See on raadio kahe kuulderaadius, mina olen Sten Teppan, mul on siiralt hea meel kutsuda teid nostalgitsemas läbi nädala ka põgene järgmisest nädalast, sest herr kahe sünnipäev on lähenemas ning kuulda raadios meenutab sündmusi, mis toimusid 1993. aastal. See, et raadio kaks siis alustas, on üks fakt, aga toimus ka palju muud. Püsige lainel, on aeg alustada. Raadio kaks alustas esimesel mail 20 aastat tagasi. Aasta siis oli 1990. Ja tahaks? Saada. 93. aasta 26. novembril Tallinna kesklinnas Pärnu maanteel kui päise päeva ajal eesti mehed omavahel Maugustust tegemist Nonii jäägrikompanii endise ülema Asso kommerid avaldusega. Selles relvakonfliktis sai raskelt haavata kriminaalpolitsei abikomissar Koit Pikaro. Kuula meenutusi 93. aasta põnevatest olulistest sündmustest iga päev kuulderaadiuses. Sinu raadio kaks. Jaanika Sillamaa laulis, see oli lootus. Ei jäänud väga palju puudu. Et just see lugu oleks olnud esimene, mis esindab Eestit eurovisioonil. Aga puudu jäi siiski niipalju, et lootust ei olnud. Laul, mis oleks kõlanud Ljubljanas 20 aastat tagasi, Jaanikesid tuses, tere tulemast, Janika sillamaa. Tere. Ning tere tulemast, Jüri Pihel. Tere. Tere. Me meenutame 20 aasta taguseid sündmusi ning ma panin lootuse mängima meelega. Jaanika, mis tookord juhtus? Ma olen aru saanud, lugedes kaasaegsete meenutusi ja kommentaare, et paljud ikka pigem arvestasid sellega. Ta sa esitad Ljubljanas lootust. No aga ei läinud niimoodi ja kusjuures kui punktid kokku loeti, siis minu meelest said lootusestel kõvemal punktid, said, aeg on laulja tuhast tõuseb päev. Et see lugu, ma ei kujuta ette, ma arvan, et asi oli selles, et esiteks no ise ma ilmselgelt eeliste siin muretut meelt ja südametuld. Ma olin seitsmeteistaastane, ma tahtsin kohutavalt naine olla lootus. No ma ilmselt ei tabanud seda võlu veel ära, et ma, see tundus niisugune natuke lastelaul, aga muretut meelt tundes ikka selline noh, laul, laul, noh, praegu tundub, et mõlemad selliseid armsaid ja toredaid, hästi nostalgilised. Nii. Ja, ja siis kuidagi juhtus see, et Marwan Ma ei laulnud küll meelega ühtegi lugu halvemini või paremini, aga ma arvan, et et lihtsalt ikkagi laulja sümpaatia võib oma osa mängida ka selles, kuidas see lõpptulemus välja kukub. Ta paistis natuke välja sinu enda hoiak ja eelistus. Ma arvan, et ma ei tea, kui paljuste hoiak paistis välja, ma arvan, et see oli hääles sees lihtsalt, ja tegelikult, mis siin salata. Mõlemad nad ei paista, rasked laulud vokaalselt tegelikult päris keerukad, kui hakata nüüd laulma seda, oled juba kõrgele ja seal on mingid murdekohad ja mis asjad ja tegelikult muretut meelt vokaalset, isegi nagu väljakutsuvam, aga lihtsalt sobib mulle häälele paremini ja ma arvan, et iga laulja tunneb selle ära, mis, nagu lihtsalt istutud rohkem sees. Kurgus Jüri kes sina olid? No ma olin selle kogu masinavärgi tagama, mis tähendab, et et kui ühel hetkel tekkis tehniliselt niukene, tekkis selline võimalus, et Eesti võiks minna osalema Eurovisiooni lauluvõistlusel, ega siis me sellesse tegelikult algul kohe seal ei uskunud. See tundus olevat midagi niisugust, mis on, mida sa mäletad lapsepõlvest on suurte nagu päris Euroopa riikide vanad euroopa kultuurmaade võistlus. Sa ei ole õieti nagu mitte keegi kogu selle mängu sees. Nii et eks meil seda lootust ja muretut meelt ja südametuld ja kõike seda meil oli ikka päris palju, kui me julgesime ühel hetkel öelda, et aga proovime. Ja mina pidasin seda vankrit siis esimesed aastad kuni 97. aastani seda Eurovisiooni vankrit ja, ja ma pean ütlema, et tookord ei olnud mitte keeruline see, et kas leida õiget laulu või, või kas leida õiget esinemisnipp. Sel ajal hetkel oli küsinud, kas leida laulu üleüldse, sest ega see ei olnud midagi niisugust kuu, heliloojad ja, ja artistid, noh, tänasel moel oleksid investeerinud oma vaba aega ja tohutult niimoodi ette. Nad ei maksnud kõik kinni. Puruvaesed rahvusringhäälingul ei olnud sel hetkel üldse raha, olime ikka täiesti täiesti nisukesed. Rahad otse välja öelda, sest ta ei ole mingi saladus, et ta noh, praktiliselt kogu so maksis kinni Eesti poolelt, Jüri Makarov, eks oli, nii oli teisiti, eksjal oli neid toetajaid, rahalisi toetajaid oli seal ikkagi väga uhkeid ka veel peale peale Jüri, aga aga sel hetkel Jahvelme võisime reklaami televisioonis edastada, aga aga kõige selle alguses jah, oli vaja niisugust paras hullumeelset pealehakkamist ja ma leidsin mõned väga lahedad inimesed. Jürjo kindlasti üks nendest kõige paremas mõttes hulludest, kellel silm läheb õigel hetkel särama ja kes tuleb kaasa ja temalt nahutasime esmajoones rahvusvahelise muusika businessi tundmist, sellepärast et ega seal telemajas meil üle jäänutel ju seda temaga võrreldes polnud olemaski. Ja Jüri oli väheseid inimesi selle hetkel Eestis, kellel see praktiline muu maailmaga, suhtlemise ja muu maailmas äri tegemise oskus oli reaalselt olemas. Tuletan meelde, mis aasta see oli seal 92 sügis, kui me pihta hakkasime. Eesti