Kuulderaadius te kuulate Raadio kahte seal kuulda raadios ja Me jätkame sarja, milles meenutame 20 aasta taguseid olulisi sündmusi, inimesi, nähtusi, trende ja tänasest saate teemaks on muusika-aastal 1993 enne kui ma tutvustan teile oma külalist ja asjatundjad, kes aitab meil selle ekskursiooni minevikku läbi viia. Paar omal valikul välja nopitud sündmust ei saa öelda, et margilist, aga siiski mu arust olulist, mis on kirja pandud seoses 1993. aastaga. Need tulevad maailma muusikast ning esimene kajastab tegelikult juba 92. aasta sündmusi, sest filmi soundtrack-ist Body kaad saab esimene plaat esimene album ajaloos mis ametlike mõõdutulemuste järgi näitab läbimüügiks üks miljon koopiat beat nädalas. Ja jutt käib Ameerika Ühendriikide muusikaturust. Ma valisin välja veel märtsikuise sündmuse kui ansamblist Depeche mode saab esimene briti alternatiivbänd, kes jõuab Ameerika Ühendriikide Billboardi tabelis number üheks. Vaat teadagi oli song Safeissentivation. Maikuust märkisin üles sündmuse, mis toimus Šotimaal. Esimest korda. Märgati tõsiselt ansamblite vōi, siis publiku hulgas oli ka kviation Recordsi boss, kes pakkus pärast seda kontserti ansamblile salvestuslepingut. Juulikuine sündmus samast taastast. Kansen rosis mängis viimased kontserdid illushen tuuril. Ning see oli viimane kord, kui bänd originaal koosseisus laval oli ning sügisest täpsemalt septembrikuust ka üks sündmus. Taas on kõneks Teppess mõõd, kes just tänasele maailmale mõeldes sai hakkama millegi huvitava või olulisega Teppess. Mood oli üks esimestest bändidest, kes läbi interneti või selle vahendusel suhtles interaktiivselt fännidega, mis on tänases maailmas bändidele esinejatele peaaegu et kohustuslik. Nüüd aga külalise juurde. Tere tulemast kuulderaadiuses, muusikakriitik Tõnis kahu. Kui ma palusin sul mõelda aastale 1993, siis mis alustel sa enda jaoks selle lahti mõtestasid? Neid viis ja tegelikult on päris mitu, eks ma saan mõelda oma lemmikutele aastal 93. Ma saan mõelda edetabelite tippudele. 93. Mis parameetrit sulle aluseks olid? Kõigepealt on vaja rõhutada seda, et aasta 1993 on jah, just nimelt selline aasta, kus ei ole kindlasti mitte ühte parameetrit, et popmuusikat väljas on suured aastad olemas selliseid kreeme, rattalised kanaliseeritud aastat, nagu näiteks 1967 või eeskätt võib-olla Briti rõhuga tänu pankrockile 1976 ja veel mõned aastad hiljem, hilisemast ajast, aga 1993 on selline, kus on väga palju erinevaid fragmenteerunud kultuurilisi, selliseid ühikuid või hoovusid, millel ei ole teineteisega väga suurt pistmist. No edetabel minu jaoks kindlasti ei ole see, mille järgi ma otsustan. Pigem siis see, millest kirjutati ja räägiti ja noh, seal on ammu teada, et, et need asjad müüvad ei ole tingimata head jututeemad. Et popmuusikas peab olema võimalik rääkida ja kirjutada. Ja, ja nii fännidel kui kriitikutel kõigil, aga et sellised sündmused muidugi on igas aastas olemas, aga need ei ole kultuuriti erinev, näiteks muusika tõus on, on terve omaette maailma Ameerikas, mis räppmuusika oli tollel hetkel saamas kõige populaarsemaks muusikamaailmas mida mängiti ja esitati igal pool kohati oma keeles euroop pasa Aafrikast, muidugi seal Ameerika põhjaosas, endise lõunaosas ka ütleme, räppmuusika tõus koos sellega omad konfliktid, vastuolud, mis seal sees räppmuusikast võiks teater või mitu saatesarja. Ja Suurbritannias toimus näiteks alternatiivroki samad tendentsid Ameerika alternatiivrokist, täiesti teistsugused tendentsid, millel tundus, et ei olegi enam nagu ühisosa. Samal ajal noh, küsida võibki, kas on, aga et kas on või ei ole, aga et, et 93. kas ta on just nimelt näide sellisest sellisest kirevuses, mitte mingisugusest ühest-kahest-kolmest suurest sündmusest? Meil on hulk laule, esinejaid ka välja valitud ning me alustame seda ekskursiooni ansambliga Nirvana ja kohe läheb mängima laul palad, siis Tõnis, sinu kommentaar siia juurde. Nirvaana albumi Nuter oli küllap kõige enam oodatud rokkmuusik ka plaat maailmas. Aasta 91 oli suuresti nirvaana aasta. Kuigi olid ka teised sellised konsensusplaadid olemas, mida, mis leidsid? Tee nii-öelda igaühe teemade ringi siis Nirvana never, mind oli ikkagi suur sündmus ja sellest tulenevalt ei, Nuter oli nii-öelda kannatas sellise teise albumi sündroomi all, kuigi see oli nirvaana, mitte mitte teine plaatajaid, aga