Tervisi kõigele, kes on raadio kahe kuulderaadiuses, mina olen Sten Teppan, aga lisaks minule teeb selles saatetunnis häält hulk toredaid Eesti inimesi, kes on seotud mitme olulised tele rektiga. Mõni neist kestab tänase päevani, Õnne 13 näiteks. Aga neid projekte seob see, et need kõik algasid kunagi 1993. aastal. Teema juures oleme juba lähemalt pärast laulu samastada, rajastas palauda Stars, meister Lorenz. Raadio kaks alustas esimesel mail 20 aastat tagasi. Aasta siis oli 1990. Kolm. Raadiotants. Ja. 93. aasta 26. novembril Tallinna kesklinnas Pärnu maanteel kui päise päeva ajal eesti mehed omavahel Maurdust. Tegemist oli jäägrikompanii endise ülema Asva kommerid avamisega. Selles relvakonfliktis sai raskelt haavata kriminaalpolitsei abikomissar Pikaro. Kuula meenutusi 93. aasta põnevatest olulistest sündmustest iga päev kuulderaadiuses. Sinu raadio kaks. Me sõbrame minevikus, mul meel tervitada siin stuudios oma kolleegi tere tulemast, Eero Spriit. Rebelast. Rõõm, et sa, et ma saan öelda oma kolleegi, see tähendab sinu ajalugu, isiklik seos organisatsiooniga on soliidselt pikk. Aga tänase intervjuu kontekstis pole mitte see kõige tähtsam vaid hoopis see, et sa oled esimene inimene. Esimene näitleja, kes lõi tegelaskuju, kes astus esimesena ekraanile sarjas Õnne 13. Nii see juhtus jah, et oli au olla siis esimene persoon vorm peol Margna, kes tuli siis vaatama seda Õnne 13 vana maja, mille ta oli pärandusena siis oma isalt saanud ja nüüd siis Eesti vabariike jälle talle tagastas selle. Kes meid praegu pealt kuulavad, räägime lähema tunni jooksul sellest, mis toimus 93. aastal, ehk siis, kui raadio kaks alustas televisioonis. Uskuge mind, päris toredaid asju on meenutada, sest televisioonis oli see murranguline aeg. Mainin muuhulgas ära seda, et alustasid erakanalid. See asetas Eesti televisiooni teistsugusesse olukorda, kui ta seni oli olnud. Ja tulid, Nad, huvitavad teleprojektid, mis teleauditooriumile tähendasid täiesti uut väljakutset tegijatele ilmselt ka kohe. Ma ütlen telefoni kaudu ka tere ühele inimesele, aga enne veel. Eero, palun. Kas sa suudad käigu pealt teha seda aktsenti, mis kuulus sinu tegelaskuju juurde sarjas Õnne 13? AuChisus ets laule, see on väga huvitav ülesanne ja mul on väga hea meel tervitada siin seda eesti rahvast, kes on armastanud Õnne 13 tegelasi ja sealhulgas ka Toompeal, Margnat. Õnne 13 alustas samuti 93. aastal me räägime sellest varsti pikemalt, aga praegu, Maire Aunaste, tere päevast. Aastal 1993 jõudis teleekraanile sari Reisile sinuga. Mida tegid sina saatejuhina, kui kaua mäletad sa? No, ja kui ma ei mäleta, et siin oleksin praegu surnud, loomulikult mäletan 176 saalike viis aastat. Kuidas sa saade ekraanile jõudis, mäletad? Mäletan väga hästi. Mis sa arvad, et ma olen nii vana? Ei? Hästi, et 93. aasta jaanuarist ütles mulle tollane peatoimetaja propaganda või publitsistlik kaasa korras Katrin Saks, et meil on koondamislaine ja Maire, sina oled koondatud alates suvest. No ja siis ma hakkasin siplema nagu kala vees, sest ma arvan, et ma ei näe mingit põhjust, miks ma peaksin ennast laskma koondada. Ei jäänud mitte midagi muud üle, kui ma mõtlesin lihtsalt välja, et see naba kümpi minu meelest näidatakse. Ma ei teadnud, mida see sõna tähendab, sest ma olin just samal aastal tegelikult või aasta varem esimesed televiisori endale ostnud. Pärit soome keelest üldse aru ei saanud. Aga televisioonis oli palju inimesi, kes oli naba, klimpi, suured fännid. Ma hakkasin seda Soomest vaatama ja esimene kord, kui ma seda vaatasin, küll on, ma sain aru selle mängu põhimõttest. Mõtlesin, et aga miks selline mängija võiks olla Eestis. Ja, ja siis selle mõttega ma läksin magama, järgmisel hommikul mõtlesin ma seda mõtet edasi. Nii kus Eestis juba oleks, miks ma ise ei võiks teha. Ja siis ma haudusin seda mõtet. Mitu kuud tuli 93. aasta kevade terevisiooni hooaja lõpu piduma läxinaadi stseeni juurde, kes oli peadirektor ja ütlesin, või programmi peadirektor ja ütlesin, et kadi mind tahetakse koondada, nagu sa oled kuulnud, aga ma ei taha lasta ennast koondada. Ma tahaksin hakata tegema ühte meelelahutusmängu, mida, mida Soomes televisioonis suure eduga vaadatakse, tehakse ta vaatas mind väga kahtlaselt ülevalt alla ja alt üles ja ütles, et Sa peaksid selle mängu