kroon oli äsja tulnud. Jaanika, sa olid 17, eks ole. Mäletad sa, mida sa sel hetkel teadsid eurovisioonist, kas sinu jaoks oli see reaalselt eksisteeriv võistlusteadvusesse jõudnud? Absoluutselt Eurovisiooni ikka Me teadsime, muidugi esiteks ma olen Tallinna tüdruk sünni poolest nii et seda on ikka nagu vaadatud ja jälgitud. Ja laulegi ongi siis Waterloo video, onju. Aga, aga jah. Selles mõttes, et kui sa jutuks tuli, kui minu eriala õpetaja Jaak Joala mind kõrvalekutses ütles, et asjad on nüüd niimoodi siis see ei olnud need udu puudu. Jutt, et ma ei tea nagu millest jutt, ma sain kohe aru, millest ma sain kohe aru, et see on õudselt tähtis ja seda tuleb võtta täie tõsidusega. Ja ausalt öeldes see nägigi natuke selline välja, et ega otseselt küsitud, kas sa tahad, mulle öeldi, et nüüd on asjad nii, et sa lähed. Ja mina ütlesin, et loomulikult. Et kuidagi nii läks, asi. Mida Jaak Joala mõtles ja ütles, kuidas ta seda sulle esitles, kui, kui tähtis talle see asi oli? Ta esitles seda mulle ei olnud koolis, see oli siis, kui oli lavastaja, Tšiilis krais superstaar, kaks üks viimaseid etendusi. Ja selle tüki produtsent oli iiri Makarov. Ja, ja see vist oligi minu garderoobis, kui ta ütles, et nüüd on asjad niimoodi, et aeg on kohutavalt vähe poolteist kuud ja ja meil on vaja kedagi, kes, kes on noor, kes on stabiilne, et sa oled tõestanud selle tükiga seal väga stabiilne laulja ja viisi pead noor kah noh et see teist päris noor ja et nüüd on niimoodi, et et me Jüriga arvame, see asi läheb nüüd niimoodi, et sulle kirjutatakse mingi ports lugusid. Sa ei lähe kaks takti ette võistlusele. Sest sul ei hakka enam aega olema ja pole valimissellepärast, et sa pead hakkama mind väga palju tööd tegema. Et mina, nahk ja enam-vähem nii käiski. Jüri, kas sa mäletad, tekitas paksu verd ka, et asjad otsustati niimoodi? Ma mõtlen, et korraldatud reaalset konkursi lauljate vahel või et nende valik polnud laiem kui ainult üks inimene. Holi muidugi, sellest muidugi oli. Kisa ja kära oli selle asja ümber väga palju, sellepärast et eks eks neid, kes taha ju asju omamoodi teha ja, ja sind õpetada, neid on ikka palju. Minu tookordne enda ülesanne oli suhteliselt lihtne. Ma võtsin kampa kõige esimese, kõige tugevama muusikaprodutsendi kõige kogenuma Eesti lauluisa, Joala absoluutselt fantastilise ja võib-olla kõige kogenuma telerežissööri Leo karpini. Ja siis me võib-olla veel paar inimest juures me tõesti kõige parema äranägemise, kõige tugevama analüüsid, mida me suutsime sel hetkel teha. Me tahtsime elimineerida igasugu õnnetusi. Tuletame seda aega meelde ka sel hetkel väga palju selliseid tegevaid noori, tugevaid lauljaid veel ei olnud. Väga palju ei olnud, siis me leidsime ühe tüdruku, kes oli ilus, kes laulis nagu nagu ingel kes oli, särab nagu päike ja, ja me olime sellega seoses ühe sellise komponendi, ehk siis äkki laulja ei pea välja mingit kogemust, ei olnud toona hetke lauljaid ja välja või äkki ta ei saa hakkama, äkki ta ei pea viisi? Tavalised lauljad ei pea viisi väga sageli tahtsime kõigi nendest asjadest nagu vaba olla ja ja sellepärast Jaanika mõtle muidugi oli veidi riskantne. Aga ta oli taga ja ma olen täiesti veendunud siiani, see oli väga hea mõte. Missugune sinu esimene emotsioon Jaanika lauludega kohtudes oli? Mina olin igaveses riis tähtelt hästi ja emotsioon oli selline, et need laul oli palju ja ma oleks tahtnud veel rohkem omada sõnaõigust lugude valikus, aga kusjuures mulle anti sõnaõigust, aga, ja ma isegi olin selles mõttes, et no ma isegi imestan tegelikult tagantjärgi, et päris palju mind isegi kuulati. Aga, aga ma olin, ma olin hästi tähtis, ma tundsin ennast nagu väga asjalikuna ja minu jaoks oli see täiesti iseenesestmõistetav, et kui sa oled laulja, siis sina valida omale laulu, mitte mingid teised ja valib täitsa arusaamatu tagantjärgi muidugi kõik normaalsed tavalised inimesed, kes nagu asjast jagavad midagi ka. Ma panen mängima ühe lühikese klipi kuulake seda ja, ja ja kommenteerima siis, kui see on ära kõlanud. See oli nõndanimetatud eesti postkaart vahetult selle hetke eel, kui Jaanika astus lavale esitama laulu, muretut meelt ja südametuld. See kestis see sissejuhatus umbes kolmveerand minutit. 