Keskprogramm. Tere õhtust, olen kultuurisaadete toimetaja Mari kärand ja pakun teile täna õhtul helikilde Juhan Liivi luuleauhinnapäevalt Alatskivil. Millegipärast ma usun, et kolmapäeva hilisõhtune kuule ja on valmis vastu võtma neid. Ma usun, et te teate, millega on tegemist ühe väga ilusa ja pühatavaga Juhan Liivi sünnipäeval, 30. aprillil. Alatskivi kooli. Kuulatakse luulet, elatakse kaasa luuleauhinna üleandmisele, käiakse Alatskivi kalmistul ja Oja talus Liivi muuseumis. Mõndagi kordub siin aastast aastasse ja just selles ongi traditsiooni tavarituaali mõte. Niikaua kui Alatskivil elab veel põlvepikkune poisikene loetakse seal igal kevadel sinilillelise hauakünka juures üheskoos. Kui tume veel kauaks. Juhan Liivi luuleauhind asutati 1965. aastal ja esimesena pälvis selle Debora Vaarandi. Žürii esimeheks nõustus tallel hakkama Friedebert Tuglas. Nõnda ühendav see auhind omal viisil meid kõiki, kes me luulet armastame. Paljude juba lahkunutega. Tuglast ei ole enam ammugi meie hulgas ei ole August Sanga ja peti Alverit. Esimesi Liivi luuleauhinnaga pärjatud tõid ei ole enam meie seas ka Juhan Viidingut kelle luuletus veest ja leivast seisab teiste Juhan Liivi auhinna pälvinud seas. Sageli luges Alatskivil Juhan Liivi luulet kadunud Karl Ader kes oli poisikesena Juhan Liiviga kokku puutunud ja kelle räägitud mälestus nüüdseks on juba mälestuste mälestus. Sajad noored inimesed on nende aastate jooksul Alatskivi koolist välja lennanud. Ja kindlasti ei unusta nad mitte kunagi kodust kaugel, olles igakevadist Juhan Liivi päeva. See päev tuleb ikka jälle. Kes teab mitmendat korda kätte Alatskivi kooli kirjandusõpetajatele, kes igal aastal suunavad jälle uusi ja uusi lapsi Juhan Liivi pärandi juurde. Õie vene- ja Kait Eiland. On hulk aastaid olnud need inimesed, kes lühemaid või pikemaid luule põimikuid koostavad ja juhendavad. Ja kõige ka seisab kooli direktori Karl Elkeni vankumatu tugi ja isiklik osavõtt kõigest. Juhan Liivi südame tules sündinud laulud ei aegu. Ikka hõõgub neist rõõmu elu ilust ja armastusest murest ja valust, inimese ja Isamaa pärast. Leppimatust, roomamise ja äraandmise vastu. Jah, Juhan Liivi palavas põues pakitsenud laulud on meie kõigi luulesõprade päralt. Mina ei tea, kust ma rõõmu võtta pole, mul maad ei ole, mul maja, pole mu rada, ei alamal raja palama, raha ja kõike on vaja. Olen kui kurvaaegade kaja. Tumeda tunnistaja. Mina ei tea, kust ma rõõmu võtta. Mina ei tea, kuidas rõõmu jätan. Kuimina koduma, aasale tõtta. Murede roidunud kahe vahel. Ei ole lootust, ei usku. Kui ahel rõhub mentaatus, kui surmalahe. Kostab siis eesti laulukaja eesti laul, Ohtsa elustaja, mina ei tea, kuidas rõõmusid jätta? Jah, kui ma kõnnin nüüd üle aasta, kõik nad võtvat kui hõlma, kui kaasa eestihaljaste kaskede koha eesti koidud ja Eesti Eha Eesti laul ja kergeks läheb keha, mida sina tahad ära teha, siis mina ei tea, kuidas rõõmuma jätta. Mu hing joob sinu silma, säärast uut õndsust alalõpmata. Mu hing on hõiskel sinu pärast. Mu õnn on äravõitmata. Ma ikka sinu silmis näen, kui paradiisi väravat vaatel sinna seisma. Sealt näen taevast säravat. Me soovid tõusvad ühel tõudel siit üles kõrgeilmasse ja sõudvad jõudvad ühel nõudel siis jälle silmast silmusesse. Üks hing teise hinge hoovab. Ja vaade vaatab südame, kuis rinnas värske veri voolab. Rinituksu ainult ainule. Kes meeldida tahab, peab roomama. Jah, üteldes ei, peab mõtlema. Mis teine tahab, peab tegema. Peab ahelaid kandma ja tänama. Peab kandma lõpmata palju veel. Peab tundma, kuidas tal murdub meel. Peab