juhtimise juurde kedagi kõrvale võtma. Üksis sellega küll hakkama ei saa, sest mul ei olnud, siin oli tõesti mitte iialgi mitte midagi meelelahutuslikku teinud ega üleüldse stageeriti üksi teinud, et ma olin teinud pühapäeviti hommikutelevisiooni ja, ja see oli ka kõik kaheksa aastat, AK-d, et mitte miski ei viidanud, et ma viiksin üldse millegi ka üksinda hakkama saada, kui kollektiivi selja taga ei ole. Aga sellel samal päeval pöördus tõepoolest savisein selle inimese poole, äkki see oli Anne Kirsipuu ja kes ostis sissesaateid ja mänge, Jon mänge, mänge meil polnudki sinnani ühtegi, aga tema hakkas uurima, et kelle käest peaks ostmas mängu litsentsi, ehk siis tuli välja, et nendel ostmisel Inglismaalt Ameerika saade. Ja juba novembris jõudis saade ekraanile ja enne muidugi Inglismaalt tuli inimene. Ja siis pani selle stuudio täpselt paika ja ütles, vot niimoodi pead tegema ja nii jääb. Ma kujutan ette, A mis puudutab Maire kogu aeg küsimist, et kas sa mäletad? Ma loodan, sa annad andeks, ma küsin seda sellepärast et on nagu kogemus näitab inimesi, kes millegipärast väga halvasti mäletavad neid asju nii et mitte midagi isiklikku. Ja, ja ma saan aru, aga lihtsalt seesama 93. aasta oli tegelikult nii Eesti televisiooni kui, kui minu saatejuhi elus väga murranguline, sellepärast et esiteks telemängud jõudsid esimest korda Eestisse. Sest needsamad mängud, mis 50 aastat varem olid juba Ameerikas ja, ja tänu sellele samale reisile sinuga jõudis rahvas esimest korda Eesti televisiooni eetrisse niimoodi rahvast selles mõttes, et mitte üks kapsiga kolm, vaid nad lihtsalt tulidki massiliselt, eks, et et see oli, see oli midagi täiesti nagu võimatut. No sa oled mitte keegi ja lähed kuhugi ja räägidki oma näo oma nimega ja siis ütled üht-teist, proovid olla vaimukas ja lõpuks saad veel reisile ka reiside osakaalu. Ei muidugi selle mängutulemise juures päris tähtis ja kolmas tähtis asi, mis selle reisi eil sinuga kaasas käis. Onid Eero mäletab kindlasti täpselt, mis päeval see Õnne 13 eetrisse jõudis. Ma tean, et Reisile sinuga jõudis eetrisse üks. November Ma arvan, et õnne jõudis varem. No vot siis oli meie vahel kolm nädalat, nii et sellest hetkest nagu ma ütlesin, 176 saadet kuus saadet selle 93. aasta lõpus, need ei jõudnud AK-st mööda, aga siis Reisile sinuga läks uudistest mööda uudistest niisugusi olnud number üks televisioonist 1955.-st aastast. Nii ta jäigi viieks aastaks esimesele kohale vaadatavus, et nii et küündis vahepeal üle 500000 ja kui mina lõpetasin, siis oli see natuke alla 300 tuhandet, oli olivaateskondiga, pühade. See on täiesti hullumeelne number, see on täiesti hullumeelne number, mida tänapäeval õnnestub võib-olla kord aastas televisioonis mõne projektiga saavutada. Aga muidugi ei olnud ju neid kommertskanaleid jõuliselt kandadele tulemas, sellepärast et praegu näiteks noh, kui ma just eile mõtlesin, et mis, mis kodumaiste teleseriaalide buum on lahti läinud, et midagi taolist ei olnud, et see oli täiesti üks mänge, ta ta lihtsalt tänulik, kõik teed avatud, seal ei olnud mitte midagi teha. Ma kujutan ette, Maire seda formaati teha telemängu inimestega, kes ei ole televisioonis ju käinud, on, oli erakordselt keeruline, eestlased ei ole väga avatud rahvas ja, ja, ja neid panna ekraanil elama. Kui, kui palju halle karvu sul pähe tuli sellega seoses? Ma ei tea, sellel ajal mul veel nalja karjumist üldsegi ei tulnud, aga kuna ma tegin absoluutselt kõike, kõike üksinda. Toimetaja ja saatejuht, et see tähendas seda, ma kohtusin kõikide mängijatega Traldi tähendab kõikide tüdrukutega kõikide poistega, mõtlesin neile, kui nad ei suutnud. Ma mõtlesin neile küsimus, mõtlesin neile vastused, me tegime proove ja see oli nagu kelle lavastus. Nii et kui me oleksime läinud seda teed, nagu näiteks läks Soome karisalmi aine, mis ta ise te saatejuht lasidki need inimesed aastate kaupa stuudiosse ütlesid, küsi nüüd ja need küsimused plid laupäevast laupäeva mäletan, et soomlasel Ühed ja samad, mis on sinule romantika ja mida sa mulle pakuksid ja mida me teeksime, tähendab, kui me oleksime läinud seda teed. Siis oleks see saade välja surnud täpselt esimese kolme kuuga, sest inimestel ei olnud fantaasia tea, et nad üldse julgesid sinna põlvede värisedes tulla. Et kui ma ei oleks ise neid