teine plaat pärast nende suurt läbilööki kõik ootasid, kas see plaat on läbikukkumine või, või on see mingi signaal tulevikuks, sest me teame, et nirvaana enam väga kauaks ei jätkunud ka. Võib-olla siis meie, see teadmine annab sellele plaadile ka mingisuguse uue, teistsuguse mõõtme, mida tollel ajal kuulates seda ei taibanudki. Aga igal juhul tegemist ei ole kindlasti halva plaadiga äralangemisega pärast seda Nevermandi suurt õlut. Nirvana ja me jätkame Tõnis kahu ka ekskursiooni muusika aastast 1993. Kui nirvaana näol on meil täna tegemist mälestusega, siis järgmine bänd, kes tuleb Suurbritanniast, oli ka pildilt päris pikka aega ära. Aga kuidagi sümboolselt ja meie jutu konteksti hästi sobivalt on nad teinud hiljuti kambaki. Ja me räägime ansamblist suvaid. Sa võid oli ansambel mis oli suuresti muusika, meedia väljamõeldis, muusika, meedia aeg-ajalt tüdineb sellest, mis nad teevad ja katsuvad luua ise midagi uut briti muusikapress, mis tollel ajal veel Elasama. Selliseid viimaseid nii-öelda võimsaid aegu ja soid pandi muusika ajalehtede kaanele veel enne, kui nad sisuliselt midagi olid teinud. Ja nüüd see, mida nad tegid, ilmus just nimelt 93, mida nad päriselt tegid pärast esimesi singleid, mis ilmusid tõesti 92 siis 93 ilmus nende kauamängiv ja võitis aasta lõpus Mercury muusikaauhinna. Mis on märk sellest, et ansambli tõhusale kiire ja kiire ja edukas tegemist on nagu sellise Britroki või brit popi puhul üldjuhul märgata võime selgelt siukse retrokultuurilise nähtusega mis ei ole iseenesest etteheide, biitlid olid ka retrokultuuri näide. Et slaidi, sellised viited on ilmselgelt David Bowie klemm rokiaegadesse 70.-te algusesse. Samamoodi ka nende mäng seal selliseid seksuaalsete koodidega piseksuaalsusi puuga, mis ei olnud hilisemas brit hoopis mitte tingimata väga levinud. Võib-olla kui neid nii taustaks hästi vaikselt kuulata, siis ei ole erinevus kasvõi sellest vanast nii väga suur, aga nagu süveneda natukene kogu sellesse kõneviisi imaga loogias ja sellesse kõigesse, siis, siis tuleb öelda. Et 93. aastal üheksa, teisel kolmandal aastal oli siis vaid kahtlemata selline briti kitarrirocki number üks et siis nende erinevus ka alternatiivsest kitarrimuusikast, mille Nirvana käivitas, Nirvana ise polnud ainus seal 93. aasta tõi veel väga-väga häid bände 85 või muud taolised väljadest korraliku plaadi, ütleme, skulptuurid. Tollel ajal oli piss, erinevus oli väga silmatorkava, 10 kolmandal aastal. Pigem erand või reegel, et need asjad käivad ühel ja teisel pool ookeani eri radu. Nad käivad ikkagi jah, just nimelt nagu kitarrirocki, see oli ka ikkagi see erinevus on olnud läbi aegade märgatav. Samal ajal ei saa öelda, et et seal oleks igal aastal olnud ühtviisi suur erinevus, aga kindlasti see oli see päris suur ja 93. aastal, kus Ameerika selline alternatiivse kitarrirokimaailm oli ennast üles ehitanud täiesti teistsugustele alustele, seda näis olevat briti kitarrimuusika. Siit tuleb Animal Neueid. Ansambel on soid Enne kui me Tõnis juhatame sisse järgmise bändiga, küll maandub samasse riiki ja samasse vald, On ta siis ma küsin siia vahele, sinu eelmist juttu korraks meelde tuletades, mulle jäi kõrvu, et et muusikameedial Suurbritannias oli oluline roll slaidi üles mängimisel ja sa mainisid, et, et see mõjuvõim meedial hakkas, hakkas kaduma või, või et see oli üks viimaseid, vaata, see, mis sellega juhtus ja millest see briti muusika meedia võim seisnes. Ameerika muusikameedia. Juhtiv märkan raadio, briti muusika, meedia juhtiv jõud veel 90.-te alguses arvati vähemalt, et on muusikapress, muusikaajakirjandus või siis vähemalt sellist muusikat, nagu su either siis sellist ütleme, alternatiivroki oli võimeline üleval hoidma nagu muusikapress sellisel kujul lakkas olemast ikkagi juba 98. aastal muusikanädalalehed ja tulid siis need ajakirjad, mille poliitika on täiesti teistsugune. Ja loomulikult muusika meediale suur murrang tuli koos internetiga, kus ütleme, see autoriteet, mis briti muusikapressil oli, noh, nii-öelda lagunesid internetti laiali, et ma ise ka ütleme, loen, ostan ka ise võib olla ajakirjaga, et noh, ütleme põhilised argumendid tulevad tänapäeval blogidest ja ütleme sealt ma leian endale mõttekaaslaseid asju, mida tal lugeda. Nii et see oli see otstarbe, seal tehti ka veel hulk puhta ärilisi rumalusi ja selliseid sihtgrupi otsingul tehti. No ütleme, selle taust oli kõik, see ju, et me oleme siin aastast 93, kus, kus me saame sinuga rääkida. Muutustest ja sündmustest aga kogu aeg tiksub, ütleme selle jutu saatel meil mõlemal võiks meeles tiksuda see, et müügiarvud järjest järjest vähenenud, et kuskil samas Briti Britimaal 90.