Head kuulajad alanud saates vestlusi kultuurist kuulame viimast osa eetika ja kultuuriteemalisest tuuri foorumist, mis toimus Eesti muusika päevade raames teisel aprillil Mustpeade maja kambris. Kultuurifoorumi eetikast kultuuris on kutsunud ellu helilooja ja laia silmaringiga humanitaarMärt-Matis Lill, kes selleteemalist arutelu korraldas juba 2012. aasta Eesti muusika päevadel. Sel aastal osalesid foorumil eri valdkondade kirjandusel kunsti, arhitektuuri, teatri ja filmialal tegutsevad kultuuriinimesed Mihkel Kunnus, Mari Kartau, Margit Mutso, Jaanika Juhanson ja Liivo Niglas. Ja vestlusringi moderaator oli helilooja Märt-Matis Lill. Viimasena astub kultuurifoorumil oma ettekandega ülesse arhitekt Margit Mutso, kes kuulub Eesti arhitektide liidu eestseisusesse, on sirbi arhitektuuritoimetaja ja tegutseb arhitektina alates 1996.-st aastast. Margit Mutso on lõpetanud Eesti riikliku kunstiinstituudi Tuudin arhitektuuriteaduskonna ja on olnud aastail 2004 kuni 2006 Eesti Arhitektide Liidu esimees, Tallinna arhitektuurikomisjoni liige ning Kultuuriministeeriumi juures töötava arhitektuurikomisjoni esimees. Peale selle on ta toimetanud mitmeid arhitektuuriteemalisi telesaateid ja filme, kirjutanud hulganisti artikleid ning olnud arhitektuuri välkloengute sarja moderaator. Niisiis kuulamegi Margit Mutso ettekannet, misjärel saavad sõna veel kõik kultuurifoorumil osalenud. Ja nüüd juhatab kultuurifoorumi sisse Märt-Matis Lill. Margit Mutso, kes siis esindab arhitektuuri valdkonda, on ise arhitekt. Ja ka arhitektuuriajakirjanik. Palun. Jah narrib tuur, on selline valdkond, et arhitektilt oodatakse võib-olla eetikat rohkem isegi kui teiste valdkondade esindajatelt loomeinimestelt, sellepärast et noh, me loome seda keskkonda mis jääb väga pikaks ajaks ja kui me käitusin eetiliselt, siis see tulemus on nii pikaajaline, selles peavad elama, eks ole, meie kaasaegsed, meie lapsed noh, üldiselt need keskkonnad kestavad mingit noh, 100 aastat ikka betoonist, võib-olla veel kauem. Ehkki viimasel ajal muidugi on ka lühema elu eaga, sest et lihtsalt funktsioonid muutunud, nii palju on see selleks. Kui nüüd oli juttu, et äkki lõpp läheb selliseks üldisemaks filosoofilisemalt ja suuremat vaatavaks, siis vastupidi minu jaoks on eetika, üks on loomulikult see selline suureetikat, millest me kõik püüame kinni pidada ja meil on ka omad eetikareegleid, nagu ma ütlesin, arhitektide liit on välja töötanud ja, ja me tajume väga hästi, mida meilt tegelikult oodatakse. Aga seejuures on nagu igal inimesel, Ma arvan, on just nimelt oma eetika või kuskil seal oma eetiline piir kust ta siis nagu aeg-ajalt liigub ja mõtleb, et kas ma nüüd jään nagu ühele poole või teisele poole. Ja Ma valisin välja rea töid, mis siis on tehtud kas siis minu enda või, või siis meie büroo poolt ja kus meil on nagu tekkinud see küsimus, et kas see, mis me teeme, kas see on eetiline noh, hetkekski, et ta siin oli juttu nagu, et et kuivõrd näiteks kriitik peab teadma seda tausta, et enne, kui ta hakkab kritiseerima siis arhitektuuris on see nagu üsna oluline kriitik teab tegelikult, et miks maja nagu ühte või teistpidi kujuneb. Paistab enam-vähem need piltidel, võib-olla arhitektuuris on suurem tähtsus isegi kui sõnadel. Et arhitektuurikriitika kindlasti teadma, kuidas maja on kerkinud ja miks ta on sellisena kerkinud ja millised on olnud need tingimused alates siis sellest loodusest, sellest geoloogiast võim või nendest raamidest, mis on tellija poolt ette pandud mida paneb ette seadus. Ja vahel on nii, et need raamid, mis sulle ette pannakse, need on ebaeetilised. Tähendab sinu jaoks paneme esimese pildi tondi, kus raudtee lähedal tondi tänav seal seal istumiskohti, ülesõit seal ja seal on üks alammille omanik on farmaatsiatehas sinna hakati tegema planeeringut ja kutsuti meid sellel osalema iseenesest kõige sügavamal masu ajal, mis on ka väga oluline taustsüsteem ja sellest iseenesest oli see tore ülesanne. Aga sellele eelnes see lugu, et Tallinna linnavalitsus oli teinud kõrghoonete üldplaneeringu teemaplaneeringu. Ja see põhiprintsiip oli see, et meil on Maakri tänaval kõrghooned ja siis on meil linna sissesõitudel on kõrghooned ja ülejäänud on siis kõrghoonetest vabam, korraga oli kerkinud kõrghoonete ala ka selle selle koha peale. Kas ta kohta teab, siis seal on sellised väikesed eramajad, noh, tondi maneež on praegu teisel pool teed ja siis on see raudtee. Ja teiselt poolt hakkab nagu tõesti selline suurem tööstusmaastikumoodi rohkem. Ja nüüd on küsimus, et et teeme sellele siis detailplaneeringu, mis siis nagu kinnistab selle, et sinna tulevadki kõrghooned. Sulle antakse ette ülesanne ehitusmahud kõrgused ja kutsutakse osalema. Ja kui sa oled nagu tükk aega olnud sellises hinge vaakumas, et kontoris õieti tööd ei ole, on vaja, eks ole, maksta endale töötajatele palka. Sa näed, et see tegelikult on vale, et seal kohapeal see ei ole see koht, kui peaks tegema kõrghooneid, pane järgne pilt. Aga samas nagu see mäng iseenesest on ju tore, et sa tahad ju tahad ennast proovile panna, et see on, kui sa teed ainult, ma ei tea, aasta aega, tedaimegid, juurdeehitusi kapremonte korraldusel antakse terve selline suur ava kätte, ütled, mängi, proovi, vaata, mida sa suudad. Otsi siia mingi lahend selle halva mängu juures, nagu püüad leida kõige paremat lahendit. Ja see oli seekord, kui me otsustasime, et jah, me võtame osa. No see on ka ainult võistlus, et siin on nagu teatud vastutuse ja eetika hajumine, tahad ka see võistluse zürii võtab oma sellise vastutuse. Ja loomulikult Tallinna linn, Tallinna linn oli sinna lubanud seda, kui Tallinna linn on sinna juba üldplaneeringu selle kinnitanud, siis on selge, et