõttes nagu silmakirjalikust, et kui keegi hakkab nagu eetika perspektiivist kunsti kritiseerima, et et kui nagu põhjendatud Tahad sa üldse nagu tavaliselt, nagu enamasti ta ikkagi ei ole, jah? Noh, kõige äri on nagu see, et see, kes hakkab seda mingisugust detist probleemi, kunsti seisukoha pealt tõstmenta tavaliselt haarabki selle nagu tõemonopoli endale, et ta esindab kõiki naised või mingid kirikuisad või kes iganes, protesteerivad mingid isamaalased nagu võtavad selliseid paatused, nad esindavad nagu kõiki inimesi loomi Eveldsena kogu elavatele oma eetikaga, aga tegelikult on see ikkagi suhteline, mis ei tähenda seda, et minu meelest võiks tavaliselt mingeid tegelasi maha nottida kunsti hüvanguks, aga aga see ei ole kindlasti niimoodi, et kus saaks noh, niimoodi täpselt mingi ühe ideoloogia pinnal määratles, niit, ta tohib, seda ei tohi, et seal on ka erinevad nüansid, bakterid alati. Ja see võib olla seotud ka nii-öelda kunsti madala positsiooniga, sest no kui teadvuse näiteks meditsiin on väga kõrgel positsioonil, siis teaduses meditsiinis võib loomi tohutus koguses näiteks hävitada kunsti nimel. Siiski, seal on üks väga suur, aga, et on teatud üsna äärmuslikult loomakaitsjad, kes on isegi, ma ei tea, kas teadlasena otseselt tapetud, aga ikka eluohtlikku olukorda seal tekitatud teadlasi, kes tegelevad, aga selles suhtes, nojah, neid ka protesteeritakse palju nende kosmeetikaasjade vastu, mis on siis nagu ma ütlesin, et aga jah, et võib-olla nad on mõnevõrra vähem haavatavaks positsioonis oma prestiiži tõttu, see on, see on küll võib-olla õige. Ja noh, nad ei tule seda eksponeerima, eks ole, kunstis, kultuuris te lähete, nagu näitab kõigile siis seda tegevust. Teadlased teevad südama labori vaikuses ikka üldjuhul. On veel küsimusi? Kommentaare? Tead, ma ausalt öeldes, ma ei seda ise ei jõudnudki süüa, oli surma väärt aas oli see, jah, mingi seltskond täpselt ära bussiga tahad, ma jään supi jaoks enam sinna, aga ju ta oli, Pille teeb hästi süüa. Jajah, söödi, söödi absoluutselt minu arust sellel puhul ei tekkinud mul küll kordagi küsimust, et see oli nagu, aga. Ideoloogiline ja nii edasi, et kogu see jutt sellest nagu mulle tundub, et suur osa sellest ei ole niivõrd mitte eetika probleem, vaid moraali probleem, pigem kuivõrd kus võrdlen need mõisted nagu kattuda võiksid seostuma peaksid, et minu jaoks on nad kuidagi väga-väga erinevad. No muidugi, need on erinevad, aga, aga ma lähtusin sellest, et kuidas avalik arvamus kuidagi neid asju tajute, et ega nemad ei tehta vahet. Et igaühe isiklik moraal on tema arvates üle maalselt kehtiv eetika moraaliteema pigem et kui ma ei eksi, on jah, mingi maalin näiteks Jeesus Kristuse katmata suguosadega ja sellest tekkis skandaal, eks ju, siis noh, ma ei oska siin näha mitte mingisugust eetilist probleemi, vaid ainult moraalselt probleem. Seda küll, jah, jah, muidugi. Kommentaariks, et minu meelest oleks ju palju hirmsam, kui see kala oleks ära tapetud lihtsalt selleks, et see surnukeha minema visata tapeti nii-öelda õilsa eesmärgil eksis toita. Seda kusjuures toimub iga päev, et iga päev läheb supermarketites massiliselt toitu halvaks, mis ära visatakse, kaasa arvatud liha all tallegi tapetakse rohkem kana sekundis ööpäev läbi. Aga võib-olla lähme siis edasi? Vast hiljem tulema ka veel nende teemade juurde tagasi, aitäh veelkord mari järgmine esineja siis filmi vallasta, Liivo Niglas, kes on siis etnoloog, õppejõud ja, ja siis ühe sellise suurepärase festivali nagu maailmafilm Tartus üks rajajaid vedajaid. Et ja me leppisime kokku, et me, see jutt on meil rohkem selline nagu interaktiivsem. Et võib-olla järsku natuke avaksidki seda oma valdkonna nagu spetsiifikat, mulle tundub, et ütleme, enamike kunstivaldkondade puhul on ikkagi suht nagu valiku küsimus, et kas me üldse nagu võtame rõhutatult luubi alla selle eetika teema või