-te lõpus need olid ikka kohati täiesti piinlikult väikesed, isegi need, need näiteks lauludes inglid millalgi esikohale olid ikkagi häbiväärselt häbiväärselt väikesed võrreldes näiteks veel kuskil kuuekümnendad, biitlite singlid saavutasid mingi seitsmesajatuhandese läbimõõdu. Vabandust, ütleme, need jäid juba ammu alla 100000 on, et kõik need, need isegi edukamad asjad, nii et noh, see oli selline suur-suur, noh, allakäik suures skaalas muusikapressi allakäik oli üks osa sellest Aga muusikapressivõim seisnes siis maitse dikteerib. Mis asja ütlemiseks või, või milles? Ei, nojah, selle melu tekitamises jah, ütleme maitse etteütlemise suhtes, ma olen alati skeptiline, et see nii ei käi. Et, et sa saad päris dikteerida, aga, aga alternatiivkultuur oli see, mis, millest inimesed tahavad rääkida. Inimesed ei noh, ei räägi väga palju, Phil Collins, sest nad võib-olla ostavad ja kuulavad teda hea meelega raadiost. Aga, et lugeda Filgunis intervjuusid, inimesed reeglina ei viitsi lugeda, aga nad loevad slaidi intervjuud meelsamini, sest selles on rohkem skandaali ja särtsu ja vürtsi muutseks. Nii et ütleme popmuusika sündmusrokkmuusikasündmus, seda sellega tegeleb muusikapressiga tema muusikapressi kõrgaeg. Muidugi olid bankija muu muu sellisega seotud seitsmekümnendad. Me kuulame nüüd ansamblit. Plär. Selline paralleelnähtus sellele slaidile ja mõnevõrra siis päikese tiiser järgmise aasta ja 94. aasta jooksul, siis läks lahtise suur Brit-popi sihuke playoff võitlus siis versus flör ja svaid jäi nagu tahaplaanile. Et oli, oli kindlasti sellise teravmeelse kuuekümnendaid meenutava nutika kitarrirokki viimane isalda tõusu katse Suurbritannias edaspidi tehti neid muidugi ka, aga, aga need olid juba järjest kahvatunud. Ja, ja Blair oli kindlasti üks näide sellest, kuidas kuidas sellise popmuusika kitarri, popmuusika naiivsust tuua produktiivsena kultuuri tagasi. Plööri tollane album oli Modern Life is ravis ja selle pealt tuleb lugu for maro. Me vahetame nüüd taas mandrit ja läheme muusika aastat 93, meenutades tagasi Ameerika ühendriikidesse ning Tõnise jutust korraks räppmuusika jooksis juba läbime tervet saadet täna sellele pühendada ei saa. Aga paar näidet siiski ning alustuseks snoob toog. Strukto kuulub nii-öelda sellise Chifancy alla, nagu seda trendi tol ajal nimetati ja tegemist on siis sellise tüüpilise 90.-te Räpisandiga üheksandate alguse Räpisandikus kustutamiseks 80.-te eksperimendid a'la Pablikene meil on ületatud ja paljud pidasid seda uut trendi väga küüniliseks, väga ülbeks ja jah, ütleme selliseks kuritegevusega flirtivaks plaatidele Rõugust sedasama lugu ilmus, oli, oli ta otseselt mafioosne asjadega seotud oma liidrijuhise kaudu samal ajal see struktoobeli ka minust, selle singli aegadel omas mõrvasüüdistust. Ühesõnaga, ta vastas kõikidele neile väga halbadele, mustanahalise stereotüüpidele, mis, mis kogu maailmas leviksite, mis aitasid kräpp muusikat lüües ei olnud tingimata nii kaheksakümnendatel kaugeltki mitte. Ja, ja siis alguses jäi ka kahtlemata see lääne ja ida ärev koolkondade suur konflikt tüüpilist Lääne Räpina siis struktokivatsemainim loo kaudu kuuleme, mis on, sõltub väga paljuski George Clintoni kunagisest Fanxangist 80.-te funktsioonidest, mis on siis nüüd doktad reproduktsiooni kaudu toodud toodud tollasesse, kaasaegne. Samal 1993. aastal avaldas debüütalbumi Wood Tang Clan. Sama plaadi pealt tuleb kohe näitan lugu ka. Mina-vuta Green on siis jah, idapoolne Ida tendentsi ilmutab räppenud ja see, see oli tollel hetkel siis omamoodi vastukaal sellele läänelikule räpistiilile. Ütleme, kogu hiphop muusikat iseloomustab, on see, et sellel kultuuril on erakordselt halb, mäluda ei hinda oma nii-öelda mineviku suurusi klassikutena mida rokkmuusika teeb isegi liigagi palju, on igal poolumine rokkmuusika, klassikalisi nimesid ikka ja jälle uuesti üle tehtuna, viidatuna ja korra räppmuusikas. Seda tingimust ei ole Pablikene meil suuresti unustatud, kuigi teda mäletatakse hävitusele roki