Pöördume ära suurelt teelt ja algab rahulik, otsekui spiraali mööda laskumine sügavale orgu, siis äkki mets taandub. Silme ees on Hattan Katõni kellad. Kõrvalt igatsevalt ja ähvardavalt kaigub ta siit taevasinasse. Lendab üle orgude üle küngaste ele metsatukale. Kaugel metsa taga Hatten küla mis 22. märtsil 1943. aastal põletati koos tema 149 elanikuga. Nüüd seisavad siin majaasemed, mille keskel seisab tuhkhallsammas mida kroonivad kellad otsekui põlenud maja korstnad. Ja ma loen sõnu. Head inimesed, mäletage. Me armastasime elu ja meie kodumaad. Ja teid, kallid, põlesime elusalt tules ja meie palve on kõigile. Lask, kurbus ja valu muutuvad teis mehisuseks jõuks. Et te võiksite kaitsta rahu ja vaikust maa peal. Et nüüdsest mitte kuskil ja mitte kunagi ei põleks tules. Inimesed, loen ja tunnen, kuidas see pole mõeldud eesti keeles lugemiseks. Valgevene keeles kõlas tekst hoopis teisiti, laulab palub ja vannutatud. See on sündinud selle rahva hingest ja saab oma õige jõu tema keeles. Ja ma tunnen, et rahvas, kes on nõnda kannatanud, nõnda palju kaotanud oskab mõista ka teiste valu, teiste kannatusi. Kaasa tunda ja aidata ja oleme nüüd tulnud meie Eesti NSV kirjanduse kunstipäevade esindajad et püüda mõista selle rahva hinge, et avaldada austust sellele rahvale. Sinna olevatena noored hääled üles Tõdistunud Valgevene konservatooriumi. Muusika tuli eripoiste kool, jah, meie RAMi poistekoor. See on kui noortetõotus võtta rahu, hoidmine enda õlgadele. Nüüd võtavad EKP keskkomitee sekretär Rein Ristlaane ja Eesti NSV Ministrite nõukogu esimehe esimene asetäitja Indrek Toome. Ja meie delegatsioon valmistub viima lilli nende kolme kasekaitse alla. Ainsad kolm kaskimis elasid üle selle hirmsa tulekahju. Aga päeva sündmused viisid meid edasi, ma ei kahetse ihust, mis viis mind Valgevene ja meie kunstnike grupiga läbi Raubitsi kuulsuse kurgaanile kust avaneva vaate kütkesse võib jäädagi. Edasi porisselisse väike linn, ent ammuste tööstustraditsioonidega linn, ent ka kunstitööstuse traditsioonidega kuulus porissovi klaasitehas, kus meieri klaasikunstnikud töötamas käivad. Või siis tarbekunstikombinaat, seal me käisime. Direktor Stanislav Sid lovski jutustas, et kombinaat on loodud juba 1990. aastal, siis töötas seal kuus inimest. Nüüd on töötajaid 405, põhiliselt antakse masstoodangut, 20 protsenti on aga loominguliselt lepinguid. Tellimused keraamikatsehhi juures näidati, kodasid, mis kombinaat on tasuta andnud kasutada kunstnikele loominguliseks tööks. Materjal kaasa arvatud. Kas kahju? Ei karda, küsisime, majanduslik risk peab olema, ütles direktor kunstnike loomingule. Me ju toetame. Lõpuks palusin kunstiteadlaselt Sirje Helmelt, mida tema spetsialisti pilguga märkas. Mis mind põhiliselt vapustas, on see nende tehniline baasvõimalusi, mis on kunstnikele loodud töötamiseks ja nagu nad ise ütlesid, et nende baas on tunduvalt suurem kui kunstnike praegune loominguline potentsiaal. Minu teada meil on vastupidi, nende suur uhkus ja testib väga kõige vapustava moli nende gobeleni, gobeleni saal ku põleni tsehh, õigemini väga paljud suured tellimused on just Borissov kombinaadile. Aga ei, ma räägin kui naine, mis mind eriliselt rahvustesse oli nende trikotaažkleidid, riided, mis tehti mitte ainult selle poolest, et nad olid tunduvalt odavamad kui see, mis toodab meie ars, aga selle poolest, et nad olid ka väga ilusad. Kui ära sõitma hakkasime, jõudis porisselise riiklik akadeemiline meeskoor, kes täna seal esineb. Tänast päeva käsitleb põhjalikumalt aga kirjanduse ja kunstipäevade päevik. Kell 22.