kummardama kulla eel. Peab nuttes naeratama veel. Ja kes ei taha, ei meelitada, ei taha, ei taha, ei tahagi ta külmalt elugi pakub ka. Tal enesel katsutakse meeldida. Ja jääb ta nüüdki veel muutmata. Ta tõearmastus puutmata. Üks peab nüüd kahest sündima. Ta peab nüüd tõusma ehk langema. Mul hinge rinnas oleks see kõneleks, kirjutaks sõnakali õel jalaidaks mis laitab alusel tõel. Ja ütleks, kes. Ja ütleks, kes õel. Ma tahaks, et mul hinge rinnas oleks. Mis kaitseks nõrku ja varjaks rõhutuid, südameid ja meeli lõhutuid. Kust võeti kauge vang. Ma käsiks heldus näite kus näljahaigus käsiks kõhu täita. Küll tahaks, et mul hinge rinnas oleks. Jah, et ahah tules aina põleks. Kui oleks hinge rinnas. Keha ränk meel kütkes nõnda õelas. Kas oled haigessa või aeg on sulle võõras? Head kuulajad, jätkame helikildudega Alatskivilt, kus teatavasti tänavune Juhan Liivi luuleauhind anti Jüri talvetile. Austatud Jüri Talvet. Teie luuletuses armastus Onliiviliku lihtsusega ilmutatud elu ja inimeseks olemise tähtsaim alustunne. Selle eest Juhan Liivi luuleauhinnaga 1997, vanades soovime teile küllaga heldeid, loomisaastaid Juhan Liivi luuleauhinna komisjon. Alatskivil 30. aprillil 1997. aastal. Alatskivile kutsutakse alati kokku ka varasemaid Liivi auhinna laureaate. Nii ka tänavu olid kohal näiteks Ene Mihkelson ja mari vallisoo. Auhinnatud luuletuse esitaja on viimastel aastatel ikka olnud oma kooli vilistlane Liis Bender. Armastus kesknii, mõtles Kirkegaar. Parem, aga on, mõtlen armastada käsust välja, tegemata ära tundes hingest hingeni, vastates verest vereni. Olgu üles, olgu allalennul saabumise paika teadmata. Üle 10 aasta, kui mitte rohkem on žürii tööd juhtinud professor Karl Muru ja iga kord esitab ta saalitäiele kuulajaile oma pildi auhinnatud luuletusest analüüsib seda sügavalt ja tänavu rääkis ta Jüri talveti luuletusest niimoodi. Kui seda metsa ees ei oleks, ohkab Villu jutustuses Vari. Mind ärge austage ei iial iganes. Alustas Juhan Liiv, pöördumist teda imetlenud ja hoidnud nooreestlaste poole. Austage mehi, kes kasvanud valguses, kes saladuses, krooni saanud, kes tööl on selguses. Nõnda põhjendas luuletaja samas Enn taandavat hoiakut. Vari Liivi kangelase teel ja ta enda kohal on tähendusrikas sümbol mis märgitseb avarat vaadet piiravat. Lõpuks kõike üksikisiku ja ka vaba arengut tõkestavad. Seepärast tundis Juhan Liiv oma ajal olevat musta lae nagu suitsutarel ja Isamaa otsekui salanaise keda avalikult ei toi nimeta. Ometi oli see ema ainus ja valumeelselt, arvas Isamaa. Sinuga olen õnnetuma. Õnnetum ilma sinuta. Kas siin sellel väikesel maal ongi olnud õnne lapsi, kes on jäänud varjust puutumata? Pigem on tõus avaramusse maailma ja vaimselt vaba eneseteostuse poole võinud teoks saada maa suruva kiuste õnneliku juhuse ja Ühe enda visaduse toel otsekui elukeelu alt, nagu on öelnud Betti Alver ainult Eesti vabariik, seal võrsunud põlvkond, sealhulgas Betti Alver isegi küpses lootusrikkalt selge taeva all. Kuid seda pikemalt rabas neid vari, mis laskus Eestimaa kohale 1940. aasta südasuvel. Selle seni viimased poolsada aastat väldanud varjutuse all mis ainult ajuti näis arenevat, oleme elanud ja toiminud kõik. Olenemata sellest, kas ja kui ahistavana seda umbseisu tundsime. Juhan Liiviga soli taliseerudes ilmselt luuletusele must lagi on meie toal viibates alustab Betti Alver oma vahest kõige Isamaa kümnilisemat teost. Tuulelapsed. Must vari käib akna taga, kes mulluga lagedel käis. Ta uitab siin alat. Ja kohe seejärel vastand motiiv. Aga tuule lapsime, tuba on täis. Tuulelapsi