45 sekundit. Kus sa sel hetkel olid ja mida sa sellest hetkest mäletad, vahetult enne lavale minema? Sellel hetkel ma olin juba laval, seisad juba laval, ma arvan, ma seisin juba laval ja ma ei olnud isegi väga närvis. Mäletan seda, et kui ma hiljem televiisorist nägin või nii-öelda viimase šoki. Ma ei olnud harjunud, et oleme mustalt sellel hetkel, kui hakkas muusika kõlama, sellel hetkel oli see, et monitori töötanud ja ma ei kuulnud mitte midagi. Et siis ei olnud isegi paanika. Ossa püha piss, mis ma nüüd teen, ma ei kuule mittemidagi. Laulsin nagu tuli, et selline, kui see, ma mäletan, seda momenti, see ei sära, mina seisan oma ise välja nõutud süsimustas kleidis, teadsin, ma ei taha midagi värvilist mustas, mida kritiseeriti loomulikult, kusjuures täitsa õigustatult ja lihtsalt oma oma mustas kleidis ja, ja ootasin siis seda momenti, et ma teen oma suu lahti ja sealt tuleb kõik nagu tavaliselt, tuleb puhtalt ja korrektselt ja, ja säravalt. Et, et sellest, et see hetk oli närvis, värvis hakkasin, me oleme siis, kui ma sain aru, et nüüd ma pean ellu jäänud. Kirjelda, mida tähendab, kui laulja ei kuule midagi, mis, mis? Nagu kala selles mõttes, et sa ei kuula rütmi ja helistiku see tähendab seda, et mul oli niisugune situatsioon, et noh, enne ma pean rääkima seda tausta vist natukene, et et seal oli kuidagi meie delegatsiooni olnud kätte saanud seda teavitust, et, et fonogramm peaks tulema valmis variandina selle Tatmakile nagu tatti pealt ja orkester ainult markeerib. Nojah, meil mängis orkester otsa ja ma arvan, et asi oli selles, et orkestri paigutus oli selline, et ei olnudki mõeldud selleks, et nad kütavad lihtsalt täispangaga. Et lihtsalt nad niisama natuke markeerivaid dirigent vehib seal ees, tegelikult tuleb tasakaalustatud hologramm lauljale sinna otsa ja ma arvan, et võib-olla asi poolt, ma ei tea, kas monitoril katkeid töötanud ja see tekitas sellise kaose ja orkestri paigutas selle niimoodi, et mul on lihtsalt täpselt silma õudne hord, tohutuid pasunaid ja, ja kes on ise ka üsna kokku hoida, et nad peavad otsa mängima. Ühesõnaga, proovis selgus üks päev enne et, et ma kuulsin umbes viite pasunat, ma nägin, kuidas härralilee lõi takti, ehk siis jumal tänatud, rütmi ma nägin ja siis ma üritasin ja ennast null üldse üldse ei kuulnud. Ja siis ma üritasin seal kuidagi nagu püsti jääda ja ära laulda ja siis ma tulin ära. Aplaus oli pärast ja kõik oli nagu tore ja siis 10 minti hiljem jõudis kohale. Mis asi see oli, mis asi, see on? Hästi selline nagu šokk jõudis hiljem kohale. Mida Joala ja Makarov ja Eesti delegatsioon? Tai mäng kokkumängu kindlasti ma tagantjärgi mõtlen, et võib-olla see ei olnud kokkumäng, mina arvan, see võis olla täpselt siuke postsotsialistlik segadus, lihtsalt mina arvan, et seal on midagi hullu, ma arvan, et no täpselt nagu see, et, et noh, mingit mingit ametiühingut kuskilt, kes läheb sööma valel ajal ja asjad ei klapi ja inimesed on kadunud ja no nagu sots sotskorra ajal oli meil ju kogu aeg, et mina arvan, et see oli asjade kokkulangevus ja olin lihtsalt tegelikult, et see oli täpselt see riskifaktor, et kui noor laulja kui midagi ootamatut juhtub, siis juhtub ja vot selles mõttes minu noorus ei õigustanud ennast. Ma arvan, et praegu ei juhtuks mitte midagi, oleks täpselt samamoodi ja mitte mingisugust vahet ei ole, aga seitsmeteistaastaselt, et ma, ma lihtsalt ei olnud seda kogemust ja seda oskustega. Jüri mäletad sama emotsiooni sina delegatsiooniga Ljubljanas kaasa ei läinud, sa vaatasid ilmselt ülekannet televiisorist Tallinnas nagu, nagu enamus eestlasi, aga kuidas sulle tundus, kus sa, kus sa, ega mul kodus küll ei vaadanud seda ainsagi telemajas seal seal selles probleemi väljastuses ja eks me pidasime sidet, lib laadaga ja see, ega sellist rahvusvahelist otseülekannet tegemine sel ajal ka veel väga lihtsalt igapäevane asi ei olnud. Need emotsioonid olid muidugi ägedad, mul tuli praegu seda kuulates, tundsin, kuidas pulss tõusis ja ja vererõhk tõusis ja ja närv tuli uuesti sisse, eks. Eks igale võistlusele minnes masse positiivne närv, tule ju. Peabki tulema siis, ega ma mäletan seda küllaltki niisuguse keerulise raske päeva. Uskusime, et me oleme tublid, eks. Me olime naiivsed ka. Ja ma usun sellesse postsotsialismi juttu väga hästi, sest ega meil kellelgi sealhulgas ka nendel samadel Jugoslaavia korraldajatele ka neil siis kellelgi nii suure asja tegemiseks sel ajal veel väga selliseid suuri kogemusi ei olnud. Aga kokkuvõttes ma arvan, et see nii hull nüüd ka esinemine ei olnud. Ja, ja võib-olla teised olid lihtsalt nagu veenvamad teiste riikide esitused nagu, nagu terviklikumaid, täiuslikumad ja muidugi seal on suur vahendusel, kõik tuleb fonogrammipealt ja kõik on hästi ette valmistatud ja, ja meie lihtsalt tüüpiliste eestlastena oleme lihtsalt nii korralik, et ega me ei lähe ju mingeid reegleid reeglide kallal sukerdama. Tegelikult selleaegsed, Eurovisiooni reeglid, ütlesid viimad, orkester mängib alati otse, orkester mängis veel aastaid pärast seda otse alati alles siis hakati fonogramme kasutama. Aga muidugi endise Jugoslaavia vabariigis Sloveenias arvati, et noh, kes sellest aru saab, kui me selle orkestri enne linti võtame. Eks, eks see omajagu kindlasti meie kahjuks ka töötas, aga noh, ma arvan, et ega me ei kaotanud selles mõttes, et me olime, olime nii võimsalt sisse astunud Eurovisiooni, et mõne aasta pärast me saime päris häid kohti juurde, et see kogemus, mis sealt õpiti, see oli kõige väärtuslikum võib-olla, mis selles Eesti televisiooni meelelahutuse poole peal nendel aastatel saada olid. Kuulame laulu, muretut meelt ja südametuld. See lugu oli esimene, mis Eestist saadeti meid esindama, eurovisioonile veel