sinna tuleb. Me võime olla siin nagu täiesti eetilised öelda. Meie siin mingil juhul siukest asja ei tee. Aga noh, tegelikult me teame kõik, et see sinna tuleb, kuidas saadi, kuidas sellised tingimused linnalt välja kaubeldi? Noh, eks sellest on ajakirjandusest natuke räägitud ka, näiteks järgmine pilt oli ka veel sellest me ei võitnud seda võistlust ja see on üks koht, kus mul oli nagu südamest hea meel, et me saime seal kutsutud võistlus, mis tähendas seda, et sellest sai siis tegemise raha. Me saime mängida, Me saime omase loomekirge rahuldada ja lõpptulemusena ei võitnud seda, aga see oli siuke noh, selline eetika teemal sihuke sisemine diskussioon ka meil kontoris omavahel, et peaks või ei peaks vä. Ja lõpuks, kui me selle võidame, et ja siis siuksed majad, sinna kerkivad, meie idee mõte oli see, et et kuna see oli farmaatsiatehasealad, siis tabletikuhjad. Et sellised erilised kõrghooned ja iseenesest väga vahva, väga vinge maastik tekiks, see võib olla täitsa pääseks võib-olla mõnda arhitektuuri surnooligi või midagi. Aga tegelikult need inimesed, kes seal kõrval elavad, kellel on eramajad, et noh, see ei ole nagu päris õige nende suhtes. See on järgmine, selline koht, Kakumäe jahisadam, kus on jälle tekkinud selline piiri peal käik. Et sina tehakse detailplaneeringut aastaid juba, sest et kohalik elanikkond on vastasele planeeringule see Helme ainult seda jahisadamat, seal on ka elamud, millele nagu alguses ei vastaseid, suurem, aga ka selle jahisadamale. Sellepärast et noh, need mahud, mis sinna tahetakse sadama äärde saada, öeldakse, et need on liiga suured. Kui ma nüüd võtan seda Kakumäekeskkonda ja ausalt küsitakse, et ta järgmine pilt et kas sinna peab tegema nii suuri mahte siis ma ütlen, et et ei pea. Et võiks vabalt olla väiksemad. Aga teisest küljest, kui sa kuulad nagu arendajat ja ta räägib, kui palju ta peab investeerima, selleks et teha sinna sadam. Et kui palju tuleb näiteks kaldakindlustus investeerima, et tehase uued juurdepääsuteed. Et kui palju peab seal süvendama ehitama vees ehitamine, mis see kõik maksab, et see asi ei tasu ära, et ta paneb siin ainult mingi väikse sadama hoonekese peale. Et selleks, et see asi nagu ennast ära majandaks, on sinna vaja suuremat büroopinnad elamist, natukene suured spaad, noh, kõik need ruumid, mis teenindavad neid, kes jahiga tulevad sinna sadamasse, sa kuuled nagu ühelt poolt ja teiselt poolt ja mõtlesin, et, et võib-olla ei ole siis üldse seda sadamat vaja. Siis mõtled jälle, et Tallinnas ei ole neid kohti nii palju, kus saab sadamat teha, kui nüüd sadam teha sinna, siis on ainult sellised võimalused, sellised mahud, et sära ennast tasuks ise see eetika küsimus kaldub kord ühele, kord teisele poole, ma saan aru nendest inimestest, kes võib-olla ei taha nii suur sinna vahte nad ei taha, see hakkab nii palju rahvast käima, tahavad hoida seda kohta privaatsena. Samas Tallinna seisukohast me tahame, et siia tuleks külalisi, et siia toodaks raha. Ja nii see on, et see küsimus ei ole veel lahenenud. Et kas tuleb või ei tule. See Kakumäe jahisadam ja kõhklused kestavad siiamaani. Nüüd järgmine projekt on Tatari ja Sakala tänava nurgamaja. See on siis Pärnu maantee, Tatari Sakala vaheline kvartal ja see on hästi vana projekt ja siiani tehtud toad nimetad seda hoonestuskava detailplaneeringut kui sellist 1000 kui ei tehtud neid nii palju. Ja kui nüüd vaadata seda pilti, siis näed, et tegelikult see koht ei vaja rohkemat kui kuus korrust, nii nagu seal teised kõrval, eks ole, hooned. Et noh, kui ma ütleks, eetiliselt arhitekt noh, teadlased kinni, aitab küll. Aga kui on juba hoonestuskava tehtud sinna lubatud tahapoole tumedam osa, mis seal praegu näha on? Et siin on lubatud üheksa korrust, mis tundub nagu, et, et ei ole nagu päris õige. Aga see on nagu sinna lubatud juba siis kas mina peaksin ära ütlema, et ma ei tee seda? Sellel kutsutud võistluspreteerinud võttis mitu etappi, sellepärast et seal noh, vahepeal esimene klient, kes meil oli, ta suri ja siis läks teisele omanikule see hoone muutus. Ja ma lähen käin seal mööda vahel. Ükspäev ma mõtlen ühtmoodi, et noh, no mis üheksa korrust seal taga ikka nii väga häirib. Teisest küljest kui vaatadele hoovi poolt noh võib-olla juba täis selle et nagu, nagu häirib küll eemalt fotod ka, et noh, ilma oleks kindlasti parem. Et siin need kõhklused ja kahtlused tekivad, aga kujutage ette noort bürood, kellel noh, jälle ei ole suurt tööd korraga tellitakse üheksa korruseline maja ja no võta või jäta, et osales sellel võistlusel. Ja ei ole vist ma arvan, palju selliseid arhitekte, kes ütlevad sel hetkel, et et ei, mulle tundub, et eetiliselt on see nagu ei ole õige. Et ma, ma ei tee. Või ma võtan sellest konkursist osa, teen siia kuuekordse Meirad neid tingimusi, neid etteantud lähteandmeid kuus korrusel, sest minu meelest on see õige, teadis ette, et noh, see ei lähe läbi. Arendajal on tehtud omad plaanid, tal on omad exceli tabelid, mis on vaja ära täita võimalikult tema jaoks positiivselt suure kasumiga paljusid väga kasumit. Lõpuks tuligi selle ka keerulistel aegadel keeruline ehitus. See on nüüd üks selline objekt liivalaia tänaval mille kohta paljud ütlevad, tihti öeldakse, korterid kohtad, arhitekt tahab ennast välja elada, tähendab silma paista, et oma ambitsioone nagu toomid linnaruumi ja püüab tähelepanu saada ja tegelikult selle maja lugu, samadel on detailplaneering on, on all ja tal on hästi kitsalt piiritletud alad, kus kohas üldse maja sai teha, mis kõrgusega ja selge see, et kui tuleb klient siis temaga maksimaalselt. Noh, nüüd on küsimus, et miks maja kaldub siis tänava poole ta, justkui ta meie kõikide ruumi ära paljude üldse maja