on ka täna austatav Jüri Talvet. Maailma kirjanduses kodunenud seda uurides, tõlkides ja ülikoolis õpetades keeldus ta eriti hispaaniakeelsesse kirjandusse ja seda esindavasse kultuuri. Seda Kelbiks hoides õnnestus tal sooritada väljasööste varjutuse alusest tarast. Esialgu süüdimatult moel Kuubale. Kuid varsti pärast teda Hispaaniasse, Mehhikosse ja mitmele poole mujale maailma, mille vabastavaid elamus jälgiri märkame ta luulesse sagedasti. Tänavuse Juhan Liivi auhinnaga väärtustatav luuletus kõneleb armastusest. Selle sõnastust kaunistab Liivilik otsekohesus mida Ivar Ivask, kes leidis liimis endale tähtsa poeetilise teejuhi nimetanud oluliseks lihtsuseks. Muide, armastuse tekstis ja siin-seal mujalgi paneme ka Jüri talveti luulesõbra Ivar Ivaski intonatsioone Kirke kooriga polemiseerides aga intertekstuaalne, reaalsed seosed maailma luule ja kultuuriga on autorile mõistagi loomuomased. Käsitleb Talvet armastust kui endastmõistetavat igast sunnist, sõltumatut ja universaalset olemise viisi. Leidub selles liiliga võrreldavat. Sa tulid tuppa ja valgust. Ja selgust sai tuba täis, ütleb Juhan Liiv. Kellele oli antud aimata ja igatseda kuid mitte lõplikku lähedust, armastuse soojust, valgust ja selgust on loomulikult ka Jüri Talvet hoopis küllasemas intiim löörikas. Seejuures on selle luule põhitoon tänumeelselt imetlev ja imestav mõtisklev ja vaikselt meeleline nagu iseloomuliku pealkirjaga luuletuses täitumine. Sa poed mulle päris kurgu alla, teed sinna oma pesa. Tal on sinu Linnutee nagu Juhan Liivil, Gustav Suitsu, Henrik Visnapuul, Hando Runnel, Lil ja Kalju. Lepikul hõlmab ka Jüri talveti armastussuhet Isamaaga. See kiindumus avaldub harvem ümneliselt sagedamini ajadumestustele tundlikult. Reageerides Estonia hukkumisest vapustatud kirjutas Jüri Talvet 1994. aasta oktoobris monumentaalsust taotleva Eesti eleegia katastroofi. Parius võtab see teos kokku ja mõtestab kogu meie ajaloo suhtes lähema ja kaugema maailmaga. Ja samuti kui Eesti vabariigi ajal ei vasta ka iseseisvusele taas kätte võitnud Eestis kaugeltki kõik igatsetule. Ja seepärast on luuletaja sõna hoiatavalt rahulolematu. Vaates valusasti saagiga majaid ning eneseküllaseid vabadus, lipp, valgehklejaid. Nõnda lipu pühitsemise puhul sinu valjuhäälse pühadusetõotuse ees. Klipp hakkas värisema. Pühadus. Aga puges kartlikult peitu. Lõpuks ja sedagi üsna Liivilikus vaimus. On armastus, hooliv suhtumine, lase inimesesse ka siis, kui see milleski lee küllasena harjumuslikust keskmisest hälbib. Eriti ilmekalt avaldub see hoiak mõjukas luuletuses sünergeetiline. Nõnda mitmekülgselt kannab auhinnatud luuletust, armastus, levilik vaimsus, tänapäevases vaates. Ta moodustub minevikku nüüdisajaga ühendav sill hoidmaks inimest rahvast jama. Tänase keskesaatekujunduses kasutame ainult Eesti muusikat ja praegu kõlas Elleri õhtulaul. Nüüd jätkame Alatskivilintide kuulamist ja saame teada ka seda, mida ütles Tartu kirjanikkonna nimel tervitanud Janika Kronberg. Mulle näib, et kui igal aastal selline traditsiooniks saanud sündmus on millegi poolest eriline siis sel aastal tuleneb see erilisus just nimelt juba professor Karl Muru poolt mainitud Jüri talveti sidemetest maailmakultuuriga. No täna saab niisiis, või sai siin Alatskivil teoks üks Eesti luule ühe sügava traditsiooni ja maailma kultuuri lõikumine? Kui ma mõtlen kõigile nendele eelmistele Juhan Liivi luuleauhinna laureaatidele praegu mälu järgi, võib-olla ma eksin, siis nad on kõik olnud eelkõige eesti kirjanikud, Eesti luuletajad, JÜRI talvetit, tunne oleme me juba