mälu värskendamiseks. Tookord oli süsteem selline, et ega ka kohe ju lõppvõistlusele peale ei pääsenud, eks, et see, mis eesti laeks tookord jäi, oli ikkagi eelvoor eelvõistluseks. See oli siis sajandi lugu, et tol ajal üldse neid uusi riike kui niisuguseid või ei võetud mängu enne, kui me siis üheskoos neid oli kokku seitse riiki ja üheskoos otsustasime seitse või kaheksa jah, et me nüüd proovime ja me saime siis sellelt Eurovisiooni põhikorraldajatelt loa, et me võtame siis mõned riigid sisse, aga tehke siis iseenda eelvoor, nii et see oligi nende uute riikide eelvoor. Ja järgmistel aastatel juba meid võeti tõsiselt tavaliste normaalsete Euroopa riikidena kogu sellesse suurde mängu sisse, aga see oli siis selline esimene katse, tehke ise, vaadake, kas parem on, see pääseb. Jaanika Sillamaa muretut meelt ja südametuld. Ma mõtlesin mälu värskendamiseks, et lõpliku pingerea 93. aasta Eurovisiooni tulemustega ja ja ma vaatasin, kas korraldajamaa eelvooru korraldajamaa Sloveenia pääses võistlusele pääses? Jaa jaa. Kõik ju, kas laevad pääsesid kolm tükki kõik kolm Jugoslaavia riiki, ühesõnaga, läksid edasi. Kas me siinkohal käru keeramisest Eestile räägime edasi või, või vandenõuteooriast või? Mina arvan, et Lanneleja teooriast ei ole siin midagi mõtet rääkida ja ma arvan, et siin ei ole küsimus, et kellelgi oleks Eesti vastupidi vandenõu olnud. Mina arvan, et seal oli lihtsalt see, et niisugune tüüpiline lõunaslaavi nagu siiamaani on, need käsi peseb kätt. See, et kas meie selle arvelt välja esimene Marceli nii väike probleem, seda ei märganud keegi. Nendel Laden ju olnud üks riik, muusikud tunnevad 11, seal oli niimoodi, et tuleb, muidu sõdivad, õudselt on sõjatesti ja samas tulevad kokku tromboonimängija ühelt poolt ja laul ja teiselt poolt on ju seal Bosnia-Hertsegoviina ja Sloveenia ja kallistused andsid kätkenud pun asigi. Nii et nad on ju olnud samas süsteemis sama riik koos esindad ühte suurt riiki lagunesid lagunenud üsna hiljuti, nii et ma arvan, et see oli lihtsalt see, et nemad aitasid 11. Muidugi oli selles mõttes suurem ka, et nad olid Jugoslaavia on olnud selles Eurovisiooni masinavärgis pikalt sees selles ühe riigina ja, ja nad olid lausa, ma kahtlustan, et ka võitnud, enne seda Jugoslaavia ana juures on lauluvõistlus vähemalt saanud häid kohti. Nii et muusika tellitasid väga tugevad. Absoluutselt. Hüva, Jüri ja Jaanika stuudiost lahkume, räägime nendega mõne hetke pärast veel, aga praegu kaks sõna Jüri Makarovil kelle rollist Eesti delegatsiooni viimisel eurovisioonile aastal 1993 oli meil põgusalt juba juttu, aga nüüd Jüri enda suu läbi ja sissejuhatuseks sellest, et et millest olenes või tulenes tema isiklik ambitsioon siduda end eestiviimisega eurovisioonile. Tollel ajal 20 aastat tagasi oli eurovisioon, ma ei saa öelda, et ta oli suurem, ta täna on võib-olla Eurovisioon isegi suurem osa aga eurovisioon oli see, et kogu see eesti rahvas vaatas ja Soome televisioonis seda Eurovisiooni lauluvõistlust aastaid ja aastaid. Ja see tundus meie meie jaoks nii kauge tuleviku need kunagi meil oleks võimalik ise seal nagu osaleda ja kui järsku see väike valguse kiirekene kuskilt nurgast paistma hakkas. No siis ma arvan, et igaüks oleks teinud sama, mida mina tegin. Kuskohast valguse kiireke paistma hakkas ja kui keeruline sulle tundub, nüüd tagantjärgi asju meenutades oli ühel ühel sotsialistlikud, endisel sotsialistlikud vabariigil sinna lääneriikide hulka ennast selles võistluses pressida. Ma arvan, et, et see oli sihuke kollektiivne lobitöö, et Eesti televisiooni poole pealt Jüri Pihel, mina siin oma tutvustega samamoodi Olavi Pihlamägi oma tutvustega, et me kõik nagu surusime mitu aastat seda, et noh, et äkki juba saab ja me nüüd siis joon nagu iseseisvad ja, ja noh, ega pärast 90 teist hakkaski see asi nagu peale, et siis kui Eesti oli nagu iseseisev vabariik lõpuks välja kuulutatud, oma rahagi olemas. Et, et noh, me isegi üllatavalt kiiresti saime nagu, nagu tegelikult jala kuskile sinna ukse vahele ja näitasime näo ära. Et ma, ma arvan, et see oli selline väga paljude asjade kokkulangevus, aga mõistagi ka kõigi poolt meeletu töö ja fanatism. Mitte kordagi hiljem ei ole Eesti esindajat eurovisioonile välja selgitatud, võta või paika pandud niimoodi, nagu tollal 93. aastal Eesti eelvoor tähendas seda, et Jaanika Sillamaa, kes meid esindama Ljubljanas läks laulis kõik lood ise ja siis valiti nende laulude seast see, see üks ja õige, milleks osutus muretut meelt ja südametuld. Miks see niimoodi tookord oli ja mis sa arvad, Jüri? See on küll puhas spekulatsioon, aga kuivõrd sama süsteem võiks õigustada ja toimida täna 20 aastat hiljem? Ei tea, ma arvan, et täna on meie ühiskond nii demokraatlikuks muutunud, et selline süsteem tekiks, peaks nii-öelda kõikides natukene kurbust, võib-olla isegi tükikesed pahameelt ega ta tol korral ka nagu väga õnnelikuna ju need kõik teised kandidaadid. Aga see oli lihtsalt nii, nii kiire aeg ja ei olnud