kontekstis. Sama on paljuski isegi juhtunud Huutan Klänni taolise suure suur nimega. Et aastal 90 kolmele muuta, on ka omamoodi alternatiiv sellisele-sellisele gängster stiilile, mida esines siis selline snoob, tooge taksode ja teised. Et võiks kuulata. Lugu, mis mängima läheb 93. aasta albumilt ja toob Raadio kahe eetrisse puud, tang klanni on rattektiianne. Naishääli täna veel eetris kõlanud ei ole, mis ei tähenda, et neid 1993. aastal pildil poleks olnud. Koha tuleb päris mitmest juttu ning jätkame Ameerika ühendriikides. Tõnis. Kui sealset muusika aastat kokku võeti, siis kellest räägiti, kes, kes olid olulised mis arvati edasi juhtuvat? Ameerika populaarsust. Tuuri iseloomustab see, et neil on üks keskne institutsioon mille nimi on pääshop all, ehk siis on selline modifikatsioon džäss, popp sõnadest ja mille siis väljendab inimesi, poiss algatas seitsmekümnendatel aasta siis 500 või tänapäeval juba 700 tollel ajal oli vist jah neli 500, võib umbes nii, kriitikud siis valivad aasta kõige parema plaadi. Ja tollel aastal valiti paljudele suure üllatusena mitmes mõttes suure üllatusena. Selleks Adiks lauljatar Libeeria album, eksallingaievel, debüüt, album, lauljatari, kellelt loodeti palju tulevikus ja kes neid lootusi kuidagimoodi ei õigustanud. Üllatus on muidugi muidugi see, et 74.-st aastast, kui võitis Joni Mitchell, ei olnud naisartist võitnud seda küsitlust. See oli rokkmuusika ameeriklasel ikka meeste maailm. Aga nüüd 93. aastal, siis Alice VR võitis ja ütleme, selle plaadi puhul võiks kata seda, et et kuigi sfäärist endast ei saanud suurt rokkmuusikalist karjääri, siis ütleme, tema mõjud ehk on, on siin-seal hiljem Ameerika siukses naisrockis märgatavad küll pole, pole halb, aga tal on. Tal on muidugi nüüd tagantjärele tark olles võib-olla sellise teatud üle hinnata tuse tunnused kahtlemata olemas. Juhul kui 90 kolmandat aastat, kui võeti, siis see plaat võitis, mitte mitte isegi väga väikese eduga ikkagi ikkagi vaieldamatult. Muidugi on tähelepanuväärne, et üks nii suurte ootustega õnnistatud artist on suutnud oma asju ajada nii et edaspidi enamus eestlastest temast midagi. Aga aga muidugi, mis puutub Eestisse, siis, siis ühte asja tuleb öelda, et Eestit on alati iseloomustanud oluliselt oluliselt suurem kiindumus briti maitsestusega, Ameerika omasse, need tihtipeale ameeriklaste meedia teisigi artiste, keda me mitte midagi ei tea. Lihtsalt veer ja loo nimi on pärast seed. Kui nimi Liis Veer iseenesest võib olla väga palju kuulajatale, ei ütle, siis kuulates sedasama never, et lugu 93.-st aastast, ma arvan, te ei pea väga palju pingutama, et mõningaid paralleele tõmmata hiljem hoopis tuntumaks saanud naishäälte või, või bändidega. Te kuulate Raadio kahte, see on kuulda raadios, mina olen Sten Teppan ja minuga koos on stuudiosse Tõnis kahu. Oleme ette võtnud ekskursiooni minevikku. Me oleme aastast 1993, et rääkida muusikast ning mängida ka seda, mis mingil põhjusel Tõnisele on sealt meelde jäänud. Minu isiklik valik, minu isiklik valik teistsugune olema, see on siiski ütleme selline valik, mis kumab peast, lasen läbi aasta 93 ja siis need on asjad, millest, nagu räägiti, mis, mis teemadena üleval olid oli üleval ka oma teise albumi välja lasknud artist Briti artist, aga üks näitaja Brittertiste mille puhul kehtib see, mida ma ise võiksin nimetada näiteks Rolling Stonesi sündroomiks, Brittertist otsekohe korjatakse üles eeskätt siukse jah, Ameerika meedia poolt ikka senise kultuurilise mõtlemise poolt ja koduneb eriti hästi just nimelt seal. Rolling Stones ikka juhtus see, et noh, et inimene, kes nii-öelda tuleb Marsilt ja vaatab popmuusikat, võiks arvata. Rolling Stones on Ameerika bänd. Sama võiks öelda pilsi Harvi kohta, et kelle kogu, olles pärit Suurbritanniast, kogu tema selline kultuuriline mõtlemine asub juurtega minu arvates Ameerikas. Kes, kes iial, kuigi ta tegutses samal ajal, kes iial ei ole võimalik teda vaadelda sellises brit. Tarvi samamoodi leidis oma albumiga Ridophmi, mis, nagu öeldud, olid teine plaat Ameerika kriitikute väga suure sümpaatia, mitte ta Inglismaal oleks märkamata jäänud, tema temast küll erinevalt siis sellest lifeerist, kes äsja kõlas, võiks öelda seda, et, et tema karjäär on üks huvitavamaid nende seast, mis üheksakümnendatel alguse sai. Ja tema need muutused ja sisemised arengud ja, ja