küsimusi ja vastuseid mõelnud ja vaadanud, et nad oleksid igast saatis erinevad. Nii et sa mõtlesid ka vastused. No aga loomulikult, kui me tegime proovipoisil vastust ei ole, mida ma siis tegema pidin, loomulikult mõtlesime talle vastuse, et vastused oleks kõik erinevad, sest mille järgi siis need inimesed seal teisel pool sirmi oleksid pidanud valima, kui kõik vastused on ühesugused. Nii et ma pidin lihtsalt seda põnevust ise looma. Ütle ausalt, Maire, kui sageli juhtus seda, et sa panid ka paarid enne saate lõppu tegelikult ise kokku. Mismõttes. Et et mäng oli lihtsalt mäng, et tegelikult tegelikult paar oli ette lepitud juba. Mitte kunagi kogu selle viie aasta jooksul kuigi ükskord oma väga ma väga, ma väga lootsin, et see tüdruk võtab selle poisi, ma väga lootsin. Tegemist oli kolme vennaga ja, ja ta võttis selle poisi ja nad on praegu abielus. Kõike head, see oli siis üks põgus fragment loomaks ette pilti 1993.-st aastast, kui raadio kaks alustas, mis toimus R2 ümber, televisioonis oli murranguline aeg, jõudsid mängud eetrisse, reisile sinuga oli neist esimene ja, ja veel kord aitäh Mairele. Nüüd aga siit stuudiost, jätkates Eero Spriit ja tagasi Õnne 13 ka tee algusesse. Kuidas ja, ja mil moel tehti sulle ettepanek ning kuidas seda presenteeriti, mis sulle Öeldi mida, mida me tegema hakkame? Ega nii täpselt seda ei mäleta. Tõnis Kask võttis minuga ühendust tõenäoliselt telefoni teel ja, ja selgitas, et tulemas on üks selline omalaadne sari. Minu meelest oli plaanis teha kuus või kaheksa osa esimesel hooajal, mis kaheksa osa oli ka juba pikk Sarri tollel ajal. Ja jutt oli sellest, et see ei ole nii-öelda tavaline seep, et seal midagi rohkemat, et ta on ikkagi nii-öelda ühiskondlikel teemadel sotsiaaldokumentaal draama, midagi sellist, et mis kajastab siis selle hetke valuküsimusi ühiskonnas ja inimestevahelisi suhteid ja see, mis on parasjagu aktuaalne, aga mitte ainult poliitilises mõttes, seda kindlasti mitte, et ikkagi pigem eluolu ja, ja lihtinimese probleemid ja käsitletakse just nimelt mitte staaride elusest. Staaridest oli ka juba siis tehtud sarju või tulid need hiljem, ma isegi ei mäleta. Kommertskanalitel. Aga, aga meie Õnne 13. käsitleme siis jah, sellise lihtsa räime, rahva elu Mille pealt seda sarja tegema hakati, sest mitte kellelgi ei olnud mitte midagi, ma mõtlen majanduslikke võimalusi, kõik olid enam-vähem paljad nagu püksinööp, nagu on kombeks öelda. Ma saan aru, näitlejatel tuli oma isiklikust elust ka pool kaasa tirida, et sari oleks võimalik. Jah, ütleme materiaalses osas, mille pealt siis tõepoolest seal esimestes seerijates tuli esineda omas kostüümis, nii et ma mäletan sinna esimesse ossa. Ma ilmusin tõepoolest täiesti oma riietega, oli heleroheline, mingi välismaine suveülikond ja valge mant, seal siis kasutasin samuti oma autot, mille ma just hiljaaegu olin ostnud Kadaka turult ja mis oli Vistanist sisse toodud, sellepärast et tal oli see taani number veel ees ja see number on mul siiamaani garaaži seina peal. Ja kuna auto oli ilmselt enne seda avarii teinud ja värskelt üle värvitud, siis ta oli hästi uhke ja läikis nagu pühademuna ja isegi fotoaparaat oli enda oma ja siis muidugi oli see auto sellel ajal juba meie registris ja kandis Eesti numbrimärk ja ka selle võtta ajaks ma kruvisin siis uuesti selle välismaa numbri sinna, et et auto oli ka kaadrisse või kuidas sinna värava juurde sõitsin, nii et et tollel ajal jah, tuli tuli oma riietega esineda ja hiljem siis, kui juba sponsorid taha tulid ja kostüümivalik ja siis tulid juba nii-öelda firmamärgid sinna taha, sest toom, Köln, maarne oli jõukas mees ja, ja minu garderoobi vedanud kuidagi seda välja tollel ajal. Kuivõrd sarja tegemine erinev täna võrreldes 93. aastaga? 