võimalus teha sellist ka ja, ja, ja, ja võib-olla kurnavad, mis, mis siin salata ka kallist meediakampaaniat, kontserdikampaaniat, et välja selgitamaks ja kuna kuna väljamaal oli päris Inglismaal oli mitu korda Iirimaal oli mitu korda, kus valiti kõigepealt laulja välja öeldi nii ioni lõuga, kirjutame sulle 20 laulu, 10 laulu ja nüüd siis valitakse nende hulgast välja. Sama tehti Saksamaal Rootsis, et see oli suhteliselt levinud tol ajal, kus valiti välja nagu lauljaga, kes esindab ja siis tehti seda muuseas. Nii naljakas kui see ka ei ole ka nüüd see aasta. Pori Tyler valiti välja nii-öelda lauljana. Et tegelikult ka täna juba valitakse ikkagi juba minnakse juba väga täpselt selle asja peale, et teatakse, mida tahetakse. Saadetakse kindel nimi ja nägu ja talle siis püütakse leida võimalikult. Sobilik lugu ainult et tol korral oli see, et, et meil ei olnud võimalus lugusi kuulata, mis konkurentidel oli ja see oli nagu tegelikult selline pimesiku mängimine. Töötas kuidagi kahjuks ka või mõjutas otseselt Eesti tulemust. No spekulatsioon jälle? Ma arvan, et, et siin on muusikaguru Jaak Joala öeldud head mõtted, sest tõesti Ida-Euroopa ja slaavlased valdavalt laulavad ju lanhoolse alatooniga lugusid. Isegi vene kõige Aga Kalingangacacalimkaga leem kaga liuncama ja Cami noor, eks ju. Nii et et seetõttu see vinornem helistik oli seal nagu prevaleeriv ja kui me oleksime eris istunud masoorse lauluga, siis oleks ilmselt meie šansid kordades tugevamad olnud, aga, aga see on kõik niisugune tagantjärgi tarkus ja ma ei, ma ei arva, et see on õige nii-öelda nendele spekulatsioonidele mingisugustki tähtsust omistada. Jüri Makarov kõneles ja teemaks Eurovisioon, millest me räägime? Jaanika Sillamaa ja Jüri Piheliga siin stuudios, kuivõrd 20 aastat on nendest sündmustest möödunud, samal ajal peaaegu samal ajal, kui R2 alustas, käis Eesti esimest korda proovimas Eurovisiooni tuuli, mäletad sa, Jaanika? Kui kaua te üldse saite Ljubljanas aega veeta, kui kaua komandeeringu kestis? Ma arvan, et see võis olla neli või viis päev neli. Natuke aega tagasi, et umbes nii ta võis olla. Läksime kohale. Ma nägin esimest korda autoaknast mägesid, ma polnud kunagi varem näinud ja ma sõitsin elus esimest korda lennukiga. Ma ei olnud seda varem teinud. Kartsin ja siis sain aru, kui loll ma olin olnud, et ma kargasin kuidagi õudselt veidrad asjad jäävad meelde. Siis ma mäletan, ma olin haige palavikus ja see oli närvi, mul isegi nii hullusti ei olnud, et ma, ma lihtsalt ei ole üldse mingi väga lavanärv. Ma arvan, et ma kardan praegu isegi rohkem lava laval olla, sest nii mul on lihtsalt natukene rohkem arenenud vastutustunne. Aga aga põhimõtteliselt ajab naerma küll, ei noh, siis oli, vastutustunne oli, oli küll, aga, aga võib-olla ma ei olnud kunagi kokku puutunud sellise asja nagu ebaõnnestumisega või noh, selles mõttes, et mul ei ole kunagi juhtunud, ma olin ju väga kaua laval olnud, tegelikult ma hakkasin laval oma selles ema teatris olema sellest ajast, kui ma olin siit. Mul ei olnud kunagi juhtunud, et ma olen lavale muga juhtub, midagi, ma ei oska või ma jään seisma või siukest võitma, kartma viib ühel ära või mitte iialgi niisugust asja juhtunud. Ma ei osanud mitte midagi karta, sest et ma teadsin, et noh, ükskõik et laulmine, minu element, lava, minu element ja seda seda hirmu nagu ei olnud. Pigem oli see, et. Et see tunne, et, Et lihtsalt see, mida ma teen, et see on õudselt nagu vastutusrikas Kultuuriprogrammi korraldajad pakkusid teile, ei pakkunud. No võib-olla pakkusid oma vist mind vist hästi lasknud, ma arvan, mind uitestivati sees. Käisime kuskil mingisuguses vaatetornis, ma nagu mäletan ja ma mäletan, et mingit korraks vist sai käidud, vaadatud kuskil ma tahtsin ilusaid mägesid lähemalt näha. Aga ma ei, soojas mantlis ja soojas sallis ja väljas oli tegelikult juba ammu soe. Aga ma mõtlen, ma ei, ma ei mäleta täpselt, ma mäletan ainult seda, et ma tõesti tegelesin keskendumisega ja sellega, et ma seal laval pysti läks. Kui tuli finaalvõistlus vaatasid seda Ja muidugi, mis mõtetega? Ma ei mäleta. Ma hakkan mõtlema, et aptenis lugu võitis, kas see oli säilide poisse? Ei olnud või seal? Ei, Katrin. Ma ei mäleta, mis? Lõvid? Muuseas ei mäleta, ma mäletan mingit ümber sellega enne või pärast olid küll mingid toredad laulud. Aga aga soov ise laval olla või kahetsustunnet, et näed, pagan, et ei ole seal midagi niisugust emotsiooni. Vot see, et ma olin selle selleks ajaks juba väga läbi põdenud, see, et ma sinna ei pääse, see emotsioon tuli kohe, kui ma punkti tulnud, mul on ukraina verd, mul tuli väga ruttu, siis oli pisarat hüsteeria, kõik see pubekas, onju et ja asi lõppes sellega, et ja siis ma kuidagi siis oli kolm päeva sellist nihukest nukrutsema, sest et noh, mul on lihtsalt kahju, et ja tõesti see lavakogemus ei saa võtta. Aga kui ma tagasi tulin ja ma seda videot nägin, kas ma sain muidugi aru, miks see nii on? Ja teine asi oli see, et pigem oli kui ma tagasi