mitte, aga mulle tundub, et tehnoloogias antropoloogia nagu tihtipeale ei saa seda vältida, et sa oled nagu sunnitud olema olukorras, kus sa pead nagu suhestuma nagu mõlemaga. Küsimus kaaskõnelejatel, et et kas teie valdkonnas on nagu selgelt kirja pandud mingid eetilised juhtnöörid olemas näiteks mandi teatriliit. On olemas nagu kirja pandud eetilised juhtnöörid, mida iga mõne aasta tagant üle vaadatakse vastavalt sellele, kuidas ühiskond areneb ja kuidas kultuurivaldkond areneb. Arhitektuur, ma tean vist. Meil on harjunud, leidus oma eetikanormid ja nende eiramise korral on olnud meil aukohus ja on ka karistatud. Ja see on tekitanud jälle hästi palju lisaküsimusi. Et mõnikord on, osutuvad need nagu piiravaks, et sellest saab olla edaspidi. Antropoloogiline etnoloogidel, noh, aga need sõnad on minu jutus nagu sünonüümid. Tegelikult on need juhised väga selgelt kirja pandud ja neid väga tihti muudetakse viimased Ameerika antropoloogid assotsiatsiooni viimased eetika juhiseid ilmusid möödunud aasta novembrikuus enne seda 2009. aastal ja neid koostatakse mitme aasta jooksul, keegi veab seda töögrupi tööd ja siis nii-öelda sinna organisatsiooni kuuluvad inimesed mäletavad, kas ollakse juhendite poolt või vastu. Et, et see näitab seda, et kui oluline see eetika küsimus antropoloogiline etnoloogidele ja arusaadav, sest etnoloogia uurib nende elavat inimest ta, kas kas siis mingeid konkreetseid indiviide või mingi kogukonna tasandil ja tihti need traditsiooniliselt on, on need uuritavad olnud nii-öelda kuulunud sellistesse poolsetesse gruppides mingid etnilised vähemused võib ka ütleme, need, kellel on tavaliselt vähem võimu kui neil antropoloogiline, kes neid uurivad juba kas majanduslikus mõttes või noh, ka selles mõttes, et et antropoloogid on need, kes tegelikult oma uurimistöö akna kaudu või põhjal tekitavad sellest uuritavast grupist pildi. Ja uuritavate on nagu tavaliselt endal kuhugi meediasse mingeid väljapääse tavaliselt ei ole muidugi tänaval uuritakse väga erinevaid gruppe. Need traditsioonilised, mingeid mingeid väikesaare elanikke kuskil Okjaanias kuni ka näiteks suurkorporatsioonide tegevjuhtkond nendeni välja kuigi ja seal on jällegi oleneb, mida sa uurid sellest tulenevalt ka teatud eetikareeglid, aga, aga ma arvan, see, et ollakse teadlikud sellest niukene võim on tegelikult uurijate käes võrreldes selle võimuga, mis on uuritavate käes, et peab olema väga ettevaatlik oma oma tööd tehes. Ja noh, lisaks sellele on muidugi veel antropoloogid ka selline antropoloogia, selline ajalooline taak kaasas, noh kui ta seal 19. sajandi lõpus niimoodi sündis, siis tegeleti siukse evolutsianistliku maailmapildi loomisega, inimühiskonna arengust, et siis väga selgelt teenisse siukseid, kolonistlik eesmärke oli brittidel vaja saada piisavalt infot, et võimalikult efektiivselt siis neid kolooniaid nii-öelda juhtida ja noh, tänapäeval samamoodi on, on väga selged ja konkreetsed eetilised skeemid, kus tõesti inimeste füüsilised elud on kaalusena kuni viimase ajani ja Iraagi või Afganistani sõdadeni välja, kus ka rakendatakse mitmesuguseid sotsiaalteadlasi, sealhulgas antropoloogia. Et nad siis nii-öelda uuriksid välja, kuidas need kogukonnad või ühiskond töötab, kus, kus siis on vaja sõjategevust läbi viia ja loomulikult see tekitab väga suuri eetilisi küsimusi, kas seda saab aktsepteerida ja paljud antropoloogid väidavad, et see tuleks ära keelata. Samas on paljud, kellele pakub see nagu väga tulusat tööd ja nemad arvavad, et noh, see on rakendusantropoloogia nagu iga teinegi rakendusantropoloogia ja miks mitte siis nii-öelda aidata kaasa siis konflikte edukale lahendamisele. Aga noh, antropoloogid on ka erinevate konfliktide puhul ka langevarjudega hüpanud siis vaenlase tagalasse ja sealt need informante ära toonud või infot kogunud ja päris siukses aktsioonis osalenud ka. Nii et