aastakümneid eelkõige millegi muu poolest, et ta on kultuurivahendaja tõlkija, suurepäraste järelsõnade autor, suurepärane esseist. Ja just toonud meile külakostiks hispaaniakeelset maailma lähemale. Kui ma taas mälu järgi püüan meenutada neid autasusid, mis Jüri talvetile varem osaks on saanud siis ei meenunud mulle ühtegi niivõrd eestimaist olulist autasu, kuivõrd just üks Hispaania oma see on, kui ma nüüd õigesti mäletan ja hääldan, siis Isabella katoolika ordu teise järgu, pooltel 1993. aastal. Ja kui me nüüd meenutame veel kord neid Juhan Liivi sõnu varjust, kui seda metsa ees ei oleks siis me võime Jüri talveti kohta öelda, et ta on läinud palju kaugemale kui selle metsa taha. Geograafilises mõttes. Tänane auhind selle Juhan Liivi karjasemärsiedasiandmine tähendab aga seda, et väärtustatud ja tunnustatud on Jüri talveti luule ka selles poeetilises ja tunnetuslikus plaanis. Nii et sümboolselt on Jüri Talvet saanud siis endale selle siilu Juhan Liivi kuuest, mille luuletaja kunagi annetas, sümboolses mõttes heitis üle terve eesti kultuuri annetades selle Estonia teatri ehituseks. Nii rääkis Janika Kronberg ja Rain Veideman lisas omalt poolt Peale selle, et sa nüüd astusid oma luuletusega Juhan Liivi hoidjaks või järjepidevus hoideks esindad sa veel ühte haruldast näidet. Meie kirjandusskulptuuris luuletab professor. Ja sellega oled sa ühtlasi Gustav Suitsu mantlipärija. Nii et ma tahaksin, et sa suudaksid jätkata seda võrratut, traditsiooni mis teiste skulptuurides on üsna üsna levinud, aga Eestis nii haruldane Ja nüüd Jüri Talvet ise lilli ja karjase märssi vastu võttes. Armsad siinolijad, ma olen sügavalt tänulik kõige selle au eest, mis mulle on osaks saanud. Olen liigutatud rohkem kui kunagi, olen õnnelik. Siin Alatskivil, kust on alguse saanud Meie luules sügavam lüürika vaim. Ma arvan, et see on väga-väga tähtis et lüürika püsiks, sest lüürika üldse minu arvates vaimu loomingus on üks kõige sügavamaid osi, kui mitte kõige sügavam üldse. Kõik muu on lihtsam. Aga see ei ole lihtne. Nii et siin see auhind, mis mulle on osaks saanud tõesti õnnistab mind, olen õnnelik, et mul on läinud korda kirjutada mõni niisugune luuletus mis on Liivilik. Oma lühikeses jaga lihtsuses. See jääb minu arvates läbi aegade ükskõik kui suurte luuletajatega ka tegemiste ei oleks ikka ja jälle loomingu, loovuse ja luule peaprooviks. Olen väga õnnelik, et mul on õnnestunud tänu siinse proov läbi teha. Jüri Talvet muide, oli Alatskivil tegelikult esimest korda. Ta ütles seda natuke häbelikult, aga kes meist võiks väita, et ta on Eestis kõik paigad läbi käinud oma auhinnatud luuletuse loomise juurde lisas ta. Igasuguses loomingus on muidugi palju algelemente, ma kirjutasin mõned luuletused euroodensestani ja pärast ma isegi vaat loomingus nad ilmusid eraldi, aga pärast ma isegi nagu korras siinsele tsüklisse Taani visandid. Kolm luuletust, selle luuletuse mõte veidi vastu väidelda Kirke koorile sündis siis, kui ma lugesin Kirke kooli kirjutades järesena una munale. Sest et una muna oli kõige enam kirge koolist mõjutatud ja siis ma lugesin kirka kooris. Ja kes on muide paatne paljuski, aga kusagil tekkis mulle mõnuga mõte, et võiks ka veidi teisiti mõelda või tunda küdema. Filosoof olen kiirtega, oli nimi, sai talveti luuletuse kaudu kirja pandud oja talu madalas kambris madala laua ääres suurtele raamatusse, kuhu kogutakse auhinna luuletuste autograafid. Õuel sai Jüri Talvet sepiku pätsi, mille oli küpsetanud Ago Sild. Tema on Jakob Liivi pojatütar, endine põllumajandusmuuseumi teadur, kelle