Tere õhtust. Siin on kirjandussaadete toimetaja Mari Tarand üks vanaaegne ja võib-olla ka vanamoodne hilistunud on mul teile pakkuda mälestuste tund. Ta peaks olema huvitav neile, kes end kuidagiviisi Tartu ülikooliga seotud tunnevad olevat. Eriti humanitaaria õpingute kaudu. Nimelt meenutame kirjandusprofessorit Gustav Suitsu. Minul on selle helilindi vastu teatud südamekohustus. 1983.-le aastal möödus 100 aastat Gustav Suitsu sünnist ja sel puhul lindistasin Gustav Suitsu õpilase ja omaenda õpetaja Liis Raua mälestusi. Aeg oli niisugune. Suitsutäht päevapidamist püüti igal viisil vähendada ja vaigistada. Ning minu salvestusraadiosse ei jõudnudki. Aastaid on kulunud liis rauda pole enam elavate killas nagu mõnda teistki, keda tema tookord elavana nimetab. Aga on jälle sügis, jälle istuvad Tartu ülikooli auditooriumites noored ja kuulavad oma professoreid. Ja meie kõik oleme omavahel seotud. Kuidas üldse, Gustav Suitsu kui kirjaniku, kui luuletaja kuju teie ellu tuli? Sel ajal, kui tema oma esimesed luuletuskogud avaldas, olite alles laps. Aga, ja ma arvan, et võib-olla gümnaasiumitüdrukuna juba kui ilmusid ohvrisuits ja kõik on kokku unenägu, siis vahest ehk, või kuidas? Gustav Suitsu luule tuli minu ellu veidi keskkooli päevil, põhiliselt alguses aasta õppisin Pärnus tütarlaste gümnaasiumis ja seal oli mõningaid õpilasi, kellel olid suhted ühe noormehega, kes ka luuletas. Tema nimi oli Lepisto ja üks luulekogu valitel 1919 ilmunud kurbus pealkirjaga. Ja vaat selle noormehel oli mitmesuguseid luuletuskogusid kodus ja sealt siis tüdrukud tõitmanni kord ja kirjutasid sealt luuletusi maha ja nende hulgas oli ka suitsu. Elu tuli, nuiasid, elu tuli, luule oli meie arvates nii vaimustav, nii et sealtki sai maha kirjutatud ühte, teist ja õpetaja kord luges ette just neid noorde poole pöörduvaid luuletusi. Romantiliste ennist paatoslike luuletusi, need jäid kangesti kergesti meelde, et mina olen pärit ka niisamasugusest, mille eest nagu Gustav suits vennastekoguduse miljööst jääb minu põhiline luulevara ja lauluvärav, kui, kui ütelda oliidika, koraalide vaimulikud laulud ja ja need vennastekoguduse laulud ja sealt ja ma tundsin neid ikka päris palju ja muidugi kirikulaule samuti. Ja Mul ei tulnudki ühtegi laulu, niisugust ei meeldi, neile oleks niisugune tore rütmi ja hoog sees, ainult üks kindel linn ja varju vaiksel luteri lauldi vaimule hästi peas. Ja see oli ka niisugune võimas laul, kui teda ringi kirikus mängiti, aga suitsuluuletused, need jäid ilma viisita meelde, et ei olnud nagu ühtki luuletust selliste ennem lugenud, kus niisugune haaran red olijaid pöördumi noorte poole, jääd nad võitlema lähevad ja mille nimel oli selge, et nad võitleksid ikka tuleviku parema tuleviku eest hariduse eest ja kõik need niisugused mõtted kerkisid seal päevakorrale. Pärnus õppisin ma tütarlaste gümnaasiumis ainult ühe aasta ja siis siirdusin juba edasi Haapsalusse Läänemaa ühisgümnaasiumis. Seal oli kodanliku vabariigi algaegadel väga niisugune elav huvikoolis kirjanduse vastu, sest seal töötas eesti keele õpetajana Madis Küla hiljem normik. Ja tema organiseeris teedest kirjandusõhtuid, esineti seal ka luulega, ka suitsu, luule tulisel päevakorrale. Kuigi Madis küla ise oli väga kiindunud Juhan Liivi luulesse. No jäävate sealt edasi juba maid kooli lõppedes 1922 ülikooli veel ei läinud. Läksin paari-kolme aasta pärast alles. Aga vahepeal nendel aastates puutusin ikka kokku veel nende Haapsalu kirjandushuvilistega õpetajatega, isegi seal oli veel juuli soengu ja äärmist Ennu, kes kah koolis olles alati kirjandusõhtutel käis ja meiega väga sõbralikult kõneles. Nii et niisugune kontakt mul säilis ja ma hakkasin siis veidi juba koolis kirjutama jutukesi ja lastejutte natukene ja ilmuksid laste rõõmus ja ja nii oli kontakt nende inimestega käia seoses sellega ikkagi kirjanduslikud huvid nagu süvenesid, kuigi see oli hoopis teine maailm, kui näiteks juba ülikoolipäevadel. Te astusite sinna kas 1925. aastal. Ja need aastad just olidki, mil Gustav suits oli juba mõned aastad tagasi alustanud oma loenguid ülikoolis juhtis eesti ja üldise kirjanduse kateedrit, on teil meeles esimene kokkupuude Gustav Suitsu või esimene loeng või kust te tahaksite alustada? Ma sattusin juba esimesel semestril ka suitsuloengule loengutele, ta luges 25. aasta sügisel või alustas õieti August Trinbergi loenguga loengutega sinna üliõpilased eriti kangesti tormasid taris sest ta käsitles seda naistevihkajad, nagu seda Steinbergi nimetati väga mitmepalgelised. Ja väga huvitavad, teatab, et niisuguse erilise vaimustusega tema enda pooltki. Ta tõstis esile huvitavaid momente Steinbergi elust ja sellest, kuidas võitlus ja viha õieti üha suuremaks läks naisolevuste vastu. Ja Tõndused suits nagu vahel kaldus Steinbergi poole, aga teinekord nagu kaitses kah neid naisi, kelle vastu Sist rindel kogu võitles. Pääle selle käsitles ta üsna põhjalikult Steinbergi romaani punane tuba tõi esile seal väga huvitavaid motiive ja oskas neid kuidagi eriliselt lahti mõtestada, nii et see oli lausa põnev. Ja üks tund kestis tavaliselt loeng ja kogu aeg oli niisugune tunne, et kaevetti nyyd ära, lõpeta, ta peaks nagu veel edasigi kestma. Nii et need muljed olid esimesed muljed suitsust. 