selles suhtes kaks asja, see uurijate antropoloogid, töö tulemus võib väga otsest mõju avaldada inimeste füüsilisele materiaalsel ja psühholoogilise heaolule ja teiselt poolt siis see, et ollakse teadlikud sellest oma varasemast sellisest mitte väga kuulsusrikkast ajaloost. Võib-olla sundisin seda eetikale väga suurt tähelepanu pöörama, aga Ma tahtsin, tekkisid mõned mõtted, siin jooksid eelkõnelejate jutus ka läbi teemadel ja ma püüan siis need omalt poolt neile reageerida siis just sellise antropoloogia filmitegija seisukohalt, sest noh, ma teen küll filme, mis on noh mõtlesin dokumentaalfilmid, aga oma taustast olenevalt ma kuidagi lähtun teatud nendest samadest eetilistest juhtnööridest, mida etnoloogidele üldiselt siis nii-öelda ette ette seatakse. Üks teema oli see loomakaitse teema, et mis jooksis nagu mitmel puhul läbi, et ta on niisugune etnograafilise filmi definitsioon olemas. Etnograafiline film on see film, kus tapetakse vähemalt üks loom ära. Ja noh, pahatihti see ongi niimoodi, sest sest vähemalt varem, kui põhiliselt siis filmiti, uuriti selliseid eksootilisemaid kogukondi, siis noh, seal on loomade söömine ja ja tihti rituaalne tapmine väga oluline osa kultuurist. Ja loomulikult, väga selline seksikas teema iga filmitegija jaoks ikkagi nagu punane veri ja näidata, kuidas on kasvõi neenetsi, kelle juures ma olen ise välitöid teinud, filmi teinud nad kuidas kruiisiga joovad seal toorest verd ja näksivad siis toorest maksa peale, et et loomulikult. Et see nagu mõjub publikule, kuna midagi muud ei mäleta mu filmis, siis seda kindlasti. Aga jällegi lähtudes eetika põhimõtetest, mitte et nad on kirja pandud vaid sellepärast, et üldine suhtumine uuritavast sa tead, et tegelikult nad on väga sellises õrnas positsioonis sinuga võrreldes. Et üks põhi mõte ongi see, et teid ei tohi teha kahju siis nendele uurimispartnerite, nagu neid tänapäeval nimetatakse, mitte mis ka informandid või mida iganes me räägime inimestest, mitte Havalist selles suhtes kahju, mis mõttes? Et kas või seesama nii öelda joomise näitamine filmis võib eeldada, et, et kui see on filmis väga kesksel kohal või seal ei anta mingit sellist õiget konteksti siis see lihtsalt kinnistab seda stereotüüpi, et nad ongi siuksed, metslased ega neid ilmaasjata nagu on eespool nagu samojeedi teks ei nimetata, et ju nad siis ka need ongi need kuskil seal nurga taga ohverdavad inimesi ja nii edasi, onju et selles suhtes on nüüd uurija ja filmitegija ülesanne. Mitte et seda välja jätta, mida ma olen ka tihti teinud filmides, et no pole mõtet seda järjekordset võõra ära söömist nagu filmida. Aga kui, kui see on nagu õigustatud selles suhtes. Kui eesmärk on näidata näiteks põhjapõdrakasvatajate igapäevaelu, kuidas nad elavad, mis tingimused, mida nad söövad ja kui see põdraliha söömine on nii keskne asi nende nende igapäevaelus, siis oleks jällegi vähemalt teaduslikult ja eetiliselt oleks vale see välja jätta, sest noh, väga selgelt sa meenutad seda pilti ja tekitad pildi, millesse ise sai usuuurijana filmitegijana. Aga oluline on see, et, et see tuleb panna õigesse konteksti mitte andadele üleliia suurt rolli kogu filmis ja võib-olla paigutada tavaliselt sinnapaika, kui inimesel on juba tekkinud mingisugune inimlik side nende filmitegelastega ja on tekkinud selline positiivne eelhäälestus alustada sellise veri sepisoodiga, siis kohe noh, tekib niisugune noh, nüüd ma näengi seda. Ja me räägi mingites stereotüüp, et selles suhtes see konteksti loomine on väga, väga oluline ja, ja filmitegija uurija peab mõtlema ette ka seda, et kuidas auditooriumi erinev auditoorium seda edastatud infot vastu võtab ja nii-öelda tegelema ka enesetsensuuri ka väga olulisel määral on näiteks niisugune kogemus, et noh, mis ei ole looma tapmisega seotud, aga filmis on jalgrattaretkel Jordaania manias nuri jordaanlase väga