93. aastal tuli see sari nii-öelda luua, need tegelaskujud tuli luua ja selle tõttu siis idee autor Tõnis Kask, režissöör kui ta meid kokku kutsus, siis me arutasime, tegime analüüsiproove teksti, proove lugesime ja lõime ikkagi need kujud, rääkisime ja fantaseeriksime sinna juurde, kust keegi Tullunud on, milline on ühe või teise rolli taust ajalugu ja ja esimest esimesel hooajal ja vist isegi teisel hooajal, kui ma hästi mäletan, me tegime ikkagi enne igat salvestustöö lugemisproovi, et saime kokku, analüüsisime teksti läbi, tegime teatud teksti parandusi, kohaldamisi vastavalt rollile ja siis hakkasid tasapisi näiteks Margna puhul ka tekkima sellised mingisugused autšisus ja ja miks? Aktsendi momendid, eks neid sai lihvitud. Jaa, jaa, ausalt öelda, ega, ega ma praegugi pole päris kindel, see aktsent on kuidagi inglise ja rootsi segu. Nii nagu tollel ajal väliseestlased rääkisid, et sellele on isegi üks prototüüp mul olemas üks väliseestlane, Rootsis elav vana härra, kes kahjuks küll jah, hukkus õnnetult selle Estonia laeva hukkus. Ja vot tema tõepoolest rääkis sellise aktsendiga, et nii, et ma võtsin seda šnitti natuke tema puu pealt, aga muidugi utreerisin veidi nagu, nagu sellise töö puhul ikkagi seda tehakse. Kuidas trupile niisugune asi teha tundus, oli see töörõõmu täis ettevõtmine, inimesed said kokku, oh kui kihvt ja tore seda teha on või missugune meeleolu oli 20 aastat tagasi. No ikka meele oli tore ja Ta on siiamaani tore et olenemata sellest, kes tollel ajal kirjutas seda nii-öelda teksti autor oli, on igal juhul õnnes paras ports huumorit sisse pandud. Erinevas nii-öelda noh, värvingus või nii ja selle tõttu seal salvestustel ja seal päris lõbus alad. Et seda kurta ei saa ja sellesama õhinaga, mida me tegime 20 aastat tagasi sellesama õhinaga, me teeme nüüd jälle edasi toonud. Margna on küll siin viimastel aastatel nagu vahepeal kusagil ringi uidanud olnud, ilmselt erakond rohkem Stockholmis. Ei, nüüd on ta jälle tagasi tulnud ja võtab vist midagi siin Eestis uuesti ette ja on jälle ekraanile ilmunud, aga seda toredam oligi nüüd viimastel salvestustel, kui sai siis jälle luule Komissarov ka kokku ja selle selle töö kõrval siis luulega sai oldud ju 16 aastat ka noorsooteatris kolleegid ja ja siis võtta aegadel, siis kiirelt saab meenutada ja, ja tunda rõõmu jälle teineteise nägemisest, et nalja ja rõõmu on seal tegemise juures hästi palju. Me räägime sarjast Õnne 13, mis alustas nagu raadio kakski 20 aastat tagasi. Me eiraga teeme siin stuudios pisikese pausi kuulata koos teiega arhiivilõiku, mis on salvestatud 1994. aastal ehk Õnne 13 üsna varases alguses, teine hooaeg oli startimas või just startinud ja see on viimane audio heliintervjuu, mille andis Astrid Reinla, kelle laps Õnne 13 tegelikult oli ja Astrid Reinlaga, rääkis Mari Tarand. Ega see ei ole niisama lihtsalt, et istud kodus ja kirjutad seal omad rahad ja reklaamid ja kõik, nii sellega mina ei pidanudki kokku puutuma. Ja pidid lihtsalt hakkama välja mõtlema seda seltskonda või seda niisugust tuumagusse hargnema hakkab. Ja eks siis sai ka alguses ikka arutatud, et millest me teeme ja et peaks olema nagu mingisugune niisugune probleem, mis puudutaks peaaegu iga inimest Eesti vabariigis ja tookord oli see majade tagastamine hästi aktuaalne, nagu ma aru saan, on see aktuaalne ka siiamaani ja aina aktuaalsemaks läheb ja kõik need üürnike parteid, mis on moodustatud ja nõnda ja see saigi siis selleks teljeks võetud. Takkajärgi ma arvan, et see sai vist päris õieti võetud, siis tõesti noh, puudutab see meid kõiki praegugi ja siis teate otsast tegema hakatud ikka nõnda, et üks üks seeria korraga ja minule tundus kuidas me küll kevadeni välja jõuame ja kõik, nõnda ka nii tema läks ja nüüd paistab, et see asi läheb, nagu nad on teist hooaega lähetanud, kindlalt juba leping on tehtud, aga ei tulegi veel niisugust tunnet, et tema võiks kunagi ära lõppeda, seepärast et need probleemid ei ole ju sugugi sugugi ära lahendatud. Ei noh, inimesed on pandud elama ja ega neid ei saa, ma ütlen nii inetult, oli ka neid isa surma saatel, et elavad edasi ja kui kaua see nende elu jälgida suudad? See on neid oleneb sinu jõust ja sinu kolleegi režissööri. Jah, ja muidugi oleneb ka Eesti televisioonist ja oleneb sellest, kui kaua vaatajad meid vaadata tahavad ja nii, aga aga muidu jah, meie tähendab, ma räägin meie selles mõttes, et tegelikult töötame ikkagi selles stsenaariumi kallal kahekesti. Tema valmistab Enn, arutame läbi, siis kirjutan mina valmis, siis annab Tõnis Kask mulle tagasi, käsib mõned kohad ümber teha. Siis mina teen ümber, mõnikord teen kolm korda ümber, kuni tulemus meid lõpuks mõlemaid rahuldab. Kuigi jah, see rahulolu on siin ka niisugune pisut kõhe sõna, sest teatud rahul või tulla siis ütleme, kui ma olen täna ühe puuhunniku ära lõhkunud või ütleme, nõud