kohatised teadlikud taandarengute kõrvalastumised on, on ka omaette omaette käsitlust väärt, et üks lugu lõpladesse. Harry on teie ees ja loo nimi on fifty-feed. Kuini. Harri kuulderaadiuses. Me Tõnisega rääkisime Lizzafeerist, kuulasime teda ka kui Nendest artistidest, keda 93. aasta põhjal ennustati tugevaks tegijaks edaspidigi ja oli lemmik 20 aastat tagasi. See oli siis Ameerika Ühendriikides, aga samal ajal Suurbritannias Suurbritannias, kui aastat kokku võeti, siis jah, Mercury auhinna, nagu ma mainisin, siis võid aga ütleme, muusikaväljaanded ja siis kriitikud hääletasid pea ühtlaselt esimeseks Pirkki debüütalbumi nimega The pisut. Ja see tundus muusikaliselt kultuuriliselt nii-öelda see, mida kriitikud alat hindavad, samm edasi, ütleme sellisest tarri rokist natukene eemale, aga mitte väga eemale. Et kerkis, oli tulnud otseselt siis kitarrikesksest, lindistasime šou värki ja nüüd siis tegi tegi hoopis teistsugust muusikat, kasutas seda nii-öelda väljendussuunda, medalit mõistetud klubikultuurina, laenas sealt elemente ja loomulikult, mis ka alati mõjub ja otsustab, on see, et on tegemist erakordselt tugeva ja meeldejääva karakteriga, kes ka väga hästi sobis oma videote tõttu näiteks televisioonimeedias selle sõnasta avaras tähenduses. Nii et oli olemas täiesti uus karakter, mis Percy puhul oli tõesti tegemist kellegagi, kes erines sellest, mis ta varem oli läbi teinud muutuse, kehtestanud ennast teistsugusena, kui ta seni oli olnud ja, ja Birk oli siis artist, kes ilmselt Briti kontekstis olid tolle aastanumbriks plaadi autor. Park 20 aastat tagasi lugu on viines, poi meie järgmine esineja on sädevahtanis, jah, Türgi puhul oli juba juttu sellest nii-öelda klubikultuuri imbumisest siis. Ütleme oma sellisest kitsast ringist välja, sest et kogu aeg peab arvestama, ütlema, et kõikide nende kitarri, rokkide muude asjadega katel käis Suurbritannias kogu aeg, see trummel, teisi ja muu sellise reivijärgse reivikultuurijärgselt erinevate harude muteerumine ja liikumine, liikumine ja aastal 93 pandi tegelikult mõnes mõttes alus kommertslikuks mõttes nii-öelda anti talle selline lootustandev formaat. Sellisele muusikale, mis siis samamoodi aitas siduda klubi kultuurilise, isegi mainstream'i stripopile, nii nagu seda väljana, miks Mc tollel ajal ristis ja Ameerikast pärit muusikaprodutsent konstrueeris siis selle loo influks praegu taustal juba hakkas kõlama, mis oli suuresti mõjub mõjukas Tõnu dženzalevelli plaadifirmale Moveks Suurbritannias ja, ja hiljem, kui me mõtleme, siis seda 90.-te keskpaiga peale trikki Massive Attack pordised siis jaga erinevad nimed, mis jõudsid edetabelis kohati päris kõrgele. Paldiski 93. aasta loomingust. See on raadio kahe kuulda raadiost, stuudios on Sten Teppan ja Tõnis kahume. Räägime muusikast 1993 tegijatest plaatidest lauludest. Ehk meenutame 20 aasta taguseid aegu ning järgmine bänd, kes meil plaanis ette mängida on tegi väikest viisi Kambeki, tõsi, üsna ajutisest. Pärast albumi rippablike avaldamist läks New Order, kellest ma kõnelen varsti jälle laiali roosile, mis kujunes nelja-viie aasta pikkuseks, aga aga see on juba edasine asjade kulg. Me oleme albumi Republic. Kusjuures mina kui 93 Ma ei tea, kas seal selliseid väga suuri Kambeke oli, mida, mida peaks esimest korda kindlasti oli üks neid et üks nendest, mida võib peaaegu suureks nimetada ja paljud arvasid seda, et album Republic oli parem, kui kui tal nii-öelda oli, oli õigust olla, et Norderilt isegi oodatud nii nii väljenduslikkust selget ja tugevat avaldust. Ja selgus ka see, et see nii-öelda kuulas, rääkisime siin klubikultuurist, siis mõnes mõttes New Order oli, oli selle klubikultuuri lätete juures on olnud 80. kolm, 83, neli, kui neil, eks ole, need olulised kaks, kolm, neli, viis olulised singlid ilmusid, et ta nüüd klubikultuur oli muutunud, aga see kunagine kunagine bänd nagu New Order tuli siis uuesti uuesti tagasi ja omas nüüd hoopis teistsugust auratelt. Missugune bändi positsioon, briti muusika sa üldse läbi aegade on olnud? Järgmise respektiga neisse suhtutud? Kuidagi. Kuidagi mõistetud seda, et nad on nii-öelda omaette institutsioon, omaette maailm ja neid ei, pole proovitud mõõta päris selle mõõdupuuga, mis, mis teisi. Et neile on antud nagu alati, kuidagi rohkem rohkem nagu lubatud või nendega on proovitud kaasa mõelda, aga ma ei ütleks, et nad enam nii kaalukad nädal ütleme. 