ei meeldi, mõni ütleb, et väga kihvt aga arhitekti loominguline inimene, kui taandaksin karmid piirangud ette ja öeldakse, et noh, niuke püst, eks ole, selline täpselt niisugune jurakas ja siia kõrvale täpselt nii kergem ajada. Ta hakkab ikkagi otsima kuskilt nagu välja pääseda, kuskilt midagi enam pakkuda, et seda ei saa võtta nii et arhitekt on ebaeetiline, ta tahab ennast nagu eksponeerida tegelikult arhitekti kõige sügavam tung, soon teha midagi ilusat, midagi head. Keegi ei tule selle peale, et näiteks maalikunstniku süüdistada selles, et ta tahab teha midagi jube erilist või midagi silmapaistvat arhitekte süüdistatakse selles pidevalt, aga tegelikult arhitektide loomingul, inimene ta tahabki teha midagi head, ta tahabki teha midagi silmapaistvat ja Ta otsib selleks kõikvõimalikke võimalusi rikkuda neid piire, mis teile ette seatakse tihti pealsed noorhiteks, jälle ta läheb, eks ole, nendest piiridest üle jälle ta püüab midagi ekstravagantset. Et see on täiesti loomulik ja selles mõttes ma nagu aeg-ajalt õigustan või vähemalt ma püüan nagu nendest harilikest aru saada, kes teevad midagi erilist ja võib-olla teinekord konteksti sobimatut. Ja ma arvan, et see Liivalaia tänav ei ole selline, mida saaks nagu ära rikkuda. See on Kalevi staadion seal need pühad paigad, et, et mille projekteerimine on alati hästi vastutusrikas, selle jälle üks selline mõttemäng, selline idee, sähvatuse või idee arendused, kas üldse, kas on võimalik, et võiks mõelda jälle, et Kalevi staadion, see on ju ta meile nii, nii armas koht, meie tantsupeod kõik, et kuidas memmed sinna lähevad ja lainete jäävad ja ja Tätte laule kõike. Kuidas sa lähed, nüüd paned sinna ümber mingid sellised sõõrid, teed sinna büroohoonet elamut veel mingid äripinnad, et noh, see on nagu ebaeetiline seal peaks hoidma. No järgmine hetk, eks ole, lähed, paned lauluväljakule, siuksed kaared ümber või. Aga see on jälle see lähteülesande, need kaalutlused, et kus on küsimus, et kas staadion üldse jääb eksisteerima? Mis tingimustel ta jääb, et kui omanik ei suuda seda ära majandada, kui tuleb, siis eks ole, ärimas, annab oma abistava käe ütleb, et noh, teeme niimoodi nii-öelda abistava ütleme vastastikku sellel kasulikul kokkuleppel arhitekt võib-olla ta näebki seda, et, et see kõik võib-olla ei olegi nii puhas, ta saab aru, et seal taga on loomulikult kellelegi ärihuvid, muidugi kellelegi saamatus, oskamatus. Et kas siis peaks nagu ära ütlema. Ma ei suuda ära öelda, ma arvan, et ei pea gara ütleme, et eks peabki tegelikult otsimine, et kõige paremaid lahendeid ja ütleme ühel arhitektuuribürool ongi väga raske seda asja mõjutada. Et ma jõuan ka lõpuks selleni, kes lõpuks püks sellest minu meelest seisma. Siin on üks piirkond kalamaja. Kalamaja on selline koht, et kalamaja, Pelgulinn kassi saba, puitrajoonid natuke nagu ma ütlen, mingi püha koht, aga aga see on võib-olla see piirkond, mille aurat isiklikult hästi tugevalt tunnetan ja mida ma leian, et seda peab hoidma, et, et siia ei saa teha nagu mingid jurakaid sisse, et siia ei saa teha mingeid klaasist ja betoonist armastatakse väljendada selliseid suuri lahmakaid maju, et siin peab olema selline miljöötunnetus, siin peab leidma, vaidletab jäljendama ka, et et siin võiks leida selle oma moodsa tee siia tulla uue arhitektuuri sisse. See oli kõrgel buumi ajal, kui meil oli järjekord tegelikult ukse taga taheti kõikvõimalikke projekte, hästi ruttu, praktiliselt homseks joonised haarati juba käigu pealt eskiisi staadiumisse noh, saksaga ehitama. Ja, ja siis oli meil paar tellimust kalamaja detailplaneeringu arhitektuuri osa koostamiseks. Ja vot kui sa oled nagu rikas, kui sa tunned, nagu siin on vaja, et sul on tööd nagu küllaga, siis võid olla ülbem, siis võid olla eetilisem. Ja, ja sel hetkel tõesti sai tehtud asju, mis tundus nagu, et, et on õige nagu selle koha peale noh, mõlemad kohanud Neeme mõlemast tööst ilma, sellepärast et noh, ühte kohta taheti rohkem sellist tüüpmaja, siin ongi see noole tänase ainukene noolemaja, mis valmis sai, tollest ajast tehti ilmade planeeringute siis rekonstrueerimise. No see on nüüd valmis seal, et noh, minu mõte oli, et see kõik võiks olla mingi selline, et midagi taolist, nagu see. Ma ei tea, kas seal nurgas see maja, et selline mängulisem plastilise, et ei oleks just nimelt ei oleks sellist staatilist musta Mäeliku kordust. Seda mastaapi nagu hoida mingid niuksed, ootamatult üleastumised, väiksed konsoolikesed, noh loomulikult see on kallis ja sinna telliti uus planeering, mis nägi ette siis sellised tüpsemad majad. Ma ei taha kritiseerida kolleegi tööd, aga ütleme nii, et mina ei oleks selliseid teinud. Vist ka hiljem mitte buumi ajal. Ja teine ala, mis sealsamas lähedal oli, see läks planeerimiseks ühele Saksa firmale, kes tuli sinna lahendustega hästi sellised moodsat äkilisemad, et terved, suured betoon nagu plaat terve selle kvartali roosas all parkimised, siis seal kasvavad välja sellised uhked jurakat. Ja absoluutselt ei ole tunnetust, et sa näed seda ja pisar tuleb silma, et no see ei ole ju see kalamaja maja, et selle piirkonna elanikel või need, kes tulevad siia, et neil on kalamaja suhtes teatud mingi ootus. Ja ma arvan, et arhitekti eetika on nagu seda seda ootust nagu täita ja olla nagu tundelisem selles piirkonnas. Noh, mõni teenetleb võib-olla Kakumäe kohta seda, et et see on jälle selline sisemine heitlus. Aga siiamaani ei ole minu meelest see sakslaste plaan ka läbi läinud. Ma korra kohtusin seal saksa arhitektiga, mõtlesin talle ausalt, et minu meelest on see jama, mis sa teed. See ei ole nagu see koht ei olnud kunagi seal kohapeal käinudki. Ta vaatas seda plaani ja ja noh, selline kolmnurkne