1950. aastal Stockholmis ilmunud luuletuskogus tuli ja tuul on luuletus kateedrist professori autoportree. Selles luuletuses on täiesti fikseerinud need momendid, missugune ta oli, nagu oleks ta ise istunud kuskil ja jälginud, kuidas õppejõud algab, oma loengut, veerand akadeemiline, kaikunud minutit, viis üle veerand digiõppejõud, kas häitsme mehel vari auditooriumi sisse astub. Ja nii see oligi, ikka üks, viis minutit enamiste kippus hiljem tulema. Mitte alati, aga ikka väga tihti. Entofessori, kes kohust täidab, hajameeli hetkeks naeratades kuulajate kogunemist kohtab. Just nii see oligi, läks kateedrisse ja ja natukene nagu ootas, sest suminal ikkagi alguses veidi ja peale selle jalgade kraapimine, nagu see moeks oli tol ajal õppejõudu tervitades. Justkui pärast keegi praotab, sisse poeb, ei, prillid, pane paljuks, see oli küll nii, mitmed jäid teinekord hiljaks ja tulid päris julgesti sisse oma mantlit nagisse ja otsi istme kohta, kui seda oli, kui ei olnud, siis seisis, seisid lihtsalt püsti ka, nii võis juhtuda. Ja see oli ikka siis selles viiendas auditooriumi ja see oli kogu viiendas auditooriumis kõige suuremas auditooriumis, ülikoolis ülestajatud pilkude all pingul, juugateetilistada istub kahjalt, suujoon sõna lausumata tuksled. See oli täiesti nii, sest natukene tõmbles justkui oli kohe näha kuidagi tõmbles, kas närnilisusest millegipärast, aga igatahes tõmbles. Ja peale selle märgita Sis luuletuses veel, et, et kui tema ise kuulama kuulamas oleksid, Temasi püsti küll ei tolgendaks. Niisugune niisugune sõna äkki lipsas sisse. Ja neid püstiseisjaid oli tõepoolest tal olemas, seal sellest, et lihtsalt ei mahtunud nädalatki ära. Veerand akadeemiline, kaikunud minutit viis üle veerandigi. Õppejõud kas häitsme mehest vari auditooriumi sisse astub sumini jala kraapimiseks katkeb. Kulunud põrand kraapida ei maitse. Ent professori, kes kohust, täidab ajameeli hetkeks naeratades kuulajate kogunemist kohtab ust, kui pärast teda keegi praotab, sisse poeb. Ei, prillid, pane paljuks üles pöördud pilkude all pingul ju kateedris seda istunud kahjalt koduse töölaua taas ööpäevast ettevalmistuse suitsupilvist. Suujoon sõna lausumata tuksleb. Teine kui veel oleks olemine kandilisse kantslis, istuks tund, kus jaotlemas on algust, lõppu taga, pinki märkamatult poetuks püsti Eima tihkaks tolgendada. Kummardudes otsiski elu kühmas puldile, siis koondab oma ande, meid. Tõstab pead häält kõnetluseks tõstab lahked kuulajad. Ei nagu piisaks veenvamalt mu loengute muusad. Kursust lugev kõne kord. Ja ühe koridori rändlejad need kohal taamale, kui tänasest see vaade riivab windrike veel kõnnu kände kaugenud pioneerikolde aset. Kantsli monoloog käib rohtunud rada häärberis, mis kaldus suitsutarre õndsaks õpetuseks ajaviiteks peeru valge hämarusse laskus elavas suust ülpimatu tahe Ivitsust ehitsmeid päästa risust. Estofiilide eelkäimist juurdleb mälestuse märksab kaetiseks, pelgatab kust valgustuse kuma. Palve, koguduse armu hurma. Ohtudeerigemja tead, Jaik, saagem tolmunud tõed ka piire vahetavad kohapealset kitsust Taipei mälu. Eritlustia võrdlust rakendades kuuljad kiirustavad kirja panna allikate harulised sooned avanevad lahti lääne poole. Õpikute avastused varsti. Sisse kaevlemisi, tunni osut, audit tooriumi ukse kohal lõikab sisemonoloog. See viipleb üle ajamäära ilmast ilma, vehkleb märkmelehtedega pihus üle kellalöögi saabuvasse. Nime kandjad möödunud ausärast tagurpidi käigust kadu, viku loeng kui jälle kerki, kui siis kujud alandusest nimetatute hulgast, legendaarsest esijärk kamisest. Ärgu ütel, kui need järglastele võõriti, meid mõistnud oletegi. Vähe ustavust ei taha elada. Suitsulahingud olid väga põhjalikult alati ette valmistatud ja näib olevat, et ta ilmunudki siis üldse välja jättis, teinekord isegi loenguid vahele, kui ta ei suutnud küllalt korralikult loengut ette valmistada. Huvitav ta ühes luuletuses seestumus ongi vihjanud