puhtaks pesnud, siis on asi selge. Aga no niisuguse loometegevuse puhul see rahulolu jah, on nii suhteline mõiste, tähendab ema on ise isegi öelnud, et sisuliselt võiks Tõnis Kask tiitrites olla rea võrra kõrgemal. Ütleme kaasautorina, sest et et noh, tõepoolest, see on väga suures osas meie ühine töö. Oleme teda muidugi tahtnud teha just nõnda dokumentaal näidendina ja mitte läinud seebiooperi peale. Dokumentaalnäidend selles mõttes, et probleemid on ju tegelikust elust mitte ainult see maja tagastamine, vaid noh, kui sa oled näinud, seal on kõiksugused kogu ümbrust kõik räägivad tööta jäämine ja nii edasi. Muidugi mängivad neid asju näitlejad. Aga jah, tulles veel tagasi sinna juurde, et meie ei ole tahtnud seda seebiooperiteed minna ja nüüd hiljaaegu sa võisid ka rahva ajalehest lugeda, et Õnne 13 osaleb ennustusvõistlusel, et rahvas ise hakkab oma seriaale kirjutama. Asi on selles, et see oli niisugune kuidas öelda trükiviga, meie mingi ennustusvõistlusel ei osale, tähendab Vaher tegi meile küll lahke pakkumise selle kohta, aga me arutasime seal Tõnis Kase ka läbi ja ei, meie ei võta osa juba sellepärast, et see nagu ei sobi meie seriaali imidžiga, seletan natuke pikemalt, see oleks siis olnud nii, inimesed võivad panna, et mis juhtub, see oleks olnud nõnda, et noh, ütleme, et 24. septembril on meie hooaja esimese osa esilinastus need siis 24. septembri ajalist lehes ilmub nii-öelda võistluse ennustusvõistluse võitnud projekt, seal on oma žürii, kes läbi vaatab, siis pärast võib võrrelda, kas see ennustamine läheb tegelikkusega kokku. Aga nahal on ise just mõelnud, nii et meil ei ole oluline Meie loos mitte niivõrd see mis juhtub, pigem kuidas juhtub, sest ütleme, kui eelmist hooaega meenutada, no seal oli näiteks niisugune probleem, et kas Alma ja Johannes ikka abielluvad või ei, no selleks kulus 15 seeriat, et nad abielluksid. Ja noh, muidugi oleks võinud selle juba kolmandas seerias pulmad ära teha ai, tegema tegemata jätta või nii, aga aga ma just mõtlen, et kõike seda sündmustiku faabulat võiks ju näidata nii-öelda kiirendatud tempos. Aga noh, hind on enda ennast asja juures huvitanud ikkagi see psühholoogiline taust, sest et väga kerge on kedagi nii noh, suletõmbega paari panna ja järgmisseerisele ära lahutada ja nii edasi. Aga, aga jah, me oleme valinud natuke teise tee ja minu meelest seda actionit on neem teleekraanil on isegi palju. Mulle kui vaatajale tundub, et see, mida mina sealt otsin, paniust vaimukas dialoog või see identifitseerimisefekt, et ma tunnen, et oh, just nii räägiti tädi pool lõunalauas eile just sellist, just nii rumalalt või targalt käsitleti üht või teist asja meie raadiomaja kohvikus. Ja isegi ma olin kuulnud, et mitmel pool on nagu prototüüp härra tuntud ja öeldud, et no vot näiteks et jäätise kristjan elab vaat siin ja siin tegelikkuses muidugi ei olevat näha ei ole üldiselt see inimene, kes ennustas elus selles mõttes maha, kirjutab, et ma võtan seal mingi mingi inimese, konkreetse inimese ja siis temast. Ma kirjutan, siis oli huvitav, see inimene on juba isegi olemas ja peale selle seal seal on esitanud ongi eetiline moment, et noh, et kas sa pead nii, aga aga eks detailikene siit teine detailikene sealt ja ikka muidugi niisuguseid Kristjanil on. Ivo Linna laulis miks on muide ka samast ajast ehk 1993.-st aastast. Te kuulate raadio kahte. Me räägime televisioonimaailmast, mida tehti televisioonis, samal ajal, kui alustas raadio kaks. Ja, ja muide, aasta 93, oli ka see aeg, kui esimesed CDd ilmusid Ivo Linna oma üks nendest, aga samal ajal ilmus ka kassett vähemalt üks, mille peal on jah šõu laulud. Vahur Kersna, tere päevast. Ja nende jah, so laulude hulgas on huvitavaid leida ühe mängin kindlasti eetrisse ka Vello Orumetsa esituses. Loo Ma võtsin viina. Vahur šõu oli sinu järjekordne ja võib öelda õnnestunud teleprojekt. Noh, aeg oli selline lihtsalt jah, et sellised lihtsad maapoisid võisid tulla eikuskilt ja teha ei midagi ja sellise populaarsuse odav päike paistis nende peale. Eve siniste kiirtega. Miks sa ütled odav päike? Televisioon on ikkagi selline suhteliselt Öeldakse, et odav populaarsus ei tule tuulest paid televisioonis. Ja, ja nii see paraku on, et kui sa oled televisioonis seda tööd, siis sa võid teha hästi või halvasti aga