ala, et paneme nii, mahutame, siuksed asjad ja, ja, ja teen oma sellist nägemust. See on tõesti minu meelest arhitekti eetika küsimus, et ta peab nagu ennast seal kontekstiga kokku viima või, või arusaama, mis seal toimub. Et ei saa lahmida. Kogu eelnev jutt, nagu te aru saite, oli tegelikult suunatud sellele, et arhitekt ei saa oodata eetilist käitumist sest arhitekt on seotud kõikvõimalike seaduste tellija lepingutega, leppetrahvid on väga suured, kui õigeks ajaks ära, kui ei leia ühist keelt? Nojah, mõnikord lihtsalt öeldakse töö üles kaotada, nii palju istud võib-olla järgmised kolm kuud, töötaja lased lahti lõikama töötajad, mis toob sulle veel, eks ole kaasa terve hunnik väljaminekuid. Küsimus on, kes siis nagu selle keskkonnas peab vastutama, aga kes seda eetikat arhitektuuris peaks kandma. Ja mina olen seisukohal, et sedasama institutsioonid ja eelkõige arhitektide liit ja ma pean ütlema, et arhitektide liit kus muide toimub rotatsioon iga kahe aasta tagant ja maksimaalselt üks president saab olla kaks hooaega järjest, mitte rohkem, hiljem ta võib veel saada tagasivalituks. Aga see liit on kindlasti olnud äärmiselt eetiline. Ja kõik need arhitektuurivõistlused, mis on läbi viidud ja, ja need, ütleme žürii tööd, et mul ei ole kunagi olnud ühtegi etteheidet seal liidule. Noh, ma olen ise seda kaks aastat juhtinud ja sellepärast me ei saagi nagu halvasti öelda. Aga üks erand selle liiduga on ja tuleb natukese aja pärast selle juurde, et ütleme, järgmine üks, üks teema ja vahelt ära ütleme võtan selle järgmise slaidi. Et noh, järgmine on Eesti arhitektuurikeskus, mis on need kolm aastat töötanud ja kindlasti on ka minu meelest väga eetiliselt töötanud arhitektuurikeskus võib-olla tegeleb noh, ta on seadnud omale eesmärgiks selle keskkonna eest seismise või keskkonnaarhitektuuri parendamise, noh samal ajal muud funktsioonid, aga noh, see on nagu üks tema tema eesmärkidest. Ja mul ei ole seal midagi ette heita ja samamoodi koolid, koolid võib-olla tegelevad rohkem, on nagu sissepoole pööratud, mitte nii palju väljapoole, aga koolide puhul on ka see, et, et kuidagi eeldada koolijuhid, et need, kes seal seda arhitektuuri õpetavad või traditsioone edasi viivad, et nad ise peavad olema peatavam, eetiliselt, neil ei saa olla nagu suuri prohmakaid. Ma arvan, arhitektuurikoolijuht ei saa olla see, kes on läinud nagu sellest eetilisest sellest piirist mitmeid kordi teisele poole. Et kui on nagu ikkagi avaliku hukkamõistu olnud, pidevalt, võib küll öelda, et, aga minu meelest ongi see õige, see on ka alati arhitekti vastuväide, et no minu meelest ongi õiget, me teeme sinna nii suured majad, linn ongi ju selleks, et et see maju ehitada ja kuskil peavad inimesed elama. Tegelikult me saame kõik aru, millest me räägime ja me saame aru, kui enamikel juhtudel, kas on mindud sellele libedale teele ei oldud liigasele arendajaga ühes paadis või noh, see on ka raske jälle ette heita, sellepärast et nagu saad lepingutega seotud, siis sa, sa pead lihtsalt olema, sa ei saa minna ka selja taga ütlema, et kuulge, ärge laske nii suuri neid mahte läbi sellepärast. Noh, see on jama, aga ma pean seda tegema sellepärast et et arendaja nõuab mult seda. Tihtipeale neid asju lihtsalt ei näe, et aga paljudel juhtudel näeb, paljudel juhtudel on algusest peale näha, et arendajad tahab liiga suuri, liiga pompöösset mahte. Et siis peab olema nagu jõudu ja tahtmist sellest võib-olla ka ära öelda, seda raske teha suurtel büroodel väiksematele lihtne et hea küll, elad ikka seal oma mingisuguse kap remondiga ära. Aga aga kui see on suur nii-öelda tööstus taga ja tihtipeale ennast selle eetika vastu eksivadki suurte büroode arhitektid, sest nad, nad on juba väiksed mutrikesed, nemad ei otsustage, kas kas me võtame selle töö sisse või mitte, nad on sunnitud seda tööd tegema. Aga nendest koolidest jah, et ma leian, et koolijuht tal ei tohi olla nagu siukest pattu hingel, sellist päris bot võtta. Et ta on nagu mingi koha tuksi keeranud seal linnas võib Eestimaa üldse maakera peal. Ja muidugi kohalikud omavalitsused seal on nagu see koht, et. Ma tean, et seda on võimatu nõuda, seda tegelikult ei ole kusagil maailmas, igal pool on korrupeerunud ühel rohkemal või vähemal määral ja nad ei mõtle alati riigimehelikult linnakeskselt. Mul on vahel tunne, et nad isegi unustavad selle linna nagu tihtipeale ära ütleme, kõrgemat ladvikut mõeldes. Kuidagi mingid muud asjad on tähtsamad, et kui me mõtleme näiteks detailplaneeringute peale, siis Sul on tühi maa, eks ole, sotsiaalnäiteks sotsiaalmaa suure tüki ja need planeeringus on see üks kast ja nüüd see, mis number see on kirjutatud kuskil 30 72000 504700. See selle taga hakkavad koha keriva miljonid ja näidata detailplaneeringutega planeeringutega üldse see sellega koos liiguvad, nii suured rahad ja seal, kus liigub raha, seal on korruptsioon ja detailplaneeringud on üks, ma arvan, üks kõige suuremaid korruptsioonikohti üldse kohalikes omavalitsustes, et noh, eriti kuhu trükitakse, et võib-olla kuskil Kapa-Kohilas see ei ole nagunii probleem, sellepärast et siin ei taha keegi midagi ehitada. Aga ütleme, Tallinna kesklinn on kindlasti see koht, kuhu tahetakse kõrgemaid, rohkem brutopinda. Ja selle juures on väga raske eetiliseks jääda mõnedel ja need, kes seda eetikataks kandma minu meelest piirkonna valla maakonnalinnaarhitektid ja jõudu töödanud püüavad tegelikult väga hindan nende tööd, et mõnel pool on ikkagi väga hästi õnnestunud mõnel pool nad on suutnud ka kas harida või tõmmata endaga kaasa ka seda ladvikut või noh, rääkida sellest suurest visioonist suurest pildist või, või ma ei tea, võib-olla elu mõttest. Aga mõnel puhul ma tunnen, et, et