sellele, et see loengute pidamine siin polnud kaugeltki ta oli nii lihtne ega nii kerge. Muusasid ohmused Teidanuksin appi, et halliks ei läheks kõik käest. Et ei käest Alliksi läheks. Suur mure oli, et tema ettekanne oleks midagi pakkus, et inimesed ei pettuks või üliõpilast ei pettuks tema esinemises. Oma nende väärtuslike teadmiste ettekandmine ise, kas see oli niisugune noh, kuidas öelda, kirglik ja jõuline või, või üsa nii monotoonne Suitsuettekanne oli põhiliselt, pean ütlema nii monotoonse poole. Ega ta häält ei tõstnud, rääkimata sellest, et ta kätega vehkinud või midagi säärast ette võtnud nagu Adams näiteks. Ta rõhutas küll odavaid kohti, aga siit vaimus kuidagi endasse ja teinekord nagu huuled värelesid, võib olla mõningal puhul, kui ta midagi niisugust erilist ette kandis või midagi eriti tahtis rõhutada. Aga muidu üldiselt. Ta süvenes nihverdama märgnekesse, et tal nagu see kõik, mis juhtus väljaspool seda, et siin nagu ununes tal alles siis, kui juba valm veerand kell hakkas saama, siis nagu hakkas kõnelema, teinekord tõstis õlgu ja no väga harva, isegi sel ajal ei olnud veel kellasid seal auditooriumis nagu nüüd ta kella vaadata ei saanud, aga tundus, et tal oli nagu sisemine kelder, ütles, et asjad on niisugused hakata lõpetama. Ta ütles teinekord midagi niisuguste üllatavat, kuigi tasase häälega, aga see äratas kohe nagu tähelepanu ja pani üldse neid jälgima. Nii et teda tema loengut Eesti muidu ei saanudki sellest loengutest midagi nagu endale säilitada, kui sa teda väga tähelepanelikud, aga nad ei kuulanud, sest tal olid loengud sõna-sõnalt ikkagi paberile kirjutatud ja ta luges neid tegelikult ette. Mitte nii, et ta siis oleks kuidagimoodi seal veel midagi eriti lisanud, see oli väga harva, kui ta üldse silmi testis või midagi erilist seal lisas jah, mõnikord küll poeetika loengutes ja seal näiteks oli tal vaja teinekord tahvlile kirjutada kreekakeelseid termineid. Sõnu nojah siis vaadata matult, muidugi ta tegi seda. Aga peale selle andis ta ju meile väga palju kirjandust, muidugi me ei jõudnud neid seda lugeda, kusjuures kirjanduse hulgas oli ka võõrkeelseid raamatuid palju. Eriti rõhutas ta prantsuse raamatut luuletust lugeda, meie väga palju prantsuskeelt just eriti ei osanud, aga siiski tol ajal teataval määral natukene oskasime, nii et põhiliselt ikka oli saksa keel saksakeelsed teosed, mida me lugesime. Aga ta nimetas meil Rootsi ja Soome ja Hollandi jäi, ei tea inglisekeelseid teoseid, mida võis kasutada teatavate loengute täienduseks. Ja küllap ta ise oli neid ikka läbi puurinud. Loengutes peegeldusid ju need seisukohad, mis kaasaegses kirjandusteaduses olid ja tema tavaliselt püüdis neid kas siis kritiseerida või siis omaks võtta. Nii et ikka lugenud oli ta kohutavalt palju, jäi niisugune mulje. Kuidas seal oli, kas üliõpilased? Niimoodi hoolega konspekteerisid ka ikka nagu neid tehakse. Teil on siin vihikud, ega need ei ole ometi teie enda ülikooli loengute konspekt. On küll mul mõned riismed järelejäänud, need on mul koledasti väljas, olid kasutada tihti eksamiteks, õpiti ja, ja need on mul kaduma läinud, aga mõned siiski on säilinud. Kahjuks olin ma pliiatsikirjaga kirjutanud, ütlesidki neid koledasti tuhmuma? Üliõpilased igatahes püüdsid küll teatav osa püüdis teda konspekteerida, aga kõigile see ei õnnestunud eriti. Mina olin samuti alguses hädas. Kirjutas teatud lause, mida ette loetakse, on ikka hoopis midagi muud, kui see, mida kõneleb, tehakse selle säält, fikseerib paari sõnaga, aga tema vaimud ei saanud niiviisi fikseerisid teinekord tema lause oli niisugune, sina ei tea üldse, kust kohtade lõpeb või millega ta lõpeb. Võrdlemisi pikad laused olid ja, ja nii et pidin ennem harjutama. Harjumus pidi olema ei saanud, seda mindi konspekteerida nagu tavaliselt siis kui eriti siis, kui õppejõud päris nii-öelda peast loeb. Niisiis oli lugu sedamoodi, et neid tagumiste laudade või pinkide üliõpilased need, need ikka enamasti kuulasid, niisama, aga eespool mina istusin ta tavaliselt esimesena laua juures, seal oli väike niisugune neljakandiline laud ja seal püüdsin konteksti keerida. Alguses üldse ikka oli kaunis raske ikkagi kohe esimesel semestril tulnud sellest nii väga palju välja. Ja lihtsalt vaatan loengus, et laused on pooleli jäänud, lihtsalt ei suutnud lõpuni kirjutada, meeles pidada ja midagi huvitavat, ütles jälle uuesti juba ja ma ei, ma ei jõudnud järele ja lauset jäi pooleli ja praegu ei oskagi mõelda, mis seal all tuleb mõelda. Ja need on tegelikult väga huvitav, on neid mõni uurija või keegi teine ka vaadanud, Reinsalu. Ma andsin