ikkagi inimesed tunnevad sind tänava peal ära ja mõned naeratavad. Mäletad sa jah, sõu ekraanile jõudmise lugu ja mis periood sinu jaoks isiklikult suhtles televisiooniga sel ajal käsil oli? Nojah, sõu oli tegelikult suur hitt, kas siin on tõesti juba 20 aastat, ma olin lõpetanud just siis ufo, saate monoloog tundmatuga. Me olime teinud Pärnus suure avarii ja tere postid maha põletanud ja siis mõeldi, et aitab, sellest aastast ei oleks vaja teha midagi muud ja nii sündiski. Jah, su režissöör oli Toomas Kirss tuntud produtsent tänapäeval. Kes noh, ütleme ka, et ei ole mitte päris tavaline mees. Et ta on natukene hullumeelne ja kõigi nende ideedega, mis tema pähe tuli ei olnud ma muidugi nõus, aga selline hull saade sündis, see oli aeg, kui nõukogude glamuuri ja rikkuse hetked olid möödas, aga vabariigi glamuuri veni olnud, et meile anti, noh, ütleme sõna otseses mõttes käärid ja värvilist paberit, tuup trummikummiliimi ja öeldi, et tehke nüüd saadet. Mõnes mõttes oli see ikkagi keeruline aeg kuhugi edasi minna, ma viitan sellele, et tegelikult oli teleekraanil olnud juba projekt ö-d v, eks ole seal. Ma ise seda ei mäleta, vaevalt et oleks tohtinud seda k 12 aastasena vaadata, aga ma olen lugenud, et näidati muuhulgas pornograafiat. Ja, ja sealt tekibki küsimus, et, et kuhu edasi? Jah Mati Loogali, Urmas Oti külaline Mati looga oli tol ajal vähemalt ajakirja maaja peatoimetaja ja siis nad rääkisid pornost ja panid julmalt eetrisse porno ja see vist ongi esimest ja viimast korda kui Eesti televisiooni eetris. Taoline asi on olnud. Aga, aga jah, sõu oli, ütleme niimoodi, masside loomingulise ja kaua sordiini all hoitud vähe välja laskmine meelelahutuse vormis. Et inimesed tulid, inimesed saatsid meile, siis tekkisid esimesed videokaamerad, siis filmiti nendega igasuguseid naljakaid asju, siis saadeti meile neid videosid. Siis tulid, nad, tegid igasuguseid trikke seal. Ma ei varem ega hiljem näinud, et keegi otsesaates sööks klaasi krõmps, krõmps, krõmps või neelaks elusaid kalu. See on muide naljakas, ma mäletan täpselt neid samu kahte episoodi sealt saatest. No nendega kui mitte muuga, siis nendega ma ajalukku lähen. Kuidas nende leidmine käis, et ta oli sul saadet lihtne täita või oli see peavalu? Sel ajal oli see vaieldamatult kõige populaarsem saade, seda vaatasid kõik ja sellest rääkisid kõik ja sinna saatesse. No inimesed ikka tulid ka ja soovitati sõpru, kes teadis kuu, kus keegi midagi teeb ja noh, tol ajal lihtsalt ei olnud erinevaid kanaleid nii palju ja oli seesama üks kanal ja oli üks saade, mis näitas, et eesti inimene lõbutseb ka teistmoodi kui, kui korra üle viie aasta laulupeol või külapoe taga õlut juues. Et ta võib seda teha ka avalikult ja rõõmsameelne. Et tänapäeval neid asju vaadates muidugi noh, ütleme. Ma ei võtaks teha enam väga paljusid tollaseid asju, aga see oli see aeg. Ma alustasin intervjuud, jah, so kassetist, ma ei mäletagi, kas neid ilmus üks või oli rohkem, aga üks kindlasti. Ja muusikaal oli tegelikult pahupidi võtmes selle saate puhul päris tähtis roll, sest kas ma mäletan õigesti? Kontseptsioon oligi see, et saates osales kaks lauljat või bändi, kes vahetasid omavahel, loob. Jah, ütleme nii-öelda tänapäeva tähti, selline minevikku iidol ja siis vahetasid, tegid üksteise lugusid. Tuli seal Vello Vello Orumetsaga pikalt aru pidada ja teda moosida, et ta võtaks onu Bella loo laulda. Vello Orumets käis meil kaks korda üks kord tegi ta onu Bella siin viina ja teinekord tegi ta Mihkel Raua seda räim vihm mis oli ka vapustav. Lovormetsa hääl oli kokutav, aga ei, mul ei tulnud teda kaua moosida. Orumets oli ikkagi nagu lavainimene sõuinimene ja ääretult sümpaatne ja tore inimene. Veel üks oluline tegelane minu arust oli jah, sous muhkel. Oli, oli ta niisugune nimi? Oni muhkel jahmuhkel oli ühest nukuteatri toonasest lavastusest Harri Kõrvits tegi seda muhvlit ja muhkile saatsid inimesed anekdoote tollaseid anekdoote siis nagu põhiliselt poliitilised, need, mis nad olid ise kirjutanud, mis nad olid kuskilt kuulnud ja need olid kohati ikka niimoodi, et võttis ikka kõrisõlme jõnksamad. Kas tõesti, kas me tõesti julgeme selliste asjade üle nalja heita? Televisiooni juhtkond oli sinuga rahul või? See oli see aeg, kus keegi ei teadnud õieti, kuhu asjad lähevad või, või