nad on nagu, annad kergesti järele. Nojah, öeldi ülevalt poolt, et see asi on juba ära teha, see detail läheb nüüd niimoodi läbi ja need asjad, need asjad lähevad niimoodi. Et korra võib-olla peale selle eelmise slaidi juurde. Et üks eetika teema on kindlasti see, mis puudutab nagu arhitekti omavahelist käitumist, et kuidas me üksteise loomingusse suhtume. Ja ütleme, idee varastamine arhitektuuris ei ole tegelikult idee varastamine. Ta ei ole probleem, sellepärast et üldiselt on kõik ideed juba ära tehtud ühel või teisel kujul ja need ideed, uued mõtted sünnivad koos tehnoloogia arenguga, nende maailmas kusagil midagi tehtud, midagi sarnast selle natuke teistmoodi kasutad seda ühte võtet siin või seal. Et see on täiesti aktsepteeritav ja no arhitekti looming ongi põhiline, see, kuidas ta nagu erinevatest ideedest suudab just sellele kohale teha sellise hoone. Sellise ehitise, mis selle koha peal kõige paremini sobib, funktsioneerib ja kui ta kasutab seal noh, ütleme mingi periood, tulid mingid siksak kapten näiteks kasutab sellist võtet või ütleme, natuke mingeid keeri vorme või no mis seal ikad seda teevad kõik, et ega siis iga kord midagi täiesti uut leiutada ei ole võimalik. On olnud selliseid juhuseid tõesti, kus arhitektid avastavad, et nende maja on üks-ühele ära kopeeritud. Et no sen idee vargus, aga seda ei tee tavaliselt teine arhitekt, ma ei tea, et seda oleks võinud teine arhitekt. Seda teevad tavaliselt, et noh, ütleme klient leiab, mul on endal olnud korra see juhus, kus on üks minu projekt võetud ja lastud selle ära joonestada kellelegi tehnikul kusagilt keegi allkirjad ja jälle hindad seda kooskõlastama. Ja Togodele piirkonna arhitekt oli see, kel tuli meelde, et noh, selline umbes taoline projekt on, on ajakirjandusest läbi käinud, et, et noh, maha pekstud ja, ja ta sellele viitas, et aga see üldiselt ei ole probleem. Väga harv. Et hoopis tõsisem probleem on see, et kui sulle antakse teise arhitekti maja ümber teha, et ütleme, on vaja mingit juurdeehitust peale ehitust, sellega rikud teise arhitekti loomingut. Ja siin on küll meile oma kindel tava, et kui arhitekt elab või on tema järglased elavad, siis võetakse kontakti, räägitakse, arutletakse ja noh, tegelikult on loogiline, kui tegevarhitektist ta teeb ise oma oma majale juurdeehituse. Üks probleem on ja see on hoone lammutamisega ja Mul on kaks juhust olnud väga isiklikku juust. Ükskord see oli nüüd paar aastat tagasi kui noh, kuna ma olen ka mingil vara ajakirjanik siis oli mul meilboksis kaks kirja exceli ühelt arhitektilt, kes härdalt palus, et ma aitaksin midagi teha selleks, et elammutata ühte tema kaheksakümnendatel ehitatud ilusat postmodernset maja. Ja teine kiri oli tellijalt, kes palus, et ma selle lammutatud maja asemele teeks eskiisprojekti. Et noh, üsna selline kreisi lugu seal vist küsiti kõigepealt hinnapakkumist selle peale, et noh, see lahendas olukorra, et üldiselt ei ole hinnapakkumise peale palju töid saanud. Aga teine lugu on seoses Kadrioru kohvikuga, et Herkelit ma isiklikult väga hästi tunnen, et mu looming on mulle väga sümpaatne, ma tean, et kõik tema, tema valminud objektid on kuidagi alates mere vigast, mis põles ära siis Tartuse kaunas, mis ehitati kohutavalt ümber ja noh, nüüd väga ilus maja Musta Luige restoran Kadriorus et see siis lammutati maha, seal kohapeal ehitati uus hoone ja see on jälle üks koht, kus me olema nagu suutnud eetiliselt käituda. Mitte et seal midagi oleks kasu olnud, noh, loomulikult ei olnud, et, et pakuti ka seda projekti teha ja sellest sellest loobusime, seda enam, et sinna taheti kohe midagi sellist, mis minu meelest ei sobinud. Ja noh, muidugi on see tüüpiline, et tahad kolleegi laimamine, menetleme tardike hulgas ei ole seda palju seda loetakse tõeliselt ebaeetiliseks, eriti kui avalikkuses, et seal ütleb kusagil, et ta ei tea sellest asjast midagi, et noh, ta ju ei ole ju midagi jaotasin teinud või või midagi sellist. No mul on see kahestunud isiksused, ma aeg-ajalt natuke võib-olla võin öelda. Aga see ei ole hea tava, eks omavahelistes vestlustes ja niimoodi ikka suusatakse võib-olla et ühele meeldib üks, teisele teine ja, aga ma pean ütlema, et see ei ole olnud probleem. Aga nüüd ainult ühest näitest veel, et kui ma ütlesin, et minu jaoks arhitektuuris eetikat saavad edasi kanda eelkõige institutsioonid, siis arnika liita minu jaoks nagu kõige esimene, kes seda eetikate hoidma täiesti kindlasti. Ja, ja ükskord olnud, kus olen mõelnud, et ma astun hargilt liidust välja. Sest et mulle tundub, et see liit ei ole enam puhas. Palun selle viimase slaidi. Ja see puudutab hipodroomi täisehitamise plaane. Et see on hästi kaval käik, et kui sa tahad nagu midagi teha siin ilmas noh, arendaja poolt tahad teha midagi, mis sa saad aru, et noh, see ei ole päris õige, et ma tahan siia rohkem saada, et enamasti ei ole see mõttekäik, et ma tahan midagi head saada. Noh, mõnikord on ka, aga ütleme, kui sa tahad nagu teha juba midagi, midagi rohkemat, kui võib-olla oleks sobilik, siis sa teed arhitektuurivõistluse. Ja need, mida tegid hipodroomi omanikud, kes olid siis selle maa omandanud ühiskondlike hoonetemaana. Nad tahtsid teha selle siiamaani tahavad ja teevadki sellest põhiliselt äri- ja elamumaa ja, ja oluliselt suurema täisehitusprotsendiga kui kogu ülejäänud see piirkond. Et kui vaadata seal lilleküla või Mustamäe algus, siis see on tükk maad hõredam, kordi hõredam kui see, mida sinna praegu teha tahetakse. Ja kuna meil see plaan oli, siis nad köitsid kavalalt, nad korraldasid arhitektuurivõistluse kutsutud arhitektuurivõistluse. Kusjuures eelnevalt teil oli kokkulepe saavutatud linnas, et sinna võib teha. Ma ei tea, mismoodi