nad õieti kõik Jaak Põldmäele, mis mul järele oli jäänud. Et hiljuti said nädalast tagasi. Me ei tea, kas Bernard Kangro Gustav Suitsu loengul istudes aspekteeris õppejõusõnu või mitte, aga suitsuloengu on ta põlistanud oma romaanis. Jäälätted esimesel leheküljel. Hämarik hakkas kogunema kõige esiteks loengusaali kaugematesse nurkadesse nagu imepeenhall tolm. Paksu müürilise ruumi lagi oli võlvitud, mis tekitas petliku mulje keldrist lamedatega tena jooksid teravatipulised kolmnurgad lae keskele kokku. Kunagi helevalged, nüüd aga aja paatinaga. Pinnad hakkasid järjest rohkem hämaruse varjundeid võtma. Kõrgetest akendest hoovas aga küllaldaselt valgust sisse. Sellest jätkus pikkadele mustadele pingipealsetele ja kerecalegaadeedrile otsaseinas. Kuigi üle tänava üks ja teine aken helendama lõi, ei tulnud kellelgi meelde auditooriumis tulesid süüdata. Kriitvalgeks värvitud kõnetool oma vanik ornamentidega võltsliistudega seistes musta seina tahvli taustal tekitas illusoorne mulje valgusest. Kateedris seisev vanamoeliselt kõrge poognaga näpitsprillid heitsid akende nõrka helki alla auditooriumi, mis oli peaaegu tulvil kuulajaid. Kõneleja madal jätkukohtadel veidi rooste räbune hääl vedas nagu pikka Tõngalist lõnga läbi vaikse ruumi. Erksad kõrvalt püüdsid selle kinni virgad, käed katsusid seda vihikusse kirjaks kerida. Ja noore Kreutzwaldi hingeliigutused küsis kateeder ja maarahva madalas tares tõusnud haridus, Otsalise hingeliigutused, Balti saksliku söögitoamööbli ja kõrge kooli kantsli varjus. Me otsime noore Friedrich Reinhold-i hinge, üksinduse ja tulevase südame kaksinduse taustalt suur romantilisi elemente. Proosalisest argipäevast, kolkalikus tartust, kuulatame pilkases öö tuhises. Oleme konstateerinud nende olemasolu liikusse vooga ainult olles kauges ajas 100 aastat tagasi on see kõikide aegade nooruse pärisosa. Nii tuna muiste tänapäeval ja ka siis, kui meie, kes me praegu siin noortena filmitseme, oleme juba hallis raugad. Nagu vastuseks sellele kajas metalliline heli läbi vaikse hämarduva ruumi. Kõneleja tõstis silmad loengu märkmetelt ja näis kuulatavad hetke seda aja paratamatut sammu. Ülikooli peahoone suur kell lõi neljandat veerandit. Tänane saade on minugi poolt, nagu tunnete avaldus oma alma materi vastu. Sest 30 aastat tagasi istusin kamina viiendas auditooriumis ja kuulasin kaliis raua, eesti kirjanduse loenguid. Nõnda nagu mõni aeg hiljem istusid seal sina, Einar Kraut ja ka sinul on mälestusi. Ja talu keska meile eesti kirjanduse ajalugu. Ta ta muuseas oli meie kursuse juhendaja esimesel kursusel. Mälestusi on küll. Ja üpris sooje. Ta oli väga hoolitsev ja kuigi meid lahutas üsnagi suur vahe, ta oli üks vanemaid õppejõude kes meile luges. Ometi tajusime läbi tema meieni jõudvad mingit mingit soojahoovust ülikooli varasematest aegadest. Võib-olla me ei osanud seda tol ajal niimoodi teadvustada üleüldse nüüd tagasi vaadates ja õpinguaegu meelde tuletades, millest nüüd on ju juba ligi 30 aastat möödas. See oli omamoodi nagu unenäoline aeg ja, ja mingil määral unenäona ta praegu mälus taastub ka. Unenäoline ilmselt mitmel põhjusel, esiteks muidugi see, et ta on nii kaugele jäänud juba taha, aga võib-olla põhilisemalt rohkem sellepärast et kogu elu. Kulges tookord läbi mingisuguse unenäo ja, ja eriti ilmnes see asi just nendes kõigest selles, mis puudutas ülikooli varasemat helget minevikku. Sellest ju ei tohtinud ka tol ajal kuigi valjustega avalikult kida. Auditooriumidele pandi teisi nimesid ja teisi numbreid. Aga Eliis raud oskas need vanad ajad kuidagi märkamatult ja diskreetselt meieni tuua. Ja. See ilmselt oligi Tartus, mida me kõik tema juures hindasime. Meie suhe temasse oli üsna üsna üksmeelne. Me hoidsime teda ja tundsime, et tema hoiab meid. Kui Gustav suits alustas oma loenguid Tartu Ülikoolis, avaloeng oli tal Sheczpirist Aga Järgmiste aastate jooksul siis käsitleda väga laialt maailmakirjanduse mitmesuguseid alasid. Ja hiljem siis alles keskendus rohkem eesti kirjandusele. Jah, see on tõepoolest nii ta alguses eriti pani rõhku Lääne-Euroopa, eriti prantsuse kirjandusele, aga ta hakkas kasvasti loengut pidama. Sakslane märtsis revolutsiooni kirjanikest Clintoni loengutel järgnesid tal stendi, mentalismi loengud, ülevaadet tsentimentalistlikust kirjandusest, Lääne-Euroopas ta alustas seda mitte otse nüüd inglise autoritega või siis prantsuse autoritega, vaid läks õige kaugele minevikku 1001 öö juurde ja araabia ja antiikkirjanike juurde, kellel on samuti olnud teatavaid niisuguseid tendentse, millest lõppude lõpuks kasvas välja sisendi