93. aastal oli siiski oodatud plaat, märgatud plaat ja tulevastest reaktsioonidest, mis otsustada seda, et inimestel oli hea meel, et sa heaks Choidimiseni minema ikka tuli kasuks. Kahjuks. Tegelikult mängisid kõik ikkagi seda mängu, et tegemist on täiesti teise bändiga, mis on ka tõsi. Et nende puhul ikkagi ei viidatud Tseedilise mulle väga-väga tagasi ja, ja Ma arvan isiklikult, et, et sellel on oma põhjendus ka, et, et ma arvan, et ansambel, mis kunagi oli saidi Viseni, millest sai New Order, muutus iialgi ajutise lahkumisega tegelikult muusikaliselt palju paremaks. Körtise lauljavõimed ja kõik oli karismaatiline, aga väga piiratud ei oleks saanud sellele üles ehitada seda, mis, mis järgnes. Tahaks veel lisada siia orderi jutu jätkuks uue teema või sisse juhatada uue, uue, sellise artisti, et mis on seotud kunagise klubikultuuri 80.-tega, et mõnevõrra sarnane Hectori punktotas orderit ootas 93. aastal ees ansamblit täitsa paist. Kellelt ka see plaat ei olnud kommertslikuks mõttes, teab neist, oli tegelikult pigem kommertslikuks mõttes langemine, aga ütleme, ansambli staatus või nende selline väärtuse märkamine, esiletoomine, nende hindamine, nende klassiku staatusesse positsioneerimine oli, ütleme albumiga Verimiselduseks 13. Väga silmatorkav pois andis välja ühesõnaga väga tugeva plaadi mis nii-öelda Tsementeeris neid muusika ajalukku, et natuke sama oli juhtunud ka nii orderiga, siis publiku valik. Et mitu hitti muidugi sellelt albumilt oli, aga eeskätt on, on veri oluline. Just seetõttu, et, et kriitikud kirjutasid nüüd Petsa poisist kui ansamblist, kes kuulub popmuusika ajalukku suurte tähtedega. Tingimata ei olnud nii veel kaheksakümnendatel, isegi kui nende lugusid armastatud Metsapois 93. aasta albumi Vervi üks hittsinglitest Ko uuest. Aeg-ajalt juhtub muusikamaailmas nii, et üks laul või üks esineja bänd saab uue võimaluse nii-öelda selle järgmisega. Ta võib vist nii öelda. Et reidi kriib sai oma nii-öelda taas siin just 93. aastal, kuigi formaalselt lugu valmis 92. aastal. Aga miks kriit on veel oluline on, on see, et ta peegeldub meie selles saates juba jutuks olnud teemat. Briti ja Ameerika kitarrirokisuhetest reid ühendi karjäär, nagu me näeme, algab võrdlemisi sellises crash muusikatraditsioonis. Ja sobiks ka sellisesse ameerikalikku kultuurikonteksti sisemiselt välja tuli ütleme, reid ühed enda karjääris hiljem on, on jälle täiesti teistsugune, aga ütleme, see on kriipan, see singel, kus Ameerika ja briti kitarrirakk puutusid päris tugevalt kokku. Nagu nägime, siis teistel juhtudel oli, oli erinevus väga suur, aga siin on kokkupuude olemas. Me oleme peaaegu tund aega tuletanud meelde 1993. aasta olulisi esitajaid, neid, kellest räägiti, need, kes olid muusikaajakirjanduses teema ja mänginud pette hulga lugusid, mõned neist said raadioeetrit nii-öelda nuusutada, väga vähe. Teised jälle olid hitid sarjast söögi alla söögi peale. Tõnis kahu on stuudios ja me oleme jõudnud lõpuks õnnelikult eesti asjade juurde. Ei teagi, kuidas hinnata seda perioodi eesti muusikas. Sest kui pinnaplaadiriiuli juurde ja selle pealt järeldusi teha, siis ega sealt isegi füüsilise mahu poolest nii väga midagi võtta. Ta ei ole ja ütleme, minu hinnang sellele asjale on, on üldiselt see, et et kui me räägime Eesti muusikaelust näiteks aastal 93 või kaks või üks või edasised hilisematest aastatest siis sellesse muusika ellu tuleks kahtlemata kaasata ka see, kuidas meile peegeldus kõik see, mis välismaal oli ja minu arust Eesti muusikaelu jaoks. 93. aastal oli oluline teema see mis suhe neil on nii-öelda suure popmuusikaga minu kui tarbija suheldes näiteks muusikasõbrasuhe, aga see oli ka Eestis tegutsevate tollaste bändide teema tegelikult määral ütleme seal suur popmuusika jõuab minu muusikasse ja mil määral ma seda edasi annan, mil viisil ütleme näiteks minu minu jaoks oli aasta 93 isiklikult hästi tähtis, sest ma läksin tööle raadiosse ja ma hakkasin seda muusikat kuulama rohkem, kui ma seni olin saanud samal ajal see, mis toimus nii-öelda Eesti tänavatel oli putkamajandus, kus müüdi Poola kassette sellesama lääne muusikaga, mis oli selline müstifikatsiooni akt, ütleme see muusika siis mul oli alati tundunud eriline, kauge, kättesaamatu ja fantastiline oli nüüd noh, sihukene, räpane, inetu ja väga kättesaadav oma sellistes moonutatud vormides, ütleme, selline salapära muusika ümbert järjest kadus. Samal ajal ma näiteks raadios töötasin, sai kõik neid Berke Pet Shop Boysi nüüd juba päris uutena kätte ja ütleme, piltax täiesti muutuma. No ma arvan, et see kõik oli ka midagi, mida Eesti Eesti ansamblid tajusid, et kuidas nad omaenda loomingu Sist patseerivad, kui nad asetavad selle, mismoodi need maailma vaata Üks nimedest millest me räägiks tõenäoliselt ka siis, kui neid plaate 93.