see kokkulepe on saavutatud hiljem muidugi sellest ajakirjanduses ka räägitud kuigivõrd ja nad kutsusid võistlusel osalema kõik elus olevat Arhitektide Liidu esimehed või siis žürii töösse noh ja veel mõned selliseid prominentsemad välja arvatud ühe esimehe, ma olin juba eelnevalt, no ma teadsin, et see asi seal susiseb ja ma olin eelnevalt juba ajakirjanduses oma seisukohti välja öelnud, et et see ei ole kõige mõistlikum plaan selles piirkonnas võtta üks suur ühiskondlik alam. Ja ehitada see lihtsalt tuimalt täis. Et sellel kohal on nagu palju rohkem potentsiaali ja Tallinn võib-olla vajab midagi enamat kui veel üks elamu ärikvartal, mille kohta meil on detailplaneeringut terve hunnik. Neil on juba olemas kehtestatud detailplaneeringuid väga palju ja, ja eelkõige võiks, eks ole see ehitustegevust kalduda siia mere poole, et selle saaks elama. Aga selline käik siis tehti. Ja siinkohal ma ütlen küll Arhitektide liit, et ta sellise omantööriga kaasa läks. Toetgali ikka Volkuvali Arhitektide Liidu esimees. Ja nende põhjendus oli ka see, et nad oli linnast tulnud noh, ei taha linnaga riidu minna, et linn on juba otsustanud, et see läheb niimoodi. Et me, me nüüd püüame teha selle kõige parema variandi sellest halvast variandist või püüame neid välja imet seal kõige parema variandi leida sellele siis vähemalt selline arhitektuuri poolest selline väärikas lahendus sellele suurele kogusele, mida siis teljevool tahtis. Ja ma arvan, et, et siin Harriti liit astus ja sellest peenest joonest valele poole. Et sellist asja ei tohi nagu lubada. Et siin oleks pidanud vähemalt miinimum oleks pidanud sellest asjast ennast taandama. Sest et edasi on hiljem, kui me arendajatega kohtusin, sellel teemal on väga palju selliseid ütlemisi nii ajakirjanduses kui ka siis saadi kokku linnalabor korraldas sellel teemal suure avaliku arutelu, kus kutsuti arendajad, arendaja esindaja härra Kaasik kohale ja ja siis annan ta saaduseni Manitski. Ja on siiamaani siis Manitski selline väljaütlemine olid, aga mida te mulle ette heidate, mida te mulle ette heidate, arhitektid ise joonistasid, ju, nemad pakkusid selle välja, Arhitektide Liit oli ja selle taga, kuidas te saate mind ebaeetilisuse süüdistada, ei ole arhitektid, mina ütlen kellelegi, kuidas ta peab tegema. Et muidugi ta kirjutas ette, et kui suured mahud on vaja ära lahendada selle selle projektiga ja mis sinna sisse mahtuma. Aga ma arvan, et jah, loomeliitudel peab olema selg sirge ja mingil hetkel peab suutma öelda konkreetselt. Ei. No ma saan aru, sel hetkel oli tõesti liitel nii palju kakelnud, alates Linnahallist kuni Sakala keskuse, need need linnaga, seda konfliktile nii palju õhus, et ei tahtnud, ei jaksanud. Ma arvan, et oleks pidanud. Võib-olla mõned küsimused siis ka margitele, et mulle endale kohe tekkis selline küsimus, et sa rääkisid väga ilusti sellest nagu kohaspetsiifika sellisest tajust või mingist sellisest nagu konteksti tunnetusest, et aga kuidas siis suhtuda sellisesse modernistlikus sõideoloogiasse, et kõik maha ja uus peale nagu lõgor, kus see on ja mis, mis on vist kaudselt sünnitatud, meie nad, mustamäe õismäed? Lasnamäe on võib-olla nii radikaalne näide, on ju, et, et kuna seal on vist kõike eirata No seal ei võtnud midagi maha, seal lihtsalt ehitati uued ja no sellest on palju kirjutatud, et see oli see aeg, sellise Aacoli ruumipuudus Venemaalt inimesi palju sisse oli vaja kiiresti eluruume, ma ise olen elanud Lasnamäel ühiskorteris esimesed kuus aastat. Et loomulikult sa saad kolmetoalise kõigi mugavustega korterid. Tegelikult oli see suur asi, aga see linnaruum, mis sündis, ega seda kritiseeriti ja, ja tegelikult arhitektid olid ju selle vastu. Keegi ju kahel käel vastu ei võtnud. Aga selle peale ideoloogia tookord ja pealesurutud vorm tookord oli ju see, et kõik peab olema industriaalsed toodet, ta kõik peab kiiresti püsti saama, kõigega oli kiire. Mõnes mõttes on see ka arusaadav, et ikkagi Nately. No kuskil kuuekümnendatel, kui ta hakkas, et selline vaene aeg ja inimesed on juba põske panna. Hea küll, Eestis oli see selline pealesurutud, aga noh, näiteks Helsingi siin on kõrvalt näide, kus tõesti võeti vanad ilusad hooned maha, ehitati peale noh lollus. Ja just nagu sellisest löögorpost seelikust. Kusjuures mul on Soome Soome arhitekt rääkinud ja nad imestunud siiamaani tegelikult siiamaani võtavad oma vana puitarhitektuuri kuskil maha. Et see on kummaline. Sellest ei saa nagu sellest minu seisukohast ei ole eetiline. Aga need otsused ei tule tihtipeale arhitektid, et need on poliitilised kokkulepped, need on arendajate ja, ja linnavalitsuste kokkulepped. Et see on jälle see koht, kus ma ütlen, et linnavalitsus on see, ütleme, vallavalitsus, maakonnavalitsus, seal peaks olema eetilisel arhitekti tööle. Et see on hästi lihtne öelda, ma tean, et seal on väga raske teha ja ja, ja lõpuks ei pea sellele survele seal keegi vastu. Et kui sul on ikkagi rahakott ukse taga ja kogu aeg koputab jõuliselt ülevalt poolt, tuleb surve, et see asi tuleb nüüd ära teha, see tähendab need ära otsustada. Ja. Kas on olemas ka mõni tellija, kes on selline selles mõttes eetiline, et tema eesmärk ongi sihuke luua selline ja inimsõbralik keskkond, mis sobitub, on? On on küll ja, ja mulle tundub, et et tegelikult selle 20 aastaga, mis meil on siin olnud, et tellimus on tugevasti arenenud võib-olla see üldse mõeldakse natuke rohkem selliste igaviku probleemide peale või, või igaviku küsimuste peale, et mis minust maha jääb ja mis ma siin elus korda saadan ja kuidas järgmised põlvkonnad mäletavad, et tegelikult, kui me võtame Rotermanni kvartali, siis see on väga äge. Noh, loomulikult ma ütlen, et ka seal oli minu