mentalis. Põhiline oli ikkagi russo, seda ta käisite küllalt pikalt ja siis tärn inglise kirjanikest eetiga põhjendusi seal Richardsoni näiteks ja nende juures ta peatus rohkem. Ja oli ikkagi väga huvitav suur pisaratevool, mis tekkis seal Lääne-Euroopa kirjanduses ja mida ta nii mitmest aspektist algustes, kusjuures ta suurt rõhku pani üldse inimesel loodusetunnetusele, inimesekäsitlusele, loodusest, minevikus, kuidas invendi suhtus nendesse prantslased suhtus hoopis teisiti kui inglane. Aiakultuur ja need tõstis esile, missugust loodust Lääne inimene üldse hindas. Ta hindas lagedat, tatud lõigatud puid ja nii edasi prantsuse aiakultuur mäe otsa ronimine ja see oli hoopis midagi niisugust üllatavad, et mis sa sinna mäe otsa ronida, keegi olin kunagi mäe otsa roninud, ma ei mäleta, kes kirjanikest oli mäe otsa roninud ja teised olid siis teised olid siis imestanud, et mis asja sinna mäe otsa küll inimene asjatult roninud, seal pole midagi teha. Lage. Ta oli pügatud põõsastega ja see oli ideaal. Peale selle veel käsitles ta sinna nii eelajalooline suurel määral ka Robinson Aade. Üksikul saarel elavad. Osa oli väga suur, minevikus juba antiikkirjandusest esile, neid fakte Jette püüdlanetsi sisse juhatab, osasi oli hästi laialdane ja ta oli tohutult palju selle jaoks materjali kogunud. Ja, aga siiski pisaratevool, mida ta siis pärast Eigiti eriti rõhutas? See Timesist seoses Rust sooga selle selle kohta ta pidas üsna põhjalikult, kuidas soo elas, mis ta tegijad ja kuidas ta üldse suhtus ellu ja kuidas temaga käituti. Peale selle aga hakkas ta ikka üha rohkem Amistama tähelepanu eesti kirjandusele eesti minevikku, kirjandusele, selle varasemale minevikku, kirjandusele ja peale selle ka baltisaksa kirjandusele. Baltisaksa ja eesti kirjandus, nagu pealkirjastatud on. Need loengud olid selles mõttes ikkagi küllalt huvitavad, et ega meie mitte midagi õieti ei teadnudki sellisest olukorrast, mis, mis valitses varasematel aastatel eesti kirjanduses ja kuigi see oli ainult nii-öelda määral kirjasõna, aga no ta oli ikkagi ettevalmistuseks tegelikule kirjandusele. Nii et siin tõstis ta esile ikkagi väga palju uut materjali, mis ta oli arhiivides uurinud ja kokku lugenud. Suitsu õpetas töötama kirjandusteosega, olgu ta siis trükitud või käsikirjaline õpetas teda lahkama jälle kokku panema, võldema, omavahel väärtust vaagima ning teda paikapaneva kirjaniku loomingus, kirjandusajaloos kultuuriloos ja oma ajas. Kõige selle kõrval juhtis ta ikka jälle tähelepanuga keelekasutusele ja selle väljenduslikule poolele ei sallinud fraaside tegemistega lobisemist nõudis head isikupärast stiilitunnetust ka tavalises keelekasutuses. Sellisena kasvatas ta Meid ja tema koolkonnast, kuidas teda nimetada? See on ainult nii öelda, sest säärast kindlat Molkonda küll ei olnud, aga sellest on siiski välja kasvanud. Suur hulk inimesi, kes hiljem asusid kirjanduskriitilisele alale ajakirjandusse ja neid on kokku üle kolme tosinat. Palju kogemusi saadi temalt yldse arhiivi uurimise alal ja üks, kes seda ala eriti edasi viis, oli Mart Lepik väga suurte, mis te juba üliõpilasena ja väga huvitatud Eesti minevikust ja eesti minevikku, kirjandusest ja ise käis tihti arhiivides, Riias ja mujal materjali kogumas. Nende hulgas tuleks esile tõsta ka näiteks juba juunis, 20.-te aastate alguses asus kirjanduskriitik lisele alale tööle Daniel Palgi. Kirjutades magistritööna ülepeamehe stiil võiks vil esile tõsta. Rudolf Põldmäed väga kerge sulega kirjamees mitmes liinis. Ja samuti ei ta nimetamata jätta Aino Undla põldmäed kes on eriti just nii suitsu stiimiga uurija äärmiselt sügavustesse tungiv. Eesti vanemat kirjandust käsitledes puudutas suits muide üsna põhjalikult ka vennastekoguduse liikumist. Seda Pietistliku eluhoiakut, millega teda nooruses ümbritseti, tal oli materjali saadad muidugi Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisest arhiivist. Kapp oli täis neid käsikirju. Loengu kestes juhtis ta muide ka tõsiselt tähelepanu sellele kuidas seoses Pietismi levikuga kadus eesti rahvalaul. Tekkisid talvemajad, torupilli mängimine aga üldse igasugused leerutamised olid nagu patutegu. Nii et likvideeriti Eesti rahvaluule üsna suurel määral äärmuslaste poolt ja päevakorrale kerkis ainult Jeesuse kannatuse lugu ohvritalle verine surm ja nii edasi ja nii edasi seoses selle nähtusega, selle piietismi levikuga ja tõstis ta esile siiski üsna suurelt, seal on mitmesuguseid teisi usulahke kaasa arvatud ka, tulid siis. Ja näitas, aga kuivõrd siiski see oli kõik siin Baltimaadel vähemalt kuidagi hirmus läbisegi usuline liikumine