intelligentsed, väga-väga toredad inimesed, rääkisid nendega juttu ja filmisime ja küsisime, kuidas nad elavad seal ja ja noh, nagu Lähis-Idas ikka varem või hiljem läheb jutt Iisraeli teema peale. Ja nagu esinesid väga-väga räigete seisukohtadega meie mõttes. Ja nüüd kuna ma teadsin, et see film, kuma Monteerisin seda filmi monteerida, siis noh, ma teadsin, et võib-olla Euroopa kontekstis oleks see kindlasti liiga tugev, mitte see, et, et nemad teadsid, mida ma seal teen, milleks ma filmin ja nad tundsid ennast täiesti vabalt rääkida, sellest aga ikka kasutasin öelda filmi tegi õigust välja monteerida see lihtsalt kuna see oli väikene intervjuulõik, et kui sellest intervjuulõigus kolmandikku võtab mingeid mingeid räigeid ütluseid juutide aadressil, et see jätab neist jällegi siukseid teatud stereotüüpse pildi, nende suhtumise ma andsin edasi mingite pehmemate lausetega, lihtsalt jällegi ma ei tea, kas see on nagu õige mitte, aga mina tundsin seda materjali Monteerides, et, et see on ainuõige tegutsemisviis, kuigi neid inimesi vaevalt et otseselt minu materjalid kuidagi oleks mõjutanud. Aga teoreetiline võimalus on alati. Nii et selles suhtes noh, antropoloogia, see eetika küsimus, nüüd jälle küsimus, et peaks nagu on võib-olla nagu sellise abstraktse mal tasandile filosofeerima, et antropoloogia eetika küsimus väga praktiline. Et muidugi filosofiilitakse ja nii edasi, aga eelkõige taandub see see praktikale, mida teha, et need uuritavad ei saaks kahju. Kas seesama väärikuse alandamine siin tuli juttu sellest, et kui on mingid dokumentaallavastused ja kasutatakse veel elus olevat inimesi tegelaskujudena ja näidatakse neid võib-olla kuidagi siukses noh, mitte kõige paremas valguses ja jällegi antropoloogias nõue see, et kui see oht on olemas, et nad võivad saada naeru väärsesse nii-öelda positsioon juuni, siis kasutatakse anonüümsus, see on alati, et uurija peab võimaldama tagada selle anonüümsuse, uuritavad seda tahavad tihti, neile ei meeldi see, kui sa lähed nagu nimepidi ära ei nimeta, sest nad on uhked oma elu ja oma lugude üle. Aga filmis on muidugi väga raske teha ja selle võrra enam tuleb jälgida, mida sa sinna filmi tegelikult sisse jätad, siis me räägime konkreetsetest indiviidideste ja kunagi ei tea. Isegi, kui nad elavad kuskil väga kaugel, väga teistsuguses kultuuris, et et kuidas see sinu toodetud film või uurimus neid võib ka tegelikult väga otseselt mõjutada. Oleks nüüd üks natukene võib-olla laiem küsimus, et kuidas sulle tundub, sa oled nüüd paljudes sellistes ütleme, loodusrahvaste juures käinud ja kõige viimane käik oli seal vist tuksi maale on ja ja mulle endale on selline tunne küll tekkinud, et, et seal Lääne-eetikakäsitlus võib mõnikord olla väga agressiivne ja võib-olla isegi kollane realistlik, et noh näiteks loomakaitse on hea näide vaalakaitse konkreetselt sihukse kontekstis, kui sa seal tõesti lõpuks läbi läheks, võiks ilmselt olla üsna katastroofiline sellele kogukondlikule elule ja teine aspekt, millest antropoloogiad on räägitud, siis inimõigused läänemates inimõigused versus kogukondade õigused. Et noh, ma olen ka kuulnud, et on olnud kriitika, et inimõiguste käsitlus on oma olemuselt väga selles mõttes nagu läänekeskne. Nojah, sest me saame rääkida inimõigustest nagu, et kui nad normaalselt funktsioneerivad, ütleme ühiskonnas, kus inimesed on nagu enam-vähem võrdsed, onju räägime ikkagi etniliste gruppides kuskil Amazonase vihmametsades või, või Lääne-Siberi taigas, et siis noh, nad on marginaalid ja, ja see, et kui sa annad näiteks Lukoilile ja neenetsi põhjapõdrakasvatajale samasugused õigused, siis noh, neenetsi põhjapõdrakasvatajast nagu jää mitte midagi alles, onju rääkida nagu võrdsetesse õigused võrdsetel tingimustel. Ega seetõttu räägitaksegi, et peaks olema just need põlisrahvaste õigused lisaks inimõigustele ja et tuleks ka neist lähtuda, teades, et