jaoks mõned ebaeetilised käigud just arhitektide suhtes, et see, kui vähe neile maksti, selle töö eest, siirded Nad läksid pankrotti, seal aga aga, aga iseenesest eesmärk oli tookord kuu ikkagi mingi midagi anda sellele linnule. Sorry, kosmos kosmos tegi seda ja sellega arhitektuurivõistlusele enne selle ette määratud, et palju siis arhitektid pärast saavad selle töö eest raha küsida. Ja, ja ma tean, et mitmed seal ütlesid sellest võistlusest ka sellepärast ära. Aga noh, loomulikult, noored tahavad ju teha nooredeni hakkamist täis, et nad tööd ei ole eriti ja oledki nõus peale maksma oma uneajast kõigest ise teed, seal ei ole võib-olla ka mingit töötajaid tagasi, võtabki selle praktiliselt ma ütlen, nullkasumiga ütleme miinusega sisse, aga noh, sa lood endale värgi. Et lood omale selle imidži, mida siis loeksin, mäletatakse. Veel küsimusi, kommentaare. Ei ole praegu rohkem, aga võib-olla siis üldisi veel mingisuguseid mõtteid, mis ütleme siis, kogu see jutuajamine tekitas, et me nüüd jah, jõudsime väga tegelikult juba alustasime suhteliselt praktiliselt jõudsime ka tagasi, aga ma arvan, et ei ole üldse halb, sest tegelikult mis, mis sa looming, muud on kui selline igapäevane kokkupuutumine väga praktiliste valikutega, onju, et millal võib olla ka mõnikord selline eetiline dimensioon, aga aga mõnikord ei pruugi. Aga võib-olla selline lõpetav mõte või kas te oskaksite kommenteerida, et see, kui ma eelmine aasta seda üritust korraldama hakkasin? Mul tegelikult endal oli üks, üks mõte, mis mind selleks nagu ajendas ja millest ma sain ka palju tagasisidet nagu loomeinimestelt, kes nagu justkui olid nõus, et et noh, me elame mingis mõttes ikka veel sellises modernismijärgses perioodis. Modernismi suur paatos oli see, et see kunst kunsti pärast on ju noh, nüüd me oleme sellest mingis mõttes nagu loobunud ja nüüd võib-olla tänu sellele on ka see selline noh, näiteks eetiline dimensioon tulnud nagu tugevamalt tagasi, aga et kuidas need kaks nagu omavahel siis suhestuvad praeguse aja kontekstis on tegelikult nagu tundub, et ka mingisugune väsimus on sellisest postmodernismist, et selles mõttes mulle tundub, et see on suhteliselt ambivalentne suhe sellesse kahte poolsesse, kuidas teile tundub? Ma ei tea, kas nüüd otseselt seda mõjutab, aga kogu seda juttu kuulates eriti, kui siin selgus, et filmi ja, või noh, ütleme selles etnoloogia arhitektuuri Ortus ongi need reeglid täiesti olemas, onju et eks ta siis on vist niimoodi, et need, kes teevad kunsti kunsti pärast, on sõltumatud nagu Moldaavia ja neil ei ole ka mingid reeglid. Ja need, kellest tegelikult nagu midagi sõltub ka teavad siis nagu rohkem arvestama sellega, et kuidas nende looming inimestele tegelikult mõjub, et jällegi selline praktiline lahendus. Et selle valdkonna selles mõttes jah, tsentris ette arhitektist sõltub rohkem kui sellest makramee. Uku Masingu minu arust öelnud, et kunst kunsti pärast on sama, mis kirjutamine tindikulutamise pärast. Mulle kuidagi nõus sellega ja ma ütleks, et see nagu ei tule välja kuidagi prakti, praktiliselt on võimatu, see on nagu. Kui me räägime kõrgustes või mingis nihukeses kolastilisest vandliku torni eetikast, siis on tegelikult hoopis midagi muud kui praktilised valikud. Ja noh, kunst kunsti pärast ma ütleks, et see on, ega ta ei saa olla midagi rohkem kui lipukiri või loosung. Et nii ka niipea kui tegemiseks läheb, isegi ütleme, lähme nüüd, teeme kunsti kunsti pärast, ikka tuleb midagi midagi muud välja selles mõttes, et saagas meelelahutust või sotsiaalsest vähki või minu arust on praktiliselt ei ole kunagi realiseerunud. Ta on kuidagi liiga abstraktne kategooria, isegi et see on võimatu, ma ütleks kunst kunsti pärast, isegi võimatu. Margit, kas arhitektuuris üldse on võimalik kunst kunsti pärast? Sellepärast võib-olla on kõige rohkem seostada seda, seda sellega, et kui arhitektuuris tegeletakse mingi vormiga, majal otsitakse tehingu, tegelikult ei ole majakat iseendaga, et nagu temast endast teha niisugune kunstiteos, et mitte ei mõtle selle peale, et kuidas ta nagu sellesse ümbritsevas kontekstis istub, ta ei, ei mõtle selle peale, kuidas mingeid funktsionaalselt liikumiskehad. Et ta tegeleb just nimelt sinu vormi otsinguga, et oleks nagu midagi jube kihvt, et oleks nagu selline kunst selline kohe vaatad ja ma ei ütle, et salativalem, võtame keeri looming, midagi kõik teavad või, või kasvõi Sydney ooperiteater. Ta ongi selline lihtsalt puhas ilu. Et no see, see ei ole ju ka halb, kui ütleme, kunst kunsti pärast mõelda, et, et on lihtsalt kunst ilu loomiseks siis minu meelest miks mitte yldiselt arhitektuuris seda sa pähe teha. Seda kohta, kuhu seda teha, tellimust seda on, ma ei tea, võib-olla üks 100-st 1000-st saab, et see on võib-olla võistluste käigus mingisugust niisugust ikooni otsitakse mingit märki kuhugi, et et siis sa saad teha sellist korraliku kunsti kohe. Jaanika, kuidas sa teatri puhul tajuda, et kas ütleme sellise rõhutatult, kas või ühiskondliku teate järgi, on nõudlus nagu suurenenud viimasel ajal või, või, või vaataja tegelikult tahab põgeneda sellest sellisest nagu igapäevastest küsimuseta, pigem tahab ikka seda puhast kunsti. Vot nüüd see nüüd see, see viimane küsimus jälle asetas selle kunst kunsti pärast natuke teise kategooriasse, ma olen juba mõtlesid valmis mõelnud sellise vastuse, et tegelikult teatris kunst kunsti pärast on loogiliselt võimatu, sellepärast teatrisse on sisse kirjutatud ju see interaktsioon või Tseedutseb. Peab toimuma teatud inimeste ees teatud inimestega isegi kui see objekt, mis seal laval on, võib-olla mitte inimlikke objekt, aga ikkagi see, see inimkohalolu on sinna sisse kirjutatud. Et sellisel juhul, kui