ja siiani ammutatud igasuguseid meid teistest uskudest, Calvinismist ja Lotterlusest. Ta tulid seismist, nii et see asi ei olnud sugugi nii-öelda ainult hänhutism, ühepoolne, ühepoolne nähtus seoses sellega, et siin olid võõrad, vaat seda liikumist juhtimas tekkiski niisugune olukord, et rahvas nagu hakkas eriti kummardama neid teatavaid mehi, kellel olid head võimed siiski ka eesti keelt omandada, sest ega nad muidu ei saanud oma õpetust edasi anda. Ja sõitsin teisteski, et neil oli siiski vastupandamatu niisugune hooge teadusruttu-ruttu keelt omandada selleks et hakata inimesi siin oma uskuda eirama, aga usk iseenesest oli maarahvale tol ajal siiski küllalt oluline. Siis selle vennaste kogudusega teatavad eelised tulid ju päevakorrale. Päris lihtsad talumehed võisid aga tar Lubijateks nii-öelda esinema, nii et nende enesetunne teataval määral kasvas. Ja muidugi väga tähtis oli, rõhutas just seda ka, et väga tähtis oli see ikka kirjaoskus, levis seal terveid raamatuid, kirjutati ümber ja kuigi need olid kõik vaimulikud raamatut lõppude lõpuks midagi sealt pudenes ikkagi kah, vähemalt kirjaoskus pudenes sealt iga laiali ja ka teised kihid võisid siin kirjaoskust omandada. Teravalt ikka tõstis ta esiseda usuhullustus, mis tekkisin lihtsate inimeste meelest, kus kõik kirjud riided ja kõik hävitati, rahvariided ei kantud enam. Suhtus küllaltki kriitiliselt sellesse nähtusse. See oli ikkagi väga suur huvi selle nähtuse vastu üldisest. Lõppude lõpuks kujunes asi niiviisi, et neiu näiteks saatis või õieti suurel määral nii-öelda sundis Rudolf Põldmäe sõitma Saksamaale härnhoodi, kus säilitatakse vennastekoguduse arhiiv. Põldmäe töötas seal mitu kuud, nii et omandas sealt väga palju uut materjali ja suits tegi seda ikkagi teadlikult täis, ei saanud ju aega loengute tõttu sinna sõita, nii et huvi tal ikkagi säilis. Sest midagi jäi temasse ikkagi, olgu täiend. Ja ta suutis küllaltki hinnata sede viietismi osa ja seda tagurliku, niisugust sellel tähtsust. Siin, aga tal oli siiski midagi jäänud kasvõi oma lapse põlvestki. Sest seal oli ju ka väga palju pisaraid valatud ja peale selle teatab niisugune tundlikkus, mis teda just et küllap see oma teatavate niitidega. Kas selle, selle nähtusega noorpõlve läbi elatud kogemustega Teie magistritöö teemaks oli Kreutzwald. Kreutzwaldi uurimisega oli tegelenud ka professor Gustav suits oli just neil aastatel avaldanud ka hulgaliselt oma uurimusi ja tajuga. Luges loenguid, Kreutzwald vist niimoodi, et siis kas siis sellel pinnal tuli õpilase ja õpetaja niisugune ühine teadsik töö ja. Suitsu lavi üldse sel ajal ühendatud pedagoogiline töö, oma uurijad, aga jaa, teie olite ilmselt talle üks silma torganud. Andekas õpilane. Kreutzwaldi uurimine sai alguse, õieti proseminari juba jätkus edasi seminaris. Tõepoolest, suitsu oli oma tekliteks vaja materjale, sest 20.-te aastate teisel poolel läks see Kreutzwaldi uurimine eriti hoogu. Nii et ta istus ise tihti arhiivides ja saatis oma õpilasi. Ühel heal päeval seminari istungil ta pakkuski välja üliõpilastele teemasid, seal oli igasuguseid teisi Kahaga Kreitsevadega oli eriti seotud kaks teemat. Kreutzwaldi kirjanduslikust evolutsioonist ja Kreutzwaldi usunglik maailmavaade. Need olid siis niisuguseid pikemat ja põhjalikumat eeltööd ja uurimist vajavad probleemid. Ega ta seal midagi eriti nagu valida ei lasknudki, ütlesite trelli, Tohver võtab siis selle eruditsiooni teema endale ja, ja Novastielma Volberda hakkab siis seda usulist maailmavaadet uurima, aga see on nagu puhkus ära ja hakkas nagu tõrjuma väriseva häälega. Tehka tema usklik pole, et tema ei saa temaid, ei oskagi seda otsustada, kas Kreutzwald oli usklik või olnud? Nojaa, aga siis sõit ei teinud Sid küsimusest ütles, et ega ega seal ei olegi vaja usklik olla. Parem kui teie Bademongi. Minul oli kah, niiet erilist vastuväidet ei olnud, sest ma olin juba niikuinii ikkagi harjunud kah arhiivides käima kirjandus tolleaegses kultuuriloolises arhiivis. Ja siis nii et siis tuli alustada, alustada seda tööd, ega mul ei olnud siis alguses probleeme, mingit magistritööd, teen seal lihtsalt proseminaritöö üks lõik sellest tööst ja pärast siis lõppude lõpuks kujunes asi siiski nii, et töö läks üsna suureks ja tuli siis, et et anti isegi välja trükiakadeemilise kirjandusühingu liimis samuti küllaltki muutuks selle töö kirjutamist ja siis ega suitsu ei olnud eriti tõepoolest, eks eriti juhendada põhjalikult ühteteist ja ta vihjas, aga tema laskis just inimest ise oma peaga töötada ja juhtis ainult vihjamisi mõningatele võimalustele, mida võiks