mis saab et vabadus oli totaalne. Ma ei kujuta ette, et tänapäeval enam saak keegi teha niimoodi ja seda tüüpi saade. Et ma ei mäleta, et keegi poleks mulle midagi poolt sõnagi öelnud, et ma sinna seitsmendale korrusele vist ei sattunud tol ajal aastate kaupa. Oli tore rääkida ja meenutada Vahur Kersna, aitäh ja kena päeva teile ka kõike head. 1993. aasta hittsaatest Vello jah, so oli saate nimi Vello Orumetsaversioon onu Bella laulust Ma võtan viina. Eero Spriit on stuudiosse ja me räägime 20 aasta tagustest aegadest. Paar suurt ja toonast olulist tegijat on kasutatud nagu Reisile sinuga Maire Aunastega või jah, show Vahur Kersnaga. Aga Õnne 13 on ometi kolmest suurest asjast, millest täna juttu. Ainus, mis kestab siiani. Miks, Eero, mis sa arvad? No võib-olla ikka sellepärast, et ta puudutab eesti rahvast kõige laialdasemalt ja ja puudutab nii-öelda lai, väga laia riba eesti rahvast vaatajaskonnast ja kindlasti sellepärast ka, et on ajakajaline. Ta puudutab neid valuküsimusi ja probleeme, mis sellel nädalal või sellel kuul parasjagu inimeste hinges südames või, või mis mõtted neil peas on, millised on nende olmeprobleemid kasvõi, ja millised on mingisugused muudatused seadustes ja ja eluolus üldse on päevapäeva peegel, ütleme nii. No sinu tegelaskuju pole üldjuhul olnud nende kõigi peamiste maa hulgas, eks ole, et Almad Johannes, et Kristjanit ja nii edasi, eks ole, natukene teine teema, aga kas sulle isiklikult on olnud vaatajatega kokkupuuteid ka, et tullakse ja jäetakse või, või avaldatakse arvamust, kiidetakse, räägitakse midagi? Oo jaa, seda kindlasti. Et. Nendel algusaastatel, kus siis Toompeal maardla oli nagu aktiivsem tegelane ja esimestel aastatel kindlasti, kui oli tegemist just erastamisega ja ka nii-öelda ära võetud majade tagastamisega, mis kestis aastaid ja mis oli väga valuline probleem sundüürnikele ja kõigile teistele, siis Margna oli keskne kuju selles temaatikas, sest tema tuli oma isa maja tagasi saama, seda Õnne 13 kümmet, seda oli veidi ülbe ka või? Ei, ei olnud Margna alguses hästi eestimeelne mees ja ta väga solvus selle peale, kui teda peetakse väliseestlaseks, see sõna väliseestlane üldse talle ei meeldinud ja samamoodi pidas ta ennast ikka selleks põliseestlaseks, kes nüüd okupatsiooni lõppemise järgi saab kodumaale tagasi tulla. Ja ta oli ja on ka praegu küllaltki eestimeelne. Nüüd viimastes osades, kus Marlane on jäänud vahepeal selline äraoleku periood ilmselt Rootsis resideerides nüüd on tema teksti tagasi Tullunud selline eristumine, et aga teie, eestlased ja, ja, ja mis teie, eestlased ka, suudate nüüd inimesel, see on see tulunud läbi selle, et et ka Eesti riik on muutunud selle 20 aasta jooksul ja, ja see, mis on poliitilises elus toimunud korruptsiooniprobleemid ja hakkavad ilmnema sellised väikekodanlik ilmingud, siis nüüd on hakanud Marre ennast distantseerinud maa eest eest eestlastest ütleme niimoodi, aga sarja alguses oli ta küllaltki küllaltki eestimeelne mees. Kontaktvaatajatega on nemad ikka tegid teras Priidul ja Õnne 13 tegelasel vahet. Ikka tegid jah, aga see äratundmisrõõm oli, see avaldus ikka päris tihti igalt vabandust, liikudes tänaval või koosviibimistel, tollel ajal sai veel käidud ka natukene esinemas klubiõhtutel niimoodi oma huumoriprogrammidega koos Guido Kanguriga ja ja, ja siis sellest tuli ikkagi jutt, too jama ja isegi lapsed vaatasid tollel ajal ja viht vaatavad ka praegu päris palju lapsi, vaatavad Õnne 13 10, et ma ei tea miks, aga tõenäoliselt vaatavad nad vanemate koos. Sest vanasti televiisoreid oli ju pere peale üks, nüüd on võib-olla kolm mõnes peres ja vaadati koos vanavanematega igal juhul ma mäletan seda, et ma suusatasin siinsamas Pirita metsas ja ja siis mingid sellised 12 kolmeteistaastased poisid tulid minu juurde. Kolmekesi tundsid ära, et härra Margna ja hakkasid juttu rääkima, hakkasid minuga koos suusatama ja tundsid väga huvi, et kuidas saab näitlejaks ja mida lavakunstikateedri sisseastumiseksamitel peab tegema ja nad lihtsalt ei lõppenud ja ei teinud nalja. Suusatasime poolteist tundi koos, poisid rääkisid tõsist juttu ja rääkisime elust ja inimestest ja ja see näitas, et lastel oli suur huvi ka Õnne 13 tegemise vastu ja, ja selline tõsine huvi näitlejaks olemise vastu ja see oli väga meeldiv. Meil on