-st aastast oleks riiulist palju-palju rohkem, kui neid tegelikult seal on. On mister Lorenz. Christian Lorenz oli näide sellest, kuidas nii-öelda unistada aktiivselt ja nähtavalt sellest, kuidas kuuluda sellesse suurde lääneliku popmuusikasse. Ma arvan, et selline noh, alguses inglise keeles andsid välja kohe CD misel suuresid CD ütleme, CD oli võitnud plaadituru 93. aasta alguseks ja vinüül oli sealt kadunud, see ei võitnud mitte vinüüli või CD, võitis kassetti kassett oliseni, milles CD hakkas arvu poolest rohkem müüma. Et võitlus käis CD ja kasseti vahel, mitte CD vinüülplaadi vahel. Vinüülplaat oli kadunud, sest suuremat briti muusikapoed loobusid müümast. Aga CD ilmumine nagu Eesti muusikasse oli iseenesest suursündmuse veel eriti Tseede, mis andis algusest peale teada, et me tahame kuuluda sellesse lääneliku vooluselemistel. Lorenzi kultuuriline selline sõnum, hoiak. Ma isiklikult seda aega ei teadvustanud, siis tagantjärele juttude põhjal on jäänud mulje, et eesti muusikat jäi mõnes mõttes vaesesse olukorda või vaesesse seisu see pärast, et et päris bändidel nii-öelda polnud justkui mõtet eksisteerida, sest väljund kui selline puudus kontsertidele kutsutud rahasid esinemistasude naissaanud, eks ole, raadiot ka vist enam ei tahtnud mängida, sest seal hakkas prevaleerima hoopis hoopis teine teema. Aga samasse süntesaatori majandus ei olnud ka veel ennast väga korralikult käima jooksnud. Nojah, tõsi on see, et, et noh, oli, oli selline eneseotsingu aeg jah, paljuski ja et ega ma, ma ei saa öelda, et ma seda kõike hästi tajusin, sest ma elasin ikkagi tartlased provintsis ütleme Tallinnas, need hobused olid juba selgemalt näha. Aga, aga kindlasti üks üks küsimus oli see, et, et kuidas muusikast ära elatada, et nüüd, kus oli selge, et, et on olemas päris popmuusika kusagil seal, meie kusagil siinses mister Lorenzi vastus sellele oli see, et me tahame saada sama suur kui Mihkel Raua argument oli see Seal ansambel meister Lorenz kooliorneim albumilt, mis kandis bändi enda nime ja ma arvan, me võiks Tõnis eetrisse sedasama teemaarenduse tuua, millest oli siin omavahel praegu juttu ehk CD-plaadid versus kassetid ja ma ei ole nüüd päris kindel. Aga, aga tundub, et sellest oma ajal eriti versioon ei saanud mister Lawrence albumi Merry Christmas, mister Lorents ilmus 92 kassetil alustas ja küll, aga olen ma täiesti kindel, kassetid olid olemas, mister Lorenzi järgmistest albumites, jälle, kui tuli sundüheksakümmend viis ja sealt edasi see Ameerikas tehtud sentents, spinn või nendest kassetid olemas jälle, siis ajab hiljem, eks, aga noh, ütleme ütleme. Mister Lorenz oli juba noh, kogu see kes kuulas ta lugu, sõbrad, action ja kõik need nüansid seal puhtad, Täpse läikima löödud heli nagu on selle selle loo iseloomustav joon, et näiteks noh, meie nii-öelda järgmine teema, mida ma korraks vaatan, eesti muusika, ütleme siis omamoodi kontrakäik sellele, mis talle orentsile Ma armastan, anname vennaskond tihtipeale just meestele tantsega vastandada, mitte kvaliteet, et see ei ole praegu jututeema, vaid, vaid just nimelt laadilt vennaskond lahendas selle asja just nimelt lokaalses võtmes, nemad andsid välja, kas site meil oli väga truu ja tegelikult suhteliselt ikkagi kasvav publik. Ja ütleme, nende selline ütleme, vennakene muusikal oli teema, siis oli see just see teema, et kuidas unistada maailmast siis, kui sul on väga piiratud vahendit, ütleme siis, kuidas olla unistamis võimeline Eesti NSV-s, kuidas nende muusikasse jõudsid raamatut, mida nad olid lugenud mingisugust fantaasiat, koguse Trubetsky anarhismi teema, mis on parasjagu lapsik ja halvas mõttes armsat, lapsik et kõik selline selline unistamise teema, mis, mis noh, ütleme Mihkel raud, kuigi samblina nooremise Lorenz kõlab oluliselt oluliselt täiskasvanuna, kui kõlab kõlab Trubetsky