vaadata, kust midagi otsida. Mul oli ju väga palju tarvis saksa kirjandusega tegeleda ja siis Kreutzwald oli seal tõlkinud ja tuli selgitada, kust, mis tõlgitud, kust tõlgitud ja nii edasi, nii et tegelikult raamatukogus sai hommikust õhtuni seal omapead arhiivis otsitud neid allikaid. Kui ta siis juhtus sinna lugemislauda tulema ja kui ma seal istusin ja lugesin siis ta kindlasti pöördus ka ja küsis, et kuidas läheb ja mis avastanud ja, ja just nüüd ei ole ta avastanud huvides teda. Kõigepealt aga kuidas ma sinna avastasin, jõega ta seda nii väga ei jälginud või tahtnudki teada õietigi, sest et tal ei olnud ka lihtsalt aega ja lõppude lõpuks neil oli seal ma selge, et ta oli need teemad meile lihtsalt andnud selleks, et, et need materjalid ikkagi läbi töötaksime ja, ja temal oma töödeks kah teatav kasu sellest oleks. Väga põhjalikuks läks. Ja väga palju vaeva nõudis ta, lõppude lõpuks tegi ettepaneku, et tööd siis hinnata magistrikraadiga, kuigi sellel tänapäeva vaadates suuri kompositsioonis ja mitmesuguseid puudu Käia vigu on seal sees, aga aga midagi ta siiski nähtavasti ka professorile tuge on pakkunud, tema enda töös oligi selleks õpinguteks positiivne joon, et mida rohkem sa sisenesid, seda rohkem sul huvi tekkis ja nii et sa kõigest väest püüdsid, maksku mis maksab kõik abinõud tarvitusele võtta, et asja selgitada, lahendust tuua. Ja selle tõttu muidugi need arhiivis istumised ja, ja asi materjalide läbitöötamisega läbi sirinised läbi läbi kaalumised. Nii toitsid küll kole palju aega, aga need olid omajagu huvitavat ja seal kerkisid igasugust muud probleemid teinekord päevakorrale, mis jällegi huvi pakkusid. Nii et see oli üks niisugune tööstiil, suitsutööstiil oli küll taga aeglane, aeganõudev ja talle endale samuti aeganõudev, aga siiski ta andis selle eesti kirjanduse ajaloole ja selle uurimisele andis ikkagi väga palju, sest võrreldes sellega, mis Ani kaudu teada saime nii-öelda näputäiskompanii kirjanduslugu nagu suitsu, miks kompositum, nii et isegi pudru ühesõnaga isegi pudi? Nojah, see on nii-öelda selle meetodi ja selles liinis öeldud tõepoolest, suitsu oli niisugune võime nagu inimest ära teha, sest seal molbergualiseks just niisugune näide kuidagi sisemiselt oli väga kiindunud suitsu, suitsusse väga austas teda ja sealjuures nagu kartis, ei julgenud ennast väljendada nii, nagu ta oleks tahtnud seda teha. Vastuoksa jälle näiteks eeldse Marcus, tähendab ta, Elsbek, Marcus parg, tema ja ka väga julge ja nemad läksid kohe suitsupaberis vahel vaidlema ja mõningate asjade pärast ja hoopis teine temperament oli, ei olnud seal mingisugust niisugust suurt Ardumust ei paistnud nagu välja, aga siiski ta oli ka väga huvitatud suitsus suitsust ja käis tema loengutel ja seda oli kunstiajaloolane, aga käis alati suitsuloengutel akadeemilise kirjandusühingu, seda oli alguses väga Aktiivne ELS Parek ja ta oli ju mitmesuguseid tüüpe ja mõned neist olid jah, niisuguseid seal tol ajal üliõpilaste hulgas, et nad kuidagi pelgasid. Tegi suitsu oli, kas niisugune komme, et kui sa läksid temaga räägime või midagi, siis tema ootasid, sina, sina, sina räägi nüüd kõik välja, mis sa oled ja mis sa, mis sa arvad ja tema kuulas, vaatas otsa, vahepeal naeratas habemesse ja või tähendab voorudesse ja ja kuules ja nagu sisemiselt kuidagi hindasinud ja vaata ajaski nagu ärevusse ja ja tekitas niisuguse tunnet, kogu sind uuritakse. Nähakse sind, kopsud ei maksaks läbi, läheks täiesti. Ja see tekitas niuksed psühholoogilise teatele sihukese tõke, teinekord julgetud, lihtsalt iga tühja, seepärast tema ei julge keegi läinudki, aga kui midagi tõsisemat küsida oli, siis tuli ikka mõtelda, kuidas seda teha. Ja aga meie sema Albergiga ja olimegi niisuguseid, keda hüvitist ist tol ajal soodu jüngriteks. No selles mõttes, et me ikka väga tihti suhtlesime seal suitsuga samuti seminaris oli nii, et suits püüdis läbi nähe üliõpilast, kas temast tuleb püsivat tööd, töötegijad või ei tule. Ja selle ülemastme seminaris juhtus ikka tihti nii kahed. Ta sõi, mõni välja ikka seal andis niisugust ei saanud millegagi hakkama ei saanud või, või niivõrd raske vali. Loobus lihtsalt inimene kadus ära, lihtsalt ei tulnud enam ühtegi jätski sinnapaika. Ülemaste seminaris oli meid ikka kole vähe. Nii et kolm-neli tükki ja lähevad siis sel ajal, kui mina seal 20.