nad on, nad on väga haavatavad, väga nõrgad grupid ja kui lähtuda ainult universaalsete inimõigustest, siis noh, varsti neid enam nagu sellisel kujul ei ole. Aga jah, et see on tegelikult väga selline, Emma, mulle endale on üsna südamelähedane selline teema nagu kontakteeru mata rahvaste õigused, mille üle on ka nagu palju, nagu arutletud, ühesõnaga kusagil on siukseid, üksikuid kilde veel säilinud ja see seisukoht on lihtsalt see, et jätame nad rahule, et nad on ise mingite signaalidega andnud nagu mõista, et nad ei taha, et, et nendega kontakti võetaks seal brasiilia või Peruu vihmametsades. Aga tegelikult selles globaalses maailmas ja nendes endas riikides ikkagi need kokkupuuted paratamatult tekivad, seal on see ebaseaduslik metsaraie selline asi ja siis ma olen kuulnud just nagu arvamusi, et tegelikult see on ka mingis mõttes niisugune natuke nagu kollane listlik lähenemine, et ärme võta nendega kontakti, nii et reeglina on kogemus olnud see, et kui nendega lõpuks võetakse kontakt, tähendab, kui nad ise ilmutavad initsiatiivi, siis neil on väga hea meel, kui nad lõpuks saavad ka juurdepääsu lääne meditsiinile näiteks mingitele sellistele lääne ühiskonna hüvedele. Et see on natuke selline kunstlik nagu olukord, et kuidas sulle tundub, et kas loodusrahvastega nende kontakteeruma rahvaste juures, et et kas me suhtume neisse ikkagi natuke liiga nagu selliselt protektsionistlikku siis nagu vaimses plaanis. Nojah, sellest meil on ju tore, et nad on sellised sellised. See on jällegi teatud selline mõnes mõttes stereotüübi loomine, mis, mis nagu alavääristab inimeste on see, et see nagu õilis metslane, et noh, umbes see, kes elab loodusega harmoonias ja, ja, ja keskkonnaeetikas musternäide, et noh, minu kogemus ütleb, et, et nad on väga ratsionaalsed, nad teevad mõistlikkuse printsiibi alusel enamus asju, noh see mõistlikkuse printsiip võib avaldada selles, et siin ei tohi süüa kuigi noh, nad on võib-olla internaatkoolis, Lääne-Siberis harjunud seeni sööma, aga ikkagi, et, et siin ei tohi süüa sellepärast et siis jääb põhjapõtradele vähem. Ja, ja isegi kui nad söövad seeni, siis tuleb ainult kübaral ära lõigata seene jalg jääks vähemalt põhjapõtradele süüa. Et noh, seal asja ratsionaalsus taga. Sest sest põhjapõder on vähemalt paljude Lääne siberi gruppide jaoks nagu väga oluline elatusallikas ja mitte ainult elatus, vaid ka teatud sellise vaimse kultuuri nii-öelda telg, mille ümber muud asjad keerlevad. Nojah, see kontakteerunud rahvaid ma isegi ei tea, kui palju neid alles on ja paljud neist on ka siuksed müüdid, et keegi tahab endale lihtsalt saada au, et on avastanud uue rahva kuskil džunglis. Aga noh, on jah, muidugi selliseid, kes veel hiljuti veel lasid noole on ju üle lendavate lennukite pihta, nii andis mõista, et nad ei soovi neid sinna, aga aga noh, tänapäevases maailmas istun ikkagi, mulle tundub see strateegia võiks olla nii nende rahvaste endi kui ka võib-olla inimeste poolt, kes, kes nii tunnevad ja selle võrra võiks neid aidata noh nagu näiteks antropoloogid, et, et tegelikult just võimaldasid teatud pehme üleminek, sest noh, paratamatult see tuleb. Ja, ja et see oleks reguleeritud, sest ütleme, teatud poliitiline korrektsus on igal pool olemas, see on isegi seal nii-öelda Lukoili hallatavas Lääne-Siberis või Brasiilias. Aga kui sa ei ole nagu riigisubjekt, kui sind justkui ei eksisteeri, siis needsamad illegaalide, needsamad, kas korporatsioonid võivad teha, mida tahavad, et selles suhtes pigem kaitseb just neid see, et nad on riigis nii-öelda struktuuri osaks muutunud ja neis teatakse ja neid on näha ja kuulda. Et ega ilmaasjata ma ei tea, kas oli Timesi Winius, riigi nii-öelda see kaanefoto üks väheseid pilte, kus siis oli põlisenamik peale oli, oli just Kaiopo indiaanlane sealt Lõuna-Ameerika Sis džunglist, kes siis seisis oma traditsioonilises hiilguses sulgedega ehitud ja suur VHS videokaamera õladele filmis. Et see oli, noh, see oli 80.