tulin, ma sain šoki, sellest tohutust eestlaste vihas. Meeletu materdamine ja selline Nikolaus vihkamine. Ma ei olnud enam kindel, kas ma oleks tahtnud. Ma siia tahtsingi jõuda või kartsin, et me jõuame, sest ma ise ei mäleta, missugune oli avalikkuse reaktsioon. Aga see oli, see oli, see oli siis juba siis ikkagi niimoodi nagu praegugi. Jajaa ikka muidugi no loll ja kole ja vii see ei pea täiesti mõttetu, täiesti mõttetu eit. Umbes nii oli, et kuskil keegi mängis, tellis näiteks raadiost, loob, et palun mängige, Jaanika, Sillamäe ehitusaeg on laulja. Öelge talle edasi, et ma laulaks seda lugu ka paremini. No mingid niuksed, tüüpiline sellised, selline ja mina, niukene, noor tütarlaps, ma olin, mitte selles mõttes, eks, mind oli varem kritiseeritud, aga selliseid selline kuidas ma ütlen, laus, kontrollimatu viha, varastamine, põlestamine ja kusjuures ka väga lähedalt mitte võõrad inimesed, vaid ka väga lähedalt seda seni pisut šokeeriv. Aga noh, see oli väga võimas elukogemuseks, ma sain jälle targemaks. Tänaval tulbiga juurde või ikka sellest ajast ma hakkasin busse kartma jääma, sõid siin taksoga, kuni tegin load, sõidan siiamaani, pigem ma käin kasvõi ala kasvõi 10 kilomeetritega bussiga maalist ei kirjeldaks seda kohtumist tänaval. Pusis pusis ja pusis on veel parem, bussis on see, et sul jälle minna kuhugi, kus kaks pensionäri võtsid mu enda kaheks enda vahele, rääkis mulle pikalt laialt, mis selle miljoniga, mis Jüri andis siis Makarov, oleksin pensionäridele leiba osta, mul täiesti tähendab põhjalik ülevaade, mis selle raha eest oleks eesti pensionärid saanud juba siis need teed, kuidas meil on raha, jagamine valesti, see ei ole mingi uus probleem ega tekkinud masu kapteeri juba siis. Ühesõnaga, ja siis sa lihtsalt seisad nagu Tolkam seal midagi ülejäänud uss ahtist, suud ammuli, keegi paar korda julges ka midagi minu kaitseks nagu öelda, aga noh, üldiselt nagu, kui meil on niuke, pensionärid võtavad sõna lihtsalt võtavad sõna. Ja, ja siis pärast seda, kui me nagu muna läksin seal poiss käega mõtlesin nagu tükk aega, ma tundsin ennast kohutavalt süüdi, et ma olen nüüd nagu pensionäride käest leiva ära võtnud. Mitte minu käest oleks iialgi küsinud, kas Jüri annab 100 miljonit või mitte. Et. Ei, mis aga, aga mis see tänapäeval nii väga teistmoodi on, ma olen täpselt samamoodi nagu Getter Jaani näiteks minu teatris üles kasvanud laps, see oli täpselt samasugusesse rokist säile tohutu viha kokku puutus, et või siis näiteks see, et no lugeda omal ajal mingisuguseid inimeste kommentaariumist väga kommentaare ei kipu lugema ka mõnikord nagu satub, et noh, et näiteks et noh, et, et Ines issand kui koledal. No selles mõttes, et see tundub juba niukene, absurdne. Õelused Ines, kes on üks Eesti ilusamaid naisi. Et, et see eestlase selline ütlemine, noh, nii mina ei tea. Ma vahest ikka ei saa aru, et kustkohast selline viha sünnib. Miks? Kuulame seda laulu, mida keegi ei mäleta. Hääldamatu nimega iirlanna, kes võitis Eurovisiooni lauluvõistluse 1993. aastal, siis kui Eesti esimest korda neid Tuuli nuusatamas käis. Stuudios on Jüri Pihel ja Jaanika Sillamaa, Jaanika, sinu lühikommentaar, mäletad, tuli lugu meelde. No kusjuures ei tulnud meelde, praegu kuulasin nagu mingit uut lugu, aga sa ei näe, nagu me siin arutasime Jüriga, et lugu on hästi korralik, minu maitsele natuke tapeet, ülikorralikud lauldud, no tõesti nagu selliselt vokaal oli tõesti minu meelest nagu kõige tugevam USA kogu selles asjas, et, et noh kui ikka lavale tuleb, sellise häälega naine laulab laivis samamoodi, siis ei ole üldse mingi küsimus. Loomulikult ta peaks saama kõrget. Kindraliga võitma ja tead, mis kõige jubedam neid lauljaid oli sel ajal ja on siiamaani Iirimaal nagu metsa. Ja mitte ainult lauljaid. Ma sattusin mingid asjad tagasi Londonisse, siis iga nurga peal mängisid mingid siuksed iga nurga peale oma Hendrix näiteks, et selleni, et üldse need muusikud natuke selline koman, Karl panid, saagisid viiuldajad selliseid Noopmaararat, Meyersusse, nad oleksid väga sobiks. Kontsertmeistriks või nii. Tere päevast, Olavi pihlamägi. Tere, ma muidugi tahaksin kohe öelda, et tegelikult seesama lainejaam kamaniaagele häält, nimede hääldada, ega ta ei olegi professionaalne, tundub, et ongi pangatöötaja, kes tuli, nägi ja võitis. Aga noh, nii ta paraku ongi, et, et eks Iirimaal ikkagi see laul on nii veres, et ta on niisugune tunne, mida Jüriga ütles, et iga teine laulab ja iga kolmandaid juba eurovisioonil. Olavi pihlamägi oli Eurovisiooni kommentaator 20 aastat tagasi enne kui me nende asjade juurde läheme, millal sa ise viimati sedasama laulu Hinny Orays kuulsid, mis võitis? Ma mitte väga palju aega tagasi, sellepärast et ka vikerraadios meenutati 20 aasta möödumist esimesest Eurovisiooni katsest ja siis paratamatult see laul ka kõlada. On seal midagi niisugust, see laul, mis peaks meil olema paarikümne aasta möödudes meeles või, või ei ole. Või on meeles, aga noh, see on juba