vennaskond, ütleme näiteks see lugu põhimõtteliselt on ju lastelaul suurel määral, eks ole, kuigi kes ütleme, kes seda raamatut lugenud, neile seda enam. Seal vennaskond, insener, Kaarini hüpperpoloid. Hoones. On tavaline. Seal on ansambel vennaskond ja meie ekskursiooni lõpulugu insener Kaarini hüpperpoloid aastast 1993 mil lubage kõige eeltoodu juurde lisada veel nimesid ja laulude pealkirju, nagu ei Safei sool värsivans Bryan Adams, fliis For Kilmi, Aerosmith Crain Maicel poolt on, seda ei laulnud ju. Seda paray lib Bon Jovi Peedaprosis Boy George krainkein. Käpin Hollywood projekte, Maarend Moor ja paljud-paljud teised. See oli lihtsalt ühe nimekirja alguses nendest lauludest, mida nimetatakse 1993. aasta kõige suuremateks hittideks. Tõnis, kui sul tekib aeg ja võimalus ja inspiratsioon plaadiriiuli juurde, siis tõenäosusega sa puhtalt oma isikliku heaolu mõttes võtad sealt välja 93. aasta plaadi. Et tegelikult on täpselt selline periood, mis minu jaoks ei ole, ei, päris uus muusika, mida ma juba nii info mõttes tahan kuulata ega ole ta ka, ütleme see, mida ma peaksin vanaks ja mis seetõttu vajaks uuesti ületšekkamist või ütleme, näiteks nagu mingit ila on võimelised, leidis või ütleme, need, mis kuuluvad selle muusika sekka, mida ma palju kuulan. Et ta on seal kusagil vahepeal, et ta on seotud minu jaoks need laulud näiteks tänagi siin on seotud siiski minu mingisuguse praktilise eluga, mida ma kunagi elasid näiteks nagu Dylan, nii 60.-te asjad ei ole, ma ei kuulnud neid siis nad tulid minu ellu hoopis hoopis hiljem siis ütleme, need lood on kõik osad minu kunagisest olevikust. Et nendega tihtipeale on see natukene mälestused või situatsioonid või mingid inimesed, kellega ma olin parasjagu koos, rääkisin kaski tollel ajal nendest lugudest kui millestki uuest. Ja noh, nagu ma siingi meenutasin, et nad, need lood olid kuidagimoodi ka turule tulnud Eesti Eesti nii-öelda muusikaturule. Et seetõttu on jah suhe selline kummaline vasta mulle eraldi võetuna midagi eriti ei tähenda. Aga kui sellele nüüd mõtlema hakata, siis siit said mingisuguseid natuke, mõtlesin selle saate jaoks siis mingid asjad sõitsid nagu alguse külvi, mingid protsessid hakkasid liikuma küll, aga noh, ütleme see pilt aastast 93. Me ei tea, mis, mis edasi tuleb, äkki siit selguvad hoopis mingisugused muud asjad, nad on näiteks sellise näiteplaadist, mida mitte keegi eriti ei märganud või mitte keegi eriti ei kiitnud või hinnanud just nimelt Bob Dylani, Albu Balkan rong, mis oli üks tema kahest plaadist, kus ta külastas kunagist väga ammust 20 kolmekümnete aegade bluusi minevikku, näiteks Dylani jaoks oli see selline isikliku ülekasvamise või isikliku arengu mõttes väga oluline faas. Ütle, mida hiljem on märgatud, järgmiste plaatide tihtipeale aegadega juhtubki, nii et nad omandavad tähenduse mingeid hoopis hoopis aastakümneid hiljem. Dylan kasutas seda muusikat selleks, et teha midagi hiljem hoopis sellel sajandil näiteks. Nii et noh, nii need asjad juhtuvad, aga ega ma muidugi aastate aastate järgi muusikat ei kuula mis kätte satub, kohati võib sattuda ka see aasta Tahad sa öelda midagi kuulaja kohta ka tänase päeva ja 93. aasta võrdluses, et et siis mulle käigu pealt praegu meenus jälle, Eesti asjadele mõeldes oli ikkagi Eesti kontserdielu, kui me vähegi püüame toonaseid valitsejaid meenutada vist suhteliselt Kuldse Trio ja onu Bella käes. Kui räägime suurtest suve tuuridest, rohkearvulistest kontsertidest, et mida see toonase kuulaja kohta võis rääkida ja, ja on siin põhimõtteliselt midagi muutunud. Sinu meelest ajas 20 aastaga. Inimesed, kes populaarmuusikat ükskõik siis millist ostavad, aga tugeva osa nendest inimestest on alati moodustanud need, kes kelle jaoks popmuusika tähendab võimalust lõbutseda. Minu jaoks nii enesestmõistetav selline põhjendus ei ole. Aga üks, mida Eesti iseseisvumine kaasa tõi ka väga paljude inimeste jaoks, oli just mida sa vabanemine kaasa ja oli just nimelt teatav teistmoodi lõbutsemise viis sellise vulgaarse ja jõhkravõitu ja toore ajaviite muusika saatel see oli üks, mis üheksakümnendaid tervikuna iseloomustas. Ja see on mõnevõrra muidugi muutunud, aga ütleme, on toimunud teatav selline tsiviliseerumine, selline jõhkravõitu ekstaas natuke taandunud. Aitäh tulemast raadio kahte Tõnis kaotajaks. Kuulderaadius. See on raadioga