-te aastate keskel, kui nad võitlesid suure hüdroelektrijaama ehitamise vastu mis oleks nagu enamus nende nii-öelda territooriumi üle ujutanud ja see toodi välja, et see on esimene kord, kus tegelikult kasutades neidsamu läänega relvi, võideldakse selle siis teatud teatud omaenda kultuuri säilimise nimel. Ja, ja noh, me ei räägi mitte muutumatu kultuuri, vaid selles pidevas muutumises oleva kultuuri säilimise nimel seal, nagu näidata, ka neil on nagu võim ja see on ka üks küsimus, et kui eriti kui filmides või ka kaitsnoloogilistes tekstides, et kuidas neid kujutada noh, me teame jällegi stereotüüpe, palju dokfilmid, eriti telesaated, nii-öelda teledokid siis nendest õilsades metslastest on see, et nad on pigem nagu ohvrid või tohutu hulk neid inimõiguste filme, näpuga näidatakse ja põhiliselt siis lihtsalt intervjuudes kõik kirjeldavad oma neid jõledamaid, asju, mis nendega on tehtud, mis on kõik õige ja need on toiminud. Aga jällegi antakse signaal, et nad on niuksed ohvrid, kellest ei sõltu mitte midagi, kes ei kontrolli oma elu üldse. Noh, alati on inimesel võimalus tegelikult mõjutada oma saatust mingilgi määral ja ka täiesti individuaalsel tasemel. Noh, ma olen filminud ja mitu korda käinud metsa neis Jüri Wella juures, kes võitleb just Lukoiliga ja tõesti, ta on nagu juba juba peaaegu paarkümmend aastat õnnestunud nii-öelda päris edukalt võidelda siukse noh, maailma suuruselt viienda naftafirma Lukoili iga ja üksi kasutada siis muidugi ära oma väga intelligentsust väga originaalset mõtlemist on andnud nii-öelda poliitika tegime täiesti uue sisu kasutades ära filmitegijaid, uurijaid nagu mina, pannes need nende enda jaoks tööle, aga sel viisil, et tegelikult noh, me mõlemad saame sealt midagi. Et jällegi eetika küsimus on seotud, et noh, mina olen ennast alati tundnud nagu halvastikuma kuskil filmin või uurin ja, ja ma tean, et mul ei ole mitte midagi nagu vastu anda, see on üks, üks eetika põhimõttega antropoloogi teoks, et sa pead üritama anna midagi vastu. Ja see, et sa kirjutad neist mono graafia, sa saad doktorikraadi selle eest. See ei anna, neid ei olnud mitte midagi, nad ei loe seda teksti, sest tihti on see võõrkeelseid neile arusaamatus keeles. Ja nüüd on see, mida sa saad vastu anda, tihti on nii, et ka need Eesti teadusrahad ei ole olnud nii suured, et tihti seilata nende kulul kaupa. Kurna nende põhjapõtru, et nad sind ühest kohast teise vedama onju. Ja siis, kui öeldakse, et noh, et tule aita nüüd piskoda püsti panna või mine too vett või, või hagu, siis ütled, ammutan filmima, uurima et see ei ole ka suhteliselt väga eetiline. Et ma ise tunnen, et miks mulle ka filmi tegemine nagu meeldib rohkem võib-olla siukest teadustekstide produtseerimine on see, et filmiga sa saad anda midagi konkreetset vastu. Isegi kui sa teed omaarust mingisuguse väga keerulise struktuuri ja väga siukse konjunktuur sõnumiga mingi siukse teose, siis nemad näevad seal ikkagi vähemalt tunnevad ennast ära oma sõpru, äran, võtate seda kas või meelelahutuslikud. Ja jällegi teine asi, mida me ise tajun ja arvatavasti ka paljud neist need kindlasti Jüri Vello tajub, on see, et iga selline filmikene, ükskõik kui palju teda siis näevad või et see teadvustab neid, näed, kui sa ikkagi tead, et seal elab mingi rahvas, kui seal midagi juhtub, siis on palju lihtsam korral mingit kampaaniat, kas kasvõi nende kaitseks neil endil, kui see, et keegi ei ole neist kuulnudki midagi. Et siinse vastu andmine on väga oluline, see ei ole ainult see, et noh, et noh, tihti filmi tegijad ka Tügavid filmid, vanainimeste viitale, saia ja piima, see on nagu suur asi, onju aga väga hea on endal ja ma, ma arvan ka, vähemalt mina valin ka selle järgi oma filmiprojekti, uurimisprojekt on see kuma, näen, et sellele