nii seatud, et eks kõik Eurovisiooni laulud ikkagi kellelegi ja kusagil välja tulevad. Noh, see on ajalugu ja ajalugu peab austama, vähemalt mina püüan seda teha. Kui tähtis, põnev, huvitav, väljakutsuv oli Olavi sinu jaoks reis Ljubljanas. Jaanika sõitis esimest korda lennukiga, siis mina päris esimest korda on, ilmselt ei suutnud, aga, aga see oli esimene samm Eurovisiooni ukse vahele jalgu saada ja ma ütleksin, et see oli nii põnev, kuigi noh, see kõik on ju tegelikult mingisugune variant suurest eurovisioonist pärast suurele eurovisioonile sai käidud, siis sai tegelikult alles võrreldud kui väikene ja tegelikult kui armetuse oli, ei olnud seal kultuuriprogrammi, nii et ega sa Jaanika, mitte millestki ilma jäänud. Meil oli üks kild ja kui nagu tahtis midagi meile näidata, siis ta näitas, aga. Jugoslaavlaste jaoks Sloveenia jaoks oli ikkagi ehmatavalt uus katsumus võtta nüüd äkki mingi seltskond idabloki riike vastu panna nad laulma ja siis selgitada välja, kes saavad suurele eurovisioonile. Meenuta situatsiooni Eestis, kui kõva õnnestumine see üldse oli, et Jaanika Eestit esindama saadeti, ma mõtlen kogu projekt üldse, et see toimus just siis. No ma ütleksin, et see oli ikkagi väga kõva, sest vaatame nüüd ikka tõele näkku. 12 riiki algusest. Just täna pääses ainult seitse, nii et see, see oli tugev töö ja noh, siin muidugi tõesti suur tänu Jüri tiheduse, kas seal ka parasjagu stuudios on? See oli meeletu töö ja ma mäletan, et ruttu midagi ei olnud teada, kõik pidi selguma koha peal ja noh, tuletame meelde seda aega. Faksiaparaati vist oli telemajas sihukeste faksi, paber lõppes ära ja kuskohas siis Jüri käis seda üldse nuiamas, et fakski läbi tuleb. Tegelikult oli sinna põnev kohale sõites, et mitte midagi ei teadnud, mitte midagi, ei kes need teised esinejad on, ega mitte miskit. Et see oli hüppamine ikkagi pea ees, täitsa matuste kohta, aga ma ütleksin Jaanikale nii palju, et see asi nii hull midagi muidugi oli kritiseerijaid, sest et arvati, et noh, noor tüdruk läheb ja miks ta siis kohe ei võida, aga tegelikult siin paljudel oli ikkagi väga meeldiv üldse see, et me sinna pärale jõudsime. Jaanika tegelikult jääb muidugi see kriitika niisugune karm kriitika, laussõim jääb rohkem meelde, aga on ka ikka väga palju need, kes vaatasid küsimusega, et näete, käisite seal ja ma mõtlen, justkui me tagasi sõitsime sisse. Lennuk, eesti lennuki meeskond ja stjuardessid, millise armastusega nad sind teenindasid, nii et meenutage teisiti. Jah, sul on õigus, tuleb olla positiivne. Olavi palun oma oma mäletamise piires, kirjelda olukorda 93. aasta kevadel Eestis ja Sloveenias, kuivõrd sarnased või erinevad olid, olid keskkonnad miljööd, atmosfääride inimesed. No ütleme, majanduslikult olime peaaegu samal tasemel, aga ärme unusta ühte asja, alles käis veel kodusõda, just Sloveenia oli suhteliselt puutumatu ja ma olen oma mälestustes ka öelnud, et siiski mõnel ööl oli neil paukega linnatänaval kuulda, aga on mingid lahingutegevust Ljubljanas ei olnud. See oli vaesus, see on selline. Olesk elu, nii et need, kes on pärast seda Ljubljanas käinud hilisematel aastatel, ütleme, et linna ei tunne äragi, see on ju tegelikult ilus, nii. Aga siis ta kuidagi halja õnnetu raha oli kõigil vähe. Me võrdlesime loomulikult võrdlesime, tegelikult tasemed olid sel ajal enam-vähem võrdsed, kuigi Sloveenia oli selgelt kõrgemal tasemel kui meie, aga mitte nii mäekõrguselt. Aitäh Olavi pihlamägi nende kommentaaride eest. Ilusat päeva. Siin stuudios vestlust veel natukene jätkame Jaanika Sillamaa ja Jüri Pihel, Jüri, mäletad sa järgmist Eurovisiooni valmistades? Oli mõni praktiline moment, mis sai õppetunnina taas üles võetud seoses Jaanika käimisega oli sellest praktiliselt midagi õppida või aeg liikus ikkagi edasi ja majanduslik olukord oli juba natukene kobedam ja mis muud. Ma ei tea, ma ikka arvan, et ma olen hästi hea õpi ja ma arvan, et me õppisime kõik koos igast sellest eurovisioonil käimisest kõik need esimesed neli-viis-kuus aastat. Iga kord õppisime nii seda, kuidas lugu võiks ja peaks kõlama. Kindlasti lugu just nimelt selle aasta selle kevade lugu, mitte lugu, mida me kunagi mäletan eurovisioonist. See on ikka selliste poplaulude võistlus, kus kus pole mõtet nostalgiast tagasi vaadates inimesi taha kuulata, vast suured massid ei taha kuulata lugusid, mis kunagi olid moes, üks esimesi asju, mis me õppisime, et oleksime kaasaegsed, oleksime moodsad. Tegelikult me võib-olla ei saanud sellest kohe aru, kui oluline on see, et võistleb ka noor ja, ja ilus laulja. Aga see on üks tähtsamaid asju inimestele ju meeldib vaadata pigem noori kui eakaid lauljaid ja noh, elu on näidanud, Ta väga üksikud sellised kõrgemas eas lauljad seal läbi löövad, nii et see Jaaniga kogemusi õpetas meile kindlasti rohkem positiivselt kui negatiivset. Ma ei taha küll, mul ei ole mingit tagamõtet, aga järgmine Eesti esindaja oli Silvi Vrait. No ütleme, et see oli üks oluline Lugusest, Silvi