veel arhiivilindilt kuulata üks lõik ja, ja seda seda juttu siin täna ei saaks ajada kuidagi nii, et ei, me ei kuuleks Tõnis Kase häält. Võib-olla sa ütled paari sõnaga Tõnise rolli kohta tema tema olulisuse kohta Õnne 13-ga seoses. No Tõnis Kask on ikkagi selle seriaali isa. Tema on põhimõtteliselt idee autor, sellist dokumentaalset Sarri hakata tootma ja tema on ka see inimene, kes tegi siis esimesele stsenaristile aserid Reinlane ettepaneku tulla kirjutama seda stsenaariumi, nii et Tõnis on kõige algus. Ja ja tema räägib sellest, kuidas valiti näitlejaid seriaali ning sellest tänu missugustele eeskujudele küpses tema peas visioon Eesti oma Õnne 13-st. Kõigepealt Inglismaalt sest inglased olid selleks ajaks välja kujundanud nagu dokumentaaldraamapõhimõtted. Ja nad veel viljalisid seda. Seda väga hoolega lasi, oli juba hiljem küll, aga aga nad ehitasid isegi BBC õue peale maja nimelt ühe perekonna jaoks. Aga, aga see esimene äratus oli, oli see selleks, et ma hakkasin tegema, koosta peret ja koosta pere, mis oli tehtud puhtalt mitteprofessionaalsete näitlejate peal, see tähendab, iga hinna eest tahtsin luua mulje, et, et see ongi kusagil tegelikult ja esialgu selleks õnneks esialgu oli asi oli uus, ootamatu, täiesti tundmatute inimesed räägivad päevaprobleemidest ja omavahelistest suhetest ja kes armub ja kes abiellub ja see oli see minevik. Ja nüüd, kui kui uuesti tekkis niisugune mõte, et, et peaks tegema dokumentaaldraama leida teema, leida Alt tor, kellega koos mõtelda siis selleks ajaks olin aru saanud, et enam ei võimalik, ei ole publikut petta. Tähendab ka kõige paremas mõttes ei sest lihtsalt liiga palju on nähtud seriaalides, mida me juba nägema hakkasime teistelt kanalitelt ja, ja Soomest ja. Lugu oli niimoodi, et seal olid tugevad näitlejad. Ja nii ma siis otsustasingi, et teeme. Kellele ma rääkisin sellest kavatsusest oli põliskolm visk. Ta oli just just nagunii-ütelda, ooteasendis tal kino parajasti ei olnud ja tamm Kes oli jumala vabakutseline mees sellel ajal? Raivo E. Tamm. Ma hakkasin rääkima. Ta ütles poolelt sõnalt. Ei, mina olen nõus. Nii, ja, ja Helgi Sallo. Mina ei tea kohe, teine peab ikka kohe kõik kandikul kätte tooma ja kes minuga omal ajal maja ehitamiseks raha andis, kes ma küsin, ise, korjas kõhu kõrvalt senthaaval valmises. Sõda tuli peale, ole sõda, nüüd on meil jälle Eesti riik. Hoiate kokku ja ehitati, on vaja. Õige lehti, pere. Mitu senti, tahaksime päeva jooksul kokku hoida. Kohvi, koordki, joostossasse, sina vene ajal kasvanud inimene tuleb mulle kokkuhoiust rääkima. Sa pole nälga ega seda näinud. Need olid Tõnis Kasejutud Õnne 13-st, mille mõjusid näeb ka täna Eestis ringi liikudes. Kas on see koht näiteks? Järva-Jaani äkki, kust läbi sõites on jäänud ühe ühe maja seinalt meelde kiri õlle 13 ja kas Põltsamaal äkki on Õnne 31 üheks sümboolseks aadressiks mängitud märgitud ma küll ei tea, kas endiselt alles ja nii edasi, aga võimalik, et niisugusi ära vaikimisi või inspiratsioonisaamisi on, on Eestis veel seoses seriaaliga. Jah, on küll Põltsamaal, ma olen näinud iseenesest ja kui mul äkki ma mäletan valesti, aga seal Põltsamaal oli isegi mingi kiosk õlleputka mille peal oli ka Õnne 13. Nii et läheb inimestele korda, tead sa, tulevikuplaanidest Eero ka miskit, et kas tänapäeval käib seriaali tegemine ikkagi üks hooaeg korraga või on teil produktsioonifirmaga pandud pikem plaan maha? Viimaste lepingutega kursis ei ole, ma arvan, et ikkagi käib ühe hooaja kaupa see kokkulepete sõlmimine. Aga maja pealt ma ei ole kuulnud küll midagi sellist, et oleks plaanis Õnne 13-ga lõpetada. Jah, ja huvipuudust küll täheldada ei saa, et seda põhjuseks tuua ei saa seriaali mahavõtmisel, kui siis, kui, siis ma tea tegijate väsimust või ideede lõppemist, aga, aga huvi nagu näitab iganädalane teletop, on endiselt olemas. Jah, Õnne 13. on ikkagi tihtipeale nädala esikohal, kui mitte esimese kolme hulgas ja aga ma arvan, et ideed ei lõpe kunagi otsa, siis tuleb jälle värsket verd juurde tuua ja uued inimesed toovad uue idee ja nii nagu elus eneses, et vanemad lähevad eest ära ja nooremad tulevad peale, nii läheb elu edasi ka Õnne 13.. Eero Spriit, aitäh tulemast, aitäh. Need olid mõned episoodid televisiooni ilmaga seoses aastal 1993, kui alustas ka raadioga. Seni oskaks.