see kunst ei ole olekski ainult mingi abstraktse kunsti pärast, mitte mitte vähimalgi määral seoses inimesega, siis siis kas ei oleks enam teater. Et noh, et nagu see see loogiline vastuolu, aga aga see teine küsimus nüüd, et et kas võiks olla rohkem sotsiaalsest või rohkem kõrgeid abstraktseid ideid, siis ma arvan, et kõike võiks olla ikkagi. Väga palju on selliseid asju, mis mulle isiklikult subjektiivselt, kui ma lähen vaatan saalis võib-olla ei meeldi. Aga mulle kohutavalt meeldib, et nad olemas on. Ja see on see, mida ma olen nõus kaitsma ja rääkima just täpselt sellisel kujul, et oleks see valik või oleks erisus või erinevuste võimalused, ei oleks sildistamine ja ainult ühte kasti panemine. Liivo, kui sina hakkad filmi tegema, et kui palju sind ajendab selline puhas uudishimu, puhas selline noh, mingis mõttes nagu abstraktne huvi mingite asjade vastu ja teisalt, mida sa just nagu tõid välja see soov midagi näiteks aidata või ära teha, kuidas need omavahel nagu suhestuvad. Heal kujul nad võiksid mõlemad olla, oleks ütleme, filmi tegemine on ka seal on nagu kaks ühes, et ühelt poolt saad siukse kunstniku egotripiga seal kätte, onju, aga, aga teiselt poolt on see see pääs mingisse maailma, et ma ei oskagi öelda, et kas ma teen filme sellepärast, et et käia kuskil pääseda mingisse maailma teatud hetkeks sisse ja samas filmi tegin, võimaldab siukest piisavalt pinna peal noh ütleme kui etnoloogid uurivad ühte mingit gruppi inimesi või 10 aastat miinimum ja siis võib-olla lähevad järgmise grupi peale, mis on ka veel võib-olla noh, ühesõnaga et nad saavad elu jooksul nagu väga vähe nagu erinevaid kultuure nagu tõsiselt tundma õppida, siis filmitegemine on siuksed natukene selles mingisugune kolm kuud koha peal olek on ju see on, see on nagu klassikalist Valter bioloogiliste välitööde puhul on mitte midagi, onju, aga filmi sa võid kolme kuuga päris piisavalt materjali saada ja noh, kui seal kauem siis juba võib hakata segama sellise materjaliga, sa pead tegema mingi kümneosalise filmi võib-olla, et noh, seal on mingid teised reeglid. Et noh, õnneks mulle nagu see kombinatsioon meeldib, et pääs kuhugile maailma ja samas teatud selline nagu nad nimelt dokumentaalfilmižanrit, et see on niisugune tegelikkuse loominguline tõlgendamine või midagi taolist, aga, aga võib-olla etnoloogia etnograafilise filmi antropoloogilisi filmi puhul nüüd rääkida sellest nii-öelda kunsti ja mittekunsti võrdleme teaduslikkuse vahekorras, siis, siis see on viimasel ajal muutunud. Et kui varem oli selline hea akadeemiline tekst iga, mida täpselt üks inimene suutis läbi puurida kolleege aga ta pidi on väga põhjalik, seal pidid olema nagu väga suured siuksed, teooriad ja kõik siis nüüd sellest ei piisa. Noh, kõike seda, seda uudsust on ka vaja, aga, aga nüüd peab olema ka vorm. Sa pead olema ka hea kirjanikkuse kiiret ja samamoodi on ka filmide puhul. Sa oled ise maailma filmifestivalil paar aastat nüüd käinud, et ega, ega naljalt ja oma kogenud ma ütlen ka teistel festivalidel võib-olla isegi veel vähem seda naljalt ei näe. Nii-öelda klassikalist etnograafilist, filmi, mis meil võib-olla veel paarkümmend aastat tähendaski etnograafilised, jälgiti siukseid kuivalt mingisugust rituaali või mingit elu-olu võimalikult nii-öelda vaatlevast positsioonist. Et tänapäeval ikkagi pääsevad festivalide need filmid, kus on ka mingi inimlik lugu sees, kus on intriigi kus on sedasama nii-öelda ilu kas või sees et kus on mingisugune metafüüsiline dimensioon ja nii edasi, et see on väga raskeks läinud, et selles suhtes tõesti on küsimus, et mis vahe on siin nagu dokumentaalfilmil ja etnograafilisi filmil tänapäeval? Pigem ongi see meetodite vahel. Ja muidugi see piiri on väga raske nagu kuhugile tõmmata dokumentalist, kes käib ka kuude kaupa kuskil nii-öelda inimeste juures filmi tohutu hulga materjali, õpib neid tundma, tegeleb tegelikult selliste etnograafiliste välitöödega juba ja tulemuseks on just selline seestpoolt vaade mingile kultuurile või grupile. Et jah, et pigem on see nii-öelda see, see kunst mulle tundub trügib sinna sinna teadusesse sisse, mis on ka õige, sest sest seal tõesti, kui vaadata siis mingit kuiva kirjeldust, siis tegelikult sellist sellist ka nagu antropoloogilisi etnoloogilist mõistmist on väga raske saavutada. Kirjeldusest üksi ei piisa, sa pead ka kuidagi andma mingid mingid võimalused või kanalid, et kuidas tegelikult seda eluga ka mõista, võib-olla noh, mingi mingi kõhutundega või midagi, selge, et sa saad, sa saad kellelegi elatud kogemusest ikkagi aru. Hea film on see, kus sa tõesti ütleme, vaatad rituaali ära, kui sinirituaali film ja suled saalist välja, sa oled füüsiliselt väsinud, sest sa oled justkui osalenud selles, et noh, et, et see on hea film ja ma arvan, seal on seda etnograafilist informatsiooni, aga seda kunsti poolt nagu piisavas koguses olemas. Igasugune tunnetus muutub läbielamiseks Alvers vaikselt. Me oleme ringiga tagasi ja ma arvan, et siinkohal ongi sobilik kasvad kokku 1000 suur tänu kõigile, kes tulid nii publikule kui esinejatele ja loodame, et need teemad jätkuvad omavahelises suhtluses ja oma mõttekas aitäh. Me kuulasime kolmandat ja ühtlasi viimast osa Eesti muusika päevade 2013 festivali raames teisel aprillil toimunud Märt-Matis Lille modereeritud ja ellu kutsutud kultuurifoorumist teemal eetikakultuuris. Tänases saates rääkis pikemalt arhitekt Margit Mutso ja sõna said kirjanik Mihkel Kunnus, teatriteadlane Jaanika Juhanson, kunstnik Mari Kart Ta ja antropoloogia filmimees Liivo Niglas, moderaator Märt-Matis Lill. Saate materjali salvestas toonmeister Siim Mäesalu, mängis kokku operaator Katrin maadik ja toimetas Annika Kuuda.