filmitavatele on on sellest nagu suur kasu. Ma tunnen ennast palju paremini. Ma filmin palju paremini ja ma ei pea mõtlema kogu aeg nagu, et mida ma nüüd kasutan kedagi siin ära. Noh, need on sellised hästi palju sellist tundlikku küsimusi, mille peale etno rohkem mõtlema oma tööd tehes. Selge, aga ma arvan, et vaikselt peab hakkama sinu otsi kokku tõmbama, et kas publiku hulgast veel küsimusi, kommentaare. No ma olin seal viimati 2009. aasta sügisel, ta kutsus mind ekstra mani suvel, selles ütles tule sügisel tagasi, siin läheb nagu Äctioniks. Ühesõnaga tal on mingid üks karjamaadest asub siis siukse vaidlusalusel territooriumil, mis on antud talle tema perele kasutamiseks siis karistama ana. Samalt poolt on antud natukese hilisema käskkirjaga kuberneri käskkirjaga antud siis Lukoili jahiseltsil kasutamiseks ja Jüri Wella nagu on aastaid võidelnud selle vastu, et sinna tuleksid need jahimehed sisse. Vene jahimeestelt, kes on näinud filme Vene jahi eri rahvuslikust eripärast, teab, et mis seal toimub, ette kuni selleni, et metsad põlevad ja terad murravad põhjapõtru maha. Isegi see väike asi, et konkreetset alada, põdrad kasutavad siis paaritumiseks. Ja Jüri väitel siis emane põder on valmis teatud väga lühikese aja jooksul nagu paarituma. Ja kui seda ei võimalda näiteks tuleb jahimees ja paugutab kuskil siis noh, sel aastal see, see põdralehm järglast ei saa ka järglaste saamine on see, mis nagu toidab seda, põhjapõdrakasvatajate on see juurdekasv. Niiet võitleb seal nende vastu ja tal on endal videot, kaamerat on ta kasutanud juba ka mingi 15 aastat. Noh, ta, ta teab, mis on meedia võim, mina olin seal siis noh, me ikkagi mitu korda nii-öelda demouaasiku bussiga ajasime taga neid Neiftyannikuid või neid neid Lukoili tüüpe ajasime lihtsalt kuskil nurka, siis tema hüppas välja, kiskus autojuhiukse lahti, käsutas mind, siin on nüüd filminägu numbrimärki ja kõik ja, ja siis helistas kuhugile ja ütles, et nii, et nüüd mul on üks videoklipp, Monteerisin kohapeal valmis talle, me paneme selle netti ülesse. Ja, ja noh, see on see, et, et see nagu toimib, kasutab selleks väga moodsat lähenemist, on ju, ja see ei ole ainult Jüri veel noh, ka näiteks Mehhikos Zapatistaa liikumise võitlejad samamoodi väga palju on kasutanud just uut meediata. Et noh, kui palju see nüüd reaalselt aitab. Niisugune tegu juba see, et see mees, vaene mees, kes oli ka natuke Yokis, on ju, oli nii hirmunud see ülemus seal, sest tema ütles nii, et et nii videolõiku oli just tulemas mingi sellesama ala küsimuse arutelu kuskil mingis komisjonis ja ma näitan seda seal, kuidas Lukoil rikub seda nii-öelda kokkulepet. Kokkuleppemärgid ei tohiks, ei tule, kuigi ta bluff, sest ta teadis, et juba on olemas teine kokkulepe, kus ta nagu, mis on antud ühesõnaga, et, et siukseid, reaalsed asjale. Mina ise näiteks tavaliselt konflikte väldin ka filmitegijana, sest mulle tundub, et konfliktsituatsioonis on inimestel oma väärikuse säilitamine, noh, väga keeruline. Isegi kui ta on nii-öelda see paha mees on ju seesama Lukoili töötaja, kes, kes justkui hävitab sihukestest kenakest looduskultuuri. Aga Jüri mulle ei andnud selleks ka võimalust mitte osaleda tema aktsioonis ja, ja noh, nüüd ma saan aru, et seesama mees, kelle ta kinni püüdis purjus mees, nüüd on see tema niimoodi tüüp, kes talle teeb mitmesuguseid töid ja kes, kelle ta nüüd lasknud endale sinna mingit jõelõiku kasutame, kus on hea kala püüda ja natuke ka küttida. Aga samas ootab vastuteenet, nii et see ei ole nagu selles suhtes, et, et noh, see ei ole printsipiaalne, see on niisugune. Jüri veel ütleb alati kiitriga. Kaval nagu Neeme ütles, et tema jaoks on see just see kavalus, mis, mis on hoidnud. Antropoloogiafilmide puhul ilmselt üks dimensioon on ka see, eks ole, telg ütleme kunstilisest tegelikkuse või dokumentaalsuse suunas, et see tekitab hulka probleeme, et