panus Liivi muuseumi rajamisse on ülisuurmuuseumist. Võiks teha eraldi, pikka, suurendada kätte, aga kõige parem on head kuulajad. Suve on ju tulekul, minge ise sinna vaatama. Maie ja Raivo Nisu võtavad teid kindlasti hästi vastu ja näitavad kõike, sest neid on muuseumi ekspositsioon ametlikult avatud. Aga valmis ei saa niisugused asjad iialgi. Neid aitavad aeg areneda ja täieneda. Inimeste huvi ja hea tahe. Maie Nisu tänasel päeval paljusid juba nimetatud põlvkond majandusmuuseumi jää yldike jaagu silda, kes hoiab muide kontaktidega kõikide Liivide sugulastega Prantsusmaani välja. Kirjandusteadlast, Aarne Vinkel it. Edasi valda ja kooli ja metskonda ehitajaid ja esemete annetajaid. Rehetuba ja rehealune, vanad tööriistad, tarbeesemed, suitsusaun Se küdes ja levitas mõnusat lõhna sellelgi päeval. Ja toonekure pesa õuel oli asustatud nagu viimastel aastatel ikka. Ja Tartu akadeemilised mehed Alo Ritsingu katusel. Õigemini küll väike esindus, neid laulsid ja noored poisid, vennad, parved mängisid lõõtspilli duetti ja kõigil oli hea ja helge olla. Kaasa võtta tuleb aga veel üks mälestus ja teadmine. Tänavu asetati kivi ka Juhan Liivi venna eelias Liivi kalmule ja mälestati seda noorelt surnud meest, kes Liivide verele omaselt pürgis hariduse ja kunstide poole. Temast rääkis kooli direktor Karl Elken. Üheksandal märtsil 1857. aastal sündis siinsamas veski külas 100 meetrit allpool Liivide peres Elias Liiv. Elias Liiv oli vendade Joosepi ja Kaarli järel vanuselt kolmas poiss perekonnas. Tänaseni on sellest möödunud 140 aastat. 140 aastat on, võiks öelda kolm inimpõlve. Aeg kaalub ja mõõdab inimesi. Täna kogunesime sellele kohale selleks et temale kui kohaliku muusikaelu rajajale ja kultuurielurajal avaldada austust ja et avada see väike hauakivi kohal, kuhu on maetud Elias Liiv. Ma palun, tema kõige lähematel sugulastel. Seonsid meta Lauri, kes on tema tütretütar, on täna siin kõrges vanuses. Aga samuti ma palun sildike Jaago sild, kes on venna Jakobi pojatütar. Võta see kate sellelt hauakivilt. Meie saate algul kõlas ja kõlab ka praegu Tartu Õpetajate seminari naiskoorilaul. Koori juhatab Valdur Helm. See on Gustav Ernesaksa meelespea Juhan Liivi sõnadele. Tema on ju meie väike külmetav järv. Tema on ju meie lumi lõdisevasse vette üks väike järv, kes püüab hoidandi jäätumast hoida ennast ja hoida metsa, mis ta ümber hoida maailma. Oma ainukesest peeglis kirjutas Paul-Eerik Rummo, Juhan Liivi luuleauhinna laureaat. Ja olgu öö kuitahes pilkalt pime. Sa otsa eest ei pühi, oma nime kirjutas Betti Alver Juhan Liivi luuleauhinna laureaat. Sajand algas sajand lõpeb sahinaga vahtra puis, mis sel kalmistul on seismas. Õnne piir on õnnetuis, kirjutas Ain Kaalep. On aastasaja lõpp, on öö, veel midagi ei toimu. Kirjutas Viivi Luik, Juhan Liivi luuleauhinna laureaat. Tema pälvis selle auhinnakümnendale 1988. aastal. Vahepeal on lennanud mööda veel ligi 10 aastat. Tulevale aastal saame õnnitleda kahekümnendat laureaati, kelle luuletus kas juba elab paberil või ringleb alles kosmoses. Või juba luuletaja peas. Me ei tea, kes on see mees või naine, kes 1997. aastal Liivilikult lihtsa luuletuse loob. Armastus on käsk. Mõttes Kirkendaar, parimaga on, mõtlen, armastada käsust välja, tegemata ära tundes hingest hingeni. Vastates verest vereni, olgu üles algo alla, lennul saabumise paika teadmata. Tänases keskekavas kuulsite helikilde Alatskivilt Juhan Liivipäevalt helilõigud kogus ja korrastas Mari Tarand. Teda aitas Külli tüli. Saates kõlas Eesti muusika- ja kõlab veel, kuni kesketunnini.