tegelikult asendas ühte teist noort lauljat, keda me oleksime tahtnud sinna tookord saata. Selle Hedvig Hanson, kes selle lauluga tegelikult eelvoorus ka siis nii-öelda mitte eelvoorus, vaid vaid lugude valikul. Väga võimsalt esines demolindil täna sünnipäev, palju õnne, muide, palju õnne. Palju õnne ja mis juhtus, absoluutselt ei mäleta, seal olid sellised keerulised lood ele selliste artistide ja mänedžeride ja juba hakkas eesti niuke muusika business vaikselt tekkima, tekkisid seal seal mingid konfliktid, konfliktid muusikute endi vahel ja muusikute endi gruppide sees ja sestap sestap vahetasid siis nagu laulu autorid ise välja selle laulu esitaja. Ja kindlasti tervitused ka Silvi Vraidi lle, kes ju väga võimsalt esitas, aga tõenäoliselt väga sageli on, on noorel noore eelis ja kogemusele on jälle kogemuse eelis. Nii et mina kaldun alati arvama, et lihtsam on võistlus minna siis, kui sa oled pigem noor ja naiivne kui, kui väga ütleme, jõuline ja kogenud. Samas on see laul väga armastatud siiamaani, minu meelest on igasugustel sellistel muusikute kokkusaamispidudel ja, ning selts on alati selliseid lugusid, mis seal usanud. Kella nelja paiku minnakse klaverit ja kitarri ja tahavad kindlasti kuskil esitusele tuleb, et see olen see laine ja naine salaja, et kuidagi ükskõik, kas seal rokkareid koos härra Padar näiteks või seal on lihtsalt nostalgitseda, nagu mina näiteks, et millegipärast seda ja kõik oskavad sõnu. Järgmine laine on vaieldamatult geniaalne, mina olen laul, ma mäletan seal tookord lavale minnes, kuidas lava taga kogu see lavatagune meeskond juba ette laulis ka hästi kaasahaarav seal. Aga noh, seal on jälle teised probleemid seal. Mina mäletan kuidagi jälle kohaliku kompleksi, et kui tuli paar punkti, siis jõutud ära ilkuda, et kelle eest need kaks punkti tulid, kas korvpallurite ees Kreekas või või noh, jumal, sellega ei ole hullu tookord kaks korda rohkem punkte kui meie pealõunanaabrid, leedukad, kes said ühe punkti. Millal Jaanika aasa laulsid viimati laulu muretut meelt ja südametuld avalikult. Ma mõtlen päris hiljuti vist mingi ikka vaest kutsutakse laulma, sest ma tean, et eks ma pean olema valmis, seda lugu tahetakse. Ma arvan, et see võis olla. Võib-olla on sügise poole või kuskil nii, jõulukontserdid 19 ei ole, ei ole, ei ole lootust, ma ei ole väga kipp tihti kippunud laulma, aga seda on kuidagi ikka saanud nagu lauldud ja teine asi, mis on veel, et meil on niuke selline tore meelelahutusvormid, nagu käiakse tegemis Eurošeusid, et meil on niisugune mingisugune oma seltskond satub tegema, kas see on Susan Lilleväli ja, ja kompanii, et tellitakse mingisugune suurem üritus ja et seal laul siis kõik laulavad Eurovisiooni laule ja siis ma olen vahest seal laulnud, kusjuures väga-väga suure armastusega võetakse seda lugu vastu. Ja kõige toredam on see, et inimesed laulavad kaasa, oskavad astunu, täitsa toredad, lõpu poole jäävad, vaid see läheb väga kõrgeks, aga aga, aga jah, et, et praegu on, tekitab see lugu nagu nostalgiat ja armastust inimestest. Aga ma tahtsin seda õppimise koha pealt öelda, et kui me paar aastat hiljem esimest korda juba sellise toreda tulemuse saime siis laulsid, et väga noor Maarja-Liis ja juba, mis siin salata, kogenud Ivo Linna koos, nii et me panime need kaks asja kokku, et see Jaanika selline väga, väga nooruslik, särtsakas ja sellise kogenud laulja duett vaata, see andis esimest korda tulemusena teda õppisimegi. Selle luuga, kui võitis või kui sai viienda kohagist sai ühesõnaga kaelakee häält siis sellega laupäeval oli mingisugune, kas oli, ühesõnaga mingi rokkfestivali tüüp väsi lavadele vennaskond, kes ütleb, et nii selle kui tuleb Lili Marleen, ütlen ma, et Eesti 100 eurovisioonil viienda koha kõik naeravad. Siis on jaajaa nali, nali, tegelikult kaasay barokk-kontsert läks edasi, aga noh, kogu see situatsioon, selline vinget tööd kuskilt teatrikoolist oli väga naljakas. Aga siis, kui inimestel jõudis kohale, et see on tõsi, läks lahti, selline juubeldamine. Jutuajamise kokkuvõtteks Jaanika. Sa ei ole väga palju plaate oma elus avaldanud. Mitu. Ei, ma olengi avaldanud ju tegelikult see lootus, ainukene plaan, et ma ainult lugusid mingi single küll päris palju olnud, aga, aga plaat rohkem ei ole teinud. Ei ole seotud Eurovisiooni traumaga vaid elu on nii läinud, praegu kirjutan ühte punti lugusid ja mingite muusikutega, rääkisin enam. Vaatab sealt natukene kuidagi pildilt ära läinud lauljana. Teadlikult ja enda tahtmist pidi. Nii ja naa, selles mõttes, et. Ma laulan vahest ja mulle meeldib. Aga vahetevahel on see, et kui sa pead valima sellise laulmise vahel nagu sulle meeldib ja sellise vahel, kui on nõudlus, siis ma pigem teen seda õpetajatööd ja olen seal teatri kandis. Kui laulan selles valdkonnas, mis mu hingele haigetel, et ma vahetevahel käin laulan, siis mul on tõesti neid asju, mida ma armastan. Aitäh tulemast, Jüri Pihel. Oli erakordselt meeldiv ja edu teile mõlemale. See on raadiogaks.