-te aastate teisel poolel oli. Ja nyyd olid kah tõesti siis juba ikkagi suitsu ümbridki, seal ülemastme seminaris olid. Kuidas ta tol ajal kaasaegsesse kirjandusse suhtus ja kui palju sellest teile rääkis? Kaasaegsed kirjanikud ikkagi väga tal esialal, kui ta näiteid tõi, seal ikka figureerivad. Nii mitte, otsin vareeslastelt peale Tuglase, Tuglase on ikka ka mitmel puhul tsiteeritakse Tuglaste tuuakse näiteid, millest aga igasugust kivikad ja, ja kõik need mehed, kes tol ajal töötasid ikka nende loomingust endal on tal üsna tihti näiteid toodud. Richard Roht, näiteks looduskirjelduse pulm ta analüüsinud samuti ei üldse looduse looduse kirjeldustele, ta pani suurt rõhku oma poeetika loengutes ja tõi igasuguseid näidist, kuidas üldse suhtutud loodusse ja kuidas keegi on tabanud teatavaid aastaaegu ja, ja siis ta tõigi loodusluuletustest näiteid. Ja samuti muide ka ei käsitle seda üsna põhjalikult ka ja Eesti seda näitekirjanduse arengut, kuigi seal eriti ju alguses mingit näitekirjandust meil polnud, aga aga, aga hiljem näiteks raudset palju loomingut ja ta ikkagi ühel või teisel puhul tõi näiteid, kuidas üks või teine on lahendanud, lahendanud neid probleeme, nii et ja Underi luulest luulest ma mäletan, tõi näiteid, jäi mitmetest teistest nihked, nii et ta kogu aeg oli kahe jalaga kaasaegses kirjanduses. Aga muidugi, kui näiteks Sütiste tuli ja orbiidis kirjanduslikust orbiidist kolmekümnendad aastad hakkas hakkas seda nooreid, kas tema oli või keegi teine, kes seal kirjutas Noor-Eestit kuidagimoodi halvustama ja kritiseerima ja nii edasi sisestas suitsu ikka teravalt välja, ajakirjanduses sele vastu, nii et süüdiste nimetas suitsu vana vinguks vanaks vinguks. Jälle et ta talle ei meeldinud see asi sugugi. Kerjus, noor inimene niiviisi suu täis võtab ja, ja sedamoodi seda Eestit hakkab ründama nagu, nagu noortel ikka on kombeks. Need, et kaasaegset kirjandust ta tõi küll näidetena, ja see oli, see oli meilikasti, pakkus huvi eriti ikkagi või midagi stiilistiilist, ta pidasid palju loenguid stiili mõistest üldse ja eriti, kui stiilist midagi tarvis oli näiteid tuua, siis oli Tuglas suurel merali esialal, aga samuti Tammsaare ja Peterson särgava ja kõikidest nendest Vildest ja näiteks tööde parandamisega probleem pärast, nagu ta ise on teinud seda palju oma luulet muutnud pärast esimese trüki ilmumist, nii et ta pidas seda täiesti normaalseks, sest ega inimene kunagi ei püsi see sellena, mis ta alguses oli, ikka muutab midagi temas endas, tema ümbruses ja nii edasi ja samuti siis on ka arusaadav, et keeldi muutub ja et on tarvis teda teha. Aga ütelge, missugused on teie jaoks suitsu kõige kallimad luuletused, nii on üldse väga raske küll vist valida, aga no kui peaks ühe või kaks või kolm ütlema. Noh ega sellest kerko kellastika Sest nii palju elamusi, elu, tule siin, noorte luuletused noortele poole pöörduvad, luuletasid ja need olid Raivo väga toredad ja aga niisuguste elamuslikust ikkagi nad nagu ei pakkunud, nagu see kerko kell ja ma kõnnin, talisevad tahab, aga neid on kole tuttavad, luuletused kõige luu sisse kasvanud või jälle kinnistunud. Et neid ei unusta ikka surmatunnini. Ning nüüd veel kord Gustav Suitsu loengule Bernard Kangro romaani põhjal. Nüüd läheneme oma küsimuse pära punktile. Nägis skeptiline vana rauk tõepoolest, kaugel oma kodu kasvavat, nagu seda harjumuslikult oleme valmis uskuma. Viirastus seda silma ees vaimu eesti tõus kõige kiuste. Või oli see kurvamoeline truuks jäämine kord tekkinud idealistlikult kujutlusele. Otsime asjatult õiget vastust selles asjalikus käsitluses asjalikul ajal. Äkki avanes auditooriumi uks ja suur hallhundikoer Volkses sisse ta haugates korda paar rämedalt ja kargas siis hirmunult tagasi ukse peitu. Nägematu käsi tõmbas ukse kinni. Koridoris põlevad heledad lambid olid hämaras ruumis viibijate silmi pimestanud. Hetkeks valitses kateedris vaikus, siis tõusis seal hääl tavalisest kõrgemaks. Me näeme, tänased vaimu hindlejad ei jää taha Kreutzwaldi päevade Pilajatest tühipeadest. Meie kinnistame seda teatud küsimusmärgi asetamisega lauluisa püüdluste viljakusele. Igatahes vana seda peab küll kaduma uue homse aja survel. Ootamatult kiire klõpsuga lõi kõneleja portfelli lukku kinni ja kopsakas kateedrist alla. Hämarik oli tõepoolest sissetunginud, seda märkas, kui tal üheldane kogu nagu pruun vari ukse poole liikus. Auditoorium ärkas nagu paisu tagant pääsenud kevadvesi. Ruumi täitsid korraga sumin, hüüded, naeru, turtsatused jalgades, ahistamine ja tõkestamatu tormamine riide Värnade kallale. Keegi keeras lülitit ja laes leida moodsad heledad tulepunktid, lekkima. Saates avaldasime liis Raua mälestused professor Gustav suitsust. Meil on salvestatud 1983. aastal katkendeid Bernard Kangro romaanist Jäälätted ja Gustav Suitsu luuletuses kateedrist luges Einar Kraut. Saate koostas Mari Tarand.