noh, kui palju filmitegija saab määrata, noh ütleme alates filmimisprotsessist enesest kuni siis Monteerimiseni. Et noh, ma kujutan ette, et võib tekkida selliseid olukordi, kus antropoloog teeb filmi valmis või dokumentalist ja siis filmitakse mõne sõnaga nõus? Jah, et see selles suhtes siin on jälle võib-olla erinevad eetilised lähenemised, et tuntud Ameerika rezis Federico Vaisimen, kes annab sihukse klassikalise dokumentaalfilmi üks suurkujudest, noh, tema on väitnud, et jah, et enne filmimist filmimisajal ja vahetult pärast filmimist ta nagu lubab filmitavatel nagu, nagu sekkuda sellesse välja, et, et ma ei taha, et sa seda filmi siis ta kuulab, aga kui see on juba valmis materjali, kui tema juba monteerima läheb, siis teda enam ei huvita see, mida need filmitavad arvavad. Et noh, niisugune kunstnikku nagu õigus teha selle selle materjaliga, mida, mida ta et tema jaoks on see nii-öelda kunstiline tervik ei lase kellelgil kunstil otseselt tekkimisel sekkuda ja ma arvan, et noh, väga paljud filmitegijad ka ka lähtuvad sellisest printsiibist. Et antropoloogia filmis, no jällegi on noh, ma võin iseenda kohta ind rääkida, et juba eos, tegelikult sa püüad vältida seda, et neile see film ei meeldi mitte see, et sa püüad nüüd kõik nagu ebameeldivad asjad mitte kõneleda, aga sa püüad neist kõneleda sellisel viisil, mis tegelikult näitab neid just vältida neid teatud stereotüüpide tekkimist ja, ja laseb neil nagu näideni inimestena tihti mingisugune kas või nõrkusehetke lisamine filmi titast rohkem inimese või siukse filmivaataja jaoks nagu palju-palju suuremat samastamis, võimet lubava tegelase, selles suhtes Canterbury filmitegijat üritavad nii-öelda kunsti teha, sest sest ka kunst on üks, üks viis, kasvõi niisama antropoloogilist mõistmist edasi anda on ju, lähtus ikka teatud selliste refliksiivsusest, filmide Kenderifliksiivsusest, et kui sul endale filmitegijana või uurijana ja teada, et ka neil uuritavate näiteks keskkond mängib suurt rolli samad Niinesid, kes kes elavad seal ja maalitundras, et kui nad ikkagi rändavad üle päeva uude kohta, siis ja olles ise selles annus osalenud. Sa tead, et, kuid kui oluline on see vabaduse tunne, seega ka keskkonnaesteetika, mis nii-öelda narta pealt vaadates nagu mööda voolab, et see on ka esteetiline elamus ja kui sa seda nüüd filmi tegin, et anda edasi võimalikult adekvaatselt pilti, mida sa oled enda jaoks uurijana selgeks teinud ja mis arvad, vastab uuritavate nii-öelda maailmatajule, et noh, siis on ta mõistlik seda võimalikult noh, niimoodi esteetiliselt siis edasi anda või siis kunstiliselt edasi andati sisse eesti esteetiline dimensioon ka tuleks sisse. Nii et noh, oleneb jällegi täiesti sellest konkreetsest uurimisobjektist või teemast, millest filmid, et, et ette nagu mõelda, et nüüd ma proovin mingi dogma lähenemist või nüüd ma teen niisuguse ma ei tea, et sa nagu ette võtad mingi teatud teatud siukese stiili. Noh, ma arvan, et see ei tööta. Et isegi kui sa oled seal kohal käinud, et see ikkagi tihti on noh, ma enda filmides näinud, kui kuskil niimoodi esimese viiendiku peal loksukse kastiil paika. Et sa lähed ikkagi suhteliselt puhta lehena, no niivõrd, kui see on võimalik ja, ja, ja filmimise käigus tuleb, see oli ja siis ka Montaažisse püüad lihtsalt ütleme nii-öelda enda poolt tajutud tegelikkust nagu edasi anda kas siis pikemate-lühemate plaanidega, mida iganes. Me kuulasime teist osa Eesti muusika päevade 2013 festivali raames teisel aprillil toimunud Märt-Matis Lille modereerida tuntud ja ellu kutsutud kultuurifoorumist teemal eetikakultuuris. Tänases saates rääkisid kunstnik Mari Kartau ja dokumentalist Liivo Niglas. Kultuurifoorumi viimane saade jõuab eetrisse täpselt nädala pärast ika sarjas vestlusi kultuuris. Saate materjali salvestas toonmeister Siim Mäesalu, mängis kokku operaator Katrin maadik ja toimetas.